← Eesti

1-13-5871/64

Obsah (10)§ 4021§ 408§ 102§ 131§ 3951§ 199§ 390§ 340§ 187§ 4081

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev 28. oktoober 2020 Kohtuasja number 1-13-5871 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Maarika Kuusk ja Ingeri Tamm Kohtuasi A.A. ile (isikukood XXX) kohaldat

) § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse A.A. i suhtes karistusseadustiku (KarS) § 184 lg-s 1 sätestatud õigusvastase teo tunnustel ning kohaldas talle psühhiaatrilist sundravi.

  1. Tartu Maakohus asendas
  2. novembri 2014 määrusega A.A. i statsionaarse sundravi ambulatoorse sundraviga.
  4. augusti 2015 määrusega asendas Tartu Maakohus A.A. i ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi statsionaarse ravivormiga.
  6. juunil 2017 asendas Tartu Maakohus A.A. ile kohaldatud statsionaarse sundravi ambulatoorse psühhiaatrilise sundraviga.
  7. Harju Maakohus andis
  8. augusti 2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-11775 loa paigutada A.A. i tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 40 päevaks.
  9. Viljandi Haigla psühhiaatriakliinik esitas
  10. augustil 2020 Tartu Maakohtule esildise, milles taotles A.A. i ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi asendamist statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga. Esildises põhjendatakse ravivormi muutmise vajadust A.A. i vaimse seisundi halvenemisega. Esildisele oli lisatud A.A. i raviarsti psühhiaater Olga Dzyuba arvamus. Maakohtu määrus
  11. Tartu Maakohus asendas
  12. septembri 2020 määrusega A.A. ile kohaldatud ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga. Kohtu põhistused olid järgmised.
  13. KarS § 86 lg 12 kohaselt võidakse psühhiaatrilist sundravi kohaldada ambulatoorse ravina, kui psühhiaatrilisele sundravile allutamisel ei kujuta isik ohtu endale ja ühiskonnale ning on tõenäoline, et ta peab kinni ravirežiimist. Raviasutuse taotlusest, psühhiaatri kirjalikust arvamusest ja raviarsti ütlustest nähtub, et A.A. il on diagnoositud raske psüühikahäire: püsikululine paranoidne skisofreenia, mis on käesolevalt ägenenud. A.A. käitus
  14. augustil 2020 raviarsti suhtes ohustavalt: oli verbaalselt agressiivne ning tegi arsti suhtes ähvardavaid liigutusi. Lisaks on raviarsti ütlustega tõendamist leidnud, et praegusel ajal puudub A.A. il haiguskriitika ja tõenäoliselt ei pea ta väljaspool raviasutust kinni ravirežiimist. Nimetatud seisukohta kinnitavad ka A.A. i kohtuistungil antud ütlused, et ta on psüühiliselt terve ega vaja ravi.
  15. Harju Maakohtu
  16. augusti 2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-11775 on A.A. ile rakendatud esialgset õiguskaitset ja ta on paigutatud tahtest olenematule ravile psühhiaatriakliinikusse kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 40 päevaks. Kohtumääruse põhjenduste kohaselt on A.A. il raske psüühikahäire paranoidne skisofreenia, mis on ägenenud. Sellest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, 2

(13)ravivajadust ega tegevuse tagajärgi. Tema käitumine on ettearvamatu ja mõjutatud psühhootilistest elamustest, mistõttu ta võib ohustada ümbritsevate ja ka enda turvalisust. A.A. vajab ravi ja ravimite manustamist, mistõttu andis kohus loa A.A. ile tema tahte vastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks. 10. Kohtu hinnangul ei ole ambulatoorne psühhiaatriline sundravi andnud soovitud tulemust. Esinevad asjaolud, mille kohaselt on A.A. oma tervisliku seisundi tõttu muutunud ohtlikuks ühiskonnale ja väljaspool kontrollitud keskkonda ei pea ta suure tõenäosusega kinni ka ravirežiimist.

§ 4021lg 2 kohaselt tuleb A.A.

ile kohaldatud psühhiaatrilist sundravi muuta ja jätkata tema suhtes psühhiaatrilist sundravi statsionaarse psühhiaatrilise sundravina. Määruskaebus

  1. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse A.A. i kaitsja vandeadvokaat Raul Tosmann. Ta palub kohtumääruse tühistada ja saata asja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu maakohtule uueks arutamiseks.
  2. Kaitsja seab kahtluse alla maakohtu tegevuse kirjalike tõendite uurimisel. Ta märgib, et kohus avaldas üksnes refereetivalt Harju Maakohtu
  3. septembri 2013 määruse ja Harju Maakohtu
  4. augusti 2020 määruse. Selline paljasõnaline dokumentide loetlemine kaitsjale kättesaamatust toimikust on formaalne toiming, mis seab kahtluse alla kohtumenetluse objektiivsuse. Kaitsjale jääb täiesti arusaamatuks, mida kohtu poolt ja mil määral väidetavalt refereeriti.
  5. Samuti ei ole kaitsjale arusaadav, kas ja millal A.A. Harju Maakohtu
  6. augusti 2020 määruse kätte sai, s.o et üldsegi oleks tema suhtes võimalik kohaldada

§ 4021lg-t 4.

14. Veel on kaitsja seisukohal, et ambulatoorset sundravi kohaldav tervishoiuteenuse osutaja pole esitanud kohtule taotlust ambulatoorse sundravi asendamiseks statsionaarsega, vaid taotluse on teinud keegi kolmas isik. Seetõttu on psühhiaatrilise sundravi vormi muutmine kohtu poolt ebaseaduslik, s.o rikutud on

§ 4021lg-t 2.

Nimelt ei ole taotlust allkirjastanud mitte Viljandi Haigla Psühhiaatriakliiniku juht, vaid Marja-Liisa Samoldin, kes on SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite psühhiaatria osakonna juhataja psühhiaatriakliiniku juhi ülesannetes. M.-L. Samoldin oli pädev osutama vaid vältimatut psühhiaatrilist abi, ei midagi enamat. Sellest tulenevalt ei olnud maakohtul asja läbivaatamine võimalik ja määrus on ebaseaduslik. 15. Kaitsja märgib viimaseks, et kuna ambulatoorset sundravi kohaldav tervishoiuteenuse osutaja polnud esitanud

§ 4021

lg 2 kohast taotlust ambulatoorse sundravi asendamiseks statsionaarsega, ei ole

§ 4021lg 4 kohaldatav.

Ainuüksi see asjaolu välistab sundravi kohaldamise liigi muutmise. Viljandi Haigla seisukoht 16. Määruskaebuse osas esitas oma seisukohad Viljandi Haigla Psühhiaatriakliiniku juht Madis Parksepp, kes palub jätta maakohtu määruse muutmata ja selle peale esitatud kaebuse rahuldamata. Tema vastused määruskaebuses toodud kaitsja väidetele on järgmised. 3

(13)17.

§ 4021lg 4 kohaldamine on võimalik ja õiguspärane.

  1. augustil 2020 on Viljandi Haigla psühhiaatriakliinik kui ambulatoorset sundravi kohaldav tervishoiuteenuse osutaja (mitte kui kolmas isik) esitanud Tartu Maakohtule esildise, milles taotles A.A. ile kohaldatud ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi asendamist statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga. Esildis on esitatud Viljandi Haigla kirjablanketil, mis on registreeritud Viljandi Haigla dokumendiregistris WebDectop kirjana nr 1-15/2137 https://wd.vmh.ee/. Ainuüksi see, et esildis on esitatud Viljandi Haigla kirjablanketil, välistab võimaluse selle esitamisest Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku poolt. Esildise on allkirjastanud Viljandi Haigla Psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite psühhiaatria osakonna juhataja M.-L. Samoldin psühhiaatriakliiniku juhi ülesannetes. Psühhiaatriakliiniku juht dr Madis Parksepp viibis 3.–
  2. augustil 2020 korralisel puhkusel ning vastavalt ametijuhendile asendas teda puhkuse ajal M.-L. Samoldin. Ringkonnakohtu seisukoht
  3. Ringkonnakohus analüüsib kõigepealt, kas ja missugust rolli mängib praeguses menetluses see, et A.A. suunati sundravi ajal tahtest olenematule ravile (I). Seejärel vaeb kriminaalkolleegium määruskaebuses esitatud väiteid (II). Pärast seda selgitatakse, miks tuleb A.A. i sundravi lõpetada (III). Siis võtab ringkonnakohus menetluse tulemuse kokku (IV), lahendab kaitsjatasu taotluse (V) ja selgitab viimaks määruse avalikustamisse ja Justiitsministeeriumile saatmist puutuvat (VI). I
  4. Psühhiaatrilist sundravi saab kohaldada kahes vormis: statsionaarselt või ambulatoorselt. Ravivormi muutmise menetlus on sätestatud

§-s 4021. Et ambulatoorsel sundravil olnud A.A. i suhtes kohaldati tsiviilkohtumenetluses tahtest olenematut ravi, aktualiseerub praegu muu hulgas

§ 4021

lg 4: kui ambulatoorsel sundravil viibiv isik on võetud vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ja kohus on teinud psühhiaatrilise abi seaduse § 11 lõikes 2 nimetatud otsuse, siis jätkub isiku sundravi statsionaarse ravina. Kõigepealt tuleb kahjuks tõdeda, et selle

  1. aastal jõustunud normi tõlgendusel pole abi seaduse seletuskirjast: seletuskirjas selle sätte kohta infot ei ole. Sätet lugedes näib aga vähemalt esmapilgul, et kui ambulatoorsel sundravil olev inimene allutatakse tahtest olenematule ravile, muutub sundravi vorm automaatselt statsionaarseks. See tähendaks seda, et kogu praegune ravivormi asendamise menetlus on olnud ebavajalik, st nii Viljandi Haigla psühhiaatri O. Dzyuba
  2. augusti 2020 arvamus, Viljandi Haigla
  3. augusti 2020 taotlus kriminaalkohtule ja
  4. septembri 2020 kohtumäärus: tulenevalt Harju Maakohtu
  5. augusti 2020 määrusest peaks A.A. i sundravi jätkuma niikuinii statsionaarselt ja sellega seoses enam midagi menetleda või otsustada ei oleks. Nii see aga olla ei saa.
  6. Esiteks seetõttu, et tahtest olenematu ravi kohaldamine ei pruugi olla seotud sundraviga. Näiteks on võimalik, et inimene on sundravil kleptomaania1 (Rahvusvaheliste Haiguste Klassifikatsiooni
  7. versiooni (RHK-10) kood F63.2) tõttu seepärast, et ta on ohtlik teiste isikute varale. Tahtest olenematu ravi kohaldamisel ei pruugi see psüühikahäire (kleptomaania) aga üldse aktualiseeruda. Nimelt on võimalik, et tahtest olenematut ravi kohaldatakse mingi muu psüühikahäire tõttu. Näiteks tarvitab inimene mõnda uimastit ja tal tekib psühhoaktiivse aine tarvitamisest tulenev psüühikahäire RHK-10 koodide F10–F19 tähenduses – ja selle 1 Erialakirjanduses on leitud, et kleptomaania (ehkki kritiseeritakse selle mõiste ebaselgust) võib mõningatel harvadel juhtudel süüdivuse välistada: Venzlaff/Foerster et al. Psychiatrische Begutachtung.
  8. Auflage, S. 335–
  9. 4

(13)psüühikahäire tõttu muutub ta iseendale ohtlikuks. Kui inimene sundravil ei oleks, oleks kõigiti võimalik, et ta veedaks paar nädalat tahtest olenematul ravil, tema uimastitest lähtuv psüühikahäire saadakse kontrolli alla ja inimene jätkab elu vabaduses. Jääb mõistetamatuks, miks peaks ambulatoorsel sundravil olnud inimene sellises olukorras jääma tähtajatult ravile, st statsionaarsele sundravile: ei mänginud ju esimene haigus (kleptomaania) selle lühiajalise tahtest olenematu ravi juures mingit rolli. Niisugusel juhul võiks inimese kinnipidamine statsionaarse sundravi vormis olla suisa vastuolus põhiseaduse §-s 20 sätestatud liikumisvabaduse õigusega.
  1. Teiseks aga on oluline see, et ohtlikkuse mõiste ei ole tahtest olenematu ravi (tsiviilõigus) ja psühhiaatrilise sundravi (karistusõigus) menetluses täiel määral kattuv.
  2. Ühtpidi hõlmab ohtlikkus karistusõiguslikus tähenduses laiemat spektrit kui tsiviilõiguslikus mõttes. Nii on see puutuvalt võõrastesse õigushüvedesse. Nimelt sätestab PsAS § 11 lg 1 p 1, et asjasse puutuv on isikust lähtuv oht teiste elule, tervisele või julgeolekule. Niisiis ei mängi rolli nt ohtlikkus võõrale varale (Kõve ja Savvi – TsMS. Kommentaar. III., § 533, komm 3.3.3.3.f.). Karistusõiguslikus mõistes aga tähendab ohtlikkus ühiskonnale KarS § 86 lg 1 tähenduses võimalust, et inimene paneb edaspidi toime õigusvastaseid tegusid – ja need teod ei pruugi sugugi mitte rikkuda (või ohustada) üksnes teiste elu ja tervist, vaid võivad olla suunatud ka nt vara vastu (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-12112, p 13).
  3. Seevastu puutuvalt inimese enesele ohtlikkusse on KarS § 86 PsAS §-st 11 hoopiski kitsam. Ringkonnakohus kordab sellega seoses oma varasemat seisukohta (vt
  4. aprilli 2020 määrus asjas nr 1-19-8229, p 67). Jääb mõneti segaseks, miks peaks riik üldse karistusõiguslike vahenditega sekkuma sellesse, kui isik ohustab enda õigushüvesid: rakendub ju karistusseadustik (või täpsemalt: selle eriosa) vaid siis, kui rikutakse või ohustatakse võõraid õigushüvesid. Seega ei saa enese ohustamist või vigastamist pidada ka õigusvastaseks teoks. Seda arvestades tuleb KarS § 86 lg 1 tõlgendada nii, et inimese ohtlikkus endale on sekundaarne: see muutub aktuaalseks siis, kui isiku ühiskonnaohtlikkust eitada. Lisaks sellele peab isiku ohtlikkus enesele olema sundravi rakendamiseks ringkonnakohtu hinnangul väga kõrge: tarvis on märksa suuremat ohtlikkusmäära kui teistele ohtlikkuse (ühiskonnaohtlikkuse) puhul. Seega võib olla olukord selline, et inimene on enesele piisavalt ohtlik, et paigutada ta tahtest olenematule ravile – psühhiaatrilise sundravi jaoks tema eneseohtlikkus aga vajalikku lävendit ei ületa.
  5. Käesoleva määruse p-des 19–23 märgitut silmas pidades tuleb seoses

§ 4021

lg-ga 4 kõne alla kaks võimalust: põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse alustamine (või vähemasti selle kaalumine) või normi käesoleva määruse p-s 19 välja toodust erinev tõlgendamine (st et ambulatoorsel sundravil olevale inimesele tahtest olenematu ravi määramine ei too endaga automaatselt kaasa statsionaarset sundravi). Ringkonnakohtu hinnangul saab rakendada teist varianti (st tõlgendamist), sest sätte põhiseaduse vastaseks tunnistamisele tuleb eelistada tema põhiseaduskonformset interpreteerimist. Ühtlasi tuleb analüüsida, kuidas mõista

§ 4021lg-ga 4 tihedasti seotud (ja temaga koos vastu võetud) psühhiaatrilise abi seaduse (Ps

AS) § 11 lg 41: kui PsAS § 11 lg-s 3 nimetatud otsus on tehtud ambulatoorsele sundravile määratud isiku suhtes ning isiku sundravi jätkub vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku § 4021 lõikes 4 sätestatule statsionaarse sundravina, siis loetakse otsuse vormistamise aeg statsionaarse sundravi jätkumise alguseks. 25. Ringkonnakohtu meelest saab KarS § 4021 lg 4 tõlgendada nii, et see säte tingib – mõningate lisaeelduste täidetusel – selle, et kohtumäärus, millega asendatakse ambulatoorne 5

(13)sundravi statsionaarsega, jõustub kohe selle määruse tegemisel. Üldjuhul selline ravivormi asendamise määrus koheselt ei jõustu. Kehtib

§ 408

lg-st 1 tulenev üldpõhimõte, et määrus jõustub siis, kui seda ei saa vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses. Väär on maakohtu määruse viimases lõigus tehtud viide

§ 408

lg-le 5 ja kohtu selgitus, et raviasutusse sundpaigutamise määrus jõustub selle määruse tegemisest. Raviasutusse sundpaigutamise instituuti reguleerib

§ 102

: tegemist on olukorraga, kus inimest hoitakse sundkorras kinni ekspertiisi tegemiseks. On ilmne, et ambulatoorse ravi asendamine statsionaarsega

§ 102

alla ei paigutu, mistõttu ei saa öelda, et ravivormi vahetamise määrus jõustub koheselt tulenevalt

§ 408lg-st 5.

Sellise tagajärje aga toobki endaga kaasa

§ 4021lg 4.

  1. Hoolimata käesoleva määruse punktides 20–23 märgitust (tahtest olenematut ravi tingiv psüühikahäire ei pruugi olla seotud sundravi aluseks oleva psüühikahäirega või inimese ohtlikkus ei pruugi olla sundraviks piisav), tuleb siiski eeldada nii seda, et üldjuhul toob ambulatoorsel sundravil viibiva isiku tahtest olenematu ravi kaasa just see haigus, mille tõttu inimene sundravil on, kui ka seda, et sundraviks vajalik ohtlikkus esineb. Seepärast on küllaltki loogiline arvata, et kui inimene tahtest olenematu ravilt vabadusse pääseks, realiseeruks mõni KarS § 86 jaoks relevantne oht (nt see oht, mille tõttu inimesele sundravi kohaldati). Niisiis on ratsionaalselt põhjendatav, et kui sundravi vormi muutmist arutav maakohus jõuab järeldusele, et tahtest olenematul ravil viibiva inimese ambulatoorse sundravi asendamine statsionaarse sundraviga on põhjendatud, inimest vabadusse ei lubata.
  2. Seega tuleb

§ 4021lg 4 kohaldada nõnda.

Kui ambulatoorsel sundravil oleva inimese suhtes kohaldatakse tsiviilõiguslikku tahtest olenematut ravi ja kui kriminaalkohus leiab, et ambulatoorne sundravi tuleb asendada statsionaarsega, jõustub see ravivormi muutmise määrus koheselt ja inimene tuleb allutada statsionaarsele sundravile. Tahtest olenematu ravi tuleb aga lõpetada, sest paralleelselt statsionaarse sundraviga ei saa läbi viia tahtest olenematut ravi tsiviilkohtumenetluse tähenduses. Kui aga tahtest olenematu ravi lõppeb enne kui kriminaalkohus jõuab teha otsustuse ambulatoorse sundravi statsionaarsega asendamise suhtes, tuleb inimene tsiviilkohtumenetluse reeglite kohaselt tahtest olenematu ravi lõppemise tõttu lahti lasta. Kui kriminaalkohus leiab pärast inimese tahtest olenematult ravilt lahti laskmist, et ambulatoorne ravi tuleb asendada statsionaarsega, jõustub see kriminaalkohtu määrus üldises korras ehk alles siis, kui selle peale enam kaevata ei saa. Nimelt pole mingit põhjust piirata sellise ambulatoorsel sundravil oleva inimese vabadust, kes on tahtest olenematult ravilt vabastatud, intensiivsemalt kui seda tehakse niisuguse ambulatoorsel sundravil oleva isiku puhul, kes tahtest olenematul ravil ei viibinud. Kui aga kriminaalkohus leiab, et tahtest olenematul ravil viibiva ambulatoorse sundravi patsiendi ravivormi ei muudeta – st ravi jätkub ambulatoorses vormis (nt tulenevalt käesoleva määruse p-s 20 nimetatud asjaoludest) – pole mingit põhjust pidada inimest kinni kauem kui see on näidustatud tahtest olenematu ravi raames. Samasugune järeldus peab kehtima ka olukorras, kus kriminaalkohus (ohtlikkuse puudumise tõttu) sundravi üldse lõpetab. Niisiis tuleks inimene tahtest olenematu ravi lõppedes vabastada – ja seda ka juhul, kui keegi kaebab (või õigemini: võib kaevata) maakohtu ravivormi muutmata jätmise määruse või sundravi lõpetamise määruse edasi. 28. Pole mingit alust öelda, et kuivõrd maakohtu määrus jõustub koheselt, ei saa seda edasi kaevata. Edasikaebeõigus säilib – eeskätt on see oluline ravile allutatu jaoks, kelle vabadusõigust seesugune määrus väga tugevasti piirab. Edasikaebamise korral aga peab ringkonnakohtu meelest kehtima analoogia vahistamisega. Nimelt on psüühikahäirest tuleneva ohtlikkuse hindamine prognoosotsus – nagu seda on ka asjasse puutuva ohtlikkuse hindamine vahistamismenetluses. Kui ringkonnakohus leiab erinevalt maakohtust, et piisavat ohtu vahistamiseks ei esine, tuleb inimene vastavalt

§ 131lg-le 5 viivitamata vabastada. Nii 6

(13)tuleb talitada ka juhul, kui ambulatoorsel sundravil olev inimene on paigutatud statsionaarsele sundravile tulenevalt tema tahtest olenematule ravile suunamisest ja kriminaalkohtu vastavast määrusest: kui ringkonnakohus viimati nimetatud määruse tühistab, peab inimese viivitamatult lahti laskma – seda sõltumata sellest, kas ringkonnakohtu meelest tuleb jätkata ambulatoorset sundravi või on sundravi vaja üldse lõpetada. Kui ringkonnakohtu määrus edasi kaevatakse ja Riigikohus selle määruse tühistab ning leiab, et tarvilik on statsionaarne sundravi, tuleb talitada samamoodi, nagu talitatakse ambulatoorse ravi statsionaarseks pööramise puhul üldiselt: ravialusele on tarvis saata kutse ilmuda statsionaarsele sundravile.
  1. PsAS § 11 lg 41 aga tähendab seda, et kui kriminaalkohus tõepoolest teeb tahtest olenematul ravil viibiva isiku ambulatoorse sundravi statsionaarsega asendamise määruse (mis koheselt jõustub), tuleb statsionaarse sundravi aega arvestada mitte kriminaalkohtu määruse tegemisest, vaid alates ajast, mil isik tsiviilkohtumenetluses tahtest olenematule ravil allutati. PsAS § 11 lg-st 41 tuleneb seegi, et tahtest olenematu ravi aeg loetakse statsionaarse sundravi aja hulka ka siis, kui isik on vahepeal vabaduses: nt kui maakohus teeb ravivormi asendamise määruse alles pärast seda, kui inimene tahtest olenematult ravilt vabastati või kui ambulatoorse ravi asendab kaebemenetluse käigus alles kõrgema astme kohus.
  2. Ringkonnakohus möönab, et ülal toodud tõlgendust on

§ 4021lg-st 4 ja Ps

AS § 11 lg-st 41 nende sätete teksti silmas pidades küllaltki keeruline tuletada. Oluline on aga kõigepealt see, et selline tõlgendus on ravile allutatu jaoks soodsam kui esmapilgul pähe tulev interpretatsioon: tahtest olenematule ravile allutatud inimese sundravi jätkub statsionaarses vormis automaatselt (vt määruse p 19). Sarnases olukorras on Riigikohus eelistanud – kusjuures just psühhiaatrilise sundravi menetluses – sätte põhiseaduse vastaseks tunnistamisele sätte tekstist ravialusele soodsas suunas hälbivat tõlgendamist (vt Riigikohtu üldkogu määrus asjas nr 3-1-1-62-16, p-d 31–38). Viimaks ei saa päris ebaoluliseks pidada sedagi, et niisugune tõlgendus on kooskõlas ka praktikaga. Esiteks kinnitab seda, et ka tahtest olenematul ravil oleva isiku puhul toimub täiemahuline ravivormi asendamise menetlus, juba käesolev asi. Praegune asi pole erand: vt nt ka asja nr 1-20-

  1. Teiseks on huvipakkuv Põhja-Eesti Regionaalhaigla
  2. septembri 2020 kiri Harju Maakohtule: „Seoses A.A. ’i ik XXX üleviimisega Viljandi haigla psühhiaatriakliiniku sundravi osakonda lõpetatud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi SA PERH psühhiaatriakliinikus 15.09.
  3. a. Tsiviilasi nr 2-20-11775“. Niisiis ongi leitud, et kuivõrd kriminaalkohus tegi ambulatoorse sundravi statsionaarseks pööramise otsustuse, tuleb tahtest olenematu ravi lõpetada.
  4. Eelöeldut kokku võttes on niisiis korrektne nii see, et maakohus toimetas tavapärast sundravi vormi muutmise menetlust, kui ka maakohtu märgitu, et tema määrus jõustub koheselt – vale oli vaid alus, millest see kohene jõustumine tuleneb (mitte

§ 408

lg 5, vaid

§ 4021lg 4).

32. Siiski tuleb de lege ferenda märkida järgmist. Nagu käesolevast määrusest nähtub, ei pruugi psühhiaatrilise sundravi menetluse sõltuvusse panemine tahtest olenematu ravi menetlusest (otsustusest) olla põhjendatud: tegemist on erinevate menetlustega, millel on osaliselt erinevad eeldused. Seda silmas pidades võiks mõelda

§ 4021lg 4 ja Ps

AS § 11 lg 41 kehtetuks tunnistamisele – ja nende sätete asemele midagi tarvis ei olekski. Kui seadusandja siiski leiab, et ambulatoorsel sundravil olevale inimesele tahtest olenematu ravi kohaldamine peab automaatselt tähendama midagi ka sundravimenetluse jaoks, võiks mõelda selgema regulatsiooni loomisele. Selgem oleks olukord nt siis, kui määruse kohene jõustumine tuuakse ära

§-s 408. Samuti oleks mõeldav uue vahistamisaluse (

§ 3951) loomine: nt ei pruugiks see olla tingimata tahtest olenematule ravile allutamine, vaid ambulatoorsel ravil oleva 7

(13)isiku talumatult ohtlikuks muutumine üleüldse (selline ohtlikuks muutmine ei pruugi tingimata nähtuda (ainult) tahtest olenematu ravi kohaldamise tõigast). II
  1. Kaitsja väited ei veena ringkonnakohut selles, et maakohus on Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku
  2. augusti 2020 esildist läbi vaadates rikkunud kriminaalmenetlusõigust.
  3. Kaitsja esimene etteheide puudutab kohtutoimiku dokumentide avaldamist kohtuistungil. Ta nimelt märgib, et maakohus ei avanud kohtuistungil piisavalt kahe kohtumääruse – Harju Maakohtu
  4. septembri 2013 määruse ja Harju Maakohtu
  5. augusti 2020 määruse (tsiviilasi nr 2-20-11777) – sisu. Esimesena nimetatud määrusega lõpetas Harju Maakohus

§ 199lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse A.A. i poolt Kar

S § 184 lg 1 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo toimepanemises ning kohaldas tema suhtes statsionaarset psühhiaatrilist sundravi. Harju Maakohtu

  1. augusti 2020 määrusega paigutati A.A. tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse alates
  2. augustist 2020 ning maksimaalseks 40 päevaks.
  3. Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et arutades kohtuistungil

§ 4021

lg 2 alusel esitatud taotlust ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi asendamiseks ambulatoorsega, ei ole välistatud kohtu poolt mingite dokumentide avaldamine lihtsustatud moel: s.o üksnes dokumendi nimetuse või pealkirja ja lehekülgede ära märkimisega (isegi üldmenetluses pole taoline avaldamine alati lubamatu: vt asjas nr 3-1-1-90-11 tehtud Riigikohtu otsuse punkti 21.2 viimase lause sõnastust: „peaaegu mitte kunagi …“). Kui kohtumenetluse pool väidab, et niisuguselt rikuti psühhiaatrilise sundravi menetluse poole õigusi, siis peab ta konkreetselt ära näitama, mil moel takistas dokumendi avaldamise viis tema menetlusõiguse tõhusat kasutamist.

  1. Kohtuistungi helisalvestiselt kuulduvalt on maakohus antud menetluses kõnealusest kahest kohtumäärusest ette kandnud määruste resolutsiooni, ehk kohus avaldas need dokumendid viisil, mis võimaldas üheselt mõista, milline on neis kajastuv teave ja selle teabe sisu konkreetse menetlusega. Seda, miks kaitsja siiski leiab, et esimese astme kohtu valitud dokumentide avaldamise meetod ei olnud sobilik, ta määruskaebuses ei põhjenda, sh ei märgi ta, et seeläbi oleks tema ja A.A. i menetluslikku olukorda kuidagi kahjustatud. Samuti on oluline, et – nagu selgub kohtuistungi protokollist ja istungi helisalvestisest – R. Tosmann ei vaidlustanud kohtuistungil dokumentide, sh tema nimetatud kahe kohtumääruse, avaldamise viisi ega palunud kohtul ka nende sisu põhjalikumalt avada.
  2. Kaitsja väited ei anna seega alust arvata, et maakohtu valitud tõendite avaldamise viis oleks takistanud ebamõistlikult A.A. i õiguste kaitsmist ning võinud kaasa tuua ebaseadusliku või põhjendamatu kohtulahendi tegemise.
  3. Kaitsja järgmine väide seisneb selles, et kuivõrd pole teada, millal A.A. Harju Maakohtu
  4. augusti 2020 määruse kätte sai, ei ole võimalik tema suhtes

§ 4021lg-t 4 kohaldada, s.o jätkata tema sundravi statsionaarse ravina.

Kaitsja niisugune kahtlus on igasuguse aluseta. Kohtute infosüsteemi andmetel on A.A. viidatud kohtumääruse kätte saanud

  1. augustil
  2. Selle kohta on Harju Maakohtule esitatud ka kättesaamiskinnitus.
  3. Viimaseks leiab kaitsja seda, et taotlust A.A. ile kohaldatud ambulatoorse sundravi asendamiseks ei esitanud

§ 4021

lg 2 mõttes temale tervishoiuteenust osutav SA Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinik, vaid selleks mitteõigustatud isik – M.-L. Samoldin, Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite psühhiaatria osakonna juhataja. Kuna 8

(13)taotluse esitas mittepädev isik, siis kaitsja arvates ei oleks maakohus saanud otsustada sundravi vormi muutmise üle, vaid oleks pidanud jätma taotluse läbi vaatamata.
  1. Kohtukolleegium kaitsjaga ei nõustu. Nagu Viljandi Haigla Psühhiaatriakliiniku juht M. Parksepp ringkonnakohtule edastatud kirjalikes seisukohtades selgitas, esitas maakohtule taotluse Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinik. Taotlus oli Viljandi Haigla Psühhiaatriakliiniku kirjablanketil, selle oli koostanud kliiniku sundraviosakonna juhataja Ü. Kumm ja allkirjastanud M.-L. Samoldin. Nagu M. Parksepp kinnitab ja kuis nähtub ka Viljandi Haigla Psühhiaatriakliiniku kodulehelt https://www.vmh.ee/statsionaarnepsuhhiaatria/, töötab M.-L. Samoldin Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinikus laste ja noorukite psühhiaatria osakonna juhatajana. Kusjuures Terviseameti registrist selguvalt (https://mveeb.sm.ee/ctrl/ee/Tervishoiutootajad/index/?id=50065) M.-S. Samoldin üheski teises haiglas või kliinikus tegev ei ole. Millest kaitsja järeldab, et M.-L. Samoldini tööandjaks on Põhja-Eesti Regionaalhaigla, jääb seega sootuks arusaamatuks.
  3. augustil 2020 maakohtule esildist esitades oli M.-L. Samoldin Viljandi Haigla Psühhiaatriakliiniku juhi ülesannetes. Nagu ringkonnakohtule edastatud kirjalikest seisukohtadest nähtub, viibis kliiniku juht M. Parksepp korralisel puhkusel ning vastavalt ametijuhendile asendas teda M.-L. Samoldin.
  4. Eeltoodut arvestades on selge, et kaitsja seisukoht esildise esitamisest selleks mitte pädeva isiku poolt on täiesti asjakohatu. Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinik kui A.A. ile ambulatoorset sundravi kohaldanud tervishoiuteenuse esitaja oli maakohtule edastanud

§ 4021

lg 2 kohase taotluse, käivitades sellega psühhiaatrilise sundravi muutmise menetluse ning maakohus toimis seda taotlust läbi vaadates õigesti. 43. Kirjeldatud argumentidega kaitsja määruskaebuses piirdubki. Eelnevast nähtuvalt tuleb need hinnata põhjendamatuteks ja asjakohatuteks. III 44.

§ 390

lg 1 kohaselt järgitakse määruskaebuse läbivaatamisel apellatsioonimenetlust reguleerivaid sätteid. Apellatsioonimenetlust puudutavast

§ 340

lg-st 1 tuleneb, et ringkonnakohus teeb apellatsioonis esitatud taotlusest lähtudes või sellest sõltumata uue otsuse, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohus eksinud praegu materiaalõiguse vastu A.A. i olukorda raskendaval moel, mistõttu tuleb maakohtu otsust muuta sõltumata sellest, et kaebuses maakohtu eksimusele ei viidata. 45. KarS § 86 lg-st 1 tulenevalt eeldab psühhiaatriline sundravi inimese ohtlikkust. Nii on see mitte üksnes statsionaarse sundravi puhul, aga ka ambulatoorses sundravis – seda sõltumata asjaolust, et KarS § 86 lg 12 kohaselt võidakse ambulatoorsele ravile suunata selline inimene, kes ei kujuta ohtu endale ja ühiskonnale. Riigikohus on igati loogiliselt leidnud, et ka ambulatoorne sundravi eeldab ohtlikkust (kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-105-16, p 31). Ohtlikkusse puutuvalt tuleb aga sundravi ambulatoorses vormis kõne alla eeskätt olukordades, kus isikult kardetavate uute õigusvastaste tegude tõenäosus pole väga suur või kus inimeselt on karta õigusrikkumisi, mis ei ole väga rasked. „Mitte väga suur tõenäosus“ ei ole kindlasti samastatav pelgalt teoreetilise tõenäosusega. See tähendab seda, et kui uute õigusvastaste tegude oht on väga madal ehk pigem vaid teoreetilist laadi, ei ole võimalik ka ambulatoorne sundravi – eriti veel juhul, kui võimalikud õigusrikkumised pole tõsist laadi. 9

(13)
  1. Ohtlikkus on juriidiline kategooria: tegemist on prognoosotsuse (ennustamisega), mille puhul tuleb võtta arvesse kõiki asjasse puutuvaid tegureid, sealhulgas ekspertidelt saadud infot psüühikahäire kohta (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-105-16, p 24). Sealjuures eeldab juba formaal-loogika ja sellel baseeruv lahendi põhistamise kohustus, et kohus näitab ära, milles tema hinnangul ravile allutatu ohtlikkus seisneb ja kas tegemist on ühiskonnaohtlikkusega või on inimene ohtlik iseendale.
  2. Maakohus pole A.A. i ohtlikkuse kohta sama hästi kui mingeid põhistusi esitanud. Piirdutakse vaid tõdemusega, et esinevad asjaolud, mille kohaselt on A.A. muutunud oma tervisliku seisundi tõttu ohtlikuks ühiskonnale (maakohtu määruse lk 4). Milliseid asjaolusid kohus silmas peab, üheselt arusaadavalt ei nähtu. Siiski on äsja tsiteeritud tõdemusele eelnenud paar potentsiaalselt ohtlikkusega seotud viidet – on võimalik, et maakohus neid silmas pidaski. Nii märgitakse määruses, et O. Dzyuba taotlusest ja ütlustest ilmneb, et A.A. oli
  3. augustil 2020 raviarsti suhtes ohustav, täpsemini verbaalselt agressiivne ja tegi ähvardavaid liigutusi. Ka toob kohus välja Harju Maakohtu
  4. augusti 2020 määruses märgitu: A.A. i käitumine on ettearvamatu, mõjutatud psühhootilistest elamustest, mistõttu ta võib ohustada ümbritsevate ja ka enda turvalisust. Viimasena välja toodud lause on A.A. i ohtlikkuse jaatamiseks selgelt ebapiisav. Esiteks on tegu teise kohtu hinnanguga, mitte aga faktiliste asjaoludega, millel see hinnang baseerub (milles see ettearvamatu käitumine väljendub?). Teiseks tekitab segadust see, et viimasena tsiteeritud lauses kõneldakse A.A. i ohtlikkusest nii ümbritsevatele kui ka iseendale, ent vaidlustatud kohtumääruses asus Tartu Maakohus seisukohale, et A.A. on muutunud ohtlikuks ühiskonnale – ohust iseendale ei räägita (vt käesoleva punkti teist lauset). Tõepoolest oluline on aga O. Dzyubalt saadud teave. Et aga arvesse tuleb võtta kõiki asjaolusid, ei analüüsi ringkonnakohus seda infot kohe, vaid koostoimes muu asjasse puutuva teabega.
  5. A.A. on toime pannud vaid üheainsa õigusvastase teo. A.A. läks
  6. märtsil 2013 PõhjaEesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikusse ravile. Sinna jõudnuna andis ta hoiule oma isiklikud asjad. Nende asjade seas oli spordikott, milles oli 15 kotikest kanepiõisikutega (marihuaana). Kokku oli kanepit 9,51 grammi. Selline tegevus kujutas endast narkootiliste ainete suures koguses käitlemist KarS § 184 lg 1 mõttes. Et A.A. pani selle teo toime paranoidse skisofreenia tõttu, ei olnud ta süüdiv ja teda seepärast karistada ei saanud. Küll aga leiti, et esinevad psühhiaatrilise sundravi alused: A.A. leiti olevat ohtlik ühiskonnale ja vajavat ravi.
  7. Kui A.A. i statsionaarne sundravi
  8. aastal ambulatoorse sundraviga asendati, märgiti muu hulgas järgmist: „Kuna A.A. il esines sõltuvus kanepist, tal puudub haigusteadvus ja sellest põhjustatud korduv varasem ambulatoorse ravi eiramine, siis vajab ta ravikohustuse jätkamise ja uimastite kasutamise kontrolli eesmärgil ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi kohaldamist“.
  10. aasta statsionaarse sundravi ambulatoorsega asendamise määrusest ilmneb muu hulgas selline teave. A.A. i omastelt saadud info kohaselt hakkas A.A. viimase kuu vältel uimasteid tarvitama. Ka esineb kahtlus, et A.A. vahendas uimasteid. Uimastite tarvitamine põhjustab ohtu A.A. i tervisele ja tõstab ühiskondliku käitumise2 riski taset.
  12. aastal, kui statsionaarne sundravi asendati ambulatoorsega, märgiti, et krooniline raviresistentne psühhoos säilitab mõõdukat riski ohtliku käitumise suhtes.
  13. O. Dzyuba
  14. augusti 2020 arvamusest nähtub selline teave. A.A. läks
  15. augustil 2020 oma ambulatoorse ravi arsti O. Dzyuba juurde kahe päevase hilinemisega. Ravialune oli 2 Ilmselt on silmas peetud ühiskonnaohtlikku käitumist (ringkonnakohtu märkus). 10
(13)agiteeritud olekuga. A.A. ütles, et tal on oma riik, kus tohib kanepit kasutada. Ka väitis A.A. , et ta oskab inimesi ära kaotada. Ravialune ütles, et ta enam ravile ei tule, sest psühhiaatriakliinikul on halb aura ja ravimid on mürk, mis mitte ei ravi, vaid tekitavad psühhoosi. Kui O. Dzyuba püüdis veenda A.A. it ravile minema, sai A.A. kurjaks, ründavaks, tõstis häält ja tegi arsti suunas ähvardavaid liigutusi. Kutsuti turvamehed, kes viisid A.A. i valvearsti juurde. Ähvardaval toonil kordas A.A. sama juttu, mida ta rääkis raviarstile. A.A. i narkotestid olid negatiivsed. A.A. jäeti tahtest olenematu ravi alusel haiglasse. Seal tormas ta esimestel päevadel ringi, naeris valjuhäälselt ja oli sõbralik, kuid ebaadekvaatne.
  1. O. Dzyuba ütles Tartu Maakohtu
  2. septembri 2020 istungil, et talle tundus, et A.A. ilmutas temaga suheldes ohtlikkust.
  3. A.A. segas kõrgendatud hääletoonil korduvalt oma kommentaaridega Tartu Maakohtu
  4. septembri 2020 istungit.
  5. Eelöeldust nähtub kõigepealt see, et A.A. ei ole kunagi rikkunud võõraid õigushüvesid. Isegi õigusvastane tegu, mille tõttu A.A. sundravile sattus, eksis vaid abstraktselt rahvatervise vastu: on põhjust eeldada, et 9,5 grammi kanepit kandis A.A. kaasas oma tarbeks. Ainuüksi ühe õigusvastase teo põhjal on (ühiskonna)ohtlikkuse jaatamine problemaatiline. Nimelt võis see üks tegu leida aset erinevate halbade asjaolude kokku langemise tõttu ega pruugi seepärast enam korduda (vt nt Pollähne – Kindhäuser/Neumann/Paeffgen zum Strafgesetzbuch,
  6. Auflage, § 63/48; Stree/Kinzig – Schönke/Schröder zum Strafgesetzbuch,
  7. Auflage, § 63/17). Lisaks aga tuleb meeles pidada, et selle teo toimepanemisest on praeguseks möödunud üle seitsme ja poole aasta: selle pika ajavahemiku kestel pole A.A. uusi õigusvastaseid tegusid sooritanud ja seda hoolimata tõsiasjast, et ta on suure osa sellest ajast viibinud vabaduses. Niisuguses olukorras on väga keeruline öelda, et A.A. muutub uimastitega seoses kuidagi konkreetsel viisil ühiskonnaohtlikuks: nt hakkab uimasteid kasvatama, kellelegi müüma, vahendama vms. Sellist prognoosi ei saa rajada ka
  8. aasta määruses märgitule, et A.A. võis uimasteid vahendada: tegemist on tõendamata kuuldusega, mistõttu ei saa sellele ohuprognoosi rajada. Liiatigi tuleb meeles pidada, et kui võimalikud õigusvastased teod ei ole rasket laadi, on sundraviks vajaliku ohtlikkuse jaatamine iseäranis keeruline (vt käesoleva määruse p 45). Oma tarbeks kanepi kaasas kandmine on võrdlemisi kerget laadi õigusrikkumine.
  9. A.A. i ühiskonnaohtlikkust ei saa ringkonnakohtu hinnangul tuletada ka sellest, kuidas ravialune end käesoleva aasta augustis arstidega suheldes ja mõni päev pärast seda ülal pidas. Tuleb möönda, et A.A. i jaoks oleks soodsam, kui ta ei oleks arstidega „kurjalt“, „ründavalt“ või „ähvardavalt“ kõnelnud. Siiski tuleb pidada silmas järgmist. Esiteks on inimese öeldu pidamine kurjaks, ründavaks või ähvardavaks küllaltki subjektiivne: mõni inimene võib tunda end kellegi käitumisest märksa enam puudutatuna kui keegi teine. Pole teada, mida A.A. täpselt tegi. Siiski pole põhjust eeldada, et A.A. i käitumine kujutas endast ravi- või valvearstile akuutset ohtu: pigem oli tegemist agressiivse hääletooni ja elava žestikuleerimisega. Ka ei saa ära unustada, et selliselt käitus A.A. olukorras, kus talle üritati selgeks teha, et ta peab minema ravile. Seega oli A.A. mõnes mõttes surve all ja on kõigiti mõeldav, et kui A.A. ile sellist survet ei avaldataks, ei muutuks ta ka ähvardavaks. Viimaks ei saa ka siin jätta veelkord toonitamata, et A.A. on pannud toime vaid ühe õigusvastase teo – ja see tegu pole kuidagi seotud vägivallaga.
  10. A.A. i ühiskonnaohtlikkusele ei viita ringkonnakohtu meelest ka tõsiasi, et A.A. häiris kohtuistungit. Kohtuistungi häirimist tuleb kahjuks aeg-ajalt ikka ette, ent sellisest häirimisest ei saa teha automaatselt järeldust, et häirija muutub peagi vägivaldseks. Hoopis loogilisem on 11
(13)arvata, et kui isik oma kohtuistungile sarnases stressisituatsioonis ei viibi, ei ole ta ka agressiivne. 58. Viimaks tuleb märkida sedagi, et ehkki skisofreenia on raske haigus, ei saa ühiskonnaohtlikkuse prognoosi rajada ka haigusele kui sellisele. Väga paljud psüühikahäiretega inimesed teiste isikute õigushüvesid ei riku. Nii on see ka skisofreenia puhul: enamik skisofreeniat põdevaid inimesi ei ole vägivaldsed (American Psychiatric Association.
(2013). Diagnostic and statistical manual of mental disorders (5th ed.) (DSM-V). Washington, DC, p 101).
  1. Eelneva põhjalt ei saa ringkonnakohtu meelest öelda midagi muud, kui et A.A. ist lähtuv ühiskonnaohtlikkus ehk võõraste õigushüvede rikkumise tõenäosus A.A. i poolt on üksnes teoreetilist laadi ehk väga madal. Lisaks pole põhjust arvata, et kui A.A. panekski mingi õigusvastase teo toime, oleks see tegu kuigivõrd rasket laadi. Niisiis on täiesti ilmne, et A.A. i ühiskonnaohtlikkus ei õigusta kuidagi tema statsionaarset sundravi. Ent veelgi enam: see ühiskonnaohtlikkus on sedavõrd madal, et see ei võimalda sundravi sootuks, isegi mitte ambulatoorses vormis.
  2. Järgnevalt vaeb kriminaalkolleegium, kas A.A. i sundravi on põhjendatav sellega, et ta on enesele ohtlik. A.A. i enesele ohtlikkus saab ringkonnakohtu meelest tuleneda üksnes uimastitest: kõne alla tuleb väide, et A.A. rikub uimasteid tarvitades oma tervist. Seesugune väide sundravi kohaldamist ei võimalda. Olgu meelde tuletatud, et eneseohustamise korral on sundravi mõeldav vaid siis, kui oht on väga kõrge (vt käesoleva määruse p 23). Eeskätt tuleb kõne alla tõsine (akuutne) suitsiidioht. On ilmne, et kanepi tarvitamine ja seeläbi oma tervise pikaajaline kahjustamine niisuguseks ohuks ei kvalifitseeru. Lisaks ei saa unustada, et kui A.A.
  3. augustil 2020 vastuvõtule saabus, olid tema uimastiproovid negatiivsed ehk ta ei olnudki narkootikume tarvitanud.
  4. Eeltoodu tähendab seda, et ei esine üht obligatoorset sundravi eeldust: ohtlikkust. See tähendab seda, et A.A. i sundravi tuleb lõpetada. Niisuguse otsustuse tegemine tähendab tulenevalt käesoleva määrus p-s 28 öeldust seda, et A.A. tuleb viivitamatult haiglast lahti lasta: A.A. i kinni hoidmiseks ei ole enam õiguslikku alust. Küll aga ei jõustu koheselt ringkonnakohtu otsustus sundravi lõpetamise kohta. See otsustus võidakse edasi kaevata, mistõttu jõustub ta

§ 408

lg 1 kohaselt alles siis, kui kaebetähtaeg möödub või kui Riigikohus teeb kaebuse osas lahendi. Kuni selle ajani aga tuleb toimetada jõus oleva kohtulahendi alusel: selleks on Tartu Maakohtu

  1. juuni 2017 määrus A.A. ile ambulatoorse sundravi kohaldamise kohta.
  2. Olgu viimaks selgitatud sedagi, et kui ohtlikkust ei esine, ei ole mingit tähtsust sellel, kas inimene ravi vajab või mitte. Psühhiaatrilise sundravi menetluse esmane mõte ei saa olla mitte kõigi haigete inimeste iga hinna eest terveks ravimine, vaid ühiskonna kaitsmine ohtlike psüühikahäiretega inimeste eest. Selle inimese ravi, kes pole (piisavalt) ohtlik, peab toimuma kas vabatahtlikkuse alusel või tahtest olenematu ravi regulatsiooni kohaselt. IV
  3. Eeltoodudust tulenevalt ja juhindudes

§ 390

lg-st 1, § 337 lg 1 p-st 4 ja § 338 p-st 2, tühistab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 14. septembri 2020 määruse ja lõpetab A.A. i psühhiaatrilise sundravi. Kaebaja taotles maakohtu määruse tühistamist ja asja maakohtusse uueks arutamist saatmist. Seega rahuldab ringkonnakohus kaebuse osaliselt: maakohtu määrus suures osas tühistatakse. 12

(13)V
  1. Kaitsja R. Tosmann esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 97 euro 20 sendi suuruses summas, sh käibemaks 16 eurot 20 senti. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kohtuistungi protokolli ja kohtumäärusega tutvumiseks, samuti määruskaebuse koostamiseks kokku 90 minutit. Kohtukolleegium leiab, et tasutaotlus tuleb rahuldada üksnes osaliselt. Justiitsministri
  2. juuli 2016 määruse nr 16 (tasude ja kulude kord) § 3 kohaselt võib kohus tasu vähendada või jätta tasu määramata, kui advokaat ei ole oma kohustusi õigusabi osutamisel täitnud nõuetekohase hoolsusega. Vandeadvokaat R. Tosmann ei olegi olnud piisavalt hoolikas. Kaitsja väited on täiesti asjakohatud. Sisuline õiguslik argumentatsioon tegelikult olulistes küsimustes (eeskätt ohtlikkus, aga ka psühhiaatrilise sundravi ja tahtest olenematu ravi seos) puudub täielikult. Neisse teemadesse pidi ringkonnakohus süvenema täielikult omal initsiatiivil. Seetõttu vähendab ringkonnakohus R. Tosmanni taotletud riigi õigusabi tasu 20 eurole, millele lisandub käibemaks 4 eurot. Kuna ringkonnakohus tühistab määruskaebuse lahendamise menetluses maakohtu määruse, siis juhindudes

§ 187lg-st 1 jäävad need 24 eurot riigi kanda.

VI 65. Et käesolev lahend sisaldab A.A. i terviseandmeid, tuleb see analoogia korras

§ 4081lg-ga 2 avalikustada nii, et A.A.

i nimi ja isikuandmed (isikukood ja elukoht) asendatakse tähemärgiga (Riigikohuski tugineb sundravi lahendite avalikustamisel mitte

§ 408

lg-le 3 või 4 – mis näeb ette vaid resolutiiv- või lõpposa avalikustamist –, vaid lähtub sellest, et lahend on vaja avalikustada sisuliselt terviklikult – küll aga on tarvis peita menetlusele allutatu nimi ja isikuandmed).

  1. Ringkonnakohus peab vajalikuks saata see määrus Justiitsministeeriumile, kes tegeleb karistusõigust puudutava õiguspoliitikaga ja vastavate õigusaktide ettevalmistamisega ning kes ringkonnakohtule teada olevalt on ka sundravi puudutava võimaliku õigusreformi eestvedajaks. Eeskätt võiks ministeeriumile huvi pakkuda määruse põhiosa p
  2. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Erkki Hirsnik Maarika Kuusk Ingeri Tamm 13

(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.