← Eesti

3-20-349/51

Obsah (5)§ 252§ 249§ 251§ 253§ 175

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-20-349 13. nov

) § 230 lg 1 ja § 234). Tallinna Ringkonnakohtu

  1. juuli
  2. a määruse punkti 3 tuleb muuta kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu osas.
  3. Vaidlusalune PPA otsus sisaldab sisuliselt kolme haldusakti: rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsust (otsuse punktid 1 ja 2), lahkumisettekirjutust (otsuse punkt 3) ja sissesõidukeeldu (otsuse punkt 4). Ringkonnakohus peatas kõigi nimetatud otsuste kehtivuse. Enne määruse tegemist ei kuulanud ringkonnakohus PPA arvamust ära.

§ 252

lg 1 teise ja kolmanda lause järgi võib esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel menetlusosalised ära kuulata, kuid seda ei pea tegema. Riigikohtule esitatud määruskaebuses väidab PPA, et Kuuba kodanik, kes on riigist eemal viibinud kauem kui kaks aastat, võib kodumaale tagasi pöörduda vaid riigi loal, mida kaebaja ei pruugi saada (vrd PPA

  1. veebruari
  2. a otsuse lk 16 p 2.2 viimane lõik). Seega võib tema tagasipöördumine Kuubale olla raskendatud, kui PPA vaidlusaluse otsuse täitmine viibib, ja muutuda lõpuks võimatuks. Eeltoodust lähtudes kaalub Riigikohus, kas asjaolu, et praegu seatud esialgse õiguskaitse tõttu võib isiku väljasaatmine osutuda PPA jaoks oluliselt keerulisemaks või võimatuks, õigustab esialgse õiguskaitse rakendamist teistsuguses ulatuses. 11.

§ 249

lg-te 1 ja 3 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks, võttes seejuures arvesse avalikku huvi, puudutatud isiku õigusi, kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Otsustamisel, kas kohaldada esialgse õiguskaitse abinõud ning milline neist valida, tuleb kohtul silmas pidada, et tehtav valik oleks proportsionaalne kõigi protsessiosaliste suhtes. Esialgset õiguskaitset tuleb kohaldada vaid niipalju, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks (vrd tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 378 lg 4). Kaebaja õiguste kõrval tuleb samaväärselt arvestada ka avalike huvidega ja võimalike kolmandate isikute õigustega. Kohtu ülesanne on lisaks esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise tagajärgede prognoosimisele hinnata ka esialgse õiguskaitse kohaldamise tagajärgi. Nii näiteks paneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu

  1. detsembri
  2. a direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel art 8 lg 1 liikmesriigile kohustuse võtta tarvitusele kõik vajalikud meetmed tagasisaatmisotsuse täitmiseks juhul, kui ei ole määratud vabatahtliku lahkumise tähtaega. Kolleegium on varem selgitanud, et haldusakti täitmist tagavate meetmete kasutamata jätmine võib teatud olukordades tuua kaasa pöördumatud negatiivsed tagajärjed riigi või teiste isikute jaoks, ning rõhutanud, et kohtu kohaldatav esialgne õiguskaitse ei tohiks muuta haldusakti täitmist lõplikult võimatuks (vt otsus asjas nr 3-3-1-32-15, p 11).
  3. Kaebaja taotles esialgset õiguskaitset kohtumenetluse ajal Eestis viibimiseks. Selleks, et kaitsta kaebajat kohtumenetluse ajal väljasaatmise eest, kuid jätta PPA-le võimalus teha ettevalmistusi kaebaja väljasaatmiseks, piisab praeguses asjas lahkumisettekirjutuse sundtäitmise keelamisest (vt

§ 251lg 1 p 2). Kõigi kolme haldusakti kehtivust ei ole vaja peatada. 3

(4)3-20-349 12.
  1. Kuna ringkonnakohtu seatud esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärgiks oli kaitsta kaebajat Eestist väljasaatmise eest ja tagada tema osalemine kohtumenetluses, puudus vajadus peatada rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse kehtivus. Esialgset õiguskaitset suuremas ulatuses ei õigusta Eestis viibimise aluse äralangemine (VRKS § 10 lg 2 p 2), sest kaebaja Eestis viibimise õigusliku alusena piisab praegusel juhul ka esialgset õiguskaitset kohaldavast kohtulahendist, millega keelatakse lahkumisettekirjutuse sundtäitmine (välismaalaste seaduse § 43 lg 1 p 5). Miinimumstandardi isiku sotsiaalsete garantiide kohta ajal, mil väljasaatmine on edasi lükatud, näeb ette direktiivi 2008/115/EÜ art
  2. Vältimatu sotsiaalabi (toit, riietus, ajutine majutus) andmise kohustust sätestava sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 8 on kohaldatav ka ajutiselt Eestis viibiva välismaalase suhtes (vt SHS § 5 lg 5). 12.
  3. Kuna sissesõidukeeld hakkab vaidlusaluse PPA otsuse resolutsiooni punkti 4 järgi kehtima alates lahkumiskohustuse täitmisest, siis ei olnud vaja peatada ka sissesõidukeelu kehtivust.
  4. Usutav on PPA väide, et pärast kahte aastat riigist eemalviibimist võib kaebaja tagasipöördumine sõltuda Kuuba võimude otsusest. Seega, kui kohtumenetlus on kaebajale edutu, võib vaidlusaluses PPA
  5. veebruari
  6. a otsuses sisalduva lahkumisettekirjutuse täitmine olla raskendatud, kui mitte võimatu. Eristada tuleb lahkumisettekirjutuse kehtivust ja täitmist (vrd väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse §-d 4, 5 ja § 7 lg 2). PPA poolt väljasaatmiseks vajalike toimingute tegemine (kaebaja reisidokumentide hankimine) eeldab lahkumisettekirjutuse kehtivust. Kolleegium on varem selgitanud, et lahkumisettekirjutuse täitmise peatamine (erinevalt kehtivuse peatamisest) ei takista PPA-d selle täitmist tagavaid meetmeid kasutamast (vt määrus asjas nr 3-3-1-32-15, p 11). Seejuures ei välista lahkumisettekirjutuse täitmise peatamist see, et pöördumatute tagajärgede saabumine pole täitmise peatamise otsustamise hetkel kindel (vt määrus asjas nr 3-3-1-67-01, p 3). Lähtudes vajadusest sõnastada esialgse õiguskaitse abinõu võimalikult selgelt ja kohaldada seda minimaalses vajalikus ulatuses, piisab kolleegiumi hinnangul praegusel juhul vaidlusaluses PPA
  7. veebruari
  8. a otsuses sisalduva lahkumisettekirjutuse sundtäitmise keelamisest. Selliselt on täidetud kaebaja eesmärk kohtumenetluse ajal Eestis viibida ning esialgse õiguskaitse kohaldamine ei takista PPA-l teha ettevalmistavaid toiminguid lahkumisettekirjutuse täitmiseks. Lahkumisettekirjutuse sundtäitmise keeld ei takista praegusel juhul ka kaebaja majutamist, paigutamist ega kinnipidamist, mida on PPA-l võimalik teha väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse alusel.
  9. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kolleegium PPA määruskaebuse. Tallinna Ringkonnakohtu
  10. juuli
  11. a määruse resolutsiooni punkti 3 tuleb muuta. Kolleegium asendab kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu (

§ 253) ja keelab Politsei- ja Piirivalveameti 13.

veebruari 2020. a otsuse nr 7001910223-1 resolutsiooni punkti 3 (st lahkumisettekirjutuse) sunniviisilise täitmise kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni samas haldusasjas. Kolleegium asendab (

§ 175lg 3). omal algatusel avaldatavas määruses kaebaja nime tähemärgiga (allkirjastatud digitaalselt) 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.