← Eesti

1-20-6502/3

Obsah (6)§ 37§ 206§ 199§ 208§ 207§ 171

1-20-6502 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 28. september 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-20-6502 (19730000324) Kohtunik Orvi Koik Vaidlustatud lahend Riigipr

§ 37

lõigetele 1, 2 ja 4 ning

§-le 381 tuginedes jäeti XX kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasamata ning XX volitatud esindaja poolt esitatud tsiviilhagi menetlusse võtmata. Abiprokurör asus seisukohale, et oletatavatel KarS § 201 lg 2 p 2 või KarS § 384 lg 1 järgi kvalifitseeritavatel kuritegudel puudub vahetu mõju XX õigushüvedele. Eeltoodule tuginedes abiprokurör keeldus XX kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasamast, tema tsiviilhagi menetlusse võtmast ning tagastas tsiviilhagi. 5. 08.06.2020 koostas PPA Põhja prefektuuri kriminaalbüroo eriasjade uurija Natalja Tšuga

§ 206

lõike 11 alusel kriminaalasjas nr 19730000324 prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määruse, millele andis samal päeval nõusoleku Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Ilona Litvinova. Kriminaalmenetlus lõpetati

§ 199lg 1 p 1 järgi kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu.

  1. 25.06.2020 registreeriti Riigiprokuratuuris XX lepingulise esindaja vandeadvokaat Heldur Otti kaebus Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokuröri Janar Pilve poolt 03.02.2020 kriminaalasjas nr 19730000324 tehtud määrusele XX kannatanuna mittekaasamise ning tema tsiviilhagi menetlusse võtmata jätmise kohta. Ühtlasi vaidlustati kriminaalasjas nr 19730000324 PPA Põhja prefektuuri kriminaalbüroo eriasjade uurija Natalja Tšuga poolt 08.06.2020 tehtud kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määrust. Riigiprokuratuuri määrus
  2. Riigiprokuratuuri 22.07.
  3. a määrusega jäeti XX lepingulise esindaja vandeadvokaat Heldur Otti kaebus rahuldamata. 7.
  4. Riigiprokurör käsitles XX lepingulise esindaja vandeadvokaat Heldur Otti kaebust üksnes Põhja Ringkonnaprokuratuuri 03.02.
  5. a määruse (millega jäeti XX kaasamata kriminaalasja kannatanuna ja seega jäeti menetlusse võtmata ka tema tsiviilhagi) vaidlustamisena, kuivõrd esialgu kuulub otsustamisele küsimus, kas XX on antud juhul kannatanu. Ja alles siis, kui jõutaks järeldusele, et XX on käesolevas kriminaalasjas kannatanu, avaneks XX võimalus taotleda menetlejalt kriminaalmenetluse lõpetamise põhistusi ja vaidlustada Riigiprokuratuuris kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määrust. 7.
  6. Riigiprokurör asus seisukohale, et Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokuröri Janar Pilve poolt 03.02.2020 kriminaalasjas nr 19730000324 tehtud määrus XX kannatanuna mittekaasamise ning tema tsiviilhagi menetlusse võtmata jätmise kohta on põhjendatud ja seaduslik. Kõnealuses määruses on abiprokurör andnud põhjaliku hinnangu kriminaalmenetluses objektiivselt tuvastatud asjaoludele ning jõudnud õigustatud järeldusele, et XX ei ole kriminaalasjas nr 19730000324 käsitletav kannatanuna. 7.
  7. Riigiprokurör nõustus abiprokuröri seisukohaga, et oletatavatel KarS § 201 lg 2 p 2 või KarS § 384 lg 1 järgi kvalifitseeritavatel kuritegudel puudub vahetu mõju XX õigushüvedele ja mõlema etteheidetava kuriteo puhul saab kannatanuks olla ainult juriidiline isik Ww. Abiprokurör märkis 2

(4)1-20-6502 õigesti, et juriidiline isik saab kriminaalmenetluses kannatanuna osaleda üksnes oma pädeva esindaja või ka näiteks pankrotihalduri kaudu. 7.
  1. Harju Maakohtu 30.07.
  2. a määrusega lõpetas kohus Ww pankrotiavalduse menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu ning määras Ww likvideerida ja kustutada Tartu Maakohtu registriosakonna registrist. Äriregistrist nähtuvalt kustutati Ww 09.09.2019 ja sellest hetkest ei eksisteeri vaadeldavas kriminaalasjas enam kannatanut. Abiprokurör on õigustatult märkinud, et juhul kui pankrotimenetlus veel käiks, oleks olnud kannatanu esindamiseks vajaliku õiguspädevusega isik pankrotihaldur, kes saanuks Ww nimel esitada nii tsiviilhagi kui teostada ka teisi juriidilisest isikust kannatanu õigusi ning kohustusi. Paraku aga esitati kuriteokaebus pärast Ww kui võimaliku kannatanu likvideerimist, mistõttu käsitletavas kriminaalasjas ei saagi olla kannatanut. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele
  3. XX lepinguline esindaja vandeadvokaat Heldur Otti esitas 14.09.2020 ringkonnakohtule kaebuse, milles palub tühistada Riigiprokuratuuri 22.07.
  4. a, Põhja Ringkonnaprokuratuuri 03.02.
  5. a ja Politsei- ja Piirivalveameti 08.06.
  6. a määrus kriminaalasjas nr 19730000324, kohustada prokuratuuri jätkama kriminaalasja nr 19730000324 menetlemist, kaasama XX kannatanuna kriminaalasja menetlusse ja võtma XX tsiviilhagi menetlusse. Samuti kohustada prokuratuuri edastama XXle kriminaalmenetluse lõpetamise põhistatud määrus ja nõuda prokuratuurilt välja kriminaalasja nr 19730000324 toimiku materjalid. 8.
  7. Kaebuse esitaja on seisukohal, et Riigiprokuratuuri 22.07.
  8. a määrus on ebaseaduslik ning tuleb tühistada. XX tuleb tunnistada kannatanuks ning tema poolt esitatud tsiviilhagi tuleb võtta menetlusse, kriminaalmenetlust tuleb jätkata. Nimelt on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma 26.06.
  9. a lahendis nr 1-19-9575 selgitanud, et KarS §-s 384 ette nähtud kuriteokoosseis on suunatud ennekõike võlgniku olemasolevate võlausaldajate kaitsmisele selle eest, et nende vara hulka kuuluv nõue võlgniku vastu ei muutuks viimase maksevõime vähenemise tõttu osaliselt või täielikult väärtusetuks. Enda varalise seisundi kahjustamine iseenesest pole keelatud ega karistatav. Keelatuks ja karistatavaks muutub selline käitumine siis, kui see toob kaasa isiku pankroti ehk olukorra, kus võlgnik ei suuda püsivalt rahuldada võlausaldaja nõudeid (PankrS § 1 lg 2). Seega on enda pankrotti viimise keelu ja seda keeldu tagava karistuse (KarS § 384) eesmärk just võlausaldajate varaliste huvide kaitse. Järelikult omandab KarS § 384 mõtte üksnes juhul, kui käsitada seda sätet võlausaldaja huve teeniva normina. Eeltoodud põhjustel asus kolleegium seisukohale, et KarS §-s 384 ette nähtud kuriteo puhul vastab isik, kes oli võlgniku varalise seisundi kahjustamise ajal tema võlausaldaja,

§ 37lg 1 esimeses lauses sätestatud kannatanu määratlusele.

8.

  1. Kuna XX oli Ww võlausaldajaks, tuleb ta ülaltoodud Riigikohtu praktikat arvestades lugeda siiski kannatanuks. Ülalviidatud Riigikohtu lahendi valguses on Riigiprokuratuuri seisukoht sellest, et oletatavatel KarS § 384 lg 1 järgi kvalifitseeritavatel kuritegudel puudub vahetu mõju XX õigushüvedele ja etteheidetava kuriteo puhul saab kannatanuks olla ainult juriidiline isik Ww otseselt, ebaõige. 8.
  2. Veel peab kaebuse esitaja vajalikuks juhtida tähelepanu sellele, et menetlejad on jätnud püstitamata hüpoteesi YYi vastutusest KarS § 3841 (võlausaldajate ebavõrdne kohtlemine) järgi. Muus osas jääb kaebuse esitaja oma varasemas, 22.06.
  3. a kaebuses esitatud seisukohtade ja põhjenduste juurde. 8.
  4. Kaebuse esitaja selgitab, et XX sai kaevatava Riigiprokuratuuri 22.07.
  5. a määruse kätte allakirjutanu isikus 13.08.2020, millest tulenevalt saab lugeda kaebuse esitamise 14.09.2020 tähtaegseks. 3

(4)1-20-6502 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 9. Ringkonnakohus leiab, et kaebus ei kuulu läbivaatamisele, sest on möödunud kaebuse esitamise tähtaeg. 10.

§ 208

lg 1 kohaselt juhul, kui Riigiprokuratuuri määrusega on jäetud

§ 207

lg-tes 1 või 2 nimetatud kaebus või taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks

§-s 2052 nimetatud alusel rahuldamata, võib kaebuse või taotluse esitanud isik määruse advokaadi vahendusel vaidlustada ringkonnakohtus määruse koopia saamisest alates ühe kuu jooksul. Nagu riigiprokurör asjakohaselt selgitas, on uurija ja prokuratuuri otsustust mitte käsitada isikut konkreetses kriminaalmenetluses kannatanuna, samuti võimalik vaidlustada

§-des 207 ja 208 ette nähtud süüdistuskohustusmenetluses. Määruse edasikaebamise eeltoodud kord ja tähtaeg oli kajastatud ka Riigiprokuratuuri määruses, seega oli kaebuse esitaja edasikaebe korrast ja tähtajast teadlik.

  1. Riigikohus on oma 27.06.
  2. a määruskaebuse läbivaatamata jätmise määruses nr 1-19-705 selgitanud, et alates kuupäevast, mil määrus tehakse isikule avaliku e-toimiku kaudu nähtavaks ja kättetoimetatavaks, jõuab isiku e-posti aadressile teade, mis tähendab omakorda, et sellest hetkest oli adressaadile loodud võimalus määrusest teada saada ja lugeda. Sellest tulenevalt on Riigikohus leidnud, et isik peab arvestama, et kaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaeg hakkas kulgema määruse kättetoimetatavaks tegemisest sõltumata sellest, millal isik talle e-toimikus kättesaadavaks tehtud menetlusdokumendiga tegelikult tutvus. Käesoleval juhul on Riigiprokuratuuri määrus XX esindajale avalikus e-toimikus nähtavaks ja kättesaadavaks tehtud 23.07.
  3. Seega hakkas tulenevalt kohtupraktikas väljakujunenud seisukohast tähtaeg jooksma alates 23.07.2020, millest saab järeldada, et viimane kuupäev ringkonnakohtule kaebuse esitamiseks oli 24.08.2020 (

§ 171lg 5).

Kaebuse esitaja on kaebuses vaid märkinud, et sai Riigiprokuratuuri määruse kätte 13.08.2020, mistõttu on tema poolt ringkonnakohtule 14.09.2020 edastatud kaebus tähtaegne. Selline seisukoht on aga eeltoodust tulenevalt ekslik ja kaebus tuleb lugeda mittetähtaegselt esitatuks.

  1. Lisaks eelnevale peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et Riigikohus on oma hiljutises lahendis nr 1-19-8852 selgitanud seoses e-posti teel edastatud menetlusdokumentidega, et kinnituse saatmine võib, kuid ei pruugi kokku langeda ajaga, mil isik koopia kätte saab. Seadus seob kaebetähtaja alguse aga just viimase, s.o koopia saamisega. Seega oli määrus esindajale siiski nõuetekohaselt kättesaadavaks tehtud ning tal oli võimalik selle sisuga tutvuda juba 23.07.2020 kuupäeval (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. märtsi
  3. a määrus asjas nr 3-1-1-8-17, p 11).
  4. Eeltoodu alusel ning juhindudes

§ 208

lg-st 3 ja § 326 lg 2 p st 1 jätab ringkonnakohus XX lepinguline esindaja vandeadvokaat Heldur Otti kaebuse Riigiprokuratuuri 22.07.2020. a määruse peale sisuliselt läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt) 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.