Obsah (4)

§ 97§ 100§ 101§ 102

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Epp Tombak Otsuse tegemise aeg ja koht 16. september 2020. a, Tartu kohtumaja Tsiviilasi nr 2-20-3005 Tsiviilasi K. V. ja H. V. hagi M. V

) §-le 96 on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased.

§ 97

p 1 kohaselt on alaealine laps ülalpidamist saama õigustatud isikuks.

§ 100

lg 1 sätestab, et ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (edaspidi elatis). Sama paragrahvi lg 2 järgi täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette (

§ 100lg 4).

4 Alaealisele lapsele makstav elatis ei või

§ 101

lg 1 kohaselt üldjuhul olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kohus saab

§ 102

lg 2 kolmanda lause järgi vähendada elatist alla seaduses sätestatud alammäära üksnes mõjuval põhjusel.

§ 102

lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Samas ei vabane vanemad osundatud sätte kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta

§ 102

lg 2 järgi kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Osundatud sätte kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla

§ 101lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus. 7. Ts

MS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja TsMS § 231 lg 1 tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Vaatamata kohtu 11.08.

1. a määrusele ei ole ei kostja kohtu poolt määratud tähtajaks kohtu poolt küsitud seisukohti esitanud. Kostja on esitanud enda Swedbank AS-is asuva pangakonto väljavõtte perioodi 1.01.
2. a – 8.09.
3. a kohta. Väljavõttest nähtub, et kostja on saanud sel perioodil töötasu XXX ja XXX, samuti on kostja saanud XXX lõpparve ning talle on teinud väljamakseid XXX ja XXX. Saadud sissetulekute alusel on kostja keskmine kuusissetulek 2020.a. XXX eurot. Käesolevas asjas puudub vaidlus asjaolu üle, et kostja on hagejate isa, kuid hagejad elavad igapäevaselt emaga. Kostja on väitnud, et on elatist tasunud osaliselt hagejate emale, osaliselt hagejatele endile ning osaliselt täitnud ülalpidamiskohustust vahetult lastele asjade ostmisega. Vaidlust ei ole selles, et kostjal on XXX. Kostja poolt esitatud pangakonto väljavõttest nähtub, et talle on makstud ühe tööandja poolt lõpparve, kuid sellega ei ole kohtu jaoks usutvaks tehtud kostja majandusliku seisundi halvenemine sellises ulatuses, et ta ei ole võimeline andma oma alaealistele lastele ülalpidamist vastavalt

§ 102lõikes 2 sätestatule.

1. Kohtupraktikas on leitud, et vanema väike sissetulek või selle puudumine ei ole iseenesest elatise vähendamise aluseks. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikke vahendeid ning vanem ei vabane ülalpidamiskohustusest ainuüksi seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või see on väike, aga samuti, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva (Riigikohtu
2. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11;
3. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11812, p 15;
4. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14;
5. märtsi 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07, p 12). Kostja väide, et ilmselt ei leiaks ta oma tervisliku seisundi tõttu uut tööd, on paljasõnaline. Kostjal on XXX esitatud tõendi kohaselt kuni 17.12.
6. a. Seni ei ole kostja tervislik seisund välistanud tal töö leidmist. Samas alaealised lapsed ei ole võimelised üldreeglina endale ise elatist teenima.
7. Kuivõrd eeltoodu alusel on võimalik järeldada, et kostja sissetulekust käesoleval ajal ei piisa hagejatele ülalpidamise andmiseks taotletud ulatuses, tuleb hinnata ka hagejate kulude põhjendatust. Kohtu hinnangul ei ole hagejate poolt esile toodud igakuised püsikulud eluliselt usutavad. Hagejate seaduslik esindaja on oma igakuise sissetuleku suurusena märkinud XXX eurot, menetluse kestel on see sissetulek ära langenud. Laste ülalpidamisele igal kuul kuluva summa suuruseks on hagejate esindaja poolt esitatud arvestuste kohaselt kokku 1175 eurot. 5 Kohus peab ülepaisutatuks igakuist kulu riietele ja jalanõudele kahele lapsele kokku 105 euro ulatuses, samuti hügieenitarvetele kokku 45 euro ulatuses ja meelelahutusele 130 eurot ulatuses. Taskuraha ei ole kohtu hinnangul selliseks kuluks, mida peaks arvestama eraldi igakuise vajaliku ülalpidamiskuluna meelelahutuskulude kõrval. Kohus nõustub kostjaga selles, et sedavõrd suure summa tasumine laste igakuise ülalpidamise katteks võib olla perele üle jõu käiv. Lastele tehtavad kulutused ei saa olla suuremad, kui vanemate võimalused neid kanda. Samuti ei toeta toodud ulatuses kulutuste vajalikkust Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE
8. aasta veebruaris avaldatud uuring, mille kohaselt lapse ülalpidamiskulu vanuserühmas XXX keskmiselt 317 eurot kuus ja vanuserühmas XXX 313 eurot kuus. Tartu ja Pärnu piirkonnas on viidatud uuringu kohaselt laste vanust arvestamata eri kuluartiklite summaks saadud 337 eurot lapse kohta kuus, sealhulgas näiteks kulu riietele ja jalanõudele 38 eurot, vaba aja veetmisele 27 eurot. Antud kulu ei sisalda eluasemekulusid. Kohus märgib, et uuringus toodu ei ole iseseisvalt tõenduslikku jõudu omav, kuid annab siiski aimu võimalikest laste kuludest ja on kogumis vanemate varalise seisundiga laste vajaduste kindlaksmääramisel aktsepteeritav. Käesolevas asjas tuleb arvestada ka hageja K. V. tervislikust seisundist tulenevate püsikuludega tervishoiule ning tavapärasest suuremate kuludega eluasemele, kuivõrd hagejad elavad koos emaga üüritud elamispinnal. Igakuise üüri suurus on lepingu kohaselt 275 eurot, millele lisanduvad kommunaalmaksed. Hageja ei ole kommunaalmaksete suurust eraldi esile toonud, eeldades, et miinimumelatis katab ka nimetatud kulu, kuid üldteadaolevalt moodustavad kommunaalmaksed eluasemekuludest samuti märkimisväärse osa. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja K. V. põhjendatud ja vajalik ülalpidamiskulu ühes kuus on 517 eurot (337 + tervishoiukulu 60 +eluasemekulu 120) ja hageja H. V. põhjendatud ja vajalik ülalpidamiskulu ühes kuus on 472 eurot (337 + tervishoiukulu 15 + eluasemekulu 120).
9. Kohus teostas kostja varalise seisundi kohta päringud kinnistusraamatusse, äriregistrisse ja Maanteeametisse. Liiklusregistri andmetel kuulub kostjale sõiduk 1993.a. väljalase, seotust äriühingutega ja kinnisvara kostjal ei ole.
10. aasta aprillikuus (s.o enam kui kuu pärast käesoleva kohtumenetluse alustamist) on kostja võõrandanud talle kuulunud ½ suuruse mõttelise osa kinnisasjast, mida kasutab elukohana. Kinnisasja võõrandamise asjaolusid ja tehingu iseloomu (kas tasuta või tasuline), ei ole kostja selgitanud.
11. Kohtu hinnangul esinevad käesolevas asjas asjaolud, mille alusel on võimalik vähendada kostjalt alaealistele lastele väljamõistetavat elatist alla

§ 101

lg 1 sätestatud määra, ehk poole Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kostjal on XXX ja tal puudub käesoleval ajal piisav sissetulek elatise maksmiseks seaduses sätestatud alammääras. Kohus ei arvesta elatise suuruse vähendamisel kostja poolt viidatud pangalaenu tagasimaksete kohustusega, kuivõrd kostja ei ole ümber lükanud hagejate esindaja väidet, et laen oli võetud kostja isiklikes huvides. Ka ei ole kohane vastuväide, et kostja on võimaldanud hagejatel koos emaga enda juures elada. Olukorras, kus pere laguneb ja ühises majapidamises elamine ei ole võimalik, tuleb paratamatult ühel poolel endale eluaset otsima hakata. On selge, et sobiva eluaseme leidmine võib võtta aega. Hagejate seaduslik esindaja on kinnitanud, et hagejad ning tema ise elasid kostja juures lühiajaliselt kuni uue eluaseme üürilepingu sõlmimiseni. Kostja ei ole sellele väitele vastu vaielnud. Seega ei saa senises ühises eluasemes pärast abielu lõppemist elamise võimaldamist pidada kohaseks ülalpidamiskohustuse täitmiseks.

1. Arvestades kostja keskmist kuusissetulekut 2020.a. ning kohtumenetluse ajal vara võõrandamist ei ole kohtu hinnangul põhjendatud hagejate kasuks elatise väljamõistmine ulatuses, millega kostja on nõustunud, s.o 135 eurot lapse kohta. See summa ei ole piisav, et katta laste vajadusi, sealhulgas tavapärasemast suuremat kulu eluasemele. Kostja ei ole 6 esitanud tõendeid tema enda igakuiste püsikulude suuruse kohta, samuti on tõendamata asjaolu, et lapsed viibivad olulise osa ajast kostja juures ja on sel ajal tema ülalpidamisel. Lähtudes hagejate põhjendatud vajadustest, RAKE värskeimast uuringust laste ligilähedaste põhjendatud igakuiste ülalpidamiskulude kohta, samuti K. V. tervislikust seisundist ning võttes arvesse ka asjaolu, et hagejate emal on võimalik laste vajaduste osaliseks rahuldamiseks kasutada riiklike peretoetuste seaduse alusel makstavat lapsetoetust, mis on 60 eurot kuus ühele lapsele, leiab kohus, et kostjalt on põhjendatud välja mõista igakuine elatis K. V. kasuks 228,5 eurot [(517:2)-30 ]kuus ja H. V. kasuks 206 eurot [(472:2)-30 ]kuus. Arvestades kostja keskmist kuusissetulekut 2020.a. jääb kostjale märgitud ulatuses elatise väljamõistmisel ka enda ülalpidamiseks vajalikul määral vahendeid ( XXX- 435,5 =XXX eurot). Kohus mõistab eelpoolmärgitud ulatuses elatise välja alates 1.oktoobrist
2. a, kuivõrd otsuse tegemise ajaks on

§ 100

lg 4 kohaselt muutunud sissenõutavaks ka septembrikuu elatis, mis on arvestatud järgnevalt tagasiulatuvalt väljamõistetava elatise hulka. 13. Vastavalt

§-le 108 võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatusvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Hagejad on taotlenud elatise väljamõistmist tagasiulatuvalt alates 1.03.

1. a. Hagiavalduses toodud arvutuste kohaselt on kostja võlgnevus hagiavalduse esitamise ajaks kummalegi lapsele 1805 eurot, lähtudes kehtinud miinimumelatise suurusest ja sõlmitud kokkuleppest. Kostja väide, et ta on vastavalt laste emaga sõlmitud kokkuleppele tasunud elatist 135 eurot kuus lapse kohta ning kohtupraktika kohaselt ei saa sellises olukorras nõuda elatise suuruse muutmist, ei ole asjakohane. Hagejate toodud arvestuse kohaselt on kostjal kogu perioodi vältel, mil kostja oleks pidanud kokkuleppe alusel elatist tasuma, võlgnevus 35 eurot kummalegi lapsele. Kohus märgib, et kostja poolt hagejatele endile sularahas antud rahasummasid või hagejatele tehtud kingitusi ei saa lugeda kohaseks ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Võimalikku lastele antud raha saab pidada taskurahaks, aga mitte elatiseks. Kohus rõhutab, et kostja ei ole hagejatele vahetult raha andmist ka tõendanud.
2. Eeltoodud põhjendusi arvestades mõistab kohus kostjalt tuleb hagejate kasuks välja elatise tagasiulatuvalt alates 1.03.
3. a – 30.09.
4. a (sealhulgas ka septembrikuu elatis, mis muutus

§ 100lg 4 järgi sissenõutavaks 1.09.2020.a.).

Kuni 29.02.2020 pidi kostja tasuma kummagi lapse ülalpidamiseks elatist vastavalt poolte kohtuvälisele kokkuleppele 135 eurot, ehk ühe aasta elatise summa on 1620 eurot lapse kohta. Hageja poolt esitatud andmetel on kostja sellel ajavahemikul tasunud kokku 1520 eurot, ehk 760 eurot lapse kohta, mistõttu on elatise võlgnevus ühele lapsele enne hagi esitamist 860 eurot. Alates 1.

1. -1.09.2020 tagasiulatuva elatise summa arvestamisel võtab kohus aluseks kostjale langeva osa käesoleva kohtuotsusega tuvastatud laste vajalikest ja põhjendatud ülalpidamiskuludest, ehk 7 kuu eest tasumisele kuuluva elatise (kaasa arvatud septembrikuu elatis). Elatise võlgnevus K. V. eest nimetatud ajavahemiku eest on 2065,50 eurot (7x 229,50) ja H. V. ees 1854 eurot (7 x 206). Kokku tuleb kostjalt hageja K. V. kasuks välja mõista tagasiulatuvalt elatis 2925,50 eurot ja H. V. kasuks 2714 eurot.
2. Hagejate seaduslik esindaja on 1.09.2020.a. kohtule esitatud menetlusdokumendid nõustunud tagasiulatuva elatise tasumiseks mõistliku maksegraafiku sõlmimisega. Kostja ei ole selles osas oma seisukohta esitanud. Kohus selgitab, et kostjal on võimalik hagejate seadusliku esindajaga kokku leppida elatise võlgnevuse tasumises osade kaupa ka pärast kohtumenetluse 7 lõppemist, sealhulgas täitemenetluses. Kui kostja on vahepeal elatist tasunud, on võimalik tasutud summad elatise võlgnevusest maha arvestada. Elatise maksmise kohustus käesoleva kohtuotsuse alusel on kostjal kuni laste täisealiseks saamiseni (

§ 97p 1). Kohus selgitab, et tulenevalt Ts

MS § 459 lg-test 1 ja 2 on pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, poolel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui: 1) oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja 2) hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Otsust võib muuta alates uue hagi esitamise ajast, välja arvatud juhul, kui seaduse kohaselt võib nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt. V. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 16. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Hagejad on kandnud menetluskulusid vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale 258 eurot, sealhulgas lepingulise esindaja kulu 208 eurot ja hagi tagamise avalduselt tasutud riigilõiv 50 eurot. Kostjal eeldatavalt menetluskulud puuduvad, kuna ta ei ole osalenud menetluses esindaja kaudu. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud üldjuhul võrdsetes osades. Seega tuleb kostjalt hagejate kasuks välja mõista menetluskulude katteks 129 eurot. Väljamõistetud menetluskulud tuleb kanda hagejate seadusliku esindaja kontole ning hagejad on taotlenud ka hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 alusel viivise tasumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Epp Tombak Kohtunik 8