← Eesti

2-19-5341/33

Obsah (16)§ 654§ 442§ 162§ 135§ 136§ 217§ 175§ 176§ 126§ 137§ 150§ 171§ 174§ 477§ 3141§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 02. juuli 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-534

§ 654lg 6 alusel ei korda.

25. Ringkonnakohus leiab, et hageja vastuapellatsioonkaebuse väited maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulise rikkumise osas on põhjendatud, kuid rikkumine on võimalik apellatsiooniastmes kõrvaldada. Kolleegium nõustub vastuapellatsioonkaebuses esitatuga, et maakohtu otsuse resolutsioonist on välja jäänud otsuse täitmiseks vajalik kostja tahteavaldus omandiõiguse üleandmiseks. Hagiavalduses on hageja esitanud esitanud järgmise sisuga nõude: „Kohustada YY üle andma annakuna korteriomandi asukohaga XXX (registriosa number XXXXXXX) omand ja omandi üleminekuks vajaliku tahteavalduse andmiseks kinnistusraamatus korteriomandi registriosa II jao senise omaniku kande kustutamiseks ja uue ainuomaniku QQ (ik XXXXXXXXXXX) sisse kandmiseks.“ Maakohus rahuldas hagi täielikult, märkides otsuse põhjendavas osas, et kohustab kostjat andma üle korteriomandi omandiõiguse ja asendab kostja tahteavaldused, kuid resolutsioonis ei märkinud seda, et kostja on kohustatud andma hagejale omandiõiguse üle ja andma ka tahteavalduse korteriomandi omandiõiguse üleandmiseks vajaliku asjaõiguslepingu sõlmimiseks.

§ 442

lg 5 esimese lause järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused.

§ 442

lg 5 teise lause järgi peab kohus oma otsuse resolutsiooni formuleerima selliselt, et otsus oleks üheselt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Riigikohus on rõhutanud, et resolutsiooni täpsus on eriti oluline lahendite puhul, millega kohustatakse isikut midagi faktiliselt tegema või mingist tegevusest hoiduma (vt Riigikohtu 17.12.2009 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 13; 28.04.2010 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 13). Kohtuotsuse täidetavuse seisukohalt on oluline lisaks sellele, et maakohus on hagi täielikult rahuldanud, märkida ka täpselt, millise sisuga tahteavaldused peab kostja andma, et need saaks TsÜS § 68 lg 5 alusel lugeda kohtuotsusega asendatuks. Ringkonnakohus saab maakohtu otsuse resolutsiooni täiendada otsusega kohustada kostjat andma hagejale üle korteriomandi omandiõigus ja andma selleks vajaliku asjaõiguslepingu sõlmimiseks tahteavaldus.

  1. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. Maakohus leidis õigesti, et hageja pöördus kohtusse põhjendatult. Tõenditest nähtuvalt pöördus hageja korduvalt (13.03.2019, 18.03.2019 ja 26.03.2019) kostja poole sooviga omandi üleandmise tehingu tegemiseks (tl 9-10 ja 11). Kostja 18.03.2019 vastuskirjast nähtuvalt on kostja hageja 13.03.2019 kirja kätte saanud (tl 11 pöördel). Kostja vastas oma vastuskirjas, et ta ei saa aru, miks ta peab notarisse tulema ning ei soovi hagejaga mingit tegemist teha. Kostja hageja poolt pakutud ajaks notari juurde ei ilmunud. Hagiavaldusele vaidles kostja samuti vastu ja ütles, et ei võta hagi õigeks.
  2. Kostja väitel on ta varasemalt andnud hagejale nõusoleku tehingu tegemiseks. Hagimenetluses kehtib üldjuhul põhimõte, et väite esitanud pool peab oma väidet ka tõendama. Maakohus märkis sellest lähtuvalt õigesti, et kostja ei ole varasema nõusoleku andmise kohta kohtule ühtegi tõendit esitanud. 28.

§ 162lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks on otsus tehtud.

Ükski teine säte antud juhul menetluskulude jaotamiseks ei kohaldu. Seejuures ei ole alust kohaldada

§ 162

lg-t 4, kuna ei nähtu ühtegi asjaolu, millest tulenevalt saaks järeldada kostja jaoks äärmiselt ebaõiglast või ebamõistlikku olukorda. Asjaolust, et hageja ei olnud pikka aega Eestis, ei saa kostja jaoks ebaõiglast olukorda järeldada. 5

(8)Tsiviilasi nr 2-19-5341 29. Kostja leiab, et maakohus on temalt menetluskulud välja mõistnud ebaõigesti ja menetlusnorme rikkudes. Esmalt leiab kostja, et maakohus määras hagihinna valesti ja seetõttu peab kostja tasuma hagejale suuremat riigilõivu. Kolleegium kostjaga ei nõustu. Maakohus määras hagi hinnaks 90 000 eurot õigesti. Maakohus juhtis menetluse alguses hageja tähelepanu sellele, et hagi hind (3500 eurot) on vale ja see tuleb määrata asja väärtuse järgi lähtudes

§-st 126. Tsiviilasja hinna nimetab

§ 135alusel hageja.

Hageja nimetas korteriomandi väärtuseks ja ühtlasi hagi hinnaks 90 000 eurot ning maksis selle järgi riigilõivu. Kostja märkis vastuses hagile, et hageja on korteri väärtuse üle paisutanud, samas jättes märkimata, mis see õige väärtus oleks. Sellises olukorras puudus kolleegiumi hinnangul maakohtul vajadus nõuda hagejalt välja tõendeid korteri väärtuse kohta. Lisaks sellele ei ole kostja ka apellatsioonkaebuses esile toonud, milline on korteri väärtus. Kohtul on õigus ka

§ 136

alusel omal algatusel määrata tsiviilasja hind, kuid seda juhul, kui kohtul tekib kahtlus hageja poolt hagis märgitud hinna õigsuses. Olukorras, kus kostja ei ole esitanud omapoolset seisukohta hagi hinna osas, ei saanud maakohtul ega saa ka ringkonnakohtul antud juhul kahtlust hageja poolt märgitu osas tekkida. Seda tulenevalt ka sellest, et 90 000 euro puhul ei saa järeldada, et tegemist oleks ilmselgelt tegelikkusele mittevastava korteri väärtusega. 30. Kostja hinnangul ei ole käesolevat asja arvestades hagejal olnud vajadust advokaadi abi kasutamiseks ning arusaadav ei ole, mida on advokaat teinud 3,5 tundi. Kolleegiumi hinnangul on advokaadi abi olnud käesolevas asjas vajalik. Menetlusosalisel on õigus kasutada lepingulist esindajat (

§ 217lg 1 ja 2).

Hageja lepinguline esindaja on koostanud hagiavalduse, tutvunud kostja vastusega, kohtumäärustega ning on koostanud seisukoha kostja vastusele. Hagimenetluses ei saa üldjuhul eeldada, et menetlusosaline ise peaks olema suuteline menetlusdokumente koostama. Isegi käesoleva asja väikest mahtu ja vähest keerukust arvesse võttes ei saa eeldada, et menetlusosaline peab ise sellega hakkama saama. See on menetlusosalise enda valik, kas ta kasutab lepingulise esindaja abi või mitte. Antud juhul on hageja seda kasutanud. 31. Õigusabikulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine (sh nii lepingulise esindaja tunnihinna kui ka menetlustoimingutele kuluva aja hindamine) on kohtu diskretsiooniotsus, mistõttu saab kõrgema astme kohus sellesse sekkuda vaid juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 09.03.2016 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-182-15, p 14; 11.02.2015 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11; 18.05.2010 määrust tsiviilasjas nr 32-1-43-10, p 19). Seega on kohtule antud lai otsustusruum õigusabikulude hüvitatavuse üle otsustamisel, tagamaks võimalus leida igal üksikjuhtumil õiglane lahendus. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus

§ 175

lg-st 1 tulenevat kaalutlusõigust praegusel juhul õiguspäraselt teostanud ja ringkonnakohtul puudub alus sellesse sekkumiseks. Maakohus on leidnud, et arvestades hagi koostamiseks ja selle menetlemisega kaasnenud lepingulise esindaja töömahtu, on hageja menetluskulude suurus mõistlik ja põhjendatud. Kolleegium nõustub maakohtuga. Käesolevas asjas on lepingulise esindaja poolt kulutatud aeg 3 tunni ja 30 minuti ulatuses põhjendatud. 32. Kolleegium nõustub kostjaga, et kostja ei ole maakohtu menetluses hageja menetluskulude nimekirja kätte saanud.

§ 176

lg 7 kohaselt toimetatakse menetluskulude nimekiri vastaspoolele viivitamata kätte. Jättes kostja ilma võimalusest esitada vastuväiteid hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele, rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse normi (vt Riigikohtu 06.04.2009 määrust tsiviilasjas nr 3-2-2-3-09, p 9). Riigikohus on leidnud, et selline menetlusõiguse normi rikkumine on ringkonnakohtus kõrvaldatav, mistõttu puudub vajadus maakohtu lahendi tühistamiseks (vt Riigikohtu 30.03.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-21-16-11, p 14). Kolleegiumi hinnangul on maakohtu poolne menetlusõiguse normi rikkumine ringkonnakohtus kõrvaldatud sellega, et kostja on 6

(8)Tsiviilasi nr 2-19-5341 saanud maakohtus hageja poolt esitatud menetluskulude nimekirjaga tutvuda ja on esitanud ka oma vastuväited sellele. Seega puudub antud juhul vajadus maakohtu otsuse osaliseks tühistamiseks. 33. Ringkonnakohus määras vastuapellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel ebaõigesti selle hinnaks 90 000 eurot. Üldreeglina on kinnistusraamatu kande parandamise nõude puhul tsiviilasja hinnaks

§ 126lg 1 kohaselt asja väärtus.

Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb arvestada

§ 137lg 1 kohaselt kaebuse ulatust.

Käesolevas asjas rahuldas maakohus hageja nõude omandiõiguse üleandmiseks ja kinnitusraamatu kande muutmiseks vajalike tahteavalduste andmiseks kohustamiseks, kuid jättis ekslikult otsuse resolutsioonis märkimata osad kostja tahteavaldused. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse esitamisel puuduolevate tahteavalduse lisamiseks ei kohaldu

§ 126

lg 1, vaid sellise kaebuse puhul on tsiviilasja hinnaks 0 eurot.

§ 136

lg 4 kohaselt võib tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust muuta kuni asja lahendamiseni selles kohtuastmes. Eeltoodust tulenevalt määrab ringkonnakohus vastuapellatsioonkaebuse hinnaks 0 eurot, mistõttu tuleb riigilõivu osas seega lähtuda riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 alusel lisas 1 toodud kõige madalamast määrast, s.o 75 eurost. Hagejal on võimalik vastavalt

§ 150lg 1 p-le 1 taotleda enamtasutud riigilõivu tagastamist.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 34. Kuna kostja apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

35.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

  1. Hageja esitas 19.06.2020 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palub hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 1821 eurot (käibemaksuga), millest riigilõiv moodustab 1200 eurot ja lepingulise esindaja kulu 621 eurot.
  2. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepinguline esindaja osutanud hagejale apellatsioonimenetluses õigusabi 4 tunni ja 30 minuti ulatuses tunnihinnaga 115 eurot (koos käibemaksuga 138 eurot). Kostja ei ole vastuväiteid hageja menetluskuludele esitanud. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (vt Riigikohtu 25.11.2011 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-102-11, p 12). Vaidluse puhul, mis lahendatakse hagita menetluses, ei ole kohus

§ 477

lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Seega kontrollib kohus menetluskulude põhjendatust ka siis, kui nendele ei ole vastuväiteid esitatud (vt Riigikohtu 03.06.2013 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 14). 38. Kolleegium ei pea põhjendatuks hageja poolt menetluskulude nimekirjas märgitud menetlustoimingut – 18.02.2020 Tallinna Ringkonnakohtule päringu tegemine kostja apellatsioonkaebuse osas, tutvumine ringkonnakohtu vastusega ning

§ 3141lg 1 kohase kohtumääruse kättetoimetamise võimaluse edastamine ringkonnakohtule.

Nimetatud toimingu tegemiseks puudus vajadus. Kohus ei toimeta menetlusdokumente kätte vastavalt teise menetlusosalise soovitustele, vaid teeb seda lähtudes seaduses toodud võimalustest. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulude nimekirjas märgitud ülejäänud toimingud on põhjendatud, kuid ringkonnakohus ei pea põhjendatuks hageja lepingulise esindaja apellatsioonimenetluse ajakulu. Maakohtus kulus hageja lepingulisel esindajal õigusabi osutamiseks kokku 3,5 tundi. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja põhjendanud ringkonnakohtus ühe tunni võrra suuremat ajakulu võrreldes maakohtu menetlusega. Ehkki 7

(8)Tsiviilasi nr 2-19-5341 tegemist on kahe kaebusega, ei ole nende sisust tulenevalt poolte vaheline vaidlus ringkonnakohtus mahukam kui see oli maakohtus. Eeltoodust tulenevalt vähendab ringkonnakohus hageja lepingulise esindaja apellatsioonimenetluse ajakulu ühe tunni võrra. 39. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr 115 eurot (käibemaksuta) on kolleegiumi hinnangul

§ 175

lg 1 mõttes, arvestades käesoleva asja vähest keerukust ja mahtu, mõistlik ja põhjendatud. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (vt

  1. oktoobri 2013 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (vt
  2. oktoobri 2013 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13), samuti 147 eurot 49 senti koos käibemaksuga (vt
  3. oktoobri 2013 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-98-13), 153 eurot ilma käibemaksuta (vt
  4. veebruari 2015 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14) ning 156 eurot koos käibemaksuga (vt
  5. aprilli 2017 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-34-17, p 15). Seega ei ületa hageja lepingulise esindaja tasumäär sarnaste asjade keskmist tasumäära.
  6. Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on avaldaja kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui avaldaja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta (vt Riigikohtu 03.06.2013 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 16). Kuna hageja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa muul põhjusel käibemaksu tagasi arvestada, tuleb lepingulisele esindajale tasutud õigusabikulu arvesse võtta koos käibemaksuga.
  7. Ringkonnakohus rahuldab eeltoodust tulenevalt hageja taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud 558 eurot, millest 75 eurot moodustab riigilõiv ja 483 eurot lepingulise esindaja tasu (koos käibemaksuga).
  8. Lähtudes

§ 177

lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 43. Kostja esitas oma apellatsioonkaebuse täienduses taotluse apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu osaliseks tagastamiseks. Ringkonnakohus jätab kostja taotluse rahuldamata, kuna riigilõiv on õigesti määratud. Kostja vaidlustas lisaks menetluskulude kindlaksmääramisele ka menetluskulude jaotuse. Seega ei saa RLS § 59 lg-t 16 kohaldada, vaid lähtuda tuleb RLS § 59 lg 1 alusel lisas 1 toodud kõige madalamast määrast, s.o 75 eurost. Kostja on tasunud sellest tulenevalt õigesti riigilõivu 75 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.