← Eesti

1-15-400/43

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev

  1. mai 2020 Kohtuasja number 1-15-400 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Maarika Kuusk ja Tiit Lõhmus Kohtuasi Eduard Mägi (isikukood 37203233726) vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamine Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja)
  2. veebruari 2020 määrus Määruskaebuste esitajad Eduard Mägi ja tema kaitsja vandeadvokaat Ilya Zuev Teised määruskaebemenetluse pooled prokuratuur, esindaja Lõuna abiprokurör Maarja-Liisa Kõiv Asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus Ringkonnaprokuratuuri RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu
  3. veebruari 2020 määrus muutmata ning Eduard Mägi ja tema kaitsja määruskaebused rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada kirjaliku määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. PÕHIOSA Menetluse käik
  4. Narva Linnakohtu
  5. novembri 1995 otsusega tunnistati Eduard Mägi süüdi kriminaalkoodeksi (KrK) § 101 p-de 2, 3, 7 ja 8, § 115 lg 2 p 2, § 17 lg 4 - § 1151 lg 1, § 2071 lg 3, § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning talle mõisteti karistuseks surmanuhtlus. Riigikohtu
  6. aprilli 1997 otsusega see karistus tühistati ning E. Mägile määrati eluaegne vabadusekaotus. Tema karistusaeg algas
  7. septembril
  10. septembril 2019 edastas Tartu Vangla Tartu Maakohtule materjalid E. Mägi tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks.
  11. Vangla ja prokuratuur ei toeta E. Mägi vabastamist.
  12. Tartu Maakohus jättis
  13. veebruari 2020 määrusega E. Mägi vanglast tingimisi enne tähtaega vabastamata. Kohtu argumendid olid järgmised. 1

(9)
  1. Formaalsed alused E. Mägi ennetähtaegseks vabastamiseks on täidetud, süüdimõistetu on eluaegsest vangistusest ära kandnud pisut üle 25 aasta. Samuti on tal vabaduses kindel elukoht: Balti Kriminaalpreventsiooni Instituudi ja tugiisiku A.Ü. kaudu on E. Mägil saadud elamisvõimalus XXX korteris. Korteri omanik ja selles elav abielupaar on andnud nõusoleku nii E. Mägi seal elamiseks kui sinna elektroonilise valve seadme paigaldamiseks. Süüdimõistetu vabastamine ei ole aga siiski võimalik.
  2. Vangistus on oma sihi saavutanud ning põhjendatud on isiku ennetähtaegne vabastamine eeskätt siis, kui süüdlasest lähtuv retsidiivsusoht on väike. Mida raskemaid kuritegusid on inimeselt karta, seda väiksem peab tema ennetähtaegseks vabastamiseks olema nende aset leidmise tõenäosus. Tulevaste kuritegude laadi saab prognoosida eeskätt juba toime pandud kuritegude põhjal. Arvestades E. Mägi kuritegusid, saaks teda vabastada üksnes juhul, kui temast lähtuv retsidiivsusoht oleks üliväike. Nii see aga pole. E. Mägi retsidiivsusoht on liiga kõrge ning tema vabanemisjärgsed elutingimused ja võimalikud lisakohustused ei maanda seda piisavalt.
  3. Eluaegset vangistust kandma asudes oli E. Mägi 22-aastane ning nüüd on saamas 48-aastaseks. Vanglas on ta kõvasti pingutanud muutumise nimelt, läbinud ühiskonnastavaid ja rehabiliteerivaid tegevusi (loetelu kohtumääruse lk 4). Tal on garanteeritud töökoht ja toetavad lähedased. Kindel töökoht tagaks talle stabiilse sissetuleku, parema majandusliku toimetuleku ning ühtlasi pakuks sisukat tegevust. Vanemad on valmis poega toetama moraalselt ja majanduslikult. Vangistuses on E. Mägi abiellunud. Abikaasa töötab Soomes Hämeenlinnas, kuid plaanib vahetada elu- ja töökoha Helsingisse, et oleks lihtsam Eestis käia ning see hõlbustaks ka suhtlust E. Mägiga.
  4. Kinnipeetava vangistusjärgne elukoht kätkeb omajagu ohte. E. Mägi peab asuma ise enda heaolu nimel intensiivselt pingutama ja seda oluliselt muutunud ühiskonnas. 25 aastaga on elu arenenud hoogsalt ning sellega toimetulek võib olla üksi elavale isikule üle jõu käiv. Abikaasa ei kavatse koheselt Eestisse naasta ja on valmis vaid võimalusel nädalaks-paariks Eestisse tulema. Vanemad elavad Narvas ning kuigi nad on suureks abiks isikule seaduskuulekal teel püsimiseks ning talle motivatsiooni pakkumiseks, ei ole siiski tegemist tugiisikutega, kes oleksid pädevad resotsialiseerumise eesmärgil abistama kinnipeetavat kõigis eluvaldkondades, sh võimalikes asjaajamistes ametiasutustes või vajalike tugi- või raviteenuste saamisel. Tõsi, E. Mägile on Balti Kriminaalpreventsiooni Instituudi poolt määratud tugiisik, kuid tugiisiku nime ühestki dokumendist ei nähtu. Lisaks tugiisikule peaks nii pikaaegses vangistuses viibinule olema suisa kohustuslik läbida psühholoogi või psühhiaatri nõustamine.
  5. Kinnipeetava seaduskuulekusele on avaldanud selget mõju alkoholi tarvitamine. Kohtuistungil avaldatust ning vangla iseloomustusest nähtuvalt mõistab E. Mägi alkoholist hoidumise vajadust. Samas on niivõrd pikalt alkoholist eemal viibinud isiku puhul keeruline järeldada, kas vabaduses asub ta kergelt kättesaadavat alkoholi taas tarbima. On mõningane oht, et vanglakeskkonnast vabadusse pääsemise korral tuleb see sõltuvus halbade asjaolude kokkusattumusel uuesti maksvusele. E. Mägi avaldas, et võib ampulli panna, verd kontrolliks anda või AA-grupiga ühineda; samuti kui psühholoogiline probleem tekib, siis helistab psühhiaatrile või psühholoogile. Sellest jääb aga väheseks, kui arvestada kuritegude asjaolusid ja väga pikaaegset isoleeritust ühiskonnast. Võib juhtuda, et kohustusliku nõustamiseta jõuab tagajärg kätte enne, kui vabatahtlik nõustamine ja abi teoks saavad. Seda ka elektroonilise valve tingimustes, sest see ei taga erinevatest uimastitest hoidumist.
  6. Vaatamata paarile väikesemakaalulisele negatiivsele asjaolule viitavad süüdimõistetu osas ilmnevad positiivsed faktid sellele, et E. Mägilt uusi kuritegusid oodata ei ole. Paraku kohustab KarS § 76 lg 4 kohut arvestama ka kuriteo toimepanemise asjaoludega. Nimelt võib kuriteo toimepanemise asjaoludest lähtuv ohuprognoos anda küllaldase põhjuse arvata, et inimene jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. 2
(9)
  1. E. Mägi eeskujulik käitumine vanglas erineb diametraalselt tema kuritegudest, millised olid väga jõhkrad. Ta tappis peksmise ja kägistamisega politseiametniku, röövis kannatanult relva ja laskemoona ning müüs need hiljem maha. Mõne kuu möödudes vägistas ta ühe naise, röövis temalt kuldehted ning tappis naise käte ja silmuse abil kägistamise teel. Mõni aeg hiljem, huligaansetel ajenditel, tappis E. Mägi jalgade ja kätega pekstes täiesti võõra ning kõrvalise isiku. Tõenäoliselt ei ole Eestis karistust kandmas väga palju inimesi, kes on toime pannud oluliselt raskemaid tegusid kui tema. Kinnipeetava kahjuks räägib ka asjaolu, et ta ei sooritanud neid kuritegusid ühel õhtul paljude halbade asjaolude kokkulangemise tõttu ning muudes olukordades need seega aset leida ei võiks. Vahe esimese tapmise ning teise tapmise ja vägistamise vahel oli 4 kuud. Teise ja kolmanda tapmise vahele jäi 10 päeva. Seega tappis E. Mägi nelja kuu jooksul vähimagi põhjuseta kolm inimest. Ei saa ka öelda, et kinnipeetaval oleks selleks ajaks olnud kuritegelik minevik või mingid erilised asjaolud, mis viisid sellise sündmuseni. Tegemist oli kuritegeliku minevikuta, perekonda omava (abielus ja üks alaealine laps) ning töötava noore inimesega. Kolme süütu asjasse mittepuuduva isiku tapmist, neist ühe vägistamist, laipade peitmist, neilt vara äravõtmist ja hilisemat realiseerimist ei saa pidada ka noorusest tuleneva rumaluse tempudeks.
  2. Niisuguse kurjuse puhul saaks inimese vabastada vaid siis, kui uute kuritegude asetleidmise oht oleks ülimadal, praktiliselt olematu. E. Mägi puhul on uute kuritegude oht küll madal või isegi väga madal, aga mitte ülimadal. E. Mägi on küll väga positiivselt käitunud range järelevalve tingimustes, kuid ei saa kindel olla, et see jätkub nii ka vabaduses. Pere ja töö olid kinnipeetaval ka kuritegude toimepanemise ajal, seega pole siin arvestatavaid muutusi võrreldes varasemaga. Määruskaebused
  3. Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebused E. Mägi ja tema kaitsja vandeadvokaat Ilya Zuev, taotledes kohtumääruse tühistamist ja süüdimõistetu ennetähtaegselt vanglast vabastamist. (I) E. Mägi määruskaebus.
  4. E. Mägi palub end vanglast vabastada ning määrata talle täiendavad kohustused: elektroonilisele valvele allutamise; osalemise sotsiaalprogrammides, mis käsitlevad alkoholisõltuvust ja/või elustiili; psühholoogi ja psühhiaatri vastuvõttudel käimise; omal kulul laboratoorse vereanalüüsi tegemise, tuvastamaks võimalikku alkoholi tarvitamist; alkoholi vastase ampulli siirdamise; AA-rühma läbimise. E. Mägi argumendid on järgmised.
  5. E. Mägi märgib, et maakohtu hinnangul saab tema tulevaste kuritegude laadi ja tõenäosust prognoosida eeskätt juba toime pandud kuritegude põhjal. Taoline väide on aga jäänud põhjendamata, kuna sama kohtunik vabastas
  6. aastal ennetähtaegselt O.I. i, kelle riskid olid kõrgemad,
  7. aastal vabastati O.J. , kelle riskid olid pea kolm korda kõrgemad, ja
  8. aastal vabastati K.V. .
  9. E. Mägi toob välja, et kohtu hinnangul oleks seoses tema alkoholi tarvitamise võimalusega oluline järelevalve, nõustamine ning probleemide ilmnemisel õigeaegne ja asjatundlik abi, mida käesolevalt materjalidest ei ilmne. Sellega seoses tuleb aga viidata kaitsja poolt maakohtule
  10. jaanuaril 2020 esitatud materjalidele, millised kohus jättis määruses lubamatult käsitlemata. Balti Kriminaalpreventsiooni Instituut on
  11. detsembril 2019 vastanud kaitsjale järgmist: „Tugiisik (kelleks teatavasti on A.Ü. ) on kuriteoennetuse ja sotsiaalse rehabilitatsiooni valdkonnas 30 aasta vältel ning kohtunud väga erinevate isikutega nende kriminaalse aktiivsuse erinevatel etappidel. Ta on aidanud ette valmistada E. Mägi vabastamist, arutanud temaga nii töökui ka elukoha valikuid, võimalikku hõivatust vabatahtlikus töös ja isiklikke ja usulisi küsimusi. 3
(9)Ka edaspidi saab tugiisik, kellele on omistatud
  1. taseme hingehoidja kutse ja sotsiaalteaduste magistrikraad just eluaegsete karistuse kandmise ja sellest vabastamise küsimustes olla vabanenu kõrval, maandada riske, olla toeks võimalikes kriisides ning nõustada sotsiaal- ja õiguslikes küsimustes. Kui töö- või elukohas peaks tekkima arusaamatusi kaasüürnike või töökaaslastega, saab tugiisik olla vahendajaks ning abiks lahenduste otsimisel. Siin on abiks ka kogemus teise eluaegse vanglakaristuse kandmisest vabastatud isiku A.N. iga.“
  2. Kohus ei näinud ka uutelt kuritegudelt hoidumiseks motiiviallikat. E. Mägi kinnituse kohaselt seisneb motivatsioon arusaamises, et tagasilanguse korral ootab teda taas eluaegne vangistus. Möödunud on 25 aastat, ta on muutunud. Ta on valmis naasma ühiskonda vaimselt tervena ja tasakaaluka inimesena ning soovib võimalust tõestada, et on muutunud paremaks inimeseks. Ta tahab olla ühiskonnale kasulik. Eeltoodut toetab Balti Kriminaalpreventsiooni Instituudi
  3. detsembri 2019 järgmine vastus: „E. Mägi soovib võimaluste piires heastada halba, mida ta on teinud. Ta ei pisenda ega vähenda oma süüd. Taolistel puhkudel on isiku motivatsioon kõrge. Lisaks väärtustab ta peresuhteid, on oma vanematest ja vanavanematest rääkides südamlik ning soovib olla poja kõrval. Pikaajaline kontakt kinnipeetavaga on loonud eeldused tema mõistmiseks ning usalduseks. Saame aru, et meie soovitus on seotud meie usaldusväärsusega tulevikus, seega olema hoolitalt kaalutlenud enne oma soovituse andmist.“
  4. Vastavalt Riigikohtu märgitule on vangistusest ennetähtaegse vabastamise oluliseks tingimuseks vangistatu õiguspärane käitumine. E. Mägi leiab, et see tingimus on täidetud. Tal ei ole ühtegi distsiplinaarkaristust 25 aasta jooksul ning ta on tegelenud paljude, et mitte öelda maksimaalselt, ühiskonnastavate ja rehabiliteerivate tegevustega. Ta on vangistuses töötanud majandusabitöödel, teinud puusepa- ja remondimehe tööd, alates
  5. aastast töötab ta Eesti Vanglatööstus AS metallitööstuses, tal pole olnud negatiivseid hoiakuid ja ta on pidanud kinni kehtestatud reeglitest. Ta on läbinud palju rehabiliteerivaid tegevusi: õppinud arvutit, osalenud sotsiaalprogrammides „Viha juhtimine“ ja „Eluviisitreening“ ja „Agressiivsuse asendamise treening“, ta omandas vaimuliku keskhariduse, ta võttis osa eluaegset vangistust kandvate kinnipeetavate sotsialiseerumisprogrammis „Tähtsad küsimused“, oli ka kaplanite programmis „12 sammu“, õppis riigikeelt (B1, B2, C1 tasemetel), käis Tartu Rahvaülikooli korraldatud õpioskuste koolitusel ja tasus nõuded. Samuti on ta teinud palju head. Ta luges pimedate laste jaoks linti raamatuid ning käis Ämari Vanglas ja Tallinna Vanglas rääkimas probleemsetele noortele oma lugu, et nad ei satuks samale teele. Veel on ta iga päev tegelenud spordi ja joogaga.
  6. E. Mägi kinnitab, et ta on oma varasemat käitumist ja selle mõjureid analüüsinud, on motiveeritud jätkama elu vabaduses õiguskuulekalt ning suudab järgida ka ennetähtaegse vabastamisega kaasnevaid nõudeid ja kohustusi. Tema vabastamise kasuks räägivad ka vabanemisjärgsed elutingimused. Kohtu arvamus, et elukoht kätkeb endas ohte, on vastuolus kriminaalhooldaja hinnanguga. Ka ei ole XXX Eesti mastaabis sugugi nii väike: seal elab umbes 300 elanikku ja see asub vaid 7 km kaugusel XXX st, kus on kriminaalhoolduskeskus. Veel ei ole õige kohtu järeldus, et abikaasa ei saa Soomes töötamise tõttu talle toeks olla. IT-lahendused ja mobiiltelefonid võimaldavad tal naisega ühenduses olla kasvõi 24 tundi ööpäevas. Samuti oleks tal tugiisik: A.Ü. .
  7. E. Mägi arvates on eeltoodu pinnalt näha, et maakohus hindas ennetähtaegse vabastamise kriteeriume valikuliselt, omistades liiga suure tähenduse tema kuritöö asjaoludele ning varasemale elukäigule. Ebapiisavalt tähelepanu on aga pööratud tema eeskujulikule käitumisele vangistuses, tema pingutustele ja enesega tehtud tööle. Selliselt on esimese astme kohus rikkunud KrMS § 339 lg 2 tähenduses oluliselt kohtulahendi põhistaise kohustust. (II) Kaitsja määruskaebus. Kaitsja taotleb kohtumääruse tühistamist ja E. Mägi vanglast vabastamist järgmistel argumentidel. 4
(9)
  1. Kaitse poolt kohtule
  2. jaanuaril 2020 esitatud tõendeid määruses ei kajastatud ega analüüsitud, seega on tõendeid hinnatud ühepoolselt, mitte kogumis. Lühidalt kokkuvõttes oli kohtule edastatud järgmine tõendusmaterjal: 1) õiguskantsleri vastus, milles kantsler vastas kaitse päringule: „Silmas tuleb pidada, et kuriteo toimepanemise eest määratud karistuse raskus iseenesest ei saa olla aluseks ega põhjenduseks inimese tingimisi vabastamata jätmise otsustamisel. Küll aga võib selline otsustus olla põhjendatud tulevalt inimese poolt toime pandud ja lõppastmes sellise karistuseni viinud kuriteo enda asjaoludest ehk näiteks kuriteo raskusest, ründeobjektist ning kuriteo jõhkrusest. 2) Tartu Vangla
  3. mai 2016 käskkirjaga on E. Mägil lubatud liikuda järelevalveta väljaspool eluosakonda seoses töötamisega. See tõendab, et vangla usaldab teda. 3) S.S. i, R.B. i ja V.M. i kirjad, milles nad toetavad E. Mägi vabastamist. 4) Kaitse
  4. detsembri 2019 päring Balti Kriminaalpreventsiooni Instituudile seoses
  5. septembri 2019 instituudi toetuskirjaga ja selle
  6. detsembri vastus. Tõendab, et E. Mägi on aastaid teinud tihedat koostööd instituudiga, ta on läbinud mitmeid psühholoogilisi teste, tema emotsionaalne seisund on stabiilne.
  7. Kohtumäärusest ei nähtu ka, kas maakohus küsis vanglalt välja E. Mägi vanglatoimiku. See toimik on oluline tõendusallikas ennetähtaegse vanglast vabastamise küsimuse lahendamisel.
  8. Kohus keskendus liialt teemale, mille seisnesid E. Mägi kuriteod. Maakohtu hinnanguga E. Mägi kuritegudele ei saa täies mahus ka nõustuda, kuna tehtud järeldused ei rajane tuvastatud asjaoludele. Tõendamist pole leidnud, et E. Mägi tappis politseiametniku. Nn politseinik ei täitnud ametikohustusi ja kohus süüdimõistvas otsuses ei tunnistanud, et E. Mägi vastutab politseiametniku tapmise eest. Samuti ei saa märkimata jätta, et kõik kuriteod olid sooritatud grupis, kus ta oli kõige noorem. Ka on oluline, et E. Mägi pani kuriteod toime 90ndates, kui igal teisel isikul oli relv, elu oli ohtlik ja ühiskonnas kindlustunnet polnud. Tol ajal kehtinud kord soodustas kuritegude toimepanemist.
  9. Karistuse eripreventiivne eesmärk on täidetud. Vanglas on E. Mägi käitunud korrektselt ja seaduskuulekalt, distsiplinaarkaristuse pole. E. Mägil on elukoht, töökoht, tal on head suhted perekonnaga. Balti Kriminaalpreventsiooni Instituut garanteerib E. Mägile tugiisiku teenuse, mis võimaldab korraldada tema elu vabaduses parimal viisil. Tema suhtes on võimalik kohaldada elektroonilist valvet ja kehtestada täiendavaid nõudeid. Ringkonnakohtu seisukoht
  10. Maakohtu määruse kohaselt on E. Mägi ennetähtaegselt vanglast vabastamiseks täidetud KarS § 77 lg-s 1 sätestatud formaalsed eeldused: süüdimõistetu on eluaegsest vangistusest ära kandnud natuke üle nõutava tähtaja – kahekümne viie aasta. Ka on tal olemas kindel elukoht, sh on tema suhtes võimalik kohaldada elektroonilist valvet, millise kohustuse on E. Mägi valmis võtma vabatahtlikult. Vaidlus neis asjaoludes puudub.
  11. Tuvastanud E. Mägi ennetähtaegselt vabastamise formaalsete eelduste esinemise, otsustas maakohus, tema vabastamise ja vabastamata jätmise vahel valides, neist viimase, ehk süüdimõistetu vangistusse jätmise kasuks. Kriteeriumid, millest kohus kõnealust valikut tehes lähtuma pidi, ei erine nendest, mida arvestatakse tähtaegset vangistust kandvate kinnipeetavate vabastamise üle otsustades: need on sätestatud KarS § 76 lg-s
  12. Viidatud norm näeb ette, et tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, sh osalemist uue kuriteo toimepanemise riski vähendavates tegevustes või nõusolekut osaleda sellistes tegevustes käitumiskontrolli ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. 5
(9)
  1. Riigikohus on leidnud, et mainitud KarS § 76 lg-s 4 toodud kriteeriumide hindamisel on kohtul ulatuslik otsustusruum, mis suuresti rajaneb kohtu siseveendumusele. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses madalama astme kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma siis, kui tuvastab KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea, mille tagajärjeks on selge materiaalvõi menetlusõiguse rikkumine, mis võis tingida süüdi mõistetud isiku ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. aprilli 2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16). E. Mägi ja tema kaitsja leiavad, et maakohtu määruses on sellised kaalutlusvead sedastatavad ning need vead on toonud kaasa süüdimõistetu alusetult ennetähtaegselt vabastamata jätmise.
  3. Ringkonnakohus E. Mägi ja tema kaitsjaga ei nõustu, vaid leiab, et maakohus pole teinud (kaalutlus)viga, mis võiks anda aluse vaidlustatud määruse tühistamiseks.
  4. Kõigepealt on esimese astme kohus korrektselt lähtunud arusaamast, et süüdimõistetu ennetähtaegselt vanglast vabastamine on võimalik, kui tema retsidiivsusriski saab hinnata selleks küllaldaselt väikeseks. Õigesti ja kohtupraktikaga kooskõlas olevalt leidis maakohus sedagi, et mida raskemaid kuritegusid on süüdimõistetult tema varasema käitumise põhjal karta, seda väiksem peab tema ennetähtaegseks vabastamiseks olema uute kuritegude toimepanemise tõenäosus; samuti, et tulevaste kuritegude laadi saab eeskätt prognoosida juba toime pandud kuritegude põhjal (vt nt Tartu Ringkonnakohtu
  5. aprilli 2019 määrus asjas nr 1-16-9898, p 47 ja
  6. jaanuari 2020 määrus asjas nr 1-15-8438, p 12).
  7. E. Mägi oma määruskaebuses peab põhjendamatuks kohtu märget eeldatavate tulevikukuritegude laadi ennustamisest juba aset leidnud kuritegudele tuginedes. Seda väitega, et maakohtud, sh tema vabastamise üle otsustanud kohtunik, on vanglast ennetähtaegselt välja lasknud vangid (O.I. i, O.J. i, K.V. ), kelle uue kuriteo riskiprotsendid on olnud suuremad kui temal. Süüdimõistetu taolisele kahtlusele vastuseks märgib kolleegium, et E. Mägi omistab liialt suure tähenduse vangla tehtavale ja protsentides avalduvale hinnangule uue kuriteo toimepanemise tõenäosusest. Riigikohus on
  8. aprilli 2017 määruses asjas nr 3-1-1-12-17 p-des 26-27 selgelt väljendanud, et vangla üldsõnaline protsentides väljendatud riskihinnang uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse kohta pole usaldusväärne ning seetõttu seda süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel arvesse võtta ei saa. See tähendab, et kohtud, vaagides kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vanglast vabastamise küsimust, vangla arvutatud riskiprotsentidele mingitki tähendust ei omista. Otsustus, kas süüdimõistetut saab vanglast vabastada või mitte, tehakse, nagu juba märgitud, KarS § 76 lg-s 4 toodud kriteeriume hinnates.
  9. E. Mägi ennetähtaegne vanglast vabastamise üle otsustades käsitles ja hindas maakohus KarS § 76 lg-s 4 nimetatud kriteeriume kogumis. Kusjuures olgu vahele öeldud, et otsustuse tegemisel oli kohtu käsutuses kinnipeetava isiklik toimik ehk vanglatoimik, nagu seda nimetab kaitsja. See nähtub kahtlusteta kohtute infosüsteemist. Samuti küsis kõnealuse toimiku vanglalt välja ka ringkonnakohus ning tutvus selle sisuga. Kui nüüd E. Mägi vabaks laskmise sisuliste eelduste juurde tagasi pöörduda, siis on selge, et kohus osutas mh vajalikku ja küllaldast tähelepanu ka süüdimõistetut positiivselt iseloomustavale andmestikule ehk, kokkuvõtvalt öelduna, järgmisele. E. Mägi vanglakäitumist ja tema pingutusi kajastav nimekiri on pikk. Vangistusaja jooksul tal distsipliinirikkumisi olnud pole, ta on töötanud, õppinud riigikeelt, omandanud vaimuliku hariduse, korrektselt järginud individuaalset täitmiskava ning läbinud paljusid vangistuse täideviimise sihtide saavutamiseks mõeldud tegevusi. Lisaks on süüdimõistetu teinud heategevuslikku tööd: lugenud pimedatele lastele audioraamatuid sisse ning käinud, preventiivse eesmärgiga, vanglates noortele kinnipeetavatele rääkimas oma lugu. E. Mägi vabanemisjärgsete elutingimuste osas tõi esimese astme kohus välja, et tal on elukoht, töökoht ning lähedased on 6
(9)valmis teda toetama. Kohus märkis ära ka, et Balti Kriminaalpreventsiooni Instituudi poolt on süüdimõistetule määratud tugiisik, kes saaks talle toeks olla vabaduses. Tõsi, kohtul ei õnnestunud materjalidega tutvudes tuvastada tugiisikut nimeliselt, kuid nagu selgub, on selleks A.Ü. .
  1. Peab märkima, et määruskaebustes tuuakse välja samad positiivsed asjaolud, mida käsitles juba ka maakohus, v.a mõlemas kaebuses tehakse märkus, mille kohaselt jättis kohus määruses lubamatult kajastamata ja analüüsimata kaitsja poolt
  2. jaanuaril 2020 esitatud materjalid: kaitsja tehtud päringud õiguskantslerile ja Balti Kriminaalpreventsiooni Instituudile ning neile järelepärimistele saadetud vastused (vt KoTo tl 46, 48, 50 ja 52); samuti R.B. i (tl 40), S.S. i (tl 44) ja V.M. i (tl 42) toetuskirjad. Ringkonnakohus möönab taolise etteheite õigsust, v.a tähele tuleb panna, et S.S. i ja V.M. i kirjad on venekeelsed. Vastavalt KrMS § 10 lg-le 3 peavad kõik dokumendid, mille lisamist kriminaal- või kohtutoimikusse taotletakse, olema eestikeelsed või tõlgitud eesti keelde. Kuivõrd viidatud kahe toetuskirja puhul see nõue täidetud ei ole, neid arvesse võtta ka ei saa. Vaatamata E. Mägi ja tema kaitsja väite osalisele õigsusele ei järelda kohtukolleegium aga, et esimese astme kohus kaitsja esitatud ülejäänud tõenditega ei tutvunud: need sisalduvad kohtutoimikus ning neile juhtis kaitsja eraldi tähelepanu ka kohtuistungil. Kohtukolleegium on samuti kõnealuste materjalide sisuga tuttav (v.a S.S. i ja V.M. i kirjad) ja on kursis ka kaitsja poolt
  3. märtsil 2020 esitatud täiendava Balti Kriminaalpreventsiooni Instituudi kirjaga (tl 67).
  4. Eeltoodu on kahtlemata arvestatav teabena, mis räägib selle kasuks, et E. Mägi karistusega võib olla saavutatud edu. Vaidlustatud määrusest nähtuvana on sellisel seisukohal olnud ka maakohus. Taolist järeldust ei väära see, et esimese astme kohus nägi süüdimõistetu vabanemisjärgsete elutingimuste osas üht-teist ohtu kätkevat: tema elama hakkamist väikeses XXX s ning elu lähedastest eemal, ehk igapäevase vahetu toe ja abi puudumist. Maakohtu hinnangul oleks eelistatavam, kui E. Mägi elukohaks saaks Lootuse Küla, kus pakutakse vanglast vabanenuile toetavaid vabanemisjärgseid teenuseid ja kus ta poleks üksi. Määruskaebustes seatakse kohtu selline hinnang vaidluse alla, kuid seda tarbetult. Esmalt peab märkima, et kuigi on kaheldav, kas elamine väikeses kohas on võrreldes nt linnaga endas enim ohtusid kätkev (võib olla ka suisa teistpidi), ei saa vastu vaielda maakohtu seisukohale, mille kohaselt oleks soodsam E. Mägi elama asumine spetsiaalset tugiteenust pakkuvasse Lootuse Külla või vähemalt elamine koos pereliikme(te)ga. Tuleb ju tähele panna, et süüdimõistetu on oma kuritegude tõttu 25 aastat olnud eraldatud kinnipidamisasutusse ning eeldatavalt ootavad teda vabaduses kohanemis- ja hakkamasaamisraskused selles tema jaoks muutunud ühiskonnas. Veetes enamuse ajast üksi, võib vajalik abi tõepoolest hilineda ning suureneda oht, et E. Mägi käitub taas kuritegelikult. Teiseks tuleb aga öelda, et vastus küsimusele, kas E. Mägi elukoht ja lähedaste eemalolek tema ühiskonnaeluga kohanemist ja seaduskuulekalt toimetulemist kuidagi pärsivad, ei ole ka ülemäära oluline. Vaidlustatud kohtumäärusest on selgelt arusaadav, et esimese astme kohus ei jätnud süüdimõistetut ennetähtaegselt vanglast vabastamata nimetatud põhjusel.
  5. Esimese astme kohus leidis, et E. Mägist lähtuv uue kuriteo toimepanemise oht on tema vabastamiseks liialt suur tulenevalt kuriteo asjaoludest. Riigikohus on
  6. aprilli 2017 määruses asjas nr 3-1-1-12-17 p-s 21 märkinud: „Kuna KarS § 76 lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus mõistetavalt õigustatud tõdema, et süüdimõistetut, kes on käitunud vangistuse kandmise ajal õiguskuulekalt ja saavutanud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid ning kelle elutingimused vabaduses on head, ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. Sellisel juhul peavad kohtumääruses aga kajastuma selged põhjendused, missugused konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed sellise arvamuse tingivad ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe.“ Ringkonnakohtu hinnangul on antud juhul maakohus oma seisukohta piisavalt põhistanud, sh on kohus käsitlenud, millised olid E. Mägi 7
(9)tapmisteod. Kaitsja on selles osas ette heitnud, et kohus viitas valesti ühele tapetule kui politseiametnikule, kuna kuriteo toimepanemise ajal ei täitnud kannatanu teenistusülesandeid. Kohtukolleegium taolist märkust oluliseks ei pea. Esmatähtis pole mitte see, kas üks kannatanutest tapeti teenistuskohustuste täitmisel, vaid et süüdimõistetu on korduvtapja – ta tappis kolm inimest.
  1. Kohtukolleegium leiab maakohtuga ühtviisi, et E. Mägi kuriteo asjaolud annavad põhjuse näha uue raske kuriteo toimepanemise riski tema ennetähtaegselt vanglast vabastamiseks liialt suureks. Esimese astme kohtu märgitut ringkonnakohus üle ei korda, kuid toob süüdimõistetu kuritegude kohta välja veel mõningad punktid. Nagu maakohus mainis, tappis E. Mägi kuriteokaaslastega kolm inimest. Ühe kannatanu kallal pandi eelnevalt toime ka sugulise kire rahuldamine ebaloomulikul viisil (millises teos süüdimõistetu oli organisaator) ja vägistamine (kus E. Mägi oli üks kahest vahetust täideviijast). Üks tapmistest oli sooritatud julmal ja piinaval viisil. Kannatanu selles kuriteos oli invaliid, ta oli E. Mägile ja tema kaaslastele tundmatu isik ja rünne toimus huligaansel ajendil. E. Mägi ja tema kaasosalised peksid seda kannatanut, toppisid ta auto pagasiruumi ning pärast sealt välja laskmist peksid teda veel rusikate ja jalgadega. Kannatanu suri peksmise tagajärjel saadud rohkearvulistesse vigastustesse. Olgu ka tähendatud, et süüdistuse tekstis nimetati kõnealust peksmist elajalikuks. Kahe kannatanu kehad visati vette. Kaitsja on püüdnud olulisena väita, et E. Mägi oli isikute grupis kõige noorem. Taoline argument ei ole aga kuidagi oluline. Tõsi, süüdimõistetu oli iga tapmisteo puhul noorim, kuid ta oli täisealine (oli abielus, tal oli laps, ta töötas) ning süüdimõistvast kohtuotsusest nähtuvalt oli ta kuritegude sooritamisel väga aktiivne.
  2. Eeltoodut arvestades on selge, et E. Mägi on olnud võimeline äärmiselt kergekäeliselt kasutama väga ekstreemset vägivalda, ta on ilmutanud nii suutmatust kaasa tunda teiste inimeste valule kui ükskõiksust (teiste inimeste) elu vastu ning teinud seda korduvalt. Tema sellist käitumist ja sisemist julmust ajastu väitega (kaitsja peab oluliseks kuriteosündmuste toimumist 1990ndatel) selgitada, veel vähem kuidagi õigustada, ei saa. Aga jah, tänaseks käitub E. Mägi teisiti. Tema vanglakäitumine ja pingutused, samuti Balti Kriminaalpreventsiooni Instituudi kirjades kajastatu, lasevad aimata, et E. Mägi soovib end muuta, ehk see tähendab, et tema karistusega on saavutatud edu rehabilitatsiooni poole. See on kahtlemata positiivne. Paraku, ka kohtukolleegiumi hinnangul, sellest süüdimõistetu vabadusse lubamiseks siiski tänasel päeval veel ei piisa, seda ka elektroonilise valve alla. Nagu maakohus, nii ei ole ka ringkonnakohus veendunud, et E. Mägi vanglast vabastamine ikkagi on ühiskonnale turvaline. Kontrolli leevendamine võib süüdimõistetu käitumist väljaspool vanglat muuta: kas siis raskuste tõttu ühiskonnaeluga kohandumisel või alkoholi tarvitama hakates (vt esimese astme kohtu vastavad põhistused) võib ta kontrolli enda üle kaotada ja toime panna uue kuriteo. Ka võib osutuda, et E. Mägi sisemine kurjus ei ole vaatamata vangistusaastatele ning läbitud tegevustele kuhugi kadunud. Seda, et kuriteod, mida ta võib sooritada, võivad olla väga rasked (kellegi jaoks lausa saatuslikud), on aimata aga tema retsidiivset minevikku ja varasemaid tapmistegusid vaadates.
  3. Ringkonnakohus märgib viimaseks veel, et eelöeldu ei tähenda sugugi, et tulevikus ei võiks kohtud E. Mägi ennetähtaegset vabastamist põhjendatuks pidada. On täiesti võimalik, et samasuguselt edasi käitudes ja pingutades loob süüdimõistetu olukorra, kus tema karistuse jätkamise vajadus tõepoolest ära langeb ja ta tuleb vangistusest vabastada.
  4. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  5. märtsi 2020 määruse muutmata ning E. Mägi ja tema kaitsja määruskaebused rahuldamata.
  6. E. Mägi kokkuleppel kaitsja I. Zujev, on ringkonnakohtule esitanud ka taotluse hüvitada kaitsealusele määruskaebemenetluses tekkinud ja tasutud menetluskulu: õigusabi tasu kaebuse koostamise eest 360 eurot. Kohtukolleegium selgitab, et kui määruskaebust ei rahuldata, jäävad 8
(9)menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides määruskaebus on esitatud (KrMS § 187 lg 2), ehk siis E. Mägile tema kantud kulutusi ei hüvitata. (allkirjastatud digitaalselt) 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.