lg 1 sätestatud kohustust ning seetõttu ei ole põhjendatud võlgniku kohustusest vabastamine. Võlausaldaja on seisukohal, et võlgniku poolt kohustuste rikkumist ei välista ka asjaolu, et võlgnikult on xxx AS-ile laekunud 24.04.2020 võlgnevuse katteks 600 eurot. Eelnev summa moodustab kogunõudest 0,2%. Seetõttu ei ole võimalik pidada eelnevat summat selliseks, mille puhul saab väita, et võlgnik on teeninud menetluse jooksul võimalikult palju tulu ning on suutnud tasuda võimalikult suures ulatuses võlausaldajate nõudeid. Olukorras, kus võlgnik oleks teinud pingutusi tasuvama töö leidmisel, oleks olnud võimalik tasuda võlausaldaja nõudeid suuremas ulatuses. Kuivõrd võlausaldaja tõendas 27.03.2019 esitatud seisukohas, et autojuhi keskmine palk on märkimisväärselt kõrgem kui Eesti Vabariigi miinimumpalk, siis tuleb pidada võlgniku käitumist, töötades miinimumpalga eest
Kuivõrd võlgnik oma käitumisega on näidanud, et menetluse pikendamine ning võlgnikule üha enam võimaluste andmine ei too loodetud eesmärki, st võlausaldajate nõuded ei saa võimalikult suures ulatuses tasutud, on põhjendatud kohustusest vabastamise menetlus lõpetada. Kuivõrd võlgnik on oma käitumisega rikkunud
Kohtumääruse põhjendused
lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Käesolevaks ajaks on võlgniku V B kohustustest vabastamise menetluse algatamisest möödunud üle viie aasta, mistõttu otsustab kohus võlgniku V Bi pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise vastavalt
§-le 175. Tulenevalt
lg-st 3 kuulab kohus enne kohustustest vabastamise otsustamist ära usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. Võlgnik peab vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast (
Seisukoha esitanud võlausaldaja soovib võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamist ning ei pea põhjendatuks võlgniku vabastamist kohustustest, sest võlgnik on oma kohustusi rikkudes jätnud põhjendamatult oma kohustused täitmata, mille kaudu on kahjustatud võlausaldajate huve. Kohus leiab, et on täitnud
lg-st 3 tuleneva nõude, kui andis võlgnikule, usaldusisikule ja võlausaldajatele võimaluse kirjaliku seisukoha esitamiseks (vt Riigikohtu 20.06.2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 16).
lg 2 sätestab, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma
§-s 173 nimetatud 2 kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.
lg 1 sätestab, et võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Kohtu hinnangul on võlgnik vähemalt raskest hooletusest rikkunud
lg-s 1 sätestatud kohustusi, kuivõrd ta ei ole kohustustest vabastamise menetluse jooksul tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega ning kohtule esitatud tõenditest ei nähtu ka, et ta oleks sellist tegevust aktiivselt otsinud. Kohus toob esile, et 29.01.2014 määruse kohaselt on V Bi ainsaks võlausaldajaks xxx AS, nõudesummaga 201 600 eurot. Kohustustest vabastamise menetluse jooksul tasus võlgnik võlausaldaja nõude katteks üksnes 600 eurot. Seega on võlgnik tasunud kohustustest 6 aasta kestel 0,2 %. Kohus leiab, et antud juhul ei nähtu, et võlgnik oleks teinud reaalseid pingutusi tasuvama töö leidmisel. Kohus on 16.04.2019 määruses märkinud, et 5 aasta jooksul miinimumpalga eest töötamine, kui tegelikkuses on alust arvata, et leiduks ka kõrgema palgaga töö autojuhile, võib viidata võlgniku võimalikule süülisele käitumisele. Kohus pikendas 16.04.2019 määrusega võlgniku kohustustest vabastamise menetlust, kuivõrd esines võimalus ja perspektiiv, et võlgniku tegeliku tahte ja püüdluste korral leiab ta tasuvama töö ning suudab tasuda oma võlgnevusi mingilgi määral tagasi, siis on põhjendatud menetlust pikendada, sest see oleks võlausaldajate huvides. Samas nähtub 27.04.2020 esitatud usaldusisiku aruandest, et võlgnik alustas autojuhina tööd xxx alles 01.08.2019 ning seda mitte oluliselt kõrgema töötasu eest. Võlgnik ei ole kohtu ette toonud asjaolusid ja tõendeid, millest nähtuks, et võlgnik järjepidevalt oleks otsinud tasuvamat töökohta. Lisaks ei saa pidada võlausaldaja nõude rahuldamist 0,2% ulatuses piisavaks. Kohus on seisukohal, et võlgnik on selliselt rikkunud võlausaldajate huve. Järjekindel töötamine üksnes miinimumtasu eest väljendab antud olukorras kohtu hinnangul vähemalt võlgniku rasket hooletust VÕS § 104 lg 4 mõttes oma kohustuste mittetäitmisel. Kohus leiab, et võlgnik on järjekindlalt kuue aasta kestel vähemalt raskest hooletusest rikkunud kohustust leida tulutoovat tegevust. Kohus rõhutab, et võlgnik on 25.09.2013 avalduses kinnitanud kohustust täita
Samuti on kohus 29.01.2014. a pankrotimenetluse lõpetamise ja võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise määruses selgitanud võlgnikule tema kohustusi nii võlgnikuna ning võlgnik on oma kohustustest vabastamise avalduses kohtule kinnitanud, et kohustub täitma
§-s 173 nimetatud kohustusi. Lisaks märgib kohus, et kohustustest vabastamise menetluse raames peab võlgnik üles näitama initsiatiivi ja reaalset tahet oma kohustusi täita. Kohustustest vabastamine ei ole ette nähtud automaatselt kõigile isikutele, vaid üksnes nendele, kes on andnud endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (3-2-1-49-16, p 15; 3-2-1-19-16, p 14). Kohtul on
lg 11 alusel kaalutlusõigus, et otsustada, kas võlgnik kohustusest vabastada või mitte. Kohus hindab, kas võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses. Lisaks sellele on kohtul selle sätte järgi võimalus kaalutlusõiguse teostamiseks kontrollida, kas esinevad
lg-tes 2 ja 4 sätestatud võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise absoluutsed alused (3-2-1-19-16, p 12). Riigikohus on selgitanud, et
teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks. Võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras (võlgadest vabastamise menetluse eesmärk) ei ole eelduslikult iga võlgniku õigus ning seadus (
lg-d 2 ja 4) sätestab absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (vt Riigikohtu 20.06.2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). Kokkuvõttes on kohtu hinnangul võlgnik süüliselt rikkunud
Seega on võlgnik kohustustest vabastamise menetluse võimaluse minetanud. Võlgnik ei ole kohustustest vabastamise menetluse jooksul oma seadusest 3 tulenevaid kohustusi täitnud – ei ole tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega ega seda ka aktiivselt otsinud. Eeltoodust tulenevalt lõpetab kohus füüsilisest isikust võlgniku V Bi pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse ning keeldub võlgnikku vabastamast tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Tulenevalt
lg-st 4 vabastab kohus võlgniku kohustusest kohustustest vabastamise menetluse lõpetamisel usaldusisiku. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.