Obsah (4)

§ 56§ 40§ 54§ 55

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-19-2376 Otsuse kuupäev 1. oktoober 2020 Kohtunik Juhan Siider Haldusasi Veikko Martini kaebus Põllumajanduse Regi

) § 40 lg-t 1, sest järelkontrolli raames anti toetuse saajale võimalus lisaandmete esitamiseks. 2 3-19-2376

1. PRIA muutis
2. juuli
3. a otsusega nr 17-6/19/520 oma
4. mai
5. a otsust toetuse tagasimakse tähtaja osas ning kehtestas kaebaja taotlusel toetuse tagastamiseks maksegraafiku. PRIA tunnistas
6. septembri
7. a otsusega nr 17-6/19/647 kehtetuks oma
8. juuli
9. a otsuse, kuna kaebaja ei tasunud osamakseid vastavalt maksegraafikule.
10. Kaebaja esitas
11. septembril 2019 PRIA-le vaide, milles taotles vaide esitamise tähtaja ennistamist ja PRIA
12. mai
13. a otsuse nr 17-6/19/381 kehtetuks tunnistamist. PRIA ennistas vaide esitamise tähtaja ja jättis vaide
14. novembri
15. a vaideotsusega nr 1725.1/19/17-2 rahuldamata.
16. Kaebaja esitas
17. detsembril 2019 kaebuse Tartu Halduskohtule. Kaebaja palub tühistada PRIA
18. mai
19. a otsuse nr 17-6/19/381 täielikult ja
20. novembri
21. a vaideotsuse nr 17-25.1/19/17-2 vaide rahuldamata jäetud osas.
22. Tartu Halduskohus võttis
23. detsembri
24. a määrusega kaebuse menetlusse.
25. Vastustaja esitas
26. jaanuaril 2020 vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse täies ulatuses rahuldamata.
27. Tartu Halduskohus otsustas
28. aprilli
29. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses ning määras tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
30. Kaebaja põhjendab kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt. 10.
31. PRIA otsus vahendite eraldamise kohta tehti
32. juulil
33. Investeeringuobjekti sihipärase kasutamise periood lõppes seega viie aasta möödumisel
34. juulil
35. PRIA otsus on seega õigusvastane, ebamõistlik ja põhjendamatu. Kaebaja on objekti sihipäraselt kasutanud, toetus täitis oma eesmärgi. 10.
36. PRIA otsus on põhjendamispuudustega.

§ 56

lg-st 2 tulenevalt peab haldusakti põhjenduses märkima haldusakti andmise õigusliku aluse. Vastustaja ei ole vaidlustatud otsuses ühelegi kohasele õiguslikule alusele tuginenud. KTKS § 32 lg 3 p 4 kohaldub vaid

1. jaanuaril
2. a jõustunud KTKS-i alusel määratud toetusele. Kaebajale määratud toetuse puhul oli tegemist KTKS-i alusel määratud Euroopa Kalandusfondi toetusega.
3. juuli
4. a otsuse kehtetuks tunnistamise alused on sätestatud KTKS §-s 65, mis oma sisult vastavad vana KTKS § 199 lg-s 4 sätestatuga. 10.
5. Erinevalt vanast KTKS-st näeb
6. jaanuaril 2015 kehtima hakanud uus KTKS ette kaalutlusõiguse. Isegi kui KTKS §-s 65 sätestatud alus esineb, pidanuks PRIA põhjendama, mis õigustab toetuse täies ulatuses tagasi nõudmist. Vastustaja pole õigusliku aluse osas olnud järjepidev. Vaideotsuses on vastustaja viidanud üksnes aegumistähtaja osas abstraktselt ka KTKS §-le
7. 10.
8. Kaebaja kasutas saadud toetuse täielikult taotletud tegevuste jaoks ning objekt läks sihipärasesse kasutusse. Puulaiu kõrtsihoone sai pärast I ehitusetapi lõppemist teatud määral korda ning see võimaldas korraldada hoones ja seda ümbritseval alal üritusi, soodustades igati konkreetse kalanduspiirkonna arengut. Asjaolu, et mõned ehitustööd varasemalt viibisid, oli tingitud väljaspool toetuse saaja kontrolli olevate ja algses taotluses kajastatud riskide realiseerumisest. Võimekus ja valmisolek korraldada üritusi kõrtsihoone sees on ilmselgelt olulise tähtsusega, kuivõrd lükkab ümber vastustaja väite, justkui hoonet ei olevat võimalik sihipäraselt kasutada. 3 3-19-2376 10.
9. Vastustaja rikkus kaebaja ärakuulamisõigust. Kaebaja ärakuulamine järelkontrolli raames ei ole piisav. Enne vaidlustatud haldusakti andmist kaebajat haldusakti andmise kavatsusest ei teavitatud ning vastuväidete esitamist ei võimaldatud. Kaebaja oli arvamusel, et lahendas järelkontrolli käigus ilmnenud kitsaskohad, esitades vajalikud dokumendid ja selgitas, kuidas on objekti sihtotstarbeliselt kasutatud. Kui kaebajat oleks teavitatud, millise sisuga haldusakt kavatsetakse anda, oleks kaebaja saanud vajadusel ka praktiliselt demonstreerida, kuidas on hoones võimalik üritusi korralda ja toitlustus tagada.
10. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused. 11.
11. Ebaõige on kaebaja väide, et toetuse abil pidi ta ellu viima ainult ehitusprojekti I etapi tööd. PRIA toetatavaks tegevuseks (projekti sisuks) oli kõrtsihoone kui terviku restaureerimine selleks, et seda oleks võimalik kasutada toitlustus- ja majutusettevõttena. Järelkontrollis tuvastati, et hoonet ei ole võimalik sihipäraselt kasutada, kuna restaureerimine ei ole lõpule viidud. Seega ei ole hoone sihipärases kasutuses. 11.
12. Järelkontrolli käigus anti toetuse saajale üle kontrollaktid (lisatud toetuse saaja märkused), selgitati võimalikku tagasinõuet ning anti võimalus esitada omapoolsed seisukohad. Jääb arusaamatuks, milleks vaide esitaja saatis PRIA-le täiendavad dokumendid, kui tema hinnangul oli projekt ellu viidud. Kaeba tunnistas vastuses PRIA-le, et kuus aastat pärast projekti tähtaja lõppu ei ole projekti sisuks olnud tegevust ellu viidud. Eeltoodud asjaoludel, ei olnud kaebajalt veel kord seisukohtade küsimine vajalik. Kaebaja avaldas oma seisukoha
13. mai
14. a vastuses. Kaebaja ei ole uusi asjaolusid ega tõendeid esitanud vaides ega kaebuses. 11.
15. Olulist tähtsust ei ole sellel, et kõrtsihoone ümbruses on korraldatud mitmesuguseid üritusi, samuti asjaolul, et vajaduse korral võib Veikko Martin korraldada n-ö demonstratsioonürituse PRIA-le kõrtsihoones sees. Kumbki asjaolu ei tõenda projekti tegelikku elluviimist. Väidetav võimekus ja valmisolek korraldada kõrtsihoones ja selle ümber üritusi ei tähenda projekti elluviimist. 11.
16. Vastustaja viitas otsuses õigusliku alusena KTKS § 53 lg-le
17. Euroopa kalandusfondi toetuse tagasinõudmise alusena oleks võinud korralduses märkida ka KTKS § 68, kuid nende sätete vahel puudub põhimõtteline erinevus, mis võiks tekitada kahtluse otsuse õiguspärasuses või põhjendatuses ning viia otsuse tühistamiseni. Projekti ellu viimata jätmine on ilmselgelt toetuse tagasinõudmise põhjus. Projekti lõppeesmärk, Puulaiu kõrtsi restaureerimine ning selles toitlustus- ja majutusettevõtte avamine, on täitmata. Seega ei ole toetust kasutatud sihipäraselt. Samuti ei ole järelevalveperioodi jooksul kasutatud sihipäraselt investeeringuobjekti, kuivõrd investeeringuobjekti ei ole üldse kasutusele võetud. 11.
18. Eelmärgitud asjaoludel puudub alus kaalutlemiseks teemal, kas oleks võimalik jätta taotluse summa tagasi nõudmata või nõuda tagasi osaliselt. 11.
19. Tagasinõue ei ole aegunud. Tulenevalt KTKS § 68 lg-st 4 võib PRIA EKF toetusi tagasi nõuda hiljemalt
20. aasta
21. detsembril. Vaidlustatud otsus on tehtud põhjusel, et toetatud tegevus ei ole ellu viidud, mitte põhjusel, et investeeringuobjekti ei ole pärast valmimist kasutatud sihipäraselt. Seetõttu ei mõjuta Euroopa Kohtu eelotsus nr C-580/17 tagasinõude otsuse kehtivust. Kuna kaebaja ei ole täitnud oma kohustust investeeringu kasutamisel, ei saanud tal tekkida õiguspärast ootust, et toetus jääb tema kasutusse. KOHTU SEISUKOHT
22. Vaidluse all on PRIA
23. mai
24. a otsuse, millega tunnistati kaebajale kõrtsihoone restaureerimise toetuse määramise otsus kehtetuks ning nõuti väljamakstud toetus summas 21 779 eurot 60 senti tagasi, õiguspärasus. Kaebaja palub nimetatud otsuse ja samuti vaideotsuse tühistada, sest investeeringuobjekti sihipärase kasutamise periood lõppes juba
25. juulil 2017, 4 3-19-2376 investeeringuobjekti on kaebaja hinnangul võimalik sihtotstarbeliselt kasutada, samuti heidab kaebaja vastustajale ette haldusakti põhjendamisnõuete täitmata jätmist ning ärakuulamisõiguse mittekohast täitmist. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga ning leiab, et toetuse tagasinõudmine ning varasema otsuse kehtetuks tunnistamine oli arvestades asjaolu, et hoonet pole lõplikult restaureeritud ning seda sihipäraselt kasutatud, õiguspärane.
26. Kaebaja on vastustajale ette heitnud ärakuulamisõiguse rikkumist, sest pärast järelkontrolli tegemist ja kontrollaktidele vastuväidete ja selgituste saamist ei teavitanud vastustaja kaebajat varasema haldusakti tühistamise kavatsusest ega küsinud kaebaja seisukohta selle kohta. Kohtu hinnangul esines vastustajal alus anda vaidlustatud haldusakt menetlusosalist täiendavalt ära kuulamata

§ 40

lg 3 p 2 alusel, sest kaebajale oli tagatud võimalus esitada tõendid ehitustegevuse lõpuleviimise ning hoone sihipärase kasutamist kohta järelkontrollimenetluse raames pärast kontrollaktide kättetoimetamist kaebajale. Oma arvamuse ja vastuväidete esitamise õigust on kaebaja ka järelkontrollimenetluses kasutanud ning haldusorgan on kaebaja seisukohti ja esitatud dokumente otsuse tegemisel arvestanud.

1. Seoses kaebaja seisukohaga, et toetuse tagasinõudmise aegumistähtaega on investeeringuobjekti sihipärase kasutamise kohustuse perioodi arvestades (5 aastat) ületatud ning juba seetõttu on toetuse tagasinõudmine õigusvastane, märgib kohus järgmist. KTKS § 68 lg 4 näeb ette, et Euroopa Kalandusfondi toetuse tagasinõudmise otsuse võib teha hiljemalt
2. aasta
3. detsembril. Kaebaja on ekslikult samastanud investeeringuobjekti sihipärase kasutamise 5 aastase järelevalveperioodi tagasinõude tegemise aegumistähtajaga. 5 aastase järelevalveperioodi möödumine ei välista tagasinõude tegemist. PRIA võib rikkumise tuvastada kogu tagasinõude esitamise tähtaja jooksul, sest see tähtaeg määrab ära nõude aegumise (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus (RKHKo) asjas nr 3-18-1699, p 25). Vaidlustatud otsus tehti KTKS § 68 lg-s 4 sätestatud tähtajal ning selles osas on otsus õiguspärane.
4. Toetuse määramise otsuse kehtetuks tunnistamise ning tagasinõude tegemise otsus on haldusakt.

§ 54

kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav ning kirjalik haldusakt peab olema kirjalikult põhjendatud (

§ 55lg 1 ja § 56 lg 1 ls 1).

Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (

§ 56lg 2).

Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (

§ 56lg 3).

Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud (

§ 56lg 1 ls 2).

1. Kohtu hinnangul on vaidlustatud otsuse õiguslikud alused puudulikud. Vastustaja on tuginenud
2. juuli
3. a otsuse nr 17-6/291 kehtetuks tunnistamisel KTKS § 32 lg 3 p-le 4, mis näeb ette, et fondi toetuse taotluse rahuldamise otsus tunnistatakse kehtetuks, kui toetuse saaja ei täida Euroopa Liidu õigusaktides või käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud kohustusi. Samuti tugines vastustaja tagasinõude tegemisel KTKS § 53 lg-le 1, mis näeb ette, et kui pärast fondi toetuse väljamaksmist selgub, et toetus on eeskirjade eiramise tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetus toetuse saajalt osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 508/2014 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. Nimetatud normid reguleerivad aga
4. jaanuaril 2015 jõustunud kalandusturu korraldamise seaduse ja asjakohaste Euroopa Liidu õigusaktide alusel määratud fondi toetuse kehtetuks tunnistamise ja toetuse tagasinõudmise aluseid. Kaebajale 5 3-19-2376 määrati toetus varasema kuni
5. detsembrini 2014 kehtinud Euroopa Kalandusfondi toetuste määramise aluseid ja korda reguleerinud kalandusturu korraldamise seaduse alusel. Seega ei ole nimetatud normid kaebaja suhtes kohaldatavad. Euroopa Kalandusfondi toetuse taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamist ja toetuse tagasinõudmise aluseid reguleerivad
6. jaanuarist 2015 kehtiva KTKS §-d 65 ja 68, millele ei ole vaidlustatud otsuses tuginetud. Ebapiisav on ka vaideotsuses seoses aegumistähtajaga tehtud viide KTKS §-le 68 lg-le 4, sest see norm reguleerib üksnes tagasinõude tegemise tähtaega. Vastustaja ei ole vaidlustatud otsuses, vaideotsuses ega vastuses kaebusele märkinud konkreetseid KTKS §-s 65 ja § 68 lg-s 2 sätestatud aluseid, millele ta otsuse tegemisel tugines. Samuti ei ole otsuses õigusliku alusena viidatud KTKS §-s 63 sätestatud kohustuste rikkumisele. Seega on vastustaja vaidlustatud haldusakt oluliste põhjendamispuudustega.
7. KTKS § 65 kohaselt võib PRIA tunnistada Euroopa Kalandusfondi toetuse taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks, kui esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest: 1) ilmneb asjaolu, mille puhul taotlust ei oleks rahuldatud; 2) toetuse saaja ei ole taotluse rahuldamise otsuses määratud tähtaja jooksul hakanud toetust kasutama; 3) toetuse saaja ei täida taotluse rahuldamise otsuses sätestatut või ei kasuta toetust ettenähtud tingimustel; 4) projekti elluviimist ei ole võimalik lõpetada käesoleva seaduse § 61 lõike 3 punktis 6 sätestatud tähtpäevaks; 5) toetuse saaja esitab avalduse taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamiseks. KTKS § 68 lg 2 näeb omakorda ette, et lisaks KTKS § 68 lg-s 1 nimetatud alustele võib PRIA nõuda Euroopa Kalandusfondi toetuse, välja arvatud tehniline abi, täielikku või osalist tagasimaksmist, kui: 1) ilmneb asjaolu, mille puhul taotlust ei oleks rahuldatud; 2) toetust või toetuse abil soetatud, ehitatud või renoveeritud vara ei ole kasutatud ettenähtud tingimuste kohaselt; 3) toetuse saaja suhtes on algatatud likvideerimismenetlus või on välja kuulutatud tema pankrot; 4) ilmneb, et projekti eesmärke saavutada ei ole võimalik või projekti tegevuste tähtaegu ei ole järgitud; 5) taotluse rahuldamise otsus on tunnistatud kehtetuks; 6) korrakaitseorgani ettekirjutus on jäetud tähtpäevaks täitmata; 7) toetuse saaja ei ole täitnud talle pandud kohustusi. KTKS §-s 63 on sätestatud Euroopa Kalandusfondi toetuse saaja kohustused.
8. Vastustaja märgib vastuses kaebusele üksnes, et vaidlustatud otsuses võinuks viidata ka KTKS §-le 68, kuid on seisukohal, et kaebaja minetused tegevuse ellu viimisel ehk kõrtsihoone restaureerimisel ja sihipärasesse kasutusse võtmisel on sellised, mis toovad kaasa sama tagajärje – toetuse määramise otsuse kehtetuks tunnistamise ning välja makstud toetussumma täies ulatuses tagasinõudmise. Eelnevast tulenevalt oleks vastustaja pidanud tuginema nii KTKS §-s 65 kui ka §-s 68 sätestatud alustele, üksnes KTKS §-le 68 tuginemine on ebapiisav. Vastustaja ei ole haldus- ega kohtumenetluses sisustanud, millistele konkreetsetele KTKS §-s 65 ning § 68 lg-s 2 sätestatud alustele ta tugineb ning kuidas on nendes normides sätestatud konkreetsed alused täidetud. Kohus ei ole vaidlustatud otsuses kajastatud asjaolusid ja märgitud õiguslikku alust ning sellele järgnenud vaidemenetluses ning kohtumenetluses vastustaja esitatud seisukohti arvestades seetõttu veendunud, et vastustaja üldse on KTKS §-des 63, 65 ja § 68 koosseise analüüsinud ning otsuse tegemisel arvestanud. Kohus ei saa asuda haldusorgani asemel ise haldusmenetlust läbi viima ning otsuses toodud faktilistest asjaoludest õiget õiguslikku alust tuletama, kui ta pole veendunud, et vastustaja tegelikult asjakohastest normidest lähtunud on. Kohtule esitatud materjalid ei veena kohut, et vastustaja on otsuse tegemisel asjakohastest KTKS §-dest 63, 65 ja 68 lähtunud. Tegemist on sedavõrd olulise minetusega, mis tingib vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse tühistamise.
9. Kohus peab vajalikuks veel märkida, et vastuoluline on ka vastustaja positsioon investeeringuobjekti sihipärase kasutamise kestvusnõude rikkumise osas. Vastustaja on vaideotsuses ja vastuses kaebusele märkinud, et kaebajale ei heideta ette, et 6 3-19-2376 investeeringuobjekti ei ole pärast valmimist kasutatud 5 aasta jooksul ehk vastustaja ei tugine investeeringuobjekti sihipärase kasutamise nõude rikkumisele viie aastase järelevalveperioodi kestel. Samas on vaidlustatud otsuse lõpuosas vastustaja asunud seisukohale, et „Seega ei ole investeeringuobjekti ja toetust kogu järelevalveperioodi jooksul (projektitoetuse väljamaksmisest 5 aasta möödumiseni) sihipäraselt kasutatud ning toetus kuulub täies ulatuses tagasi nõudmisele.“ Sarnasele formulatsioonile on vastustaja esindaja tuginenud ka vastuses kaebusele (vastuse p 5 lõpp, tl 18). Eelnevalt tsiteeritud lause viitab, et vaidlustatud otsuses vastustaja siiski on tuginenud ka kestvusnõude rikkumisele, samas ei ole otsuses seda seisukohta põhjalikult sisustatud ning kohaldatud õigusnormidele selles osas viidatud. Vastustaja seisukoht on seega vastuoluline ja pole selge, kas vastustaja on lisaks projekti ellu viimata jätmise etteheitele tuginenud ka investeeringuobjekti sihipärase kasutamise kohustuse rikkumisele järelevalveperioodil või mitte. Ka nimetatud vastuolu koosmõjus ebaõigele õiguslikule alusele tuginemisega tingivad vaidlustatud otsuse ja ka vaideotsuse õigusvastasuse.
10. Kohus peab vajalikuks järelevalveperioodiga seoses juhtida vastustaja tähelepanu ka sellele, et KTKS § 63 lg 2 p 1 ei ole kohaldatav osas, mis määruse nr 1198/2006 kohaldamisalas sätestab tähtaja alguse alates viimase toetuseosa väljamaksmisest, vaid järelevalveperioodi tähtaeg hakkab kulgema rahastamisotsuse tegemisest (vt täpsemalt RKHKo 3-18-1699, p-d 2123). Vaidlustatud otsuses on järelevalveperiood seega märgitud ebaõigesti, sest toetus määrati kaebajale
11. juulil 2012 ning sellest hetkest hakkas järelevalveperiood kulgema. Otsuses on ekslikult seatud järelevalveperiood sõltuvusse aga toetuse väljamaksmisest.
12. Toetuse tagasi nõudmist puudutavas osas ei ole PRIA kohtu hinnangul järginud kaalutlusõigust. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et KTKS § 68 lg 2 võimaldab haldusorganile kaalumisruumi toetuse tagasinõudmise ja selle ulatuse suhtes (Vt Tartu Ringkonnakohtu
13. märtsi
14. a otsus asjas nr 3-17-2841, p 13). Otsuses ei ole kajastatud ühtegi kaalutlust, millest nähtuks, miks otsustas PRIA välja makstud toetuse tagasi nõuda täies ulatuses. Analüüsitud ei ole rikkumise raskust ning välja ei ole toodud toetuse täielikku tagasinõudmist õigustavaid põhjendusi. Vastustaja on täielikult jätnud arvestamata kaebaja õigustega ning ei ole kaalumist läbi viinud. Otsust ei saa tagasinõuet puudutavas osas pidada seepärast õiguspäraseks, sest vastustaja kaalumisruum ei olnud ahenenud ühe valikuni. Seetõttu on kohus seisukohal, et vastustaja ei ole sisuliselt kaalutlusõigust rakendanud.
15. Kuna vaidlustatud otsuse põhjendamispuudused on olulised ning juba see tingib vaidlustatud haldusaktide tühistamise, siis ei pea kohus vajalikuks ülejäänud kaebaja vastuväiteid analüüsida. Kohus märgib vaid seda, et toetustaotluses kajastatud eesmärgi (kõrtsihoone kasutamine toitlustus- ja majutusasutusena) saavutamine nõutaval määral on vaidlustatud otsuses kajastatud faktilisi asjaolusid arvestades kaheldav, sest senini ei ole kõrtsihoonet täies ulatuses restaureeritud. Kuna vastustaja ei ole kontrollinud rikkumist asjakohaste normide alusel ning toetuse määramise otsuse kehtetuks tunnistamise ning välja makstud toetussumma tagasinõudmise otsus on seetõttu õigusvastased, siis on kaebuse rahuldamine siiski põhjendatud.
16. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebuse ja tühistab Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti
17. mai
18. a otsuse nr 17-6/19/381 ning
19. novembri
20. a vaideotsuse nr 17-25.1/19/17-2 vaide rahuldamata jätmise osas.
21. Kuna kaebus kuulub rahuldamisele, siis jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1) ning kaebaja menetluskulud tuleb vastustajalt välja mõista (HKMS § 108 lg 1). Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud 555 eurot, mis koosnevad 15 euro 7 3-19-2376 suurusest riigilõivust ning 540 euro suurusest õigusabikuludest. Kohtu hinnangul seonduvad menetluskulu kandmist kinnitaval arvel nr 2019356 (tl 58) märgitud toimingud käesoleva kohtumenetlusega, need on vajalikud ja põhjendatud ning õigusabikulu ei ole ülemäära suur. Seetõttu mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 555 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 8