← Eesti

1-20-2270/43

Obsah (10)§ 121§ 73§ 28§ 263§ 74§ 75§ 16§ 31§ 2§ 56

1-20-2270 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. august 2020, Tallinn Kohtuasja number 1-20-2270 Kohtukoosseis Meelika Aava, Ivi Kesküla, Orvi K

§ 121lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 10.

juuli

  1. a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Kannatanu YY ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Kristina Kivi Prokurör Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Kristina Kivi Süüdistatav Martin Ojastu isikukood 39105260299, elukoht XXX, XXX, karistatus puudub Kaitsja Advokaat Gregori Palm riigi õigusabi korras Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  2. Tühistada Harju Maakohtu
  3. juuli
  4. a otsus osas, millega: 1) Martin Ojastu mõisteti õigeks süüdistuses

§ 121

lg 1 järgi; 2) Kannatanu YY tsiviilhagi 273,10 euro nõudes jäeti läbi vaatamata; 3) Määratud kaitsjale määratud tasu 394,80 eurot jäeti riigi kanda. 2. Tühistatud osas teha uus otsus, millega: 1) Tunnistada Martin Ojastu süüdi

§ 121lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust. Kr

MS § 238 alusel vähendada mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista karistuseks 4 (neli) kuud vangistust.

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui Martin Ojastu ei pane 1 (ühe) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu; 2) Kannatanu YY tsiviilhagi rahuldada ja mõista Martin Ojastult YY kasuks välja 273,10 eurot, mis kanda QQ arvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX, Swedbank; 3) Mõista Martin Ojastult välja sundraha 876 eurot ja määratud kaitsja tasu 394,80 eurot.

  1. Prokuröri ja kannatanu apellatsioonid rahuldada.
  2. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  3. Harju Maakohtu
  4. mai
  5. a määrusega anti Martin Ojastu lühimenetluses kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (edaspidi

) § 121 lg 1 järgi selles, et ta

  1. novembril 2019 kella 14.00 paiku Tallinnas XXX kaupluse X välilao territooriumil pani toime YY tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise. Selle tegevuse käigus lõi M. Ojastu YY-le rusikaga näkku ja korduvalt kehasse. Jopest haarates tõmbas ta YY pikali, istus talle peale ja lõi korduvalt rusikaga näkku. Pärast seda tõusis M. Ojastu püsti ning lõi korduvalt jalaga maas käpuli olevat YY kehasse. M. Ojastu põhjustas oma tegevusega YY-le füüsilist valu ja sai tervisekahjutusi (hematoomi paremale oimu ja otsmiku piirkonda ning punetuse paremale poole põsesarnale, sõrmede kontussiooni ilma küünevigastuseta). M. Ojastu tegevuse tagajärjel, lohistades YY mööda asfalti, said vigastada YY nägemisprillid maksumusega 273,10 eurot, väändus prillisang, määrdusid jope ja püksid ning katki läks pükstel põlv. YY oli esitanud kohtueelse uurimise lõpetamisel M. Ojastu vastu tsiviilhagi varalise kahju nõudes, milles taotles uute nägemisprillide soetamiseks kulutatud 273,10 euro hüvitamist.
  2. Harju Maakohtu
  3. juuli 2020 otsusega mõisteti M. Ojastu süüdistuses

§ 121lg 1 järgi õigeks.

Kohtu hinnangul esines M. Ojastu käitumises õigusvastasust välistav asjaolu

§ 28tähenduses, sest ta tegutses hädakaitseseisundis ega ületanud hädakaitse piire.

Kuna M. Ojastu hädakaitse piire ei ületanud, siis puudub vajadus analüüsida M. Ojastu käitumises

§-s 31 sätestatud eksimust õigusvastasust välistavas asjaolus. Kohus leidis, et M. Ojastu oma kaitsetegevuse käigus YY jalaga ei löönud ja talle selga ei istunud. 2

(16)3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid kannatanu YY ja prokurör Kristina Kivi, kes taotlevad kohtuotsuse tühistamist ja uue otsusega süüdimõistva kohtuotsuse tegemist. 3.1 Prokuratuur ei nõustu maakohtu seisukohaga, et M. Ojastu käitumises esines hädakaitseseisund

§ 28järgi.

Prokuratuuri hinnangul on maakohus kohtuotsust tehes ebaõigelt kohaldanud materiaalõigust. Nimelt on kohus andnud eksliku juriidilise hinnangu M. Ojastu käitumisele kui tervikule ning nimetanud M. Ojastu poolset rünnet hädakaitseks.

§ 28

kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Sellest tulenevalt tekib hädakaitse jaoks vajalik hädakaitseseisund vahetult olemasoleva või vahetult eesseisva õigusvastase ründe tõttu. Hädakaitseseisundi puudumisel ei ole ka hädakaitset kui õigustavat asjaolu ning kaitsetegevust ei ole vaja hakata analüüsima. Maakohus on leidnud, et M. Ojastu ütlused on kooskõlas videosalvestusega ning seetõttu on kohus andnud M. Ojastu ütlustele suurema kaalu, hinnanud videosalvestust M. Ojastu ütlustest lähtuvalt ehk ühekülgselt ning jätnud kannatanu ütlused põhjendamatult tähelepanuta. Videosalvestus kui sündmuse objektiivne kajastus ei lähe aga kokku M. Ojastu ütlustega. 17. juuni 2020 kohtuistungil uuritud sündmuse videosalvestusest nähtub selgelt, kuidas kannatanu lausa hooga kargab parempoolsete kaubaaluste tagant välja, püüab joosta M. Ojastust eemale. Ta on seljaga M. Ojastu poole ja on aru saada, et tahab temast eemale liikuda. M. Ojastu on selgitanud, et esmalt ta lõi rusikaga kaubaaluste taga kannatanut näo piirkonda ühel korral ning väitnud, et kannatanu haaras tal kätest kinni ja selle peale tema soovis kannatanust vabaneda. Hakkas teda enda küljest ära raputama ja kaubaaluste tagant välja tulles oli ta veel kannatanu haardes. Videosalvestusel seda ei nähtu ning kannatanu on seljaga M. Ojastu poole, mistõttu ei ole eluliselt usutav, et ta sel momendil hoiab M. Ojastul tema käsivartest kinni. Maakohus isegi leidis, et olles kaubaalustest eemale liikunud, kannatanu YY vehib kätega ning M. Ojastu kehaasend viitab kannatanust kinnihoidmisele ja katsele YY maha tõmmata, mis tal ka õnnestub. Kannatanu ütluste kohaselt püüdis M. Ojastu temast kinni haarata ja soovis teda aluste taha tõmmata. Ka see kattub videosalvestusega, sest osa sündmusest toimubki vasakpoolsete kaubaaluste taga. M. Ojastu ei eita, et lõi kannatanut ka siis, kui viimane oli käpuli maha tõmmatud. Siiski ta eitab teo toimumist sarnaselt, kui seda on kirjeldanud kannatanu – seda selliselt, et M. Ojastu istus kannatanule selga ja lõi kannatanut mitu korda oma vasaku käe rusikaga vastu näo paremat poolt, põsesarna ja oimu piirkonda. Maakohus leidis, et kirjeldatud viisil löömine võimalik ei ole. Apellandi hinnangul on võimalik, et arvestades konflikti kiiret kulgu, toimus kannatanu löömine väga kiiresti ning kuivõrd kannatanu oli seljaga M. Ojastu poole, ei pruukinud ta näha, millise käega teda löödi. Apellant on seisukohal, et tõendite kogumis hindamisel on kõrvaldamata kahtlused konflikti algusmomendi osas, sest küsitav on kannatanupoolses käitumises ründe olemasolu, kuid eelkõige objektiivse videosalvestusega on ühemõtteliselt tõendatud, et algsele konfliktile järgnevalt üritas kannatanu konfliktist eemalduda, põgeneda ehk kõne alla ei saa tulla tema poolt edasise ründe toimumine. Seega õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. Süüdistatava väited hädakaitses toimimisest on paljasõnalised ning kantud soovist vabaneda vastutusest. Ringkonnakohus on leidnud oma varasemates lahendites, et süüdistataval on vaieldamatu õigus esitada kõikvõimalikke kaitseversioone, see on süüdistatava põhiseaduslik ning võõrandamatu 3

(16)õigus. Kuid eelöeldu ei tähenda seda, et kõikvõimalikke esitatavaid kaitseversioone peaks automaatselt käsitlema tõestena ning lähtuma nende kehtivusest (tõepärasusest) seni, kuni pole tõendatud vastupidine. Oluline on seega tähele panna ning mõista, et in dubio pro reo põhimõtte poolt ei ole hõlmatud igasugused, ka kõige kaugemalseisvamad hüpoteetilised variandid, mis võimaldaks tõendites sisalduvat teavet tõlgendada süüdistatava kasuks. Ning on välja toonud kohtupraktikas tunnustatud põhimõtte „Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" (Tallinna Ringkonnakohtu 26.01.2015 otsus asjas nr 1-14-5735; RKKKo 3-1-1-74-05, p 15). Apellandi hinnangul ei kattu M. Ojastu selgitused videosalvestusega mitmel puhul, s.h sellest, et tal tuli kannatanut üha uuesti lüüa seoses kannatanupoolse ründeolukorraga. Videosalvestuselt on selgelt näha, et ründeolukord puudub. Kui kannatanu eemale jookseb, ei ole M. Ojastul põhjust talle järgneda. Kannatanu on selgitanud ka eelnevat olukorda, et M. Ojastu oskamatuse tõttu võttis kaubaaluste vastuvõtmine tohutult palju aega (tavalise 15 minuti asemel üle tunni aja) ning M. Ojastu käis korduvalt laoplatsil edasi-tagasi, küsimas oma kolleegidelt nõu seoses kauba vastuvõtmisega. Kannatanu istus rahulikult oma sõidukis ja ei nähtu tema poolt ründavat tegevust. Samuti on kannatanu oma ütlustes selgitanud, et tema ei puutunud sõrmeotsagagi M. Ojastut. Ka videosalvestuselt ei nähtu kannatanu poolt tehtavaid löögiliigutusi. Kuigi kannatanu on kinnitanud, et ta oli ärritunud, ei tähenda see seda, et ta oli agressiivne. Maakohus leidis, et kannatanu tegi „agressiivse sammu“ M. Ojastu suunas. M. Ojastu aga andis ütlusi, et kannatanu kehahoiak oli ähvardav, silmis oli imelik pilk, käsi oli rusikas, pea tõmbles. Apellandi arvates ei ole sellisel puhul tegemist veel ründega. Riigikohus on võtnud seisukoha, et lugeda inimese teatud tegu (tegevus või tegevusetus) õigusvastaseks ründeks

§ 28

lg 1 tähenduses, peab see tegu sotsiaalse arusaama kohaselt olema vaadeldav ründena. Ründena pole käsitatav ühiskondlikult tolereeritud käitumine, mis ei ületa tavasuhtluses esineda võiva ebamugavuse piiri (näiteks ebameeldiv pilk, teatud trügimine rahvarohkes kohas, märkus, millega kutsutakse teist inimest üles viisakalt käituma) (RKKKo 3-1-111-04 p 12). Kuivõrd tuvastatud ei ole kannatanu õigusvastast käitumist, puudub alus käsitleda

§ 28tulenevat hädakaitses toimimist kui õigusvastasust välistava asjaolu esinemist.

Maakohus oma otsust tehes tugines ka asjaolule, et on mitmeid lahknevusi kannatanu ütlustes seoses muude tõenditega. Ühe aspektina leidis maakohus, et kannatanu kerged tervisekahjustused on vähesed ja M. Ojastu ei ole kannatanule liigset kahju tekitanud. Samuti leiti, et kannatanu ei pöördunud EMO-sse, mida võib tõlgendada kui etteheidet kohtu poolt. Inimesel ei ole siiski kohustust arstiabi saamiseks pöörduda meditsiiniasutusse, seda enam, et käesoleval juhul on tervisekahjustused talletatud usaldusväärsetes tõendites, milleks on kiirabikaart ja isiku läbivaatuse protokoll. Kohtu järeldused nõrkadest löökidest põhinevad vaid süüdistatava ütlustel, mis ei haaku isikulise tõendiga, isiku läbivaatuse protokolliga. Kannatanu läbivaatus on teostatud kohe pärast sündmust ja on nähtunud, et tema nägu oli verine ja pükstel põlved lõhkised. See viitab ründe kõrgele intensiivsusele ja haakub kannatanu ütlustega ning on omakorda vastuolus M. Ojastu istungil antud selgitusega, et tema poolt tehtud löögid olid nõrgad. Veel tõi maakohus esile selle, et kannatanu on M. Ojastust suurem ja seetõttu oli M. Ojastul hirm, ta tundis, et kannatanu on talle ohtlik ja ta kartis teda kuni viimase hetkeni. Seda enam tuleb jõuda järeldusele, et kannatanu ei osutanud vastupanu ning M. Ojastu poolne selgitus ei ole eluliselt usutav ega põhjendatud. Käesolevas asjas M. Ojastul vigastused puudusid. Kui M. Ojastu selgituste kohaselt olid tema käsivartest kinnihoidmisel tekkinud talle hematoomid, ei 4

(16)ole selle kohta mitte mingeid tõendeid. Seda asjaolu aga oleks tulnud tõendada M. Ojastul endal, kui tehti isiku läbivaatust. Kuid ka hiljem ei ole M. Ojastu esitanud menetlejale mitte ühtegi vigastusi tõendavat dokumenti (fotot, meditsiinidokumenti vms). Kui M. Ojastule teostati läbivaatus, fikseeriti kõik vigastused, mis M. Ojastul olid. Seega hilisem väide vigastuste olemasolust ei ole mitte ühegi tõendiga leidnud kinnitust. Maakohus märkis oma otsuses, et kõik kahtlused tuleb tõlgendada M. Ojastu kasuks tulenevalt KrMS § 7 lg-st 3, mis puudutavad seda, et ta kaitses ennast kannatanu ründe eest, sest puuduvad vastupidist kinnitavad tõendid ja videosalvestuse kvaliteet on kehv. Siiski jättis maakohus arvesse võtmata vastuolud süüdistatava M. Ojastu kahtlustatavana antud ütlustes, mis on kohtus avaldatud. Seega apellant leiab, et kohtu seisukoht nagu oleksid M. Ojastu ütlused usaldusväärsed, sest ta on andnud muuhulgas ennastsüüstavaid ütlusi, ei ole põhjendatud, et uskuda pigem M. Ojastut kui kannatanut. Süüdistatava kohtus antud ütlused on kantud soovist oma käitumist õigustada. M. Ojastu on isik, kelle suhtes on menetlus 28. novembril 2019 lõpetatud tema kahtlustuses

§ 263lg 1 p 1 järgi 30. märtsil 2019 vägivallateo toimepanemise osas otstarbekuse kaalutlustel Kr

MS § 202 lg 2 p 3 alusel ning mis iseloomustab M. Ojastu varasemat käitumist. Maakohus ei ole menetluse lõpetamise määruse ehk iseloomustava materjali kõrvalejätmist kuidagi põhjendanud. Seejuures on M. Ojastu ütlusi andes neid aeg-ajalt muutes, s.h selle kohta, mitu lööki ta kokku kannatanu suhtes tegi või kas kannatanu üldse teda puudutas või lükkas. Samuti on ta kohtuistungil selgitanud kaitsjale, et kannatanu lihtsalt lähenes, asus nagu teda lükkama, kuid mõnikümmend minutit hiljem vastab kohtule, et kannatanu lükkas teda ja ta kaotas tasakaalu. Ka löökide arv kõigub, seda kahest kuueni. Samuti esineb M. Ojastu ütlustes vastuolusid nii kannatanu YY ütlustega kui ka tunnistaja UU poolt antud ütlustega. Tunnistaja UU sõnul nägi ta, kuidas YY lamas maas ning M. Ojastu hoidis kannatanut krae piirkonnast vasaku käega kinni ja parema käega lõi vähemalt viis korda kannatanu pea piirkonda. Sel ajal liikus tunnistaja kannatanu ja M. Ojastu suunas ja hüüdis, et M. Ojastu lõpetaks peksmise, mida süüdistatav koheselt ei teinud. Seetõttu peab apellant võimalikuks, et tunnistaja nägi sündmust ning hüüdis lööjale juba enne seda, kui ta ilmus kaamera vaatevälja. M. Ojastu aga on väitnud, et lõpetas koheselt löömise. Tunnistaja usaldusväärsuses ei ole alust kahelda. Samuti ei ole alust kahelda kannatanu ütlustes, kes on nii kohale saabunud politseiametnikele kui ka hiljem uurimisasutuse menetlejale andnud ühesuguse selgituse. Seevastu M. Ojastu on algselt väitnud, et teda löödi. Hiljem aga on M. Ojastu asunud seisukohale, et kannatanu käitus tema suhtes agressiivselt ja seepärast M. Ojastu lõi teda. Kui patrullpolitseinikud küsisid M. Ojastult, miks ta siis kannatanut lõi, kui see juba maas oli, vastas M. Ojastu, et tal tuli adrenaliin sisse ja ei andnud endale aru. Seda seisukohta on M. Ojastu kinnitanud ka kohtuistungil. Seega leiab apellant, et M. Ojastu ei saanud olla hädakaitseseisundis, vaid teadis täpselt, mida ta tegi. Nimelt otsustas ta kannatanut peksta, talle n.ö õppetundi anda, kuivõrd kannatanu tekitas konfliktsituatsiooni ja ei saanud aru, et katkiseid kaubaaluseid vastu ei võeta. Selle põhjal M. Ojastu tegutsemine, minimaalselt alates sellest hetkest, kui ta asus kannatanut selja tagant kinni haarama ning kogu edasine tegevus, mis sellele järgnes, on õigusvastane ning ei esine õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Maakohus on teinud Riigikohtu seisukohast (RKKKo 3-1-1-17-04, p 10 ja 10.1) järeldused, mis ei tugine kogutud tõenditele. Riigikohtu seisukohast tulenevalt tuleb selleks, et määratleda, kas ründaja käitumine annab aluse kartuseks, et nüüd võib järgneda vahetu rünne, igal konkreetsel juhul olukorda hinnata ja tuvastada, kas oht kaitsja või mõne teise isiku õigushüvele oli olemas või mitte. Ründest tuleneva ohu hindamiseks kasutatakse nn objektiivse kõrvaltvaataja mõistet, mis tähendab, et olukorda püütakse hinnata selle informatsiooni järgi, mis oli kasutada 5

(16)konkreetses sündmuses osalejal (nn ex ante hindamine). Kui selline "objektiivne kõrvalseisja" leiab, et õigushüve kahjustamine oli tõenäoline, siis tuleb asuda seisukohale, et ründe oht oli olemas. Hädakaitseseisundi olemasoluks on olulise tähtsusega ka ründe lõppemise hetke tuvastamine. Siinkohal omab olulist tähendust M. Ojastu käitumise õiguspärasusele hinnangu andmisel asjaolu, kas pärast esimesi lööke toimunud peksmine, ajal kui kannatanu oli juba konfliktist eemalduda püüdnud ning oli maas, oli põhjendatud või mitte. Kohus aga ei analüüsinud M. Ojastu tegevust peale esialgse väidetava hädakaitsetegevuse lõppu, kuivõrd leidis, et M. Ojastu tõsiuskselt uskus viimse löögini, et ta tegutseb hädakaitses ning ei ületanud hädakaitse piire. Siiski on see kohtu seisukoht ümber lükatav siin eelpool kirjeldatuga ning välja toodud tõenditega. Apellant rõhutab veelkord, et selgelt tõendab videosalvestus, et kannatanu oli M. Ojastust eemale põgenemas, ta ei hoidnud M. Ojastust kinni ning kui kannatanu oli maas pikali, ei nähtu kannatanu poolt tehtavaid löögiliigutusi M. Ojastu suunas. Seega ei ole põhjendatud M. Ojastu poolt kannatanule järgnemine ega maaslamaja löömine. Apellant on seisukohal, et kui kannatanu oli juba maha kukkunud, pidi M. Ojastu aru saama, et teine osapool on maas ja kaitsetuks tehtud, mistõttu ei saanud ta enam ohtlik olla. Lamav inimene ei ole jätkuvalt ründamas. Seega M. Ojastu eksimus hädakaitseseisundi olemasolus oli välditav. Seda kinnitavad ka M. Ojastu kohtus antud ütlused, mille kohaselt ei saanudki kannatanu teda neljakäpukil lüüa. Lisaks on ründeolukorra puudumine selgelt näha videosalvestuselt. Kaitsetegu, mis pannakse toime väljaspool hädakaitse ajalisi piire, ka hilinenud kaitse, ei ole toime pandud hädakaitseseisundis. Kui rünne on juba lõppenud ja õigushüve juba kahjustatud, ei saa seda enam kaitsta. Sel puhul on võimalik ainult kättemaks ja omakohus ning taoline tegu ei ole hinnatav hädakaitse kriteeriumite järgi. Tegemist ei ole ka eksimusega ründe olemasolus, kuivõrd M. Ojastu teadis täpselt, mida ta teeb ja tegutses otsese tahtlusega. Subjektiivselt puudus tal kaitsetahe, sest põhimotiiviks oli kannatanule selgeks teha ja oma sõna maksma panna, et katkiseid kaubaaluseid tagasi ei osteta. Kuna kaitsetahe puudus, siis ei saa rääkida hädakaitsest. Samuti ei ole ründe lõppemisel võimalik rääkida hädakaitse piiride ületamisest, kuivõrd puudub hädakaitseseisund. Sellisel juhul vastutab isik oma tegevuse eest üldkorras. Kokkuvõtvalt on prokurör seisukohal, et kohus on hinnanud tõendeid valikuliselt ja puudulikult, analüüsides videosalvestist ühekülgselt lähtudes süüdistatava versioonist pealiskaudselt ning kallutatult eelistanud süüdistatava ütlusi tunnistaja ja kannatanu ütlustele, mis on kokkuvõttes viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni ja toonud endaga kaasa M. Ojastu põhjendamatu õigeksmõistmise. Seega on M. Ojastu süüdi talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises ning tema tegevus on kvalifitseeritav

§ 121lg 1 järgi. Prokurör taotleb mõista M. Ojastule karistuseks vangistus 6 kuuks, mida Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendada ühe kolmandiku võrra ja mõista karistuseks 4 kuud vangistust. Mõistetud karistust ei pöörata

§ 74lg 1 ja 3 alusel täitmisele kui M.

Ojastu ei pane 18-kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab temale

§ 75

lg-s 1 ja lg 2 p-s 8 ettenähtud käitumiskontrolli ajaks määratud kontrollnõudeid ja kohustusi. Kohustada M. Ojastut käitumisekontrolli ajal osalema sotsiaalprogrammides. Kannatanu YY tsiviilhagi rahuldada ja mõista M. Ojastult YY kasuks välja 273,10 eurot, mis kanda QQ arvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX, Swedbank. 3.2 Kannatanu apellatsiooni motiivide kohaselt on M. Ojastu viinud oma ütlustega kohtu eksiteele. Kannatanu selgitab, et M. Ojastu pidi aluseid vastu võtma. Näha oli, et ta ei oska seda toimingut teha. Mitu korda käis ta, ilmselt laos, nõu küsimas, mida on näha ka video pealt. Et 6

(16)M. Ojastu saaks rahulikult tööd teha, laadis kannatanu alused maha ja sõitis laadimiskohast eemale, mida on videopildilt näha. Mingisugust agressiivset käitumist, veel vähem mingit füüsilist kontakti tal M. Ojastuga ei olnud. Kui oli möödunud ca tund aega, tavavastuvõtt ja vormistamine võtab aega 10 minutit, ja M. Ojastu tuli järjekordselt laost tagasi, väljus kannatanu masinast, et küsida kaua võtab veel aega aluste vastuvõtt, millele M. Ojastu vastas, et võib-olla saadab ta tagasi alused ja ei võtagi neid tagasi. Selle peale apellant liikus tõesti M. Ojastu poole öeldes talle, kaua see mõnitamine kestab. Selle peale tõmbas M. Ojastu hoogu võttes tagasi ja lõi apellanti paremale poole oimu piirkonda, mille tagajärjel kukkusid tema prillid asfaldile vigastades mõlemat prilliklaasi ja deformeerides parempoolset prillisanga. Seega remonti ei ole võimalik teostada. Käed ei olnud apellandil rusikas nagu M. Ojastu väidab, samuti ei haaranud ta käest M. Ojastut. Appelandi poolt ei olnud ühtegi füüsilist kontakti M. Ojastuga, kuid tema poolt oli mitu lööki vastu apellandi pead. Apellant püüdis eemalduda M. Ojastust, mida on samuti video pealt näha. Apellant on seljaga ründaja poole, kuid M. Ojastu jätkas oma rünnakut lüües teda jalaga jalgade piirkonda ja haaras varrukast kinni. Apellant püüdis lao poole minna, kuid M. Ojastu hakkas apellanti keerutama ja apellant kukkus maha, kuid M. Ojastu jätkas apellandi peksmist. Apellant palus teda lõpetada peksmine, kuid teda see ei peatanud. Kui apellant ütles, et tal on süda haige, hakkas M. Ojastu veel intensiivsemalt peksma. M. Ojastu jätkas peksmist kui apellant oli põlvili seljaga tema poole. Kuna M. Ojastu palve peale peksmist ei lõpetanud, siis hakkas apellant appi hüüdma. Seda kuulis brigadir, kes karjus M. Ojastule, et mis ta teeb, mille peale M. Ojastu lõpetas peksmise. Apellant palus kutsuda politsei ja kiirabi. Politsei tegi fotod, kus on näha apellandi verine nägu. Kiirabi saabudes anti apellandile esmaabi, mis on samuti fikseeritud. Samal päeval käis apellant EMO-s mille kohta on teade digiloos, kuigi kohtuotsusest nähtub, et apellant EMO-sse ei pöördunud. See ei vasta tõele. EMO-sse pöördus apellant 13. novembril 2019 kell 19.17, mis on fikseeritud patsiendikaardi lehel nr R185814. Väljavõttes on märgitud: Mõlematel põlvedel marrastused, parema käe pöidla liikumine piiratud, sõrm valulik. Näo parem pool marraskil, turses, väiksed hematoomid. Peavalu kukla piirkonnas, kõrvus kumiseb. 4. Ringkonnakohus määras vaadata esitatud apellatsioonide alusel kriminaalasi läbi kirjalikus menetluses ja andis kohtumenetluse pooltele taotluste ning seisukohtade esitamise tähtajaks 17. august 2020. 5. Määratud tähtajal ringkonnakohtule seisukohti ja taotlusi ei esitatud. Süüdistatav M. Ojastu esitas oma seisukoha juba enne ringkonnakohtus kriminaalasja menetlusse võtmist, taotledes jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Süüdistatav on vormistanud oma seisukoha juurdekirjutustena prokuröri ja kanatanu apellatsioonide koopiatele. Kokkuvõtvalt leiab süüdistatav, et ta täitis sellel päeval oma tööülesandeid ja kaitses end YY agressiivse rünnaku eest. Ta palub end rahule jätta, sest ei ole midagi valesti teinud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 6. Kohtukolleegium, tutvunud kohtuasja materjalidega, sh turvakaamera videsalvestusega, prokuröri ja kannatanu apellatsioonide väidetega, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele, kuna maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, mis on viinud põhjendamatu kohtuotsuse tegemiseni. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 6.1 Esmalt märgib kohtukolleegium, et

§ 121

lg-s 1 sätestatud kehaline väärkohtlemine on koosseisutüübilt alternatiiv-aktiline süüteokoosseis. Selle süüteokoosseisu objektiivne koosseis sisaldab kahte alternatiivset tegu – tervise kahjustamist ning valu põhjustavat kehalist 7

(16)väärkohtlemist. Esimene vastab teodelikti tunnustele, teine eeldab aga koosseisulise tagajärjena füüsilist valu. Tervise kahjustamine on tegu, mis seisneb organismi anatoomilise või füsioloogilise funktsiooni häires, haiguses või muus pataloogilises seisundis, seega konkreetses tagajärjes avalduvas vigastuses. Tervisekahjustuse kui tagajärje eristamine raskusastmete järgi on vajalik

§ 121lg 1 ja lg 2 p 1 piiritlemiseks.

Seega kannatanul tervisekahjutuse esinemise korral on

§ 121

objektiivne koosseis täidetud ning tagajärjena füüsilise valu tundmist eraldi tuvastama ei pea. Praeguses kriminaalasjas on süüdistuse kohaselt M. Ojastule ette heidetud YY-le tervisekahjustuse tekitamist ((hematoomi paremale oimu ja otsmiku piirkonda ning punetuse paremale poole põsesarnale, sõrmede kontussiooni ilma küünevigastuseta), mis juba üksinda täidab

§ 121lg 1 koosseisu.

Vaatamata sellele märgitakse süüdistuses sedagi, et kehalise väärkohtlemisega põhjustas M. Ojastu YY-le füüsilist valu. Maakohus leidis, et M. Ojastu oma kaitsetegevuse käigus YY-le selga ei istunud ja teda jalaga ei löönud. Kuna kannatanu ja prokurör maakohtu seisukohta YYle selga istumise osas ei vaidlustanud ja kohtukolleegiumil puudub õigus omal algatusel apellatsioonide piiridest väljuda, siis selles osas apellatsioonimenetlust ei toimu. Küll on aga kannatanu YY oma apellatsioonis endiselt seisukohal, et M. Ojastu lõi teda lisaks rusikatele ka jalaga. Praeguses asjas puudub vaidlus selles, et M. Ojastu oma tegevusega YY-le kehavigastused tekitas ja füüsilist valu põhjustas. Nende asjaolude vastu ei ole vaielnud ka süüdistatav ega tema kaitsja. Apellatsioonimenetluses seisneb vaidlus vaid selles, kas M. Ojastu lõi kannatanut lisaks rusikatele ka jalaga ning kas ta tegutses hädakaitses, ületamata seejuures hädakaitse piire. Maakohus ei ole kannatanu YY ütlusi otsesõnu ebausaldusväärseks tunnistanud, kuid on siiski leidnud, et ainuüksi kannatanu ütlustest süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks ei piisa. Maakohus on kannatanule ette heitnud sedagi, et ta ise perearsti juurde ei läinud ning EMO-sse ei pöördunud. Seevastu süüdistatava ütlused on maakohus usaldusväärseks tunnistanud. Kohtukolleegium maakohtu seisukohaga ei nõustu. Kannatanu YY ütluste kohaselt oli ta tõepoolest ärritunud, et euroaluste vastuvõtmine tavapärasest oluliselt kauem aega võttis. Seetõttu ütles ta M. Ojastule, et kaua selline mõnitamine kestab. Ta ei astunud M. Ojastule lähemale ega puudutanud teda füüsilisest. Samuti ei ähvardanud ta teda millegagi. Ka ei olnud tal käsi rusikas. Seepeale lõi M. Ojastu talle ootamatult rusikaga näkku. YY püüdis end kätega kaitsta ja süüdistatavast eemalduda. M. Ojastu aga järgnes talle, lohistas jope kraest tirides mööda maad ja paiskas asfaldile. YY jäi käpuli maha ning M. Ojastu peksis teda rusikaga näkku. Samuti lõi ta teda jalaga vastu jalgu. Appihüüdmise peale tuli kohale lao juhataja, kes M. Ojastu tegevuse lõpetas. Ta tundis peksmise ajal füüsilist valu ja sai näkku vigastusi. Samuti sai vigastada tema parema käe pöial. Purunesid prillid, määrdusid püksid ja nende parem säär oli põlve kohalt katki. Ta palus kohale kutsuda politsei ja kiirabi. Kiirabi andis talle esmaabi ja politseile andis ta esialgse seletuse juhtunu kohta (tl 1-2). Kohtukolleegiumi hinnangul on kannatanu ütlused omavahel vastuoludeta ja eluliselt usutavad. Kohtukolleegium tutvus turvakaamera videosalvestustusega, sh videosalvestuse ekraanitõmmistega (tl 8-31) ning leidis, et sellel jäädvustatu kinnitab kannatanu ütlusi. Sellelt nähtub, M. Ojastu järgneb talle. M. Ojastu haarab YY jope kraest, lohistab mööda asfalti ja paiskab ta maha. YY on käpuli maas, vaade suunatud alla. M. Ojastu lööb teda korduvalt parema käe rusikaga näkku. Kohale tõttab lao juhataja (tunnistaja UU), kes M. Ojastu tegevuse lõpetab. 8

(16)Tunnistaja UU ütlustest nähtub, et ta nägi kuidas M. Ojastu käpuli maas oleval YY-l jope kraest kinni hoiab ja parema käe rusikaga näkku peksab. Lööke oli vähemalt viis. Ta hüüdis eemalt M. Ojastule nii eesti kui vene keels, et ta peksmise lõpetaks. M. Ojastu seda ei teinud vaid lõpetas peksmise alles siis kui tunnistaja tema lähedale jõudis. M. Ojastu väitis, et klient olevat teda rünnanud. Ta saatis M. Ojastu kontorisse seletuskirja kirjutama ning helistas häirekeskusesse (tl 7). Häirekeskusesse tehtud telefonikõnest nähtub, et UU on teatanud häirekeskusesse sellest, et tema asutuse töötaja tungis kliendile kallale, pekstes teda rusikate ja jalgadega (tl 33-36). Kohtukolleegium peab tunnistaja UU ütlusi lubatavaks tõendiks, sest ta nägi ise kuidas M. Ojastu maas olevat YY kraest kinni hoidis ja rusikaga peksis. Lisaks sellele oli YY UU-le tema suhtes toime pandud vägivallast rääkides vahetult enne seda tajutu mõju all. Oma tööandjale kirjutatud seletuskirjast nähtub, et M. Ojastu tunnistab YY rusikaga löömist ja pikali tõukamist. Lööke oli neli. Konflikt sai alguse sellest, et YY tuli talle agressiivses olekus lähemale ning M. Ojastu lõi talle rusikaga näkku ja lükkas endast eemale (48-50). Sündmuskohale saabunud politseinikele avaldas kannatanu YY, et M. Ojastu peksis teda korduvalt rusikate ja jalgadega. Tema M. Ojastut ei ähvardanud ega rünnanud. Seevastu M. Ojastu väitis politseinikele esmalt, et esimesena lõi YY, hiljem aga loobus nendest ütlustest. Politseinike küsimusele, miks ta maas lamavat kannatanut lõi, vastas M. Ojastu, et tal oli adrenaliin ja ta ei andnud endale aru. Politseinkud tegid kannatanust fotod ja koostasid isiku läbivaatuse protokolli. Protokollist ja fotodelt nähtub, et kannatanu nägu on punane ja sellel on verevalumid, püksid porised ja selle parem sää põlve kohalt katki (tl 3-6). Seega on isiku läbivaatuse protokoll ja selle juurde lisatud fototabelid kohtukolleegiumi hinnangul kooskõlas kannatanu YY ütlustega. Sündmuskohal käis ka kiirabi, kes fikseeris kannatanu YY vigastused: pealaenaha pindmine vigastus ja sõrme vigastus (tl 65). Seega on ka kiirabikaardi kanded kooskõlas kannatanu YY ütlustega. Maakohus heidab YY-le ette, et ta ise perearsti juurde ei läinud ja lasi abikaasal sinna helistada. Samuti seda, et ta ei pöördunud erakorralise meditsiini osakonda. Kohtukolleegium maakohtu kriitikaga ei nõustu, sest politsei ja kiirabi olid sündmuskohal kannatanu läbi vaadanud ja tema vigastused fikseerinud, mistõttu EMO-sse pöördumine ja perearsti vastuvõtule minemine vigastuste tuvastamiseks ei olnud enam vajalik. Asjaolul, et perearstile helistas mitte kannatanu vaid tema abikaasa, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul samuti tähtsust. Perearsti kirjalikust vastusest nähtub, et sama päeva õhtul pärast vigastuste saamist on tehtud kannatanu jäsemetest ja käest röngteniülesvõtted, kus luuvigastusi ei tuvastatud (tl 62). See tõendab kannatanu apellatsiooni väidet selle kohta, et ta sama päeva õhtul EMO-sse siiski pöördus. Kannatanu on selgitanud, et ta ei saanud kiirabiga koos kohe haiglasse sõita, sest pidi oma töökaaslase mikrobussiga Kosele sõidutama. Kuna kannatanu YY ütlused on kooskõlas tunnistaja UU ütlustega, turvakaamera videosalvestusega, isiku läbivaatuse protokolliga, kiirabikaardi kannetega ja perearsti vastusega, siis loeb kohtukolleegium tema ütlused tervikuna usaldusväärseks, sealhulgas jalaga löömise osas. Maakohus ei pidanud kannatanu ütlusi konflikti alguse ja jalaga löömise osas usaldusväärseks, sest videosalvestuselt seda ei nähtu ning kannatanu jalgadel vigastusi ei fikseeritud. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et jalgadel vigastuste puudumine ei tähenda automaatselt seda, et M. Ojastu kannatanut jalaga ei löönud. Nagu kohtukolleegium eelnevalt märkis, täidab

§ 121lg 1 objektiivse koosseisu ka valu põhjustamine. Valu sai 9

(16)tunda vaid kannatanu ise ja selle tundmist ta jaatab. Kohtukolleegium loeb kannatanu ütlused ka selles osas usaldusväärseks, sest kahtlemata tekitab igasugune löömine, seda enam jalaga, füüsilist valu. Samuti ei muuda kannatanu ütlusi ebausaldusväärseks asjaolu, et kogu sündmus ei ole videosalvestusel nähtav, kuna osa sellest jääb ladustatud ehitusmaterjali varju ning asub turvakaamerast kaugel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 13.03.2020 otsuse nr 1-17-11682 punktis 21 selgitanud, et tõendi ebausaldusväärseks lugemist ei tingi üksnes vastuolu kohtueelses menetluses antud ütlustega, vaid selleks võib aluse anda ka vastuolu muude asjas kogutud usaldusväärsete tõenditega. Praegusel juhul nõustub kohtukolleegium prokuröri ja kannatanu apellatsiooni väitega, et maakohus oleks pidanud tunnistama süüdistatava M. Ojastu ütlused ebausaldusväärseks osas, mis puudutab kannatanu agressiivsust, jalaga mittelöömist, rusikalöökide arvu ja hädakaitses viibimist, sest need ei ole omavahel kooskõlas ning on vastuolus kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil avaldatud tõenditega. Kahtlustatavana ülekuulamisel on M. Ojastu andnud ütlusi, et YY lähenes talle ja liigutas oma ülakeha tema suunas, endal käsi rusikas. Seepeale M. Ojastu lõi teda enesekaitseks rusikaga näkku ja hoidis temast kinni, et teda endast eemal hoida. Kannatanu püüdis teda rusikaga lüüa, kuid M. Ojastu tõrjus selle. Seejärel haaras ta YY-l riietest kinni ja viis ta tasakaalust välja, mistõttu YY kukkus maha. Ta lõi YY-le kaks korda rusikaga näkku. Ta kuulis kui lao juhataja käskis peksmise lõpetada, kuid ta ei teinud seda, sest pidas YY ohtlikuks. Samal ülekuulamisel on M. Ojastu öelnud, et võib-olla ta siiski ei löönud kannatanut, sest ta oli neljakäpukil ja väitis endal süda haige olevat (tl 51-52). Seega on süüdistatav M. Ojastu andnud kohtueelsel uurimisel juba ainuüksi ühe ülekuulamise käigus vastuolulisi ütlusi. Vastuoluliste ütluste andmist on süüdistatav M. Ojastu jätkanud ka kohtuistungil, andnud erinevaid ütlusi nii prokuröri, kaitsja kui kohtu küsimustele vastates, sh selle kohta, mitu lööki ta kokku kannatanu suhtes tegi või kas kannatanu üldse teda puudutas või lükkas. Näiteks kohtuistungil on ta kaitsjale vastanud, et kannatanu lihtsalt lähenes, asus nagu teda lükkama, kuid hiljem vastab kohtule, et kannatanu lükkas teda ja ta kaotas tasakaalu. Ka löökide arv kõigub kahest kuueni. Jalaga löömist ei ole M. Ojastu tunnistanud, kuid on öelnud, et ta seisis ühe jala peal ja mõtles kas lüüa või mitte. Ta otsustas siiski mitte lüüa. Samas nähtub videosalvestuselt, et M. Ojastu jalad liiguvad. M. Ojastu on kinnitanud ka seda, et tal oli adrenaliin ja ei suutnud seepärast peksmist lõpetada. Seda oli ta väitnud ka juba sündmuskohal käinud politseinikele. Kohtuistungil väitis M. Ojastu, et ka tema sai juhtunu käigus kehavigastusi, sest tema kätele tekkisid hematoomid. Vastuseks sellele märgib kohtukoleegium, et 13.11.2019 sündmuskohal käinud patrullpolitseinik DD vaatas M. Ojastu läbi ja vormistas selle kohta isiku läbivaatuse protokolli. M. Ojastu isik ja tema käed fotografeeriti ning fotod lisati isiku läbivaatuse protokollile. Läbivaatuse käigus vigastusi ei fikseeritud. Märgiti vaid seda, et parema käe kaks nukki olid punased (tl 44-47). Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et kui M. Ojastul hiljem mingid vigastused ilmnesid, siis oleks ta pidanud need ametlikus korras fikseerima. Kohtukolleegiumi hinnangul on M. Ojastu esitanud sellesisulised väited hilinenult ja nende õigsust ei ole võimalik praegu kontrollida. Maakohus on leidnud, et süüdistatava usaldusväärsust kinnitab asjaolu, et ta on andnud end süüstavaid ütlusi. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole see põhjendus asjakohane, sest videosalvestuselt nähtub üheselt kuidas M. Ojastu kannatanut peksab. Kannatanul on kohapeal fikseeritud vigastused. Neid asjaolusid arvestades oli M. Ojastul mõttetu peksmist üldse eitada. Seega on süüdistatava M. Ojastu ütlused valdavas osas vastuolus nii iseenda poolt antud ütlustega kui kriminaalasjas kogutud tõenditega, mistõttu kohtukolleegium tunnistab need osaliselt ebausaldusväärseks. 10
(16)Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et kannatanut rusikate ja jalgadega pekstes ja talle kehavigastuste füüsilise valu põhjustamisega täitis M. Ojastu

§ 121

lg 1 objektiivse koosseisu.

§ 121subjektiivne koosseis eeldab vähemalt kaudset tahtlust.

Süüteokoosseis on mõlema koosseisualternatiivi puhul täidetud, kui isik pani kuriteo toime vähemalt kaudse tahtlusega.

§ 16

lg 1 kohaselt on tahtluse liigid kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus.

§ 16

lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda.

§ 16

lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Kohtukolleegium on seisukohal, et YY rusikate ja jalgadega lüües sai M. Ojastu aru, et põhjustab oma tegevusega talle füüsilist valu ning kehavigastusi ja soovis seda. Seega tegutses M. Ojastu otsese tahtlusega. Eeltoodud põhjendustel on kohtukolleegiumi hinnangul M. Ojastu oma tegevusega täitnud

§ 121lg 1 objektiivse ja subjektiivse koosseisu.

6.2 Maakohus leidis, et M. Ojastu tegutses kuni viimse löögi tegemiseni

§-s 28 sätestatud hädakaitses. Ta arvas, et YY on talle pidevalt ohtlik. Kuivõrd kohtu hinnangul ei ületanud M. Ojastu hädakaitse piire, puudus vajadus edasi analüüsida M. Ojastu käitumises

§-s 31 sätestatu esinemist. Kuna M. Ojastu tegevuses esines õigusvastasust välistav asjaolu, siis tegi maakohus õigeksmõistva kohtuotsuse. Kohtukolleegium ei nõustu ka selle maakohtu seisukohaga. Esmalt viitab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. novembri 2017. a otsuse nr 1-16-9964 punktis 9 toodud selgitusele, mille kohaselt hädakaitse (

§ 28

lg 1) nõuab hädakaitseseisundi, kaitsetegevuse ning hädakaitse teostaja kaitsetahte hindamist (hädakaitse üldnõuete kohta vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-65-15, p 10). Hädakaitseseisund ehk hädakaitseõigus tekib vahetu õigusvastase ründe korral. Õigusvastase ründe all tuleb mõista rünnet, millega rikutakse mõnda õiguslikku käitumisnormi. Välistatud on hädakaitseõiguse tekkimine ründe tõttu, mis rikub üksnes sotsiaalset käitumisreeglit (viisakus- või moraalinormi), kuid ei ole vastuolus õiguskorraga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. veebruari
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-111-04, p-d 11-13). Seega praeguses kriminaalasjas tuleb vastata küsimusele, kas kannatanu YY tegi midagi sellist, mis on käsitatav õigusvastase ründena süüdistatava M. Ojastu suhtes. Maakohus on vastanud sellele küsimusele jaatavalt. Kohtukolleegium maakohtuga ei nõustu, sest kannatanu YY etteheide süüdistatavale M. Ojastule, et kaubaaluste vastuvõtmine võtab tavapärasest rohkem aega, ei ole ebaseaduslik. Ebaseaduslik ei ole ka selle küsimuse toon (kaua selline mõnitamine kestab?). Samas oli kohtukolleegiumi hinnangul YY etteheide isegi põhjendatud, sest turvakaamera videosalvestuse põhjal kestis kaubaaluste äraandmine tõepoolest ligi tunni, mille käigus YY koos oma kaaslasega rahulikult ootas, samas kui M. Ojastu laoplatsil tagajärjetult edasi-tagasi sammus. Kohtukolleegium ei näe midagi ebaseaduslikku ka selles, et kannatanu püüdis pärast näkku rusikahoobi saamist M. Ojastut endast eemal hoida. Seejuures tuleb võtta arvesse asjaolu, et ligi 60-aastane kannatanu viibis ehitusmaterjalide kuhja taga vastamisi noore mehega, kelle käest näkku rusikahoobi saamine oli ootamatu ja hirmutav. Oma ärritunud olekut ei eita ka süüdistatav. Tema ärritus oli nii suur, et sundis teda pärast lööki 11

(16)endast tunduvalt vanemale YY-le järgnema, kraest haarama, teda maha paiskama ning rusikate ja jalgadegapeksma. M. Ojastu on ise öelnud, et tal oli adrenaliin ja ta ei suutnud oma tegevust peatada. Ta on väitnud ka seda, et arvas kuni viimase löögini, et kannatanu on tema jaoks ohtlik. Kohtukolleegium peab süüdistatava M. Ojastu sellist väidet ennastõigustavaks, sest turvakaamera salvestis ja kannatanu ütlused seda ei kinnita. Turvakaamera salvestiselt nähtub, et kannatanu YY püüab põgeneda, olles M. Ojastu poole seljaga. M. Ojastu järgneb talle, haarab jope kraest ja paiskab ta enda ümber keerutades asfaldile. Kannatanu on maas neljakäpukil ja M. Ojastu peksab teda rusikaga korduvalt näkku. Täheldatav on ka tema jalgade liikumine. Kannatanu YY kinnitas, et need olid jalalöögid. Kohtukolleegium peab M. Ojastu väidet selle kohta, et ta ei ole kannatanut jalaga löönud vaid seisis ainult ühe jala peal, ennastõigustavaks. Eeltoodud asjaolusid arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et süüdistatavale aeglase teenindamise pärast teeheite tegemine ja pärast löögi saamist M. Ojastu endast eemal hoidmine ei ole käsitletav YY õigusvastase ründena. Tegemist ei ole isegi viisakus- või moraalinormide rikkumisega kannatanu poolt. Sellest tulenevalt ei saa rääkida ka M. Ojastu viibimisest hädakaitseseisundis

§ 28lg 1 tähenduses.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on eelpoolviidatud lahendis nr 1-16-9964 veel märkinud, et hädakaitse kontekstis saab

§ 31

lg 1 kohaldamisest rääkida juhul, kui isiku poolt ekslikult ettekujutatud asjaolude kogumist tuleneb hädakaitseseisund, s.o isiku ettekujutuse kohaselt on tegemist vahetu õigusvastase ründega. Kui isik kujutab ette hädakaitseseisundit loovaid asjaolusid ning on seega enda hinnangul õigustatud kaitsetegevuseks, tuleb ka

§ 31

lg 1 kohaldamisel seejärel kontrollida, kas isiku kaitsetegevus on tema ettekujutatavate asjaolude valguses sobiv ründe lõpetamiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks. See tähendab ühtlasi, et isiku kaitsetegevus peab jääma ettekujutatava hädakaitse piiridesse (

§ 28lg 2).

Kui aga isik ületab ka tema poolt ettekujutatavate asjaolude valguses hädakaitse piire, ei välista ettekujutatud asjaolud teo õigusvastasust, mistõttu sellisel juhul

§ 31lg 1 ei kohaldu.

Lisaks eeltoodule peab isiku kaitsetegevus olema kantud kaitsetahtest, st kaitsetegevus peab ettekujutatud asjaolude valguses olema suunatud ründe tõrjumisele. Seega kehtivad jätkuvalt hädakaitseõiguse teostamisele esitatavad üldnõuded. Viidatud põhimõte tuleneb sealjuures tõsiasjast, et ründe olemasolus eksiv isik ei saa olla õiguslikult paremas olukorras võrreldes isikuga, kes tõrjub tegelikkuses asetleidvat vahetut õigusvastast rünnet (p 16).

§ 31

lg 1 kohaldamiseks tuleb järelikult tuvastada, et isiku poolt ettekujutatud asjaolude tegelikkusele vastavuse korral esineks isiku käitumises mõni õigusvastasust välistav asjaolu (p 15).

§ 31

lg 1 teise lause kohaselt vastutab õigusvastasust välistava asjaolu suhtes eksimuses olnud isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Seda mõistetavalt juhul, kui ta käitumine vastab ettevaatamatusdelikti koosseisule, on õigusvastane ja süüline (

§ 2lg 2) (p 17).

Praeguses kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt ei ole kohtukolleegiumi hinnangul võimalik järeldada, et M. Ojastu ettekujutuse kohaselt oli tegemist vahetu õigusvastase ründega, s.o eksliku viibimisega hädakaitseseisundis. M. Ojastu tegevus ei olnud kantud kaitsetahtest, vaid kättemaksust kannatanu suhtes temale suunatud kriitika eest. Kuna kannatanu YY süüdistatavat ei rünnanud, siis ei olnud M. Ojastul ka midagi tõrjuda. Seetõttu on kohtukolleegium seisukohal, et M. Ojastu

§-s 31 sätestatud näilises hädakaitses ei viibinud. Eeltoodut arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et M. Ojastu tegevuses puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud, mistõttu kohtukolleegium tühistab maakohtu otsuse M. Ojastu õigeksmõistmises süüdistuses

§ 121lg 1 järgi ja mõistab ta uue otsusega selles süüdi. 12

(16)6.3 Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium süüdistatavatele karistuse mõistmise küsimust.

§ 121

lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse.

§ 56lg 1 kohaselt karistamise alus on isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

§ 56

lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Riigikohus on

  1. mai
  2. a otsuses nr 3-1-1-52-13 korranud oma varem avaldatud seisukohta, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. Lisaks eelnevale peab kohtukolleegium vajalikuks viidata KrMS § 331 lg-le 2, mille kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Seega ei või kohtukolleegium mõista süüdistatavatele rangemat karistust, kui on taotlenud oma apellatsioonis prokurör. Prokurör leiab oma apellatsioonis, et praeguses asjas on karistuse eesmärke võimalik saavutada M. Ojastule vangistuse mõistmisega sanktsiooni keskmises määras, s.o vangistusega kuueks kuuks, mida vähendada lühimenetluse sätete kohaselt ühe kolmandiku võrra. Ärakandmisele kuuluvat neljakuulist vangistust ei pöörata täitmisele kui süüdistatav ei pane 18-kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab temale käitumiskontrolli ajaks määratud kontrollnõudeid ja kohustusi. Karistuse mõistmise osas prokurör oma motiive lähemalt ei selgita. Kohtukolleegium nõustub prokuröri karistusettepanekuga M. Ojastule mõistetava karistuse liigi ja tähtaja osas. Kohtukolleegium leiab, et M. Ojastu süü YY kehalises väärkohtlemises ei ole väike, sest ta ei põhjustanud oma tegevusega kannatanule mitte üksnes füüsilist valu, vaid ka kehavigastusi. Tegemist ei olnud mitte ühekordse rusikahoobiga, vaid näkku peksmisega. Lisaks sellele lõi M. Ojastu kannatanut korduvalt jalaga. M. Ojastut ei ole küll varem kriminaalkorras karistatud, kuid tema suhtes on kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlustel lõpetatud. Ka selles asjas tarvitas M. Ojastu füüsilist vägivalda teise isiku suhtes. See näitab, et M. Ojastul on kalduvus lahendada tekkinud probleeme füüsilise vägivalla abil. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. M. Ojastu püüab oma süüd igati vähendada, püüdes näidata kannatanut negatiivses valguses. Seetõttu ei pea kohtukolleegium põhjendatuks karistada M. Ojastut mitte rahalise karistusega, vaid vangistusega kuueks kuuks. Kuna kriminaalasi vaadatakse läbi lühimenetluse korras, siis KrMS § 238 lg 2 alusel vähendab kohtukolleegium mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistab karistuseks neljakuulise vangistuse. Kuna süüdistatav on varem kohtu poolt karistamata, tal on kindel elukoht ning karistust raskendavad asjaolud puuduvad, siis peab kohtukolleegium võimalikuks

§ 73

lg 1,3 alusel määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui süüdistatav ei pane ühe aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kohtukolleegium ei pea M. Ojastu suhtes prokuröri poolt taotletud

§ 74sätete kohaldamist põhjendatuks, sest tegemist on esimest korda kohtu all oleva isikuga. Lisaks sellele on mõistetud neljakuuline tingimuslik vangistus 13

(16)liialt lühike tähtaeg selleks, et kriminaalhooldus jõuaks süüdistatavale mingit mõju avaldada. Neil põhjustel annab kohtukolleegium M. Ojatule võimaluse oma käitumisega näidata, et ta suudab edaspidi õiguskuulekalt käituda. 6.4 Tsiviilhagiga seonduvalt märgib kohtukolleegium järgmist. Kannatanu YY esitas kohtueelse uurimise lõpetamisel 22.03.2020 tsiviilhagi summas 273,10 eurot seoses sellega, et M. Ojastu tegevuse tagajärjel said vigastada nägemisprillid (tl 67-68). YY on kannatanuna ülekuulamisel selgitanud, et ta pidi tellima uued nägemisprillid, sest vanu prille ei olnud võimalik taastada. Hagiavaldusele on lisatud Järve Kaubanduskeskuses asuva OÜ E prillipoe tellimuse kviitung summas 273,10 eurot. Kuna maakohus tegi õigeksmõistva kohtuotsuse, siis jäeti YY tsiviilhagi KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. KrMS § 310 sätestab muuhulgas, et kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. Tsiviilhagi rahuldatakse osaliselt või täielikult, kui puudub alus jätta tsiviilhagi läbi vaatamat ja kui tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud on tõendatud ning nendest lähtudes on hagis esitatud nõue õiguslikult põhjendatud. Tsiviilhagi jäetakse rahuldamata, kui puudub alus jätta tsiviilhagi läbi vaatamata ja kui tsiviilhagi aluseks olevad faktilisd asjaolud on tõendamata või kui nendest asjaoludest lähtudes ei ole hagis esitatud nõue õiguslikult põhjendatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 20.11.2017 otsuse nr 1-16-6115 punktis 36 korranud oma varasemat seisukohta, et kohtupraktika kohaselt tuleb tsiviilhagi menetlemisel kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, arvestades kriminaalmenetluse erisusi. See, millistele tõenditele saab kohus tsiviilhagi lahendamisel tugineda, on reguleeritud KrMS § 63 lg-s 1, mis nimetab ühe võimaliku tõendiliigina ka kannatanu ütlusi. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsuse põhjendatus tähendab muu hulgas seda, et peab olema jälgitav, millistele õigusaktidele tuginedes on otsus tehtud. Samuti sätestab TsMS § 438 lg 1, et otsust tehes otsustab kohus muu hulgas, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. TsMS § 442 lg 8 näeb ette, et kohtuotsuse põhjendavas osas tuleb muu hulgas märkida seadus, mida kohus kohaldas. Seega peab kohus mis tahes nõude rahuldamisel otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse. Kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi lahendamisel on oluline silmas pidada, et nn kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise hagi ei ole materiaalõiguslikult iseseisev nõue. Isiku mingi teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole, mitte uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue. VÕS § 127 lg-te 1 ja 3 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks olnud. Isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 127 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline (lg 1). Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu (lg 2). Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud 14
(16)väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks (lg 3). VÕS § 132 kohaselt asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada (lg 1). Kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, kuulub hüvitamisele hävinud või kaotsiläinud asja väärtus (lg 2). VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega (p 2), kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega (p 5). VÕS § 1050 kohaselt kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Kuna M. Ojastu tahtliku tegevuse tagajärjel läksid katki kannatanu YY nägemisprillid ja neid ei olnud võimalik parandada, siis rahuldab kohtukolleegium YY tsiviilhagi ja mõistab M. Ojastult YY kasuks välja 273,10 eurot, mis kanda QQ arveldusarvele Swedbankis.
  1. Viimasena peatub kohtukolleegium menetluskuludel. 7.1 KrMS § 175 lg 1 p 9 kohaselt on menetluskulu süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Kuna tegemist on menetluskuluga, mis ei ole materiaalses mõttes käsitletav karistusena, siis tuleb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senise praktika kohaselt sundraha väljamõistmisel kohaldada kohtuotsuse tegemise ajal kehtivat sundraha koefitsienti ja lähtuda kohtuotsuse tegemise ajal kehtivast kuupalga alammäärast (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. novembri
  3. a otsus nr 3-1-1-83-10). Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium varasemas praktikas selgitanud, et kohtuotsuse resolutiivosas ei ole üldjuhul vaja iga menetluskulu liigi kohta eraldi otsustust teha, kuid eraldi tuleb välja tuua otsustus sundraha väljamõistmise kohta (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. novembri
  5. a otsus nr 3-1-1-81-15). Kohtukolleegium kuulutab kohtuotsuse
  6. augustil
  7. Vabariigi Valitsuse 19.12.2019 määrusega nr 115 kehtestati alates
  8. jaanuarist 2020 kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 584 eurot. M. Ojastu tunnistatakse süüdi

§ 121lg 1 järgi teise astme kuriteos.

Seega tuleb käesoleva kohtuotsusega süüdistatavalt välja mõista sundraha 876 eurot. 7.2. Apelleeritud kohtuotsusega jäeti riigi õigusabi korras määratud kaitsjale advokaadi abile G. Palmile määratud tasu 394,80 eurot riigi kanda, sest KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik. 15

(16)KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemise korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kuna kohtukolleegium tühistab maakohtu õigeksmõistva otsuse ja mõistab M. Ojastu talle esitatud süüdistuses süüdi, mõistab kohtukolleegium KrMS § 180 lg 1 alusel määratud kaitsjale määratud tasu 394,80 eurot välja süüdistatavalt.
  1. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2 ja § 340 lg 4 p-st 3 tühistab kohtukolleegium Harju Maakohtu
  2. juuli
  3. a kohtuotsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse. Prokuröri ja kannatanu apellatsioonid rahuldatakse. /allkirjastatud digitaalselt/ 16
(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.