← Eesti

1-20-2318/11

Obsah (11)§ 238§ 414§ 126§ 180§ 175§ 313§ 319§ 202§ 310§ 179§ 1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Kohtuistungi sekretär Prokurör Kriminaalasi Süüdistatav Tõkend Karistatus Kaitsja Harju Maakohus 2

§ 238lg 1 p 4 kohus otsustas: RESOLUTSIOON 1. Marek Kask süüdi tunnistada Kar

S § 118 lg 1 p 3 järgi ja mõista temale karistuseks 4 (neli) aastat vangistust.

  1. Marek Kask süüdi tunnistada KarS § 120 lg 1 järgi ja mõista temale karistuseks 1 (üks) aasta vangistust.
  2. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ning mõista Marek Kasele liitkaristuseks 4 (neli) aastat vangistust. 4.

§ 238

lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ning lugeda Marek Kase poolt kandmisele kuuluvaks karistuseks 2 (kaks) aastat ja 8 (kaheksa) kuud vangistust. 5. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada Marek Kasele mõistetud karistust (2 aastat ja 8 kuud) Harju Maakohtu 05.01.2015.a kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-14-10095 mõistetud ärakandmata karistuse võrra (1 kuu ja 17 päeva) ning mõista temale liitkaristuseks 2 (kaks) aastat, 9 (üheksa) kuud ja 17 (seitseteist) päeva vangistust. 6.

§ 414

lg 2 alusel lugeda vangistuse kandmise alguseks Marek Kase vanglasse saabumise aeg.

  1. Rahuldada VÕS § 1043 alusel kannatanu R. T. (isikukood xxx) hagi osaliselt. Marek Kaselt välja mõista R. T.e kasuks mittevaralise kahju katteks 5000 (viis tuhat) eurot, milline summa tuleb kanda R. T.e Luminor Bank AS arvelduskontole nr EExxx.
  2. CD-plaat ja DVD-plaat, mis asuvad kriminaalasja materjalide juures –

§ 126lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja juurde.

9. Marek Kaselt välja mõista

§ 180

lg 1 alusel menetluskuluna: •

§ 175

lg 1 p 4 alusel kaitsjatasu 135 eurot; •

§ 175lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 1460 eurot.

10. Lähtudes

§ 313

lg 1 p 7 ja

§ 180

lg 3 tuleb menetluskulud summas 1595 eurot tasuda 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest vastava kuu viimaseks kuupäevaks selliselt, et esimese 11 kuu jooksul tuleb tasuda 133 eurot ja viimasel

  1. kuul tuleb tasuda 132 eurot.
  2. Menetluskulud tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB Pank, EE502200221014193355 Swedbank, EE401700017002872300 Luminor Bank AS ning makse tegemisel märkida viitenumber 99920700015965 ja selgitus „Menetluskulud kriminaalasjas nr 1-20-2318“. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. 12.

§ 180

lg 3 alusel jätta ekspertiisikulu 1140 eurot ja kaitsjatasu 210,60 eurot riigi kanda. Edasikaebekord Kui kohtumenetluse pool soovib esitada apellatsiooni, siis

§ 319

kohaselt tuleb apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist võib teatada ka elektrooniliselt. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Apellatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsus tervikuna kättesaadav hiljemalt 16.06.2020.a. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamist võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi

  1. peatüki kohaselt. Sellisel juhul tuleb esitada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest teade, et soovitakse vaidlustada menetluskulusid. Seejärel koostab kohus motiveeritud kohtuotsuse ainult menetluskulude osas, mis on kättesaadav Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kriminaalkantseleis hiljemalt 16.06.2020.a. Määruskaebus menetluskulude osas tuleb esitada Harju Maakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil motiveeritud otsus menetluskulude osas oli kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA
  2. SÜÜDISTUSE SISU Marek Kaske (Kask) süüdistatakse selles, et tema 07.12.2017 ajavahemikus kella 23.00 kuni kella 23.15 xxx kahjustas temaga sel ajal lähisuhtes oleva R. T.e tervist. Nimelt täpsemalt, haaras Marek Kask oma (endise) abikaasa R. T.e kätest kinni ja tõmbas ta voodile pikali, millest kannatanu tundis valu. Seejärel tõusis R. T. voodis istuli ning Marek Kask võttis R. T.el selja tagant kätega ümber kõri ja kõvasti väänas kaela, mistõttu R. T. libises voodist maha. Seejärel Marek Kask hoidis R. T.el jätkuvalt kõrist kinni ning pigistas seda nii tugevasti, et R. T.el tekkisid hingamisraskused ja ta kaotas teadvuse. Seejärel, kui R. T. taas teadvusele tuli ning püüdis toast välja minna, haaras Marek Kask temast selja tagant kinni ja üritas teda tuppa tagasi saada, kuid kannatanu R. T. kukkus maha ja samal ajal Marek Kask lõi teda ühe korra jalaga vastu pead, tabades vasaku kõrva piirkonda, millest kannatanu tundis füüsilist valu ning mille tagajärjel tekkis kannatanul konkussioon ja kõrva lahtine haav. Marek Kase tahtlikust 2 tegevusest st sellisest vägivallast tingituna tekkis R. T.el raske tervisekahjustus s.o posttraumaatiline stresshäire ja mõõdukas depressioon, mida tuleb käsitleda kogumis raske psüühikahäirena. Oma sellise tegevusega pani Marek Kask toime KarS § 118 lg 1 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so raske tervisekahjustuse tekitamise, millega on põhjustatud raske psüühikahäire. Samuti süüdistatakse Marek Kaske selles, et tema, 07.12.2017 xxx ähvardas oma endist abikaasat R. T. tapmisega, mida kannatanu võttis reaalse tapmisähvardusena ning tundis ohtu oma elule ja tervisele, sest Marek Kask oli vahetult eelnevalt kasutanud tema suhtes füüsilist vägivalda. Samuti süüdistatakse Marek Kaske selles, et tema 31.12.2017 kella 14.00 paiku xxx lõhkus käega toa ukselingi, kus viibis tema endine abikaasa R. T. ning ähvardas kannatanut ja tema pere tappa. Kannatanu R. T. võttis väljaöeldut tapmisähvardusena ning tundis ohtu oma elule ja tervisele, kuna Marek Kask oli eelnevalt kasutanud tema suhtes füüsilist vägivalda. Oma sellise tegevusega pani Marek Kask toime KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so ähvardamise tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega, kui kannatanul on alust karta ähvarduse täideviimist.
  3. KOHTU SEISUKOHT Kohus, tutvunud kriminaalasjas avaldatud ja uuritud tõenditega, asub seisukohale, et süüdistuses näidatud kuritegude toimepanemine M. Kase poolt on tõendamist leidnud. 2.
  4. Süüdistus KarS § 118 lg 1 p 3 järgi 2.1.
  5. Objektiivne koosseis KarS § 118 lg 1 p 3 näeb ette vastutuse tervisekahjustuse tekitamise eest, kui sellega on põhjustatud raske psüühikahäire. M. Kase süü kannatanu R. T.ele raske tervisekahjustuse tekitamises on esmalt tõendamist leidnud kannatanu R. T.e poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustega, mille usaldusväärsuses puudub kohtul alus kahelda. Kannatanu R. T.-Kask on 31.12.2017.a ülekuulamise protokollis andnud järgmisi ütlusi. 07.12.2017.a umbes kella 23:00-23:15 paiku tuli ta töölt koju, sai oma jope kappi panna, kui tema mees M. Kask tõmbas ta voodile pikali, tegi kannatanu käele haiget, mille tagajärjel tundis kannatanu füüsilist valu. Peale seda võttis M. Kask kannatanul selja tagant kätega ümber kõri ja pigistas kannatanul hinge kinni. Kannatanu kaotas ilmselt teadvuse, ei mäleta palju, mis temaga juhtus, kuidas ta täpselt vigastused sai. Edasi mäletab kannatanu lünklikult, kuna ta oli haiglas EMO-s. Kannatanu teab ainult, et tahtis haiglast tagasi saada, kuna tema abikaasa oli võtnud ka lapse kaasa ja ähvardas kõik ära tappa. Kannatanu kartis seetõttu ka öelda, mis temaga tegelikult juhtus. Kannatanu ema sõnul peksis kannatanu abikaasa kannatanut näkku, vastu pead jalaga. Kannatanu kartis avaldust teha, kuna mees ähvardas teda selle peale ära tappa. Kannatanu R. T.-K. on 12.02.2018.a ülekuulamise protokollis andnud järgmisi ütlusi. M. Kask on tema abikaasa ja nad on koos elanud 6 aastat. Nad elasid koos kannatanu ema, kannatanu alaealiste laste ja eestkostetavatega üürimajas aadressil xxx,. Ühiseid lapsi neil ei olnud. Pärast 3 07.12.2017.a juhtunut ei ela M. Kask enam koos nendega. Kannatanu sõnul hakkas viimasel ajal M. Kask tema suhtes kasutama nii füüsilist kui ka vaimset vägivalda ja sel põhjusel otsustas ta eelmise aasta novembrikuu alguses lõpetada temaga suhted. 07.12.2017.a umbes kella 23:0023:15 paiku tuli kannatanu töölt kainena koju. Kodus olid M. Kask, kannatanu ema M. N., kannatanu alaealised lapsed, eestkostetavad, vend ja õe mees. Kannatanu läks enda tuppa, mis asub maja
  6. korrusel, kus teda M. Kask juba ootas. Toas sai kannatanu oma jope kappi panna, telefoni laadima ja käekotti voodi ette, kui sõnagi rääkimata ja olles kaine (M. Kask ei joo ega suitseta) lähenes M. Kask kannatanu juurde ja tõmbas kannatanu voodile pikali, haarates kannatanu kätest kinni, mille tagajärjel tundis kannatanu füüsilist valu. Kannatanu ütles M. Kasele, et ta teeb talle haiget, kuid M. Kask ei vastanud midagi. Kannatanu ehmatas, sest M. Kase näoilme oli rahulik. Seejärel võttis M. Kask kannatanu selja tagant kätega ümber kõri ja väänas kannatanu kaela kõvasti, mille tagajärjel kannatanu tundis füüsilist valu. Kannatanu libises voodist maha ja M. Kask, hoides kannatanul kaelast kinni, pigistas kannatanul hinge kinni, mille tagajärjel kaotas kannatanu teadvuse ja ei mäleta palju, mis temaga juhtus või kuidas ta täpselt vigastused sai. Kannatanu mäletab, et mingil hetkel M. Kask ütles, et „Siis on kõik!“. Kannatanu mäletab, et ta sai kuidagi toast välja, maja
  7. korruse koridori. M. Kask hoidis kannatanu selja tagant kinni, üritades teda tuppa tagasi saada. Mingil hetkel nägi kannatanu, et tema poeg M. T. seisab maja
  8. korrusel, kuigi tema tuba asub maja
  9. korrusel. Kannatanu mäletab, et soovis M. Kasest eemale saada. Mingil hetkel vajus kannatanu kokku ja järgmine pilt, mis talle meelde tuleb, on see, et ta oli pikali, arvatavasti oli kukkunud, ta nägu oli verine ja õe mees hoidis tal käest kinni, öeldes talle, et ta ei liiguks. Kannatanu mäletab, et tal oli väga valus. Mingi hetk tuli kiirabi kohale ja ta viidi SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse. Haiglas olles kinnitas kannatanu arstile, et ta kukkus maja
  10. korruselt, sest seda oli talle ennem öelnud M. Kask, kes kutsus kiirabi kohale. M. Kask kutsus kiirabi kohale, sest tal ei olnud väljapääsu, ta ei saanud kannatanu pojale M. T.ele vastu vaielda, et ta pole midagi teinud ja et kannatanu paraneb ise. Kannatanu ei julgenud kohe arstile rääkida, mis oli tegelikult juhtunud. Kannatanu teab, et tahtis haiglast tagasi koju saada ja lasi ennast samal ööl haiglast välja kirjutada, kuna kartis, et tema poeg M. T. on M. Kasega. Kannatanu mäletab lünklikult, et enne kiirabi saabumist M. Kask ähvardas kõiki kannatanu sugulasi – ema, õe meest, poega M. T.e, kes olid sel hetkel sündmuskohal ja olid üritanud M. Kaske kannatanust eemale hoida – ära tappa. Kannatanu tajus ähvardust reaalselt, sest tal on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Seetõttu kannatanu kartis ka öelda, mis temaga tegelikult juhtus. Kui kannatanu koju tagasi sai, siis rääkis ema talle, et kuuldes nendevahelist riidu ja kisa, siis ta sai aru sellest, mida M. Kask oli talle eelneval päeval, s.o 06.12.2017.a kirjutanud – „xxx.“ 06.12.2017.a arvas kannatanu ema, et M. Kask teeb nalja ja ta ei osanud mõelda, et M. Kask võib oma plaani täide viia. Samuti rääkis ema kannatanule, kuidas ta nägi pealt, kuidas M. Kask lõi kannatanut näkku ja vastu pead jalaga, mille tagajärjel tundis kannatanu füüsilist valu. 08.12.2017.a EMO-s tuvastati kannatanul konkussioon ja kõrva lahtine haav. Kannatanu kartis politseisse avaldust kohe teha, kuna M. Kask ähvardas samal päeval teda selle peale ära tappa. 31.12.2017.a enne kella 14:00 helistas M. Kask kannatanu mobiiltelefonile, et tuleb kannatanu koju sooviga rääkida. Kannatanu ei nõustunud temaga rääkima, kuna kartis teda. Mõne aja pärast tuli aga M. Kask kannatanu tuppa (hiljem selgus, et kannatanu lähedased lasid ta majja). Kodus olid kõik, kes olid kodus ka 07.12.2017.a ning lisaks veel kannatanu õde ja tuttav M. J.. Kannatanu palus M. Kasel lahkuda. Kannatanul tekkis närvivapustus ja ta hakkas nutma, mida kuuldes sisenes tuppa kannatanu õde ja lükkas M. Kase toast välja ja jäi koos kannatanuga. M. Kask vihastas selle peale ja hakkas lõhkuma kannatanu toa ukselinki. M. Kask oli sunnitud lahkuma, kuid enne lahkumist ähvardas kõva häälega terve pere maha tappa ja enda kõige lõpuks. Kuna terve perekond oli häiritud M. Kase käitumisest, siis kutsus kannatanu tuttav politsei ja kiirabi kohale. Kohale saabunud patrull andis M. Kasele korralduse et ta lahkuks kannatanu majast ja ei läheneks kannatanu majale 10 päeva. Pärast 31.12.2017.a sündmusi on M. Kask kannatanule helistanud ja sõnumeid saatnud sooviga kooselu jätkata, kuid kannatanu seda ei soovi. 4 Kannatanu ja M. Kask lahutavad 14.02.2018.a. Kannatanu viibib alates 07.12.2017.a haiguslehel, kuna tema tervis ei ole kõige paremas korras. Kannatanu R. T.-K. on 05.09.2018.a täiendavas ülekuulamise protokollis andnud järgmisi ütlusi. M. Kask käis kannatanu juures 22.07.2018.a. Eile ootas M. Kask kannatanut postkastide juures ja kui kannatanu tuli, siis küsis ta tema käest, et millega nad tegelevad. Kannatanu ei läinud kohe koju, sest kartis M. Kasele selga pöörata ning läks koju alles siis, kui tuli tema elukaaslane. Koju jõudes oli kannatanu väga närvis, sattus stressi ja tal on siiani alles kätevärin. Kannatanu sõnul tekkisid tema terviseprobleemid pärast seda, kui M. Kask talle kallale tuli. M. Kase rünnaku tagajärjel jäi kannatanu aju teatud hetkeks hapnikuta ja tal tekkis raske psüühikahäire. Kannatanul diagnoositi skisofreenia, paanikahäire ja veel mitmeid diagnoose. Kannatanu on arvel Tallinna Psühhiaatriakliinikus alates 2018.a kevadest. Iga kord, kui M. Kask ilmub välja, siis on kannatanul tekkinud stressist nahale lööve, mida ta kraabib katki. Psühhiaater ütles, et see on seotud närvidega. Kuni 22.07.2018.a käis M. Kask kannatanu maja juures praktiliselt iga päev. 12.04.2018.a tuvastati kannatanul sügav puue, talle on määratud igapäevased ravimid ja tema terviseseisund on käesoleval hetkel väga muutlik. Kannatanu ütlusi kinnitavad ka tunnistajate G. P., M. N.i, M. T.e, M. J. ja R. L. poolt antud ütlused, mis on omavahel riimuvad. Tunnistaja G. P. on 31.12.2017.a ülekuulamise protokollis andnud järgmisi ütlusi. Olles patrullis AP-3687 koos patrullpolitseinik A. M., said nad 31.12.2017.a kell 14:52 „B“ väljakutse aadressile xxx, kus kiirabi soovis abi, kuna majas on ebaadekvaatne meesterahvas. Kohapeale jõudsid nad kell 15:18, kus selgus, et täna ei olnud vägivalda olnud, vaid mees soovis naisega asju lepitada, mis varasemalt juhtunud. Selle peale läks naine endast välja ja hakkas hüsteeritsema, kuna kardab meest. Meesterahvas ise tunnistas, et on läinud varasemalt abikaasale kallale ning kasutanud tema suhtes füüsilist vägivalda. Mees tunnistas, et on oma abikaasa kallal kasutanud füüsilist jõudu ja löönud teda. Viimati tekkis neil füüsiline tüli 07.12.2017.a, mille käigus mees oli naist peksnud, naine kukkus peaga kuhugi vastu, mille tagajärjel kaotas naine teadvuse. Hiljem oli naine olnud uimane, väidetavalt mees oli lükanud naise trepi peale pikali ja löönud teda jalaga. Kuna naisel jooksis peast verd ja oli meelemärkuseta, siis kutsus mees kiirabi ja naine toimetati haiglasse. Mees on saatnud lisaks naise emale sõnumeid, kus on kirjas, et „Jõulud otsustavad kas abielu jääb kestma või kestab ainult mõned tunnid või minutid; Meid lahutab ainult surm.“ Tüli toimus M. Kase ja R. T.-K. vahel. Tunnistaja M. N. on 13.02.2018.a ülekuulamise protokollis andnud järgmisi ütlusi. Tunnistaja on kannatanu ema ja nad elavad koos kannatanu, tema alaealiste laste ja eeskostetavatega üürimajas aadressil xxx. M. Kask on tema tütre abikaasa, kellega nad on koos elanud 6 aastat. Viimasel ajal on M. Kask hakanud kasutama tema tütre suhtes nii füüsilist kui ka vaimset vägivalda. Sel põhjusel otsustas kannatanu eelmise aasta novembrikuu alguses lõpetada M. Kasega suhted ning 2018.a veebruarikuus nad lahutavad. 07.12.2017.a oli tunnistaja kodus koos kannatanu laste ja eestkostetavatega, oma poja ja tütre endise mehega. Kella 23:00 paiku tuli tunnistaja tütar töölt ja läks oma tuppa, mis asub maja
  11. korrusel ja kus oli M. Kask teda juba ootamas. Tunnistaja oli oma toas maja
  12. korrusel, mis asub trepi kõrval. Tunnistaja kuulis, et tema tütar palub abi oma pojalt M.. Kuna tunnistaja on invaliid, käib karkudega, siis hakkas ta vaikselt toa ukse juurde minema ja tehes ukse lahti, nägi ta, et kannatanu on koridoris pikali maas. M. Kask oli kannatanu jalgade juures. Tunnistaja nägi, et M. Kask lõi kannatanut ühe korra jalaga vastu pead. Kannatanu nägu oli suunatud tunnistaja ukse poole. Tunnistaja lähenes tütrele ja kummardus tema juurde ning nägi, et põrandal tütre pea all on suur vereL.. Kannatanu poeg M. T. seisis sel hetkel vaikselt maja
  13. korruse trepi kõrval, kannatanu ja M. Kase lähedal, 5 kuid ei julgenud midagi teha, sest oli šokis. M. T. läks alla abi järele. M. Kask oli kaine, agressiivselt meelestatud ja käitus kuidagi imelikult. Tunnistaja karjus M. Kasele, et miks ta tema last peksab, mille peale vastas M. Kask talle, et tunnistaja läheks tuppa tagasi, muidu lööb ta tunnistaja maha enne kannatanut ja teisi majas olijaid. Mingil hetkel tuli kohale tunnistaja tütre endine mees, kes üritas kannatanut abistada, hoides kannatanu käes kinni ja paludes, et kannatanu ei liiguks. Tunnistaja sõnul üritasid nad M. Kaske kannatanust eemale hoida, kuid M. Kask takistas neid. Tunnistajal oli M. Kasega ka kirjavahetus Facebookis 06.12.2017.a, kus M. Kask kirjutas tunnistajale, et „nende (kannatanu ja M. Kase) abielu lahutab surm ja kannatanul on elada jäänud kas tunnid või minutid.“ Tunnistaja arvas tollel hetkel, et M. Kask teeb nalja ja ta ei osanud mõelda, et M. Kask võib oma plaani kannatanu suhtes täide viia. Kuuldes neid ülalpool mainitud sõnu vastas kannatanu poeg M. T. M. Kasele, et „Mõtle peaga, mis sa ütled!“ Mingi hetk ütles tunnistaja M. Kasele, et kannatanule tuleb kiirabi kutsuda, mille peale vastas M. Kask, et seda ei ole vaja, kannatanu paraneb ise. Tunnistaja lubas seepeale M. Kasele, et ei ütle politseile või kiirabile, mida M. Kask oli tema tütrega teinud, lisades, et ütleme kiirabile, et kannatanu oli kukkunud maja
  14. korruselt. Lapselaps M. T. oli sellega nõus. Kuuldes neid sõnu, rahunes M. Kask maha, nõustus tunnistajaga ja kutsus kiirabi. Kiirabi toimetas kannatanu EMO-sse. Kannatanu sai samal päeval koju, kuid tema tervis ei olnud koju tulemiseks valmis. Pärast seda juhtumit kolis M. Kask nende juurest ära, sest kannatanu ei soovinud enam temaga kooselu jätkata. 31.12.2017.a. kella 15:00 paiku tuli M. Kask kannatanu juurde „asju klaarima“, kuid kannatanu kartis teda ja ei soovinud temaga suhelda. M. Kask tuli majja ise sisse. Kannatanu ja M. Kase vahel tekkis sõnaline konflikt, füüsilist vägivalda M. Kask siis ei kasutanud. Kannatanul tekkis närvivapustus, ta hakkas nutma, mida kuuldes sisenes kannatanu tuppa tema õde ja lükkas M. Kase toast välja. M. Kask vihastas selle peale ja lõhkus oma käega toa ukselinki. M. Kask karjus kõva häälega, et lööb terve pere maha ja enda kõige lõpuks, kuid tunnistaja ei võtnud tema sõnu tõsiselt. M. Kask väitis, et ta on kannatanu abikaasa ja et tal on õigus nende majas olla. Kuna nad kõik, kes olid 07.12.2017.a juhtumi juures ja lisaks kannatanu tuttav M. J. olid häiritud M. Kase käitumisest, siis kutsus kannatanu tuttav politsei ja kiirabi. Kohale saabunud patrull andis M. Kasele korralduse, et ta lahkuks nende majast ja ei läheneks majale 10 päeva. Pärast 31.12.2017.a on M. Kask kannatanule helistanud ja sõnumeid saatnud sooviga kooselu jätkata, kuid kannatanu seda ei soovinud. Tunnistaja M. T. on 13.02.2018.a ülekuulamise protokollis andnud järgmisi ütlusi. Kannatanu on tema ema. Tunnistaja elab koos ema, vanaema, venna ja ema eestkostetavatega majas aadressil xxx. M. Kask on tema ema abikaasa, kellega ema on koos elanud 6 aastat. Tunnistajal on olnud M. Kasega hea läbisaamine. 07.12.2017.a oli tunnistaja kodus koos vanaema, venna, kannatanu eestkostetavate, onu ja tädi mehega. Kella 23:00 paiku tuli ema töölt ja läks oma tuppa, mis asub maja
  15. korrusel, kus oli M. Kask teda ootamas. Tunnistaja oli sellel hetkel oma toas maja
  16. korrusel. Tunnistaja ei mäleta täpset kellaaega millal, kuid tema tuppa tuli tema vend K., kes ütles, et ema toas toimub midagi, et seal on kisa. Tunnistaja oli oma toas, kui kuulis, et midagi juhtus
  17. korrusel. Tunnistaja vend jäi tuppa, sest tal oli hirm. Tunnistaja läks toast välja trepi juurde ning nägi, et ema tuli nurga tagant välja
  18. korrusel ja ta nägu oli verine. Ema tahtis alla minna, kuid M. Kask, kes jooksis talle järgi, takistas tal alla tulekut. Tunnistaja läks ülespoole, et vaadata, mis seal toimub, et M. Kask ei saaks rohkem viga teha. Seejärel tõmbas M. Kask ema pikali maha. M. Kask nähes, et tunnistaja tuleb üles, lubas tunnistajale viga teha. Tunnistaja ehmatas selle peale ja jäi seisma. Ema oli pikali maas ja tunnistaja nägi, et M. Kask tõstis jalga ema pea sunnas, kuid ta ei näinud seda, et ta oleks teda löönud. Sel hetkel, kui M. Kask tõstis jalga ema suunas, tuli tunnistaja vanaema enda toast välja. Tunnistaja nägi, et ema peast jookseb verd. Selle peale jooksis tunnistaja alla, et abi kutsuda. Tunnistaja kuulis, et vanaema karjus M. Kasele, et „Ta on minu tütar ja sa ei tohi teda lüüa!“ Tunnistaja jooksis tädi endise mehe tuppa ja ütles talle, et „Marek tuli emale kallale, tule appi!“ Seejärel läksid nad kõik ülesse. Tunnistaja, tädi mees, ema poolvend ja M. Kask tõstsid ema diivanile, 6 mis asub maja
  19. korrusel. Tunnistaja ütles kõigile, et emale on vaja kiirabi kutsuda. M. Kask oli selle vastu ja ütles: „Me ei tohi kiirabi kutsuda, kuna ta tapab ema ära ja pärast ennast,“ lisades, et me saame ilma emata väga hästi hakkama. Siis rääkis tunnistaja M. Kasele, et neil on ema vaja, et ta on asendamatu neile ja tuleb kiirabi kutsuda, muidu ta sureb. Selle peale vastas M. Kask rahuliku häälega, et ta tapab kõik majas olevad inimesed ära. Kuuldes neid sõnu vastas tunnistaja M. Kasele, et „Mõtle peaga, mis sa ütled!“ Mingil hetkel ütles vanaema, et emale tuleb kiirabi kutsuda, mille peale vastas M. Kask, et seda ei ole talle vaja, ema paraneb ise. Tunnistaja ütles M. Kasele, et „Vaata, mis olek emal on, ta ei parane ise!“ Siis ütles vanaema M. Kasele, et ta ei ütle politseile või kiirabile, mida M. Kask emaga tegi ja ütleb hoopis, et ema kukkus maja
  20. korruselt. Tunnistaja oli sellega nõus, kuna ema vajas abi. M. Kask rahunes neid sõnu kuuldes maha ja pakkus, et võib ise ema haiglasse viia. Tunnistaja ja teised ütlesid kindla häälega, et ei luba tal seda teha, kuna nad ei olnud kindlad, et ta ema üldse haiglasse viiks. M. Kask nõustus nendega ja kutsus kiirabi. Kiirabi toimetas ema EMO-sse. Ema tuli samal päeval tagasi, kuna arvas, et tunnistaja oli M. Kasega kaasas. M. Kase nägu oli kummaline ja kartlik, tundus, et ta kartis politseid. Tunnistaja ei tajunud M. Kase sõnades ähvardust reaalsena. Pärast seda juhtumit kolis M. Kask nende juurest ära. 31.12.2017.a kella 15:00 paiku tuli M. Kask ema juurde „asju klaarima“, kuid ema kartis teda ja ei soovinud temaga suhelda. M. Kask tuli majja ise sisse. Ema ja M. Kase vahel tekkis sõnaline konflikt, kuid füüsilist vägivalda M. Kask ei kasutanud. Emal tekkis närvivapustus ja ta hakkas nutma, mille peale sisenes tema tuppa tunnistaja tädi ja lükkas M. Kase toast välja. M. Kask vihastas selle peale ja lõhkus oma käega toa ukselinki ning karjus kõva häälega, et lööb terve pere maha ja enda kõige lõpuks. Tunnistaja ei võtnud tema sõnu tõsiselt. M. Kask väitis, et ta on ema abikaasa ja et tal on õigus nende majas olla. Kuna nad kõik, kes olid 07.12.2017.a juhtumi juures ja lisaks ema tuttav M. J. olid häiritud M. Kase käitumisest, siis kutsus ema tuttav politsei ja kiirabi. Kohale saabunud patrull andis M. Kasele korralduse, et ta lahkuks nende majast ja ei läheneks majale 10 päeva. Pärast 31.12.2017.a on M. Kask emale helistanud ja sõnumeid saatnud sooviga kooselu jätkata, kuid ema seda ei soovi. Tunnistaja M. T. on 05.09.2018.a täiendava ülekuulamise protokollis andnud järgmisi ütlusi. Ajavahemikus 31.12.2017.a kuni 22.07.2018.a käis Marek nende kodus päris tihti ja terroriseeris ema vaimselt. Marek käis nende juures ootamatult ja ettearvamatult, tema käitumine oli äkiline ja hirmutav. Nad üritasid jälgida, et ema Marekiga üksi ei jääks. Pärast 22.07.2018.a ei ole Marek enam maja juurde tulnud, aga käib maja ümbruskonnas, näiteks põllu peal. Marek on ka emale helistanud ja küsinud, kas võib majja tulla. Marek käis nende juures ka traktorit parandamas, küsides selleks ema luba. Enne Mareki peksmist oli ema mälu palju varem, ta oskas tunnistajat kooliasjades aidata. Nüüd ei mäleta ema enam paljusid asju, mida ta kindlasti varem teadis. Varem oli ema palju elavam ja rõõmsameelsem, kuid nüüd on ta pidevalt väsinud, tunduvalt vaiksem, uimasem ja tunneb imelikke maitseid, mida varem ei olnud. Tunnistajale on näha, et ema on psüühiliselt teistsugune, ta võib kiiremini ärrituda ja on tihti üleliia tagasihoidlik. Samuti kurdab ema tihti, et tal on halb olla ja seda on tal ka näost näha. Tunnistaja M. J. on 05.09.2018.a ülekuulamise protokollis andnud järgmisi ütlusi. Tunnistaja tutvus R.ga 2011.a ja alates 2017.a detsembrist elavad nad koos. 07.12.2017.a olid nad R.ga koos kohvikus, kui R. ütles, et arvatavasti ootab teda kodus tüli, sest ta hilineb koju. Järgmisel hommikul R. helistas ja ütles, et Marek tuli talle kõri kallale. Tunnistaja kohtus R.ga lõuna paiku, kui R. oli arsti juures ära käinud ja siis nägi ta, et R.l olid kaela peal kägistusjäljed, kõrva taga ja huule seestpoolt oli õmmeldud, kõrva taga olid kriimustused, juuksed olid verised, näo peal oli kuivanud veri ja mõlema käe peal olid sinikad. R. ei osanud tol hetkel juhtunut kirjeldada, tal olid tõsised mäluprobleemid ja tema mälu lõppes selle koha peal, kui ta oli koju saabunud ja Marek ütles talle, et „nüüd on kõik“ ja läks kätega tema kõri kallale. Samal päeval palus R., et tunnistaja läheks tema juurde elama, et talle turvalisust tagada. Õhtul küsis 7 tunnistaja Mareki käest, et millega ta mõtles, kui kätt niimoodi naise peale tõstis, mille peale Marek vastas, „mitte ühe otsaga ei mõelnud tollel hetkel“ ja ähvardas tunnistajat, et kui ta oleks 07.12.2017.a kohal olnud, siis oleks ta R. asemel kirstus lõpetanud. Tunnistaja jäi sellest hetkest R. juurde elama. Marek käis pidevalt R. kodus teda terroriseerimas. Kätega Marek enam R.le kallale ei tulnud, kuid ta terroriseeris teda vaimselt, mis lõppes 31.12.2017.a R. närvivapustusega. Marek sisenes tollel õhtul majja ise, nõudes R.lt jutuajamist. R.l hakkas paha, ta oli infarktile lähedases seisundis, tema vererõhk oli eriti kõrge ja tunnistaja kutsus R.le kiirabi ja politsei, kuna Marek ei tahtnud ise lahkuda. Tunnistaja ei kuulnud, kuidas Marek R.le karjus ja ähvardas, et lööb kogu pere maha, sest läks sellel hetkel kiirabile vastu. Kuni 22.07.2018.a käis Marek iga nädalavahetus ja vahest ka nädala sees R. kodus ning terroriseeris teda vaimselt. Marek käis R. juures nagu ta endiselt elaks seal, käies pesemas, tehes endale süüa ja keegi ei julgenud teda sinna mitte lubada, sest teda kardeti. Kevade alguses püüdis Marek ka tunnistajale kallale minna. Tunnistaja rääkis ka intsidendist, kus R. seisis postkastide juures Marekiga ja Marek ütles tunnistaja kohta R.le, et „tema kirstukaan on kinni.“ Tunnistaja sõnul on R. seis haigusest tingituna väga muutlik, mõned päevad on ta rõõmsameelne ja seltskondlik, järgmine päev on tal jälle peavalud ja ta on endasse tõmbunud – tal on skisofreenia raske vorm. R. ei suuda käia rahvarohketes kohtades, see tekitab temas hirmu. Enne 07.12.2017.a sündmusi oli R. rõõmsameelne, lahke, südamlik, täiesti teine inimene. Pärast seda, kui R.l diagnoositi sügav puue, peab ta igapäevaselt ravimeid võtma. Tunnistaja R. L. on 18.12.2018.a ülekuulamise protokollis andnud järgmisi ütlusi. R. T. on tunnistaja õde. Tunnistaja oli 31.12.2017.a R.l külas, Marek oli ka seal, kuid viibis alguses välja. Kui Marek tuli sisse ja läks R. juurde üleskorrusele, siis kuulis tunnistaja neid kõva häälega rääkimas ja läks üles, et paluda Marekil toast lahkuda, kuna R.l tekkis närvivapustus. Marek keeldus ära minemast, mille peale lükkas tunnistaja ta toast välja. Marek vihastas selle peale, lõhkus rusikaga toa ukselinki ja karjus kõva häälega. Marek ütles, et see on ka tema kodu ja et ta ei lähe kuhugile. Tunnistaja ei teadnud, et Marek oli R.le kallale läinud ja teda peksnud, vaid sellest rääkis talle Marek alles 31.12.2017.a kui nad koridoris rääkisid. Marek ütles, et tal läks tol päeval silme eest mustaks ja peksis R. läbi, kuid ei mäleta, kuidas ta teda peksis. Kui tunnistaja küsis Marekilt, et miks ta seda tegi, siis vastas Marek, et neil olid R.ga juba ammu probleemid ja ta süüdistas R.t petmises. Eelpool toodud kannatanu R. T.e ning tunnistajate G. P.e, M. N.i, M. T.e, R. L. ja M. J. ütlustega on tõendamist leidnud, et M. Kask läks 07.12.2017.a ajavahemikus kell 23:00-23:15 aadressil xxx kallale oma toonasele abikaasale R. T.ele ning kahjustas seeläbi tema tervist. M. Kask haaras kinni kannatanu kätest, tõmmates ta voodile pikali ja kui kannatanu voodis istuli tõusis, siis võttis M. Kask tal selja tagant kätega ümber kõri kinni ja väänas kannatanu kaela seni kuni kannatanu voodilt maha libises. M. Kask hoidis jätkuvalt kannatanul kõrist kinni ja pigistas kannatanul hinge kinni, mille tagajärjel kaotas kannatanu teadvuse. Kui kannatanu teadvusele tuli ja üritas toast välja minna, siis haaras M. Kask kannatanul selja tagant kinni, mille tagajärjel kannatanu kukkus maha ning M. Kask lõi teda seejärel ühe korra jalaga vastu pead, tabades kannatanu vasaku kõrva piirkonda. Sündmuste seesugust kulgu kinnitavad ka süüdistatava M. Kase enda poolt antud ütlused. Nimelt on süüdistatav M. Kask 14.02.2018.a kahtlustatavana ülekuulamise protokollis kinnitanud, et pani toime kuriteod, milles teda kahtlustatakse. Süüdistatava sõnul on R. T.-Kask tema endine abikaasa (lahutasid 14.02.2018.a), kellega ta elas koos 6 aastat. Ühiseid lapsi neil ei olnud. 07.12.2017.a kasutas süüdistatav kannatanu suhtes füüsilist vägivalda nii nagu on mainitud talle esitatud kahtlustuse sisus ja samuti ähvardas ta R.t ning vahest terve pere maha lüüa, kuna see oli tingitud armukadedusest. R. leidis eelmise aastal (2017.a) endale uue mehe sotsiaalvõrgustikus, millest süüdistatav sai juhuslikult teada. Novembris 2017.a ütles R. 8 süüdistatavale, et soovib temast lahutada, kuid süüdistatav ei uskunud teda ja ei soovinud ise abielu lahutada. Süüdistatav soovis suhteid parandada, et nad saaksid kooselu jätkata, kuid R. seda enam ei soovinud. Süüdistataval oli kurb tunne, et kooselu vältel oli ta tervele abikaasa perele toeks, abistas neid materiaalselt, makstes majas üüri- ja kommunaalarveid ning tegeles R. lastega, kellega tal oli hea läbisaamine, kuid teda kasutati ära ja visati lihtsalt minema. Peale 07.12.2017.a sündmusi on süüdistatav R.le helistanud ja sõnumeid saatnud sooviga kooselu jätkata, kuid R. seda ei soovinud. Peale seda juhtumit kolis süüdistatav R. juurest ära. Samuti on süüdistatav suhelnud ka R. emaga Facebookis, et ta aitaks temal ja R.l edasi suhelda, kuid kahjuks see ei andnud positiivset tulemust. 31.12.2017.a läks süüdistatav R. juurde „asju klaarima“, kuid R. ei soovinud temaga suhelda, tekkis sõnaline konflikt, kuid füüsilist vägivalda süüdistatav ei kasutanud ja lahkus peale seda, kui kohale tuli politseipatrull. Süüdistatav kahetseb oma tegu siiralt ja lubab, et edaspidi selliseid asju kunagi ei tee. Lisaks on süüdistatav M. Kask 30.11.2018.a kahtlustatavana ülekuulamise protokollis andnud järgmisi ütlusi. Süüdistatav tunnistab kuritegude toimepanemist, välja arvatud 31.12.2017.a sündmusi. Süüdistatava sõnul kohtus ja rääkis ta R.ga viimast korda suvel 2018.a, kui viis R. juurest ära traktori. Enne 07.12.2017.a juhtunut ei ole süüdistatav enda sõnul varem kunagi füüsilist vägivalda kasutanud. Süüdistatava sõnul märkas ta R.ga koos elades vahetevahel R.l arusaamatut ja põhjendamata tujulangust, R. tihti unustas, mida oleks vaja teha või kuhu minna ning seda pidi talle meelde tuletama. Sellele vaatamata oli R. elurõõmus ja hooliv inimene. Süüdistatava sõnul käis ta peale lahutust edasi R. juures, sest tal olid seal isiklikud asjad ja ta lootis veel R.ga lepitust saada. Kui ta asjade järel käis või R.ga rääkis, siis ei karjunud ta tema peale ega ähvardanud teda, ei kasutanud tema suhtes vaimset vägivalda. 07.12.2017.a kasutas süüdistatav R. suhtes füüsilist vägivalda armukadeduse pärast. Süüdistatav tuli tol päeval töölt koju, R. ei olnud veel töölt tulnud ja teda ei saanud telefoni teel kätte. Süüdistatav teadis, et R. kohtub ühe teise meesterahvaga. Kui R. tuli koju, astus tuppa ja istus voodiserva peale, siis võttis süüdistatav tal kätega ümber keha kinni ja püüdis temaga rääkida. Süüdistatavale tundus, et R. valetab talle, ta tundis armukadedust ning sellepärast ei suutnud enam ennast vaos hoida ja läks R.le kallale. Süüdistatav ei mäleta detailselt, kuidas ta R.le kallale läks ja kuidas ta talle kehalised vigastused tekitas. Mõne aja pärast helistas süüdistatav kiirabisse ja ütles neile, et naine kukkus trepist alla, sest ta kartis öelda, et läks R.le kallale. R. viidi haiglasse ja nad tulid öösel kella 03:00 paiku tagasi. Süüdistatav tunnistab, et võis konflikti käigus R.le vihahoos ähvardavaid sõnu öelda, kuid tegelikku tahet R.t ja tema peret tappa tal ei olnud. R. ütles süüdistatavale kahe päeva pärast, et ta läheks kodust ära. Süüdistatav nägi R. juures käies, et R. kardab teda, sest ta värises teda nähes. Süüdistatav käis enda sõnul mitu korda R. juures vabandamas ja lootis, et nad saavad veel ära leppida. R. olevat alati vastanud, et aeg annab arutust. Süüdistatava sõnul käis ta alguses R. juures umbes kord nädalas ja pärast harvem ning helistas talle, kuid ei ole teda telefoni teel mõjutanud ega ähvardanud. Vahest helistas ka R. süüdistatavale ja küsis rahalist abi ning süüdistatav aitas teda. 31.12.2017.a käis süüdistatav R. juures, sest neil oli kokkulepe veeta aastavahetus koos. Päeval tegi süüdistatav metsas tööd ja R. oli rahulik, kuid õhtul tema meeleolu muutus ja ta saatis süüdistatava toast välja. Süüdistatava sõnul ei lükanud R. õde teda toast välja, vaid ta läks ise, sest R. tahtis puhata. Samuti ei lõhkunud ta enda sõnul ukselinki ega ähvardanud R.t ja tema perekonda tapmisega. Mõne aja pärast tuli kiirabi ja tegi R.le rahustava süsti ning politsei käskis süüdistataval majast ära minna. Süüdistatav saab aru, et käitus valesti R. suhtes, ta kahetseb puhtsüdamlikult ja loodab siiamaani, et R. andestab talle. Süüdistatav ei tahtnud tekitada R.le selliseid kehalisi vigastusi, mis põhjustasid talle raske psüühikahäire. Lisaks kannatanu, tunnistajate ja süüdistatava enda ütlustele on süüdistatava M. Kase süü KarS § 118 lg 1 p-s 3 sätestatud teo toimepanemisel tõendamist leidnud ka mitmete kriminaalasjas kogutud kirjalike tõenditega. 9 Kohus leiab, et kanatanu ja tunnistajate ütlused on usaldusväärsed, need on omavahel kooskõlas ja kooskõlas ka teiste kirjalike tõenditega, need on eluliselt usutavad ja nende õigsuses puudub kohtul vähimgi alus kahelda. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonna patsiendi R. T.-K. kaart nr 2017072087 tõendab, et R. T.-K. saabus kiirabiga 08.12.2017.a kell 00:15 EMO-sse. Kannatanu diagnoosiks pandi konkussioon ja kõrva lahtine haav. Patsiendi kaardi kohaselt tekkis trauma 07.12.2017.a kell 23:14 kodu trepilt või astmetelt kukkumisel, kui kannatanu rullus teise korruse trepilt alla esimesele korrusele. Patsient mäletab, et enne kukkumist hakkas silme ees mustaks minema (kodus põles lõhnaküünal, mille lõhna patsient ei kannata, ise arvab, et sellest hakkas halb). Kannatanule tehti vasakule kõrvale ja huulele õmblused. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonna patsiendi R. T.-K. kaardist nr 2017072153 selgub, et R. T.-K. pöördus 08.12.2017.a kell 10:35 uuesti EMO-sse, kuna ta kutsuti vasaku kõrvalesta verevalumi tõttu tagasi LOR arstile konsultatsiooniks. Kannatanu perearst H. A.18.12.2017.a anamneesist nähtub, et kannatanu kukkus trepist alla, tal on pearinglus, peavalu ja iiveldus. Perearsti juurde tuli kannatanu saatjaga, ta toodi autoga ära ja ta ei julge üksi liikuda. Kannatanul on ka kael valus, paremal õlavarrel hematoom ja valu. Perearsti tähelepanekutest nähtub, et kannatanu vigastusi on raske seostada kukkumisega, kuid kannatanu korduvalt eitab peresisest vägivalda. Kannatanul on õmblus vasakul suunurgas ja vasaku kõrvalesta taga mitu õmblust. Lisaks esinevad kannatanul mäluaugud, tremor näolihastes ja sõrmedes, valu kuklas ja vasakus pea pooles, mitu päeva oli raskusi söömise ja neelamisega, kurguvalu, vesine nohu. Kannatanu perearst H.A. 29.12.2017.a anamneesist selgub, et tegu on siiski koduvägivallaga, situatsiooni nägi pealt 17.aastane poeg, kes tuli vahele ja kutsus kiirabi. Abikaasa pesi ära vereloigud ja verised käed. Kannatanu sai ilmselt jalaga hoobid, mäletab ainult kägistamist ja edasise kohta on mälus auk. Kannatanu pea valutab vasakult poolt, iiveldus, kõne häiritud, väriseb üle keha (rohkem käed). Lisaks on kannatanul mäluhäired ja vajalik on neuroloogi konsultatsioon, kohtumeditsiiniline ekspertiis. Eelmisel visiidil kannatanu eitas koduvägivalda häbitundest. Kannatanu tuli koos saatjaga, abikaasa sunniti kodunt lahkuma. Kannatanu haavad on paranenud, kaelal mingeid jälgi pole enam, aga on palpatoorne valulikkus vasakul pool kaelal, paremal õlavarrel hematoomid on resorbeerunud. Kannatanu mäletab sellest päevast, et ta sai töölt tulles panna ära asjad, kui abikaasa ütles, et nüüd on kõik ja tuli kallale. Samuti teatas abikaasa kannatanu emale paar päeva enne seda, et jäänud on elada tunnid või minutid. Kallaletungija oli kaine, eelnevat psüühilise haiguse anamneesi ei ole teada. Kannatanu vajab psühholoogilist nõustamist, kriisiabi ja on jätkuvalt töövõimetu. Töövõimetuslehed nr 175988 ja 176921 tõendavad, et R. T.-K. oli olmevigastuse tõttu haiguslehel 08.12.2017-05.01.2018.a ja 06.01.2018-02.02.2018.a. Sotsiaalkindlustusameti 24.04.2018.a puude raskusastme tuvastamise otsus nr P26-2018-68498 tõendab, et R. T.el on ekspertiisiga tuvastatud sügav puue, sest tema igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on täielikult takistatud ja ekspertiisiotsus kehtib 12.04.201811.04.2019.a. Eesti Töötukassa 23.04.2018.a otsus nr TVH/18/018390 tõendab, et R. T.el on tuvastatud puuduv töövõime kehtivusega 12.04.2018-11.04.2019.a. 10 Eesti Töötukassa poolt 28.09.2018.a edastatud dokumendipõhise töövõime hindamise 20.04.2018.a eksperthinnangust R. T.e töövõime ulatusele nähtub, et tema peamine piiranguid põhjustav diagnoos on F23.3 - muu äge domineerivalt luululine psühhootiline häire – ägeda stressita. R. T.el esineb hinnangu kohaselt kerge tegutsemispiirang liikumise valdkonnas, mis on põhjustatud luulihaskonnahaigusest, raske tegutsemispiirang õppimise ja tegevuste elluviimise valdkonnas, mis on põhjustatud psüühikahäirest, täielik tegutsemispiirang muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonnas, mis on põhjustatud psüühikahäirest ja täielik tegutsemispiirang inimestevahelise lävimise ja suhete valdkonnas, mis on põhjustatud psüühikahäirest. R. T.el esineb piirang püstiasendi säilitamisel, lühikeste vahemaade käimisel, mitmesugustel pindadel käimisel, trepist liikumisel, mis on tingitud alajäseme ja lülisamba struktuurimuutusest ja põhjustab valu, õppimine ja tegevuste elluviimine on piiratud, oskuste omandamine, probleemide lahendamine ja otsuste tegemine on raskendatud, mõtlemine aeglustunud ja kitsenenud, kontsentratsioonivõime on alanenud, uni on häiritud, esinevad meelepetted, piirang on seotud madala vaimse energia tasemega, motivatsiooniga, tähelepanu, mõtlemise ja kognitiivsete funktsioonide häirega, muutustega kohanemine ja ohu tajumine on piiratud, igapäevatoimingute korraldamine, oma aktiivsuse reguleerimine ja stressiga toimetulek on alanenud, stressi ei talu, emotsioonide reguleerimine raskendatud, piirang on seotud psüühilise ebastabiilsusega, psühhomotoorse, emotsioonide regulatsioonihäirega, tähelepanufunktsiooni ja mõtlemisfunktsiooni häirega, inimestevaheline lävimine ja suhted on piiratud, suhtekäitumise reguleerimine ja võõrastega kontakteerumine on raskendatud, üritab inimestest eemale hoida ja hetkel on suhtlusring väga kitsas, piirang on seotud psüühilise ebastabiilsusega, madala motivatsiooniga, emotsioonide reguleerimise ja mõtlemisfunktsioonide häirega. Eksperthinnangu kohaselt on R. T.el puuduv töövõime. Ambulatoorse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi akti nr 502 kohaselt elas R. T. 07.12.2017.a üle raske stressoorse sündmuse: abikaasa peksis teda julmalt, naine kaotas teadvuse ja viidi kiirabiga erakorralise meditsiini osakonda. Füüsilised vigastused küll paranesid, kuid uuritaval tekkis selle rünnaku järgselt seisund, mida tuntakse posttraumaatilise stresshäirena: esinevad unehäired, ärevushäired, paanikahood, hirm, trauma korduva läbielamise episoodid unenägudes ja kujutlustes, püsivalt alanenud meeleolu anhedooniaga, emotsionaalne eraldatus, keskendumisraskused ja võimetus enda igapäevase elukorraldusega toime tulla. SA PERH psühhiaater diagnoosis uuritaval 05.02.2018.a. posttraumaatilist stresshäiret ja mõõdukat depressiooni, hiljem peamiselt lõhnatajuhäirete alusel ka psühhogeenset paranoidset reaktsiooni (s.o olemuselt psühhootiline häire). Psühhoosi diagnoosimiseks ei ole sümptomaatika antud juhul piisav, kuid posttraumaatilise stresshäire ja depressiooni diagnostilised kriteeriumid on täidetud. Arvestades kirjeldatud psüühikahäirete ulatust, sügavust ja kestust, on tegemist raske terviserikkega. Ekspertiisi tulemusena leidsid eksperdid, et M. Kask põhjustas 07.12.2017.a toime pandud füüsilise vägivallaga oma abikaasale R. T.-K. lisaks füüsilistele vigastustele ka posttraumaatilise stresshäire (RHK 10 järgi – F43.1) ja mõõduka depressiooni (RHK 10 järgi – F32.1). R. T. on olnud töövõimetu praeguseks ligi 10 kuud, talle on vormistatud sügav puue ja täielik töövõime kaotus kuni 11.04.2019.a. R. T. ei ole käesolevaks tervenenud ja tema töövõime pole taastunud, ta vajab psühhiaatrilise ravi ja rehabilitatsiooni jätkamist. Kokkuvõtvalt põhjustas M. Kask oma tegevusega R. T.-K. posttraumaatilise stresshäire ja mõõduka depressiooni, mida tuleb käsitleda kogumis raske psüühikahäirena. Psühhoterapeut H. S. poolt prokuratuurile esitatud kronoloogiast selgub, et R. T. (endise nimega R. T.-K.) suunati MTÜ-sse Abi Võti nõustamisteenustele Sotsiaalkindlustusameti poolt 15.01.2018.a kui perevägivallas kannatanu. 23.01.2018.a toimus kliendiga esimene kohtumine, kus R. T. rääkis, et tal tekkisid pärast 07.12.2017.a juhtunut magamishäired, kogu pere on pinges ja hirmul ning ei julge R. T.e järelevalveta jätta. 06.02.2018.a käis psühhoterapeut H. S. 11 R. T.ega psühhiaatriakliinikus dr T. N. vastuvõtul, kes diagnoosis R. T.el depressiooni ja paanikahäire. Paar nädalat hiljem diagnoosis sama psühhiaater R. T.el xxx. 22.03.2018.a kohtumisel selgus, et R. T. ei saa ärevuse tõttu jätkuvalt magada, eelistab istuda kodus, keeldub välja minemast ja lisandunud on xxx (xxx), mis kutsub esile sügelemise. 02.05.2018.a kohtumisel oli R. T.el olnud järjekordne jube nädalavahetus, M. Kask ei teatanud külastusest ette, R. T. satub tema nägemisest närvi ja läheb endast välja ning eksabikaasa olevat ta lubanud viia Türisalu pangale. 23.05.2018.a. kohtumisel olukord muutunud ei olnud, M. Kask astub R. T.e elukohta sisse, millal ise õigeks peab, käib pesemas ja küpsetamas, kogu pere on sellest häiritud ning oli ka juhtum, kus R. T. leidis ärgates oma magamistoast M. Kase, R. T. näeb teda kui monstrumit, mitte kui inimest. 23.07.2018.a. on R. T.e mentaalne seisund jällegi halvenenud, kuna tema eksmees käis järjekordselt tema kodus ennast pesemas, traktorit putitamas ning ähvardas telefonis R. T.e, et sügiseks on nad uuesti koos. R. T. tunneb eksmehe ees suurt hirmu. Psühhoterapeut H. S. tähelepanekute kohaselt on kõikide kohtumiste vältel R. T.el olnud väga tugevad xxx – xxx (tajuhäired-lõhnataju, sotsiaalsete olukordade vältimine, tavapärasest tegevusest loobumine, kartus välja minna, suhete jahenemine, liigunisus). R. T.e sõnul helistab M. Kask talle iga päev 2-3 korda mobiilile, kõik pereliikmed on kuid olnud pinges, sest peavad ema nö valvama, kuna ei teata, millal M. Kask võib jälle tulla. R. T.e elukaaslane M. oli vahepeal kuid kodune, et R. T.e järele valvata ja olukorra keerukuse tõttu on ka talle määratud antidepressandid ning tema ja M. Kase vahel on leidnud aset hulk vägivaldseid intsidente, mis on PPA-s registreerimata. R. T.el on kronoloogia kohaselt diagnoositud kõnehäire, paanikahäire, depressioon ja psüühikahäire kõige raskemal kujul, sügav puue, 100% töövõimetus. R. T. magab väga palju, mis on tingitud kangetest rohtudest. R. T. külastab iga kahe nädala tagant psühhiaatrit. Eelpool toodud kirjalikud tõendid tõendavad, et M. Kask põhjustas 07.12.2017.a toime pandud füüsilise vägivallaga kannatanu R. T.ele lisaks füüsilistele vigastustele ka posttraumaatilise stresshäire ja mõõduka depressiooni, mida tuleb käsitleda kogumis raske psüühikahäirena. Süüdistatava tegevuse ja saabunud tagajärje vahel esineb põhjuslik seos. Kui süüdistatav ei oleks kannatanul kaela ümbert kinni võtnud, kaela väänanud ja pigistanud ning kannatanut pea piirkonda löönud, siis ei oleks kannatanu tervisekahjustust, s.o rasket psüühikahäiret saanud. Kohtu hinnangul on saabunud tagajärg süüdistatavale ka objektiivselt omistatatav, sest süüdistatav kutsus kannatanu löömisega esile ohu saabunud tagajärje suhtes. 2.1.2 Subjektiivne koosseis M. Kaske saab karistada KarS § 118 lg 1 p 3 järgi üksnes siis, kui tal oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (KarS § 121 lg 1 alt 1) vastav tagajärg. Riigikohtu praktika kohaselt on lisaks oluline, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni. Vaid siis avaldub isiku teos selline ebaõigussisu, mis õigustab võrreldes KarS §-de 117 ja 119 koosseisudega oluliselt raskemat karistust ettenägeva sätte, s.o KarS § 118 kohaldamist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  21. mai 2019.a otsus nr 1-17-5883, p-d 9-10). Seega tuleb antud juhul tuvastada, kas M. Kase tahtlus ulatus sellise tervisekahjustuse tekitamiseni, mille tagajärjel tekkis kannatanul raske psüühikahäire ehk kas M. Kask pidas vähemalt võimalikuks ja möönis, et kannatanust kinni haarates, tema kõri ümbert kinni hoides ja kõri pigistades ning jalaga vastu pead lüües tekib kannatanul raske psüühikahäire. Kohus on seisukohal, et lähtuvalt kriminaalasjas uuritud tõenditest tekitas M. Kask kannatanule tervisekahjustused tahtlikult. Seda ilmestab asjaolu, et M. Kask hoidis järjekindlalt kannatanu kaela ümbert kinni, väänas ja pigistas seda ning jätkas oma tegevust ka siis, kui kannatanu voodi 12 pealt maha libises. Samuti ei lõpetanud M. Kask kannatanu suhtes vägivallatsemist ka siis, kui kannatanu üritas põgeneda ja pikali maha kukkus, vaid süüdistatav lõi teda selle peale veel jalaga pea piirkonda. Selliselt käitumine on vaieldamatult tahtlikult, mitte ettevaatamatusest toime pandud. Riigikohus on selgitanud, et pärast
  22. jaanuari 2015 toime pandud tervisekahjustuse tekitamise eest on võimalik KarS § 118 lg 1 p-de 1-6 järgi süüdi tunnistada ka isik, kes tekitas kannatanule tervisekahjustuse küll tahtlikult, kuid suhtus tervisekahjustusega põhjustatud raskesse tagajärge kas kergemeelselt (KarS § 18 lg 2) või hooletult (KarS § 18 lg 3). Kuivõrd KarS § 118 lg 1 pdes 1-6 kirjeldatud tagajärgede tahtlikku põhjustamist (erinevalt surma põhjustamisest) ei ole seadusandja eraldi kriminaliseerinud, tuleb KarS § 118 lg 1 p-de 1-6 järgi süüdi tunnistada ka selline isik, kes põhjustab tagajärje tahtlikult (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  23. juuni 2015.a otsus nr 3-1-1-46-15, p 10). Kohus leiab, et M. Kask tekitas antud juhul kannatanule tervisekahjustuse tahtlikult, kuid suhtus tervisekahjustusega põhjustatud raskesse tagajärge, s.o raske psüühikahäire tekkimisse, kergemeelselt. KarS § 18 lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. M. Kask pidi võimalikuks pidama, et niivõrd kaua kannatanu kaela ümbert kinni hoidmine, selliselt, et kannatanu kaotab teadvuse ja veel selle järgselt kannatanu pea piirkonda jalaga löömine ning kannatanu ähvardamine, võib kannatanule põhjustada raske psüühikahäire. Kiirabi kutsumine viitab aga kohtu hinnangul sellele, et süüdistatav lootis, et selline tagajärg (kannatanul raske psüühikahäire tekkimine) ei saabu. 2.1.3 Õigusvastasus ja süü M. Kase teos puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud. M. Kask on süüvõimeline, sest ta oli teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane ning puuduvad KarS
  24. peatükkis
  25. jaos sätestatud süüd välistavad asjaolud. Seega on kokkuvõttes M. Kase tegu koosseisupärane, õigusvastane ja süüline ehk M. Kask on toime pannud süüdistuses kirjeldatud KarS § 118 lg 1 p 3 järgi kvalifitseeritava teo, s.o tervisekahjustuse tekitamise, millega on põhjustatud raske psüühikahäire. 2.
  26. Süüdistus KarS § 120 lg 1 järgi 2.2.
  27. Objektiivne koosseis KarS § 120 lg 1 näeb ette vastutuse tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise eest, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Kohus leiab, et M. Kase süü kannatanu R. T.e 07.12.2017.a ja 31.12.2017.a tapmise ning tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamises aadressil xxx on tõendamist leidnud nii kannatanu R. T.e poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustega kui ka tunnistajate G. P.e, M. N.i, M. T.e, M. J. ja R. L. poolt antud ütlustega (kohus ei hakka neid siinkohal uuesti välja tooma, vaid need ütlused on leitavad käesolev otsuse punktis 2.1.1). 31.12.2017.a aset leidnud sündmusi tõendavad lisaks eelpool uuritud kirjalikele tõenditele ka 31.12.2017.a R. T.-K suhtes teostatud isiku läbivaatuse protokoll, mille kohaselt puudusid kannatanul välised vägivalla tundemärgid. Isiku läbivaatuse protokollile on lisatud EMO 07.12.2017.a ja perearsti väljavõtted. 13 31.12.2017.a lähisuhtevägivalla infolehest nr 2.1-8/152-1 nähtub, et 31.12.2017.a tuli abikaasa „asju klaarima“, aga naine ei ole valmis ja väga kardab ning toimus psüühiline terror. Vägivald puudus, kuid peksmine toimus 07.12.2017.a. Kannatanu oli R. T.-K ja vägivallatseja M. Kask. 15.02.2018.a asitõendi vaatlusprotokollist, milles on vaadeldud 31.12.2017.a kell 14:43:53 ja 31.12.2017.a kell 14:59:19 Häirekeskuse numbrile 112 tehtud kõnesid, nähtub järgnev. 31.12.2017 kell 14:43:53 helistab Häirekeskuse numbrile eesti keelt kõnelev meesterahvasperetuttav M. J., kes soovib politseipatrulli eramajja aadressile xxx, kus viibib tema 38.a naistuttava kaine abikaasa, kes terroriseerib helistaja naistuttavat ja teisi majas olijaid, käitudes ebaadekvaatselt, kuid füüsilist vägivalda kasutamata. Helistaja räägib, et naistuttav sai närvivapustuse ja vajab kiirabi. Helistaja sõidab sinise Volvoga politseile ja kiirabile vastu. 31.12.2017.a kell 14:59:19 helistab Häirekeskuse numbrile uuesti eesti keelt kõnelev meesterahvas-peretuttav M. J., kes tahab teada, millal kiirabi ja politsei saabuvad ning täpsustab, et vägivallatseja nimi on M. Kask ja ta on u 38 aastane. 31.07.2018.a sideettevõtjalt saadud andmete protokollist selgub, et ajavahemikul 09.03.2018.a kuni 27.07.2018.a on M. Kase kasutuses olevalt abonentnumbrilt xxx helistatud R. T.-K. kasutuses olevale abonentnumbrile xxx110 korda ning saadetud 5 SMS-i. Protokollist nähtub, et M. Kask on R. T.ele helistanud praktiliselt iga päev või iga paari päeva tagant, mõnel päeval lausa 3 korda ning kõned on olnud nii lühikesed kui ka pikad. Lisaks nähtub protokollist, et ka R. T. ise on eelpool toodud ajavahemikus helistanud M. Kasele 105 korda ja saatnud 7 SMS-i. Kriminaalasjas uuritud tõendid tõendavad, et M. Kask ähvardas oma endist abikaasat nii tapmise kui ka tervisekahjustuse tekitamisega. Kannatanul oli alust karta ähvarduste täideviimist, sest tõendamist on leidnud, et M. Kask kasutas vahetult eelnevalt, s.o 07.12.2017.a kannatanu suhtes füüsilist vägivalda. Kuigi M. Kask on kohtueelsel uurimisel antud ütlustes eitanud 31.12.2017.a sündmuste aset leidmist sellisel kujul nagu seda kirjeldavad kannatanu ja tunnistajad (süüdistatav eitab enda toast välja lükkamist kannatanu õe poolt, ukselingi lõhkumist ning kannatanu ja tema pere ähvardamist), siis on kohtu hinnangul eluliselt usutavamad kannatanu ja tunnistajate ütlused, mis on omavahel riimuvad. Kohus peab lisaks oluliseks peatuda asjaolul, et süüdistatava kaitsja hinnangul ei saa KarS § 120 koosseisu täitmisega nõustuda seetõttu, et tunnistajad on andnud ütlusi selle kohta, et nad ei võtnud süüdistatava ähvardusi tõsiselt. Kohus leiab, et asjaolu, et tunnistajad ei võtnud tõsiselt süüdistatava ähvardusi nende (kannatanu pereliikmete) tapmisega ähvardamise osas, ei tähenda automaatselt seda, et süüdistatava ähvardused ei tekitanud hirmutunnet ja mõjunud reaalsena kannatanule. Lisaks väärib märkimist, et kuigi käesolevas kriminaalasjas tunnistajate üle kuulatud kannatanu pereliikmed ei kartnud enda elu pärast, siis muretsesid nad pidevalt kannatanu pärast ja tagasid selle, et kannatanu ei jääks süüdistatavaga üksi. See näitab, et nad võtsid tõsiselt süüdistatava ähvardusi selles osas, et ta võib midagi teha kannatanule nagu ta seda juba ka teinud oli. Ähvarduse tõsiduse hindamisel ei mängi kohtu hinnangul rolli ka süüdistatava kaitsja poolt välja toodu, et möödunud on kaks aastat ja kedagi pole ära tapetud ega maha löödud. Oluline on see, et sellel hetkel, kui süüdistatav kannatanut ähvardas, mõjusid need ähvardused kannatanule reaalsetena, kannatanu kartis oma elu ja tervise pärast ning süüdistatava varasema käitumise pärast oli tal alus uskuda ähvarduste täideviimist. 2.2.2 Subjektiivne koosseis Ähvardamise subjektiivne koosseis eeldab vähemalt kaudset tahtlust. 14 Kohus on seisukohal, et M. Kask pani kannatanu suhtes 07.12.2017.a ähvardamise toime otsese tahtlusega, sest ta pidi aru saama, et olukorras, kus ta on just kannatanule füüsiliselt kallale tunginud ning ähvardab teda peale seda ära tappa, tekitab kannatanus uskumuse, et süüdistatav võib oma ähvarduse täide viia. Süüdistatava tegevus tekitas kannatanus hirmutunde ja selline ähvardus oleks tundunud veenev ka objektiivsele kõrvalseisjale. Süüdistatav sai aru, et tema poolt vahetult pärast kannatanu löömist öeldu mõjub kannatanule ähvardusena ja sellise ähvardusega lootis ta saavutada seda, et tema tegudest ei räägita politseile. Samuti on kohus seisukohal, et ka 31.12.2017.a aset leidnud ähvardamise pani süüdistatav toime vähemalt otsese tahtlusega. Asjaolu, et süüdistatav jätkas kannatanu kodus käimist, siis kui ise heaks arvas ning helistas kannatanule vahetpidamata, kuigi saades aru, et kannatanu kardab teda (süüdistatav andis kohtueelses menetluses ütlusi, et nägi kannatanu juures käies, et kannatanu kardab teda, sest kannatanu värises teda nähes), tõendab, et süüdistatav sai aru, et tema tegevus ja öeldu mõjub kannatanule ähvardusena, tekitades kannatanus hirmutunde ning kannatanul on alust uskuda süüdistatava poolt ähvarduste täideviimist, sest selleks andis alust ka süüdistatava varasem vägivalda käitumine kannatanu suhtes. Kohus ei nõustu kaitsjaga, et süüdistatav üksnes üritas kannatanuga ära leppida ning et ära leppimist ei saa käsitleda terroriseerimisena. See, kuidas süüdistatav üritas väidetavalt ära leppida, survestades kannatanut telefonikõnede ja kannatanu kodus käimistega, kuigi kannatanu seda tegelikult ei soovinud ja seda korduvalt M. Kasele ka väljendas, näitab, et M. Kask tegutses sihipäraselt kannatanu mõjutamisega ehk terroriseeris kannatanut vaimselt. Selline mõjutamine tekitas kannatanus hirmutunde ja M. Kask sai sellest aru, kuid jätkas oma tegevust. Asjaolu, et telefonikõnede eristuse kohaselt on ka kannatanu ise M. Kasele helistanud ja kannatanu on seda ka ise tunnistanud, ei muuda fakti, et süüdistatav ei jätnud kannatanut rahule ka kannatanu korduvate palvete peale. 2.2.3 Õigusvastasus ja süü M. Kase teos puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud. M. Kask on süüvõimeline, sest ta oli teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane ning puuduvad KarS
  28. peatükkis
  29. jaos sätestatud süüd välistavad asjaolud. Seega on kokkuvõttes M. Kase tegu koosseisupärane, õigusvastane ja süüline ehk M. Kask on toime pannud süüdistuses kirjeldatud KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo, s.o tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise, kui kannatanul on alust karta ähvarduse täideviimist.
  30. KARISTUS M. Kaske süüdistatakse KarS § 118 lg 1 p-s 3 ja § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegude toimepanemises, millest KarS § 118 lg 1 p 3 näeb karistusena ette nelja- kuni kaheteistaastase vangistuse ja KarS § 120 lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. KarS § 56 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus on seisukohal, et kuigi KarS § 120 lg 1 võimaldab karistusena määrata ka rahalise karistuse, siis ei vastaks M. Kasele rahalise karistuse mõistmine käesoleval juhul karistamise eesmärkidele. Süüdistatava tegude tagajärjel on kannatanul välja kujunenud raske 15 psüühikahäire, mis on põhjustanud kannatanule raskeid üleelamisi, takistab tema igapäevaelu ja töövõimet ning ei ole teada, kas ja millal (kui üldse) kannatanu sellest kunagi lõplikult paraneb. M. Kasel peab kujunema veendumus, et selliste tegude toimepanemine ei ole ühiskonnas aktsepteeritav ning seetõttu leiab kohus, et M. Kaske tuleb mõlema süüteo toimepanemise eest karistada vangistusega. Karistuse määramisel tuleb ka arvesse võtta asjaolu, et M. Kasel on 1 kehtiv kriminaalkaristus. Nimelt on M. Kaske karistatud Harju Maakohtu 05.01.2015.a kohtuotsusega nr 1-14-10095 KarS § 169 (lapse ülalpidamise kohustuse rikkumine) järgi tingimisi vangistusega 2 kuud katseajaga 3 aastat (05.01.2015-04.01.2018). Lisaks kriminaalkaristusele on M. Kasel 2 kehtivat väärteokaristust. Kohtu hinnangul muudab süüdistatava poolt toime pandud kuriteod raskemaks asjaolu, et süüdistatav oli neid tegusid toime pannes kaine ja nö täie mõistuse juures. Nimelt selgub SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla 06.11.2018.a vastusest nr 2018/2-23.1/1111-2, et M. Kask pöördus viimati psühhiaatriapolikliinikusse 2008.a, et taotleda relvaluba ja siis oli ta psüühiliselt terve. Seega süüdistatav sai kannatanut ähvardades ja tema suhtes füüsilist vägivalda kasutades aru, mida ta teeb ning mida selline tegevus võib endaga kaasa tuua. Märkimisväärne on ka see, et süüdistatav ei piirdunud üksnes ühekordse füüsilise vägivalla kasutamisega kannatanu suhtes, vaid ta jätkas kannatanu terroriseerimist vaimselt. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et 09.03.2018.a lõpetati M. Kase suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määrusega menetlus

§ 202lg 2 p 5 ja lg 7 alusel kohustusega osaleda sotsiaalprogrammis.

25.07.2018.a kriminaalmenetluse uuendamise määrusega uuendati M. Kase suhtes

§ 202

lg 6 ja lg 7 alusel menetlus, kuivõrd ta ei läbinud terviklikult sotsiaalprogrammi ning osaliselt läbitud sotsiaalprogramm ei andnud mingit tulemust (M. Kask järjepidevalt jätkas kannatanu terroriseerimist, käis kannatanut ähvardamas ning oli reaalseks ohuks kannatanu elule ja tervisele). Nimetatu tõendab, et hoolimata sellest, et M. Kasele anti võimalus oma käitumist parandada ja vältida reaalset vangistuse kandmist, suhtus M. Kask sellesse kergekäeliselt ja ei täitnud talle pandud kohustusi. Sealjuures jätkas M. Kask kannatanu ähvardamist. Kannatanu taotles algselt M. Kase suhtes ka lähenemiskeelu kohaldamist, kuid märkis kohtuistungil, et kuna M. Kask on eemale hoidnud, siis ta ei näe enam lähenemiskeelul vajadust, seega kannatanu oma taotlusest loobus.. Eeltoodud asjaolusid arvesse võttes leiab kohus, et M. Kaske tuleb karistada vangistusega. M. Kasele karistuse mõistmisel võtab kohus karistust kergendava asjaoluna arvesse KarS § 57 lg 1 p-s 3 sätestatud süü ülestunnistamisele ilmumist ja puhtsüdamliku kahetsust. Süüdistatava karistust raskendavaks asjaoluks on KarS § 58 p 4 kohaselt süüteo toimepanemine süüdistatava endise pereliikme suhtes. Kohus tunnistab M. Kase süüdi KarS § 118 lg 1 p 3 järgi ja mõistab temale karistuseks 4 aastat vangistust leides, et selline karistus, olgugi miinimummääras vastab arvestades kuriteo ajaolusid süüdistatava süü suurusele ja täidab karistuse eesmärgid. Lisaks tunnistab kohus M. Kase süüdi KarS § 120 lg 1 järgi ja mõistab temale karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeb kohus kergema karistuse kaetuks raskeima karistusega ning mõistab M. Kasele liitkaristuseks 4 aastat vangistust. Kuivõrd kriminaalasi lahendati lühimenetluses, siis vähendab kohus

§ 238lg 2 alusel M.

Kasele mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ning loeb M. Kase poolt kandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat ja 8 kuud vangistust. Kuna M. Kask pani uued kuriteod toime enne eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse täielikku 16 ärakandmist, siis suurendab kohus KarS § 65 lg 2 alusel M. Kasele mõistetud karistust (2 aastat ja 8 kuud) Harju Maakohtu 05.01.2015.a kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-14-10095 mõistetud ärakandmata karistuse võrra (1 kuu ja 17 päeva) ning mõistab temale liitkaristuseks 2 aastat, 9 kuud ja 17 päeva vangistust.

§ 414lg 2 alusel loeb kohus vangistuse kandmise alguseks M.

Kase vanglasse saabumise aja. Kohus peab vajalikuks märkida, et kaitsja taotles süüdistatav karistamist rakendades KarS § 60, kuid ei toonud välja seaduslikku alust, mis selle rakendamist võimaldaks. Alternatiivselt taotles kohaldada šokivangistust ja ülejäänud karistus määrata tingimisi või asendada üldkasuliku tööga. KarS § 60 näeb ette karistuse kergendamise seaduses ettenähtud juhtudel. M.Kase puhul selliseid ei ole selliseid võimalusi tuvastatud. Seega kaitsja taotlus selles osas ei ole seaduse kohaselt üldse rahuldatav. Samuti ei oleks seaduslik rakendada nn šokivangistust ja ülejäänud karistus määrata tingimisi või asendada üldkasuliku tööga, kuna M.Kask on varem kriminaalkorras karistatud vangistusega, mida KarS § 73 alusel ei pööratud täitmisele. KarS § 73 lg 4 sätestab, et kui süüdlane paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, siis moodustatakse KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristus. Kui uus kuritegu pannakse toime tahtlikult, siis on võimalik uuesti kohaldada liitkaristusest tingimis vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdimõistetu elektroonilisele valvele KarS § 75 lg 2 p 0 või 10 sätestatud korras. Elektroonilise valve üheks eelduseks on süüdlase nõusolek. Sellist nõusolekut süüdistatav ise kohtule ei avaldanud, kaitsja seda temalt ei küsinud ja enne kohtuvaidlusi elektroonilise valve teemat ka kordagi ei tõstatanud. 4. TSIVIILHAGI

§ 310

lg 1 sätestab, et kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. VÕS § 134 lg 2 kohaselt isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. VÕS § 1045 lg 2 kohaselt ei ole kahju tekitamine õigusvastane, kui: 1) kahju tekitamise õigus tuleneb seadusest; 2) kannatanu nõustus kahju tekitamisega, välja arvatud juhul, kui nõusoleku andmine on vastuolus seaduse või heade kommetega; 3) kahju tekitaja tegutses hädakaitse- või hädaseisundis; 4) kahju tekitaja kasutas oma õiguse teostamiseks või kaitseks õigustatult omaabi. Kannatanu R. T. esitas kriminaalasjas mittevaralise kahju osas tsiviilhagi summas 25 000 eurot. Kannatanu on hagiavalduses selgitanud, et hagi on esitatud seoses tervisekahjudest tekkinud majandusliku kahju, moraalse kahju ja ravimite peale tekkinud kulutustega. Kohtuistungil märkis kannatanu, et kuna aega on mööda läinud, siis ta jätab tsiviilhagi summa kohtu otsustada. Süüdistatav võttis kohtuistungil esmalt tsiviilhagi täies ulatuses omaks, kuid süüdistatava kaitsja palus kohtul tsiviilhagi suurust vähendada, leides, et tsiviilhagi summa on liiga suur. 17 Viimases sõnas avaldas ka süüdistatav soovi, et tsiviilhagi summa oleks väiksem, kuna ta ei ole niivõrd suurt summa võimeline maksma ei aasta, kahe, kolme ega viie aastaga. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et M. Kask pani toime KarS § 118 lg 1 p-s 3 ja § 120 lg-s 1 sätestatud kuriteod. Tõendamist on leidnud, et süüdistatava tegude tagajärjel tekkis kannatanul raske psüühikahäire. Lisaks ei esine ka mitte ühtegi VÕS § 1045 lg-s 2 nimetatud kahju tekitamise õigusvastasust välistavat asjaolu, mistõttu on M. Kask tekitanud kannatanule kahju õigusvastaselt. VÕS § 127 lg 6 sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Riigikohtu tsiviilkolleegium on kohtuotsuse nr 3-2-1-73-13 punktis 13 leidnud, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurus, siis mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Küll aga oleneb mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p-d 11–13). Kohus leiab, et M. Kase poolt kannatanule tekitatud tervisekahjustuste olemasolu on tõendatud. Ambulatoorse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi aktist nr 502 nähtub, et M. Kask põhjustas 07.12.2017.a toime pandud füüsilise vägivallaga kannatanule lisaks füüsilistele vigastustele (konkussioon ja kõrva lahtine haav) ka posttraumaatilise stresshäire ja mõõduka depressiooni, mida tuleb käsitleda kogumis raske psüühikahäirena. Tõendamist on leidnud, et M. Kase tegevuse tagajärjel on kannatanu elukvaliteet halvenenud, ta peab igapäevaselt tarbima ravimeid, vajab psühhiaatrilist ravi, ta ei saa tööle minna ning vajab igapäevaselt kõrvalist abi hakkama saamiseks. Riigikohtu peaspetsialist Maris Vutti poolt 2017. aasta aprillis koostatud kohtupraktika kordusanalüüsist „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviil- ja kriminaalasjades esimese ja teise astme kohtutes 2016. aastal“ nähtub, et raske tervisekahjustuse tekitamisena kvalifitseeritud kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju eest väljamõistetud hüvitise suurus lühija kokkuleppemenetluse asjades jäid vahemikku 420-10 000 eurot. Eelneva põhjal hindab kohus mittevaralise kahju suuruseks käesolevas kriminaalasjas 5000 eurot. Kohtu hinnangul on 5000 euro suurune hüvitis eelpool kirjeldatud tervisekahjustusi ja kannatanule põhjustatud kannatusi arvesse võttes mõistliku suurusega. Seega rahuldab kohus VÕS § 1043 alusel kannatanu R. T.e hagi osaliselt ning mõistab M. Kaselt R. T.e kasuks välja mittevaralise kahju katteks 5000 eurot, milline summa tuleb kanda R. T.e Luminor Bank AS arvelduskontole nr EExxx. 5. ASITÕENDID

§ 126

lg 3 p 1 kohaselt nähakse asitõendi suhtes ette järgmised meetmed: kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis võidakse jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis või ekspertiisisutuses. 18 Kohus jätab CD ja DVD plaadid, mis asuvad kriminaalasja materjalide juures,

§ 126lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde.

6. MENETLUSKULUD

§ 180

lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.

§ 175

lg 1 p 3, 4 ja 9 kohaselt on menetluskulud: 3) riiklikul ekspertiisiasutusel, muul riigiasutusel või juriidilisel isikul seoses ekspertiisi tegemise või joobe tuvastamisega tekkinud kulud; 4) määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses; 9) süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.

§ 179

lg 1 p 1 kohaselt on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 kuupalga alammäära. Sundraha väljamõistmisel lähtutakse kohtuotsuse tegemise ajal kehtivast kuupalga alammäärast.1 Vabariigi Valitsuse 19.12.2019.a määruse nr 115 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt on alates

  1. jaanuarist 2020.a kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 584 eurot. Kriminaalasjas on teostatud järgmine ekspertiis: ambulatoorne kohtupsühhiaatriakohtupsühholoogia kompleksekspertiis (akt nr 502) maksumussega 1140 eurot. Määratud kaitsjatasu oli kohtueelses menetluses 135 eurot ja kohtumenetluses 210,60 eurot. Süüdistatav selgitas kohtuistungil, et tema sissetulekud on varieeruvad, iga kuu on erinev ja ligikaudu teenib ta kuus 800-900 eurot. Lisaks on tal võlgasid – elatisraha 8880 eurot ja pangalaen. Süüdistataval on ka kolm last, kellele ta peab igakuiselt maksma 150 eurot ühe lapse kohta. Laste olemasolu tõendab süüdistatava rahvastikuregistri andmete väljavõte. Tõend isiku maksustatava tulu kohta tõendab, et süüdistatava deklareeritud tulu pärast tulumaksu mahaarvamist oli
  2. aastal 4220 eurot.

§ 180

lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Arvestades M. Kase võlgasid ja igakuist sissetulekut, siis leiab kohus, et ekspertiisikulu 1140 eurot ja kaitsjatasu 210,60 eurot saab

§ 180

lg 3 alusel jätta riigi kanda, sest nende hüvitamine käib süüdistatavale üle jõu. Eeltoodu põhjal tuleb M. Kaselt välja mõista kaitsekulu 135 eurot ja sundraha 1460 eurot, s.o kokku 1595 eurot. Menetluskulude suurust arvestades käib nende tasumine ühe kuu jooksul ilmselgelt süüdistatavale üle jõu. Oluline on, et menetluskulud saaksid mõistliku aja jooksul tasutud. Kuna süüdistataval ei ole reaalselt võimalik menetluskulusid ühe kuu jooksul tasuda, kaasneksid summa tasumata jätmisega täitemenetluse kulud. Nimetatu ei kiirendaks riigile menetluskulude hüvitamist, küll aga halvendaks see süüdistatava majanduslikku olukorda. Seega otsustab kohus menetluskulud summas 1595 eurot ajatada 12 kuu peale. Kohus selgitab, et süüdimõistetul on mõjuvate põhjuste olemasolu korral kohtulahendi täitmise staadiumis, s.o pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ja täitmisele pööramist, õigus

§ 1RKKKo 3-1-1-83-10 p 28.

19 423 ja § 424 alusel taotleda kriminaalmenetluse kulude tasumise tähtaja pikendamist või ajatamist kuni ühe aasta võrra. (allkirjastatud digitaalselt) Anne Rebane Kohtunik 20

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.