Obsah (8)

§ 37§ 27§ 38§ 18§ 25§ 28§ 15§ 29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Viktor Bome Otsuse tegemise aeg ja koht 21. august 2020, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-18-8377 Tsiviilasi O B hagi J R vastu üh

§ 37

lg 3 järgi jagatakse varaühisuse lõppedes ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. AÕS § 71 lg 1 kohaselt on kaasomanike osad ühises asjas võrdsed, kui seaduses või tehinguga pole sätestatud teisiti.

§ 27

lg 6 kohaselt loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka.

§ 38

ls-st 1 tulenevalt täidetakse ühisvaral lasuvad kohustused vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. 2 2-18-8377

§ 18

lg 1 sätestab, et tehingust, mille abikaasa teeb ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, tekib abikaasade solidaarkohustus, kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra.

§ 18

lg 2 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tehingu kohustatud poole suhtes on abikaasad solidaarvõlausaldajad. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-164-14 sedastanud, et TsÜS § 66 järgi on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Abikaasade varaühisuse varasuhtes on abikaasad kogu ühisvara, s.o erinevate esemete ja varaliste õiguste kogumi ühisomanikud (

§ 25koosmõjus Ts

ÜS §-ga 66) ning teostavad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi üldjuhul ühiselt, lähtudes ühisvara valitsedes abielulise kooselu ja vara korrapärase majandamise huvidest (

§ 28lg 1 esimene lause ja lg 3 esimene lause).

Seejuures korraldavad abikaasad kokkuleppel abielulise kooselu ja perekonna vajaduste rahuldamise, pidades silmas teineteise ja laste heaolu (

§ 15lg 1 kolmas lause).

Ühisvara valitsedes tehtavate tehingute korral on abikaasad üldjuhul solidaarvõlgnikud ja solidaarvõlausaldajad (

§ 29

lg 4) ning varaühisuse lõppedes ühisvara jagamise korral ühisvaral lasuvad kohustused täidetakse või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga (

§ 38esimene lause).

Samas lahendis on Riigikohus sedastanud, et abikaasade solidaarkohustus tekib

§ 18

lg 1 järgi tehingust, mille üks abikaasa teeb ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks. Kuna perekonnaseaduses ei ole sätestatud, kuidas jaguneb solidaarkohustus abikaasade omavahelises suhtes, saab kolleegiumi arvates lähtuda solidaarkohustust abikaasade vahel jagades VÕS §-st

1. VÕS § 69 lg 1 sätestab, et omavahelises suhtes peavad solidaarvõlgnikud kohustuse täitma võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. VÕS § 69 lg 2 sätestab, et solidaarkohustuse täitnud võlgnikule läheb üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. TsMS § 229 lg 1 tõendiks tsiviilasjas on igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. TsMS § 229 lg 2 alusel võib tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Tuvastatud ja vaidlustamata asjaolude kohaselt abiellusid pooled 13.08.
2. Tallinna Perekonnaseisuametis ja lahutasid 01.10.
3. Abieluvararežiimiks oli ühisvara. Hagi Abielu kestel on hageja võtnud laenu 07.10.
4. Bigbank AS-ilt (tarbijakrediidileping nr xxxx summas 6000 eurot). Laenulepingu alusel tehtavate maksete kogusumma on 8 549.54 eurot. Hagiavalduse esitamise hetkel on Laenulepingust tulenev kohustuste jääk 5 841.08 eurot. Laenu eest osteti mh fotovarustus (Nikon Df+AF-S 50mm). Avalduses esitatava hüvitisnõude arvestamisel on arvestatud fototehnika hinnaks 1 499,25 eurot, mis on 25% väiksem kui vara soetushind. Hageja palub nii laenukohustuse kui fototehnika jätta hageja omandisse ja kohustada kostjat hüvitama hagejale enamsaadu väärtuse 2 170.92 eurot (5841.08/2=2920.54 // 1499.25/2=749.625 // 2920.54-749.625=2170.92). 3 2-18-8377 Kostja leiab, et laenukohustus BigBank AS ees ei ole poolte ühisvara ja et ka fototehnika ei ole poolte ühisvara ning väidab, et kostja valduses ei ole eelnimetatud fototehnikat. Kostja viitab, et Riigikohus oma lahendis 3-2-1-164-14 p 14 sätestas, et kuna perekonnaseaduses ei ole sätestatud, kuidas jaguneb solidaarkohustus abikaasade omavahelises suhtes, saab kolleegiumi arvates lähtuda solidaarkohustust abikaasade vahel jagades VÕS §-st
5. Kostja märgib, et VÕS § 69 lg 7 on sätestatud, et käesoleva paragrahvi lõigetes 1–6 sätestatut kohaldatakse vastavalt ka nende isikute vahelisele suhtele, kes on andnud tagatised võlgniku kohustuse täitmise tagamiseks. Kostja ei ole andnud mingeid tagatisi hageja kohustuste täitmiseks Bigbank ees. Seega juhul, kui hageja soovib nõuda kostjalt kohustuste täitmist, et nagu oleks kostjal solidaarvõlgnik käesolevas asjas, peab hageja eelkõige esile tooma eelised, mis annaksid hagejale õiguse nõuda kostjalt kohustuste täitmist vastavalt

§ 18ja VÕS § 69 ning tugineda vastavatele tõenditele, mida hageja aga teinud ei ole.

Hageja esitas oma väidete tõendamiseks 15.10.2018 kohtule hageja pangakonto väljavõtte perioodil 11.10.

1. a (päev, mil hagejale tehti kõne all oleva laenulepingu alusel laenusumma väljamakse) kuni 27.02.
2. a. (päev, milliseks laenusumma oli ära kasutatud). Samuti esitas hageja tõendeid, millega soovib tõendada, et kostja kasutas fototehnikat oma tegevuses fotograafina ning et fototehnika oli kostja valduses. Kostja kui fotograafi Facebook’i konto väljavõttega soovib hageja tõendada asjaolu, et kostja tegutseb ja on läbivalt tegutsenud fotograafina. Hageja leiab, et laenu arvelt omandatud fotokaamera tuleb lugeda ühisvara hulka kuuluvaks, kuivõrd tegemist oli esemega, mida kasutati perekonnale huvides, pere sissetuleku suurendamise eesmärgil. Hageja pangakonto väljavõte tõendab hageja hinnangul, et laenusummat kasutati ühise majapidamise korraldamise huvides ja perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks. Väljavõttest nähtub üheselt, et laenu arvelt saadud vahendeid kasutati abikaasade igapäevaste kulude katmiseks (v.a. fotokaamera ja objektiivi omandamine, mis moodustas ca kolmandiku laenu summast). Pangakonto väljavõttelt on ilmne, et summasid kasutati abielu kestel ja peamiselt igapäevaste toidu ja olmekulude katmiseks.

§ 18

lõike 1 kohaselt tuleb lugeda hageja poolt võetud laen hageja ja kostja solidaarkohustuseks. Kostja vaidleb hageja tõenditele seoses fototehnika kasutamisega vastu, kuivõrd fotode metaandmeid on võimalik muuta ja kostja oli piltide tegemise ajal mujal. Pangakonto väljavõtte osas leidis kostja, et võimatu on aru saada millised kulud ja mille eest oli tehtud hageja poolt ja miks hageja arvab, et võetud laen kasutati poolte ühise majapidamise korraldamise huvides. Hageja pole kostja hinnangul seda välja toonud ega ka tõendatud. Esitatud arvelduskonto väljavõttega ilma vastava selgituseta on kostja hinnangul võimatu seda aru saada. Kohus märgib, et Riigikohus on tõepoolest kostja poolt viidatud lahendis nr 3-2-1-164-14 leidnud, et kuna perekonnaseaduses ei ole sätestatud, kuidas jaguneb solidaarkohustus abikaasade omavahelises suhtes, saab lähtuda solidaarkohustust abikaasade vahel jagades VÕS §-st

1. Küll aga on kostja argumentatsioon seoses VÕS § 69 lõikega 7 täiesti asjassepuutumatu ega oma antud asja lahendamise koha pealt mingit tähtsust. Kuigi ka VÕS § 69 lg 7 kuulub VÕS § 69 alla, viitab VÕS § 69 lg 7 sellele, et VÕS § 69-t kohaldatakse vastavalt ka nende isikute suhtes, kes on võlgniku kohustuse täitmise tagamiseks tagatise andnud. Antud juhul ei ole ei ole aga küsimust tagatise andmises. Kohus on tutvunud hageja kontoväljavõttega ja leiab, et hageja on oma kontoväljavõttega veenvalt tõendanud, et kõnealust laenu kasutati perekonna huvides ja seega on tegemist solidaarkohustusega mis kuulub võrdselt jagamisele poolte vahel. Esitatud tõenditest nähtub, et laenu kasutati suuremas osas olmelisteks kuludeks ja väiksemas osas kõnealuse fototehnika 4 2-18-8377 ostuks. Fototehnika osas ei oma kohtu hinnangul tähtsust asjaolu kumma valduses fototehnika on, vaid üksnes see, kas tegemist oli perekonna huvides ostetud esemega või mitte. Antud juhul ei nähtu kusagilt, et hageja oleks fototehnikat üksnes enda huvides ostnud, mistõttu tuleb eeldada, et fototehnika osteti perekonna ühistes huvides. Samuti kuivõrd hageja nõue on, et fototehnika jätta hageja valdusesse, mistõttu hageja hüvitab kostjale pool fototehnika väärtusest, ei oma absoluutselt mingit tähtsust kostja vastuväide, et fototehnikat ei ole kostja valduses. Kohus selgitas kostjale 03.04.2019 koostatud selgitamiskohustuse täitmise kirjas, et kui kostja jätkuvalt leiab, et tegemist ei ole ühisvaraga, lasub kostjal tõendamiskoormis tõendada, et fototehnika osteti hageja huvides ja et ka kontoväljavõttel nähtavad muud kulud ei ole tehtud perekonna huvides. Kostja seepeale mingeid täiendavaid tõendeid ei esitanud vaid esitas kohtule vastuhagi, mille kohaselt on kostja kaks sõpra andnud kostjale perekonna huvides laenu kokku 7000 eurot. Kostja palub lugeda vastava kohustuse poolte ühisvaraks, jätta see kohustus kostja omandisse ja kohustada hagejat hüvitama kostjale sellest kohustusest poole. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagi kuulub rahuldamisele. Vastavalt esitatud nõudele, jätab kohus nii laenukohustuse kui fototehnika hageja omandisse ja kohustab kostjat hüvitama hagejale enamsaadu väärtuse. Laenukohustuse summas 5841.08 eurot hageja kanda jätmisega, vabaneb kostja sellest solidaarkohustusest ja kostjalt peaks hageja kasuks välja mõistma enamsaadu väärtuse hüvitiseks poole kohustuse väärtusest ehk 2920.54 eurot. Samas kuivõrd hagejale jääb ühisvara jagamise tulemusena ka fototehnika väärtuses 1499.25 eurot, tuleks hagejalt kostja kasuks välja mõista sellest pool enamsaadu väärtuse hüvitisena ehk 749.62 eurot. Kuivõrd hagejal ja kostjal on üksteise vastu tasaarvestatavad nõuded, teostab kohus tasaarvestuse ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja enamsaadu väärtuse hüvitise summas 2170.92 eurot (2920.54-749.62=2170.92). Vastuhagi Kostja selgituste kohaselt võttis ta abielu kestel perekonna huvides laenu kokku summas 7000 eurot kahelt sõbralt (15.10.2016 I T 3500 eurot ja 20.10.2016 V N 3500 eurot) sularahas. Kostja esitas ka nimekirja asjadest mille ostmiseks ta saadud laenu kasutas. Hageja vaidleb vastuhagile vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Hageja väidab, et ei ole teadlik kostja poolt nimetatud laenude võtmisest ning veel vähem nende kasutamisest perekonna huvides. Hageja ei ole teadlik kostja poolt nimetatud esemete omandamisest ega nende asukohast täna. Ainus kirje, mille osas hageja on võimeline tuvastama on tema enda hammaste ravi Valgevenes. Hageja tõepoolest ravis oma hambaid Minskis kuid tasus selle eest ise ja enda rahalistest vahenditest. On oluline märkida, et hambaravi leidis aset ka juba pärast poolte kooselu lõppemist. Osaliselt kajastub teenuste eest tasumine kohtule eelnevalt esitatud hageja pangakonto väljavõttelt. Hageja leiab, et kostja ei ole esitanud mistahes tõendeid tema poolt esitatud väidete (vara omandamine, kasutamine perekonna huvides) tõendamiseks. Kostja esitas laenu võtmise tõendamiseks kohtule taotluse kuulata laenu andnud isikud ära tunnistajatena vande all. Samuti taotles kostja enda ärakuulamist vande all. Kohus rahuldas kostja taotluse tunnistajate ärakuulamiseks ja kuulas vande all ära tunnistajad I T ja V N’i 17.06.2020 kohtuistungil. 5 2-18-8377 Tunnistaja V N kohtule: olen videotehnik projektijuht manager, rakendusliku kõrgharidusega, lõpetanud xxxx, elukoht xxxx. J on mu vana sõber ja pinginaaber, hagejat olen 1 kord näinud, kui olin külas sõbral uue aasta peol, pulmad olid siis, kui olin xxxx tööl. Tean, millest jutt on, andsin J laenu. J R esindajale: see oli 2016 sügise lõpp või talve algus, kui ta tuli külla, andsin talle 2000 ja peale selle, nädala jooksul ta helistas mulle veelkord ja küsis veel raha, andsin 1,5 tonni. Andsin võlatunnistuse. Ma ei küsinud, milleks raha vaja, sain aru, et perevajadused ja mul on raha anda. Raha ta mulle osaliselt tagastas, kuid jäi võlgu 500 eurot. O B esindajale: pulma ajal olin xxxx, olin seal 2-3 päeva naisega, see oli komandeering. J küsis laenu 2000, mul raha oli ja kui vaja, siis aitan. Andsin sularahas, mul on kõik 50-lised kupüürid, intressid puudusid. Ta tõi üks kuu mulle 100, siis 50, so nagu kuidas millal, ta raha tagastas, ma usaldasin teda. Raha tagastamised algasid kas jaanuarist või veebruarist 2017, täpselt ei mäleta. 500 eurot on maksmata, eelmisel kuul andis 100, maist 2020 jäi see 500 eurot tasuda. 2018.a. 01.
2. seisuga kohustuste jääki ma öelda ei tea, keskmiselt sada eurot kuus ta mulle tagasi tõi, mõni kuu üldse ei toonud. Tavaliselt tõi raha kuu keskel, tõi sularaha - nii see käis. Kohtule: palka teenin ca 1,5 tuhat kuus, 2017 oli samamoodi. Sularaha kogusin, palk tuleb mu kontole, võtan kontolt raha ja panen sularaha seifi. Tunnistaja I T kohtule: tõtt saan rääkida, töötan trükimasina operaatorina, oman kõrgharidust rakendusliku disaini alal, elan xxxx. J on mu sõber, hagejat ei tunne. J on mu sõber viimased 15 a, ta endist abikaasat ma ei tea, pulmas ei käinud, kuna puudus võimalus. Tean, miks mind siia kutsuti tunnistajaks, annan selle asja osas tunnistusi, et olen raha andnud. J R esindajale: ma andsin laenu 3,5 tuhat 2016 kevadel. Selle raha ta mulle tagastas, andsin raha sularahas ja ta tagastas ka sularahas. Milleks talle seda raha vaja oli, ma ei küsinud. Raha andmine toimus minu kodus. O B esindajale: intressis me kokku ei leppinud, raha tagasimaksmise kohta oli kokkulepe, et tagastab raha mulle 3 aasta jooksul, täpsemat skeemi ei olnud. Raha tagastamine toimus osade kaupa, kas kord kuus või harvem, korraga andis mulle 100, 200, 300 tagasi. Tänaseks on kõik tagastatud, viimane tagastus oli 2019 kevadel. Tagastus oli erinevalt, vastavalt võimalustele, ma peale ei käinud. 2018 oktoobri alguseks - palju oli tagastatud - ei mäleta, võib-olla tuhande ringis. Tagastus ja andmine toimus sularahas, 50-sed ja 20-sed kupüürid. Kohtule: kuu sissetulek on mul 1000, 2017.a 1,5 tuhat. Laenuks antud sularaha kogusin, kontolt ei võtnud, kogutud raha oli põhiliselt mu vanemate kingitud. Küsimusi ei ole. Peale tunnistajate ärakuulamist küsis kohus kas kostja vande all ärakuulamine on jätkuvalt vajalik. Hageja vaidles kostja vande all ärakuulamisele vastu, kostja jättis vajaduse kohtu hinnata. TsMS § 2681 sätestab, et sõltumata poolte taotlustest ja tõendamiskoormise jaotusest võib kohus omal algatusel vande all üle kuulata ükskõik kumma või mõlema poole, kui varasema menetluse ning esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei ole kohtul võimalik kujundada seisukohta väidetud ja tõendamisele kuuluva asjaolu tõepärasuses. Kohus võib poole omal algatusel vande all üle kuulata ka juhul, kui tõendama kohustatud pool soovib anda vande all seletuse, kuid vastaspool sellega ei nõustu. Kohus otsustas jätta kostja vande all ära kuulamata, kuivõrd kostja vande all ärakuulamine ei oleks andnud asja lahendamisele midagi juurde. 6 2-18-8377 Olles tunnistajad ära kuulanud, leiab kohus: Tunnistaja V N ütlused on kohtu hinnangul ebausutavad: esiteks anti laenu väidetavalt sularahas ja kuigi sõprade vahel laenu andmine sularahas ei ole kuidagi keelatud, on see raha andmise viis, millega raskendatakse tulevikus toimingu võimalikku tõendamist ja mis loob seega juba oma olemuselt vaidluse korral teatava ebausutavuse; teiseks maksti väidetavalt laenu ka tagasi sularahas, mis muudab ka selle toimingu kontrolli võimatuks: kolmandaks ei nähtunud tunnistusest, et laenuandjal oleks mingit selget ülevaadet (ja tunduvalt ka huvi) laenu tagasisaamise protsessi ja käigu osas. Kindlalt oskas tunnistaja väita küsimise peale üksnes seda, et 500 eurot on kostja veel võlgu. Arvestades aga tunnistaja ebamääraseid selgitusi laenu tagasimaksete laekumise osade suhtes on jälgimatu tunnistaja poolt nimetatud summani jõudmise protsess. Laenu mis antakse niivõrd suures summas ja makstakse tagasi ca 3 aasta jooksul nii väikesete osamaksetega, eeldab laenu tagasimaksete üle arvestuse pidamist, st kohus ei pea eluliselt usutavaks et reaalses laenusuhtes ei oleks peetud selget arvestust kuidas 50 ja 100 euro kaupa makstakse mitme aasta jooksul tagasi 3500-t eurot. Kohus leiab neid eeltoodud asjaolusid kogumis hinnates, et V N poolt kostjale laenu andmine on pigem ebausutav. Kohus hindab tõendeid oma siseveendumuse alusel. Rahalised kohustuste tekitamine perekonda peab olema kindlamalt tuvastatav. Tunnistaja ütlused on küll võimalikuks üheks tõendiks, kuid sellist tõendit peavad toetama teised tuvastatavad asjaolud, mida antud juhul ei eksisteeri. Kokkuvõtvalt ei ole V N poolt kostjale laenu andmine summas 3500 eurot kohtu jaoks veenvalt tõendatud. Tunnistaja I T poolt kostjale antud väidetav laen summas 3500 eurot, isegi kui see anti, ei kuulu poolte ühisvarasse, kuivõrd tunnistaja I T ütluste kohaselt andis ta kostjale laenu
3. aasta kevadel. Hageja ja kostja aga abiellusid suve lõpul 13.08.
4. Enne abiellumist omandatud vara ja kohustused ei kuulu ühisvarasse, kuivõrd ühisvaralisus tekib abiellumisega. Nimetatud laenukohustus, kui see eksisteerib, on üksnes kostja enda kohustus ja ei kuulu hagejaga jagamisele. Eeltoodust tulenevalt ei oma asja lahendamisel tähtust kostja poolt ostetud esemete nimekirja hindamine. Kuivõrd laenukohustust V N ees ei eksisteeri ja laenukohustus I T ees võeti enne abiellumist, jätab kohus vastuhagi ühisvara jagamiseks rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 164 lg 1 kohaselt hagilises abieluasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Kumbki pool on palunud jätta asja menetluskulud teise poole kanda. TsMS § 164 lg 3 sätestab, et kohus võib jagada kulud erinevalt sama paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi vajadusi. Kohus leiab, et antud juhul ei esine sellised põhjendatud aluseid, mis annaksid alust kõrvale kalduda hagilise abieluasja menetluskulude jaotamise üldpõhimõttest, kuivõrd kuigi tegemist oli ka abielu varavahekorral põhineva vaidlusega, on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-12-07 7 2-18-8377 sedastanud, et „Kolleegium peab ka ühisvara jagamisel põhjendatuks jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda, sest eelduslikult on ühisvara jagamine mõlema poole huvides. Kui ühisvara jagamisel lähtuda menetluskulude jagamisel reeglina sellest, kas ja millises ulatuses hagi rahuldati, oleks õigusabikulude jaotamisel põhjendamatult soodsamas olukorras abikaasa, kes tegutses kiiremini ja esitas ühisvara jagamise hagi kohtusse enne teist abikaasat.“ Eeltoodust tulenevalt jätab kohus asja menetluskulud mõlema poole enda kanda. Kuivõrd kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda, puudub põhjendatud alus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Bome Kohtunik 8