KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen, Ande Tänav Määruse tegemise aeg ja koht 19. oktoober 2020, Tallinn Kohtuasja number 2-13-52403 Kohtuasi VM pankro

) § 175 lg 2 mõttes, sh võlgniku kohustuste süüliseks rikkumiseks

§ 175lg 2 p 2 mõttes.

Osaline töövõime puudumine on antud juhul selliseks põhjuseks, mis takistas võlgnikul rohkem tulu teenimast. Kohus leidis, et konkreetse juhtumi asjaolud annavad aluse võlgniku kohustustest vabastamise menetlus lõpetada, vabastades võlgnik kohustustest. Määruskaebus ja menetluse edasine käik Swedbank AS esitas 23.03.2020 määruskaebuse, milles leiab, et maakohtu määrus ei ole põhjendatud ning sellest ei selgu, kuidas on maakohus otsustuseni jõudnud. Maakohus on tuvastanud, et võlgnik tegeles vara varjamisega, kuid määrusest ei selgu, miks selline käitumine ei ole süüline. Võlgnik on tegelenud tulu varjamisega. Nimelt nähtub

1. aasta palgateatiselt, et võlgnikule on töötasu makstud nii jaanuaris kui veebruaris. Võlgniku arvelduskonto väljavõttelt töötasu laekumist ei nähtu. Maakohus pole määruses selles osas seisukohta võtnud ega selgitanud, millisele arvelduskontole on laekunud
2. a jaanuari ning veebruari töötasu ning kas võlgnik omab arvelduskontot mõnes teises krediidiasutuses. Maakohus ei ole 2 2-13-52403 põhjendanud võlgniku käitumise subjektiivset poolt, st pole selgitanud, milles seisneb võlgniku hooletus. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et võlgnik on oma käitumises olnud vähemalt raskelt hooletu. Näiteks asjaolu, et võlgnik ei märkinud usaldusisiku
3. aasta aruandele tegevuskoha vahetust, näitab võlgniku ükskõikset suhtumist oma kohustustesse ning võlgniku käitumisest nähtub soov oma tulusid kohtu eest varjata. Määruskaebuse esitajale ei ole võlgnik terve menetluse vältel teinud ühtegi väljamakset ning kohtumäärusest ei selgu, miks pole võlgniku käitumine sellisel juhul süüline ja võlausaldaja huve kahjustav. Eelnevast tulenevalt oleks maakohus pidanud määruskaebuse esitaja arvates jätma võlgniku tema kohustustest vabastamata. Maakohus küsis seejärel võlgnikult ja teistelt võlausaldajatelt määruskaebuse osas seisukoha. Võlausaldajad Omega Invest OÜ ja Bigbank AS teatasid, et nõustuvad Swedbank AS-i määruskaebuses esitatud seisukohtadega. Võlgnik oma seisukohta ei esitanud. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata. Määruskaebus jääb rahuldamata ja sellega seotud menetluskulud jäävad määruskaebuse esitaja kanda. Määruskaebemenetluses on vaidluse all, kas maakohus on põhjendatult lõpetanud võlgniku kohustustest vabastamise menetluse. Võlausaldaja heidab määruskaebuses võlgnikule kokkuvõtvalt ette seda, et võlgnik on vara varjanud (

§ 173

lg 2) ning et võlgnik ei ole kohustustest vabastamise menetluses teinud võlausaldajatele ühtegi väljamakset (

§ 173lg 4).

Maakohus on kolleegiumi hinnangul põhjendatult leidnud, et võlgnik ei ole oma kohustusi rikkunud, ta on tegelenud võimaluste piires mõistlikult tulutoova tegevusega, arvestades enda osalist töövõimet ning ei ole vara varjanud. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et arvestades võlgniku osalist töövõimet ning ülalpidamise andmise kohustust, ei saa võlausaldajatele tagasimaksete tegemata jätmist pidada võlgniku kohustustest vabastamata jätmise aluseks. Ringkonnakohus järgib selles osas maakohtu määruse põhjendusi ja neid ei korda (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Kolleegium ei nõustu määruskaebuse väitega, et võlgnik on kahjustanud võlausaldajate huve.

§ 173

lg-te 1–3 kohaselt on võlgnikul järgmised kohustused: võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima; võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta ning võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama. Nimetatud kohustused on võlgnik kolleegiumi hinnangul täitnud. Alates 31.05.2016 kuni 31.05.2018 oli võlgniku töövõimetus 80% (enne seda perioodi oli juba 2014. a seisuga 75% töövõimetu). Alates 23.05.2018 kuni 22.05.2020 on tal osaline töövõime. 3 2-13-52403 Arvestades võlgniku osalist töövõimet, võib kolleegiumi hinnangul pidada põhjendatuks, et ta koheselt sobivat tööd ei leidnud. Kui töövõime paranes, on võlgnik enda võimaluste piires omale töökoha leidnud (alates 2017. a oktoobrist xxxxxxx).

§ 173

lg-s 4 nimetatud kohustuse täitmiseks tuleb tuvastada võlgniku tulu suurus ja selle põhjal hinnata, kas võlgnik jättis endale tulust suurema osa kui seaduse või kohtumäärusega ette nähtud. Võlgnikul on õigus jätta

§ 173

lg 5 alusel usaldusisikule üle andmata tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa sissenõuet pöörata.

§ 173

lg 4 järgi peab usaldusisik sama paragrahvi lg-s 3 nimetatud tulust võlgnikule üle andma 25%, kui kohus ei ole määranud teisiti. Seega olukorras, kus võlgnik täidab ise usaldusisiku kohustusi, võib ta töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulust või ettevõtlusest saadud tulust jätta endale selle osa, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (

§ 173

lg 5) või osa, mis vastab

§ 173

lg-s 4 sätestatud määrale (25%), kui see on suurem

§ 173

lg-s 5 sätestatud tulu mittearestitavast osast (vt Riigikohtu 11.01.2017 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-124-16, p 13.2). Ülejäänud tulu arvelt tuleb võlgnikul täita pankrotivõlausaldajate pankrotimenetluses tunnustatud nõudeid osas, mille ulatuses võlausaldajal jäi pankrotimenetluses raha saamata. Selle tuluosa arvelt ei saa täita muude võlausaldajate nõudeid. Võlgnik on saanud kohustustest vabastamise menetluse vältel töövõimetuspensioni (I kd tl 157-162, 167-170, 177-178, 195-196) ja hiljem töövõimetoetust (I kd tl 197-203, 210-216), millele ei ole võimalik täitemenetluse TMS § 131 lg 1 p 61 ja p 10 kohaselt sissenõuet pöörata. Töötasu on ta saanud alates

1. a oktoobrist (I kd tl 176, 204, 209), kuid töötasu osa, millele oleks saanud sissenõuet pöörata, oli
2. a oktoobris 175 eurot,
3. a novembris 76 eurot,
4. a aprillis 282 eurot,
5. a mais 123 eurot,
6. a juunis 245 eurot,
7. a juulis 180 eurot,
8. a augustis 194 eurot,
9. a septembris 215 eurot,
10. a oktoobris 131 eurot,
11. a novembris 175 eurot,
12. a detsembris 118 eurot ja
13. a septembris 110 eurot. Ülejäänud kuudel on töötasu jäänud alla töötasu kuualammäära. TMS § 132 lg-st 2 tuleneb, et kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus. Võlgnikul on 4 ülalpeetavat last – sünd xxxx. a, xxxx. a, xxxx. a ja xxxx. a. Seega ei jää võlgnikul töötasust üle sellist summat, millest oleks saanud

§ 173lg 4 kohaselt võlausaldajatele maksta.

Samuti ei nõustu kolleegium määruskaebuse väitega, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse ajal enda sissetulekuid varjanud. Asjaolu, et võlgniku arvelduskonto väljavõttelt ei nähtu töötasu laekumist

1. a jaanuari ja veebruari kohta, ei viita kolleegiumi hinnangul vara varjamisele. Samuti ei viita vara varjamisele asjaolu, et võlgnik ei ole
2. a aruandes (esitatud 05.03.2019) märkinud enda töökohta. Võlgnik on oma 01.03.2018 esitatud aruandes kinnitanud, et ta on asunud alates
3. a oktoobrikuust tööle xxxxxxx xxxxxxx OÜsse. Samuti on võlgnik esitanud kohtule palgatõendi, millest nähtub, et ta on saanud xxxxxxxx OÜ-st töötasu
4. a oktoobrist kuni
5. a detsembrini (I kd tl 176).
6. a aruandega koos esitas võlgnik koondpalgateatise
7. a kohta, millest nähtub töötasu saamine kõikidel kuudel (tl I kd tl 204). Seega on võlgnik esitanud kohtule andmed töötasu kohta, sealhulgas
8. a jaanuari ja veebruari osas. Sellist kahtlust, et võlgnik omaks lisaks pangakontole AS-is SEB Pank veel täiendavat pangakontot teises krediidiasutuses, maakohtul menetluse vältel ei tekkinud ja ringkonnakohus peab sellise kahtluse puudumist põhjendatuks. Toimikust ei nähtu asjaolusid, millest võiks järeldada, et võlgnikul võiks olla täiendav pangakonto mõnes teises krediidiasutuses. Kolleegium ei nõustu määruskaebuse väitega, et määruses sisalduvast lausest – „Samuti ei nähtu asja materjalidest, et võlgnik oleks oma kohustusi süüliselt rikkunud, varjates oma tulusid.“ nähtuks, et maakohus on tuvastanud võlgniku poolt vara varjamise. Maakohus viitas 4 2-13-52403 kolleegiumi hinnangul antud lausega sellele, et võlgnik ei ole oma kohustusi süüliselt rikkunud, kuna ta ei ole oma tulusid varjanud. Sellega haakub ka määruse eelnevas punktis maakohtu poolt märgitu, et võlgnik ei ole varjanud oma sissetulekuid.

§ 175

lg-d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (vt Riigikohtu 20.06.2016 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-4916, p 15). Muu hulgas keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve (

§ 175lg 2 p 2).

Kui võlgniku käitumises ei ole

§ 175

lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu 17.04.2013 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11; Riigikohtu 14.11.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asja materjalide pinnalt võimalik jõuda järeldusele, et võlgnik oleks võlausaldajate huve süüliselt kahjustanud, mis omakorda välistaks võlgniku kohustustest vabastamise. Võlgadest vabastamise menetlus näeb kohustustest vabastamise võimaluse ette neile, kelle majanduslik olukord on eriti raske ja peaks lõpptulemuses võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse ning andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks (vt Riigikohtu 14.11.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Antud juhul on kolleegiumi hinnangul tegemist võlgnikuga, kes ei ole olnud pahatahtlik ja väärib võlgniku kohustustest vabastamist. Kuivõrd vaidlustatud määrus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata, jäävad kaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja kanda. Kuna maakohus kulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, siis ei tee seda määruskaebuse lahendamisel ka ringkonnakohtus (TsMS § 174 lg 4). Kulud määrab mõistliku aja jooksul pärast määruse jõustumist kindlaks maakohus.

§ 175lg 6 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 5