Obsah (8)

§ 121§ 124§ 152§ 71§ 46§ 43§ 88§ 28

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtunik Kohtuasi Menetlusosalised 3-20-1235 7. juuli 2020 Ülle Polluks Mark Dorožkovi kaebus Kaebaja – Mark Dorožkov Vas

§ 121lg 1 p-le 2.

5. Mark Dorožkov esitas 7.juulil 2020 taotluse möödalastud kaebetähtaja ennistamiseks ja põhjendused (ta palub määrata riigi õigusabi korras advokaat, tal ei ole tal juriidilisi oskusi ning ta vajab kaitsja abi, et esitada erinevaid avaldusi ja kaebusi maakohtule, ringkonnakohtule, Riigikohtule ja EIK-le). 6.

§ 124

lg 1 kohaselt kontrollib kohus, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse.

§ 152

lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 kohaselt lõpetab kohus menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele.

1. Kaebaja sai Politsei- ja Piirivalveameti 25.02.2020 kahjunõude läbi vaatamata jätmise ja tagastamise otsuse kätte hiljemalt 28.02.
2. Seega oli viimane päev kaebuse esitamiseks 30.03.
3. Kaebaja esitas kaebuse PPAlt kahju hüvitamiseks kohtusse 23.04.2020 8.

§ 71

lg 1 kohaselt kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kohtupraktikas on mõjuvaks põhjuseks loetud eelkõige objektiivset ehk kaebajast sõltumatut asjaolu, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist (näiteks kaebaja ootamatu haigestumine), kuid kaebetähtaja ennistamise aluseks on olnud ka subjektiivset laadi asjaolud (näiteks kaebaja kogenematusest tingitud eksimus). Kaebaja märkis, et soovib kaebetähtaja ennistamist seetõttu, et talle pole määratud riigi õigusabi, ta ootas oma lohaka käitumise tõttu, et vandeadvokaat kirjutaks tugeva kaebuse. 9. Kohtu hinnangul näitab see, et kaebaja ise ei ole olnud kaebetähtaja järgimisel piisavalt hoolikas. KIS andmetel on 26.03.2020 haldusasja 3-20-335 määruse punktis 15 kaebajale selgitatud, et arvestades RVastS § 17 lg-s 3 ja

§ 46

lg-s 4 sätestatud tähtaega ning asjaolu, et taotleja viibis Põhja prefektuuri arestimajas perioodil 18.12.2013–12.02.2014, ei oleks taotleja kaebus Põhja prefektuurilt kahjuhüvitise väljamõistmiseks tähtaegne. Kuigi taotleja ei ole täpsemalt selgitanud, millise tegevusega arestimaja talle 7000 eurole hinnatavat mittevaralist kahju tekitas, saab kohus eeldada, et taotleja pidi juba arestimajas viibides aru saama talle tekkinud kahjust ja sellest, kes talle selle kahju on tekitanud. Kuna kaebust ei saa pidada tähtaegseks ning kohtule esitatud avaldusest ei nähtu mõjuvaid põhjuseid, mis oleksid taotlejal takistanud kaebuse tähtaegset esitamist, saab pidada taotleja võimalust selles osas oma õiguste kaitseks ilmselt väheseks (RÕS § 7 lg 1 p 5). Nimetatud määrus jõustus 15.04.

1. 2 3-20-1235
2. Kohus leiab, et kaebaja taotlus PPA Rahumäe tee 6 arestimajas perioodil 20.12.201312.02.2014 ebainimlikes tingimustes viibimisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks ei ole põhjendatud. Kaebetähtaja ennistamine on võimalik üksnes juhul, kui isikul on esinenud olulised ja kestvad takistused kaebeõiguse kasutamiseks ettenähtud ajaperioodi jooksul (nt Riigikohtu 21.06.2013 määrus nr 3-3-1-30-13, p 12; 19.04.2006 määruse nr 3-3-1-26-06, p 12). Üldjuhul on kaebetähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks objektiivne takistus (nt haigus, ettenägematu liiklustakistus, lähedase surm vms). Seega peab tegemist olema sündmusega, mille tekkimist ja kulgemist ei saa isik ise vahetult mõjutada. Mõjuva põhjusega ei ole tegemist juhul, kui kaebuse esitamine oli küll raskendatud või ebamugav, kuid siiski võimalik. Kohtupraktika järgi võib tulla tähtaja ennistamist põhjendava asjaoluna kõne alla ka õiguslikes küsimustes kogenematu isiku eksimus protsessitoimingutes. Siiski ei saa olla tähtaja ületamine vabandatav, kui isik pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul (vt nt Riigikohtu 01.10.2002 määrus nr 3-3-1-57-02 ja 16.01.2009 määrus nr 3-3-1-75-08, p 17). Kirjeldatu põhjal jääb kaebetähtaja ennistamise taotlus rahuldamata ning haldusasja menetlus tuleb kaebust menetlusse võtmata lõpetada (

§ 124

lg 2, § 152 lg 1 p 2 ja lg 3).

§ 43

lg 1 p 2 kohaselt ei ole pärast käesoleva määruse jõustumist lubatud esitada halduskohtule sama nõudega samal alusel kaebust.

1. Kuna menetlus lõpetatakse ilma kaebust menetlusse võtmata, ei ole vajadust lahendada kaebaja esitatud taotlust riigilõivust vabastamiseks.
2. Kaebaja 7.07.2020 esitatud riigi õigusabi taotluse kohta märgib halduskohus, et riigil on kohustus abi vajavale isikule tasuta õigusabi anda üksnes RÕS-is selleks ettenähtud tingimuste esinemise korral. RÕS § 7 lg-s 1 on toodud riigi õigusabi andmisest keeldumise alused ning ühe või mitme aluse esinemisel on riigi õigusabi andmine välistatud. Seega on ekslik kaebaja arusaam, nagu peaks ta tingimata saama tasuta õigusabi RÕS-i alusel (vandeadvokaat esitab kohtule tugeva kaebuse). Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lg 1 sätestab riigi õigusabi andmisest keeldumise alused ning selle kohaselt ei anta isikule riigi õigusabi muu hulgas juhul, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi (p 1); kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene (p 5) või kui seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi (p 6). Kohus leiab, et arvestades käesolevas määruses toodut ei ole kaebajale riigi õigusabi andmine lubatud, sest kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks on ilmselt vähene (RÕS § 7 lg 1 p 5). Kohus lõpetab käesoleva määrusega asja menetluse PPA Rahumäe tee 6 arestimajas perioodil 20.12.2013-12.02.2014 ebainimlikes tingimustes viibimisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes. Samuti puudutab kaebus osaliselt mittevaralise kahju hüvitamist, millise nõude esitamiseks ei ole avaliku huvi puudumise korral riigi õigusabi andmine lubatud (RÕS § 7 lg 1 p 6). Tartu halduskohus jätab kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata. 3 3-20-1235
3. Kaebaja märgib 7.juuli 2020 vastuses kohtumäärusele ja taotluses, et ta soovib nendest endale koopiaid. Kohus selgitab, et menetlusdokumentidest koopia väljastamist reguleerivad

§-d 88 ja 89. Menetlusdokumentidest ärakirjade saamise õigus ei ole piiramatu. Kohtupraktikas on selgitatud, et

§ 88

kohaldamisel tuleb arvestada täiendavalt

§ 28lg-ga 2.

Selle kohaselt ei luba kohus menetlusosalisel oma õigusi kuritarvitada. Ka see säte piirab menetlusosalise õigust saada menetlusdokumentidest ärakirju. Koopiate tegemise ja saatmisega kaasnevate kulude jätmine riigi kanda peab olema õiguste kaitse seisukohast vajalik. Õigus ärakirja saada on piiratud, kui vajadus selleks puudub või on sedavõrd väike, et taotlust võib pidada ilmselgelt pahatahtlikuks või läbimõtlematuks. Lisaks puudub menetlusosalisel üldjuhul põhjendatud vajadus saada ärakirju tema enda poolt kohtule esitatud menetlusdokumendist. Niisuguse dokumendi sisu on isikule teada ning tal on reeglina enne dokumendi kohtule esitamist võimalik teha sellest omale ärakiri (Riigikohtu 08.09.2015. a määrus nr 3-7-1-502-15). Kaebaja 7.07.2020 esitatud vastuse ja taotluse puhul on tegemist kaebaja enda poolt koostatud dokumentidega. Eelnevat arvestades puudub kaebajal vajadus enda õiguste kaitseks saada koopiat enda poolt koostatud ning halduskohtule esitatud vastusest ja taotlusest. Kaebaja taotlus selles osas on läbimõtlematu ja jääb rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 4