KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 29. september 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-20-6000 Kriminaalasi Roman Russ’i süüdistuses

§ 199

lg 2 p 9 järgi Kohtukoosseis Heili Sepp, Orvi Koik, Pavel Gontšarov Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu

1. augusti
2. a otsus lühimenetluses kiirmenetluse korras Apellatsiooni esitajad Süüdistatav Roman Russ (IK 37711220301, isikuandmed maakohtu otsuses) ja kaitsja Karine Nersesjan Asja läbivaatamise viis Kirjalik RESOLUTSIOON
3. Jätta Roman Russi ja kaitsja vandeadvokaat Karine Nersesjani apellatsioonid Harju Maakohtu
4. augusti 2020.a otsusele kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata.
5. Määrata Roman Russile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroole Küünemäe & Partnerid makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 75,60 (s.h käibemaks 12,60) eurot.
6. Mõista Roman Russilt riigieelarvesse välja apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulud 75,60 eurot. Makseinfo koos arveldusarvete ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse Roman Russile eraldi dokumendina. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Harju Maakohtu
8. augusti 2020.a kohtuotsusega lühimenetluses tunnistati Roman Russ süüdi

§ 199lg 2 p 9 järgi ja karistati 1 aastase vangistusega. Kr

MS § 238 lg 2 kohaselt vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 8 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja kandmisele jäi 7 kuud ja 28 päeva vangistust.

1. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni Roman Russ ja tema kaitsja.
2. R. Russ palub apellatsioonis mõistetud vangistust lühendada või määrata vangistus tingimisi katseajaga või asendada üldkasuliku tööga ja alkoholiraviga. R. Russ kirjeldab kaebuses oma elukäiku, väljendab kahetsust toimepandu pärast ja avaldab arvamust, et ainult kahe pudeli viina eest on karistus liiga karm. Ta märgib, et saaks vabanedes kohe tööle ja oli enne vangistust nn „kodeerimise“ (alkoholiravi) ootejärjekorras.
3. Kaitsja leiab, et karistus on liiga karm ning ei vasta isiku süü suurusele ega kohtupraktikale, viidates Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-99-06 (p 14). Maakohus tõi esile, et süüdistatavat on varasemalt samalaadsete kuritegude toimepanemise eest korduvalt karistatud ning ta on jätkanud selliste kuritegude toimepanemist. Kaitsja leiab, et see asjaolu iseloomustab pigem varguse süstemaatilisust, mitte aga süü suurust. Varguse objekti väärtuse on maakohus jätnud tähelepanuta. Maakohus on küll karistust põhistades märkinud, et tegemist oli kahe kuriteoepisoodidega, üks jäi katsestaadiumisse ning üks viidi lõpule (24.08.2020.a varguse episoodis tekitati kannatanule kahju 3.69 eurot), kuid Harju Maakohus ei ole üldse andnud hinnangut sellele, et asjad, mida R. Russ püüdis varastada, maksid kokku vaid 7.38 eurot. Varastatud kaup oli mõeldud enda tarbimiseks (R. Russ tunnistab, et tal on sõltuvus), mitte kolmandatele isikutele müümiseks. Arvestades kuriteo objekti nii väikest väärtust, ei pea apellant põhjendatuks ega mõistlikuks 1 aastast vangistust, seda enam, et ajavahemik viimase karistuse kandmiselt vabanemisest uue varguse katse toimepanemiseni oli küll lühike, kuid mitte erakordselt lühike. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu
4. augusti 2020.a kohtuotsus karistuse osas ja mõista R. Russile kergem karistus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku ning esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ning tuleb jätta läbi vaatamata. Põhjused on järgnevad.
6. KrMS § 326 lõike 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm-d nr 3-1-1-71-11, p 6, 3-1-1-82-11, p 7, ja 3-1-1-6-13, p 6). Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga.
7. Apellatsioonimenetluse eesmärk on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud järelduste muutmiseks. Apellatsioonide sisust lähtudes on tegemist kaebustega, mille arutamine ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti. Maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas kujunenud seisukohtadega. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta.
8. Apellatsioonides ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Apellatsioonides esitatud seisukohta, et maakohus pole mõistetud karistust piisavalt põhjendanud ja see ei vasta teosüüle, peab kohtukolleegium üksmeelselt ilmselgelt põhjendamatuks ja perspektiivituks.
9. Maakohus karistas R. Russi

§ 199

lg 2 p 9 alusel kahe (19.08.2020 ja 24.08.2020) kuriteo eest ühe aasta vangistusega, põhjendades seda üksikasjalikult peaaegu kahel lehel.

§ 199lg 2 alusel saab karistada rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.

Käesoleval juhul pole karistusliigi valikut vaidlustatud, mistõttu küsimus on karistusmääras. Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, mille järel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (nt RKKKo 3-1-1-6-17, p 9 jne). Eriosa sanktsiooni keskmine määr on ligi 2,5 aastat vangistust, millest mõistetud karistus on märkimisväärselt madalam, lähenedes pigem alammäärale. Kohus on sellist karistust mõistes võtnud süü puhul arvesse varastatu vähest väärtust (vt otsuse lk 6, alt

1. rida), mistõttu kaitsja väide, et ta pole seda teinud, ei vasta tõele.
2. Kaitsja arvab, et maakohus on võtnud R. Russi varasemaid karistusi arvesse lubamatult. Kohtukolleegium peab seda etteheidet alusetuks ja ekslikuks. Kaitsja viidatud Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-99-06 on rõhutatud keeldu hinnata karistuse liigi ja määra valikul konkreetse teo asemel hoopis süüdistatava varasemat elukäiku ning tema isikuomadusi üldises plaanis, kusjuures üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Maakohtu otsus ei võimalda sedastada seda, et kohus oleks asendanud süü suuruse kontekstis teo hindamise isiku hindamisega, hinnates seejuures isikut teost lahutatult. Maakohus mainib süü suuruse juures varasemat karistatust teiste, otseselt teoga seotud asjaolude seas ja rõhutab seejuures asjakohaselt, et „süüdistatavat on varasemalt samalaadsete kuritegude toimepanemise eest korduvalt karistatud ning ta on jätkanud selliste kuritegude toimepanemist.“ Vaadates toimikus olevaid varasemaid karistusandmeid (tl 4057), ilmneb, et maakohtu osundatud varasemaid karistusi pole põhjust käsitleda seekordsetest tegudest täiesti lahutatuna ning maakohus pole neid selliselt ka käsitlenud.
3. R. Russil on seitse kehtivat karistust varavastaste kuritegude eest, kusjuures kuus neist just süstemaatilise varguse (

§ 199lg 2 p 9) eest.

Seejuures mõisteti R. Russ 18.02.2020 süüdi 26,99 eurot maksva parfüümipudeli poevarguse katses ja 30.08.2019 ligi 3 eurot maksva alkoholi poest varguse katses, karistades teda mõlemal juhul 8-kuulise vangistusega. Kahtlemata on tegemist ühelaadsete kuritegudega. Kaitsja rõhutab, et R.Russ varastas (seekord) vaid oma tarbeks, justkui see vähendaks ta süüd. Karistusandmeist (lk 55 pöördel) ilmneb, et R. Russ püüdis aasta tagasi varastada alkoholi samadel asjaoludel.

1. Kaitsja viidatud Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-99-06 (p-d 15 – 15.1) märgitakse sedagi, et karistust kohaldades tuleb süüdistatava isikuga vältimatult arvestada eripreventiivsest prognoosi tegemiseks. Seda on maakohus ka teinud, mistõttu R. Russi varasemate samalaadsetele kuritegude ja nende eest karistamise mainimine on kohane. Maakohtul tuli vastata küsimusele: kui R. Russi ei mõjuta uutest kuritegudest hoiduma 8-kuuline vangistus (mida lühimenetluses vähendati) ühe varguse eest, milline karistus võiks teda siis mõjutada? Kohtuistungi protokollist nähtuvalt (tl 88 pöördel, 3 viimast rida) ilmneb, et kohus on sellesse küsimusse istungil eraldi süvenenud, mida kinnitab ka mõttekäik kohtuotsuse lk-del 6 ja
3. Lisaks tuli maakohtul arvestada Riigikohtu praktikas leituga, et üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil (RKKKo nr 3-1-1-6-17, p 18). Sestap on oluline, et R. Russ pani esimese varguse selles asjas toime 18.08, olles eelmise varguse eest mõistetud vangistuselt vabanenud alles 24.
4. Toimikust nähtub, et viimati enne seda vabanes R. Russ varguse eest mõistetud vangistuselt 07.02.2020, pannes uue varguse katse toime juba 16.02.2020 (tl 40 ja 44). Nii nagu selgi korral, on ta ka vähemalt kahel eelmisel korral vaidlustanud (edutult) talle mõistetud karistuse, sest see on tema arvates liiga range. Järjepidev samaliigiliste kuritegude toimepanemine ja karistusega mittenõustumine viitab sellele, et R. Russ tõrgub kohtuotsuseid tõsiselt võtmast ja õiguskorrale allumast. Neil asjaoludel on tajutavalt ebamugava karistuse mõistmine põhjendatud nii eri- kui ka üldpreventiivsetel põhjustel.
5. Kokkuvõttes on praeguse kahe kuriteoepisoodi eest põhjendatult karistuseks aastane vangistus (mida lühimenetluses vähendati 8 kuuni). See on ühest küljest suurem kui varasemad 8-kuulised vangistused ühe samalaadse teo eest, teisest küljest jääb see aga karistusliigi alammäära lähedusse, arvestades mh varastatu vähest väärtust.
6. R. Russ taotleb karistuse tingimuslikku kohaldamist. Maakohus põhjendab selle võimatust oma otsuses ammendavalt (otsuse lk 7). Vangistuse asendamine üldkasuliku tööga poleks mõeldav samadel põhjustel, sest R. Russ ei ole selline isik, kes suudaks alluda kriminaalhoolduse ja üldkasuliku tööga kaasnevale korrale – juba ainuüksi eespool viidatud järjekindlus varguste toimepanemisel, mille käigus ta eirab süstemaatiliselt riigi karistusotsustes väljenduvat seisukohta, näitab, et ta teeb seda, mida tema parasjagu tahab, mitte seda, mida temalt nõutakse. Samuti viitab pidev alkoholi varastamine alkoholisõltuvusele, mis kujundab oluliselt R. Russi tahet. Viimast jaatab süüdistatav ka oma apellatsioonis, öeldes, et pani teod toime alkoholismi tõttu. Ringkonnakohus jääb samale seisukohale, mida väljendas 21.05.2020 kohtuotsuses (p 10.2), keeldudes rahuldamast R. Russi ja tema kaitsja apellatsioone, kus sooviti karistuse asendamist üldkasuliku tööga. Praegused asjaolud on samasugused.
7. Süüdistatav soovib alternatiivselt, et tema karistus asendataks alkoholiraviga.

§ 692

näeb tõesti ette, et kui isikule mõistetakse kuuekuuline kuni kaheaastane vangistus teo eest, mille ta on toime pannud ravitava või kontrollitava psüühikahäire tõttu, võib kohus asendada vangistuse raviga. Praegusel juhul, isegi kui R. Russil oleks diagnoositud sõltuvushäire, pole teada mingeid asjaolusid, mis veenaks, et ta on ravile allutatav. Kui tuvastatav häire pole ravitav ega kontrollitav, tuleks algselt mõistetud vangistus ka haige isiku suhtes täitmisele pöörata. Juba R. Russi apellatsioonis esitatud argumendid (pöördus arsti poole, kuid enne kui jõudis ravi ära oodata, pani mõne nädala jooksul toime kaks vargust, mida seostab alkoholisõltuvusega) viitavad sellele, et tal ei õnnestuks ravile alluda. Nähtuvalt kohtuistungi protokollist ei tõstatanud ükski menetluse pool küsimust sellest, et kohaldataks

§-i

1. Kokkuvõttes jättis maakohus küsimuse sellest, kas asendada karistus raviga, otsuses õigustatult käsitlemata, sest selle võimaluse kaalumiseks ei olnud põhjust.
2. Kaitsja on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal otsusega tutvumisele ja apellatsiooni kirjutamisele 70 minutit. Kaitsja taotleb selle eest makstava tasuna 75,60 eurot, s.h käibemaks 12,60 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus peab toimingute ajalist mahtu põhjendatuks ning tasumäär vastab advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korras sätestatule.
3. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. See, et ringkonnakohus jätab esitatud apellatsioonid läbi vaatamata, tähendab, et maakohtu otsus jääb muutmata. Seega jääb määratud kaitsja tasu süüdistatava kanda.
4. Ülaltoodut silmas pidades leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et R. Russile mõistetud karistus on seaduslik ja põhjendatud ja apellatsioonide põhjendused selle tühistamiseks ega muutmiseks alust ei anna. Süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ning ringkonnakohus jätab need juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 läbi vaatamata. /allkirjastatud digitaalselt/