Obsah (9)

§ 3101§ 126§ 180§ 175§ 313§ 319§ 310§ 179§ 423

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Kohtuistungi sekretär Prokurör Kriminaalasi Süüdistatav Kahtlustatavana kinnipidamine Karistatus K

§ 3101

alusel kohaldada kannatanu S P (isikukood: xxx) isikuõiguste kaitseks süüdistatavale Hannes Ots lähenemiskeeld 3 (kolmeks) aastaks alates kohtuotsuse kuulutamisest ning keelata Hannes Otsal läheneda kannatanu S Ple isiklikult ja avalikes kohtades mitte lähemale kui 50 meetrit, keelata Hannes Otsal läheneda kannatanu S P elukohale aadressil xxx mitte lähemale kui 100 meetrit, keelata Hannes Otsal läheneda kannatanu S P töökohale aadressil xxx mitte lähemale kui 100 meetrit ning keelata Hannes Otsal ühendust võtta kannatanu S P telefoni (xxx), posti (xxx), elektronposti (xxx) teel, sotsiaalmeedia ja muude elektrooniliste sidepidamisvahendite kaudu. 7. 2 CD-R plaati, mis asuvad kriminaalasja materjalide juures –

§ 126lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja juurde.

8. Hannes Ots’alt välja mõista

§ 180

lg 1 alusel menetluskuluna 

§ 175

lg 1 p 4 alusel kaitsekulu 270 eurot; 

§ 175lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 876 eurot.

9.

§ 313

lg 1 p 7 ja

§ 180

lg 3 alusel tuleb menetluskulud summas 1146 eurot tasuda 12 (kaheteist) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest vastava kuu viimaseks kuupäevaks igal kuul 95,50 eurot. Menetluskulud tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB Pank, EE502200221014193355 Swedbank, EE401700017002872300 Luminor Bank ning makse tegemisel märkida viitenumber 99920700007232 ja selgitus „Menetluskulud kriminaalasjas nr 1-19-5631“. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebekord Kui kohtumenetluse pool soovib esitada apellatsiooni, siis

§ 319

kohaselt tuleb apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist võib teatada ka elektrooniliselt. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Apellatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsus tervikuna kättesaadav hiljemalt 05.03.2020.a. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamist võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi

1. peatüki kohaselt. Sellisel juhul tuleb esitada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest teade, et soovitakse vaidlustada menetluskulusid. Seejärel koostab kohus motiveeritud kohtuotsuse ainult menetluskulude osas, mis on kättesaadav Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kriminaalkantseleis hiljemalt 05.03.2020.a. Määruskaebus menetluskulude osas tuleb esitada Harju Maakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil motiveeritud otsus menetluskulude osas oli kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. KOHTUOTSUSE MOTIIVID
2. SÜÜDISTUSE SISU Hannes Otsa (Ots) süüdistatakse selles, et tema 08.12.2018 kella 16:30 paiku Tallinnas xxx maja köögis lõi oma elukaaslasele S Ple (P) vähemalt ühe korra suitsuvorsti latiga vastu nägu parema silma piirkonda, millega tekitas S Ple füüsilist valu ja tervisekahjustuse: hematoom ja turse parema silma ümbruses. Samuti tema, olles varem toime pannud kehalise väärkohtlemise, 08.12.2018 kella 21:4522:30 vahelisel ajal Tallinnas xxx maja garderoobi ruumis võttis oma elukaaslasel S Pl kätega käsivartest kinni ja tõukas põrandale pikali selili asendisse, võttis garderoobis olnud laste turvatooli ja laste söögitooli ning viskas antud esemeid korduvalt S Ple vastu paremat kätt ja vastu pead kukla piirkonda. S Pl õnnestus püsti tõusta ja liikuda koridori, kus Hannes Ots teda tõukas, mille tagajärjel S P kukkus koridori põrandale pikali selili asendisse ning lõi kukkudes oma pea parema poole vastu põrandat. Hannes Ots haaras kätega S Pl juustest ja lõi vähemalt 2 neli korda S P pea paremat poolt vastu koridori seina. Seejärel Hannes Ots lõi S Ple vähemalt kaks korda rusikaga näkku parema silma piirkonda ja vähemalt viis korda jalgadega vastu käsi ja jalgu. Mõni hetk hiljem elutoas Hannes Ots haaras S Pl korduvalt kätega kaelast ja kägistas ning samal ajal ütles: „täna sa sured“. Sellise tegevusega Hannes Ots tekitas S Ple füüsilist valu ja tervisekahjustused: mitut kehapiirkondade muid kombinatsioone haaravad pindmised vigastused, paremal periorbitaalne hematoom, verevalumid parema silma ümbruses, paremal näopoolel, vasakul pool alalõua piirkonnas, paremal kuklapiirkonnas, paremal õlavarrel, parema käe randmel, parema labakäe välisküljel, vasaku sääre siseküljel, parema jala suurel varbal; marrastused mõlemal labakäel, paremal küünarliigese piirkonnas, pea paremal pool juuste all; turse paremal näopoolel; otsmikul paremal pool juuste piiril muhk. Seega pani Hannes Ots toime teise inimese tervise kahjustamise või valu tekitava kehalise väärkohtlemise, mis on toime pandud korduvalt ning lähisuhtes, s.o KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
3. KOHTU SEISUKOHT Kohus, tutvunud kriminaalasjas avaldatud ja uuritud tõenditega, asub seisukohale, et süüdistuses näidatud kuriteo toimepanemine Hannes Otsa poolt on tõendamist leidnud. 2.
4. Kuriteokoosseis 2.2.
5. Objektiivne koosseis KarS § 121 koosseisu objektiivne külg sisaldab kahte alternatiivset tegu: tervise kahjustamist ning valu tekitavat kehalist väärkohtlemist. H. Otsale on ette heidetud mõlemat. Kannatanu S P on kinnitanud kohtule, et 08.12.2018.a viibis ta Tallinnas, xxx, kus elas koos Hannes Otsaga. Töölt koju tulles (umbes kella 2 ajal) oli H. Ots agressiivses meeleolus, halvas tujus. Neil tekkis sõnavahetus ja H. Ots lõi teda köögis külmikust võetud suitsuvorstiga vastu paremat silma ja alalõua vastu vasakule poole. /Süüdistuses on etteheide löömises parema silma piirkonda/. Ta soovis kutsuda politsei, H. Ots ei lasknud seda teha ja ütles, et kannatanu peab temale rahaülekande tegema. Ta sisenes panka, kuid ei näinud vigastuse tõttu ja siis H. Ots karjus ta peale. S. P sõitis pärast tüli poodi, umbes kella 3 paiku, kuna ei suutnud rahuneda. Alkoholi tarvitas umbes neljast viieni või poole viieni. Jõi Coca Cola ja viskiga, 2 kokteili. Peale kella 21 saatis ta oma tütrele pildi endast ja kirjutas, et Hannes teda lõi. Vahepeal H. Ots magas, kui ärkas, siis tüli jätkus. H. Ots tiris kannatanu garderoobi ja lükkas pikali, viskas turvatooli (sai parema käe pihta sellega), laste söögitooliga vajutas tema peale, viskas pildiraami, lõi peaga vastu seina mitte vähem kui neli korda, tiris juustest, lõi rusikaga näkku koridoris kaks korda ja jalgadega käte-jalgade piirkonda. Kui kaelast hoidis, siis see oli juba diivanil I korrusel. Siis pigistas kaelast ja ütles kannatanule, et „täna sa sured ja matan sind aeda“. Siis koputati uksele (politsei tuli), seega politsei päästis ta vägivallatseja käest. Kohtule kinnitas kannatanu, et suitsuvorstiga löömise tagajärjel oli tal valus, parema silma vigastus, tugev verevalum ja isegi lahtine haav kulmu all, kust tuli verd. Samuti avaldas kannatanu kohtule, et on käinud 12 korda psühholoogi juures seoses sündmusega. Kohus leiab, et kannatanu ütlused on üldjoontes usaldusväärsed, eluliselt usutavad ja kooskõlas teiste ajas kogutud tõenditega. Luminor Bank AS on vastanud kohtu päringule, et S. P (ik xxx) on Luminor Bank AS klient ja tema internetipanka on sisse logitud 08.12.2018.a kell 20.06 ja välja logitud kell 20.14 /tl 14/. 3 Nimetatu tõendab, et kannatanu tõepoolest sisenes kuriteosündmuse päeval, pärast sündmust internetipanka. Seega kannatanu räägib tõtt. 08.12.2018.a isiku läbivaatuse protokollist /tl 31-33/ nähtub, et S. Pl on parem silm paistes ja lõua vasakul küljel hematoom. Isiku vigastuste kirjeldust kinnitab isiku läbivaatuse protokolli juurde lisatud fototabel. Need kirjeldused langevad kokku kannatanu ütlustega sellest, millisesse piirkonda H. Ots teda lõi. Seega on kohtu hinnangul kannatanu ütlused usaldusväärsed. S. P haigusjuhust /tl 34/ nähtub järgnev: S. P toodi haiglasse kiirabi poolt; 08.
6. elukaaslane lõi rusikaga näkku; silma ümber ja lõual hematoom; toimunut mäletab; objektiivselt ulatuslik hematoom parema silma ümbruses, turse; silmi avada ei saa; kaasuvalt hematoom vasakul pool alalõua piirkonnas ja paremal kuklapiirkonnas; marrastused mõlemal labakäel; palpatoorne valulikkus rindkere paremal poolel, hematoomi ei näe; pisike marrastus paremal küünarliigese piirkonnas. Kohtu hinnangul kinnitab ka see tõend seda, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed, sest need on selle tõendiga sisuliselt kooskõlas. Antud tõendist nähtub ka see, et kannatanu on algusest peale rääkinud, et on langenud vägivalla ohvriks. Mis puudutab kannatanu epikriisi /tl 35/, kus on kirjas diagnoosina muuhulgas lahtised haavad mitmel kehapiirkonnal, siis Ida-Tallinna Keskhaigla on hiljem siiski teatanud /tl 144-145/, et haigusloo koostamisel on valvearst ilmselt kiirustanud ja diagnoos lahtiste haavade kohta on vale. Seega kannatanu ütlused lahtise haava kohta ei ole samuti õiged. See asjaolu ei muuda aga kannatanu ütlusi tervikuna ebausaldusväärseteks. 09.12.2018.a isiku läbivaatuse protokollist /tl 36-46/ nähtub, et kannatanul on nähtav tervisekahjustus näo piirkonnas – parem näopool turses ja hematoom, hematoom vasakul pool lõua piirkonnas. Otsmikul paremal pool juuste piiril muhk ja paremal peapool juuste all marrastused. Vasaku õlavarre piirkonnas kaks verevalumit ning vasaku labakäe välisküljel verevalum. Parema käe õlavarrel kaks verevalumit, parema käe randmel ja labakäe välisküljel verevalum. Vasaku jala sääre siseküljel verevalum, parema jala suurel varbal verevalum. Protokolli juures on ka fototabel, mis kannatanul esinevaid tervisekahjustusi kinnitab. Antud tõend on kooskõlas kannatanu ütlustega ja näitab, et vägivald kannatanu suhtes on olnud küllaltki intensiivne. Ei ole eluliselt usutav, et selliseid vigastusi saab kannatanu ise ühekordsel kukkumisel (vigastused on erinevatel näo pooltel) või sellest, et süüdistatav üritas teda rahustada ja kinni hoida. Samas ei välista kohus seda, et kannatanu ei mäleta (ja ei peagi mäletama) täpselt, mitu korda ja kuhu teda löödi ja on andnud ütlusi, mis näitavad veelgi intensiivsemat vägivalda enda suhtes, kui seda on kirjeldatud süüdistuses. Hirmunud vägivallaohvriga võib seda juhtuda, kannatanule võiski tunduda tema suhtes toimepandav vägivald pikemaajalisemana ja jõulisemana, sest tema oli see, kes hirmu tundis, valu ja piina kannatas, oli teadmatuses, millal see vägivald ükskord lõpeb ja millega see lõpeb. Kannatanu ütlused tervikuna on aga eluliselt usutavad, kooskõlas teiste tõenditega ja seega usaldusväärsed. Stenogramm häirekeskuse kõnest /tl 47-57/ kinnitab seda, et kannatanu tütre poiss-sõber helistas hädaabinumbrile 112 ja selgitas, et tema tüdruku emale tungis xxx kallale H. Ots. Tüdruku ema S. P oli tütrele kirjutanud ja saatnud foto. Ema lubas tulla nende juurde, aga pole tulnud. Nemad koos tüdrukuga lähevad sinna. Häirekeskusest anti korraldus majja ise mitte siseneda. Sellest tõendist saab teha järelduse, et kannatanu kontakteerus vahetult pärast tema suhtes toimepandud vägivalda oma tütrega, kirjutas talle, olles alles vahetult tajutu mõju all ja saatis enda vigastustest ka foto. Kui kannatanu oleks ise kukkunud, siis puudunuks tal ilmselgelt põhjus sellest oma tütart teavitada ja abi otsida. 4 Telefoni fotoväljavõttest (tunnistaja N. P kohtueelselt antud ütluste lisad) /tl 122-131/ nähtub, et kannatanu on rääkinud kallaletungist ja oma vigastustest tütrele ja kannatanu pidi sõitma tütre juurde. Kuna kannatanu seda ei teinud, siis tütar helistas kell 21.55, kuid kannatanu ei vastanud kõnele. Et kannatanu kõnele ei vastanud, siis tütar hakkas muretsema ja asi päädiski sellega, et tütre poiss-sõber helistas hädaabinumbrile
7. See tõend kinnitab seda, et pärast viimast vägivallatsemist H. Otsa poolt kannatanu suhtes, teavitas kannatanu oma tütart sellest ja otsis sisuliselt abi. Tunnistaja A S andis kohtule ütlusi selle kohta, et ta on kannatanu tütre poiss-sõber ja kannatanu tütar N P sai oma emalt Facebookis 08.12.2018.a teate selle kohta, et ema on pekstud, lisatud oli ka foto. Tunnistaja nägi fotot. Nemad kirjutasid koos Sle, et ta lahkuks kodust ja tuleks nende juurde. S lubas kohe, kui kodust väljub, neile teada anda, aga teadet ei tulnud ja nad otsustasid ise kohale sõita. Helistasid ka politseisse. Kui kohale jõudsid, võis kell olla 22.25 paiku. H. Otsal tema mingeid vigastusi ei näinud, S. Pl olid nähtavad vigastused näo paremal poolel. Tunnistaja N P kinnitab, et ema kirjutas temale 08.12.2018.a Facebookis, et ei tea, mida teha, saatis endast foto, kus olid näha vigastused. Ta käis xxx aadressil ka järgmisel päeval, siis nägi, et laste söögitool oli ümber lükatud, pildiraam oli põrandal. Tegi sündmuskohast ka fotod, millised andis uurijale. Tunnistaja kinnitas, et ema sõnul sai ta esimese löögi vorstiga. Emale S. Ple tekitatud vigastused takistasid emal elamast normaalset igapäevaelu, tööle läks alles siis, kui sinikad hakkasid ära minema, kuu või poolteist pärast sündmust, poes käis ühe korra sel ajal, hoides salli näo ees. Kohus leiab, et tunnistajate A. S ja N. P ütlused on üldjoontes omavahel haakuvad ja kooskõlas ka kannatanu ütlustega, mistõttu puudub kohtul alus kahelda nende tunnistajate ütluste usaldusväärsuses. Asjatundjana on kohtus üle kuulatud M P, kes töötab AS Ida-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini keskuse juhatajana, residentuuri lõpetas aastal
8. Kohus leiab, et asjatundja ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt. Need ütlused tulenevad eranditult vaid haigusjuhu kirjeldusest ja fototabelitel kajastuvast. Fototabelitel kajastuva objektiivne hindamine sõltub suuresti ka fotode kvaliteedist, pildistamisnurgast, valgusest jne. Asjatundja ei ole ise osalenud isiku läbivaatusel. Asjatundja ei annagi tegelikult üheseid vastuseid kannatanu vigastuste tekkemehhanismi osas. Need ütlused on oma olemuselt sageli oletuslikud. Vigastus parema silma all – selle kohta ütles asjatundja, et tõenäoliselt on sellesse piirkonda mõjunud mingisugune jõud, „mul on raske öelda, millega on tegemist“. Seega ei oska asjatundja öelda, kas see jõud mõjus kukkumisel või löömisel. Kas see jõud sinna piirkonda on mõjunud ühe korra, sellele vastas asjatundja „pigem ühe korra, raske öelda“. Seega võis mõju olla ka mitmekordne. Juuste all oleva vigastuse kohta ütles asjatundja „selle tekkepõhjuse kohta on väga raske midagi öelda“. Kätel-jalgadel olevate vigastuste kohta tehtud fotodest ütles asjatundja „foto tegemise ja vigastuste tekkimise vahemikku on äärmiselt raske määrata“. Oletuslikke vastuseid andis asjatundja üldiselt kõikide vigastuste kohta. Samuti ei ole kohtu hinnangul võimalik asjatundjal öelda, kas suitsuvorstiga saab selliseid vigastusi tekitada nagu kannatanul olid. Suitsuvorstid võivad olla väga erineva kõvadusega. See sõltub sellest kui värske tootega on tegemist, milline on selle vorsti konsistents ning näiteks sellest, millistes tingimustes seda vorsti on säilitatud jne. Kohtu hinnangul ei andnud asjatundja kokkuvõttes sellist infot, mis kinnitaks H. Otsa poolt kohtule esitatud versiooni sündmusest, eeskätt vigastuste tekkemehhanismist. 5 Tunnistaja K L andis ütlusi selle kohta, et saabus sündmuskohale täites politseinikuna tööülesandeid. Sündmuskohal oli sündmusest teataja (A. S), kes näitas fotot telefonist ja rääkis põgusalt, mis juhtus. Naisterahvas avas ukse, tal oli parem silm tugevalt paistes ja sinine, lõual oli ka sinikas. Politsei saabudes käitus H. Ots rahulikult. Nii kannatanu kui süüdistatav olid alkoholijoobes, keskmine joove oli mõlemal. Kohtu hinnangul on tunnistaja ütlused usaldusväärsed, kohtul ei ole alust neis kahelda, kuna need on kooskõlas ka teiste kogutud tõenditega. Tunnistaja A L andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et oli kord H. Otsa elukohas külas ja kannatanu jõi seekord palju veini, viskas H. Otsa õunaga ehk oli agressiivne. Kohtu hinnangul ei saa tunnistaja ütlustest teha otsekohe järeldust, et ka 08.12.2012.a alustas tüli kannatanu ja oli seejuures agressiivne. Tähelepanu väärib, et kui tüli algas, siis oli kannatanu kaine. Seevastu H. Ots oli juba alkoholi tarvitanud. Seda kinnitab kannatanu ise ja seda ei eita ka süüdistatav. Alles pärast esimest vägivallaepisoodi läks kannatanu poodi ja ostis sealt alkoholi, mida koju jõudnuna tarvitas. Tunnistaja M S andis kohtus ütlusi selle kohta, et tema on H. Otsa sõber, on temal paar korda külas käinud ja tähistanud koos Saaremaal tema juures jaanipäeva, kui ta H. Otsa koos S. Pga külla oli kutsunud. S ja Hannes tülitsesid seal, S oli arusaadavalt ärritunud. Milles tüli seisnes, seda ta ei kuulnud, kuid oli näha, et Hannesel oli piinlik. Ta nägi, kuidas S üritas Hannest vastu nägu lüüa, aga Hannes takistas teda. S oli ilmselgelt alkoholijoobes. Tema eeldas, et S oli tüli provotseerija, kuna tema hääl oli kõrgendatud. Kui oli juba teada, et nad lähevad lahku, siis Hannes tegi tema nimele volituse ja palus ära tuua tema firmale kuuluvad masinad S töö juurest. S ütles, et ilma kohtumääruseta ta asju ei anna. Kohus leiab, et antud tunnistaja ei tea midagi kuriteosündmuse kohta ja mingist varasemast kannatanu ja süüdistatava omavahelisest tülist ei saa kohus ka mingeid järeldusi teha 08.12.2018.a sündmuste kohta. Väidetava intsidendi põhjal ei saa automaatselt teha järeldust, et kõikide tülide algataja ja provotseerija on kannatanu ja selle kohta, et kannatanu on oma olemuselt vägivaldne. Lisaks sellele on tunnistaja H. Otsa kauaaegne sõber (väidetavalt 20 aastat) ning võib oma ütlusi andes soosida oma sõpra ja näidata sündmusi H. Otsale soodsas valguses. Tunnistaja on tegelikult kinnitanud ka ise, et ta tüli olemusest midagi ei tea, kuna grillis ja oli hõivatud teiste asjadega. Süüdistatav H. Ots andis kohtus ütlusi selle kohta, et 08.12.2018.a sündmus on tal üldplaanis meeles, üksikasju võib-olla ei mäleta. Kodus tekkis S. Pga sõnavahetus remondi tegemise teemal. Tema jõi paar pitsi viina, S käis poes alkoholi järel. Hiljem tegi ta sellest alkoholipudelist II korrusel pildi, oli tegemist viskiga, mis pooltühi. Peale poest tulekut tüki aja möödudes tuli S I korrusele, pidas monoloogi 15 minutit, läks siis kööki. Tema läks ka, et suitsuvorsti lõigata. S tuli selja tagant ja võttis selle vorsti ära, lõi teda sellega 2 korda vastu pead. Tema võttis Slt vorsti ära, S läks hüsteeriasse, karjus, püüdis vorsti tagasi saada. Lõikelaual olid ka käärid ja nuga ja tema ei teadnud, mida S sealt haarata võib, seega võttis tal tugevasti ümbert kinni ja katsus teda rahustada, pigistades teda enda vastu. See ei õnnestunud, hüsteeria jätkus, tema pidi saama kannatanu kuidagi pikali, et ta midagi haarata ei saaks, aga enne põrandat libises kannatanu käest ära tal ja kannatanu kukkus otsmikuga või peaga vastu kahhelplaate. Kannatanu ei rahunenud ja siis tema hoidis teda jätkuvalt kinni umbes paar minutit. Kohus leiab, et H. Otsa ütlused ei ole usaldusväärsed. Kannatanul on hulgi erilaadseid vigastusi ja pelgalt ühekordsest kinnihoidmisest, enda vastu kannatanu surumisest, ei saa need tekkida. Samuti ei ole usaldusväärne, et kannatanu, olles juba näoga väga põranda ligi („oli peaaegu vastu põrandat“, „parem pool oli esimene pool, mis puudutas põrandat“), kukkus sellise jõuga vastu põrandat, et tekkis selline suur vigastus nagu kannatanul tegelikult oli. Kuidas tekkis 6 hematoom ka vasakule poole lõua piirkonda, selle kohta ei osanud süüdistatav midagi öelda, arvates vaid, et „võib-olla hoidsin ta pead kinni ja liiga kõvasti pigistasin“. Vigastuste selline tekkemehhanism ei ole eluliselt usutav, et isik kukub kõvasti vastu põrandat parema näopoolega olles põrandale juba väga lähedal ja samal ajal hoiab süüdistatav tal pead kinni vasakult poolt sellise jõuga, et sinna tekib hematoom. Samuti ei ole eluliselt usutav, et kuigi kannatanu lõi süüdistatavat kaks korda suitsuvorstiga vastu pead nagu süüdistatav kinnitab, siis H. Otsal ei tekkinud mingeid vigastusi. Kinnipidamisel H. Otsal endal vigastusi ei ole fikseeritud. Mingid kergemad vigastused võinuks temal tekkida ka rabeleva ja enda kinnihoidmist takistava kannatanu vastupanu käigus. Kui H. Ots hoidis kannatanu pead kinni, nagu ta on oletanud, siis olnuks kannatanu käed vabad ja ta saanuks süüdistatavat kriimustada, lüüa jne. Neid vigastusi aga süüdistataval pole tuvastatud ja nende vigastuste olemasolu ei ole kinnitanud ka süüdistatav. Süüdistatava ütlused ei ole kooskõlas teiste kogutud tõenditega, sh kannatanu läbivaatusel tuvastatuga, kannatanu ütlustega ja fototabelitel kajastuvaga. Samuti ei ole süüdistatava ütlused ka eluliselt usutavad, on ennast õigustavad, mistõttu tuleb need seega jätta tõendite kogumist välja. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest /tl 83-84/ nähtub, et 16.08.2017.a on lõpetatud kriminaalmenetlus H. Otsa suhtes ja temale on pandud kohustus osaleda sotsiaalprogrammis ning hüvitada kannatanule kahju. Kuriteo kvalifikatsioon oli KarS § 121 lg 2 p
9. Selline teave iseloomustab H. Otsa, kui kergesti vägivaldusele kalduvat isikut ning kahandab oluliselt tema ütlusi selle kohta, et ta ei ole kannatanu S. P suhtes kasutanud vägivalda, vaid vigastused sai ta kukkumisest ja võimalikult ka tema poolt kannatanu kinnihoidmisest rahustamise eesmärgil. Indikaatorvahendi kasutamise protokollist /tl 59/ nähtub, et H. Otsal tuvastati 08.12.2018.a kell 22:32 alkoholijoove 0.76 mg/l. Seega oli H. Ots kuriteo toimepanemise ajal alkoholijoobes. Alkoholijoove vähendas ilmselgelt süüdistatava kriitikameelt ja suurendas võimalust agressiivsele käitumisele. Seda kinnitab ka joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokoll /tl 60/, millest nähtub, et H. Otsa käitumine oli omamehelik ja ründav. Tõsi, ka kannatanul tuvastati keskmine joove, kuid enne esimest kuriteoepisoodi (suitsuvorstiga löömist) oli kannatanu kaine. Seda, et H. Ots ja S. P olid kuriteosündmuse ajal lähisuhtes ehk elukaaslased, vaidlustatud ei ole. Seda kinnitavad nii kannatanu, süüdistatav kui tunnistajad. Vägivalla tõttu kannatanu poolt valu tundmine on tõendatud kannatanu enda ütlustega ning kannatanu tervisekahjustused on vigastustena fikseeritud mitmetes eelpoolkirjeldatud tõendites, mis on kohtukõlbulikud ja usaldusväärsed. Eeltooduga on tõendamist leidnud, et H. Ots pani toime KarS § 121 lg 2 p 2, 3 objektiivsele koosseisule vastava teo. H. Ots kahjustas teise inimese, see on S. P tervist, väärkohtles S. Pt kehaliselt, tekitades talle valu ja pani need teod toime lähisuhtes. 2.2.
10. Subjektiivne koosseis KarS § 121 eeldab subjektiivsest küljest tahtlust. Kohus leiab, et H. Ots pani kuriteo toime otsese tahtlusega. Lüües kannatanut korduvalt sellise jõuga, et kannatanu tundis valu ja tal tekkisid vigastused, teadis H. Ots, et täidab süüteo objektiivsele koosseisule vastavad asjaolud. Kas H. Ots seda soovis või üksnes möönis, ei ole oluline. Elukogenud täiskasvanud inimene peaks teist inimest lüües eeldama, et põhjustab teisele inimesele valu ja et löömise tagajärjel tekib sageli ka tervisekahjustus. 2.2.
11. Õigusvastasus ja süü 7 H. Otsa teos puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud. H. Ots on süüvõimeline, sest ta oli teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane ning puuduvad KarS
12. peatükkis
13. jaos sätestatud süüd välistavad asjaolud. Seega on H. Otsa tegu koosseisupärane, õigusvastane ja süüline.
14. KARISTUS KarS § 121 lg 2 p 2, 3 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. KarS § 56 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süüdistatava süü suurust mõjutavad käesolevas kriminaalasjas eelkõige vägivalla intensiivsus ja korduvus (sisuliselt kaks episoodi väikese ajavahega) ja toime pandud teo subjektiivne koosseis. Karistust kergendavaid asjaolusid ei esine. Samuti ei esine ka raskendavaid asjaolusid. Oma süüd H. Ots ei tunnista, vaid mõtles selle asemel välja ennast õigustava sündmuse stsenaariumi. Varem on H. Otsa suhtes kriminaalmenetlus KarS § 121 järgi lõpetatud, mis iseloomustava materjalina viitab sellele, et H. Otsal on probleeme füüsilisest vägivallast hoidumisega. Tulenevalt eeltoodust ei pea kohus võimalikuks karistada H. Otsa rahalise karistusega, kuna selline karistusliik ei mõjuta H. Otsa hoiduma edaspidi kuritegude toimepanemisest. Kuivõrd pärast esimest vägivallaepisoodi otsustas kannatanu minna kauplusesse alkoholi järele, jõi alkoholi (kannatanul oli keskmine joove tunnistaja K. L ütluste kohaselt) ja tüli jätkus pärast H. Otsa ärkamist, siis ei saa kohus välistada seda, et ka kannatanu ise kuidagi tüli jätkamist provotseeris. Karistusregistri andmete kohaselt on H. Ots varem kriminaalkorras karistamata isik. Arvestades eeltoodut jääb kohtu hinnangul süüdistatava süü suurus alla sanktsiooni keskmise määra, s.o sanktsiooni alammäära ja keskmise määra vahele. Seega määrab kohus H. Otsale KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi karistuseks vangistuse 6 kuud. Isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokollist /tl 61-63/ nähtub, et H. Ots peeti kinni 08.12.2018.a kell 22.45 ja vabastati 10.12.2018 kell 15.
15. Kinnipidamise aeg tuleb arvestada karistuse hulka. Varasema kriminaalkorras karistamatuse tõttu saab kohtu hinnangul H. Otsale mõistetud karistuse jätta KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel 1 aasta pikkuse katseajaga täielikult tingimisi kohaldamata.
16. TSIVIILHAGI

§ 310

lg 1 sätestab, et kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. VÕS § 134 lg 2 kohaselt isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on 8 kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 alusel on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega Kannatanu S. P on esitanud kriminaalasjas mittevaralise kahju osas tsiviilhagi summas 2000 eurot süüdistatava H. Otsa vastu. Kannatanu rääkis kohtule, et seoses kuriteoga koges ta sellist hirmu ja vägivalda, mida pole elus varem kogenud, poolteist kuud oli ta voodis ja välja minna ei saanud, tema detsembrikuised pühad olid rikutud, kaotas elu- ja töökoha. Samuti on kannatanu sõnul ta käinud tema suhtes toime pandud kuriteo tõttu 12 korda psühholoogi vastuvõtul. H. Ots tsiviilhagi ei tunnista. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et süüdistatav pani toime KarS § 121 lg 2 p 2, 3 sätestatud kuriteo. Samuti on tõendamist leidnud, et kannatanule tekitati tervisekahjustused ja põhjustati valu H. Otsa poolt. Käesoleval juhul ei esine ka mitte ühtegi VÕS § 1045 lg-s 2 nimetatud kahju tekitamise õigusvastasust välistavat asjaolu, mistõttu on H. Ots tekitanud kannatanule kahju õigusvastaselt. VÕS § 127 lg 6 sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Riigikohtu tsiviilkolleegium on kohtuotsuse nr 3-2-1-73-13 punktis 13 leidnud, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurus, siis mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Küll aga oleneb mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel (vt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p-d 11–13). Kohus leiab, et H. Otsa poolt kannatanule tekitatud tervisekahjustuste olemasolu on tõendatud. 09.12.2018.a isiku läbivaatuse protokollist nähtub, et kannatanul on nähtav tervisekahjustus näo piirkonnas – parem näopool turses ja hematoom, hematoom vasakul pool lõua piirkonnas. Otsmikul paremal pool juuste piiril muhk ja paremal peapool juuste all marrastused. Vasaku õlavarre piirkonnas kaks verevalumit ning vasaku labakäe välisküljel verevalum. Parema käe õlavarrel kaks verevalumit, parema käe randmel ja labakäe välisküljel verevalum. Vasaku jala sääre siseküljel verevalum, parema jala suurel varbal verevalum. Kriminaalasjas on lisaks tõendamist leidnud, et kannatanule tekitatud tervisekahjustuse tagajärjel halvenes tema elukvaliteet lühiajaliselt, kuid mitte oluliselt. Kannatanu ei saanud koheselt pärast sündmust minna tööle ja oli sunnitud elukohta vahetama. Käesolevaks ajaks on kannatanu elukvaliteet taastunud. Kannatanu väitel on ta ka käinud 12 korda psühholoogi vastuvõtul. Seda väidet olnuks kannatanul võimalik tõendada dokumentaalselt, kuid seda ta ei teinud. Riigikohtu peaspetsialist Maris Vutti poolt
3. aasta aprillis koostatud kohtupraktika kordusanalüüsist „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviil- ja kriminaalasjades esimese ja teise astme kohtutes
4. aastal“ nähtub, et väiksemate ja lühiajaliste vigastuste tekitamise alusel välja mõistetud hüvitised kriminaalasjades jäid vahemikku 100–3000 eurot. 9 Eelneva põhjal hindab kohus mittevaralise kahju suuruseks käesolevas kriminaalasjas 800 eurot ja rahuldab seega kannatanu nõude tsiviilhagi summa osas osaliselt. Kohtu hinnangul on 800 euro suurune hüvitis eelpool kirjeldatud tervisekahjustusi ja kannatanule põhjustatud kannatusi arvesse võttes mõistliku suurusega.
5. LÄHENEMISKEELU KOHALDAMINE

§ 3101

lg 1 kohaselt kannatanu taotlusel võib kohus võlaõigusseaduse § 1055 alusel kannatanu eraelu või muude isikuõiguste kaitseks kohaldada isikuvastases või alaealises vastu toime pandud kuriteos süüdimõistetule lähenemiskeeldu tähtajaga kuni kolm aastat.

§ 3101

lg 2 kohaselt lahendab kohus lähenemiskeelu taotluse kriminaalmenetluse seadustiku §-s 310 sätestatud korras. VÕS § 1055 lg 1 kohaselt kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist. Kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise, eraelu puutumatuse või muu isikuõiguste rikkumise puhul võib muu hulgas nõuda kahju tekitaja teisele isikule lähenemise keelamist (lähenemiskeeld), eluaseme kasutamise või suhtlemise reguleerimist või muude sarnaste abinõude rakendamist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on kohtumääruse nr 3-2-1-91-14 punktis 17 märkinud, et lähenemiskeeldu kohaldades peab kohus arvestama juhtumi asjaolusid ja jälgima, et lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem, kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Selleks tuleb kohtul kaitseabinõu valikul hinnata selle sobivust (kas abinõu võimaldab ära hoida kannatanut ähvardavat isikuõiguste rikkumist) ja vajalikkust (ega rikkumist oleks võimalik sama tõhusalt vältida mõne muu abinõuga, mis koormaks lähenemiskeelu adressaati vähem) ning kaaluda ühelt poolt kahjustatud isikut ähvardava isikuõiguste rikkumise tõenäosust ja raskust ning teiselt poolt lähenemiskeelust tuleneva piirangu mõju lähenemiskeelu adressaadile. Sh peab kohus ka lähenemiskeelu ruumilise ulatuse määramisel silmas pidama juhtumi asjaolusid ja lähtuma proportsionaalsuse põhimõttest (vt Riigikohtu

1. augusti
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-59-10, p-d 7.2–7.3). Kannatanu S. P esitas kohtule taotluse kohaldada H. Otsa suhtes lähenemiskeeldu. Kohus leiab, et kannatanu taotlus lähenemiskeelu kohaldamiseks on põhjendatud. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et H. Ots pani kannatanu suhtes toime KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritud kuriteo. Samuti on kannatanu ütlustega tõendatud, et H. Ots on kannatanuga pärast kuriteosündmust korduvalt otsinud kontakti, kas isiklikult või tuttavate kaudu. Kannatanu selgitas kohtule, et pärast 08.12.2018.a kuni käesoleva ajani on H. Ots saatnud SMSsõnumeid, mai alguses ootas teda 3 päeva järjest tema töökoha juures, saatis talle solvava sõnumi ja tema juures käis ka H. Otsa tuttav M. Kannatanu sõnul toimus see suve jooksul, sel aastal (2019.a), mitu korda. Kannatanu ei soovi H. Otsaga mingeid kontakte. H. Ots on kannatanuga ühenduse võtmist põhjendanud sellega, et tema firmale kuuluvad asjad asuvad kannatanu käes. Kohtu hinnangul on see siiski pelgalt ettekääne, kuna asju saab võõrast ebaseaduslikust valdusest välja nõuda ka teisel viisil, kui kannatanut ahistades ja talle solvava sisuga sõnumeid saates (tõendatud kannatanu ütlustega, millised kohus loeb usaldusväärseteks). Kohtu hinnangul annab lähenemiskeelu kohaldamine kannatanule kindlustunde, et süüdistatav ei saa tema õigusi enam rikkuda ning ühtlasi aitab see kohtu hinnangul vältida süüdistatava ja kannatanu vahel võimalike tulevasi konflikte, sest süüdistatav teab, et lähenemiskeelu rikkumine on samuti karistusseadustikuga karistatav süütegu. Kohus on ka seisukohal, et lähenemiskeelu kohaldamine ei riiva H. Otsa õigusi rohkem kui see on keelu eesmärgist 10 tulenevalt proportsionaalne. Seega tuleb kannatanu taotlus rahuldada ja kohtu arvates on mõistlik ka kannatanu poolt taotletud lähenemiskeelu 3 aasta pikkune tähtaeg. Eeltoodu alusel leiab kohus, et VÕS § 1055 ja

§ 3101alusel tuleb kohaldada kannatanu S.

P (isikukood: xxx) isikuõiguste kaitseks süüdistatavale H. Ots lähenemiskeeld 3 (kolmeks) aastaks alates kohtuotsuse kuulutamisest ning keelata H. Otsal läheneda kannatanu S. Ple isiklikult ja avalikes kohtades mitte lähemale kui 50 meetrit, keelata H. Otsal läheneda kannatanu S. P elukohale aadressil xxx mitte lähemale kui 100 meetrit, keelata H. Otsal läheneda kannatanu S. P töökohale aadressil xxx mitte lähemale kui 100 meetrit ning keelata H. Otsal ühendust võtta kannatanu S. P telefoni (xxx), posti (xxx), elektronposti (xxx) teel, sotsiaalmeedia ja muude elektrooniliste sidepidamisvahendite kaudu. 6. ASITÕENDID

§ 126

lg 3 p 1 kohaselt nähakse asitõendi suhtes ette järgmine meede: kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis võidakse jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis või ekspertiisisutuses. Seega kohus jätab 2 CD-R plaati, mis asuvad kriminaalasja materjalide juures,

§ 126lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde.

7. MENETLUSKULUD

§ 180

lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.

§ 175

lg 1 p 4 ja 9 kohaselt on menetluskulud: 4) määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses; 9) süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.

§ 179

lg 1 p 2 kohaselt on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Sundraha väljamõistmisel lähtutakse kohtuotsuse tegemise ajal kehtivast kuupalga alammäärast.1 Määratud kaitsjatasu oli kohtueelses menetluses 270 eurot (tl 68-70, 71-73, 74-76, 77-78, 7980). Eeltoodu põhjal tuleb H. Otsalt välja mõista kaitsekulu 270 eurot ja sundraha 876 eurot, seega kokku 1146 eurot.

§ 180

lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Menetluskulude suurust arvestades käib nende tasumine ühe kuu jooksul ilmselgelt süüdistatavale üle jõu. Oluline on, et menetluskulud saaksid mõistliku aja jooksul tasutud. Kuna süüdistataval ei ole reaalselt võimalik menetluskulusid ühe kuu jooksul tasuda, kaasneksid summa tasumata jätmisega täitemenetluse kulud. Nimetatu ei kiirendaks riigile menetluskulude hüvitamist, küll aga halvendaks see süüdistatava majanduslikku olukorda. Seega otsustab kohus menetluskulud ajatada 12 kuu peale. 1 RKKKo 3-1-1-83-10 p 28. 11 Kohus selgitab, et süüdimõistetul on mõjuvate põhjuste olemasolu korral kohtulahendi täitmise staadiumis, s.o pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ja täitmisele pööramist, õigus

§ 423

ja § 424 alusel taotleda kriminaalmenetluse kulude tasumise tähtaja pikendamist või ajatamist kuni ühe aasta võrra. (allkirjastatud digitaalselt) Anne Rebane kohtunik 12