RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 60 ning asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 8 lg-te 1 ja 3 järgi võib kehtivat ettekirjutust sundtäita, sõltumata adressaadi vastuväidetest ettekirjutuse õiguspärasusele (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-72-14, p 16). Kaebaja ei vaidlustanud

1. juuli
2. a ettekirjutust. Tegemist on kehtiva haldusaktiga. 5.
3. Sunniraha rakendamine ei olnud õigusvastane, olgugi et ettekirjutuse resolutsioonis ei pandud kaebajale konkreetset kohustust ega määratud selle täitmise tähtaega. Ehitustegevuses igapäevaselt tegutsev ettevõtja pidi ettekirjutusest ja selles viidatud kohustuse rikkumisest tulenevalt mõistma, et töötajad peavad kandma kaitsekiivrit. See tuleneb töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 4 lg 5 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse
4. detsembri
5. a määruse nr 377 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses“ (määrus nr 377) § 15 lg-st
6. Kaitsekiivri kandmise kohustus on ette nähtud ka kaebaja enda koostatud tööohutuse plaanis. 5.
7. Rikkumise jätkumine tuvastati
8. juuli
9. a kontrolli käigus ja selle alusel oli põhjendatud
10. augustil 2018 sunniraha määramine. 5.
11. Oluline pole see, et kaitsekiivreid ei olnud alltöövõtja kahel töötajal, sest peatöövõtja vastutab ka alltöövõtja rikkumiste eest. Määruse nr 377 § 3 lg 2 näeb ette, et ühisel ehitusplatsil vastutab peatöövõtja selle eest, et ehitustöö ei ohustaks ehitusplatsil töötavaid ega selle mõjupiirkonnas olevaid isikuid. 5.
12. Ehkki ettekirjutuses puudus tähtaeg, tuli kaitsekiivri kui elementaarse kaitsevahendi kasutamise kohustus täita viivitamatult. Vastustaja tegi kaebajale ettekirjutuse
13. juulil 2018 ning viis järelkontrolli läbi
14. juulil
15. Kaebajal oli piisavalt aega ettekirjutuse täitmiseks. 5.
16. Sunniraha määramine oli proportsionaalne meede. Vastustaja on õigesti leidnud, et tegemist oli jätkuva rikkumisega ning kohustust ei ole nõuetekohaselt täidetud. Rikkumise asjaolusid arvestades ei ole alust pidada määratud sunniraha ebaproportsionaalselt suureks.
17. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. 2

§ 63lg 2 p 5).

Tühine haldusakt on kehtetu algusest peale, mistõttu ei olnud vaja seda ka vaidlustada. Kehtetu ettekirjutuse alusel ei ole võimalik sunniraha määrata. Lisaks ei olnud ettekirjutuses määratud kaebajale tähtaega, mistõttu ei saagi üldse rääkida kaebaja poolt kohustuse mittetähtaegsest täitmisest. Samuti tulnuks rikkumise jätkuvus ja sunniraha rakendamise eelduste täidetus tuvastada

1. augustil 2018 ehk sunniraha rakendamise seisuga. Sunniraha suurus ei olnud proportsionaalne. Kaebaja märkis veel, et
2. juulil 2018 ei tehtud selliseid töid, millega kaasneks peavigastuste oht.
3. Vastustaja leidis vastuses apellatsioonkaebusele, et
4. juuli
5. a ettekirjutus ei ole tühine.
6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
7. jaanuari
8. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas Tartu Halduskohtu otsuse ja rahuldas kaebaja kaebuse. Ringkonnakohus tuvastas, et Tööinspektsiooni
9. juuli
10. a ettekirjutus on tühine ja et Tööinspektsiooni
11. augusti
12. a otsus on õigusvastane. Ringkonnakohus kohustas Tööinspektsiooni tagastama kaebajale sunniraha 1000 eurot ja keelas Tööinspektsioonil rakendada
13. juuli
14. a ettekirjutusele tuginevat sunniraha. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised. 8.
15. Ettekirjutuses ei ole selgelt sõnastatud resolutsiooni. Ettekirjutusest ei ilmne, milliseks tegevuseks kaebajat kohustatakse. Seetõttu on ettekirjutus tühine (

§ 63lg 2 p 5).

Haldusakt on ränga puudusega. Resolutsioonita haldusaktist ei selgu selle regulatiivne sisu. Kuna resolutsiooni puudumine on ilmselge, on ka haldusakti tühisus ilmselge. 8.

1. Vastustaja arusaam, nagu olnuks ettekirjutus kaebajale arusaadav ja täidetav ka ilma resolutsioonita, on väär. Ettekirjutuse tekst ei korva selgelt sõnastatud resolutsiooni. Ettekirjutuse tekstist on küll järeldatav, et vastustaja arvates on tee-ehitusel kaitsekiivri kandmine kohustuslik, ent sellest ei piisa adressaadile kohustuste tekitamiseks. Selgesõnalist resolutsiooni ei asenda see, kui haldusaktis on kajastatud haldusorgani rahulolematus tuvastatud olukorraga. Kohustava haldusakti vältimatuks koostisosaks on resolutsioon, millest selgub täpselt, millised kohustused isikule pannakse. 8.
2. Ühestki õigusaktist ei tulene, et haldusakt, milles ei ole märgitud täitmise tähtaega, tuleb täita kohe. Samuti ei selgu ettekirjutusest, kas kiivrit peaks kandma ainult töötajad või ka teised ehitusel viibivad isikud. Ettekirjutuse selge sõnastamine oleks olnud seda vajalikum, et määruse nr 377 § 15 lg 1 järgi on kaitsekiivri kandmine ehitusplatsil kohustuslik üksnes neis piirkondades, kus tööprotsessist tulenevalt on peavigastuse oht. Pooled on aga eri arvamusel, milline on ohtliku piirkonna ulatus. 8.
3. Vastustaja ei ole oma töösse suhtunud vajaliku hoolsusega. Seda kinnitavad erinevad puudused (nt pealkiri mitmuse vormis, kaks erinevat ettekirjutuse numbrit, eraldi vaidlustamisviited hoiatuse ja ettekirjutuse enda kohta, kirjavead). 8.
4. Kaebaja soovib saada tagasi juba makstud sunniraha ning välistada selle, et temalt veel kord vaidlusalusele ettekirjutusele viidates sunniraha nõutaks. Selle eesmärgi saavutamiseks on asjakohane lisaks kaebaja esitatud nõuetele tuvastada ka
5. juuli
6. a ettekirjutuse tühisus. Seetõttu tuleb tuvastada ka selle ettekirjutuse tühisus. Kuna kaebaja on apellatsioonkaebuses esitanud 3

§ 63lg 4 teine lause).

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu (HKMS § 230 lg 1). Jõusse jääb halduskohtu otsus, kuid muuta tuleb selle põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele (HKMS § 230 lg 5 p-d 4 ja 5).
2. Kolleegium käsitleb esmalt vastustaja etteheidet, et ringkonnakohus väljus kaebuse piiridest (I), ja seejärel teeb kindlaks, kas ettekirjutus on tühine (II). I
3. Ringkonnakohus ei väljunud tühisuse tuvastamise nõuet lahendades kaebuse piiridest. Kuna ettekirjutuse sundtäitmine on lubatav üksnes siis, kui ettekirjutus on kehtiv (ATSS § 8 lg 1), siis on sundtäitmise õiguspärasuse hindamisel vaja kontrollida ka ettekirjutuse kehtivust, sh anda hinnang võimalike tühisuse aluste olemasolule. Seega on ettekirjutuse tühisuse tuvastamine kaebaja esitatud nõuetega kaetud. 4

§ 63lg 2 p-s 5 sätestatud haldusakti tühisuse alus.

Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt viitab haldusakti tühisuse ilmselgusele muu hulgas see, et kaebaja ei ole pidanud vajalikuks ettekirjutust eraldi vaidlustada. Veel osutab ringkonnakohus mitmetele haldusakti vormistuslikele puudustele, mis samuti kinnitavad selle tühisust. Kolleegium ei nõustu, et 18. juuli 2018. a ettekirjutus on tühine, ja põhjendab seda järgmiselt. 16.

-st ei tulene nõuet, et haldusaktis peab olema struktuuriliselt eraldiseisev resolutiivosa. Ka ei saa eraldi resolutsiooni puudumist automaatselt võrdsustada olukorraga, kus haldusaktist ei selgu adressaadi kohustused.

§ 63

lg 2 p 5 sätestab, et haldusakt on tühine, kui sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Seega peab kohustuste ebaselgus olema nii suur, et haldusakti ei ole objektiivsetel põhjustel võimalik täita. Seda kinnitab ka Riigikohtu praktikas rõhutatud tühisuse aluse ilmselguse nõue (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-21-03, p 13; viimati otsus nr 3-11-1355/319, p-d 19 ja 51). Õiguskindluse põhimõtte alusel võivad isikud usaldada haldusaktide kehtivust ja oma tegevuses neile tugineda. Üksnes olulised ja ilmselged puudused haldusaktis tingivad selle tühisuse (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-36-05, p 8).

2. juuli
3. a ettekirjutusel on tõsiseid puudusi, kuid selle adressaadi tegevusala silmas pidades on selge, mida, kellelt ja milliseks ajaks nõutakse. Riigikohus on oma praktikas pidanud haldusakti tühisuse hindamisel oluliseks muu hulgas seda, milline oli adressaadi käitumine pärast ettekirjutuse saamist (nt 3-3-1-21-03, p 13). Kaebaja ei käitunud pärast ettekirjutuse saamist viisil, millest võiks järeldada, et ta pidas seda tühiseks. Ta tasus nõutava sunniraha ega väitnud ka halduskohtule esitatud kaebuses, et ettekirjutus on tühine. Haldusakti tühisusele tugines kaebaja alles apellatsioonkaebuses. Samuti ei nähtu haldusasja materjalidest, et ta oleks kordagi pöördunud haldusorgani poole selgituste saamiseks, mida võiks haldusakti tõsise sisulise ebaselguse puhul adressaadilt eeldada.
4. Ettekirjutusest saab teha järelduse, et sellega soovitakse panna kõigile ettekirjutuse tegemise ajal kaebaja Tartu-Räpina maanteel asuval ehitusobjektil viibinud töötajatele kaitsekiivrite kandmise kohustus. Ettekirjutust ei muuda tühiseks see, et ettekirjutusest ei saa teha järeldust ehitusobjekti täpsete piiride kohta. Samuti on ettekirjutusest järeldatav selle täitmise tähtaeg. Konkreetse ajaliselt väljendatud tähtaja puudumine ei muuda haldusakti tühiseks. Vahetult käimasoleva, inimeste elu ja tervist ohustava tegevuse puhul on selge, et ohu kõrvaldamiseks antud ettekirjutus tuleb täita esimesel võimalusel. Seda enam, et kaebaja oli tõenäoliselt oma töötajatele kaitsekiivrid juba hankinud (vt käesoleva otsuse p 2).
5. Seega on
6. juuli
7. a ettekirjutus kehtiv. Kaebaja väide, et kaitsekiivri kandmine ei olnud kohustuslik, ei ole sunniraha rakendamise õiguspärasuse hindamisel oluline. See väide puudutab
8. juuli
9. a ettekirjutuse õiguspärasust. Sunnivahendi rakendamise õiguspärasus ei sõltu 5

§ 60, ATSS § 8 lg-d 1 ja 3; Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-72-14, p 16).

Kui kaebaja leidis, et vastustaja

1. juuli
2. a ettekirjutus on õigusvastane, tulnuks tal esitada nõue ettekirjutuse tühistamiseks. Kaebaja pidi mõistma talle ettekirjutusega pandud kohustust (vt käesoleva otsuse p-d 16 ja 17). Ettekirjutuse tühistamise nõuet esitades oleks kaebaja saanud taotleda ka esialgse õiguskaitse korras ettekirjutuse kehtivuse peatamist, et vältida sunnivahendi rakendamist.
3. Kolleegium nõustub halduskohtuga, et sunniraha määramise eeldused olid täidetud. Nõustuda tuleb halduskohtuga ka selles, et 1000 euro suurust sunniraha, mis moodustab ligikaudu 10% korrakaitseseaduse § 28 lg-s 2 sätestatud ülemmäärast, ei ole praegusel juhul põhjust pidada ebaproportsionaalseks. Pooled ei vaidle selle üle, et sunnivahendi rakendamist välistavat asjaolu ei esine.
4. Kaebaja apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole kaebajalt kulude väljamõistmist ringkonnakohtus ega Riigikohtus taotlenud (HKMS § 109 lg 1 neljas lause). (allkirjastatud digitaalselt) 6