RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 123 p 3 ning § 124 lg 1 p-de 1 ja 5 alusel. PPA põhjendas otsust järgmiselt: 1) kaebaja abiellus

1. mail 2016 Y-ga, kes on määratlemata kodakondsusega isik ja kellel on
2. aastast Eestis pikaajalise elaniku elamisluba. Neil sündis augustis 2017 laps, kes on Valgevene Vabariigi kodanik ja kellel on samuti Eestis pikaajalise elaniku elamisluba. Kaebaja sai
3. augustil 2016 tähtajalise elamisloa elama asumiseks Eestis elava abikaasa juurde. Kaebaja esitas
4. septembril 2018 tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse; 2) kaebaja juhtis
5. novembril 2017 mootorsõidukit, omamata selle kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust. Teda karistati 400 euro suuruse rahatrahviga.
6. juunil 2018 tegi ta seda jälle, sõites linnas kiirusega 75 km/h. Teda karistati 800 euro suuruse rahatrahviga. Rahatrahvid on tasumata. Ka 3-19-92
7. septembril 2018 juhtis ta sõidukit juhtimisõiguseta. Karistusseadustiku (KarS) § 4231 alusel määrati karistuseks 2 kuud ja 29 päeva vangistust 1-aastase katseajaga; 3) Riigikohus leidis asjas 3-1-1-74-15, et süstemaatilisus ei ole n-ö katusmõiste vähemalt kolme episoodi hõlmava teo kohta. See on isiku suhtumist toimepandud teosse ja õiguskorda iseloomustav tunnus. Kaebajale ei ole määratud rahatrahvid mõju avaldanud. Ka ei ole ta trahve tasunud. Kuigi kaebaja väljendab kahetsust, ei veena see PPA-d, et ta edaspidi ei pane toime samasuguseid rikkumisi. Kuna kutsujal on võimalik elama asuda taotleja ja nende lapse kodakondsusjärgsesse riiki, taotleja on korduvalt sooritanud üldohtlikke süütegusid ega ole väärtustanud talle antud õigushüve viibida Eestis, ei ole tema elamisloa pikendamine põhjendatud (

§ 123

p 3, § 142 lg 2); 4) tähtajalise elamisloa andmisest võib keelduda, kui on alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda (

§ 124lg 1 p 1).

Riigikohus leidis asjas nr 3-1-1-6-17 tehtud otsuses, et isik, kes eirab korduvatele karistustele vaatamata jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ja ta tuleb liiklusest kõrvaldada. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetuse tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. Seega on tegemist üldohtliku süüteokoosseisuga. Liiklusõnnetuste, nendes vigastatute ja hukkunute arv on kasvanud. Üldohtliku liiklusrikkumise tõttu on alus keelduda kaebaja elamisloa pikendamisest. Riigil on kohustus tagada riigis elavate isikute turvalisus, sh ühiskondlik turvalisus. Kaebaja käitumisest saab järeldada, et ta võib süütegusid toime panna ka tulevikus; 5) tähtajalise elamisloa andmisest võib keelduda, kui välismaalast on karistatud süüteo eest (

§ 124lg 1 p 5).

Kaebajat on karistatud kolm korda. Riik ei pea võimaldama Eestis viibida isikul, kes ohustab teisi. Kuna kaebaja pani lühikese aja jooksul korduvalt toime avalikku korda ohustavaid tahtlikke süütegusid, ei saa teda pidada seaduskuulekaks; 6) elamisloa pikendamisest keeldumine riivab kaebaja õigust elada perekonnaelu Eestis. Temast tulenev oht on aga piisavalt kaalukas, et keelduda elamisloa pikendamisest. Kaebajal pole Eestis püsivat töökohta olnud. Seega ei ole tal Eestiga püsivat majanduslikku seost ja on alust arvata, et ta pole Eestis hästi kohanenud. Samuti ei ole kutsujal Eestis püsivat töökohta. Kaebaja kodakondsusjärgne riik peab vajaduse korral tagama talle abi ja eraelu kaitse. Kaebaja laps on Valgevene Vabariigi kodanik. Valgevenes elavad ka kaebaja vanemad. Kaebaja ei ole oma kodakondsusjärgsest riigist eemal olnud nii kaua, et tal võiksid seal tekkida märkimisväärsed kohanemisraskused. Eestis lahkumine ei halvendaks kaebaja ja kutsuja majanduslikku või sotsiaalset seisundit.

1. PPA tegi
2. jaanuaril 2019 kaebajale ettekirjutuse nr 1045482844 lahkuda Eestist hiljemalt
3. veebruaril
5. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada elamisloa pikendamisest keeldumise otsus ja lahkumisettekirjutus ning kohustada vastustajat kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama.
6. Tallinna Halduskohus tühistas
7. märtsi
8. a otsusega vaidlustatud otsuse ja lahkumisettekirjutuse ning kohustas PPA-d elamisloa pikendamise taotlust uuesti läbi vaatama. Kohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) selleks et PPA otsuse õiguspärasust oleks võimalik kohtulikult kontrollida, peab enne olema toimunud korrektne haldusmenetlus. PPA märkis
9. novembri
10. a kirjas, et taotleja ja tema abikaasa peaksid tõendama, et nad ei saa elada perekonnaelu Valgevenes, ning et kaebaja pole tasunud väärteomenetluses määratud trahve. Kirja venekeelses kokkuvõttes neid selgitusi pole. Kaebaja ei valda eesti keelt ja tema haridustase ei ole kõrge. PPA-l tulnuks seetõttu täita selgitamiskohustust põhjalikumalt. Kui PPA oleks kaebajalt nõudnud trahvide tasumist tõendavaid dokumente, oleks juba haldusmenetluses ilmnenud, et kaebaja on trahvi tasumise maksekorraldust täites eksinud. Samuti ei saa vähese haridusega inimese puhul eeldada, et talle on arusaadav, milliseid perekonnaelu asjaolusid 2

§ 123

p 3 (taotlus ei ole põhjendatud) ning sama seaduse § 124 lg 1 p 1 (on alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda) ja

§ 124

lg 1 p 5) (välismaalast on karistatud süüteo eest) alusel; 4) keskpäeval Tallinna kesklinnas sõidukiiruse ületamine enam kui 22 km/h (sellele asjaolule juhtis PPA tähelepanu alles kohtumenetluses) ja korduv lubadeta sõitmine on teod, mille põhjal ei saa välistada kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale tulevikus. Kuna kaebajal oli juhiluba Valgevenes ja ta saab naasta seda uuendama ning talle määrati viimase rikkumise eest karistuseks tingimisi vangistus ja ta on haldusmenetluses oma tegusid kahetsenud, ei ole kohus veendunud, et kaebajast tingitud oht panna õigusrikkumisi toime ka tulevikus on väga kõrge. Liiklusrikkumiste üldine suur esinemissagedus ja riigi soov reageerida neile rangelt ei saa põhistada konkreetsest isikust lähtuva ohu tõsidust ja reaalsust tulevikus. Kaebaja soovis trahvi (400 eurot) tasuda, kuid eksis maksekorralduses adressaadi nimega, mistõttu jäi trahv laekumata. Kaebaja lubas tasuda 800-eurose trahvi osakaupa. PPA saanuks haldusmenetluses nõuda, et kaebaja esitaks trahvi tasumise kohta tõendid (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 36 lg 1 p 3), kui kaebaja väitis, et on trahvi 400 eurot tasunud. PPA-l tuleb kaebajast lähtuvat ohtu uuesti kaaluda kõigi kohaste asjaolude koosmõjus; 5) kui kaebaja paneb toime uusi õigusrikkumisi, mille tõttu pööratakse vangistus täitmisele, on tõenäoliselt põhjendatud hinnata kaebaja retsidiivsusriski kõrgeks; 6)

§ 142

lg-s 2 ette nähtud tõendamiskoormist tuleb sõltuvalt menetlusosalise arusaamisvõimest, sh keeleoskusest, piisavalt selgitada (HMS §-d 36, 38). PPA seda ei teinud. Ka välismaalase abikaasa peab olema menetlusest ja tõendamiskoormisest teavitatud. Ei nähtu, et vastustaja oleks võtnud kaebaja abikaasaga ühendust või olnud veendunud, et kaebaja abikaasa on teadlik vajadusest esitada tõendeid või selgitusi, miks tema või alaealine laps ei saa elada perekonnaelu kaebaja kodakondsusjärgses riigis. Pelgalt sellest, et taotleja jättis tõendid esitamata, ei või järeldada, et takistusi taotleja kodakondsusjärgses riigis pereelu elamiseks ei ole. Sellest, et kaebaja ei ole kodakondsusjärgsest riigist kaua eemal olnud, ei saa teha järeldusi vaidlustatud haldusaktide mõju kohta tema pereliikmetele.

1. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada.
2. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) vastustaja ei rikkunud uurimis- ega selgitamiskohustust. Haldusakti õiguspärasust ei mõjuta, et kaebaja esitas elamisloa pikendamise taotluse
3. septembril 2018 ja vastustaja pöördus esimest korda kaebaja poole alles
4. oktoobril
5. Vastustaja ütles
6. oktoobri
7. a e-kirjas selgelt, et esineb 3

§ 124lg 1 p-s 5 sätestatud keeldumise alus, sest kaebajat on karistatud süüteo eest.

Kaebajal paluti selgitada, miks ta ei austa Eesti seadusi, miks ta juhtis korduvalt mootorsõidukit juhtimisõiguseta, miks ta pole tasunud rahatrahve ja millal ta kavatseb need tasuda, kuidas ta toimiks, kui elamisluba ei pikendataks. Vastamiseks anti aega

1. novembrini
2. Kaebaja vastas juba samal päeval ja selgitas, et austab Eesti seadusi, kahetseb ja palub vabandust, esimese trahvi 400 eurot on ta tasunud, teise trahvi 800 eurot maksab peagi. Kaebaja palus elamisluba pikendada, sest tal on Eestis naine ja laps. Kaebaja lubas, et ei pane enam õigusrikkumisi toime; 2) vastustaja saatis
3. novembril 2018 kaebajale uue pöördumise ja teatas, et esinevad

§ 123

p-s 3 ning § 124 lg 1 p-des 1 ja 5 sätestatud elamisloa pikendamisest keeldumise alused. Lisaks märkis vastustaja, et kaebaja abikaasa elama asumine kaebaja kodakondsusjärgsesse riiki ei ole välistatud. Kirjeldati ka kaebaja süütegusid ja esitati hinnang, et kaebajat ei saa pidada seaduskuulekaks. Kaebajale anti seisukohtade ja vastuväidete esitamiseks aega

1. detsembrini
2. Kaebaja vastas
3. detsembril 2018, tunnistas süütegusid ja lubas neid enam mitte toime panna ja trahvid tasuda. Kaebaja rõhutas, et tal on Eestis naine ja poeg; 3) haldusmenetlus oli nõuetekohane. Kaebajale anti kaks korda võimalus esitada selgitusi. Kohtumenetluses lisandus teabena maksekorraldus 400-eurose trahvi tasumise kohta ja et mingil põhjusel trahv kohtutäiturini ei jõudnud. Kinnitust pole leidnud kaebaja madal haridustase, mille tõttu tulnuks selgitamiskohustust täita tavapärasest intensiivsemalt. Menetlusveaks ei või pidada seda, et vene keelde tõlgiti üksnes osa vastustaja kirjast. Haldusmenetluse keel on eesti keel (HMS § 20 lg 1). Kaebaja ei andnud menetluses mingil viisil märku, et ta ei saanud dokumentidest aru. Pigem on ta vastamisse suhtunud pealiskaudselt, näiteks jätnud esitamata tõendi trahvi tasumise kohta. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et olukorras, kus vastustaja palus
4. oktoobri
5. a e-kirjas kaebajal selgitada, miks ta pole rahatrahve tasunud, oleks tulnud lisaks nõuda tõendeid trahvide tasumise kohta. Vastustajal polnud kohustust kaebaja eest välja selgitada, miks pole makse kohtutäiturini jõudnud. Karistusregistri andmetel on trahvid tänaseni tasumata; 4) PPA otsuses kirjeldatakse kaebajast lähtuvat ohtu. Kaebaja võib ka edaspidi õigusrikkumisi toime panna. Teda on juhtimisõiguseta sõitmise eest karistatud kolm korda. Korduvuse tõttu oli kolmandal korral tegemist kuriteoga. Ei ole usutav, et kaebaja ei mõistnud, et tal ei ole Eestis nõuetekohast juhiluba. Kui see võis tulla üllatusena esimese rikkumise korral, siis teisel ja kolmandal korral pidi kaebaja olema teadlik, et on roolis juhtimisõigeta. Seega pole põhjendatud kaebaja väide, et Maanteeametis ei selgitatud talle juhiloa vahetamise vajadust. Kaebaja ei tasunud trahve tähtajaks. Need tuleb välja mõista täitemenetluses. Vaatamata segadusele maksetega, pole kaebaja astunud samme, et trahvid saaksid nõuetekohaselt tasutud. Seega esinevad

§ 124

lg 1 p-des 1 ja 5 nimetatud elamisloa pikendamisest keeldumise alused; 5) kaebaja puhul seisneb

§ 124

lg 1 p-dega 1 ja 5 nõutav kaalumine eelkõige selles, et temast tulenev oht kaalub üles perekonna- ja eraelu riive. Vastustaja pole kaalutlusvigu teinud. Kaebajal pole Eestis töökohta, ta ei ole siin pikalt elanud. Seega ei kujuta kaebaja naasmine kodakondsusjärgsesse riiki olulist riivet. Samas on kaebaja Eestis abiellunud, siin on sündinud laps ja kaebaja abikaasa on terve elu elanud Eestis. Sellest ei tulene aga kaebaja õigust igal juhul elamisloa alusel Eestis viibida. Kaebajal on eeldatavasti võimalik perekonnaelu elada ka Valgevenes. Tema abikaasa on küll terve elu Eestis elanud, kuid ta pole Eesti kodanik. Samuti ei ole tal siin kindlat töökohta. Kaebaja lapsel on Valgevene kodakondsus. Kaebaja on elamisloa alusel Eestis elanud umbes kolm aastat. Seega mitte nii kaua, et sidemed kodakondsusjärgse riigiga oleksid katkenud ja perekonnaelu elamine seal oleks võimatu. Valgevenes elavad kaebaja vanemad. Kaebaja pole ka kohtumenetluses selgitanud, miks tal on võimalik perekonnaelu elada üksnes Eestis; 6) haldusmenetlusse ei tulnud kaebaja abikaasat kaasata. Abikaasal oli võimalik esitada perekonnaelu puudutavad asjaolud kaebaja vahendusel. Vaidlustatud otsusel on puutumus abikaasa õigustega, kuid sellega ei otsustatud abikaasa Eestis viibimise õiguse üle. See on abikaasade eraeluline otsus, kuidas nad jätkavad perekonnaelu pärast seda, kui kaebaja elamisluba ei pikendata. 4

§ 123p 3 ning § 124 lg 1 p-de 1 ja 5 alusel.

Kõik kolm sätet on elamisloa andmisest keeldumise alused, kuid neid kohaldatakse

§ 131lg 1 järgi ka elamisloa pikendamisest keeldumise korral.

Kaebaja abikaasa on Eestis sündinud määratlemata kodakondsusega isik, kes sai

1. a pikaajalise elaniku elamisloa. Kaebaja ja tema abikaasa alaealine laps on Valgevene kodanik. Lapsel on pikaajalise elaniku elamisluba. Kaebaja ja tema abikaasa ning nende alaealine laps on direktiivi 2003/86/EÜ toimealas. See direktiiv käsitleb perekondade taasühinemist ja sätestab abikaasa juurde antud elamisloa pikendamisel perekonnaelu tugevama kaitse kui Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel
2. Kaebaja abikaasa ja laps on direktiivi 2003/109/EÜ toimealas. See direktiiv käsitleb pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatust. II 11.

§ 123

p 3 on iseseisev tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldumise alus ja seda saab kohaldada sõltumata teiste aluste olemasolust.

§ 123

p-s 3 on sätestatud, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui selle andmine ei ole põhjendatud. Selle sätte sisustamisel on abikaasa juurde elama asumiseks antud elamisloa puhul kohaldatav

§ 142

lg 2.

§ 142

lg 2 sätestab: „Elamisloa taotlus elama asumiseks Eestis elava välismaalasest abikaasa juurde loetakse põhjendamatuks, kui elamisluba taotlev välismaalane ja abikaasa, kelle juurde elama asumiseks elamisluba taotletakse, ei tõenda, et neil ei ole võimalik elama asuda ühisesse 5

§ 142lg 2 kohaldamist elamisloa andmisel ega pikendamisel käsitlenud.

Kolleegium selgitab alljärgnevalt selle sätte kohaldamist abikaasa juurde elama asumiseks antud elamisloa pikendamisel. 12.

§ 142

lg-st 2 tulenevalt oleks PPA pidanud kaebaja abikaasalt küsima, kas tal on võimalik asuda elama Valgevene Vabariiki. PPA seda ei teinud. Vaidlustatud otsuse punktis 12 viitas PPA oma

1. novembri
2. a kirjale, mille järgi ei ole menetluses ilmnenud asjaolusid, mis välistaksid kutsuja elama asumise taotleja kodakondsusjärgsesse riiki. Seejärel asus PPA seisukohale, et taotleja ei ole
3. detsembri elektronkirjas esitanud PPA-le vastuväiteid ega tõendeid selle kohta, et taotlejal ja tema perekonnal pole võimalik elama asuda taotleja kodakondsusjärgsesse riiki. Pärast seda tegi PPA järgmise järelduse: „Arvestades asjaolusid, et kutsujal on võimalik elama asuda taotleja ja nende ühise lapse kodakondsusjärgsesse riiki, taotleja on korduvalt sooritanud üldohtlikke süütegusid ning ei ole väärtustanud talle antud õigushüve Eestis viibida, ei ole talle elamisloa andmine põhjendatud.“
4. novembril 2018 kaebajale saadetud kirja punktis 1 teatas PPA pärast

§ 142

lg 2 refereerimist, et menetluse käigus pole ilmnenud asjaolusid, mis välistaksid taotleja abikaasa elama asumise Valgevenesse. Sama kirja punktis 2, kohe pärast taotleja süütegude ja karistuste kirjeldamist ning järeldust, et elamisloa pikendamisest tuleb keelduda

§ 123

p 3 ning § 124 lg 1 p-de 1 ja 5 alusel, teatas PPA, et taotlejal on õigus esitada keeldumise aluseks olevate asjaolude kohta oma arvamus ja vastuväited. Nendest dokumentidest ei ole võimalik teha järeldust, et PPA on enne elamisloa pikendamisest keeldumist pöördunud kaebaja abikaasa (kutsuja) poole, et kontrollida

§ 142lg-s 2 nimetatud asjaolu.

Kaebaja abikaasale pole antud võimalust tõendada, et tal pole võimalik kolmandasse riiki elama asuda. Kuna PPA kavatses tugineda

§ 142

lg-le 2, oleks ta pidanud enne otsustamist ka kaebajale täpsemalt selgitama vajadust tõendada asjaolusid, mis takistavad või raskendavad perekonna elama asumist kolmandasse riiki (HMS § 36 lg 1 p 3). Ühtlasi tuleb

§ 142

lg 2 kohaldamisel asjaolude selgitamiseks üldjuhul pöörduda nii taotleja kui ka tema abikaasa poole. Abikaasa poole pöördumata jätmisega rikkus vastustaja uurimispõhimõtet (HMS § 6). 13.

§ 142

lg 2 nõuab koosmõjus

§ 131

lg-ga 1, et mõlemad abikaasad tõendaksid abikaasa juurde elama asumiseks antud elamisloa pikendamise menetluses, et neil pole võimalik asuda elama kolmandasse riiki. Probleemiks on, kas selline

§ 142lg-s 2 sätestatud nõue on kooskõlas perekondade taasühinemise direktiiviga.

Perekondade taasühinemise direktiivi üldregulatsioonis ei kõnelda perekonna taasühinemise võimalusest või võimatusest kolmandas riigis. Direktiivi 2003/86/EÜ artikli 4 lg-s 1 on loetletud perekonnaliikmed, keda liikmesriigid lubavad vastavalt samale direktiivile ning IV peatükis sätestatud tingimustele oma territooriumile siseneda ja seal elada. Elamisloa andmisest ja selle pikendamisest keeldumise alused on sätestatud perekonna taasühinemise direktiivi IV peatükis paiknevas artiklis 6, taotlusele lisatavad dokumendid on loetletud artiklis 5 ja tõendid, mida võib artikli 2 punktis c nimetatud taotlejalt nõuda, on loetletud artiklis 7. Elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldumise alused on sätestatud ka direktiivi VII peatükis paiknevas artiklis 16, ent sealgi ei ole

§ 142lg-ga 2 analoogilist sätet. Üksnes pagulaste puhul kõneleb direktiivi 6

§ 142lg 2 erineb direktiivi 2003/86/EÜ regulatsioonist.

Direktiivi 2003/86/EÜ artiklis 17 ei sätestata iseseisvat elamisloa pikendamisest keeldumise alust. See artikkel näeb ette kaalutlusruumi juhtudeks, kui on olemas elamisloa pikendamisest keeldumise alus. 14. Perekondade taasühinemise direktiivi eesmärgiga ei ole kooskõlas lubada inimene abikaasa juurde elama asumiseks siseneda riiki ja seejärel, kui pärast abikaasa juurde elama asumiseks elamisloa saamist ilmneb või tekib mõlema abikaasa võimalus asuda elama kolmandasse riiki, nõuda elamisloa pikendamisel, et abikaasad tõendaksid, et neil pole võimalik elada teise abikaasa päritoluriigis ilma, et esineks direktiivis sätestatud keeldumisalus. Perekondade taasühinemise direktiivi põhjenduse 2 järgi tuleks perekonna taasühinemist käsitlevad meetmed vastu võtta kooskõlas kohustusega kaitsta perekonda ja austada pereelu. Siin peetakse silmas perekonnaelu kaitset selles liikmesriigis, kuhu kolmanda riigi kodanik on abikaasa juurde elama asunud. Perekondade taasühinemise direktiivist on selgelt välja loetav, et see on vastu võetud selleks, et kolmanda riigi kodanik (taotleja) saaks asuda elama ja jääda elama liikmesriigis koos seal seaduslikult elava abikaasaga (kutsujaga) perekonnaelu, et austada tuleb perekonnapõhiõigust ja kõik liikmesriigi sellekohased otsustused peavad olema proportsionaalsed läbi perekonnapõhiõiguse prisma. Perekondade taasühinemise direktiivi artikli 16 lg 1 punktis a on sätestatud, et liikmesriigid võivad vajaduse korral pereliikme elamisloa pikendamisest keelduda, kui selles direktiivis sätestatud tingimused ei ole enam täidetud. Direktiiv 2003/86/EÜ ei sätesta elamisloa andmist vaid juhul, kui perekonnal on võimalik elada elamisluba taotleva abikaasa päritoluriigis, ega nimeta võimalust elada abikaasa päritoluriigis elamisloa andmisest või pikendamisest keeldumise iseseisva alusena. Direktiivi 2003/86/EÜ eesmärki silmas pidades ei saa see olla juhuslik. 15.

§ 241

lg 2 p-s 2 on ette nähtud, et pikaajalise elaniku elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui välismaalane viibib väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike kaksteist järjestikust kuud. Sama sisuga on ka pikaajaliste elanike staatuse kohta käiva direktiivi artikli 9 lg 1 punkt c. Selle järgi ei ole pikaajalisel elanikul enam õigust pikaajalise elaniku staatusele, kui tema äraolek ühenduse territooriumilt kestab kaksteist järjestikust kuud. Sama artikli lõikes 2 on sätestatud, et erandina lõike 1 punktist c võivad liikmesriigid ette näha, et kahtteist järjestikust kuud ületav äraolek või teatud konkreetsetel või erakorralistel asjaoludel toimuv äraolek ei põhjusta pikaajalise elaniku staatuse tühistamist või kaotamist.

§ 241

lg-s 4 on öeldud: „Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 2-4 sätestatud asjaolud ei ole elamisloa kehtetuks tunnistamise aluseks, kui Politsei- ja Piirivalveamet on välismaalase Eestist eemalviibimise lugenud põhjendatuks.“ 16.

§ 142

lg 2 kohaldamise tagajärjed võivad Eestis pikaajalise elaniku elamisluba omava abikaasa jaoks olla rasked. Kui ta ei suuda

§ 142

lg 2 kohaselt tõendada, et tal on abikaasa päritolumaal võimatu elada, siis peab ta tegema valiku, kas jääda koos lapsega Eestisse või lahkuda perega abikaasa päritoluriiki. Kui ta otsustab Eestist lahkuda, peab ta selleks, et mitte kaotada siin pikaajalise elaniku staatust

§ 241lg 2 p 2 alusel, naasma igal aastal korraks Eestisse, et demonstreerida enda seotust Eestiga. Sellega kaasnevad vältimatud kulutused. Olukorda ei leevenda 7

§ 241lg 4 kohaldamise võimalusele.

Kolmandasse riiki koos perega asumise otsuse tegemisel on lootus

§ 241lg 4 kohaldamisele ebakindel.

17.

§ 123

p 3, § 142 lg 2 ja § 241 lg 4 kohaldamine abikaasa suhtes ei tohi viia vastuoluni pikaajalise elaniku direktiivi artikliga 9 selliselt, et riik paneb pikaajalise elaniku sundvaliku ette. Direktiivi 2003/109/EÜ artikli 9 lg-s 2 nimetatud „konkreetsete või erakorraliste asjaolude“ all ei pruugi alati olla võimalik mõista liikmesriigist eemal viibimist inimese otsustuse alusel, mis on tehtud olukorras, kus riik on inimesele andnud kolm halba valikut: elada Eestis üksinda või koos lapsega või elada kogu perega perekonnaelu kolmandas riigis. 18. Eeltoodu tõttu ei võinud

§ 123

p 3 koosmõjus § 142 lg-ga 2 kaebaja elamisloa pikendamisest keeldumisel kohaldada. III 19. Kaebaja elamisloa pikendamisest keeldumisel nii

§ 124

lg 1 p 1 kui ka p 5 alusel oli põhjendustes kesksel kohal kaebaja toime pandud süüteod ja nende eest määratud karistused. Kaebajat karistati kriminaalkorras 2 kuu ja 29 päevase vangistusega aastase katseajaga, sest teda oli väärteomenetluses sama rikkumise eest juba kaks korda karistatud. Kaebajal oli Valgevene juhuluba, kuid see ei kehti Eestis. Lisaks karistati kaebajat teises väärteomenetluses rahatrahviga selle eest, et ta teistkordse väärteo toimepanemisel ületas teel, kus lubatud maksimaalne sõidukiirus oli 50 km tunnis, ka lubatud sõidukiirust vähemalt 22 km/h. Sisuliselt keelduti kaebaja elamisloa pikendamisest selle pärast, et tema väärteod (mootorsõiduki juhtimine Eestis mittekehtiva juhiloaga) „kasvasid üle“ kuriteoks, mille koosseisuliseks tunnuseks on varasem samalaadsete väärtegude toimepanemine. Kaalukeeleks ei saanud olla see, et kaebaja ületas linnas lubatud liikluskiirust. 20.

§ 124

lg 1 p-d 1 ja 5 koosmõjus § 131 lg-ga 1 on direktiivi 2003/86/EÜ artikli 6 lg 2 toimealas, mistõttu tuleb nende sätete sisustamisel võtta arvesse Euroopa Kohtu seisukohti selle direktiivi kohaldamise kohta. Ainus alus, mis direktiivi 2003/86 artikli 6 lg 2 järgi saaks olla praegusel juhul kohaldatav, on oht avalikule korrale. 21.

§ 124

lg 1 p 1 järgi võib keelduda välismaalasele tähtajalist elamisluba andmast, kui on alust arvata, et tema Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda.

§ 124

lg 1 p 5 lubab elamisloa andmisest keelduda, kui välismaalast on karistatud süüteo eest. Mõlemat sätet on võimalik kohaldada, võttes arvesse isiku karistamist süüteo eest. Mõlemad sätted annavad PPA-le kaalutlusõiguse, mis võimaldab arvestada perekonnapõhiõiguse riive ulatusega. Esimese sätte sõnastus seostab elamisloa andmisest keeldumise kaebaja käitumisest lähtuva ohuga avalikule korrale. Teise sätte sõnastuse järgi võib elamisloa andmisest keeldumist põhjendada üksnes isiku karistamise faktiga, temast lähtuvat ohtu ei ole vaja tuvastada.

§ 124

lg 1 p 5 on kohaldatav erandlikel juhtudel, kui kuriteo toime pannud isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale polegi vaja põhjendada. Sellele järeldusele viib Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjades nr C-381/18 ja C-382/18. Selles otsuses asus Euroopa Kohus seisukohale, et liikmesriikide pädevad asutused saavad teatud juhtudel direktiivi 2003/86/EÜ artikli 6 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel tugineda üksnes asjaolule, et isik on mõistetud süüdi kuriteo toimepanemises, ilma et tuleks tuvastada, et tema käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi asjaomases 8

§ 124lg 1 p 5 kohaldamiseks piisab süüteo toimepanemise faktist.

PPA nimetas kaebajale määratud karistused ning asus seisukohale, et elamisloa andmisest võib keelduda, kui välismaalast on karistatud kas või ainult ühe süüteo eest. PPA tegi järelduse, et kuna taotleja on lühikese aja jooksul korduvalt toime pannud avalikku korda ohustavaid tahtlikke süütegusid, ei saa teda pidada seaduskuulekaks inimeseks. PPA ei hinnanud, kas kaebaja toime pandud kuriteo raskus või laad oli selline, et isik peab riigist lahkuma. Kolleegium on seisukohal, et kaebaja toime pandud kuriteo raskus ega laad pole selline, et on vaja välistada tema viibimine Eestis (vt ka käesoleva otsuse punkt 25). Seetõttu ei saanud tema elamisloa pikendamisest keelduda

124 lg 1 p 5 alusel. 23. PPA tugines vaidlustatud otsuse punktis 13

§ 124

lg 1 p 1 kohaldamisel aastate 2012 kuni 2016 liiklusõnnetuste statistikale ning kaebaja karistamisele.

1. Varasemate aastate liiklusõnnetuste statistikat ei ole võimalik iseseisva põhjendusena võtta aluseks, et prognoosida kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale.
2. Kaebaja rikkumisi ei peetud kriminaalmenetluses sedavõrd ohtlikuks, et ta tulnuks vabaduse võtmise abil liiklusest kõrvaldada. Teda ei allutatud ka KarS § 74 alusel käitumiskontrollile. Kriminaalasjas määratud karistusest ei saa küll teha otsest järeldust, et kaebajast ei lähtu üldse ohtu, kuid PPA oleks pidanud elamisloa pikendamisest keeldumisel põhjendama, miks nüüd nähakse kaebajast tulenevat sellist ohtu, et ta tuleb Eestist uute, eelmistega analoogiliste liiklusrikkumiste vältimiseks kõrvaldada. Sedalaadi rikkumiste süstemaatilise toimepaneku fakt, võttes arvesse ka kaebaja suhtes kohaldatud kriminaalkaristuse raskust ja seda, et tema liiklusest kõrvaldamist vabaduse võtmise abil ei peetud vajalikuks, ei anna alust pidada kaebaja kuritegu raskeks. See ei anna ka piisavat alust prognoosida, et need rikkumised võivad korduda. Samuti pole esile toodud muid põhjusi, mis laseksid arvata, et kaebaja kujutab endast sellist ohtu avalikule korrale, mida on silmas peetud direktiivi artikli 6 lg-s 2 ning mis oleks praeguses asjas perekonnapõhiõigusest kaalukam. Seetõttu ei saanud kaebaja elamisloa pikendamisest keelduda

§ 124lg 1 p 1 alusel.

1. Liidetud kohtuasjades nr C-381/18 ja C-382/18 tehtud otsuse punktis 68 lisas Euroopa Kohus, et enne direktiivi artikli 6 alusel negatiivse otsuse tegemist peavad pädevad asutused veel hindama asjaomase isiku isiklikku olukorda vastavalt direktiivi artiklile 17, võttes nõuetekohaselt arvesse isiku peresuhete laadi ja tugevust, tema liikmesriigis elamise kestust ja perekondlike, kultuuri- ja sotsiaalsete sidemete olemasolu oma päritolumaaga (vt selle kohta
2. märtsi
3. aasta kohtuotsus E., C-635/17, p 58 ja seal viidatud kohtupraktika). Vaidlustatud otsuses on PPA direktiivi nõudeid eirates jätnud peresuhted vajalikul määral hindamata. Usutavalt on põhjendatud küll seda, et kaebajal on suuremate raskusteta võimalik naasta Valgevenesse. Üldse pole

§ 124

lg 1 p 1 kohaldamisel võetud motiveeritud seisukohta aga kaebaja abikaasa Eestist lahkumise ja Valgevenesse asumise ja seal elamisega tekkivate võimalike raskuste kohta (vt käesoleva otsuse punkt 12). Sellist motiveeritud seisukohta ei saa asendada perekondade taasühinemise direktiiviga vastuolus oleva

§ 142

lg 2 kohaldamisel kaebaja abikaasa kohta võetud seisukoht, et tema Valgevenesse elama asumine pole välistatud. Kaebaja lapse kohta esitatud sisukoht, et ta on Valvevene kodanik, pole samuti piisav, sest tegemist on aastal 2017 9