← Eesti

2-19-111406/34

Obsah (19)§ 403§ 394§ 329§ 657§ 160§ 654§ 232§ 436§ 392§ 237§ 5§ 171§ 174§ 176§ 175§ 445§ 177§ 138§ 179

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-19-111406 Otsuse tegemise aeg ja koht 30. september 2020, Tartu Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indre

) § 230 lg 1 järgi tõendama, et kolmas isik tegi makse kostja kohustuse täitmiseks. Seega pidi hageja tõendama, et kolmandal isikul oli tahe maksta kostja eest. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud kostja ja kolmanda isiku poolt kostja nimel maksete sooritamist liisingulepingu alusel võlgnevuse tasumiseks, aegus hageja nõue 2. novembril 2018. 4

(10)Kohus jättis rahuldamata hageja poolt 23. septembril 2019 esitatud taotlused asja läbivaatamiseks kohtuistungil ning tunnistaja P.O. ülekuulamiseks. Tunnistaja ütlustega soovis hageja tõendada, et P.O. on kostja korraldusel teinud makseid käesolevas asjas vaidluse all oleva võlgnevuse katteks ehk hageja nõue ei ole aegunud. Kohus märkis, et tulenevalt

§ 403

lg-st 2 võivad pooled nõusoleku kirjalikuks menetluseks tagasi võtta üksnes menetlusliku olukorra olulisel muutumisel.

§ 394

lg 2 p 6 koostoimes

§ 403

lg-s 1 sätestatuga ei näe ette võimalust anda nõusolek erinevate menetlusstaadiumite lõikes või tehtud tahteavalduse ilma mõjuva põhjuseta tagasivõtmiseks. Hageja esitas tunnistaja ülekuulamise taotluse alles 23. septembril 2019 ehk pärast seda, kui kohus oli juba teatanud kirjalikus menetluses tehtava lahendi teatavakstegemise aja. Hagejal endal oli võimalik analüüsida, kas varem hageja poolt kohtule esitatud tõendid hageja nõuet tõendavad või mitte. Käesoleval juhul ei ole menetluslik olukord

§ 403

lg 2 mõttes võrreldes kostja poolt kirjalikuks menetluseks nõusoleku andmise ajaga muutunud. Kostja on esitanud aegumise vastuväite juba maksekäsu kiirmenetluses

  1. mail
  2. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  3. Hageja palub
  4. oktoobril 2019 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palub hageja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja leiab, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, jättes
  5. oktoobri
  6. a määrusega rahuldamata hageja
  7. septembril 2019 esitatud taotluse tunnistaja ülekuulamiseks. Maakohus ei ole välja selgitanud kõiki tsiviilasja lahendamiseks olulisi asjaolusid ning on kohelnud pooli ebavõrdselt. Maakohus jättis rahuldamata hageja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks, kuna leidis, et menetluslik olukord

§ 403lg 2 mõttes ei ole muutunud ning taotlus on esitatud hilinenult.

Hageja ei pidanud hagiavalduse esitamise hetkel, kui ta andis nõusoleku asja lahendamiseks kirjalikus menetluses, vajalikuks kuulata tunnistajana üle makseid teinud P.O. t, kuna leidis, et dokumentaalsete tõenditega on piisavalt tõendatud, et nõue ei ole aegunud. Olukorras, kus kolmas isik (P.O. ) on teinud tema jaoks võõrale ettevõttele (Creditreformile) kolm makset, mis vastavad kostjaga kokkulepitud maksegraafikule ning märkinud selgitusse kostja isikukoodi ja ei ole tasutud summasid tagasi nõudnud, siis on maakohus antud tõendeid (maksekorraldusi) vääralt hinnanud. Hageja hinnangul ei saanud tekkida kahtlust, et kolmandal isikul oli tahe tasuda kostja eest vaidlusalust võlgnevust. Hageja andis hagiavalduses küll nõusoleku kirjalikuks menetluseks, kuid menetluslik olukord

§ 403lg 2 mõttes pärast seda muutus, nimelt tegi Tartu Maakohus 3.

septembril 2019 tsiviilasjas nr 2-19-111401 otsuse hageja kahjuks. Hageja oli tsiviilasjas nr 2-19-111401 esitanud samad maksekorraldused, mis käesolevas tsiviilasjas, tõendamaks, et nõue vastustaja vastu ei ole aegunud. Viidatud tsiviilasjas ei olnud esitatud tõendid maakohtu jaoks piisavad ning kohus (samas koosseisus) jättis hagi aegumise tõttu rahuldamata. Hageja ei esitanud käesolevas asjas siiski kohe täiendavaid tõendeid, kuna ootas kostja arvamust hageja poolt koos 9. augusti 2019. a seisukohaga esitatud maksekorralduste kohta, millega hageja soovis tõendada, et kostja nimel teostas maksed kolmas isik. Maakohus oli määranud kostjale 12. augusti 2019. a määrusega kirjaliku 5

(10)arvamuse andmise tähtajaks 10 päeva, arvates määruse kättesaamisest. See tähtaeg lõppes
  1. augustil 2019, kuid kostja arvamust ei esitanud.
  2. septembril 2019 määras kohus pooltele tähtaja
  3. septembrini 2019 kõigi seisukohtade ja dokumentide esitamiseks ning teatas, et otsus tehakse avalikult teatavaks
  4. oktoobril
  5. Seega oli hagejal ainult seitse päeva aega, et esitada täiendavad tõendid ning analüüsida kirjaliku menetluse jätkumise võimalikkust. P.O. kirjaliku seletuse kohtule esitamine ei osutunud võimalikuks, kuna kostja eest makseid teinud isikut ei õnnestunud tuvastada – samanimelisi (P.K. ) isikuid on Eestis viis. Seega ei olnud taotlus tunnistaja ülekuulamiseks esitatud hilinenult. Taotluse rahuldamine ei oleks ülemääraselt piiranud kostja õigusi ega menetlust ebamõistlikult venitanud. Tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmise tõttu jäid hageja õigused kohtuliku kaitseta. Hageja taotluse rahuldamine ei oleks ülemääraselt piiranud kostja õigusi ega menetlust ebamõistlikult venitanud. Lisaks on maakohus
  6. septembri
  7. a määruses märkinud, et tühistab kirjaliku menetluse korraldamise, kui pool, kellest tulenevalt kirjalik menetlus määrati, taotleb asja lahendamist kohtuistungil. Hageja taotles kohtult asja lahendamist kohtuistungil, kuid kohus jättis kohtuotsusega hageja taotluse lahendamata. Seega on maakohtu käitumine asja lahendamisel olnud vastuoluline. Isegi kui maakohus tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmisel ei eksinud, oleks kohus ka kirjalike tõendite põhjal pidanud asuma seisukohale, et nõue ei ole aegunud ning hagi tuleb rahuldada.
  8. Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja hinnangul ei muutunud menetluslik olukord maakohtus selliselt, mis oleks võimaldanud hagejal võtta tagasi nõusolek asja menetlemiseks kirjalikus menetluses. Samuti ei saa väita, et kui maakohtu menetluses oleks tunnistaja üle kuulatud, oleks maakohus hagi rahuldanud. Menetlusliku olukorra muutumisena käesolevas asjas ei saa käsitleda tsiviilasjades nr 2-19-111401 ja nr 2-19-111402 tehtud lahendeid, kus kohus leidis, et hageja esitatud tõendid ei olnud kohtu jaoks piisavad tõendamaks, et hageja nõue ei ole aegunud. Kostja esitas praeguses asjas vastuse hagile juba
  9. juulil
  10. Seega pidi kostja õiguslik positsioon olema hagejale teada. Isegi juhul, kui nõustuda hageja käsitlusega (kostja sellega ei nõustu), siis tuleb arvestada, et tsiviilasjas nr 2-19-111401 tehti otsus teatavaks juba
  11. septembril 2019 ning hageja on esitanud taotluse käesolevas asjas

§ 329lg 1 mõttes hilinenult.

Selle taotluse rahuldamisel ei olnuks maakohtul olnud võimalik teha kohtuotsust teatavaks

  1. oktoobril
  2. Kostja ei nõustu hageja väitega, nagu ei selgitanuks maakohus välja kõiki asja lahendamiseks olulisi asjaolusid. Kostja esitas tähtaegselt seisukohta hageja
  3. augustil 2019 esitatud tõendite osas. Kostja tugines ka sellele, et P.O. ei tasunud laenumakseid kostja eest. Samuti ei nõustu kostja hageja väidetega, et maakohus hindas vääralt hageja esitatud tõendeid. Maakohtu lahend ei saanud olla hagejale üllatuslik. 6

(10)RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid kooskõlas

§ 657lg 1 p-ga 21 tuleb osaliselt muuta otsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

  1. Kostja on esitanud menetluses aegumise vastuväite ning maakohus on jätnud hagi aegumise tõttu rahuldamata. Apellatsioonimenetluses on vaidluse all hageja nõuete aegumine.
  2. TsÜS § 142 lg 1 järgi aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumise tähtaeg kolm aastat. Koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub vastavalt TsÜS §-le 144 ka kõrvalkohustusest tulenev nõue. 8.
  3. Maakohus on leidnud, et nõuete osas, mille liisinguandja võib liisingulepingu ülesütlemisel esitada liisinguvõtja vastu, tuleb nõuete aegumistähtaega TsÜS § 147 lg 1 alusel arvestada nõuete sissenõutavaks muutumisest. Ringkonnakohus peab praeguse juhtumi asjaolusid arvestades vajalikuks täpsustada, et olukorras, kus liisinguandja ütleb liisingulepingu erakorraliselt üles, võib liisinguandjal liisinguvõtja vastu olla esiteks enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete (sh intressi) tasumise nõue VÕS § 108 lg 1 alusel, teiseks lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg-d 1–3) ja kolmandaks lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 4). Ka liisinguandja nõuete aegumise hindamisel tuleb eristada enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud maksetest tulenevaid nõudeid ja pärast ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõudeid. Enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõuete aegumisele tuleb kohaldada TsÜS § 154 ja need nõuded hakkavad aeguma kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb aga juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1 (vt Riigikohtu
  4. veebruari
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-118-15, p-d 11 ja 12 koos nendes viidatud kohtupraktikaga). 8.
  6. Ka praegusel juhul nõuab hageja mh enne liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutnud tasumata intressi 512 eurot 96 senti ajavahemiku alates
  7. augustist kuni
  8. novembrini 2015 eest. Selle nõude aegumisele tuleb kohaldada TsÜS §
  9. Intressinõue hakkas seega tervikuna aeguma
  10. jaanuarist 2016 ning aegumistähtaeg (TsÜS § 146 lg 1) lõppes TsÜS § 135 lg-te 1 ja 2 ning § 136 lg 2 järgi
  11. detsembril
  12. 8.
  13. Eelmärgitu ei muuda siiski ebaõigeks maakohtu lõppjäreldust nõude aegumise kohta. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse
  14. aprillil 2019 (

§ 160lg 1 ja lg 2 p 3), seega pärast aegumistähtaja lõppu.

9. Muus osas järgib ringkonnakohus nõuete aegumist puutuvas osas maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 7

(10)9.1. TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib sama paragrahvi teise lõike järgi seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Nõude tunnustamisena võivad olla käsitletavad kõik faktilised teod, millest tuleneb võlgniku võla tunnustamise tahe. Aegumistähtaeg võib TsÜS § 158 lg 1 alusel katkeda ka siis, kui kolmas isik tasub võlgnevuse võlgniku eest VÕS § 78 lg 1 kohaselt. Seda siiski üksnes juhul, kui võlgnik on avaldanud tahet, et kolmas isik täidaks võlausaldaja ees tema kohustuse. Maakohus on õigesti leidnud, et vaidluse korral peab võlausaldaja (praegusel juhul hageja) tõendama, et kolmas isik tegi makse võlgniku eest. Maakohus on leidnud, et nõuete aegumine ei ole praegusel juhul katkenud. Ringkonnakohtu arvates on maakohus esitatud tõendeid hinnanud kooskõlas

§ 232

lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses

§ 436ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud.

Apellatsioonkaebuses väidetud tõendite hindamist puudutavate menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi ringkonnakohus asja materjalide põhjal ei tuvastanud. Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. 9.

  1. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses esitatud etteheidetega selles osas, et maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata hageja taotluse P.O. tunnistajana ülekuulamiseks. 9.2.
  2. Maakohus on aegumise katkemise küsimust puudutavalt jätnud olulises osas täitmata eelmenetluse ülesanded (

§ 392

), mh ei ole kohus andnud pooltele üheselt mõistetavalt lõplikku tähtaega eelmenetluses tõendite esitamiseks (

§ 237lg 1).

9.2.2. Samas ei nõustu ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetega, nagu oleks menetluslik olukord

§ 403

lg 2 mõttes oluliselt muutunud üksnes teistes tsiviilasjades tehtud lahendite tõttu. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust. Põhimõtteliselt peab pool ise otsustama, milliste tõenditega ta enda väiteid tõendab (

§ 5lg 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1).

Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti (

§ 232lg 2).

9.2.

  1. Ringkonnakohus kõrvaldas apellatsioonimenetluses maakohtu ülalviidatud rikkumised, rahuldas
  2. märtsi
  3. a määrusega hageja apellatsioonkaebuses esitatud taotluse P.O. tunnistajana ülekuulamiseks ning andis pooltele võimaluse esitada aegumise katkemist puudutavate väidete kohta täiendavaid seisukohti ja tõendeid (dtl-d 193– 195). 9.2.
  4. Apellatsioonimenetluses esitatud ja kogutud uutest tõenditest ei saa ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et P.O. oleks ülalviidatud makseid teinud kostja (võlgniku) palvel või heakskiidul. P.O. ütluste kohaselt tegi ta ülekanded küll kostja eest sooviga aidata, kuid kostja ei ole palunud tal ülekandeid teha ega ei teadnud nendest midagi (dtl 243). Samuti ei ole hageja poolt
  5. märtsi
  6. a seisukohale lisatud dokumentaalsed tõendid (dtl-d 206– 207, 208–209, 210–213, 214–215) kõnealuste väidete tõendamiseks piisavad. Viidatud menetlusdokumendi lisades olevad väljatrükid ja väljavõtted Creditreformi menetletavate nõuete andmebaasidest ei ole usaldusväärsed tõendid selle kohta, et kostja oleks sõlminud hagejaga (Creditrefomi vahendusel) kokkuleppeid võla tasumiseks (ja sellega nõuet 8

(10)tunnistanud). Üksi muu asjas esitatud ja kogutud tõend Creditreformi andmebaasides kajatatut selles aspektis ei kinnita. 9.2.
  1. Seega ei mõjutanud maakohtu minetused kokkuvõttes asjas tehtud lahendit. Hageja nõuded on aegunud ning hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata.
  2. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse ega kindlaksmääratud menetluskulude rahalise suuruse osas.
  3. Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätab ringkonnakohus

§ 171lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.

12.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. 12.

  1. Kostja esindaja poolt
  2. septembril 2020 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja (dtl-d 246–248) kohaselt on kostja kandnud seoses apellatsioonkaebuse menetlemisega menetluskulusid kokku 380 eurot (sh käibemaks). Menetluskulud koosnevad esindajakulust. Lepinguline esindaja K. Kangilaski on nimekirjast nähtuvalt osutanud kostjale õigusabi kokku 9,5 tunni ulatuses tunnitasuga 40 eurot (sh käibemaks). Esindaja on teinud järgmisi toiminguid: apellatsioonkaebusega tutvumine, sellele vastuse koostamine, ringkonnakohtu
  3. märtsi
  4. a määrusega tutvumine, kostja
  5. märtsi
  6. a menetlusdokumendi koostamine, hageja
  7. märtsi
  8. a menetlusdokumendiga tutvumine, kostja
  9. aprilli
  10. a menetlusdokumendi koostmaine, hageja
  11. aprilli
  12. a menetlusdokumendiga tutvumine, konsultatsioonid kliendiga, kohtuistungiks ettevalmistamine jm.
  13. septembril 2020 toimunud istungil palus kostja esindaja lisada eelmärgitule esindaja kulu seoses istungil osalemisega 40 eurot. Kostja kinnituse kohaselt on kõik kulud kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (

§ 176lg 5).

Samuti kinnitab kostja, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu taotleb esindajatasu hüvitamist koos käibemaksuga (

§ 174lg 10).

Kostja palub määrata menetluskulude tasumise OÜ HUGO arveldusarvele. 12.2. Hageja ei ole kostja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirja kohta seisukohta esitanud. 12.3.

§ 175

lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta (vt nt Riigikohtu

  1. veebruari
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Ringkonnakohus leiab, et kostja esindaja ülalviidatud toimingud on asja mahtu ning keerukust arvestades asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et kostja esindaja oleks kulutanud aega põhjendamatult. Samuti on kostja esindaja tunnitasu

§ 175lg 1 tähenduses vajalik ja põhjendatud. See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. 9

(10)Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus kostja apellatsioonimenetluses kantud hüvitatavate kulude suuruseks 420 eurot (10,5 × 40) ning mõistab nimetatud summa hagejalt kostja kasuks välja.

§ 445

lg 1 esimesest lausest lähtudes rahuldab ringkonnakohus kostja taotluse otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks viisil, et hagejalt kostja kasuks väljamõistetud menetluskulud tuleb kanda OÜ HUGO arveldusarvele selgitusega "Malle Jansioo". 12.4. Lähtudes

§ 177

lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 13.

§ 138

lg-test 1 ja 2 ning § 143 p-st 1 tulenevalt on menetluskulu (asja läbivaatamise kulu) ka tunnistaja kulu. Ringkonnakohus on rahuldanud

  1. septembri
  2. a määrusega rahuldanud tunnistaja P.O. taotluse sõidukulude hüvitamiseks ning määranud sõidukulude suuruseks 16 eurot 70 senti. Nimetatud kulu ei ole menetluses ette tasutud ega menetlusosalistelt seni sisse nõutud. Võttes aluseks ülalmärgitud menetluskulude jaotuse, tuleb tunnistaja kulu 16 eurot 70 senti

§ 179

lg 1 alusel hagejalt riigi kasuks välja mõista.

§ 179

lg 9 kohaselt tuleb tasumisega viivitamisel maksta viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.