Menetluskulud palub võlgnik jätta avaldaja kanda. Avaldaja seisukoht võlgniku vastuväidete osas TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 sätestab, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega. Võlatunnistuse lepingu ja käenduslepingu punkti 2.1 kohaselt oli kohustuse täitmise tähtaeg 20.12.2017, millest alates muutus kohustus sissenõutavaks. Kolmeaastane aegumistähtaeg saabuks 20.12.2020. Võlausaldaja on esitanud nõude kohtusse kolme aastase aegumistähtaja jooksul ja nõue ei ole aegunud. Samuti on võlgniku vastuväide, et käendusleping on vastuolus heade kommetega, paljasõnaline ja täielikult tõendamata. Üksnes vastavasisulise vastuväite esitamine ei tähenda, et tegemist on tühise tehinguga. Võlausaldaja on seisukohal, et tehing on kehtiv. KOHTU SEISUKOHT Pankrotiseaduse (
) § 15 lg 3 p 1 kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Kohus märgib, et pankrotimenetluses esitatavad nõuded peavad olema üheselt selged, sissenõutavad ning ei tohi olla vaieldavad. Käeolevalt ei ole nimetatud eeldused täidetud, kuna võlgnik on esitanud nõudele aegumise vastuväite ning on seisukohal, et käendusleping on tühine selle vastuolu tõttu heade kommetega. Kohus leiab, et võlgniku vastuväidetest lähtuvalt tuleb vaidlus nõude olemasolu ja õigusliku aluse üle lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Riigikohus on asunud seisukohale, et kui võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses (RKTKm 3-2-1-17-02, p 10).
lg 1 kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu.
lg 3 p 1 mõtte kohaselt ei saa kohus ajutist haldurit määrata juhul, kui võlgnik vaidleb nõudele vastu ja toob esile asjaolud, mis muudavad pankrotiavalduse aluseks oleva nõude kohtu jaoks kaheldavaks ning tingivad vajaduse nõude olemasolu kindlakstegemiseks asjaolude eelnevat tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotiavalduse menetlemise raamidest. Kohus on seisukohal, et antud juhul on võlgniku vastuväited piisavad selleks, et kahelda võlausaldaja nõude selguses. Eeltoodu alusel ei ole
lg 3 p-st 1 tulenevalt võimalik ajutist pankrotihaldurit määrata.
lg 7 sätestab, et kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. Võlausaldaja taotleb pankrotiavalduse lahendamisel arvesse võtta asjaolu, et võlgnik ise kinnitab, et tal puudub vara, st võlgnik on püsivalt maksejõuetu, järelikult on võlgnik pankrotis ja välja tuleb kuulutada võlgniku pankrot. Kohus selgitab, et
lg 1 ja 2 alusel, jätab kohus olenemata füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetusest, pankroti välja kuulutamata, kui esineb
MS § 173 lg 1 kohaselt esitab kohus menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel.
lg 6 sätestab, et kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud avaldaja kanda. Toimikumaterjalidest nähtuvalt puuduvad võlgnikul rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud. /allkirjastatud digitaalselt/ Zakaria Nemsitsveridze Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.