Obsah (8)

§ 141§ 179§ 178§ 182§ 64§ 68§ 76§ 75

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 5. oktoober 2020, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-15-6738 Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas, Maarika Kuusk Kohtukoosseis Va

§ 141

lg 2 p-de 1, 6 järgi 10 aasta vangistusega,

§ 179

lg 1 järgi 1 aasta 10 kuu vangistusega,

§ 178

lg 11 järgi 3 aasta vangistusega ja

§ 182

järgi 6 kuu vangistusega.

§ 64lg 1 alusel karistustest raskeima suurendamise teel mõisteti M. Eelmaale liitkaristuseks 12 aastat vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust 1/3 võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti M. Eelmaale 8 aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusaega alates ajavahemikust 14.08.2013-16.08.2013, s.o 3 päeva, ja seejärel alates 13.03.

1. Karistuse kandmise aja algus 13.03.2015 ja lõpp 12.03.
3. Tartu Maakohtu 31.08.2020 määrusega jäeti M. Eelmaa vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. 2.
4. M. Eelmaa on mõistetud karistusajast ära kandnud vähemalt 2/3 ning üle nelja kuu. M. Eelmaal on karistust kanda rohkem kui 2 kuud (

§ 76lg 3).

Seega esinevad formaalsed alused süüdimõistetu tingimisi vangistusest ennetähtaegseks vabastamiseks. 2.

1. M. Eelmaad on korduvalt kriminaalkorras karistatud. Käesolevat karistust kannab ta vägistamise, lapseealise seksuaalse ahvatlemise, lapsporno valmistamise ja alaealise alkoholi tarvitamisele kallutamise eest. Varasemalt on kohus jätnud M. Eelmaa vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata eelkõige kuriteo toimepanemise raskete asjaolude ja süüdimõistetu isiku tõttu. Maakohus leiab, et need kaalutlused on ka käesolevalt asjakohased. 2.
2. M. Eelmaa kaitsja on õigesti viidanud Riigikohtu praktikale, et süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegset vabastamata jätmist ei saa põhjendada toimepandud kuriteo raskuse ja selle eest mõistetud karistuse kestusega (Riigikohtu 19.06.2020 määrus kriminaalasjas nr 1-14-5339, p 12). Samas märgib Riigikohus viidatud lahendis, et selgepiiriliselt tuleb eristada ühelt poolt isiku poolt toimepandud kuriteo raskust ja selle eest mõistetud karistust ning teiselt poolt kuriteo toimepanemise asjaolusid. Kohus võib ja ka peab ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel hindama kuriteo toimepanemise asjaolusid.

§ 76

lg 4 kohaselt on just konkreetse kuriteo asjaolude arvestamine vajalik otsustamaks, missuguseid potentsiaalseid riske isiku varasem käitumismuster endas kätkeb (Riigikohtu 07.03.2019 määrus kriminaalasjas nr 1-09-14104, p 22). Seega on kohus ka käesoleval juhul kohustatud võtma arvesse M. Eelmaa toimepandud kuritegude asjaolusid. 2.

1. M. Eelmaa kannab karistust isikuvastaste ja alaealiste vastaste süütegude eest. Maakohus asus seisukohale, et toimepandud kuritegude asjaolud on väga rasked. M. Eelmaa kuritegude ohvriteks oli kokku 6 last vanuses 2-11 aastat. Lisaks seksuaalsetele süütegudele on süüdimõistetu kannatanute suhtes kuritegude toimepanemist ka jäädvustanud (pildistanud või filminud). Muuhulgas M. Eelmaa salvestas videosse, kuidas ta 6-7-aastast last vägistas, samuti pildistas ta 2-aastast last pornograafilises situatsioonis. Kuritegusid pani süüdimõistetu toime pika ajavahemiku jooksul (2012 kuni 2015) ning erinevates asukohtades, sealhulgas lapse kodus tema vanemat külastades. Võttes arvesse M. Eelmaa kuritegude eelmainitud asjaolusid, oli maakohus seisukohal, et isiku vabanemise korral esineb kõrge risk uute kuritegude toimepanemiseks. 2.
2. M. Eelmaa suhtumine toimepandusse on küsitav. Kuigi kinnipeetav selgitas kohtuistungil, et ta on kuriteo raskust mõistnud, nähtub vangla iseloomustusest, et isik oma kuritegelikku käitumist osaliselt siiski ei mõista ning ohvriempaatia on tema puhul moonutatud. Süüdimõistetu ei näe kuritegude toimepanemises ainult enda süüd, vaid põhjendab seda erinevate asjaoludega. Vangla hinnangul on M. Eelmaa motivatsioon kuritegelikust käitumisest loobuda hetkel paljasõnaline. Selline suhtumine näitab, et vangistus ei ole M. Eelmaa puhul oma eesmärki täitnud. Kuni isik toimepandud kuritegude olemust ja raskust tegelikult ei mõista, kuigi sõnades seda väljendab, ei ole tal ka võimalik oma suhtumist muuta ja teha asjakohaseid järeldusi edaspidiseks. Isiku paljasõnalised väited kohtuistungil ei lükka ümber järeldusi, mida saab teha tema suhtumisest ja hoiakutest, mida ta on väljendanud vangistuses pika aja vältel. 2 2.
3. Maakohus luges positiivseks M. Eelmaa käitumise vangistuses ja tema vabanemisjärgsed elutingimused. Süüdimõistetu on kohusetundlikult täitnud individuaalset täitmiskava, osaledes arvukates taasühiskonnastavates tegevustes ning tal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused. Vabanemise korral on tal olemas kindel elukoht ja perekonna toetus, lisaks soovib ta leida töö ja jätkata psühholoogi juures käimist. Maakohus tunnustas, et süüdimõistetu on oma probleemidega (isiksusehäire ja seksuaalsuunitlushäire) vangistuses tegelenud ja on valmis jätkama ravi ka vabaduses. Sellegipoolest ei ole valmidus alluda ravile piisav põhjus isikut enne tähtaega vabastada. 2.
4. Praegusel juhul kaalub M. Eelmaa toimepandud kuritegudest lähtuv ohuprognoos üles teda iseloomustava positiivse teabe. Kuriteo toimepanemise asjaolud ja süüdimõistetu suhtumine annavad alust arvata, et ta võib vabaduses jätkata kuritegude toimepanemist. Sealjuures oleksid enim ohustatud väikesed lapsed, kelle vastu võib M. Eelmaa toime panna seksuaalkuritegusid. Samuti ei oleks, kõike eeltoodut arvestades, süüdimõistetu vabastamine kaks ja pool aastat enne karistuse lõpptähtaega kooskõlas ühiskonna õiglustunde ega õiguskorra kaitsmise huvidega. Määruskaebused ja vastused määruskaebustele
5. Tartu Maakohtu 31.08.2020 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu M. Eelmaa kaitsja vandeadvokaadi abi Marina Kelpman, kes leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja süüdimõistetu vabastada tingimisi ennetähtaegselt. 3.
6. Määruskaebuse esitaja leiab, et maakohus on otsustuse tegemisel arvestanud põhjendamatult negatiivseid asjaolusid ja sellest tingitud võimalikke tagajärgi, mis kogumis on viinud määruskaebuse esitaja suhtes ebaõige kohtulahendi tegemiseni. Määruskaebuse esitaja leiab, et maakohus on ebaõigelt kohaldanud

§ 76

lg 4 ja jätnud kohtumääruse põhistamata, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena ja annab aluse maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohus on jätnud arvestamata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi asjas nr 1-14-5339, väljendatud seisukohaga, et süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegset vabastamata jätmist ei saa põhjendada toimepandud kuriteo raskuse ja selle eest mõistetud karistuse kestusega. Kuriteo raskust on seadusandja arvestanud

§ 76

lg-s 2 toodud tähtaegade sätestamisel (RKKKm 3-1-1-12-17, p-d 16 ja 21; RKKKm 1-09-14104/142, p-d 20 ja 21). 3.2. Täidetud on formaalsed eeldused süüdimõistetu ennetähtaegseks vabastamiseks. Karistuse kandmise ajal on süüdimõistetu osalenud sotsiaalprogrammis „Uus Suund“. Lõpetas programmi täies mahus. Läbitud programmi tulemusena suurenes teadlikus vajadustest kuriteo korduvuse seisukohalt. M. Eelmaa omab selgeid eesmärke, osaleb seksuaalkurjategijate grupiprogrammis ja on valmis tegelema enda probleemiga ka tulevikus. M. Eelmaal puuduvad distsiplinaarkaristused. Süüdimõistetul on kindel elukoht ja töökoha leidmise soov ning lähedaste toetus, kes on valmis teda vabanedes toetama. Vanglas läbitud sotsiaalkurjategijate grupiprogrammist ja teistest sotsiaalprogrammidest on ta teinud vastavad järeldused oma tegude kohta. 3.3.

§-st 76 ei tulene, et ennetähtaegne vabastamine on erandlik ja seda saab rakendada vaid mõne kuriteo või karistuse puhul. Süüdimõistetul on õigus eeldada, et hea käitumise ja

§ 76

lg-s 4 märgitud asjaolude esinemise korral saab ta pärast karistuse osalist ära kandmist enne tähtaega vabaneda. Menetluses on tõendamist leidnud M. Eelmaa eeskujulik käitumine karistuse kandmise ajal. Isikuomadused on muutunud oluliselt positiivsemas suunas, kuna isik on teadvustanud oma varasemat ebaõiget käitumist ja teinud sellest tulenevalt ka vastavad järeldused. M. Eelmaa soovib ja suudab ühiskonnas elada õiguskuulekalt. 3 3.

1. Põhjendamatult on omistatud M. Eelmaale liigselt negatiivseid ilminguid, mis aga ei vasta tegelikkusele. Maakohus ei ole arvestanud sisuliselt mitte ühegi isikut toetava ega positiivse asjaoluga. Selle asemel on kujundatud süüdimõistetust eelarvamus, kes vabaduses jätkab „kindlasti” süütegude toimepanemist. Maakohus on põhjendamatult pannud küsimuse alla M. Eelmaa suhtumise toimepandusse. M. Eelmaad positiivselt iseloomustavad tegurid leidsid mainimist maakohtu määruses, kuid maakohus on karistuse eesmärkide täitmist ja süüdimõistetu edasist võimalikku õiguskuulekat käitumist otsustavalt eitanud. Maakohtu põhjendustest ei selgu, miks siis varasemad kriminaalkaristused võimaldavad järeldada, et ka pärast kahe kolmandiku mõistetud karistuse ärakandmist pole isiku hoiakud ning suhtumine muutunud. 3.
2. Vangla hinnangul on risk, et M. Eelmaa paneb toime uue kuriteo kõrge. Kohtumäärusest ei selgu, millele tugineb järeldus, et uue kuriteo toimepanemise risk on niivõrd kõrge. Uue kuriteo riski hindamisel on lähtutud andmetest, mis puudutavad kuriteo toimepanemise hetke, kuid sellest on möödunud ca 6 aastat ja määruskaebuse esitaja oma isikuomadustelt on selle aja jooksul oluliselt muutunud ja seda just positiivses osas. Vangla poolt esitatud riskihinnangule ei saa ennetähtaegse vabastamise otsustamisel tugineda. Süüdimõistetu püüdlikkus näitab, et karistuse eesmärgid on täidetud. Maakohtu seisukoht põhineb asjaolude ebaõigel tuvastamisel ja

§ 76lg-s 4 loetletud tegurite valikulisel hindamisel.

Eelkõige tuleb pöörata tähelepanu isiku käitumisele karistuse kandmise ajal ja tema vabanemisjärgsetele elutingimustele, mistõttu on põhjendatud M. Eelmaa ennetähtaegne vabastamine. Ka ei ole maakohtu määrus kooskõlas seaduseandja tahtega soodustada kinnipeetavate ennetähtaegset vabastamist ning neile vangistuse lõpuni ärakandmise asemel alternatiivsete mõjutusvahendite kohaldamist.

1. Tartu Maakohtu 31.08.2020 määruse peale esitas määruskaebuse ka süüdimõistetu M. Eelmaa, kes palub tühistada maakohtu määruse. Määruskaebuses leitakse kokkuvõtlikult järgmist. Süüdimõistetu leiab, et maakohus on vääralt ja oletuslikult tõlgendanud vangistuse olemust ja eesmärki ning on olnud oletuslik tulevikuvaadete osas, seejuures jättes arvestamata vanglas läbitu ja muutumiseks olulised tegevused. Maakohus ei ole arvestanud lisaavaldusi ega vangistuse eesmärke tagavaid dokumente. Süüdimõistetu soovib minna ravile ka väljaspool vanglat, sest vanglas antud ravivõimalused ei ole võimalikud ja otstarbelised. Ühiskonna õiglustunde ja õiguskaitsmise huvide osas leiab süüdimõistetu, et selline väljend on väär ja mitteseaduslik. Ennetähtaegne vabastamine ei ole vangistuse lõpetamine, vaid korralikult vangistuses viibijale kergemaliigilise karistuse määramine. Kuriteo raskusaste ei ole siinkohal oluline. Viljandi haigla on andnud nõusoleku, et süüdimõistetu saab tulla nende juurde ravile. Vangistuse aeg ja psühholoogide hinnang on tõestanud süüdimõistetu tahet muutuda. Maakohus ei ole analüüsinud elektroonilise valve avaldust, ravile asumise soovi, pole välja toodud motivatsioonikirja, psühholoogide pabereid ning Töötukassa kirja. Maakohus määras isikule kaitsja alles 13.08, seega ei olnud võimalik kaitsjaga kõike läbi arutada (istung toimus 17.08). Ka see näitab, et maakohtu määrus oli ennatlik ja pealiskaudne. Maakohus ei ole arvestanud süüdimõistetut personaalselt iseloomustavaid asjaolusid. Süüdimõistetu ei ole rahul, et maakohus arvestab süüdimõistetu suhtes kustunud karistusi. Samuti jääb arusaamatuks, millele tugineb hinnang, et süüdimõistetu hakkab laste vastu suunatud kuritegusid toime panema, sest ta on laste vastu suunatud kuritegudes kohtu all esimest korda. Selle osas on süüdimõistetu saanud vangistuses aga nõustamist. Kuritegudesse suhtumine nähtub Rockwood sotsiaalprogrammist. Seksuaalne kuritegu on psühholoogiline probleem, mistõttu tuleb arvestada psühholoogide hinnangut. Süüdimõistetu palub arvestada maakohtu poolt arvestamata jäetud pabereid. 4
2. Tartu Ringkonnakohtu 21.09.2020 määrusega võeti määruskaebused menetlusse ning anti aega esitada määruskaebuste kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 28.09.
3. Nimetatud ajaks täiendavaid seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
4. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna esitatud määruskaebused alust asuda võrreldes maakohtuga teistsugusele seisukohale. Küll on ebaõige maakohtu viide ühiskonna õiglustundele. Kuna tegemist on maakohtu poolt lahti seletamata õigusmõistega, on tegemist sisutühja argumendiga. Ei ole teada, mida maakohus on selle mõiste all silmas pidanud. Muus osas on maakohtu määrus põhjalik ning selles on analüüsitud kooskõlas seaduse ja kohtupraktikaga ennetähtaegse vabastamise küsimuse nii formaalseid kui ka materiaalseid eeldusi. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna süüdimõistetu kaitsja poolt määruskaebuses üle korratud formaalsed eeldused sellele asjaolule täiendavat kaalu juurde, koormates üksnes määruskaebust, sest formaalsete eelduste täidetuse osas vaidlust käesolevalt ei ole.
5. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks vastata süüdimõistetu pahameelele, et kaitsja määrati talle ennetähtaegse vabastamise küsimuse arutamisel sisuliselt viimasel hetkel ning tal ei olnud võimalik arutada kaitsjaga kohtule saadetud dokumentide vajalikkuse ning formaalse õigsuse osas. Tegemist on süüdimõistetu hinnangul äärmiselt lühikese ajaga kaitsjaga asja arutamiseks. Ringkonnakohus tutvus muuhulgas ka maakohtus toimunud istungi protokolliga, mille kohaselt on maakohus süüdimõistetule selgitanud, et kohus on saanud süüdimõistetult selgitustaotluse kaitsja määramise korra kohta ja selgitab, et kaitsja määramine käib läbi vastava infosüsteemi, kuid sel korral tekkis infosüsteemis viga ja kaitsja määramine venis ning kaitsja sai määratud hiljem. Kui süüdimõistetu soovib kaitsjaga rääkida ja tõendeid esitada, siis kohus lükkab asja arutamise edasi ja võimaldab selle. Sellele on süüdimõistetu vastanud aga järgmist: „Kohtuistungit ei ole vaja edasi lükata. Ma sain kaitsjaga rääkida. Eraldi minu kirjalikule selgitustaotlusele ei ole vaja enam vastata.“ Seega süüdimõistetu poolt määruskaebuses esitatud argumendid tekitavad kohtus küsitavusi ning kuna maakohtus on süüdimõistetule antud võimalus kaitsjaga suhelda ja kohus on pakkunud vajadusel ka võimalust istungi edasilükkamiseks, siis süüdimõistetu määruskaebuses taaskord selle asjaolu üle pahameele avaldamine on üksnes kohtu eksitamine, sest ei nähtu, mis oleks võrreldes maakohtu menetlusega selles osas muutunud.
6. Kuigi seda otsesõnu ei ole määruskaebustes nimetatud on juhitud kaudselt kohtu tähelepanu sellele, et maakohus on teinud kaalutusvea. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab

§ 76

lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma juhul, kui

§ 76

lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.04.2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16) Kaalutlusveaga on tegemist eeskätt siis, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire, ei ole kaalutlusõigust teostanud, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta. Otsustus selle üle, milline asjasse puutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel kaalukam, on kohtu kaalutlusõiguse tuum. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kõrgema astme kohus tugineda eeskätt juhul, 5 kui see on toimunud meelevaldselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. Ringkonnakohus käesolevalt kaalutlusviga ei tuvastanud. See, et kaebustes ei nõustuta maakohtu määruse põhistustega, ei tähenda, et seal oleks tehtud kaalutlusviga. Samuti ei tähenda see seda, et maakohtu määrus oleks põhistamata. Seejuures, tutvudes kaitsja määruskaebusega, ei nähtu sellest võrreldes maakohtu määruses tooduga teistsuguseid argumente, millele ei oleks maakohus tähelepanu juhtinud. 9. Määruskaebustes üritatakse väita järjekindlalt, et maakohus on arvestanud süütegude raskust kui mittevabastamise argumenti. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus oma määruses aga üheselt sellele küsimusele vastanud. Kaitsja on aga määruskaebuses toonud välja täpselt samasuguse väite nagu maakohus on oma määruses juba ümber lükanud. On õige, et süüteo raskust arvestatakse karistuse mõistmisel ning mõistetud karistuse suurus on määrav formaalsete eelduste täidetuse hindamisel, kuid maakohus on oma määruses selgitanud ja see tuleneb ka Riigikohtu praktikast 19.06.2020 lahendist asjas nr 1-14-5339, et omavahel tuleb selgepiiriliselt eristada ühelt poolt isiku poolt toimepandud kuriteo raskust ja selle eest mõistetud karistust ning teiselt poolt kuriteo toimepanemise asjaolusid. Ei ole vaidlust sellest, et tegemist on raskete kuritegudega, mis väljenduvad süüdimõistetule mõistetud karistuses ja käesolevalt formaalsete eelduste analüüsis, kuid maakohus on analüüsinud selgelt kuriteo toimepanemise asjaolusid. Seega igasugused etteheited määruskaebustes, et maakohus on tuginenud vabastamata jätmisel süütegude raskusele, on väär. Maakohus on analüüsinud

§ 76lg-st 4 tulenevalt kuriteo toimepanemise asjaolusid.

Küll peab ringkonnakohus siinkohal vajalikuks märkida, et üksnes kantud karistuse pikkusest ei ole võimalik tuvastada materiaalsete eelduste täidetust. Ka ei ole maakohus lähtunud süüdimõistetu vabastamata jätmisel erandlikest asjaoludest ning ei ole leidnud, et kinnipeetavaid saaks vabastada üksnes mingite konkreetsete kuritegude puhul. Tegemist on asjakohatute väidetega. Samuti on asjakohatu viide asjaolule, et riskiprotsente ennetähtaegse vabastamise küsimuse arutamisel arvestada ei tohi. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohus oleks uute kuritegude riski hindamisel tuginenud vangla iseloomustuses toodud riskiprotsentidele, mis näitab, et ka maakohus on kursis kaitsja poolt viidatud kohtupraktikaga. Vabaduses uute kuritegude toimepanemine on oletuslik, sest tõsikindlalt ei saa ettevaadatuna kunagi väita, et isik paneb kindlasti toime kuriteo. Maakohus on analüüsinud aga süüdimõistetut iseloomustavaid asjaolusid ning on seetõttu põhjendatult asunud seisukohale, et süüdimõistetu suhtes uute kuritegude toimepanemise risk ei ole viidud miinimumini. Ringkonnakohus ei leia, et põhjendatud oleks ka kaitsja argument, et maakohtu määrus ei ole kooskõlas seaduseandja tahtega soodustada kinnipeetavate ennetähtaegset vabastamist ning neile vangistuse lõpuni ärakandmise asemel alternatiivsete mõjutusvahendite kohaldamist. Selleks maakohus analüüsibki

§ 76

lg-s 4 toodud asjaolusid kogumis, arvestades ka seejuures kohtupraktikat ning see ei tähenda, et kui kinnipeetav avaldab soovib ennetähtaegselt vabaneda, see ka nii automaatselt läheks. Tuleb arvestada konkreetseid faktilisi asjaolusid.

1. Maakohus ei ole jätnud arvestamata süüdimõistetut positiivselt iseloomustavaid asjaolusid, mis korratakse veelkord määruskaebustes üle, vaid on kogumis arvestanud kõiki asjaolusid ning ringkonnakohtu hinnangul tuleb nendele asjaoludele anda süüdimõistetust lähtuvalt konkreetne hinnang. Ka ei ole võimalik asuda seisukohale, et maakohus oleks analüüsinud süüdimõistetu vabastamist üldistavalt, vaid on lähtunud konkreetsest süüdimõistetust. See, et maakohtu järeldused ei lange kokku määruskaebuste kaitsetaktikaga, ei tähenda, et maakohtule saaks ette heita määruse põhjendamata jätmist. 6 Maakohus on arvestanud, et süüdimõistetul on olemas elukoht ja lähedased, kes teda toetavad ning võimalus leida töökoht ning soovi töökohta leida kinnitab ka süüdimõistetu maakohtule edastatud vastus Töötuskassast, kus ametnik selgitab süüdimõistetule töötamise võimalusi IdaVirumaal. Sellest tulenevalt, et faktiliselt on tegemist küll positiivsete asjaoludega, peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et süüdimõistetul oli elukoht olemas ka enne vangistust. Samuti ei selgu kinnipeetava iseloomustusest, et puudunud oleks varasemalt lähedaste toetus. Nii tuleneb vangla iseloomustusest, et süüdimõistetul on olnud võimalus töötada ja seda võimalust on ta ka kasutanud. Ometi ei ole need asjaolud ära hoidnud kuritegude toimepanemist. On positiivne, et süüdimõistetul puuduvad vanglas distsiplinaarkaristused, ta on töötanud ning on läbinud mitmeid sotsiaalprogramme ning individuaalset täitmiskava, kuid kõiki asjaolusid tuleb kaaluda kogumis. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vähetähtis asjaolu, millele ka maakohus tähelepanu juhtis, et süüdimõistetu väljendatu ei lange kokku vangla iseloomustuses tooduga ning kohtul puudub tõsikindel veendumus ka käesoleval ajal, et süüdimõistetu on aru saanud toimepandud tegudest ning et ta soovib tõsikindlalt asuda ravile ja vabanedes ta ka seda teeks. Nii nähtub vangla iseloomustusest, et süüdimõistetu on positiivselt läbinud küll sotsiaalprogramme, kuid samas on ta avaldanud ka seisukohti, et lapsed ise käitusid väljakutsuvalt ja oli ise nende käitumisest mõjutatud või et isik tunnistab toime pandud seksuaalkuritegusid, kuid põhjendab neid asjaoludega, et laste (ohvrite) kasvatus oli selline, mis soodustas kuritegude toimepanemist. Pered olid problemaatilised. Lisaks lähenesid lapsed ise talle. Samas tunnistab, et ei tõuganud lapsi eemale ja läks nendega kaasa. Seega, puudub kohtul tõsikindel veendumus, et süüdimõistetu soov muutuda ja arusaamine toimepandust ei oleks seotud üksnes sooviga ennetähtaegselt vabaneda.
2. Ka ringkonnakohus leiab, et süüdimõistetu puhul ei ole täidetud materiaalsel eeldused ennetähtaegseks vabanemiseks ja seda ka mitte elektroonilise valve alla. Süüdimõistetu on esitanud nõusoleku ka ennetähtaegseks vabanemiseks elektroonilise valve alla. Ringkonnakohus tutvus veelkordselt ka süüdimõistetu määruskaebuses ülekorratud dokumentidega, millised süüdimõistetu hinnangul on maakohus jätnud põhjendamatult arvestamata, kuid arvestades süüdimõistetu maakohtu istungil avaldatut ning vangla iseloomustust, ei nähtu sellist informatsiooni, mis annaks aluse maakohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale asumiseks. Süüdimõistetu motivatsioonikirjas ei ole võrreldes maakohtu määruses tooduga midagi uut. Süüdimõistetu ei ole rahul, et ei arvestatud tema soovi elektroonilise valve kohaldamiseks. Käesolevalt arutatakse n-ö üldist süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamist, kuna selle tähtaeg saabus 10.07.2020 ning elektroonilise valve alla vabanemise võimaluse tekkimisel 10.03.2019 on kohtud süüdimõistetu vabastamist juba arutanud. Ringkonnakohtu hinnangul, kuna elektroonilise valve alla vabastamise tähtaeg on möödas, ei arutata enam

§ 76

lg 2 p 1 mõttes elektroonilise valve alla vabastamise võimalust, vaid vabastamist sama sätte p 2 alusel. Küll elektroonilise valve kohaldamise nõusolekuid saab võtta kui süüdimõistetu soovi võtta endale lisakohustus alluda elektroonilisele valvele

§ 75

lg 2 p 9 mõttes, s.o arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut, võib kohus määrata, et süüdlane on käitumiskontrolli ajal kohustatud alluma elektroonilisele valvele, kui ta on selleks eelnevalt nõusoleku andnud. Käesolevalt reaalselt süüdimõistetu elukoha osas kontrolli elektroonilise valve kohaldamiseks teostatud ei ole, küll leiab ringkonnakohus, et isegi, kui oleks olemas vastav kontroll ning nõusolekud kõigilt osapooltelt, siis ei oleks see M. Eelmaa puhul põhjendatud. Arvestades süüdimõistetu poolt ohuks olevate süütegude toimepanemist, ei oleks elektroonilise valve selline vahend, mis hoiaks ära uusi konkreetseid kuritegusid, seega ei maandaks see süüdimõistetu suhtes sobilikul määral uue kuriteo riski. 7 On positiivne, et süüdimõistetu soovib vabaduses ka asuda ravile, kuid ravi ning erinevaid programme on võimalik tal läbida ka vangistuses. Nii nähtub süüdimõistetu enda esitatud erinevatest dokumentidest, et ta läbib vangistuses Rockwoodi programmi. Samas psühholoog M.V. vastates süüdimõistetu emale, et hetkel (13.03.2020) konkreetselt selle programmi efektiivsuse kohta avaldanud andmed veel puuduvad. Seega ei tasu ilmselt sellele väga suuri lootusi uute kuritegude riski maandamisel panna. Ka peab ringkonnakohus siinkohal vajalikuks märkida süüdimõistetu küsimusele, et mille alusel maakohus leidis, et süüdimõistetu võib toime panna uusi laste vastu suunatud kuritegusid, et arvestades süüdimõistetu poolt toime pandud pikaajalisi süütegusid, temal diagnoositut, on põhjust arvata, et süüdimõistetu võib jätkata vabaduses süütegude toimepanemist. Seega kogumis kõiki asjaolusid hinnates leiab ringkonnakohus samuti, et uute kuritegude toimepanemise risk ei ole miinimumini viidud, mistõttu ei ole M. Eelmaa tingimisi ennetähtaegne vabastamine põhjendatud. 12. Kaitsja on esitanud kaitsjatasutaotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu määrusega tutvumisele 20 minutit, M. Eelmaa seisukoha väljaselgitamisele ja määruskaebuse esitamise kooskõlastamisele 10 minutit ning õigusliku positsiooni kujundamisele, määruskaebuse koostamisele ja kohtule esitamisele 1 tund 20 minutit, mille eest taotleb kaitsja tasu kokku 118,80 eurot, sh käibemaks 19,80 eurot. Arvestades maakohtu määruse mahtu, määruskaebuses tehtud maakohtu määruse ning seaduse teksti ümberkirjutisi, maakohtule juba esitatud argumente ja argumentide asjakohasust on põhjendatud tasutaotlus rahuldada kokku 90 minut ulatuses. Seega on põhjendatud rahuldada tasutaotlus kokku summas 97,20 eurot, sh käibemaks 16,20 eurot. KrMS § 187 lg 2 alusel tuleb kaitsjatasu summas 97,20 eurot hüvitada süüdimõistetul. 13. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg-st 1 tuleb jätta Tartu Maakohtu 31. augusti 2020 määrus muutmata ja määruskaebused rahuldamata. Tiit Lõhmus Aarne Sarjas /allkirjastatud digitaalselt/ 8 Maarika Kuusk