Obsah (5)

§ 8§ 40§ 96§ 130§ 32

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-16-2527 Otsuse tegemise aeg ja koht 20. juuni 2019, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XX kaebus Maksu- ja Tolli

) § 96 lg-s 5 sätestatud formaalsed alused vastutusotsuse tegemiseks on täidetud. Kaebaja selles osas vastuväiteid esitanud ei ole. Samuti on maksuhaldur vastutusotsuses nõuetekohaselt tuvastanud ja motiveerinud vaide esitaja süü maksuvõla tekkimises. Kaebaja ei ole kohtumenetluses esitanud vastutusotsuse järeldust ümber lükkavaid tõendeid. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

1. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
2. Maksuhaldur kohustas kaebajat vaidlustatud vastutusotsusega tasuma XX oü maksuvõlga summas 97 407,82 eurot. XX oü maksukohustus on tuvastatud 15.
3. 2015 maksuotsusega nr 12.2-3/026315-
4. Äriühing maksuotsust ei vaidlustanud. Maksuvõlg tuleneb maksuhalduri hinnangul kokkuvõtlikult asjaolust, et XX oü omandas eraisikutelt kasvava metsa raieõiguse, korraldas metsaraie ning võõrandas saadud metsamaterjali XX OÜ-le, jättis metsamaterjali müügi käibe (osaliselt) deklareerimata ning käibemaksu tasumata. Kaebaja oli tehingute tegemise ajal
5. aasta teises pooles ja
6. aasta alguses äriühingu juhatuse ainuke liige, korraldas ise tehingute sõlmimise ja täitmise, sai metsamaterjali müügist sularaha ning vastavalt tegutses tahtlikult, jättes käibe deklareerimata ja maksu tasumata. Maksumenetluse ajal ei olnud XX enam XX oü juhatuse liige.
7. Vaidlust ei ole selles, et XX oü maksuvõlg, mille tasumist kaebuse esitajalt nõutakse, koosneb maksustamisperioodidel september 2013 kuni aprill 2014 tasumata jäänud maksudest ning et äriregistri teabesüsteemi väljavõttest (I kd, tl 85) nähtuvalt oli nimetatud ajavahemikul äriühingu ainukeseks juhatuse liikmeks XX. Seega oli kaebaja XX oü juhatuse liikmena isikuks, kes oli kohustatud

§ 8

lg 1 kohaselt tagama äriühingu

-st ja teistest maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ja täieliku täitmise äriühingu vara arvel. Samuti oli kaebaja XX oü juhatuse ainuliikmena isikuks, kes korraldas nähtuvalt asjas kogutud tõenditest XX oü majanduslikku tegevust. Vaidlust ei ole ka selles, et kuigi XX volitused äriühingu juhatuse liikmena lõppesid enne XX oü maksumenetluse algust, ei takistanud see tal 16.07.2014 esitada parandatud andmetega käibedeklaratsioone kontrollitavate perioodide kohta, deklareerides samas suurusjärgus nii tasumisele kuuluvat käibemaksu, kui maha arvatavat käibemaksu. 11.

1. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et sisendkäibemaks on parandusdeklaratsioonides deklareeritud õiguspäraselt, sest tegelikkuses puuduvad tõendid, mis kinnitaks sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Vastutusmenetluse ajal esitas kaebaja 22.04.2016 eriarvamusele ühe XX OÜ 11.12.2013 sularahaarve nr 1334 summas 34 002 eurot, sh käibemaks summas 5667 eurot (I kd, tl 98) väidetava teenuse ostmise kohta. Arvel kajastatud andmeid kontrollides järeldas maksuhaldur, et sellist tehingut toimunud ei ole. 14.05.2019 kohtuistungil muutis kaebaja oma väiteid kardinaalselt, ning väitis, et ei tea deklareeritud sisendkäibemaksust üldse midagi. Järelikult XX oü-l puudus alus vaidlusaluse sisendkäibemaksu deklareerimiseks ning maksuhalduri järeldus selles osas oli maksuotsuses õige. 11.
2. Asja materjalidest nähtuvalt kontrollis maksuhaldur nimetatud arve väljastamise asjaolusid. XX OÜ maksuhalduri korraldust ei täitnud, vaadeldavate tehingute aegsele juhatuse ainuliikmele XX ei õnnestunud korraldust kätte toimetada, kuigi pärast kaebajale vastutusotsuse väljastamist esitas XX maksuhaldurile kirjalikud vastused maksuhalduri küsimustele, kinnitades teenuse osutamist XX oü-le (I kd, tl 128-137). Maksuhaldur ei saanud aga nimetatud seletust lugeda põhjendatult usaldusväärseks, kuna XX vastustest tulenes, justkui oleks XX OÜ osutanud teenust enda töötajatega. Kuna nimetatud asjaolu oli maksuhaldur juba eelnevalt kontrollinud ja see kinnitust ei leidnud, siis on XX kirjaliku vastuse puhul kohtu arvates ilmselgelt tegemist ebausaldusväärse tõendiga, mis XX oü ega kaebaja maksukohustust ei mõjuta. 11.
3. Maksuhalduril õnnestus küsitleda XX OÜ töötajaid, kes aga võimalikest metsaraietöödest midagi ei teadnud. Nii deklareeris XX OÜ töötasu väljamakseid perioodil september 2013 kuni aprill 2014 kahele töötajale – XX, kes tegeles nimetatud perioodil kasutatud autode müümisega ning ei tea midagi äriühingust XX oü (I kd, tl 117-120) ja XX, kes töötas XX OÜ-s sekretärina ning ka talle ei meenunud äriühing XX oü (I kd, tl 112-115). 11.
4. Perioodil september 2013 kuni aprill 2014 on XX oü ise deklareerinud töötasu väljamakseid ühele töötajale – XX, kes ise ei mäleta XX oü-s töötamise kohta midagi ega tea äriühingut XX OÜ (I kd, tl 124-127). Asjaolu, et XX OÜ ei tegelenud metsaraietöödega, kinnitab ka XX OÜ 2013 majandusaasta aruanne, mille kohaselt XX OÜ osutas
5. aastal põhitegevusena maanteetransporti abistavat teenust, lisaks müüdi sõidukeid ja muid seadmeid. Seega töötajatelt saadud info kohaselt puudus maksuhalduril kohtu arvates põhjendatult alus arvata, et XX OÜ osutas teenuseid XX oü-le perioodil september 2013 kuni aprill
6. 12.

§ 8

lg 1 kohaselt on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud tagama esindatava

-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise.

§ 40

lg 1 sätestab, et kui seaduslik esindaja rikub tahtlikult või raskest hooletusest

§-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega.

§ 96

lg 1 kohaselt teeb maksuhaldur vastutusotsuse maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest. Sama paragrahvi lg-st 5 tuleneb, et vastutusotsuse võib teha maksusumma määramise aegumistähtaja jooksul ning juriidilise isiku juhatuse liikmele võib teha vastutusotsuse alles pärast seda, kui maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes on alustatud sissenõudmist

§ 130

lg 1 p-s 3 sätestatud viisil ning selle tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda või kui maksumaksjale või maksu kinnipidajale on välja kuulutatud pankrot.

§ 96

lg 6 kohaselt ei tehta vastutusotsust, kui maksuvõlga ei ole tekkinud, maksuvõla sissenõudmine on aegunud või maksuvõlg on kustutatud.

§ 32

kohaselt on maksuvõlg maksukohustuslase poolt tähtpäevaks tasumata jäetud maksusumma, tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt arvestatud intress ning tollivõlast tulenev tähtpäevaks tasumata maksusumma ja sellelt arvestatud intress. 13. Äriühingu seadusliku esindaja vastutust võõra maksukohustuse eest (

§ 40

lg 1) ja talle vastutusotsuse tegemist (

§ 96

) on põhjalikult käsitletud nt Riigikohtu halduskolleegiumi 19.12.2013 otsuse nr 3-3-1-37-13 p-s 12; 12.06.2013 otsuse nr 3-3-1-17-13 p-des 11-16; 12.12.2012 otsuse nr 3-3-1-23-12 p-des 10-11, 14 ja 20 ning 31.10.2005 otsuse nr 3-3-1-41-05 pdes 12, 13 ja 15. Juhatuse liikme vastutuse eeldused temalt maksuvõla sissenõudmisel on Riigikohtu praktika kohaselt järgmised: 1) juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest; 2) rikutud on kohustust tagada

-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine (s.o rikutud peab olema nimelt

§ 8

lg-s 1 sätestatud kohustusi – vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-3-1-37-13, p 17); 3) kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg. Seejuures on Riigikohus selgitanud, et vastutuse kohaldamiseks peab maksuhaldur tuvastama juhatuse liikme kohustuste rikkumise süülisuse ja süü vormi.

§ 40

lg 1 kohaselt saab seaduslikule esindajale vastutusotsuse teha vaid siis, kui maksuvõlg on tekkinud tema õigusvastase käitumise tõttu, seega tuleb vastutusotsuses tuvastada ka vastav põhjuslik seos. Süü vormide (tahtlus või raske hooletus) sisustamisel on Riigikohtu hinnangul (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-3-1-23-12, p 14) võimalik lähtuda võlaõigusseaduse § 104 regulatsioonist (alates 01.07.2013 näeb sama ette

§ 40

lg 4), rõhutades, et tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega (teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine), hooletus aga valdavalt objektiivsete tunnustega (kohaste nõuete mittejärgimine). Tahtlus tähendab ka seda, et seaduslik esindaja mõistab, et ta rikub

§-s 8 nimetatud kohustusi. Vastutusotsuse aluseks oleva süü hindamisel tuleb sageli lähtuda tõendite (mõnikord isegi üksnes kaudsete tõendite) kogumist ja elulise usutavuse kriteeriumist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-3-1-37-13, p 24).

1. Kohus nõustub vastustajaga, et maksuhalduril puudus alus asuda seisukohale, et tehinguid XX oü ning XX OÜ vahel pole üldse toimunud. Antud juhul kinnitas XX OÜ tehingute toimumist. Septembrist kuni detsembrini 2013 tehingute toimumist kinnitas algselt ka kaebaja ise ning on tehingute toimumise ka käibedeklaratsioonides kajastanud. Tehingute toimumist kinnitavad kaudselt ka metsaomanikud, kes on viidanud XX kui kasvava metsa müügitehingutes aktiivselt osalenud isikule: - XX väitis 01.12.2014 maksuhaldurile seletust andes (kontrollitoimiku fail 26, II kd, tl 25), et „paberite täitja oli see mees, kes tundus ülemusena ja andis raha“. XX väitel kirjutas nimetatud isik ka alla. XX kinnitas 14.05.2019 kohtuistungil XX esitatud 11.10.2013 kasvava metsa raieõiguse lepinguga tutvudes, et see võib olla tema käekiri. Kuigi XX ei tundnud XX ega kedagi teist fotodel kujutatud isikutest ära (viidates viletsale nägudemälule), kinnitavad esitatud tõendid ning XX ja XX ütlused, et XX osales tehingus; - XX väitis maksuhaldurile 04.03.2015 antud seletuses (kontrollitoimiku fail 42, II kd, tl 61), et temaga tegi tehingu XX, ning ka XX kinnitas 14.05.2019 kohtuistungil XX 20.09.2013 lepinguga tutvudes, et tundub, et on tema allkiri ja käekiri; - XX kirjeldas 01.12.2014 maksuhaldurile seletust andes 14.02.2014 lepingu sõlmimise asjaolusid (kontrollitoimiku fail 30, II kd, tl 38). Ta väitis, et helistas lehekuulutuse peale, vastas meesterahvas, kellega XX leppis kokku, et mees tuleb tema juurde koju. XX väitel kirjutas mees tema nähes lepingu valmis ja kirjutas ka alla. Andmed kirjutas mees XX metsateatiselt. Kuigi XX ei tundnud fototabeli põhjal XX ära, kirjeldas ta lepingu sõlminud meest, et see oli lühemat kasvu, turske ja heleda peaga, kolmekümne ja neljakümne vahel. Vastustaja leiab, et kirjeldus vastab täpselt XX. Lisaks kinnitas XX 14.05.2019 kohtuistungil, et leping võib olla tema kirjutatud. Nimetatud tehing toimus 14.02.2014, seega kinnitab see kohtu arvates maksuhalduri väidet XX oü käibe toimumisest
2. aastal; - XX kinnitas 01.12.2014 antud seletuses (kontrollitoimiku fail 28, II kd, tl 34) 10.04.2014 toimunud kasvava metsa raieõiguse tehingut kirjeldades, et raha andis talle see mees, kes kirjutas lepingu ja sellele ka alla kirjutas. XX tundis XX talle esitatud fotodelt ära, kui lepingu sõlmija ja allkirjastaja. Seega ka XX seletus kinnitab XX oü tehingute toimumist
3. aastal. Eelnimetatud seletused kinnitavad kohtu arvates tehingute toimumist nii
4. kui
5. aastal. Kohtul puudub alus raieõiguse müüjate seletusi kahtluse alla seada, seega viitavad mõningad ebakõlad nende ja XX ütluste vahel üksnes XX ütluste ebausaldusväärsusele. Kohtu hinnangul on XX, XX ja XX esitatud lepinguid metsamaterjali üleandmise-vastuvõtmise aktidega võrreldes võimalik veenduda ka selles, et aktid on koostanud XX. Kohtu arvates pole kahtlust, et kaebaja on soetanud XX oü esindajana kasvava metsa raieõigust ja seega on ka tema väited metsamaterjali müügitehingute mittetoimumisest ebausaldusväärsed.
6. Kaebaja poolt 14.05.2019 kohtuistungil esitatud väited, et ta tegelikult tehinguid ei teinud ja vormistas vaid XX OÜ soovil dokumente, ei ole kohtu arvates tõesed. Kaebajal on pikaajaline kogemus äris, mistõttu ei ole usutav, nagu ei saaks ta aru tehingutest tekkivast maksukohustusest ning ebausutav on ka tema väide, et tema kasu nendest tehingutest oli vaid 100-eurone tasu. Oma senistest väidetest taganedes üritab kaebaja üksnes vabaneda XX oü maksuvõlgade tasumise kohustusest, millisele soovile viitab ka XX oü juhatusest taandumine.
7. Kohus on seisukohal, et maksuhaldur põhjendatult lugenud sularahas tasumise tõendatuks metsamaterjali üleandmise-vastuvõtmise aktide alusel. Maksuhaldurile 14.01.2018 antud seletuses kinnitas kaebaja, et soetas raieõiguse füüsilistelt isikutelt sularahas ning müüs ülestöötatud metsamaterjali XX OÜ-le samuti sularahas. Kaebuses märkis kaebaja, et ei ole vormistanud sularaha sisstuleku ordereid. Sularaha saamist XX kinnitasid ka raieõiguse müüjad. Kaebaja on ka märkinud, et müüs metsamaterjali ära ja ostis selle raha eest uuesti raieõigust. Ei ole eluliselt usutav, et äriühing jätkab tehingute tegemist olukorras, kus kauba eest ei maksta. Lisaks kinnitavad XX ja XX seletused, et kaebajal oli võimalik tasuda raieõiguse müüjatele ka
8. aastal. Ka üleandmise-vastuvõtmise aktidele numbritega 11, 12, 12 ja 13 (millel kajastuvad tehingud deklareeris kaebaja ise) on märgitud üksnes „sularahas“, mitte „tasutud sularahas“. Seega oli selline äriühingu tavaline praktika ja maksuhaldur võis lugeda sularahas tasumise toimunuks olemasolevate tõendite pinnalt.
9. Arvestades eeltoodut asub kohus seisukohale, et kaebaja oli teadlik nii ebaõigest sisendkäibemaksu deklareerimisest, kui tegeliku käibe deklareerimata jätmisest, millega rikkus

§ 8lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme kohustusi.

Kaebaja väide, et äriühingul maksuhalduri poolt tuvastatud kohustuste täitmiseks vajalikud rahalised vahendid puudusid, on paljasõnaline. Kuna dokumentidelt nähtuvalt on tasumised kõikidel juhtudel toimunud sularahas ja seda on kinnitanud ka XX ise maksuhaldurile seletust andes, siis tuleb eeldada, et rahalised vahendid maksukohustuse täitmiseks olid äriühingul olemas. Kohtul puudub antud juhul põhjus kahelda XX oü ja XX OÜ vaheliste tehingute toimumises. Metsamaterjali üleandmise-vastuvõtmise aktid kinnitavad kauba ja raha üleandmist, seega ka maksuotsuses näidatud käibe toimumist. Seega leiab kohus, et XX jättis teadlikult perioodi 12.2013 kuni 04.2014 deklareerimata XX oü 20%lise määraga käibe, samuti deklareerimata ja tasumata arvestatud käibemaksu vastava perioodi osas. Tuvastatud asjaoludest nähtuvalt on ilmne ka põhjuslik seos kaebaja käitumise ja äriühingul tekkinud maksuvõla vahel, s.t et juhul, kui kaebaja ei oleks ebaõigete andmetega käibedeklaratsioone esitanud ning oleks deklareerinud ja tasunud maksud seaduses sätestatud tähtpäeval, poleks XX oü-l maksuvõlga tekkinud. 18. Kohus on seisukohal, et vastutusotsuses on kaebaja süüd, samuti põhjuslikku seost maksuvõla tekkimise ja maksuseaduste rikkumise vahel piisaval määral selgitatud. Kohus nõustub põhjendustega ega pea neid halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2 alusel vajalikuks korrata. Lähtuvalt eeltoodust leiab kohus, et vaidlustatud vastutusotsus on õiguspärane, motiveeritud ja tugineb asjas kogutud tõendite kogumis hindamisel ning analüüsil, mistõttu selle tühistamiseks puudub alus. Järelikult jätab kohus XX kaebuse rahuldamata. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Maare Aloe kohtunik