KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Otsuse tegemise aeg ja koht 7. oktoober 2020, Tallinn Haldusasja number 3-20-887 Haldusasi XX kaebus Päästeameti 24.03.20

) § 19 lg 1 sätestab, et vanaduspensioni ootele on võimalik jääda päästeteenistujal, kellel on päästeteenistuja staaži vähemalt 15 aastat ja kes ei saa riiklikku pensioni. Päästeameti hinnangul ei kvalifitseeru kaebaja toetuse saajaks, kuna kaebaja ei tööta toetuse taotlemise ajal päästeteenistujana. 12. Kaebaja hinnangul ei ole

§-s 19 üheselt kirjas, et vanaduspensioni ootel oleva päästeteenistuja toetust makstakse vaid vahetult päästeteenistuja ametikohalt lahkunud isikule. Kaebaja tööstaaž just päästeteenistujana on 16 aastat 6 kuud ja 2 päeva ning kaebaja ei saa riiklikku pensioni. Taotluse esitas kaebaja ajal, kui tal vanuseliselt tekkis selleks õigus. Juhul, kui selline nõue on kirjas Päästeteenistuse peadirektori 27.03.2015 kinnitatud käskkirjas nr 213 „Vanaduspensioni ootel oleva päästeteenistuja toetuse määramise, arvutamise ja maksmise kord“, siis oli selline kord vastu võetud peale kaebaja töösuhte lõppemist ning see ei tohiks omada tagasiulatuvat jõudu kaebaja suhtes. Vastustaja seisukohad

1. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.
2. Esmalt vastustaja tunnistab, et kaebaja taotlusele esitatud 24.03.2020 otsus nr 1.2-3.1/3368-1 koostati kahetsusväärselt märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse reeglite järgi, eirates ekslikult haldusmenetluse seaduse nõudeid. Vastustaja toob eksimuse põhjusena välja asjaolu, et taotluse lahendamine toimus riigis kehtestatud eriolukorra ajal, mil Päästeameti kõigile struktuuriüksustele lisandusid tavaolukorraga võrreldes täiendavad teenistuskohustused ja suur ülekoormus. Vaidlustamisviite puudumine ja menetlusnõuete rikkumine ei mõjutanud asjas tehtud sisulist otsust. Vaideotsus tehti haldusmenetluse seaduse nõudeid järgides
3. Päästeteenistujal, kellel on päästeteenistuse staaži vähemalt 15 aastat ja kes ei saa riiklikku pensioni, on õigus kuni kolm aastat enne riikliku pensionikindlustuse seaduse §-s 7 sätestatud vanaduspensioniikka jõudmist jääda vanaduspensioni ootele. Sellest tulenevalt on seaduses sätestatud kolm tingimust vanaduspensioni ootel oleva päästeteenistuja toetuse määramiseks ja maksmiseks: 1) toetust taotlev isik peab olema päästeteenistuja, 2) isikul peab olema päästeteenistuse staaži vähemalt 15 aastat ja 3) isik ei saa riiklikku pensioni. Need tingimused on

§ 19lõikes 1 täpselt ja ühemõtteliselt toodud ning peavad olema üheaegselt täidetud. 2

§ 19

lg 2 sätestab, et vanaduspensioni ootele jäämisest riikliku vanaduspensioni määramiseni maksab päästeasutus päästeteenistujale toetust, mille suurus on võrdne tema vanaduspensioni suurusega koos käesolevas seaduses sätestatud erisustega. Seaduse tekstist nähtub ühemõtteliselt, et seaduseandja on sidunud vanaduspensioni oote toetuse saamise tingimusega, mille kohaselt toetust taotlev isik on päästeteenistuja. 17. Päästeameti peadirektor kehtestas 27.03.2015 käskkirjaga nr 123 „Vanaduspensioni ootel oleva päästeteenistuja toetuse määramise, arvutamise ja maksmise juhendi“. Käskkiri on Päästeameti siseregulatsioon, mis ei ole aluseks taotluse sisulisel lahendamisel. Taotluse sisulise lahendamise aluseks on Pääste TS § 19 ja selle tõlgendamine lähtuvalt seaduse eesmärgist ja seaduseandja tahtest. 18.

jõustus 01.03.

1. Päästeteenistuse seaduse eelnõu 164 SE seletuskirjas rõhutatakse, et „… Päästeteenistuja elukutse nõuab pidevalt nõuetekohast füüsilist ettevalmistust ning head tervislikku seisukorda. Haiguste ja east tulenevate muutuste tagajärjel ei ole paljud päästeteenistujad, peale pikemaajalist teenistust võimelised enam täitma füüsiliste katsete normatiive või ei vasta tervislik olukord nõutavale. Eeltoodust lähtuvalt on päästeteenistujal, kellel on päästeteenistuse staaži vähemalt 15 aastat, õigus kuni kolm aastat enne riikliku pensionikindlustuse seaduse paragrahvis 7 sätestatud vanaduspensioniikka jõudmist jääda vanaduspensioni ootele (§ 19). Vanaduspensioni ootele jäämisest riikliku vanaduspensioni määramiseni maksab Päästeamet päästeteenistujale toetust, mille suurus on võrdne tema vanaduspensioni suurusega koos käesolevas seaduses sätestatud erisustega. Toetust ei maksta päästealal töötamise ajal.“
3. aastal algatati

muutmise seaduse eelnõu 107 SE, mida ei võetud vastu, kuid mille seletuskirjas on rõhutatud piirangut, mille kohaselt vanaduspensioni ootel oleva päästeteenistuja toetusele on õigustatud isikuks ainult päästeteenistuja, kes jääb pensioni ootele vahetult päästeteenistuja ametikohalt. Riigikogus tagasi lükatud

muutmise seaduse eelnõu 107 SE eesmärgiks oli laiendada

§ 19

kehtestatud soodustust ka päästeteenistusest tervislikel põhjustel lahkuma pidanud kõige tundlikumale päästeteenistujate grupile – teenistuskohustuste täitmisel saanud vigastuse või tekkinud haiguse tagajärjel püsivalt töövõimetuks tunnistatud päästeteenistujatele, kuid isegi nendele isikutele ei teinud seaduseandja mööndust vanaduspensioni ootel oleva päästeteenistuja toetuse saamiseks.

1. Praktilises elus on võimalik lõpetada töötamine päästeteenistuses 33-aastaselt, omades selleks ajaks 15 aastast päästeteenistuse staaži, mistõttu kaebaja seisukohalt oleks õigus taotleda 3 aastat enne pensioniikka jõudmist päästeteenistusest lahkunud ükskõik millisel kutsealal töötaval isikul vanaduspensioni ootel oleva päästeteenistuja toetust kui ta omab vähemalt 15-aastast päästeteenistuse staaži. Päästeameti seisukohalt on kaebaja väide vastuolus seaduse mõtte ja seaduseandja tahtega.
2. Lisaks eeltoodule ei saa märkimata jätta, et kaebajaga oli 31.12.2013 tööleping lõpetatud töötajast tuleneval põhjusel seoses tema mittevastavusega päästeteenistujale kehtestatud haridusnõudele. KOHTU PÕHJENDUSED
3. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.
4. Vaidlus puudub selles, et kaebaja töötas 30.06.1997-31.12.2013 päästeteenistujana, omades töösuhte lõppemisel päästeteenistuse staaži 16 aastat 6 kuud ja 2 päeva. Pooled on kinnitanud, et teenistussuhte lõppemise tingis tema mittevastavus päästeteenistujale kehtestatud haridusnõudele. 3

) § 2 lg 1 kohaselt on päästeteenistus

-i mõistes töötamine päästeteenistujana päästeasutuses.

§ 2

lg 3 kohaselt on päästeteenistus avaliku teenistuse eriliik.

§ 19

lg 1 sätestab, et päästeteenistujal, kellel on päästeteenistuse staaži vähemalt 15 aastat ja kes ei saa riiklikku pensioni, on õigus kuni kolm aastat enne riikliku pensionikindlustuse seaduse §-s 7 sätestatud vanaduspensioniikka jõudmist jääda vanaduspensioni ootele.

§ 19

lg 2 sätestab, et vanaduspensioni ootele jäämisest riikliku vanaduspensioni määramiseni maksab päästeasutus päästeteenistujale toetust, mille suurus on võrdne tema vanaduspensioni suurusega koos käesolevas seaduses sätestatud erisustega. Toetust ei maksta töötamisel päästeteenistujana. 26. Kohus loeb sarnaselt vastustaja arusaamale sätte sõnastusest välja kolm tingimust vanaduspensioni ootele jäämiseks: 1) taotleja peab olema päästeteenistuja; 2) päästeteenistujal peab olema päästeteenistuse staaži vähemalt 15 aastat; 3) päästeteenistuja ei saa riiklikku pensioni. Kui vanaduspensioni ootele jäämine ja vastava toetuse saamine laieneks ka endistele päästeteenistujatele, algaks

§ 19

lg 1 sõnaga „isikul“ või oleks eraldi rõhutatud, et

§ 19

kohaldub ka endistele päästeteenistujatele, kellel on päästeteenistuse staaži vähemalt 15 aastat ja kes ei saa riiklikku pensioni. Seega viitab juba

§ 19

sõnastus sellele, et vanaduspensioni ootel oleva päästeteenistuja toetust makstakse vaid isikutele, kes on toetuse taotlemise ajal päästeteenistujad. 27. Eelmises lõigus toodud järeldust toetab ka

eelnõu 164 SE seletuskiri, millest tuleb välja vanaduspensioni ootele jäämise regulatsiooni eesmärk. Seletuskirjas (lk 12) on välja toodud, et päästeteenistuja elukutse on nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt raske, nõuab suurte koormuste talumist, iga töötaja peab olema valmis töötamiseks kõrge psüühilise pinge olukorras. Aastate pikkune praktika on näidanud, et 50-55-aastased mehed ei ole sageli enam võimelised töötama päästeredelil, kõrgetel objektidel, kandma seljas raskuseid, töötama hingamisaparaadiga, neil on välja kujunenud kutsehaigused, organismi vastupanuvõime töökeskkonna muutustele (niiskus, suits, kuumus, keemilised kustutusvahendid jne) on nõrgenenud. Pideva psüühilise stressi tingimustes töötavad demineerijad. Eestis on nende töökoormus suur, kuna pommikahtlusega esemeid leitakse iga päev. Eksimus igapäeva töös võib kaasa tuua traagilisi tagajärgi. Tugeva emotsionaalse pinge tingimustes töötavad operatiivkorrapidajad, kellel lasub ainuvastutus päästetööde vigadeta korraldamisel. Operatiivkorrapidaja otsuste õigsusest sõltub nii päästeteenistujate kui ka päästetavate elu ja tervis. Rasketes töötingimustes on ka spetsialistid, kes pidevalt puutuvad kokku radioaktiivsete ja mürgiste ainetega. Kuigi nende tervis on pideva meditsiinilise kontrolli all, jätab tihe kokkupuude ohtlike ainetega oma jälje. Eeltoodust lähtuvalt on päästeteenistujal, kellel on päästeteenistuse staaži vähemalt 15 aastat, õigus kuni kolm aastat enne riikliku pensionikindlustuse seaduse paragrahvis 7 sätestatud vanaduspensioniikka jõudmist jääda vanaduspensioni ootele (§ 19). Kohus saab

eelnõu 164 SE seletuskirjast aru selliselt, et vanaduspensioni ootele jäämise regulatsioon on sisuliselt vastutulek päästeteenistujatele, kes pole veel vanaduspensionieas, kuid on juba vanuses, kus päästeteenistuja ülesannete täitmine on tervisele liiga koormav. Eesmärgiks on Päästeameti teenistujate tervise kaitsmine, mis saab olla asjakohane üksnes nende isikute puhul, kes parasjagu päästeteenistujana töötavad ja vanaduspensioni ootele jäämist tegelikult vajavad. Selle eesmärgiga ei oleks kooskõlas võimaldada vanaduspensioni ootele jäämist ka isikutele, kes on päästeteenistusest juba aastaid eemal olnud, kuigi neil võis vähemalt 15-aastane päästeteenistuse staaž täis saada. Kaebaja on alates 03.11.2014 töötanud Xxxxxx OÜ-s demonteerija ametikohal (Päästeameti 05.06.2020 vastuse lisa 5, lk 4). Seega ei ole kaebaja võrreldavas olukorras isikutega, 4

muutmise seaduse eelnõu 107 SE seletuskirjale. Tegemist oli eelnõuga, mille eesmärgiks oli laiendada

§ 19

ka nendele päästeteenistujatele, kes pidid teenistusest lahkuma, sest nad olid saanud teenistuskohustuste täitmisel vigastuse või olid tekkinud haiguse tagajärjel tunnistatud püsivalt töövõimetuks. Kuigi eelnõu 107 SE lükati Riigikogus tagasi, kinnitab selle seletuskiri täiendavalt, et vanaduspensioni ootel oleva päästeteenistuja toetuse saamiseks peab isik minema vanaduspensioni ootele vahetult päästeteenistuja ametikohalt. Eelnõu seletuskirjas (lk 3) on märgitud: „Üldjuhul on vanaduspensioni oote toetusele õigus päästeteenistujal, kellel on täidetud vanaduspensioni oote toetuse saamise tingimused, sh on isikul vanaduspensioni ootel oleva päästeteenistuja toetust õigus saada vaid sellisel juhul, kui isik läheb vanaduspensioni ootele vahetult päästeteenistuja ametikohalt.“ Nõue minna vanaduspensioni ootele vahetult päästeteenistuja ametikohalt takistas

§-s 19 ette nähtud soodustuse laiendamist isikutele, kes pidid oma tervise tõttu lahkuma päästeteenistusest varem kui

§ 19

lg-s 1 sätestatud kõige varasem võimalik aeg soodustuse taotlemiseks, mistõttu eelnõu üleüldse algatati. Seega on üks

§-s 19 sätestatud tingimustest see, et vanaduspensioni ootele tuleb minna vahetult päästeteenistuja ametikohalt. 28. Kohtu hinnangul on oluline ka see, et kaebaja ei lahkunud Päästeametist oma tervise tõttu, vaid sellepärast, et ta ei vastanud kehtestatud päästeteenistuja haridusnõudele. Tegemist on põhjusega, mida kaebaja sai mõjutada. Kui kaebaja oleks vajaliku haridustaseme omandanud, oleks ta saanud päästeteenistuses jätkata ja vastata toetuse taotlemise ajal kõigile

§-s 19 sätestatud tingimustele. Seega leiab kohus, et kaebajat ei ole

§-s 19 ette nähtud soodustusest ebaõiglaselt ilma jäetud. 29. Kuna kaebaja ei olnud vanaduspensioni ootel oleva päästeteenistuja toetuse taotlemise ajal päästeteenistuja, puudus Päästeametil alus temale

§-s 19 sätestatud toetus määrata. 30. Päästeteenistuse peadirektori 27.03.2015 kinnitatud käskkiri nr 213 „Vanaduspensioni ootel oleva päästeteenistuja toetuse määramise, arvutamise ja maksmise kord“ ei ole käesolevas vaidluses asjakohane. Vastustajal oli

-st tulenev alus toetuse maksmisest keelduda. Kuna kaebajale toetuse määramiseks alus puudus, puudub alus ka toetuse maksmise täpsema korra kohaldamiseks.

1. Vastustaja on tunnistanud, et Päästeameti 24.03.2020 otsus nr 1.2-3.1/3368-1 koostati märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse reeglite järgi, mille tagajärjel ei järgitud haldusakti andmise menetlusnõudeid ja otsuses puudub vaidlustamisviide. Haldusmenetluse seaduse § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuna tehtud otsus sõltus seaduse tõlgendamisest, mitte faktiliste asjaolude tuvastamisest, oleks vastustaja menetlusnõuete järgimisel samale järeldusele jõudnud. Vaidlustamisviite puudumine ei toonud kaebaja jaoks kaasa negatiivseid tagajärgi, sest kaebaja sai tähtaegselt kohtusse pöörduda. Seega puudub alus Päästeameti 24.03.2020 otsuse nr 1.2-3.1/3368-1 tühistamiseks üksnes menetlusnõuete rikkumise ja vaidlustamisviite puudumise tõttu.
2. Kuna Päästeameti 24.03.2020 otsus nr 1.2-3.1/3368-1 on õiguspärane ega kuulu tühistamisele, on õiguspärane ega kuulu tühistamisele ka seda puudutav Päästeameti 22.04.2020 vaideotsus nr 28/4428-
3. Kuna tühistamisnõuded ei kuulu rahuldamisele, puudub alus rahuldada ka nõue Päästeameti kohustamiseks teha kaebaja taotluse kohta uus otsus.
4. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus on tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulu väljamõistmist kaebuse esitajalt. Seega menetluskulude jaotamise küsimust ei tõusetu ning menetluskulud jäävad kummagi poole enda kanda. 5