Obsah (4)

§ 97§ 100§ 101§ 102

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Epp Tombak Otsuse tegemise aeg ja koht 30. september 2020. a, Tartu kohtumaja Tsiviilasi nr 2-20-3390 Tsiviilasi O.P. hagi A.P. vastu ela

) §-le 96 on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased.

§ 97

p 1 kohaselt on alaealine laps ülalpidamist saama õigustatud isikuks.

§ 100

lg 1 sätestab, et ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (edaspidi elatis). Sama paragrahvi lg 2 järgi täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette (

§ 100lg 4).

Alaealisele lapsele makstav elatis ei või

§ 101

lg 1 kohaselt üldjuhul olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kohus saab

§ 102

lg 2 kolmanda lause järgi vähendada elatist alla seaduses sätestatud alammäära üksnes mõjuval põhjusel.

§ 102

lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Samas ei vabane vanemad osundatud sätte kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta

§ 102

lg 2 järgi kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Osundatud sätte kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla

§ 101lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema XXX tus või teised ülalpeetavad. 10. Ts

MS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja TsMS § 231 lg 1 tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. 4 Kostja on esitanud enda pangakontode väljavõtted, tõendid osalise XXX 20.12.

1. a, samuti tõendi teise ülalpeetava (alaealise lapse) kohta. kohta kuni Käesolevas asjas puudub vaidlus asjaolu üle, et kostja on hageja isa, kuid hageja elab igapäevaselt emaga. Vaidlust ei ole ka selles, et kostjal on osaline XXX. Kostja on väitnud, et on elatist tasunud. Kostja poolt esitatud pangakonto väljavõttest (esitatud seisuga 25.08.
2. a) nähtub, et talle on tööandjalt XXX laekunud 2020.a. töötasu 11.02., 3.03., 11.03., 8.04., 11.05., 11.06., 12.06., 13.
3. ja 11.08 ning 13.07.
4. a tööhüvitis. Eeltooduga on kohtu hinnangul ümber lükatud kostja väited, et tema töösuhe XXX on lõppenud ja sissetulekud vähenenud, mistõttu ei ole kostja võimeline andma oma alaealisele lapsele ülalpidamist vastavalt

§ 102lõikes 2 sätestatule.

Ka on kohtupraktikas leitud, et vanema väike sissetulek või selle puudumine ei ole iseenesest elatise vähendamise aluseks. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikke vahendeid ning vanem ei vabane ülalpidamiskohustusest ainuüksi seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või see on väike, aga samuti, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva (Riigikohtu

1. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11;
2. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11812, p 15;
3. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14;
4. märtsi 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07, p 12). Kostja väide, et ilmselt ei leiaks ta oma tervisliku seisundi tõttu uut tööd, on paljasõnaline. Kostjal on osaline XXX esitatud tõendi kohaselt kuni 20.12.
5. a. Seni ei ole kostja tervislik seisund välistanud tal töö leidmist. Kostja enda esitatud tõenditest võib järeldada, et kostja töösuhe XXX kestab. Samas alaealine hageja ei ole võimeline endale ise elatist teenima.
6. Kuivõrd eeltoodu alusel on võimalik järeldada, et kostja sissetulekust käesoleval ajal ei piisa hagejale ülalpidamise andmiseks taotletud ulatuses, tuleb hinnata ka hagejate kulude põhjendatust. Kohtu hinnangul ei ole hageja poolt esile toodud igakuised püsikulud eluliselt usutavad. Kohus peab ülepaisutatuks igakuist kulu riietele ja jalanõudele 50 euro ulatuses, samuti hügieenitarvetele 20 euro ulatuses. Samuti ei ole taskuraha ja kulud enda sünnipäevaks kohtu hinnangul sellisteks kuludeks, mida peaks arvestama eraldi igakuise vajaliku ülalpidamiskuluna teiste meelelahutuskulude kõrval. Kohus nõustub kostjaga selles, et sedavõrd suure summa tasumine laste igakuise ülalpidamise katteks võib olla perele üle jõu käiv. Lastele tehtavad kulutused ei saa olla suuremad, kui vanemate võimalused neid kanda. Samuti ei toeta toodud ulatuses kulutuste vajalikkust Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE
7. aasta veebruaris avaldatud uuring, mille kohaselt lapse ülalpidamiskulu vanuserühmas 7-12 aastat keskmiselt 359 eurot kuus (lisanduvad eluasemekulud, kuivõrd uuring neid igakülgselt ei kajasta). Kohus märgib, et uuringus toodu ei ole iseseisvalt tõenduslikku jõudu omav, kuid annab siiski aimu võimalikest laste kuludest ja on kogumis vanemate varalise seisundiga laste vajaduste kindlaksmääramisel aktsepteeritav. Hageja ei ole kommunaalmaksete suurust eraldi esile toonud, eeldades, et miinimumelatis katab ka nimetatud kulu, kuid üldteadaolevalt moodustavad kommunaalmaksed eluasemekuludest samuti märkimisväärse osa. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja O.P. põhjendatud ja vajalik ülalpidamiskulu ühes kuus on 459 eurot (359 eurot + eluasemekulu 100 eurot). Kohus teostas kostja varalise seisundi täpsustamiseks päringud kinnistusraamatusse Maanteeametisse. Liiklusregistri andmetel kuulub kostjale
8. aasta sõiduk ning elamumaa XXX. 5
9. Kohtu hinnangul esinevad käesolevas asjas asjaolud, mille alusel on võimalik vähendada kostjalt alaealistele lastele väljamõistetavat elatist alla

§ 101

lg 1 sätestatud määra, ehk poole Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kostjal on osaline XXX ja tal puudub käesoleval ajal piisav sissetulek elatise maksmiseks seaduses sätestatud alammääras mõlemale alaealisele ülalpeetavale. Kohus nõustub kostjaga ka küsimuses, et käesoleval ajal võib olla poole miinimumpalgana määratletud elatise tasumine töötasu alammäära kiire tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks. Miinimumelatis ei täida oma eesmärki, kui paljudel juhtudel taandub vaidlus sellele, kas esineb mõjuv põhjus elatise väljamõistmiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära. Arvestades kostja keskmist kuusissetulekut

1. a, mis oli XXX eurot, samuti hageja vajalikke ja põhjendatud igakuiseid kulutusi ning asjaolu, et hageja emal on võimalik lapse vajaduste rahuldamiseks kasutada ka riiklike peretoetuste seaduse alusel makstavat lapsetoetust, mis on 60 eurot kuus, on kohtu hinnangul põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista elatis 200 eurot kuus. Kostja on sellise summa tasumisega ka nõustunud. Arvestades kostja keskmist kuusissetulekut
2. aastal jääb kostjale märgitud ulatuses elatise väljamõistmisel ka enda ning oma teise lapse ülalpidamiseks piisaval määral vahendeid. Kohus mõistab eelpoolmärgitud ulatuses elatise välja alates
3. oktoobrist
4. a, kuivõrd otsuse tegemise ajaks on

§ 100

lg 4 kohaselt muutunud sissenõutavaks ka septembrikuu elatis, mis on arvestatud tagasiulatuvalt väljamõistetava elatise hulka. 13. Vastavalt

§-le 108 võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Hageja arvutuste kohaselt oli hagiavalduse esitamise ajaks kostja võlgnevus alates

1. aasta märtsist kokku 3124 eurot. Kostja on korraliselt elatist tasunud viimati 12.03.
2. a
3. aasta aprillikuu eest. Edasised maksed perioodil 26.06.
4. a – 21.02.
5. a. on hageja arvestanud varasema võlgnevuse katteks, mistõttu ei ole õige kostja viide sellele, et ta on ka
6. aastal hagejale elatist tasunud. Eeltoodud põhjendusi arvestades mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja elatise tagasiulatuvalt alates
7. aasta märtsikuust kuni kohtuotsuse tegemiseni summas 3710 eurot (sh ka septembrikuu elatis, mis muutus

§ 100lg 4 järgi sissenõutavaks 1.09.2020.a) järgmiselt: 2019.

aasta märtsikuu eest 110 eurot, perioodil aprill

1. a. kuni september
2. a (18 kuud) 200 eurot kuus.
3. Kohus selgitab, et kostjal on võimalik hageja seadusliku esindajaga kokku leppida elatise võlgnevuse tasumises osade kaupa, vajadusel ka täitemenetluses. Kui kostja on vahepeal elatist tasunud, on võimalik tasutud summad elatise võlgnevusest maha arvestada. Elatise maksmise kohustus käesoleva kohtuotsuse alusel on kostjal kuni hageja täisealiseks saamiseni (

§ 97p 1). Kohus selgitab, et tulenevalt Ts

MS § 459 lg-test 1 ja 2 on pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, poolel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui: 1) oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja 2) hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid 6 esitada. Otsust võib muuta alates uue hagi esitamise ajast, välja arvatud juhul, kui seaduse kohaselt võib nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt. V. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 15. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Hageja on kandnud menetluskulusid vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale 293 eurot. Kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotlust esitanud ei ole. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud üldjuhul võrdsetes osades. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulude katteks 146,50 eurot. Väljamõistetud menetluskulud tuleb kanda hageja seadusliku esindaja kontole. Hageja on taotlenud ka hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 alusel viivise tasumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Epp Tombak Kohtunik 7