KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Margo Klaar, Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 5. oktoober 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2

§ 85

lg 1; - maakohtule teistes tsiviilasjades esitatud seisukohtadest ja väljavõttest Politsei- ja Piirivalveameti teatisest kostjale seoses tema poolt esitatud kuriteokaebusega hageja kohta nähtus, et poolte vahel oli sõlmitud tähtajatu tööleping, mille kostja 13.05.2016 ülesütlemisavaldusega erakorraliselt üles ütles; - 16.05.2016 vastuses hageja e-kirjale palus kostja seoses lepingu ülesütlemisega tagastada ka hageja käsutuses olev vara – sõidukid, paat ja paadimootor. 12. Riigikohtu praeguses asjas antud suuniste kohaselt, kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse

§ 1lg 2 järgi, et tegemist on töölepinguga.

Üksnes siis, kui on ilmne, et pooled ei olnud töösuhtes, tuleb sõltumata poolte väidetest lugeda tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut. Olukorras, kus lepingul on nii töölepingu kui ka muu võlaõigusliku teenuse osutamise lepingu tunnused, 4

§ 1lg 1).

Kuna ainuüksi töötegija mõnetine iseseisvus töö tegemisel ei välista töölepingut, on õigussuhte kindlaksmääramiseks oluline ka töötaja alluvuse määr ehk see, mil määral oli ta seotud väidetava tööandja korraldustega töö tegemise viisi, aja ja koha kohta (vt RKTKo nr 3-2-1-3-05, p 15; nr 3-2-1-9-05, p 15; nr 3-2-1-41-11, p 14).

§ 1

lg 4 järgi ei kohaldata töölepingu kohta sätestatut lepingule, mille kohaselt tööd tegema kohustatud isik on töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev. Seega peab väidetav tööandja

§ 1

lg-s 2 sätestatud eelduse ümberlükkamiseks tõendama eelkõige seda, et töötaja ei allunud tema juhtimisele ja kontrollile ning oli töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev. 12.

1. Projektijuhi tööd on võimalik teha nii töö- kui ka mõne muu teenuse osutamise lepingu alusel. Iseenesest ei ole väär maakohtu seisukoht, et erinevates dokumentides terminite „töötasu“, „tööleping“, „töötaja“ kasutamine olukorras, kus poolte vahel on allkirjastatud töövõtuleping, kostja on tasunud selles kokkulepitud või ligilähedast tasu hageja, ei välista töövõtulepingust tulenevat suhet. Kostja ei ole aga esile toonud ega maakohus tuvastanud hageja tegutsemisega seotud asjaolusid, mis on ilmselgelt omased üksnes muule kui töölepingulisele suhtele. 12.
2. Seadus ei võimalda tuvastada õigussuhet üksnes kirjalikult vormistatud lepingu pealkirja või selles kasutatud terminite alusel. Vaidlusaluse kokkuleppe õigusliku iseloomu kindlaksmääramine eeldab selle tõlgendamist kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega (vt nr 3-2-1-7-09, p 10). Lepingu tõlgendamisel lähtutakse VÕS § 29 lgte 1 ja 4 kohaselt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest või sellest, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Eelkõige arvestatakse lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud asjaoludega, mh lepingupoolte käitumisega. Seega on lepingu olemuse kindlakstegemiseks võimalik arvestada mh sellega, kes korraldas ja juhtis tööprotsessi, kes maksis töövahendite, -materjalide, -seadmete, -ruumide ja muude töö tegemisega seotud kulude eest, kas töö eest maksti perioodilist tasu, kas töötaja pidi olema valmis väidetavale tööandjale tööd tegema, kas töötaja tegutses mitme tööd andva isiku heaks või sai kogu oma sissetuleku või olulise osa sellest väidetavalt tööandjalt, kuidas pooled tõlgendasid vaidlusalust suhet väljapool seda vaidlust, nt suhetes teiste isikutega või täites oma muid kohustusi. Selliselt võib olla põhjendatud arvestada mh nt töötamise registri kannetega ja poole avaldatuga teistes menetlustes. Kriteeriume, mille alusel õigussuhet kindlaks määratakse ja millele tuginetakse, tuleb vaadelda kogumis (vt ka RKTKo nr 3-2-1-3-05, p 15 ja nr 3-2-19-05, p 15). Isegi kui iga esitatud asjaolu iseseisvalt ei kinnita väidetavat lepingut, võivad need koos seda tõendada. 12.
3. Maakohus on tuvastanud muu võlaõigusliku suhte üksnes poolte sõlmitud kirjaliku tähtajalise töövõtulepingu ning kostja väidete alusel. Sellega eksis maakohus

§ 1lg-te 1, 2 ja 4 ning VÕS § 29 lg 5 kohaldamisel ja rikkus ka Ts

MS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustust ning § 442 lg-s 8 ettenähtud otsuse põhjendamise kohustust. 13. Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja, et ei ole allkirjastanud toimikus olevat töövõtulepinguna pealkirjastatud lepingut. Kolleegium selgitas kostjale, et kostjal on võimalik 5

§ 29lg-s 6 sätestatud keeluga maksta töötajale alammäärast madalamat töötasu.

16.1. Kui poolte kokkulepet töötasu suuruse kohta ei ole võimalik tuvastada, tuleb töötasu kindlakstegemisel lähtuda

§ 29lg-st 2.

Selle sätte kohaselt, kui töötajale lepingu järgi makstava töötasu suurust ei ole kokku lepitud või kui kokkulepet ei suudeta tõendada, on töötasu suuruseks kollektiivlepingus ettenähtud, selle puudumisel sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu. Kuna töölepingu, sh töötasu kokkuleppe kirjalikult vormistamine on tööandja kohustus (

§ 4

lg 2, § 5 lg 1 p 5, § 115 ja § 117) ning töötaja on töösuhtes nõrgemaks pooleks, kellel suulise töölepingu korral ei ole üldjuhul kirjalikke tõendeid töötasu kokkuleppe kohta tööandja seadusest tuleneva kohustuse järgimata jätmise tõttu, kannab kirjaliku töölepingu vormistamata jätmise tagajärgede riski tööandja (vt RKTKo nr 3-2-1-124-05, p 12 ja 299 SE seletuskiri, lk-d 31-32). Seega juhul, kui tööandja ei tõenda töötasu suurust, on töötasuks sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu. Sarnase töö eest tavaliselt makstava tasu suurust on võimalik tõendada nt Statistikaameti andmetega. 16.

1. Poolte kokkulepet töötasu suuruse kohta ei ole võimalik tuvastada. Kollektiivlepingu olemasolule ei ole kostja tuginenud. Kostja ei ole tõendanud töötasu suurust. Nimetatut ei saa tõendada töövõtulepinguna pealkirjastatud dokumendiga, kuna selle sõlmine tõendamist ei leidnud. Seega on töötasu suuruseks tavaliselt makstav tasu. 16.
2. Väljavõtetega Statistikaameti kodulehelt (TVK toimik, tl 42) on tõendatud, et
3. a oli meessoost juhtidele makstav keskmine brutotöötasu 1633 eurot. Väljavõttega samalt kodulehelt (kohtuasja toimik tl 79) on tõendatud, et meessoost juhtide alla kuuluvad ehitus- ja turustusjuhid. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja töö vastas pigem müügimehe tööle, sest Statistikaameti teenindus- ja müügitöötajate elukutse selgitusest (samas tl 80) nähtuvalt ei vasta nende poolt tehtava töö iseloom hageja tehtud tööle. Kuigi nende tööülesanded võivad hõlmata ka teiste töötajate juhendamist, osutavad teenindus- ja müügitöötajad isiku- ja turvateenust, mis on seotud reisimise, majapidamise, toitlustuse, isikuhoolduse või tulekahju ja seadusevastaste tegude eest kaitsmisega või näitavad ja müüvad kaupa hulgi- ja jaemüügikauplustest jms asutustest, samuti kioskites ja turgudel. 16.
4. Hageja arvelduskonto väljavõttega (TVK toimik, tl 40-41) on tõendatud, et kostja on jätnud teatud ulatuses hagejale töötasu maksmata. Kostja on tasunud hagejale
5. a novembri kuni
6. a aprilli eest igakuist töötasu 350 eurot,
7. a mai kuni
8. a märtsi eest igakuist töötasu 400 eurot. Hageja arvestuste kohaselt on saamatajäänud töötasu kokku 7872,13 eurot (bruto). Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja nõude arvestuslikule küljele. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele saamata jäänud töötasu
9. a novembri ja detsembri eest 2439,96 eurot (bruto),
10. a jaanuari kuni
11. a aprilli eest 5315,53 eurot (bruto) ning
12. a maikuu eest osaliselt, st 1,5 päeva eest 116,64.- eurot (bruto). III
13. Menetluskulud tuleb seoses hagi rahuldamisega jätta nii maa- kui ringkonnakohtus kostja kanda (TsMS § 162 lg 1 ja § 171).
14. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hageja hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise 7