Obsah (5)

§ 96§ 100§ 99§ 101§ 102

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 8. oktoober 2020, Tartu Tsiviilasja number 2-19

§ 96

ja § 97 lg 1 tulenevalt on elatis lapsele põlvnemisest tulenev ülalpidamiskohustus, mida vanem on kohustatud lapsele andma ja alaealine laps õigustatud saama.

§ 100

lg 2 sätestab, et alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Tulenevalt

§ 99

lg 1 määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-07, p 13 ja 3-2-1-33-11). Selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise, on kohustus hoolitseda mõlemal vanemal. Vastavalt

§ 101

lg 1 ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Üksnes

§ 102lg 2 2.

ja 3. lauses sätestatud põhjustel (vanema töövõimetus või teine alaealine laps, kes jääks elatise väljamõistmise korral vähem kindlustatuks kui elatist saav laps) võib kohus välja mõista ka väiksema elatise, kusjuures

§ 102lg 2 on erijuhtum, mitte üldreegel.

Mõjuvaks põhjuseks, mil kohus võib elatist mõista välja /vähendada alla

§ 101

lg 1 sätestatud määra on muuhulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

§ 101

lg 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps (

§ 102lg 2).

Nii A.A. pangakonto väljavõttest kui ka D.D. pangakonto väljavõttest nähtub, et A.A. on tasunud elatist hagejate ülalpidamiseks korrapäraselt ja perekonnaseaduses sätestatud miinimummääras. Hagejate väited selle kohta, et kostja on teinud ülekandeid ebaregulaarselt ja ebapiisavalt, ei vasta tegelikkusele. Kuivõrd A.A. ülalpidamiskohustust C.C. ja B.B. ees rikkunud ei ole, esineb alus ka hagi rahuldamata jätmiseks. Kuna A.A. ei pea võimalikuks edaspidi tasuda elatist miinimummääras kohtuväliselt, nagu seni on teinud, kuid hagejad ei ole nõus väiksemate elatisemaksetega, tuleb elatis määrata kindlaks kohtuotsusega. Maakohus leidis, et vanemale uute ülalpeetavate lisandumine mõjutab selle vanema varalist seisundit ning võib olla aluseks väljamõistetud elatise vähendamisele või väljamõistmisele alla 3 miinimummäära. Lapse tavalise elulaadi kujundavad vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning igasugune vanemate varalise seisundi muutus mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülalpidamise ulatust. Teiste laste olemasolu annab alust elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra. A.A. igakuine sisstulek on ca 1000 eurot töötasu Päästeametist + 51 eurot mööblivabrikust (Mööbliekspert Grupp OÜ) + 304 eurot väljateenitud aastate pension (laekumised nähtuvad kostja pangakonto väljavõttelt). A.A. tütrel E.E. l, sündinud 2015, on Sotsiaalkindlustusameti 27.09.2019 otsusega nr P2602019-191875 tuvastatud raske puue (X, perearsti tõend). F.F. saab riiklikku lapsetoetust 60 eurot kuus ja E.E. le on määratud puudetoetus 80 eurot. E.E. X raviks tuleb igakuiselt kanda lisakulu. Kohtule esitatud tõendite põhjal ei ole võimalik järeldada, kas lapse tervislik seisund nõuab sedavõrd pidevat järelevalvet, et vanemal ei ole võimalik üldse tööle asuda või saab ta seda teha osalise koormusega. Kohtule pole esitatud andmeid ka selle kohta, kas kostja abikaasa enne X diagnoosimist septembris

1. a oli tööga hõivatud. Perekonna sissetulek kuus on kokku 1495 eurot, püsikulud on keskmiselt 1331 eurot. Märgitud püsikulu oli maakohtu hinnangul mõnevõrra ülepaisutatud, sest arvestades sissetuleku suurust, väidetavaid püsikulutusi, jääb selgusetuks, milliste vahendite arvelt on seni 540 euro elatist hagejate kasuks tasutud. Maakohtu hinnangul oli küüniline D.D. väide selle kohta, et kostja soovib oma noorema tütre E.E. tervisega seotud probleeme lahendada vanemate tütarde arvelt. Kostjal tuleb tema käsutuses olevaid vahendeid jagada oma alaealise laste vahel võrdselt ning ükski kolmest lapsest ei saa olla eelistatum võrreldes teistega. Ka siis, kui oleks kohtulahendiga välja mõistetud elatis miinimummääras, saaks põhjendatud asjaoludel (sh teine alaealine laps) taotleda väljamõistetud elatise vähendamist, kui keegi lastest jääks majanduslikult kehvemasse olukorda kui elatist saavad lapsed. D.D. töötasu on vahemikus 980-1500 eurot, lisaks saab ta Sotsiaalkindlustusametilt peretoetust 120 eurot ja elatisemakseid A.A. lt (kuni septembrini 2019 540 eurot kuus) D.D. põeb X haigust, mistõttu kannab kulu taastus- ja alternatiivravile. D.D. on esitanud tõendid lastele soetatud ravimite kohta, samuti ostutšekid laste riiete soetamise kohta. D.D. perekonna sissetulek kuus on keskmiselt 1000 töötasu + peretoetus 120 eurot + elatis 540; kokku 1660 eurot kuus. Arvestades A.A. seni tasutud elatist, on D.D. perekonna sissetulek mõnevõrra suurem, menetluses kogutud tõenditele tuginedes ei ole püsikulud suuremad kui A.A. perekonnal. Eeltoodut arvesse võttes on elatis 175 eurot kuus iga lapse kohta mõistlik, arvestades mõlema vanema majanduslikku seisundit, vanemate laste vanust ja noorima lapse lisakulutusi nõudvat erivajadust. Sellisel juhul jääks mõlema kolmeliikmelise pere sissetulek enam-vähem võrdseks: A.A. perel keskmiselt 1495 eurot, D.D. perel 1000 + 110 + 350 = 1 460 eurot. Maakohus märkis, et menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta poolte endi kanda. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4
2. B.B. ja C.C. esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles nad vaidlustavad väljamõistetud elatise suurust ning leiavad, et välja tuleks mõista suurem elatis ja menetluskulud tuleks jätta A.A. kanda. Maakohus ei pööranud piisavalt tähelepanu sellele, et A.A. pole andnud piisavat informatsiooni enda sissetuleku kohta ja ta varjab sissetulekut. Osa vahendeid, mille arvelt ostis A.A. toitu, pole dokumentides märgitud. A.A. käis ka puhkusereisil ja ostis auto; ta on võtnud väikelaenu, tasunud tehnika- ja juveelipoes. On alus oletada, et A.A. töötab mööblivabrikus rohkem kui 8 päeva kuus. Lapsed on näinud A.A. autot vabriku ees 3-4 päeval nädalas. Maakohus ei ole õigesti hinnanud ka apellantide pere sissetulekut. B.B. ja C.C. kulud peab kandma D.D. üksi, A.A. peres on aga kaks täiskasvanut.
3. A.A. vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Vastuse kohaselt on apellatsioonkaebus põhjendamatu ja maakohtu otsus on seaduslik. A.A. esitas maakohtule andmed enda sissetuleku kohta ja maakohus analüüsis seda. Riigikohus on leidnud, et praeguseks ajaks võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire (elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks, mistõttu tuleks suurelt osalt vanematelt jõukohane elatis välja mõista väiksemas ulatuses (RKTKo 3-2-1-35-17, p 28.2 ja 30). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusnormi rikkumise tõttu osas, millega maakohus mõistis kostjalt elatise välja kuni vanema varalise seisundi muutumiseni. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ja menetluskulud jäetakse poolte endi kanda.
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohus rikkus TsMS § 442 lõiget 5, kuna mõistis kostjalt elatise välja kuni vanema varalise seisundi muutumiseni. TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi peab otsuse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Ringkonnakohus on seisukohal, et elatise väljamõistmine kuni vanema varalise seisundi muutumiseni ei ole täidetav, kuna täitemenetluses kehtib formaliseeritusse põhimõte, mille kohaselt ei hinda kohtutäitur sisulisi asjaolusid. Seega ei saa kohtutäitur ise hinnata otsuse täitmisel, kas vanema varaline seisund on muutunud. Kuna maakohtu otsus ei ole selles osas täidetav, tuleb see tühistada osas, millega elatis mõisteti välja kuni vanema varalise seisundi muutumiseni.
6. Ringkonnakohus nõustub, et praegusel juhul on elatise väljamõistmine alla

§ 101

lõikes 1 sätestatud määra õigustatud.

§ 102

lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esile toodud asjaolud seda tingivad (vt ka RKTKo 3-2-1-174-16, p 13).

§ 101

lõikest 1 väiksema elatise väljamõistmist õigustab asjaolu, et kohustatud isikul on kolm ülalpeetavat, ning ka see, et

§ 101

lõikes 1 sätestatud elatise määr ei vasta laste ülalpidamise vajalikele kuludele. 5

1. Asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel lapse vajaduste ja vanemate varalise seisundi kohta ei ole kohus perekonnaasjas TsMS § 436 lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel (vt ka RKTKo 3-2-1-35-17, p 24). Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ja Pricewaterhouse Coopers Advisorsi koostatud
2. a lõppraporti „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“ kohaselt on 7–12aastaste laste ülalpidamiskulu standardeelarve meetodi põhjal ühes kuus 359 eurot ning 13-17 aastaste laste ülalpidamiskulu ühes kuus kuni 412 eurot (kättesaadav veebis https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/miinimumelatis_lopparuanne.pdf, lk 39). Uuringu autorid leidsid (vt uuringu lk 45), et uus miinimumelatis
3. aasta lõpu seisuga oleks kas 343/2 = 172 eurot kuus (standardeelarvete keskmine) või 388/2 = 194 eurot kuus (võrdlevanalüüsi meetod). See vastab ligikaudu elatisele, mille mõistis maakohus välja ja katab laste vajalikud kulud, arvestades hagejate ülalpidamisel tekkivat mastaabisäästu. Arvestades asjaolu, et kostjal on veel kolmas laps, võib elatise väljamõistmine

§ 101lõikes 1 sätestatud määras kahjustada ka kostja kolmanda lapse toimetulekut.

1. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väidetega, et maakohus ei ole vanemate rahalist seisundit piisavalt analüüsinud, samuti sellega, et on tõendatud A.A. sissetuleku varjamine. Isegi juhul, kui oleks tõendatud A.A. töötasu suuremas ulatuses, ei ole laste vajadused suuremad (vt otsuse p 11). Asjaolu, et A.A. on väidetavalt reisil käinud ning ostnud tehnikat ja auto, ei muuda ringkonnakohtu järeldusi.
2. Ringkonnakohus jätab TsMS § 33 lg 1 ja 3 alusel tähelepanuta apellatsioonkaebuse lisad 2, 4.1 ja 4.2, kuna need on võõrkeelsed ja ringkonnakohus ei pea mõistlikuks nende tõlke nõudmist, kuivõrd asja lahendamiseks ei ole täiendavate tõendite esitamine vajalik ja üldjuhul lubatav (TsMS § 654 lg 4). TsMS § 652 lg 4 alusel jätab ringkonnakohus asja juurde võtmata apellatsioonkaebuse lisad 1 ja 3, kuna nende esitamist apellatsioonimenetluses ei ole põhistatud.
3. Ringkonnakohus jätab menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. /digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson /digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks 6 /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi