← Eesti

1-20-7592/3

Obsah (5)§ 199§ 7§ 6§ 208§ 385

1-20-7592 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 12.11.2020, Tallinn, kirjalik menetlus Alustamata kriminaalasja number 1-20-7592 (20231601655) Kohtunik Heili Sepp Vaid

§ 199lg 1 p 1 alusel. Juhtivuurija leidis, et kuriteokaebus ei sisalda Kar

S § 209 järgi kvalifitseeritava kuriteo ehk kelmuse tunnuseid. Tegemist on XX ja CC vahel olevatest lepingulistest suhetest tekkinud vaidlusega ja lepingu poolel on võimalus pöörduda oma õiguste kaitseks tsiviilkorras kohtusse. Kriminaalmenetluse eesmärgiks ei ole isikute eraõiguslike nõuete rahuldamine ega sellele kaasaaitamine.

  1. XX esindaja Rainer Kuulme esitas 17.08.2020 Põhja Ringkonnaprokuratuurile kuriteokaebuse kriminaalmenetluse alustamiseks CC suhtes KarS § 209 lg 1 ja WW suhtes KarS § 202 lg 1 tunnustel. Samuti taotles esindaja võtta viivitamatult CC ja WW ebaseaduslikust valdusest ära XXle kuuluv käekell ROLEX, käekella karp ja pruun rahakott ning anda nimetatud esemete otsene valdus üle XX-le.
  2. Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ülle Jaanhold jättis 28.08.
  3. a teatega kriminaalmenetluse alustamata. Ringkonnaprokurör nõustus politsei teatises toodud põhjendustega, et avalduses puuduvad piisavad andmed, mis annavad aluse väita, et tehing oleks sõlmitud tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel ning seega puudub alus kriminaalmenetluse alustamiseks. Tegemist on ostu-müügilepingust tuleneva tsiviilõigusliku vaidlusega, mida ei lahendata kriminaalmenetluse käigus.
  4. XX esindaja Rainer Kuulme vaidlustas Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruse 01.09.2020 Riigiprokuratuuris, paludes määrus tühistada ja alustada kriminaalmenetlust CC suhtes KarS § 209 lg 1 ja WW suhtes KarS § 202 lg 1 tunnustel.
  5. Riigiprokuratuur jättis 01.10.
  6. a määrusega XX esindaja Rainer Kuulme kaebuse rahuldamata. Riigiprokurör nõustus seejuures Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruses sedastatuga, kriminaalmenetluse aluse puudumises, kuna isikute käitumises ei esine kuriteo tunnuseid.
  7. Riigiprokurör selgitas, et kelmuse objektiivne koosseis moodustub petmisest, mille tulemusena kannatanu teeb varakäsutuse ja saab varalist kahju. Subjektiivsest küljest eeldab kelmus (vähemalt kaudset) tahtlust koosseisu kõigi asjaolude suhtes. Kõnealusel juhul oleks käekella ostja CC käitumises kelmuse koosseis tõsikindlalt tuvastatav juhul, kui suulise ostu-müügilepingu sõlmimise ajal
  8. a juunis kõnealust käekella ostes olnuks ostja CC eesmärgiks käekella müüjat XX petta ja suulise lepingu alusel ostetud (omandatud) kella eest ostusumma suuremas osas tasumata jätta. Millelelgi sellisele asja materjalid riigiprokuröri hinnangul ei viita ning kuriteokaebuses ega kaebustes ei märgita ainsatki tõsiseltvõetavat asjaolu, millele tuginedes saaks tõendada kella ostja tahet juba kella omandades selle eest kokkulepitud hind tasumata jätta.
  9. Kuriteokaebusest ja selle lisadest nähtuvalt ostis CC XX-lt
  10. a juunis käekella ROLEX kokkulepitud hinnaga 20 000 eurot. Vastavalt suulisele ostu-müügilepingule kohustus ostja tasuma kõnealuse hinna müüjale hiljemalt 4 kuu jooksul 3 osamaksena, kusjuures viimase osamakse tähtaeg ei ole määruse tegemise ajaks veel saabunud. CC tasus XX-le kella eest 1000 eurot ja 19.06.2020 sai WW kella müüjalt kätte. Rohkem makseid kella ostja oma korduvatele lubadustele vaatamata seni teinud ei ole. 04.08.2020 esitas müüja ostjale müügilepingust taganemise avalduse, kuid müüja sõnul ostja sellele ei reageerinud.
  11. Kaebuse kohaselt ei olnud CC-l juba kella ostmise hetkel tahet kella eest kokku lepitud ostusummat tasuda ja ostja pettis müüjat justkui sellega, et „ei andnud müüjale kordagi teada, et tal oleks mingeidki probleeme ostuhinna tasumisega kokkulepitud tingimustel“. Samuti märgitakse, et „müüjale peale müügilepingu sõlmimist teatavaks saanud info kohaselt puuduvad ostjal tegelikkuses rahalised võimalused käekella ostuhinna müüjale kohaseks tasumiseks“, kuna „ostjal puudub müüjale teadaolevalt nii vara kui sissetulek ostuhinna (kokku ca 20 000 eurot) kohaseks 2

(7)tasumiseks“. Riigiprokurör leidis, et müüjale teadaolev informatsioon ostjal vara ja sissetulekute ning seega ka ostuhinna tasumiseks rahaliste võimaluste väidetava puudumise kohta ei anna iseenesest alust toimunud ostu-müügitehingu käsitlemiseks kelmusena. Ametliku sissetuleku puudumine iseenesest ei pruugi praktikas tähendada sissetulekute tegelikku puudumist. Samuti ei ole välistatud võimalus, et ostja eeldas nn järelmaksu perioodil ostusumma saamist mingist senitundmatust allikast. Riigiprokuröri arvates ei viita Tallinna Kesklinnas korteri omamine (või üürimine) just kuigi usutavalt korteri elanikel igasuguste sissetulekute ja vara puudumisele.
  1. Käekella ostja teadlikku maksejõuetust ja ostjal juba tehingu tegemise ajal olnud tahtmist/soovi hinnaline kell pettuse teel omandada, jättes selle eest tasumata, on kaebuses põhjendatud õigusteoreetiliselt eksliku mõttekäiguga. Nimelt leitakse kaebuses, et „juhul kui ostja peaks asuma väitma, et ostjal on/oli olemas raha müügilepingu alusel müüjale kokku ca 20 000 euro tasumiseks, siis on ostjal kohustus sellised tõendid menetlejale ka esitada“, kusjuures „müüjale ostja selliseid tõendeid esitanud ei ole“. Kaebuses märgitakse, et „juhul kui ostja selliseid tõendeid ei esita, siis tuleb olemasolevate andmete alusel asuda ühesele seisukohale, et ostja poolt on müügilepingu sõlmimisega toime pandud kelmus, sest ostja ei teavitanud müüjat müügilepingu sõlmimisel, et ostjal oleks mingeidki probleeme ostuhinna kohase tasumisega“, aga „juhul, kui ostja peaks asuma väitma, et tal oli väidetavalt olemas võimekus ostuhind müüjale kohaselt tasuda, siis jääb arusaamatuks, miks seda seni tehtud ei ole, milline faktiline asjaolu osutab täiendavalt kuriteokaebuses viidatud kuritegude toimepanemisele“. Riigiprokuröri hinnangul on tegemist demagoogiaga, mis mingisuguse tegevuse võimalikul kvalifitseerimisel kelmusena ei ole tõsiseltvõetav. Sisuliselt leiab kaebaja, et kui ostjal ei olnudki ostu eest tasumiseks raha, siis ta pettis müüjat (kelmus), aga kui ostjal oli/on raha, siis miks ta kella eest ei maksa (jällegi kelmus). Selline mõttekäik ei ole aktsepteeritav.
  2. Kaebuses on märgitud, et „juhul kui ostja peaks asuma väitma, et ostjal on/oli olemas raha müügilepingu alusel müüjale kokku ca 20 000 euro tasumiseks, siis on ostjal kohustus sellised tõendid menetlejale ka esitada“, kusjuures „müüjale ostja selliseid tõendeid esitanud ei ole“. Seega peaks asuma ostja justkui tõendama, et tal oli käekella ostmiseks raha ehk et tal ei olnud juba ostumüügitehingu ajal kavatsust müüjat rahaliselt petta, kuid nimetatu on vastuolus

§ 7lg-s 2 sätestatuga.

Kelmuse puhul peab väidetava toimepanija süü tõsikindlat tõendamist leidma, kuid praegu on tegemist üksnes kaebaja subjektiivsete oletuste ja meelevaldsete järeldustega. Tegemist on üksnes käekella müüja subjektiivse soovnägemusega ning kaebuses ega selle lisades ole ainsatki tõsiseltvõetavat asjaolu, mis viitaks usaldusväärselt sellele, et juba käekella ostes ei olnud ostjal CC-l valmidust või võimalust kokkulepitud ostuhinda tasuda.

  1. Riigiprokurör nõustus ringkonnaprokuröriga, et tehingu tegemisel esines ostja oma õige nimega, ta tasus koheselt osa ostuhinnast ning asjaolu, et ostja ei ole kokkulepitud ajaks tasunud kokkulepitud hinda, ei anna alust järeldada, et tegemist on pettusega. Ei saa välistada, et ostja varaline seis võis vahepeal muutuda, tal võis jääda saamata näiteks oodatav tulu või mõnelt muult isikult oodatav raha vms. Riigiprokurör märkis sedagi, et kõnealuse käekella ostu-müügi täishinna lõpliku (s.o viimase osamakse) tasumise tähtajani (19.10.2020) on määruse koostamise hetkel veel aega, mistõttu ei ole välistatud võlavaidluse lahenemine. Samas on kella müüjal ostjapoolsele lepingu mittetäitmisele viidates õigus pöörduda kõnealuses küsimuses hagiga tsiviilkohtusse ja nõuda lepingu täitmist või siis sellest loobumise korral kella tagastamist.
  2. Kuna riigiprokuröri hinnangul ei ole tuvastatud kõnealuse käekella omandamine kelmusega CC poolt, siis ei saa ka ostja abikaasale WW-le ette heita KarS § 202 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo 3

(7)võimalikku toimepanemisest. Süütegu ennast ei ole tuvastatud ja seega puudub alus rääkida ka süüteo toimepanemise tulemusena saadud varast. 14.

§ 6

kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kriminaalmenetlust välistavate asjaolude puudumisel kohustatud toimetama kriminaalmenetlust üksnes kuriteo asjaolude ilmnemisel. Kaebuses kirjeldatud juhtumi puhul ei ole kuriteo tunnuseid mitte kellegi käitumises välja toodud ja kuriteo asjaolusid ei ole ilmnenud, mistõttu pole võimalik kriminaalmenetlust alustada. Ainuüksi uurimisasutusele või prokuratuurile mistahes kujul teate esitamine, milles isik arvab olevat toime pandud kuritegu, ei ole piisav põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetlust ei tohi alustada olukorras, kus menetluslike vahenditega tuleks menetlejal alles otsida kriminaalmenetluse alust. Kui kuriteoteade ei sisalda piisavalt kuriteole viitavat teavet, ei ole kriminaalmenetluse alustamine menetluse aluse otsimise eesmärgil lubatav.

  1. Riigiprokuratuuri 01.10.
  2. a määrusele esitas kaebuse XX esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme, kes palub määrus tühistada ja kohustada Riigiprokuratuuri alustama menetlust.
  3. Erinevalt riigiprokurörist leiab esindaja, et kaebuses on sedastatavad asjaolud, millele tuginedes saab tõendada CC poolset pettust ehk tahet jätta juba kella omandades selle eest kokkulepitud hind tasumata. Nimetatule viitavad järgmised asjaolud. Lepingueelsete läbirääkimiste käigus ei andnud ostja müüjale teada, et tal oleks ostuhinna tasumisega probleeme, vaid kinnitas korduvalt, et ta tasub käekella ostuhinna vastavalt maksegraafikule. Selline kinnitus osutus valeks. Müüjale peale müügilepingu sõlmimist teatavaks saanud info kohaselt puuduvad ostjal rahalised võimalused ja vara käekella ostuhinna tasumiseks. Ostja võimetus müüjale ostuhinda tasuda esines müüjale teadaolevalt nii enne müügilepingu sõlmimist, müügilepingu sõlmimise hetkel kui ka käesoleval ajal. Vastupidist kinnitavad tõendeid asja materjalide juures ei ole. Ostjal raha olemasolu on fakti tuvastamise küsimus, mis tähendab, et juhul kui ostja peaks kriminaalmenetluse käigus väitma, et tal on/oli olemas raha müügilepingu alusel müüjale kokku ca 20 000 euro tasumiseks, siis on ostjal kohustus sellised tõendid menetlejale ka esitada. Juhul kui ostja selliseid tõendeid ei esita, siis tuleb asuda seisukohale, et ostja pani müügilepingu sõlmimisega toime kelmuse.
  4. Esindaja peab vääraks riigiprokuröri seisukohta, mille kohaselt ei oma tähtsust, kas ostjal oli olemas raha või sissetulek kella ostuhinna tasumiseks või mitte. Vastupidi, juhul kui ostjal puudus võimekus kella ostuhinda tasuda, siis on tegemist kelmusega. Riigiprokurör ei põhjendanud, millist tähtsust omab teoreetiline käsitlus isiku mitteametlikest sissetulekutest ja muu vara olemasolust. Olemasolevate andmete põhjal ostjal sellised sissetulekud ja muud varad puuduvad. Samuti on põhjendamatud oletused, nagu oleks ostja eeldanud ostusumma saamist mingist senitundmatust allikast või nagu oleks ostja varaline seis võinud vahepeal muutuda. Samuti jääb mõistetamatuks, millisel õiguslikul alusel välistab kelmuse toimepanemise see, kui isik on kelmust toime pannes esinenud oma õige nimega. Pädevaks ei saa pidada ka järeldust, et Tallinna kesklinnas korteri omamine (või üürimine) ei viita korteri elanikel sissetulekute ja vara puudumisele. Kinnistusraamatust nähtuvalt kuulub korter RRR, Tallinnas WW emale. Seega ei kuulu korter CCle ega WW-le ning eelduslikult ei tasu nad selle korteri kasutamise eest üüri. Nimetatu osundab üheselt CC-l rahaliste vahendite puudumisele.
  5. Mainitud faktilised asjaolud viitavad esindaja hinnangul sellele, et ostjal puudus müügilepingu sõlmimise ajal (ja ka praegu) võimekus kella ostuhinna tasumiseks. Kuna müüja on kella müügilepingust kehtivalt taganenud, siis ei ole ostjal alates 04.08.2020 enam ostuhinna tasumise kohustust, vaid kella tagastamise kohustus. Ostja ei ole kella seni müüjale tagastanud, mistõttu on ostja toime pannud omastamise. Kuigi ostja sai 04.08.2020 taganemisavalduse kätte 07.08.2020 ja ta lubas ostjale esitada avaldusele vastuse, ei ole ostja oma lubadust senini täitnud. See näitab, et 4

(7)ostjal puuduvad õigustused, mis välistaks temapoolse kelmuse ja omastamise toimepanemise. Ostja on alates taganemisavalduse kättesaamisest teadlik, et tal on kohustus käekell müüjale tagastada ja et temapoolne käekella edasine valdamine on sellest hetkest alates ebaseaduslik. Kuna ostja ei ole eelnevale vaatamata käekella müüjale tagastanud ega teatanud, millal seda tehakse, siis on ilmne, et ostja sooviks oli käekell omastada ilma selle eest müüjale ostuhinda tasumata (KarS § 201 lg 1). Menetluse käigus on võimalik tuvastada, kas käekell on üldse ostjal olemas. Juhul kui see nii ei ole, siis kinnitab ka see ostja soovi käekell omastada ilma selle eest müüjale ostuhinda tasumata.
  1. Esindaja viitab Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-17-15, p-des 9-10 sedastatule ja leiab, et müüja poolt esile toodud andmete põhjal on ilmne, et ostjal ei olnud juba müügilepingut sõlmides kavatsust ega rahalist võimalust müüjale käekella eest kokkulepitud ostuhinda tasuda. Seega on ostja esitanud müüjale oma tegeliku tahte ja võimaluste kohta teadlikult valeandmeid, st ostja on müüjat petnud (KarS § 209 lg 1).
  2. Kaebaja peab asjakohatuks riigiprokuröri viidet võlavaidluse võimalikule lahenemisele, sest taganemisavalduse esitamisest alates ei oma kella ostuhinna tasumise maksegraafik enam tähtsust. Praeguseks on kella viimase osamakse tähtaeg tulemusteta möödunud ning ostja ei ole müüjale tasunud ühtegi täiendavat osamakset. Müüja taganes kehtivalt kella ostu-müügi lepingust 04.08.2020, mistõttu on ostja VÕS § 189 lg 1 kohaselt kohustatud kella müüjale tagastama. Seda ei ole ostja teinud ja nimetatu viitab omastamise toimepanemisele. 21.

§-s 6 sätestatu kohaselt tuleb kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks. Kriminaalmenetluse algatamata jätmise aluseks ei saa olla asjaolu, et prokuröri hinnangul ei ole etteheidetava teo osas kuriteokaebuse esitamise hetkel piisavalt tõendeid. Tõendeid kogutaksegi kriminaalmenetluse käigus ja ainuüksi prokuröri ekslike oletuste põhjal puudub alus jätta kriminaalmenetlus algatamata.

  1. Esindaja hinnangul on eelnevast nähtuvalt käekell eelduslikult ostja poolt omandatud kelmusega. Seega on isik, kelle valdusse käekell ostja soovil anti ja kelle valduses võib käekell olla ka praegu (s.o WW), toime pannud KarS § 202 lg 1 kirjeldatud kuriteo. Kaebaja hinnangul esineb küllaldaselt andmeid ja selge kuriteokahtlus, mis viitab üheselt ülalkirjeldatud kuritegude tunnustele. Kuritegude toimepanemist on võimalik ka tõendada, mistõttu tuleks asjas alustada CC ja WW suhtes kriminaalmenetlust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  2. Ringkonnakohus, läbi vaadanud nii kaebuse kui ka süüdistuskohustusmenetluse raames kogutud materjalid, leiab, et kaebuse väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 01.10.
  3. a määruse tühistamiseks. Kriminaalmenetluse alustamata jätmisel on menetlejate poolt kaalutud kõiki tähtsust omavaid asjaolusid ja selle käigus on jõutud põhjendatult järeldusele, et puudub kriminaalmenetluse alus

§ 199lg 1 p 1 tähenduses.

24. Kaebuses märgitakse, et

§-s 6 sätestatu kohaselt tuleb kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks. Sellega seoses nendib ringkonnakohus, et uurimisasutus või prokuratuur ei ole kohustatud kuriteoteate saamisel alati alustama kriminaalmenetlust, vaid kriminaalmenetluse alustamise etapis tuleb hinnata, kas kriminaalmenetluse alustamiseks on olemas vajalik alus ja ajend. Riigikohus on varasemalt selgitanud, et uurimisasutus või prokuratuur ei ole kriminaalmenetluse alustamisel seotud mis tahes isiku arvamusega. Seega, kuigi kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tuleb 5

(7)taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline (RKKK 3-1-1-60-10).

§ 6

näeb ette, et menetluse alustamine on kohustuslik kuriteo asjaolude ilmnemisel ja juhul, kui ei esine kriminaalmenetlust välistavaid asjaolusid või asjaolusid, mis tingiks kriminaalmenetluse lõpetamise. Lisaks sellele nimetab

§ 199

lg 1 p 1 esimese menetlust välistava asjaoluna kriminaalmenetluse aluse puudumise, nähes samuti ette, et kui kuriteo asjaolud ei ole sedastatavad, ei või kriminaalmenetlust alustada. 25. Käesolevas asjas on kõik varasemad menetlejad asunud seisukohale, et kriminaalmenetluse alustamiseks puudub alus, leides, et isikute käitumises ei esine kuriteo tunnuseid. Seega on jäetud kriminaalmenetlus alustamata kriminaalmenetluse aluse puudumisel, mis on

§ 199lg 1 p 1 kohaselt kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks.

Järgnevalt põhjendab ringkonnakohus seda, miks ta nõustub, et kriminaalmenetluse alus puudub.

  1. Nagu Riigiprokuratuur juba märkis, on kelmusega KarS § 209 lg 1 kohaselt tegemist juhul, kui teisele isikule luuakse varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutus (st petetakse teda) ja tekitatakse sellega kahju. Subjektiivsest küljest eeldab kelmus (vähemalt kaudset) tahtlust koosseisu kõigi asjaolude suhtes. Lisaks sellele peab süüdlane looma tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse teadvalt, st tegutsema otsese kahtlusega. Seega on kelmuse puhul vaja tuvastada, et näiteks lepingu sõlmimise hetkel üks osalistest pettis teist ja lõi viimasele tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse teadvalt, seega tegutsema otsese tahtlusega.
  2. Kuriteokaebuse kohaselt pettis CC XX sellega, et CC-l ei olnud juba kella omandades rahalisi võimalusi ega vara käekella ostuhinna tasumiseks ehk tal oli juba lepingu sõlmimise hetkel tahe jätta kella eest kokkulepitud hind tasumata. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuriga, et sellist seisukohta kinnitavaid järeldusi ei võimalda kuriteokaebus koos sellele lisatud materjalidega ega ringkonnakohtule esitatud kaebus teha. Esindaja märgib kaebuses, et ostja võimetus müüjale ostuhinda tasuda esines ostjal müüjale teadaolevalt nii enne müügilepingu sõlmimist, müügilepingu sõlmimise hetkel kui ka käesoleval ajal, kuid tegemist on paljasõnalise väitega, mille tõendamiseks ei ole esitatud ühtegi objektiivset asjaolu. Asjas puuduvad andmed, mis annaks tõsikindlalt alust arvata, et CC-l oli juba müügilepingu sõlmimisel ja kella omandamisel tahe selle eest kokkulepitud hind tasumata jätta ehk XX petta. Varasemate menetlejate poolt viidatud asjaolud, et CC esines tehingu sõlmimisel oma nimega ja tasus koheselt ka osa ostuhinnast, viitab pigem vastupidisele. Samuti ei tõenda ostja väidetavat petmistahet kaebuses viidatu, mille kohaselt müüjale teadaolevalt ei ole CC-l avalike registrite kohaselt vara ega sissetulekut, millega käekella eest tasuda. Nagu Riigiprokurör juba märkis, ei saa pidada tavapäratuks seda, et isikul võib olla mitteametlikke sissetulekuid või vara, mis ei ole tema enda nimel, kuid mida tal on võimalik käsutada. Samuti ei ole välistatud võimalus, et CC-l on olemas legaalne sissetulek välismaal, mis Eesti registrites ei kajastu. Sellisele arvamusele annab alust asjaolu, et PPA-le 07.07.2020 esitatud kuriteokaebusest nähtuvalt palus CC saata käekella Tallinna WW-le, sest ta ise oli samal ajal töö asjus Sardiinias. Samuti märgib esindaja ringkonnakohtule esitatud kaebuses, et ostja vastas müüjale 21.08.2020 e-kirjas järgmist: „Seoses välismaal viibimisega vastan Teile 30 päeva jooksul“. Nii nagu riigiprokurör, ei nõustu ka ringkonnakohus kaebaja seisukohaga, et juhul kui ostja väidab, et tal on/oli raha müügilepingu alusel müüjale kokku ca 20 000 euro tasumiseks, siis on ostjal kohustus sellised tõendid menetlejale esitada. Selline seisukoht on vastuolus

§ 7

lg-s 2 sätestatuga, mille kohaselt ei ole keegi kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama. Eeltoodud asjaolusid kogumis arvesse võttes nõustub ringkonnakohus riigiprokuröriga, et kõnealusel juhul on tegemist üksnes käekella müüja subjektiivsete oletuste ja järeldustega ning asja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis annaks alust tõsikindlalt arvata, et juba käekella ostes ei olnud CC-l valmidust 6

(7)või võimalust kokkulepitud ostuhinda tasuda. Seega ei ole võimalik CC tegevuses kelmuse koosseisu sedastada.
  1. Ringkonnakohtule esitatud kaebuses leiab esindaja, et CC on pannud toime omastamise (KarS § 201 lg 1) sellega, et kuigi müüja taganes kella ostu-müügi lepingust alates 04.08.2020 kehtivalt, siis ei ole ostjal enam mitte ostuhinna tasumise kohustus, vaid kella tagamise kohustus, mida ostja ei ole senini täitnud. Ringkonnakohus märgib, et omastamise objektiivne koosseis on valduses oleva või usaldatud võõra vallasasja või vara ebaseaduslik pööramine enda või kolmanda isiku kasuks. Subjektiivsest küljest eeldab omastamine tahtlust koosseisu asjaolude suhtes. Süüteokoosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega.
  2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul kuriteokaebuse pinnalt sedastatav ka omastamise koosseis. Kuigi CC tasus kaebuses väidetu kohaselt kella müügihinna üksnes osaliselt ja müüja on enda hinnangul praeguseks hetkeks kella ostu-müügi lepingust kehtivalt taganenud, ei saa kella tagastamata jätmise puhul KarS § 201 mõttes rääkida võõra vara ebaseaduslikust enda kasuks pööramisest. Asjas puudub vaidlus selles, et XX ja CC sõlmisid kella ostu-müügi lepingu ja müüja andis kella ostja valdusesse müügilepingu alusel. Kui isik on saanud asja müügilepinguga, ei ole see talle võõras. Seega ei ole võimalik arutataval juhul KarS § 201 mõttes rääkida võõra vara ebaseaduslikust enda kasuks pööramisest. Tõepoolest, kella ülejäänud osamaksetest ilmajäämisega võis XX saada kahju, kuid seda saab nõuda hagi esitamise teel tsiviilkohtule. Kui eeldada, et müüja on praeguseks hetkeks tõepoolest kehtivalt kella ostu-müügi lepingust taganenud, on müüjal õigus nõuda tsiviilkohtus ostjalt VÕS § 189 lg 1 kohaselt kella müüjale tagastamist.
  3. Kaebaja leiab, et WW pani toime KarS § 202 lg-s 1 kvalifitseeritava kuriteo, s.o süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise, hoidmise või turustamise. Kaebuse kohaselt pani WW eelnimetatud kuriteo toime sellega, et tema omandas ja hoidis enda käes XX-lt saadud ROLEX käekella. Sellega seoses tuleb märkida, et KarS § 202 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivne koosseis näeb muuhulgas ette seda, et tegemist peab olema süüteoga saadud varaga. Nagu juba eelnevalt märgitud, siis kohus ei tuvastanud, et CC oleks saanud käekella kuriteo toimepanemise tulemusena. Kuna KarS § 202 lg-s 1 nimetatud teod (s.o omandamine, hoidmine ja turustamine) on võimalikud ainult vahetult eelteost pärineva vara suhtes ning kohus ei ole tuvastanud, et eelkuritegu oleks toime pannud, siis välistab nimetatud asjaolu WW poolt KarS § 202 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise.
  4. Selle hindamine, kas esitatud kuriteoteate põhjal on tuvastatavad kuriteotunnused, ei tähenda hinnangu andmist ainult kuriteoteates esitatud asjaolude kirjeldusele. Isegi see, kui teates on kirjeldatud tegu, mis selgelt vastab mõnele kuriteokoosseisule, ei tähenda automaatselt, et kriminaalmenetlust tuleb alustada. Menetluse alustamise otsustamisel tuleb arvestada ka sellega, kas kuriteoteate esitaja ise tugineb piisavale ja usaldusväärsele informatsioonile. Praegusel juhul ei ole kuriteoteates ja kaebustes esitatud andmed kuriteotunnuste tuvastamiseks piisavad, mistõttu jäeti kriminaalmenetlus ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult

§ 199lg 1 p 1 alusel alustamata.

32. Eeltoodu alusel ning juhindudes

§ 208lg-st 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 01.10.2020.

a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata.

§ 385p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. /allkirjastatud digitaalselt/ 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.