lg 1, mille kohaselt ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Hageja leiab, et ei ole põhjendatud T Ši ja A Ši elatise igakuine suurus summas 248,20 eurot. Miinimumelatis on hetkel seotud alampalgaga, kui kasvab alampalk, siis suureneb ka nõutav miinimumelatis. Võrreldes aastaga 2017 on miinimumpalk niivõrd kasvanud, et hageja ei suuda enam täita 12.10.2017 kohtumäärust tsiviilasjas nr 2-17-
lg 2 järgi vahetult ning hagejal ei ole ega saa olla mistahes vastuväiteid sellele, et kostjate ema peab kostjaid vahetult ülal, kasvatab neid üksi ja elab nendega koos ja et hageja elab lahus. Laste hooldusõiguse asjas nr 2-20-2815 nõustus hageja kostjate ema 20.02.2020 avaldusega kostjate suhtes ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja laste isikuhoolduse kostjate emale üleandmiseks. Hageja järeldused RAKE uuringust uuringust on valikulised ja eksitavad. Et hageja olukorda arvesse võtta, oli tal võimalus tähtaegselt tõendeid esitada käesolevas hagimenetluses, mida ta ei teinud. Kostjad jäävad endiselt ka oma 03.07.2020 hagivastuses esitatud kõigi taotluste, väidete ja vastuväidete juurde, iseäranis rõhutades, et: hageja tõlgendus laste, st hageja muu lapse ja kostjate ebavõrdsest olukorrast ei ole mitte ainult paljasõnaline, vaid ka ekslik; kostjatele I-II väljamõistetud elatist, mis oli 12.10.2017 kompromissi tsiviilasjas nr 2-17-12284 korras nagunii vähendatud alammäärast 85%-ni, veelgi rohkem vähendada ei ole võimalik kahjustamata kostjate I-II huve ja elukorraldust; hageja eksitab kohut varjates oma tegelikku varalist seisundit ega arvesta sellega, et perekonnaseaduse mõtte kohaselt on vanem kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajadustele tagaks ka laste vajaduste rahuldamise. Kohtu seisukoht 5 2-20-5305 Vastavalt TsMS § 5 lg 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. TsMS § 230 lg 3 kohaselt, lapse huve puudutavas vaidluses võib kohus tõendeid koguda omal algatusel. Kohtuotsuse tegemisel käesolevas vaidluses juhindub kohus perekonnaseaduse (
) § 96 ja § 97 p 1 sätetest, mille kohaselt on alaealine laps õigustatud saama ülalpidamist oma täisealiselt esimese astme ülenejalt sugulaselt, kelleks hageja oma lastele on.
lg 2 kohaselt, alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides.
lg 1 kohaselt, igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.
lg 2 kohaselt võib kohus elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatisesumma suuruse arvutamise alused.
lg 2 kohaselt, vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. TsMS § 459 lg 1 kohaselt, pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, on poolel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui: 1) oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja 2) hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. TsMS § 459 lg 2 kohaselt, otsust võib muuta alates uue hagi esitamise ajast, välja arvatud juhul, kui seaduse kohaselt võib nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt. Kohus peab põhjendatuks lähtuda asja lahendamisel kehtivast perekonnaseadusest ja arvestab hageja poolt esile toodud „Lapse vajaduspõhise miinimumelatise ülevaadet“ ja teisi vastavaid uuringuid ulatuses, mis ei ole vastuolus kehtiva perekonnaseadusega. Hageja palub vähendada kostjatele väljamõistetud elatist kuni 175 euroni kuus mõlemale kostjale. Harju Maakohtu 12.10.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-12284 kinnitatud kompromissis leppisid pooled kokku, et A Š tasub igakuiselt elatist alates 01.11.2017 kummalegi lapsele (kostjad) 85% poolest Eesti Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, kuid mitte vähem kui 199,75 eurot kuus, kuni hagejate täisealiseks saamiseni, s.o kuni xxx. Alates 01.01.2020 tuleb hagejal maksta mõlemale kostjale elatist 248,20 eurot kuus, so 85% igakuise elatise alammäärast. Hageja ülalpidamisel on lisaks kostjatele veel 2007.a. sündinud laps, kelle ülalpidamiseks on kostja ja lapse ema sõlminud 04.06.2012 kokkuleppe (koostatud ja tõestatud Tallinna notari xxx poolt, ametitoiming nr xxx) elatise maksmiseks, mille p 6.1, 6.1.1 ja 6.1.4 kohaselt elatise summat 150 eurot korrigeeritakse alatest 01.06.2013 üks kord aastas vastavalt Statistikaameti poolt avaldatava eelmise aasta tarbijahinnaindeksi muutmisele, võrreldes üle-eelmise aasta tarbijahinnaindeksi aastaindeksiga selliselt, et proportsionaalselt tarbijahinnaindeksi muutmisega suureneb või väheneb elatise summa suurus, mis kuulub igakuiselt tasumisele ümberarvutamise aastale eelnenud aastal. Nimetatud kokkuleppe järgi peab hageja maksma 2007.a. sündinud lapsele 2020.a elatist summas 174,82 eurot. Hageja on seisukohal, et tema 2007.a. sündinud laps on kostjale 12.10.2017 määrusega 6 2-20-5305 tsiviilasjas nr 2-17-12284 kinnitatud kompromissis kokku lepitud elatise maksmisel varaliselt vähem kindlustatud kui kostja I ja kostja II; et võrreldes 2017.a on miinimumpalk liiga kiiresti kasvanud, mistõttu hageja ei suuda enam täita 12.10.2017 kohtumäärust tsiviilasjas nr 2-17-12284; samuti on hageja kaotanud töökoha ja seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku tõttu väljakuulutanud eriolukorraga ei ole hagejal praegu võimalik leida endale uut töökohta. Kostjad ei nõustu hageja põhjendustega ja paluvad hagi rahuldamata jätta. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-33-11 märkinud, et elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja lapse arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine. Seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus. Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Kohus leiab, et lähtudes eeltoodust ei saa pidada kostjatele elatise summas 85% poolest Eesti Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, maksmist ülemäärase ja luksusliku elulaadi võimaldamiseks. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-118-12 asunud seisukohale, et lapsele tuleb tagada tema igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Vanemate varalisi võimalusi hinnates tuleb tuvastada eelkõige vanemate sissetulek, millest vanemad saavad katta lapse ülalpidamiskulusid ning sissetuleku ebapiisavuse korral arvestada ka vanema muud vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda.
lg 3 kohaldamisel tuleb vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-67-17 selgitanud, et üksnes TsMS §-s 459 sätestatud eeldustel võib nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta (3-2-1-35-17, 32-1-124-15). Harju Maakohtu tsiviilasjas nr 2-17-12284 kompromissi 12.10.2017 määrusega kinnitamise ajal oli hagejal olemas kokkulepe igakuise elatise suuruse osas 2007.a. sündinud lapsele. Samuti oli hageja teadlik, et 2017.a oli elatise miinimumsumma 235 eurot. Vastavalt hageja poolt esitatud arvestusele oli 2017.a. hageja ülalpidamiskohustus 2007.a. sündinud lapse ees 159,85 eurot kuus. Seega sõlmis hageja teadlikult kompromissilepingu kostjatele elatise maksmiseks, mille kohaselt hageja kohustus maksma mõlemale kostjale 2017.a. elatist summas 199,75 eurot, so 85%
Lähtudes eeltoodust ei ole erinevus hageja lastele makstava elatise suuruses tekkinud pärast tsiviilasjas nr 2-17-12284 kompromissi 12.10.2017 määrusega kinnitamist. Alates 01.01.2020 on
lg 1 sätestatud elatise miinimummäär 292 eurot, seega on elatise miinimummäär suurenenud võrreldes 2017.a 57 eurot kuus ja hageja arvestuste kohaselt on kostjatele makstav elatis suurenenud mõlema kostja osas 48,45 eurot kuus, kokku 96,90 eurot. Kohtu 7 2-20-5305 hinnangul ei ole kolme aasta jooksul elatise suurenemine 48,45 eurot kuus kostja kohta asjaoluks, mis on oluliselt muutnud maksete suurust. Kohus tegi TsMS § 230 lg 3 alusel elektrooniliselt päringud äriregistrisse, kinnistusraamatusse ja autoregistrisse hageja ja kostjate ema majandusliku seisundi kohta. Äriregistri andmetel ei ole hagejal osalust äriühingutes. Kinnistusraamatu andmetel kuulub hagejale kaasomandina 5/6 korteriomandist Tallinnas (kinnistusregistriosa nr xxx, üldpind 72,70 m²), mis ei ole hagiavaldusest nähtuvalt hageja elukohaks. Autoregistri andmetel kuulub hagejale sõiduauto xxx (ehitusaasta 2013), mis eeldab hagejal sissetuleku olemasolu vähemalt kütuse ostmiseks. Registrite andmetel ei ole kostjate emal osalust äriühingutes, kinnistuid ega sõiduautot. Kuna laste ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal, siis tuleb laste vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel arvestada ka nende emade panust laste ülalpidamisse. Kohtuinfosüsteemi andmetel ei ole hageja vastu esitatud kohtusse 2007.a sündinud lapse nõuet elatise väljamõistmiseks suuremas summas kui oli hageja ja lapse ema vahel kokku lepitud 04.06.2012 lepingus. Samuti ei ole hageja esitanud tõendeid, et elatise maksmise kokkulepet oleks soovinud muuta hageja 2007.a. sündinud lapse ema. Kuna kostjad elavad koos oma emaga, siis annab kostjate ema kostjatele ülalpidamist vahetult. Lähtudes eeltoodust ei tuvasta kohus täpsemalt kostjate ema ülalpidamisvõimet. Hagejal kui lahus elaval vanemal on
Kostjad on hageja lapsed, seega on nad õigustatud hagejalt elatist saama. Kuna Harju Maakohtu 12.10.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-12284 kinnitatud kompromissi alusel tuleb kostjatele elatist maksta vähem kui
Lähtudes eeltoodust ei tuvasta kohus kostjate esmavajadusi ning põhjendatud kulusid. Kohtul ei ole alust kahelda selles, et kostjatega koos elav ema on oma ülalpidamiskohustust täitnud. Kostjad said kolme aastaseks 23.01.2020 ja kuni selle ajani oli laste emal õigus saada lapsehoolduspuhkust vastavalt Töölepingu seaduse (TLS) § 62 lg 5. Kostjate 03.07.2020 vastuse kohaselt kostjate ema ei tööta, kasvatab ja hooldab kolme alaealist last ja saab ebaregulaarset sissetulekut. Hinnates kostjate ema võimalusi sissetulekut saada, leiab kohus, et kostjate ema võimalused kevadel ja suvel ning ka käesoleval ajal väikelaste hooldamise kõrvalt tasuvat tööd saada ja sissetulekut teenida on oluliselt väiksemad kui hagejal. Kostjate ema on menetluses veenvalt selgitanud ja tõendanud, et hageja poolt märgitud välisreisil ei käinud ja selleks kulutusi ei teinud kostjad ja kostjate ema, vaid kostjate ema kolmas laps oma isaga. Seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku tõttu väljakuulutanud eriolukord on käesolevaks ajaks lõppenud. Kostjate poolt kohtule esitatud hageja 30.07.2020 e-kirjast nähtuvalt asus hageja 2020 juulikuu lõpus tööle. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid oma töötamise ja töökohalt saadava sissetuleku kohta. Hageja on esitanud tõendid selle kohta, et 2020 juunis kandis Eesti Töötukassa hageja pangakontole kokku 660,14 eurot ja juulis kokku 746,32 eurot. Samuti on hageja saanud oma perekonnalt rahalist toetust ajavahemikul 05.06.2020-08.07.2020 kokku 2060 eurot. Seega on perekond hagejat kohtumenetluse ajal rahaliselt abistanud ja käesoleval majanduse taastamise ajal ei ole hagejal eeldatavalt takistusi taas tööle asumiseks. Hageja teabe kohaselt osales hageja koolitusel xxx sertifitseerimine ja xxx praktiline koolitus (xxx). Seega on hageja omandanud elukutse, millega on nähtuvalt CVkeskus.ee ja CV.ee veebiportaalides esitatud tööpakkumistest, võimalik endale ja oma lastele ülalpidamist teenida. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, et tal ei ole majanduslikult võimalik maksta kostjatele elatist Harju Maakohtu 12.10.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-12284 kinnitatud kompromissis kokku lepitud summas. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et tema on töövõimetu, mis on samuti eelduseks elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra
Samuti ei ole hageja tõendanud, et tal on takistatud tööle asuda ja teenida sissetulekut ja sellega kindlustada kostjatele ja oma 2007.a sündinud lapsele kokku lepitud ülalpidamine, samuti maksta 2007.a sündinud lapsele vabatahtlikult rohkem elatist kui 8 2-20-5305 2012.a. kokku lepiti. Statistikaameti (http://www.stat.ee) andmetel oli keskmine töötuse määr 2019.a 4,4% ja 2020.a II kvartalis 7,1%. Statistikaameti andmetel oli keskmine brutokuupalk 2019.a 1407 eurot ja 2020 II kvartalis 1433 eurot. Kohus on seisukohal, et hageja põhjendused elatise vähendamiseks ei ole veenvad ja ei ole tõendatud. Samuti ei ole tõendatud hageja võimetus teenida sissetulekut oma alaealiste laste, kostjate ülalpidamiskohustuse täitmiseks kompromissis kokkulepitud ja 12.10.2017 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-17-12284 kinnitatud summas. Riigikohus asus kohtuasjas nr 3-2-1-174-16 seisukohale, et perekonnaseaduse sätetest ei tulene, nagu võiks kohus
lg 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel oli RPTS § 5 alusel õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada
lg 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. Kohus nõustub hagejaga selles, et osa tasumisele kuuluvast elatisest saab lugeda kaetuks riikliku peretoetusega, kuid leiab, et riiklikku peretoetust on põhjendatud arvestada tasumisele kuuluva elatise hulka siis, kui nõutav elatis on suurem kui
lg 1 sätestatud elatise miinimummäär või kui esineb mõjuv põhjus elatise väljamõistmiseks alla
Sotsiaalkindlustusameti andmetel, lapsetoetuse suurus sõltub laste arvust perekonnas: kui peres kasvab üks või kaks lapsetoetust saavat last, on lapsetoetus 60 eurot lapse kohta kuus; kui peres kasvab kolm või rohkem lapsetoetust saavat last, on lapsetoetus alates kolmandast lapsest 100 eurot lapse kohta kuus (https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/lapsed-ja-pere/perehuvitiste-liigid). Kohtu hinnangul ei anna hageja poolt esile toodud asjaolud ja tõendid alust vähendada 12.10.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-12284 kinnitatud kompromissis kokkulepitud elatist, mis on juba alla
lg 1 sätestatud määra, mistõttu ei pea kohus põhjendatuks vähendada kostjate elatist lapsetoetuse võrra. Perehüvitiste seaduse (PHS) § 21 lg 1 kohaselt, lasterikka pere toetuse saamise õigus on ühel vanemal, hoolduspere vanemal või eestkostjal või käesoleva seaduse § 25 lõike 1 punktis 2 või 3 nimetatud isikul, kes kasvatab peres kolme või enamat last, kes vastavad käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 või 2 sätestatud tingimustele. PHS § 21 lg 2 kohaselt, lasterikka pere toetuse suurus kolme kuni kuut last kasvatavale perele on 300 eurot. Nimetatud seadusest tulenevalt makstakse lasterikka pere toetust kõigile peredele, kes vastavad seaduses sätestatud tingimustele, olenemata nende tegelikust vajadusest ja kohtu hinnangul ei tulene perehüvitiste seaduse mõttest, et osad lasterikka pere lapsed tuleks seada rahaliselt halvemasse olukorda selle tõttu, et nad ei ela oma mõlema vanemaga ühes peres. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-164-10 märkinud, et perekonnaseaduse mõtte kohaselt on vanem kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajadustele tagaks ka lapse vajaduste rahuldamise, kuid see ei tähenda, et elatise suuruse määramisel ei tuleks arvestada elatist maksma kohustatud vanema objektiivset varalist seisundit. Vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva, kuid väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas ei ole Harju Maakohtu 12.10.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-12284 kinnitatud kompromissis kokku lepitud elatis üldjuhul hagejale ebamõistlikult koormav ning ei pane vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita, kuna
lg 1 mõtte kohaselt peab iga vanem olema võimeline maksma lapsele elatist vähemalt miinimumsummas. Hageja ei ole tõendanud asjaolusid, mille korral oleks põhjendatud vähendada elatist, mis on 85% poolest Eesti Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, so niigi alla
MS § 430 lg 1 kohaselt võivad pooled menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt, hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus määras 09.06.2020 määrusega anda kostjatele riigi õigusabi tsiviilasja nr 2-20-5305 kohtumenetluses kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Lähtudes eeltoodust jätab kohus riigi õigusabi kulud riigi kanda ja kõik muud menetluskulud hageja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Raivo Einula 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.