RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-19-17970 Määruse kuupäev Tartu, 18. november 2020 Kohtukoosseis Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Ants Kull ja Kai Kullerkupp Kohtuasi Anfisc

) § 15 lg 3 p 1 alusel tuleb jätta ajutine haldur nimetamata. 2-19-17970

1. Tartu Maakohus jättis
2. veebruari
3. a määrusega võlausaldaja pankrotihalduri avalduse alusel võlgnikule ajutise halduri nimetamata ja lõpetas pankrotiavalduse menetluse, jättis pankrotiavalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud võlausaldaja kanda, määras võlgniku menetluskulude rahaliseks suuruseks 650 eurot (lepingulise esindaja kulud) ning jättis võlgniku avalduse kantud menetluskulude ja neilt arvestatava viivise väljamõistmiseks rahuldamata. Maakohus leidis, et ajutine haldur tuleb jätta nimetamata

§ 15

lg 3 p 1 alusel, kuna võlgnik vaidles nõudele põhjendatult vastu, nõue ei ole selge ja vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust.

§ 15lg 6 alusel jättis kohus menetluskulud võlausaldaja kanda.

Võlgniku õigusabikuludest on põhjendatud ja vajalikud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 175 lg 1 tähenduses kokku 650 eurot (5 tundi × 130 eurot). Kohtupraktika kohaselt peab kohus olukorras, kus enne menetluskulude kindlaksmääramise lahendi tegemist on kuulutatud välja menetluskulusid kandma kohustatud isiku pankrot, menetluskulud küll tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgi kindlaks määrama, kuid neid ei ole võimalik võlgnikult välja mõista. Kindlaksmääratud menetluskulud hüvitatakse sellisel juhul võlgniku pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi (vt Riigikohtu

1. jaanuari
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-13, p 14). Võlausaldaja pankroti väljakuulutamise tõttu ei ole võimalik määrusega kindlaksmääratud menetluskulusid ega viivist menetluskuludelt võlausaldajalt välja mõista. Võlgnik saab kohtumääruse alusel oma menetluskulude nõude esitada võlausaldaja pankrotimenetluses.
3. Võlausaldaja pankrotihaldur esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes maakohtu määruse tühistada ning teha uus määrus, millega rahuldada avaldus ja nimetada võlgnikule ajutine pankrotihaldur. Menetluskulud palus pankrotihaldur jätta võlgniku kanda.
4. Võlgnik esitas maakohtu määruse peale vastumääruskaebuse, paludes maakohtu määruse tühistada osas, milles maakohus jättis võlgniku avalduse menetluskulude ja neilt arvestatava viivise väljamõistmiseks rahuldamata (maakohtu määruse resolutsiooni p 5) ning määras võlgniku menetluskulud kindlaks väiksemas summas kui 2771 eurot 50 senti (maakohtu määruse resolutsiooni p 4). Tühistatud osas palus võlgnik teha uue määruse, millega mõista võlausaldajalt võlgniku kasuks välja maakohtu menetluskulud 2771 eurot 50 senti ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivis väljamõistetud menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Võlgnik palus määrata, et menetluskulude hüvitis ja viivis tuleb võlausaldajal tasuda üldkorras massikohustusena. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud 1119 eurot 50 senti palus võlgnik jätta võlausaldaja kanda ning mõista menetluskulud ja viivis võlgniku kasuks välja, määrates, et menetluskulude hüvitis ja viivis tuleb võlausaldajal tasuda üldkorras.
5. Menetlusosalised vaidlesid teineteise määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6. Tartu Ringkonnakohus tühistas
7. mai
8. a määrusega maakohtu määruse menetluskulude rahalise suuruse ja välja mõistmata jätmise osas. Muus osas jättis ringkonnakohus määruse muutmata. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue määruse, millega määras menetluskulude rahaliseks suuruseks maakohtus 1689 eurot 50 senti ja mõistis selle välja võlausaldaja pankrotimenetluses massikohustusena võlgniku kasuks. Ringkonnakohtus kantud määruskaebusele vastamisega seotud kulud 200 eurot jättis ringkonnakohus võlausaldaja kanda. Kokku mõistis ringkonnakohus võlgniku 2

§ 148

lg 1 p 1 kohaselt on massikohustuseks pankrotimenetluse ajal halduri poolt oma ülesannete täitmisel tehtud tehingutest ja muudest toimingutest tekkinud kohustused. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-116-09 tehtud määruses asunud seisukohale, et massikohustuseks

§ 148

lg 1 p 1 mõttes on muu hulgas kohustused, mis on tekkinud varasemate kohtumenetluste jätkamisest halduri poolt (määruse p 10). Tsiviilasja algatas haldur pankrotimenetluse ajal, seega tuleb võlgniku vajalikud ja põhjendatud menetluskulud välja mõista massikohustusena

§ 148lg 1 p 1 tähenduses.

Ringkonnakohus leidis, et õigem on õigusabitasu määramisel arvestada konkreetset tunnihinda vajaliku toimingu tegemisel. Arvestades tunnihinda 155 eurot, on maakohtus kantud põhjendatud menetluskulu suurus 1689 eurot 50 senti. Kuna määruskaebus jäeti rahuldamata, tuleb võlgnikule hüvitada määruskaebusele vastamisega seotud kuludest 200 eurot. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Võlausaldaja pankrotihaldur esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määruse tühistada osas, millega on menetluskulud välja mõistetud massikohustusena ja teha selles osas uus lahend. Menetluskulud palus võlausaldaja pankrotihaldur jätta võlgniku kanda. Määruskaebuse kohaselt on ringkonnakohus vääralt mõistnud menetluskulud välja massikohustusena võlausaldaja pankrotimenetluses. Menetluskulud ei ole massikohustus. Kuna lepingulise esindaja kulu on menetluskulu TsMS § 138 lg 1 tähenduses ning

§ 150

lg 1 p 1 kohaselt on menetluskulu pankrotimenetluse kulu, peaksid kohtuvaidlustest tulenevad menetluskulud olema käsitatavad pankrotimenetluse kuludena

§ 150

lg 1 p 1 mõttes, mitte massikohustusena

§ 148mõttes.

Riigikohus on asjas nr 3-2-1-48-13 tehtud lahendi p-s 17 selgitanud, et

§ 150lg 1 p 1 kohaselt on menetluskulu pankrotimenetluse kuluks.

Seega on ringkonnakohtu vaidlustatud määrus vastuolus

§ 150lg 1 p-s 1 sätestatu ning Riigikohtu avaldatud seisukohaga.

1. Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu, paludes jätta see läbi vaatamata või rahuldamata. Riigikohtus kantud menetluskulud (666 eurot 50 senti) palus võlgnik jätta võlausaldaja kanda ning mõista need temalt välja. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata.
3. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas olukorras, kus pankrotis oleva äriühingu pankrotihaldur on võlausaldajana esitanud teise isiku suhtes pankrotiavalduse ja kohus on jätnud ajutise halduri nimetamata ning lõpetanud teise isiku pankrotiavalduse menetluse, on teisel isikul 3

§ 150

lg 1 p 1 mõttes või massikohustus

§ 148lg 1 p 1 mõttes.

Võlausaldaja pankrotihaldur leiab, et tegemist on pankrotimenetluse kuludega

§ 150

lg 1 p 1 mõttes, võlgniku arvates aga massikohustusega

§ 148lg 1 p 1 mõttes.

Võlgnik leiab ka, et praegusel juhul puudub võlausaldaja pankrotihalduril kaebuse esitamise õigus Riigikohtule.

1. Kolleegiumi hinnangul on ekslik võlgniku seisukoht, et võlausaldaja pankrotihaldur ei saa esitada määruskaebust Riigikohtule. Vaidluse all on menetluskulude kindlaksmääramine, mida reguleerib tsiviilkohtumenetluse seadustik. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot. TsMS § 696 lg 1 kohaselt võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui selle esitamine on seadusega lubatud. Kui maakohtu määruse peale saab seaduse järgi esitada määruskaebuse, saab määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse ka Riigikohtule, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega on praegusel juhul kaebajal TsMS § 178 lg 2 ja § 696 lg 1 alusel õigus esitada määruskaebus ka Riigikohtule (vt ka
2. aprilli
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-13, p 11).
4. Põhjendatud ei ole võlausaldaja pankrotihalduri väide, et selles asjas tekkinud menetluskulud on pankrotimenetluse kuludeks

§ 150lg 1 p 1 mõttes.

Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et pankrotiavalduse läbivaatamisega kaasnenud menetluskulud on praegusel juhul käsitatavad massikohustusena

§ 148

lg 1 p 1 mõttes.

§ 148

lg 1 p 1 kohaselt on massikohustused pankrotimenetluse ajal halduri poolt oma ülesannete täitmisel tehtud tehingutest ja muudest toimingutest tekkinud kohustused. Võlausaldaja pankrot on kuulutatud välja

1. aprillil
2. Avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks esitas võlausaldaja pankrotihaldur
3. novembril 2019, seega pärast võlausaldaja pankroti väljakuulutamist. Kolleegium leiab, et sarnaselt näiteks tagasivõitmise hagide esitamisele on ka teise isiku suhtes pankrotiavalduse esitamine olukorras, kus võlausaldaja pankrotihaldur leiab võlausaldajal olevat nõude teise isiku (võlgniku) vastu, pankrotihalduri ülesande täitmine

§ 148lg 1 p 1 mõttes.

Selles asjas on võlausaldaja pankrotihalduri poolt oma ülesande täitmise (teise isiku suhtes pankrotiavalduse esitamise) tõttu tekkinud võlausaldajal teise isiku menetluskulude kandmise kohustus

§ 148lg 1 p 1 mõttes.

Praeguses asjas ei ole kohaldatav Riigikohtu

1. jaanuaril
2. a tsiviilasjas nr 3-2-1-176-13 tehtud määruses väljendatud seisukoht, mille järgi olukorras, kus tsiviilasjas tehtud lahend on jõustunud ja enne menetluskulude kindlaksmääramise lahendi tegemist kuulutatakse välja menetluskulusid kandma kohustatud isiku pankrot, peab kohus menetluskulud küll kindlaks määrama, kuid neid ei ole võimalik võlgnikult välja mõista (vt Riigikohtu
3. jaanuari
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-13, p 14). Nimetatud tsiviilasjas vaieldi, kas kohus saab jätkata varem alustatud menetluskulude kindlaksmääramise menetlust või tuleb see menetluskulusid kandma kohustatud poole (kostja) pankroti väljakuulutamise tõttu lõpetada. Praegusel juhul aga algatas võlausaldaja pankrotihaldur kohtumenetluse pärast enda (s.o võlausaldaja) pankroti väljakuulutamist, s.o tema kui menetluskulusid kandma kohustatud poole pankrotiõiguslik staatus ei ole menetluse kestel muutunud. Kuna praeguse tsiviilasja algatas võlausaldaja pankrotihaldur võlausaldaja pankrotimenetluse ajal ja selle menetlusega seotud kulu on massikohustus

§ 148

lg 1 p 1 tähenduses, on ringkonnakohus praeguse asja võlgniku menetluskulud põhjendatult välja mõistnud.

§ 149

lg 1 järgi võib massikohustuse täitmist võlgnikult pankrotimenetluse kestel nõuda üldkorras. Massikohustuse täitmiseks võib läbi viia täitemenetluse pankrotivara suhtes. 4