Obsah (28)

§ 422§ 4232§ 57§ 64§ 50§ 118§ 117§ 15§ 424§ 16§ 18§ 113§ 13§ 25§ 114§ 56§ 119§ 141§ 193§ 204§ 205§ 354§ 412§ 4121§ 19§ 45§ 423§ 61

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 8. mai 2020 Kohtuasja number 1-19-1175 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Mati Kartau ja Tiit Lõhmus Kohtuasi ja

) § 422 lg 2 p 1 ja § 4232 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)

1. jaanuari 2020 otsus Apellant Andrei Kurilo kaitsja Silvi Erro prokuratuur Apellatsioonimenetluse pooled süüdistatav Andrei Kurilo. Isikukood 37202052258; elukoht XXX; vahistatud (asendatud elektroonilise valvega) kaitsja Silvi Erro prokuratuur, esindaja Viru ringkonnaprokurör Jürgen Hüva kannatanu N.T. Menetluse vorm kirjalik RESOLUTSIOON
2. Tühistada Viru Maakohtu
3. jaanuari 2020 otsus osas, millega: 1.
4. karistati Andrei Kurilot

§ 422lg 2 p 1 järgi 5 aastase vangistusega; 1.2.

mõisteti Andrei Kurilole 5 aastane liitvangistus ja 1.

1. rahuldati N.T. tsiviilhagi.
2. Tunnistada

§ 422

lg 2 p 1 sanktsioon põhiseadusega vastuolus olevaks ja edastada sellest tulenevalt otsus Riigikohtule.

1. Teha tühistatud osas uus otsus, millega: 3.
2. karistada Andrei Kurilot

§ 422lg 2 p 1 järgi 4 aasta ja 6 kuuse vangistusega; 3.2.

mõista Andrei Kurilole 4 aasta ja 6 kuune liitvangistus ja 3.

1. jätta N.T. tsiviilhagi rahuldamata.
2. Arvata Andrei Kurilo 4 aasta ja 6 kuusest liitvangistusest maha eelvangistuses viibitud 1 kuu ja 11 päeva ning mõista ära kandmisele kuuluvaks karistuseks 4 aasta 4 kuu ja 19 päevane vangistus. See aeg hakkab kulgema hetkest, mil Andrei Kurilo vanglasse saabub. 1
3. Selgitada Andrei Kurilole, et maakohus saadab talle pärast käesoleva otsuse jõustumist teate selle kohta, mis ajaks ja millisesse vanglasse ta peab karistuse kandmiseks ilmuma.
4. Selgitada sedagi, et Andrei Kurilol on keelatud mootorsõidukit juhtida kogu reaalse vangistuse kandmise ajal ja lisaks sellele 2 aasta kestel.
5. Andrei Kurilo kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt.
6. Prokuratuuri apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Süüdistus ja maakohtu otsus
7. Andrei Kurilole esitati

§ 422lg 2 p 1 järgi süüdistus V.A.

ile autoga joobeseisundis otsa sõites ettevaatamatusest V.A. i surma põhjustamises ja

§ 4232järgi pärast seda otsasõitu sündmuskohalt põgenemises.

1. Viru Maakohtu
2. jaanuari 2020 otsusega tunnistati A. Kurilo selle süüdistuse järgi süüdi. Kohus tuvastas niisuguse sündmuse. A. Kurilo juhtis
3. oktoobril 2018 kell 13:20 Narvas Fama tänaval purjuspäi (tema ühes liitris väljahingatavas õhus oli vähemalt 1 milligrammi alkoholi), lubatud kiirust ületades ja muidki liikluseeskirju rikkudes Mercedes Benz S
4. Parempööret tehes kaotas A. Kurilo sõiduki üle juhitavuse ja kaldus vastassuunavööndisse. Seejärel tabas A. Kurilo juhitud auto esiots V.A. it, kes liikus sõidutee vasakus ääres karkude abil A. Kurilo juhitud sõidukiga samas suunas (ehk Mercedes sõitis V.A. ile selja tagant sisse). Kokkupõrke tagajärjel paiskus V.A. õhku ja kukkus seejärel tee äärde maha. A. Kurilo peatas sõiduki ja tuli sellest korraks välja. Peagi istus ta uuesti Mercedesesse ja sõitis minema. V.A. sai otsasõidust pea ja kehatüve tömbi liittrauma, millega kaasnesid aju- ja näokoljuluude hulgimurd, peaaju põrutus ja lömastus ning siseelundite vigastusega vaagnaluude ja roiete hulgimurd. V.A. suri neisse vigastustesse sündmuskohal.
5. Kohtu põhilised seisukohad olid lühidalt järgmised.
6. Väärad on A. Kurilo väited, et ta jõi kasiinos, kus ta vahetult enne autoga sõitma asumist oli, võrdlemisi vähe õlut. Kasiino turvakaamera salvestustest nähtuvalt jõi A. Kurilo kasiinos ära vähemalt kolm pooleliitrist õlut.
7. Tunnistajate ütlustest ja V.L. i sõiduki pardakaamera salvestuselt ilmneb, et A. Kurilo ületas V.A. ile otsa sõites Fama tänaval lubatud maksimaalset 30 km/h sõidukiirust. A. Kurilo oli teadlik nii sellest kiirusepiirangust kui ka tõigast, et tema juhitud Mercedes oli väga võimas ja suutis arendada suurt kiirust väga lühikese ajaga.
8. Kokkupõrge oli väga tugev. V.A. i kargud purunesid ja kargutükid lendasid koos ohvri jalanõudega suure ala peale laiali. S.B. sõnul oli aru saada, et V.A. i surm saabus silmapilkselt.
9. A. Kurilo mõistis, et ta sõitis V.A. ile otsa. Tõele ei vasta süüdistatava väited, et ta vaatas avarii ajal Fama keskuse juures olnud kasiino reklaami ega saanud seetõttu aru, et ta sõitis inimesele 2 otsa. Fama keskus on kokkupõrkepaigast võrdlemisi kaugel, mistõttu ei saanud A. Kurilo V.A. ile otsa sõites selle keskuse juures olevat reklaami vaadata. Mitme tunnistaja ja V.L. i sõiduki pardakaamera salvestuselt nähtub, et A. Kurilo jättis pärast V.A. ile otsa sõitmist auto seisma, tuli sõidukist välja, vaatas V.A. it ja sõitis seejärel minema. Ka ei saa uskuda A. Kurilo väiteid, et ta ei märganud V.A. ile otsa sõitmist seetõttu, et ta lõi vahetult enne seda ära oma pea: A. Kurilo ei kurtnud ühegi varsti pärast liiklusõnnetust aset leidnud uurimistoimingu käigus mingite tervisehädade üle. Ka ei saa uskuda süüdistatava väidet, et ta arvas end olevat sõitnud otsa koerale: ükski koer pole nii kõrge, et jätab mõlgid kapoti keskosale.
10. Tõele ei vasta A. Kurilo väide, et ta tarvitas alkoholi alles pärast V.A. ile otsa sõitmist. I.V. i väitel oli A. Kurilo käitumine väga ebastandardne juba Malmi tänava kaupluse parklas (kuhu A. Kurilo pärast avariid sõitis ja kust politsei ta tabas): A. Kurilo tegi autoga äkilisi manöövreid ja jäi pärast sõiduki seisma jätmist selle esiistmele puhkama. Ükski tunnistaja pole kinnitanud A. Kurilo väiteid, nagu oleks ta (seoses alkoholi järele minemisega) ühe maja keldrikorruse trepil urineerinud – sellist tegevust oleks aga tähele pandud. Politsei pardakaamera salvestuselt on näha, et A. Kurilo oli tema kinni pidamisel kell 13.35 silmnähtavalt purjus. Seda salvestust ei muuda kõlbmatuks tõendiks tõsiasi, et sellel nähtav kellaaeg on tegelikust tunni võrra erinev. Ka arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisist ilmneb, et A. Kurilo tarvitas alkoholi enne avariid ja avarii ajal oli A. Kurilo väljahingatavas liitris õhus vähemalt 1 milligramm alkoholi.
11. A. Kurilo abikaasa A.K. ja A.N. i ütlused on ebausaldusväärsed ning need tuleb seepärast kõrvale jätta.
12. V.A. ile otsa sõites rikkus A. Kurilo liiklusseaduse (LS) mitmeid sätteid: - § 14 lg-d 1 ja 7 (Sõidukite liiklus on parempoolne ja keegi ei tohi oma tegevusega või tegevusetusega ohustada või takistada liiklust, ohu tekitanud isik peab rakendama kõiki temale jõukohaseid meetmeid ohu kõrvaldamiseks või selle kahjulike tagajärgede vähendamiseks); - § 16 lg 1 (Liikleja peab olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda); - § 33 lg 1 (Juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist); - § 33 lg 11 p 2 (Juhil on keelatud joobeseisundis või alkoholi piirmäära ületavas seisundis või liiklusohtlikus terviseseisundis juhtida sõidukit või anda juhtimist üle sellises seisundis isikule); - § 35 lg 1 (kehtiv kuriteo toimepanemise ajal) (Juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat, tasakaaluliikuri juhti, robotliikurit ega jalgratturit. Eriti tähelepanelik peab juht olema lapse, vanuri ning haigustunnustega, liikumispuudega ja pimeda inimese suhtes); - § 45 lg 1 (Teekattemärgistega sõiduradadeks jaotatud sõiduteel tuleb sõita sõiduraja piirides); - § 50 lg 3 p-d 1 ja 2, lg 4 p 4 ja lg 5 p 3 (Juht peab: sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama; vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb; juht peab sõitma piisavalt väikese kiirusega ja vajaduse korral seisma jääma, kui ta möödub jalakäijast, kellest on näha, et puude või haiguse tõttu on tema liikumine takistatud või häiritud; juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest); - § 69 lg 1 (Juht ei tohi olla joobeseisundis. Joobeseisundi või LS § 69 lg-s 3 nimetatud piirmäära ületamine tuvastatakse korrakaitseseaduses sätestatud korras); - § 168 lg-d 1 ja 3 (Iga liikleja või sõitja on kohustatud abistama sündmuskohal vastavalt oma oskustele liiklusõnnetuses kannatada saanud abitus seisundis olevat inimest ja teavitama sellisest inimesest viivitamata häirekeskust. Liikleja või sõitja peab viibima liiklusõnnetuses kannatada saanud inimese juures, kui see on ohutu, kuni kiirabi, politsei või päästeüksuse saabumiseni. Kui kannatanu toimetatakse haiglasse käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud korras, peab liikleja või 3 sõitja abistama juhi või kannatanu palvel juhti kannatanu haiglasse toimetamisel, sealhulgas olema saatjaks, kui see on ohutu); - § 169 lg-d 1, 2 ja 6 (Kui on juhtunud liiklusõnnetus, peab liiklusõnnetuses osalenud juht: võimalikult kiiresti seisma jääma, põhjustamata sellega lisaohtu, ja lülitama sisse ohutuled. Kui sõidukil puuduvad ohutuled või kui liiklusõnnetuses osalenud sõiduk asub kohas, kus nähtavus on halb või piiratud, tuleb teele panna ohukolmnurk vastavalt LS § 39 lg-le 9; tegema kõik võimaliku, et liiklus liiklusõnnetuse kohal oleks ohutu; esitama liiklusõnnetuses osalenud teise juhi soovil isikut tõendava dokumendi. Kui liiklusõnnetuses on inimene saanud vigastada või surma, peab juht: kui liiklusõnnetuse kohal on sooritamata LS § 169 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud toimingud, tähistama selle koha ohukolmnurgaga vastavalt LS § 39 lg-le 9 ja tegema kõik võimaliku, et liiklus liiklusõnnetuse kohal oleks ohutu; teavitama liiklusõnnetusest Häirekeskust ning tegutsema sealt saadud korralduste kohaselt; andma abivajajale esmaabi oma oskuste piires; kirjutama üles liiklusõnnetuse pealtnägijate nõusolekul nende nimed ja aadressid. Sõidukit või liiklusõnnetusse puutuvaid esemeid tohib enne politsei liiklusõnnetuse kohale jõudmist liigutada vaid siis, kui transporditakse kannatanut haiglasse või teiste sõidukite liiklus on nende tõttu võimatu ja eelnevalt on tunnistajate juuresolekul ära märgitud sõiduki ja esemete asend ning jäljed). Välja toodud sätete rikkumise tagajärjel pani A. Kurilo toime liiklusõnnetuse, st otsasõidu V.A. ile, millega põhjustas V.A. i surma ja põgenes sündmuskohalt enne õnnetuse asjaolude väljaselgitamist.
13. A. Kurilo pani kuriteo toime otsese tahtlusega: ta oli teadlik, et ta oli alkoholi tarvitanud, kuid juhtis sellele vaatamata autot, pani liiklusõnnetuse toime ja põgenes sündmuskohalt enne õnnetuse asjaolude väljaselgitamist.
14. Seega esinevad A. Kurilo käitumises talle inkrimineeritava süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. Rikkudes sõidukijuhina liiklusnõudeid, põhjustas A. Kurilo kannatanu V.A. i surma ja põgenes sündmuskohalt enne õnnetuse asjaolude väljaselgitamist. Samuti on tõendatud põhjuslik seos teo ja saabunud tagajärje vahel. Süüd või õigusvastasust välistavad asjaolud kohtu hinnangul puuduvad.
15. Põhikaristuse mõistmisega seoses viitas kohus kõigepealt sellele, et A. Kurilo oli kannatanule osa kahju vabatahtlikult hüvitanud (

§ 57lg 1 p 2).

A. Kurilo on varem kriminaalkorras karistamata. Süüdistatava süü on suur. Ta tarbis alkoholi, istus teadlikult mootorsõiduki rooli, eirates seda juhtides teadlikult liikluses kehtivaid norme, põhjustas inimese surma, teadvustas selle põhjustamist, ent siiski põgenes. Liiklusalaste rikkumiste puhul, millega kaasnevad rasked tagajärjed, ei saa riigi karistuspoliitika avalikku huvi ja üldist olukorda Eesti liikluses silmas pidades olla põhjendamatult leebe. Seadusandja ongi mootorsõiduki joobes juhtimisega seotud karistusi karmistanud. Vaid kaduvväike osa purjus juhte tabatakse roolist.

§ 422lg 2 p 1 järgi on A.

Kurilole põhjendatud 5 aasta pikkune vangistus.

§ 4232järgi peab varem rikkumisi mitte toime pannud A.

Kurilot karistama 2 aastase vangistusega.

§ 64lg 1 alusel luges kohus kergema karistuse kaetuks raskemaga ja mõistis A.

Kurilole 5 aastase liitvangistuse. 14. Lisakaristusena võttis kohus A. Kurilolt

§ 50lg 3 alusel 2 aastaks ära mootorsõiduki juhtimise õiguse.

1. Kohus rahuldas V.A. i õe N.T. tsiviilhagi ja mõistis A. Kurilolt N.T. kasuks tollel tekkinud mittevaralise kahju hüvitamiseks välja 12 000 eurot. Kohus märkis sellega seoses järgmist. N.T. nägi oma venna verist surnukeha sündmuskohal ja see vaatepilt mõjus talle rängalt. V.A. elas koos oma 93-aastase ema R.A. ga, keda V.A. materiaalselt toetas ja muidu abistas ning kes nutab oma poja surma tõttu endiselt igapäevaselt. V.A. toetas ka oma invaliidist tütart V.A. at, kellel on õpingud pooleli ja kes praegu elab koos oma mitte töötava emaga. 4 Apellatsioonid, vastused neile, kaitsja taotlused ja põhiseaduslikkuse järelevalvet puudutav teave
2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni prokuratuur ja A. Kurilo kaitsja Silvi Erro.
3. Prokuratuur palub maakohtu otsuse tühistamist karistuste osas ja karmima otsuse tegemist. Oma taotlusi põhjendab apellant järgmiselt.
4. Maakohtu mõistetud 5 aastane karistus

§ 422lg 2 p 1 järgi on liiga leebe.

Kohus on leidnud õigesti, et A. Kurilo süü on suur. Vääralt aga omistas kohus liigset kaalu sellele, et A. Kurilot pole varem karistatud ja et ta hüvitas kannatanule osa kahjust. Karistus peab lähtuma keskmisest määrast. A. Kurilo rikkus teadlikult mitmeid liikluspiiranguid ja põhjustas kõige haavatavama liikleja – jalakäija – hukkumise. Kannatanul puudus igasugune võimalus õnnetust vältida, sest A. Kurilo sõitis talle otsa selja tagant. Samuti ei tohi unustada asjaolu, et peale liiklusõnnetuse põhjustamist põgenes A. Kurilo sündmuskohalt ning jättis Häirekeskusesse teavitamata. Teda ei huvitanud, mis seisus kannatanu temast peale otsasõitu maha jäi, vaid tal oli oluline ennast sündmusest distantseerida. Edasi sõites lõi A. Kurilo uue abstraktse ohu – eriti pidades silmas seda, et liiklus oli tihe. A. Kurilo küll avaldas kahetsust, ent pidades silmas seda, et ta pole tunnistanud alkoholi tarvitamist, tingis kahetsuse avaldamise hirm teda ootava karistuse ees. Mootorsõiduki joobeseisundis juhtimine on Eestis suur ja muret tekitav probleem, mistõttu tuleb seda laadi kuritegudele reageerida kohaselt. Niisiis nõuavad üldpreventiivsed kaalutlused ranget karistust. Et vaid väike osa purjuspäi autot juhtivaid inimesi jääb vahele, pole liialdus väita, et ka A. Kurilo ei sõitnud joobes olles esmakordselt. Seda arvesse võttes peab A. Kurilot karistama

§ 422lg 2 p 1 järgi 8 aastase vangistusega.

1. Prokuröri hinnangul eksis maakohus ka lisakaristust määrates. Apellandi arusaama päraselt tuleneb maakohtu otsusest, et juhtimisõiguse äravõtmise 2 aastane tähtaeg hakkab kulgema hetkest, mil süüdimõistev otsus jõustub ja A. Kurilo oma juhiloa Maanteeametile annab. Et aga A. Kurilo ei saa vangistuse ajal sõidukit juhtida, täidaks lisakaristus oma eesmärki siis, kui ta kehtiks vähemalt mingis osas ka pärast A. Kurilo vanglast vabanemist.
2. Prokuröri apellatsioonile vastas kaitsja selliselt.
3. Pole tehtud selgeks, kui palju alkoholi A. Kurilo organismis õnnetuse hetkel oli.
4. Et A. Kurilot pole varem karistatud ja et süüdistatav kahetseb oma tegu, ei saa talle mõistetud karistust kindlasti karmistada. Vastupidi: vangistust on tarvis vähendada ja jätta tingimisi täitmisele pööramata. A. Kurilo kahetsuse ebasiirust ei saa tuletada sellest, et süüdistatav pole süüdistuses väidetut täiel määral tunnistanud. Reaalset vangistust ei saa tingida ka prokuröri väide, et kuivõrd statistika kohaselt jäävad roolijoodikud vahele harva, ei istunud A. Kurilo
5. oktoobril 2018 purjus olles rooli esmakordselt.
6. Pikaajalise laitmatu liikluskäitumisega A. Kurilolt ei tohi juhtimisõigust ära võtta.
7. Kaitsja soovib oma apellatsioonis, et ringkonnakohus tühistaks maakohtu otsuse täies ulatuses ja tunnistaks A. Kurilo V.A. ile otsa sõitmise eest süüdi

§ 422lg 1 järgi ja karistaks teda tingimisi vangistusega.

Sündmuskohalt lahkumise eest A. Kurilot süüdi mõista ei saa. Kui ringkonnakohus nõustub maakohtuga A. Kurilo tegudele antud kvalifikatsioonide osas, tuleks karistust leevendada ja kohustada A. Kurilot kandma karistust ositi või allutada ta elektroonilisele valvele. Ka pakub apellant ühe alternatiivina välja asja maakohtusse uueks arutamiseks saatmise. Lisakaristus tuleks jätta kohaldamata või peaks see vähemalt olema maakohtu mõistetust lühem. Tsiviilhagi ei saa rahuldada. Neid taotlusi selgitab apellant nõnda. 5

1. Vahetult enne V.A. ile otsa sõitmist lõi A. Kurilo oma pea ära ega saanud seetõttu aru, et ta V.A. ile otsa sõitis. Ka ei märganud A. Kurilo V.A. it autost väljudes, sest kogu tema tähelepanu oli suunatud suitsevale autole. A. Kurilo oletas, et ta oli põrganud kokku koeraga.
2. A. Kurilo jõi viina alles pärast avariid: Malmi tänava parklas jõi ta ära u 250–300 grammi autos olnud Moskva viina.
3. Tunnistajate ütlused olid vastuolulised. M.K. i, B.M. i ja V.L. i ütlustest nähtuvalt ei teinud A. Kurilo mingeid samme V.A. i suunas.
4. Kasiinos jõi A. Kurilo ära mitte kolm, vaid kaks klaasi õlut. Et ekspert lähtus kolme õlle ära joomisest, on ekspertiisiaktis välja pakutud joobemäär (1 milligrammi liitri kohta väljahingatavas õhus) väär. A. Kurilo väljahingatavas õhus oli alkoholi alla 0,75 milligrammi liitri kohta. Et A. Kurilo ei olnud V.A. ile otsa sõitmise ajal kuigivõrd purjus, kinnitab ka tema kasiinost väljumist kajastava ja tema kinnipidamisest tehtud video võrdlus: kasiinost ära minnes A. Kurilo silmnähtavalt purjus polnud, ent kinnipidamisel oli. Et A. Kurilo oli tema kinnipidamise hetkel väga purjus, kinnitab ka K.O. . A. Kurilo kinnipidamisest tehtud videosalvestusele ekspertiisi tehes tugineda ei tohtinud, sest salvestusel olev kellaaeg erineb tegelikust tunni võrra.
5. Tulenevalt KrMS § 7 lg-st 3, mille kohaselt on vaja kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks, peab A. Kurilo

§ 4232järgi õigeks mõistma.

30. A. Kurilo ei põhjustanud V.A. i surma mitte seetõttu, et ta oli purjus, vaid asjaolude saatusliku kokkulangemise pärast. Seetõttu tuleb A. Kurilo V.A. ile otsa sõitmise tõttu tunnistada süüdi

§ 422lg 1 järgi.

1. Toksikoloogiaekspertiis tehti valesti. A. Kurilo jõi kasiinos ära ühe, mitte poolteist liitrit õlut. Uurimata jäi versioon, et A. Kurilo jõi pärast avariid ära 250–300 grammi viina. Pole uuritud kell 13.55 võetud vereanalüüsi, mille kohaselt oli A. Kurilo ühes liitris veres vähemalt 3,12 (+/– 0,06) milligrammi alkoholi. Niisiis näitas vereanalüüs suuremat joovet kui ülejäänud mõõtmised, st kell 13.42 kasutatud tavaline alkomeeter (1,19 milligrammi liitri kohta) ja kell 14.55–15.01 rakendatud tõenduslik alkomeeter (vähemalt 1,27 (+/–0,12) milligrammi liitri kohta). Kõrgeim oli alkoholi kontsentratsioon niisiis kell 13.
2. See tõsiasi viitab sellele, et A. Kurilo tarvitas alkoholi kohe pärast avariid: kui A. Kurilo poleks alkoholi tarvitanud, poleks sellist tõusu olnud. Ekspert eksis nii koguse kui aja osas: A. Kurilo ei saanud pärast avariid ära juua 0,7 ja 0,575 liitrit.
3. Liiklusõnnetuse kohas ei olnud kiirusepiiranguks 30 km/h. Selline märk oli läheduses küll olemas, ent see kehtis teise tänava kohta. Kaitsja taotles vastavate fotode lisamist, ent see taotlus jäeti rahuldamata.
4. Inimeste ütluste põhjal ei saa auto kiirust määrata.
5. Mitme tunnistaja ütlused kinnitavad, et A. Kurilo ei näinud V.A. it pärast tollele otsa sõitmist.
6. V.A. i ema ei soovi A. Kurilole ranget karistust. A. Kurilo kahetseb oma tegu puhtsüdamlikult. A. Kurilo ei teadnud Fama tänava eripärasid. Teele pole paigaldatud väikest tõusu näitavat märki. Süüdistatav ei saanud ette näha, et tee järsult tõuseb ja langeb. Just selle ebatasasuse tõttu riivas auto põhi küngast, auto kaotas juhitavuse ja paiskus V.A. ile otsa. A. Kurilo on varem karistamata. Seega peaks A. Kurilot karistama sanktsiooni keskmisest väiksema karistusega. Vangistus tuleks jätta tingimisi täitmisele pööramata. 6
7. Tsiviilhagi poleks tohtinud rahuldada. Kohtupraktikas on peetud erandlikuks asjaoluks seda, kui hukkunu lähedane näeb hukkunu surma pealt või puutub sellega kuidagi otseselt kokku. N.T. ütlused selle kohta, et ta nägi oma venna elutut keha üleni verisena, ei vasta tegelikkusele: N.T. jõudis sündmuskohale alles siis, kui V.A. i surnukeha oli kinni kaetud.
8. Prokurör arvab kaitsja kaebuse kohta nii. Kaitsja tugineb eeskätt A. Kurilo ütlustele. Maakohus jättis need ütlused aga korrektselt tõendite kogumist kõrvale. A. Kurilo väited kasiinos vaid kahe õlle joomise kohta on vastuolulised ega ole tõesed. Usutavad pole ka süüdistatava väited selle kohta, et ta kaotas tähelepanu Fama keskusel olnud reklaami tõttu ja et ta lõi vahetult enne õnnetust oma pea ära. Kohtutoksikoloogiaekspertiis on korrektne. Kaitsja viited politsei rinnakaamera salvestuse kellaaja ebaõigsuse mõjule ekspertiisiaktile on pehmelt öeldes naeruväärsed.
9. Kaitsja esitas ringkonnakohtule ka taotluse võtta asja juurde mõned tõendid. Esiteks tuleks vastu võtta fotod, mis kinnitavat seda, et Fama tänaval 30 km/h liiklusmärk ei mõjunud. Teiseks palub kaitsja ringkonnakohtul tugineda dokumentidele, mis kinnitavat, et A. Kurilo abikaasa on rase ja süüdistatava ema on kehva tervisega.
10. Ringkonnakohus avaldas pooltele, et tal tekkis kahtlus

§ 422

lg 2 p 1 sanktsioonimäära põhiseaduspärasuse osas ja päris pooltelt nende seisukohta. 40. Prokuratuur leidis, et

§ 422

lg 2 p 1 sanktsioonimäär on põhiseaduspärane.

§ 422

lg 2 p-s 1 kirjeldatud tegu on oma raskusastmelt sarnane

§ 118

lg 1 p-s 7 nimetatuga – ja

§ 118lg 1 p 7 sätestab 4 kuni 12 aastase vangistuse.

Asjasse ei puutu

§ 117, sest see norm eeldab ettevaatamatust mitte üksnes tagajärje, aga ka teo osas.

41. Kaitsja hinnangul eksib

§ 422lg 2 p 1 sanktsioonimäär põhiseaduse vastu, kuivõrd see on liiga range.

Ringkonnakohtu seisukoht 42. Kahjuks tuleb kõigepealt tõdeda, et nii maakohtu otsus kui ka kaitsja apellatsioon on kohati üsna halvasti jälgitavad: erinevaid teemasid käsitletakse läbisegi, ei tehta vahet faktilistel asjaoludel ja õigusküsimustel ning deliktistruktuuri ei järgita puhuti üleüldse. Siiski ei too otsuse need puudused endaga kaasa selle tühistamist: maakohtu mitmed seisukohad on igati arusaadavad ja mõninga pingutusega on võimalik aru saada sellestki, mida maakohus oma mõneti segaseid väiteid esitades silmas pidanud on. Ringkonnakohus analüüsib kõigepealt A. Kurilo süüdistust V.A. i surma ettevaatamatus põhjustamises, vaeb pärast seda sündmuskohalt põgenemise kohta tehtud etteheidet, selgitab obiter dictum-korras tegevusetusega tapmisse puutuvat, mõistab seejärel A. Kurilole karistuse, kuulutades ühtlasi

§ 422

lg 2 p 1 sanktsiooni põhiseaduse (PS) vastaseks, ja peatub viimaks tsiviilhagil.

§ 422

lg 2 p 1 43.

§ 422

lg 2 p 1 objektiivse koosseisu täidab muude alternatiivide kõrval see, kui keegi rikub joobeseisundis olemise läbi liiklusnõudeid ja põhjustab seeläbi teise inimese surma. Praeguses asjas tuleb potentsiaalse rikkumisteona kõne alla mootorsõiduki juhtimine. Puudub vaidlus selles, et A. Kurilo kasutatud Mercedes oli mootorsõiduk ehk

§ 422lg 2 p 1 järgse teo kohane toimepanemise vahend.

Samuti on selge, et A. Kurilo seda Mercedest juhtis: ta toimetas 7 sõidukit rooli ja pedaalide abil edasi. Vaidlus käib aga selle üle, kas A. Kurilo oli

§ 422lg 2 p 1 kohane teosubjekt ehk joobeseisundis inimene.

1. A. Kurilo joobeseisund võis tuleneda alkoholist. Alkoholist tingitud joobeseisundi mõiste avab LS §
2. Kõigepealt on juht LS § 69 lg 2 p-st 1 tulenevalt joobeseisundis siis, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Joobeseisundis võib aga olla ka inimene, kelle kehas on alkoholi eelmärgitust märksa vähem – ja seda tulenevalt LS § 69 lg 2 p-st
3. See norm sätestab, et alkoholijoobes on juht, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 0,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,25 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem ning väliselt on tajutavad tema tugevalt häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima. Niisiis on seadusandja lähtunud sellest, et piisav kogus alkoholi inimese kehas muudab ta sõiduki juhtimise võimetuks. Kui juhi ühes grammis veres on alkoholi vähemalt 1,50 milligrammi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või enam, on ta igal juhul juhtimisvõimetu. Sedavõrd suure joobe puhul võib kõneleda absoluutsest juhtimisvõimetusest: sellises seisundis ei suuda ükski inimene mingil juhul sõidukit piisava kindlusega juhtida. LS § 69 lg 2 p-s 2 sätestatut saab nimetada suhteliseks (relatiivseks) juhtimisvõimetuseks1: ainuüksi joobe suurusest juhtimissuutmatust tuletada ei saa – küll aga saab sellist suutmatust jaatada siis, kui isik ei ole mõne väliselt avalduva indikaatori kohaselt võimeline joobe tõttu vajaliku kindlusega liiklema.
4. Ringkonnakohus analüüsib järgnevalt, kas A. Kurilo oli teo toimepanemise hetkel joobeseisundis. Sellega seoses on vaja kõigepealt uurida, kas on teada, kui palju alkoholi A. Kurilo organismis oli.
5. Maakohus on leidnud, et A. Kurilo väljahingatavas õhus oli alkoholi vähemalt 1 milligramm liitri kohta. Seda väites tugines kohus toksikoloogiaekspertiisile. Selle joobe tuletas ekspert tõendusliku alkomeetriga tehtud mõõtmisest (kd 1, tl 198). See mõõtmine toimus
6. oktoobril 2018 kell 14.55–15.01 ja andis tulemuseks 1,27 (+/–0,12), st vähemalt 1,15 milligrammi alkoholi liitri väljahingatava õhu kohta. Seega leidis mõõtmine aset ca poolteist tundi pärast tegu ja ekspert tegi n-ö tagasiarvutuse. Ringkonnakohtu hinnangul ei sea kaitsja kahtluse alla selle arvutuse õigsust ega metodoloogilist korrektsust. Ka kriminaalkolleegiumi enda hinnangul pole põhjust neis kahelda. Küll aga ei saa kaitsja meelest eksperdi arvamust arvesse võtta seepärast, et ekspert ei tuginenud korrektsetele lähteandmetele: osaliselt tarvitas A. Kurilo alkoholi ka pärast avariid. Kolleegium selle väitega ei nõustu ja seda järgmistel põhjustel.
7. Esiteks lükatakse ekspertiisis igati veenvalt ümber A. Kurilo poolt tema kahtlustatavana ülekuulamisel esitatud väide, et ta jõi kell 13:20 toimunud õnnetuse ja kell 13:35 aset leidnud kinnipidamise vahel ära 0,7 liitrit viina. Ekspertiisiaktist nähtub, et kui A. Kurilo oleks joonud vahetult enne avariid ära poolteist liitrit ligi 5% õlut ja vahetult pärast avariid 0,7 liitrit viina, oleks tema väljahingatavas ühes liitris õhus olnud alkoholi mitte 1,15, vaid 1,85–2,24 milligrammi (st liiklusseaduses kasutatavaid koefitsiente arvestades 3,7–4,48 milligrammi ühes grammis veres) ehk A. Kurilo poleks suutnud suure tõenäosusega alkomeetrisse puhudagi ja vajanuks joobe tõttu meditsiinilist abi (kd 1, tl 197). Seda silmas pidades saab maakohtuga üksnes nõustuda, et A. Kurilo väited 0,7 liitri viina ära joomisele pärast avariid ei vasta tõele. Ka on ekspert toonud välja, et suuresti sama oleks tulemus ka siis, kui lähtuda sellest, et A. Kurilo jõi ära 0,575 liitrit viina 1 Rangelt võttes on siiski nii LS § 69 lg 2 p 1 kui ka p 2 puhul tegemist (joobest tuleneva) juhtimisvõimetusega, mitte „absoluutse“ või „suhtelise“/“relatiivse“ (joobest tuleneva) juhtimisvõimetusega. Seega on nende terminite mõte eeskätt sel teemal arutlemise hõlbustamine. 8 (tulenevalt asjaolust, et A. Kurilo autost leiti liitrine viinapudel, kus oli 0,425 liitrit viina) (kd 1, tl 198). Eksperdi sellegi seisukohaga kolleegium nõustub.
8. Kolleegiumi hinnangul ei muutuks midagi ka siis, kui tõele vastaks kaitsja väide, et kasiinos ei joonud A. Kurilo ära mitte poolteist liitrit, vaid liitri õlut. Kui see oleks olnud nii, ei oleks see õlu tekitanud A. Kurilole mitte 0,75–0,91‰ või 0,38–0,46‰ suurust joovet (vastavalt veres ja õhus) – nagu leidis ekspert (kd 1, tl 197) –, vaid joobe suurus oleks olnud kolmandiku võrra väiksem ehk vastavalt 0,5–0,6‰ või 0,26–0,3‰. Kui sellele liita juurde 0,7 liitrisest viinast tingitud joove (kd 2, tl 197), oleks joobe n-ö kogusuurus 3,45–4,17‰ veres ehk 1,73–2,08‰ õhus ehk ikkagi tõendusliku alkomeetriga mõõdetut oluliselt ületav.
9. Asi oleks teisiti, kui arvutada joovet eeldusel, et A. Kurilo jõi kasiinos ära ühe või poolteist liitrit õlut ja vahetult pärast avariid vaid ca 200–300 grammi viina (nii suure koguse viina väitis A. Kurilo end Malmi tänava parklas ära joonud olevat kohtuistungil). Kui A. Kurilo oleks joonud kasiinos liitri õlut ja autos 200 grammi viina, oleks tema joove olnud ekspertiisiaktis toodud andmeid arvesse võttes 1,35–1,63‰ veres ehk 0,68–0,81‰ õhus (Arvutuskäik: Õllest tekkinud joobe suurus olnuks 0,5–0,6‰ veres või 0,26–0,3‰ õhus (vt otsuse eelmist punkti). Kui 0,7 liitrist viinast tingitud joove oleks olnud 2,94–3,56‰ veres ehk 1,47–1,78‰ õhus (kd 2, tl 197), oleks 0,2 liitrit viina tekitanud sellest vaid 29% suuruse joobe ehk joove oleks olnud 0,85–1,03‰ veres ehk 0,42–0,51‰ õhus. Kui liita 0,5–0,6‰ ja 0,85–1,03‰, on tulemus 1,35–1,63‰. 0,26–0,3‰ pluss 0,42–0,51‰ annab aga tulemuseks 0,68–0,81‰.) Kui aga A. Kurilo oleks kasiinos joonud kolm õlut ja autos 300 grammi viina, olnuks tema joove 2,01–2,44 ‰ veres ehk 1,01–1,23‰ õhus (Arvutuskäik: Õlle tekitatud joove: 0,75–0,91‰ veres ehk 0,38–0,46‰ õhus. Viina tekitatud joove oleks olnud ca 43% joobest, mille tekitas 0,7 liitrit viina: 1,26–1,53‰ veres ehk 0,63–0,77‰ õhus. 0,75–0,91‰ pluss 1,26–1,53‰ on 2,01–2,44 ‰. Liites 0,38–0,46‰ juurde 0,63–0,77‰, saab tulemuseks 1,01–1,23‰). Eelöeldu tähendab kahte. Esiteks seda, et täiendav ekspertiis oli ebavajalik: asjas koostatud põhjaliku ja arusaadava ekspertiisi alusel on ka toksikoloogia alasel võhikul võimalik ise välja arvutada, kui suure joobe mingi kogus alkoholi tekitanud oleks (see ilmneb tegelikult juba otsuse eelmisest punktist)
10. Teiseks tähendab see seda, et toksikoloogiliselt oleks niisugune joomine võimalik olnud: A. Kurilol tõendusliku alkomeetriga tuvastatud joove oleks võinud tõesti tekkida nii, et A. Kurilo oleks joonud kasiinos kaks või kolm õlut ja pärast õnnetust 200–300 grammi viina. Seetõttu tuleb hinnata, kas A. Kurilo väited sellise koguse viina joomise kohta on vähemalt nii usutavad, et nad tuleb lugeda KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõtte alusel tõesteks.
11. Kriminaalkolleegium nõustub maakohtuga, et A. Kurilo valetamisele 200–300 grammi õnnetusejärgsele ära joomisele viitavad kõigepealt I.V. i ütlused. I.V. i väitel A. Kurilo tema nähes midagi ei joonud. Tunnistaja sõnul olevat ta jälginud A. Kurilot peaaegu kogu selle aja, mil A. Kurilo kuni politseinike saabumiseni Malmi tänava parklas viibis – ta lasi A. Kurilo silmist üksnes mõneks hetkeks, mil ta läks kauplusse (kaupluses sees hakkas ta koos teiste inimestega A. Kurilot uuesti vaatama). I.V. i ütlustes pole alust kahelda.
12. Niisamuti on maakohus viidanud õigesti A. Kurilo väitele, et ta käis Malmi tänava parklas olles autost väljas urineerimas. Kui A. Kurilo seda tõesti teinud oleks, oleks I.V. seda märganud. Niisiis A. Kurilo valetab.
13. Et A. Kurilo oleks 200–300 grammi viina ära joonud selle lühikese aja jooksul, mil I.V. A. Kurilot ei vaadanud, on ka juba iseenesest väga raskesti usutav. A. Kurilo võis I.V. i vaateväljast 2 Olgu märgitud, et nt Saksamaal ei olegi nn Widmarki valemi alusel tehtavate tagasiarvutuste tegemiseks vaja üldse tingimata eksperti kaasata. Kui tegemist on n-ö tüüpilise juhtumiga, saab tagasiarvutusega hakkama ka jurist (nt prokurör või kohtunik): vt nt Pegel – Münchener Kommentar zum Strafgesetzbuch.
14. Auflage, § 316/86–
15. 9 väljas olla maksimaalselt minut või paar. On küll teoreetiliselt mõeldav, ent väga vähetõenäoline, et keegi kummutab endale sellise lühikese ajaga sisse 200–300 grammi viina.
16. Loomulikult kõneleb A. Kurilo väidete usutavuse vastu ka tema erineval ajal antud ütluste vastuolulisus ehk see, et kohtueelses menetluses toimunud ülekuulamisel viitas A. Kurilo 0,7 liitri viina joomisele, ent kohtus kõneles üksnes 0,2–0,3 liitri viina tarbimisest.
17. Eelöeldut ei väära ka kaitseargument, mis on rajatud vereproovi näidule. Kui kolleegium kaitsjast õigesti aru saab, üritab too väita seda, et kuivõrd vereanalüüsi kohaselt oli A. Kurilo organismis alkoholi rohkem kui näitasid alkomeetrid, on täheldatav suur alkoholimäära kõikumine erinevate mõõtmiste ajal – ja see viitab sellele, et A. Kurilo tarvitas Malmi tänava parklas viina. See väide jääb kolleegiumi jaoks mõneti hämaraks. Siiski on aru saada, et kaitsja proovib tugineda tõsiasjale, et erinevad mõõtmised on andnud erinevad tulemused. Selle kohta märgib ringkonnakohus järgmist. Ilmselt ei vaja kuigivõrd pikka põhjendust see, et indikaatorvahend ei ole täppismõõteriist. Seetõttu ei pea kolleegium vajalikuks pöörata kuigivõrd suurt tähelepanu kell 13.42 tehtud mõõtmisel saadud näidule. Küll aga tuleb selgitada tõendusliku alkomeetri ja vereanalüüsi näitude erisusi: vastavalt 1,27‰ (õhus) ja 3,12‰ (veres). LS § 69 järgi suhtub õhust mõõdetud näit verest mõõdetud näitu 1:2 (st 1 milligramm alkoholi välja hingatavas õhus on sama, mis 2 milligrammi ühes grammis veres). Niisiis oleks mõõtmised korrelatsioonis siis, kui A. Kurilol oleks õhust mõõdetud 1,27‰ ja verest 2,54‰ või kui süüdistataval oleks õhust mõõdetud 1,56‰ ja verest 3,12‰. See siiski ei võimalda teha niisugust järeldust, mida üritab teha kaitsja. Õigemini ei ole eelöeldu põhjal üldse võimalik mingeid relevantseid järeldusi teha, sest mõõtmiste mõningane erisus on kõigiti selgitatav. Esiteks tuleb pidada meeles, et kahe mõõtmise vahel oli umbes tund aega. Selle aja jooksul võib joove mõnevõrra muutuda. Sealjuures on võimalik nii joobe vähenemine kui ka suurenemine. Teiseks peab meeles pidama, et joobe mõõtmine pole ülitäpne isegi mitte vereprooviga, saati siis alkomeetriga. Ka praegu on näha, et vereproovi veamääraks on 0,06 milligrammi, ent alkomeetril 0,12 milligrammi (ehk alkomeeter on ca neli korda ebatäpsem kui vereproov (kahekordne erinevus tuleneb juba veamäärast endast ja omakorda kahekordne erinevus sellest, et alkomeetriga mõõdetakse ca kaks korda väiksemaid määrasid kui vereanalüüsiga)). On võimalik, et üks mõõtmine oli veamäära ühes otsas (nt oleks alkomeeter pidanud kuvama näiduks 1,39) ja teine teises otsas (nt oleks vereproov pidanud näitama 3,06). Kolmandaks aga tuleb juhtida tähelepanu sellele, et LS §-s 69 toodud suhe üks kahele on üksnes juriidiline fiktsioon, mis on tegelikult väär. On teaduslikult tõestatud, et suhe nende kahe mõõtmise vahel on umbes 1:2,1 või 1:2,2 või isegi rohkem. Näiteks on ühes põhjalikus uurimises3 jõutud järeldusele, et suhteks on 2,12.4 Eelöeldu tähendab seda, et kaitsja viited mõõtmiste erisusele maakohtu otsuse muutmist ei tingi.
18. Viimaks peatub ringkonnakohus seoses selle teemaga ka kaitsja väitel, et õnnetusejärgse viina joomise saab tuvastada A. Kurilo käitumise erinevusest kasiinos ja tema kinni pidamisel: kasiinos olevat A. Kurilo olnud märksa kainem kui kinnipidamisel ehk A. Kurilo pidi jooma viina alles pärast kasiinost ära minemist – ja seda tegi ta õnnetuse järgselt Malmi tänava parklas. Kõigepealt ei saa jätta märkimata, et selle väite rajab kaitsja politsei kaamera salvestusele. Samas leiab kaitsja sedagi, et selle salvestuse tegemise aeg on segane, sest sellel olev kellaaeg ei klapi muude tõenditega. Kui kaitsja sellise väitega nõustuda, ei saaks kehtida ka käesoleva punkti alguses välja toodud kaitseväide: on teadmata, millal A. Kurilo kinnipidamise video tehti ja seetõttu ei saa selle alusel teha ka mingeid järeldusi selle kohta, milline oli A. Kurilo seisund V.A. ile otsa sõitmise 3 Roiu, Birngruber et al. A comparision of breath- and blood-alcohol test results from real-life policing situations: A one-year study of data from the Central Hessian Police District in Germany. Forensic Science International 232

§ 422lg 2 p 1 kohane teosubjekt: ta oli joobeseisundis.

59. On üheselt selge, et A. Kurilo auto juhtimine oli V.A. i surmaga naturalistlikus kausaalseoses: kui A. Kurilo ei oleks autot juhtinud, ei oleks V.A. sellisel viisil surma saanud, nagu ta sai. Teo ja tagajärje vaheline loodusteaduslik põhjuslikkus pole aga toimijale ohvri surma omistamiseks

§ 422lg 2 p 1 järgi piisav.

Lisaks sellele peab kannatanu surm olema teo toimepanijale normatiivselt omistatav ehk toimija kätetöö ka väärtushinnanguliselt. 60. Kaitsja on esitanud väiteid, mis võiksid nende paikapidavuse korral välistada normatiivse omistamise nn õigusvastasusseose puudumise tõttu. Nimelt ei saa hoolsuskohustust rikkunud isikule ettevaatamatusdelikti raames normatiivselt omistada tema põhjustatud teise inimese surma siis, kui see surm oleks saabunud ka vajalikku hoolsust üles näidates. Sellisel juhul puuduks hoolsuskohustuse rikkumise ja tagajärje vahel õigusvastasusseos.

§ 422

lg 2 p 1 kohast õigusvastasusseost tuleks eitada näiteks siis, kui juht oleks sõitnud kannatanu surnuks ka kaine olles. Nii saabki kaitsja apellatsiooni korrektseid juriidilisi termineid kasutades tõlgendada nõnda. 11 A. Kurilo joove ei mänginud V.A. i surmas rolli. See surm saabus seetõttu, et tee oli ebatasane ja seetõttu lõi A. Kurilo vahetult enne V.A. ile otsa sõitmist ära oma pea. Niisiis oleks A. Kurilo sõitnud V.A. ile samal viisil otsa ka siis, kui ta poleks joobes olnud.

1. Kriminaalkolleegium ei soostu kaitsja nendegi seisukohtadega. Esiteks pole juba iseenesest võimalik uskuda väidet, et Fama tänav on sedavõrd ebatasane, et seal sõites põrkab auto põhi vastu maad, mis omakorda paiskab juhi nii tugevasti vastu auto lage, et juht kaotab võime autot juhtida. Ka ei kinnita tee olulist ebatasust tõendid (nt sündmuskoha vaatlusprotokoll või liiklusõnnetuse video). Maakohus viitas A. Kurilo ütluste mitteusaldusväärsusest kõneldes õigesti sellelegi, et A. Kurilo ei rääkinud oma pea tõsiselt ära löömisest vahetult pärast õnnetust, vaid hakkas sellest kõnelema alles hiljem. Seega tingis otsasõidu V.A. ile alkohol n-ö vahetult: A. Kurilo kaotas joobest tingituna auto üle piisava kontrolli ja paiskus V.A. ile otsa. Ent kui tee olekski ebatasane olnud ja selline raskesti usutav stsenaarium – st vastu lage paiskumine – olekski aset leidnud, ei välistaks see ikkagi õigusvastasusseost A. Kurilo joobes olemise ja V.A. i surma vahel. Sellisel juhul saaks öelda järgmist. Joove tingis ebaõige sõidukiiruse ja väärad sõiduvõtted: piisavalt kaine ehk juhtimisvõimeline juht poleks sõitnud sellisel ebatasasel teel sellisel viisil. Need eksimused (liigsuur sõidukiirus ja valed sõiduvõtted) põhjustasid A. Kurilo vastu autolage paiskumise ja kontrolli kaotamise auto üle. See omakorda tõi aga kaasa V.A. ile otsasõidu ja viimase surma. Seega oleks selliselgi juhul joobe ja V.A. i surma vahel õigusvastasusseos.
2. Normatiivse omistamisega seoses peab ringkonnakohus vajalikuks peatuda ka kaitsja korduvalt välja toodud väitel, et V.A. kõndis sõiduteel. Kaitsja pole seda väidet küll sidunud deliktistruktuuri ühegi tasandiga, ent see võiks kujutada endast viidet eneseohustamisele: V.A. asetas ohtlikult sõiduteel liikudes enda elu ise ohtu. Veelgi enam: V.A. i liikumine sõiduteel oli liikluseeskirjade vastane. Nimelt ilmneb LS § 2 p-st 78 ja §-st 22 jj., et jalakäija ei tohi piki sõiduteed liikuda. Isiku eneseohustamine võib välistada tagajärje omistamise selle põhjustajale (vt nt Sootak. Karistusõigus. Üldosa.
3. trükk, VI/121; Rengier. Strafrecht. Allgemeiner Teil.
4. Auflage, § 13/77–86). Samas on nt Saksamaal leitud, et see teema kuulub karistusõiguse kõige enam vaieldavate probleemide kilda, mille puhul avaldatakse tihti diametraalselt erinevaid arvamusi ning tehakse sarnastes olukordades täiesti vastakaid otsuseid: Lasson. Eigenverantwortliche Selbstgefährdung und einverständliche Fremdgefährdung. Zeitschrift für Internationale Strafrechtsdogmatik, 2009, S. 359; Wessels/Beulke. Strafrecht. Allgemeiner Teil.
5. Auflage, § 6/190–
6. Nii võiks ehk tõesti Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-87-15 põhjal leida, et A. Kurilole ei saa V.A. i surnuks sõitmist normatiivselt omistada. Nimelt leidis Riigikohus viidatud asjas, et liiklusõnnetuse põhjustanud bussijuhile ei saa kannatanu vabatahtliku eneseohustamise instituudi alusel omistada turvavöö kinnitamata jätnud bussireisijale liiklusõnnetuse läbi tervisekahustuste tekitamist, kui kinnise turvavööga poleks tervisekahjustusi tekkinud. Praeguses asjas saaks ilmselt öelda, et kui V.A. poleks liikunud sõiduteel, ei oleks ta surma saanud (vt õnnetusest tehtud videot). Ringkonnakohtu hinnangul pole see siiski oluline: V.A. i surma omistamist A. Kurilole ei vääraks ka see, kui oleks võimalik kindlusega külgneva tõenäosusega öelda, et V.A. i korrektselt käitumisel (st sõiduteel mitte liikudes) ei oleks kannatanu surma saanud. Esiteks on see nii seetõttu, et tegemist ei ole mitte eneseohustamise juhtumiga, vaid kõne alla võiks tulla nn nõusolev võõrohustamine: vt veelkord Rengier. Strafrecht. Allgemeiner Teil.
7. Auflage, § 13/77–
8. Seda seetõttu, et V.A. i elu võttis vahetult mitte V.A. ise, vaid A. Kurilo. Nõusoleva võõrohustamise juhtumeid tuleks aga käsitleda nii, nagu muidki kannatanu nõusolekut puudutavaid küsimusi. Kui leida, et Eesti õiguses pole võimalik anda kehtivat nõusolekut oma elu võtmiseks (nii nt Sootak. Karistusõigus. Üldosa.
9. trükk, VII/220), muutuks V.A. i enese elu objektiivselt ohtu asetamine V.A. i vastutust puutuvalt ebaoluliseks. Teiseks: kui ka jätta kõrvale nõusolevat võõrohustamist puudutav, ei vabaneks A. Kurilo ikkagi vastutusest. Seda seetõttu, et kannatanu eneseohustamine saab olla oluline vaid siis, kui see on teadlik: RKKKo 3-1-1-102-16, p
10. Oma elu ohtu seadmise teadlikkusega ei saa kindlasti samastada ohvri passiivset arusaama sellest, et tema mingi teo tagajärjel võib halbade asjaolude kokkusattumise 12 korral saabuda tema surm. Sellist teadlikkust ei saa tuletada ka sellest, et ohver rikub mingit (lõppastmes tema kaitseks sätestatud) (liiklus)eeskirja. Nii näiteks tuleb vajalikku teadlikkust eitada bussireisija puhul, kes jätab turvavöö kinnitamata – seda ka siis, kui see bussireisija oleks vastanud jaatavalt küsimusele, kas ta mõistab, et esineb üliväike tõenäosus, et buss teeb avarii ja selles avariis saab ta viga (või suisa surma) just seetõttu, et tal on turvavöö kinnitamata. Niisamuti on ka praegu: kui ka V.A. oleks mõistnud, et sõiduteel liikudes asetab ta enda elu täiendavasse ohtu – ehk üliväike tõenäosus, et ta saab liikluses surma, mõnevõrra suureneb –, ei oleks sellest võimalik tuletada teadlikku enese elu ohtu asetamist. Niisiis ei väära V.A. i surma A. Kurilole omistamist see, et V.A. liikus (liikluseeskirju rikkudes) sõiduteel.
11. Eelöeldu tähendab, et A. Kurilo täitis

§ 422lg 2 p 1 objektiivse koosseisu.

Selle karistusseaduse jaoks pole tähendust sellel, kas A. Kurilo rikkus peale joobes olemise muidki liiklusnõudeid: sätte tekstist tulenevalt on tähtis üksnes see, kas juht on joobeseisundis. 64. Subjektiivsesse koosseisu puutuvalt on maakohtu lahend äärmiselt puudulik. Kohus on sellel deliktistruktuuri elemendil peatunud sisuliselt vaid ühe lausega, kusjuures lisaks

§ 422

lg 2 p-le 1 hõlmab see lause

§ 4232subjektiivse koosseisu analüüsi.

See lause kõlab nii: „Kohus leiab, et Andrei Kurilo pani kuriteo toime otsese tahtlusega – ta oli teadlik, et on alkoholi tarvitanud, kuid sellele vaatamata juhtis autot, pani liiklusõnnetuse toime ja põgenes sündmuskohalt enne õnnetuse asjaolude väljaselgitamist.“ (vt otsuse lk 18). Selline analüüs jääb oma kvaliteedilt kaugele isegi minimaalsest põhistusvajadusest, mistõttu analüüsib kriminaalkolleegium

§ 422lg 2 p 1 subjektiivse koosseisu elemendid läbi otsast lõpuni.

65. Tulenevalt

§ 15

lg-st 1 peab toimijal olema tahtlus objektiivse koosseisu elementide „mootorsõiduk“, „juhtimine“ ja „joobeseisund“ osas. On üheselt selge, et A. Kurilo mõistis, et Mercedes kujutab endast mootori jõul edasi liikuvat sõidukit ja et tema toimetab seda sõidukit pedaalide ja rooli abil edasi. Mõneti keerulisem on olukord puutuvalt joobeseisundisse. 66. Ringkonnakohtu hinnangul ei pea

§ 422

lg 2 p 1 (ega ka nt § 424) hoolimata tema tekstist silmas mitte intoksikatsiooni (joovet) kui sellist, vaid sellest (st joobest) tingitud juhtimisvõimetust – ja isikul peab olema tahtlus just selle ehk joobest tingitud juhtimisvõimetuse osas.

1. Esiteks on see nii seepärast, et just juhtimisvõimetus on sisuline probleem ja seda kinnitab ka LS § 69: ohtlik pole joove mitte tema enda pärast, vaid seetõttu, et joove võib vähendada inimese võimekust sõidukit piisava kindlusega juhtida.
2. Teiseks aga tähendaks väide, et isiku vastutusele võtmine eeldab mutatis mutandis üksnes tema tahtlust joobe osas (mitte aga joobest tingitud juhtimisvõimetuse osas), et suur osa seni LS §-le 224 vastavateks väärtegudeks peetud rikkumisi kujutavad endast hoopis

§ 424järgseid kuritegusid.

Täpsemalt peaks olema tegemist selle kuriteo katsega: inimesel oli (vähemalt kaudne) tahtlus selle osas, et ta juhib sõidukit joobes olles, aga objektiivne koosseis jäi joobe liiga madala määra tõttu täitmata (vt

§ 424katse kohta väärteoasja nr 4-19-1178 (RKKKm 21.

oktoobrist 2019)). 69. Tõsi, võib proovida väita, et

§ 422

lg 2 p 1 ja § 424 peavad silmas üksnes piisavalt kõrget joovet ehk sellist, kus inimese ühes grammis veres oli alkoholi vähemalt 1,50 mg või väljahingatavas õhus vähemalt 0,75 mg ühe liitri kohta – ja sellest lähtuvalt tuleb tuvastada ka tahtlus ehk viimati viidatust madalama joobe korral ei ole isikul

§ 422lg 2 p 1 või § 424 koosseisu pärast tahtlust.

See omakorda võiks tähendada, et tahtlus oleks vaja tuvastada

1. a)inimese teadmise alusel oma joobe numbrilisest suurusest või
2. b)inimese teadmise alusel sellest, kui palju ta jõi. Nii see siiski olla ei saa ja seda järgmistel põhjustel. Sõidukit joobes juhtivatel inimestel ei ole sama hästi kui mitte kunagi tahtlust selle osas, mitu milligrammi alkoholi nende kehas on ehk 13 juba ainuüksi seepärast ei saa tahtlust siduda numbrilise näiduga (vt selle kohta ka asi nr 4-191178). Ka ei saa tuletada tahtlust sellest, et inimene teab, kui palju alkoholi ta jõi. Kõigepealt: joobe suurus ei sõltu mitte üksnes sellest, kui palju alkoholi isik tarbib. See sõltub sellestki, kui kiiresti alkoholi juuakse ja kui palju aega selle tarbimisest möödunud on. Teiseks ei oleks kohtu hinnangul kuidagi võimalik öelda, et nt isiku, kelle väljahingatavas õhus on alkoholi 0,7 milligrammi liitri kohta, arusaam oma tarvitatud alkoholi kogusest (ja sellest tulenevalt oma joobe suurusest) erineb kuidagi selle isiku arusaamast, kes tarvitas alkoholi nii palju, et tema väljahingatavas õhus on seda 0,8 milligrammi liitri kohta. Lisaks ei saa 0,75 või 1,5 võtta mõõdupuuks ka seepärast, et seadusest tuleneb täiesti selgelt, et

§ 422

lg 2 p 1 või § 424 jaoks võib piisata ka pelgalt 0,25 või 0,5 milligrammist vastavalt õhus ja veres: vt veelkord LS § 69 lg 2 p 2. 70. Niisiis tähendab tahtlus

§ 422

lg 2 p 1 (ja § 424) pärase joobeseisundi osas tulenevalt

§-st 16 seda, et isik peab võimalikuks ja möönab, et ta on tarvitatud alkoholi tõttu juhtimisvõimetu (nii ka väärteoasjas nr 4-19-1178). 71. Seega ei ole korrektne maakohtu arusaam, et A. Kurilo tahtluse

§ 422lg 2 p 1 pärase seisundi osas saab tuletada sellest, et A.

Kurilo oli teadlik oma alkoholi tarvitamisest: peale selle pidi A. Kurilol olema ka (vähemalt kaudne) tahtlus sellest alkoholist tingitud juhtimisvõimetuse osas. Selle tahtluse kindlaks tegemisel on vaja võtta arvesse kõiki asjaolusid: nt joobe suurust, inimese intelligentsust, varasemaid sarnaseid rikkumisi, alkoholi tarvitamise iseloomu, käitumist vahetult enne sõitma asumist ja seda, kuidas inimene pidas end ülal sõidu ajal ning peale seda (Tartu Maakohtu 29. novembri 2019 määrus asjas nr 1-19-9346, p 13). Kolleegiumi hinnangul pidas A. Kurilo võimalikuks ja möönis

§ 16

lg 4 tähenduses, et ta ei suuda alkoholi tõttu sõidukit piisava kindlusega juhtida

1. Kõigepealt viitab sellele A. Kurilo joobe suurus. Teiseks tuleb pidada meeles, et A. Kurilo jõi natuke enam kui tunni jooksul enne V.A. ile otsa sõitmist ära tervelt kolm pudelit õlut. Kolmandaks on oluline, et A. Kurilo n-ö tuigerdas juba kasiinos. Need asjaolud oma koostoimes võimaldavad öelda, et A. Kurilol oli V.A. ile otsa sõitmise hetkel tahtlus selle osas, et ta ei suuda alkoholi tõttu autot piisava kindlusega juhtida.
2. V.A. i surma suhtus A. Kurilo hooletult

§ 18

lg 3 mõttes: ta oleks pidanud ette nägema, et juhtimisvõimetuna autoga sõitma minnes võib ta tekitada avarii ja selle avarii tõttu võib keegi oma elu kaotada.

1. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei ilmne.
2. Seega tunnistas maakohus A. Kurilo õigesti

§ 422lg 2 p 1 järgi V.A.

i surma põhjustamises süüdi.

§ 4232

75.

§ 4232

näeb muu hulgas ette vastutuse selle eest, kui raske tervisekahjustuse või inimese surmaga päädinud liiklusõnnetuse põhjustanud juht põgeneb enne õnnetuse asjaolude väljaselgitamist sündmuskohalt. 5 On tõenäoline, et A. Kurilol oli selle osas suisa kindel teadmine ehk otsene tahtlus

§ 16lg 3. Päris kindel aga selles olla ei saa, mistõttu tuleb see hüpotees kõrvale jätta. Seda seetõttu, et Kr

MS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõtte kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. See printsiip kehtib ka subjektiivse koosseisu osas. Kui tõenditest on tuletatav üksnes kaudne, aga mitte otsene tahtlus, tulebki kõneleda kaudsest tahtlusest. Et tegelikult võis isikul olla otsene tahtlus, KrMS § 7 lg-st 3 lähtuvalt rolli ei mängi: kaudne tahtlus on oma väiksema ebaõigussisu tõttu süüdistatava jaoks soodsam kui otsene tahtlus, saati siis kavatsetus. 14

1. Objektiivne koosseis eeldab kõigepealt seda, et liiklusnõuete rikkumisega on kellelegi tekitatud raske tervisekahjustus või surm. On üheselt selge, et A. Kurilo tekitas V.A. i surma (vt ülal). Siiski ei olnud see surm silmapilkne: S.B. sõnul suri V.A. siis, kui tema V.A. i juurde jõudnud oli (S.B. nägi konvulsioone ja surmaeelseid krampe) (kd 3, tl 59)
2. See juhtus juba pärast A. Kurilo sündmuskohalt lahkumist. Niisiis oli V.A. A. Kurilo sündmuskohalt ära sõitmise hetkel – ehk potentsiaalse koosseisuteo toime panemise ajal – veel mitte surnud, vaid eluohtlikult vigastatud

§ 118lg 1 p 1 tähenduses.

1. Eelöelduga seoses tekib kaks menetlusõiguslikku küsimust.
2. Esiteks tuleb uurida, kas kohus saab ise tuvastada, et V.A. oli eluohtlikult vigastatud

§ 118lg 1 p 1 mõttes.

Senises kohtupraktikas on seesugune tõdemus baseerunud ilmselt alati kohtuarstlikul ekspertiisil. See aga ei pea tingimata nii olema. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta kusagil ekspertiisi määramise kohustust – ja see on igati loogiline, sest selline kohustus poleks ühildatav KrMS §-st 63 tuleneva tõendite vaba hindamise põhimõttega. Praeguses olukorras ei pea kriminaalkolleegium isegi vajalikuks viidata Vabariigi Valitsuse

1. augusti 2002 määruse nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ §-le 7 ehk sättele, mille alusel eksperdid eluohtlikku tervisekahjustust sedastavad. Nimelt on ilmselge, et V.A. i elu oli A. Kurilo sündmuskohalt ära sõitmise hetkel akuutses ohus: see oht oli tekkinud paarkümmend sekundit varem kokkupõrke tõttu ja realiseerus V.A. i surmas ca paar minutit pärast A. Kurilo sündmuskohalt ära sõitmist.
2. Teine menetlusõiguslik probleem seondub süüdistusaktiga. Nimelt pole selles aktis välja toodud, et A. Kurilo sündmuskohalt minema sõitmise hetkel oli V.A. alles elus: süüdistusaktis piirdutakse viitega sellele, et V.A. suri sündmuskohal. Seetõttu tekib küsimus, kas kohus, kes on KrMS § 268 lg 5 kohaselt seotud süüdistuses toodud faktiliste asjaoludega, saab üldse niisugusele asjaolule tugineda (st sellele, et V.A. oli A. Kurilo teo toime panemise ajal üksnes eluohtlikult vigastatud). Vähemalt teoreetiliselt võiks suisa püstitada hüpoteesi, et A. Kurilo on vaja õigeks mõista, sest tõele ei vasta süüdistusaktist tulenev, nagu olnuks V.A. A. Kurilo potentsiaalsele

§ 4232pärase teo (sündmuskohalt minema sõitmine) hetkel surnud. Nii see siiski ei ole. Kr

MS § 268 lg 5 ei sätesta kohtu jaoks absoluutset keeldu tugineda süüdistusest erinevatele asjaoludele. Lubatav pole üksnes niisugustele asjaoludele tuginemine, mis erinevad süüdistusest o l u l i s e l t. Vähemalt praeguses asjas pole

§ 4232

analüüsi puhul tähtis, kas ohver oli õnnetuse põhjustaja ära sõitmise hetkel üksnes eluohtlikult vigastatud või juba surnud. Esiteks on see nii seepärast, et

§ 4232

kohaselt on sobiv koosseisuobjekt õnnetuses nii raskelt viga kui ka surma saanud inimene. Teiseks kattis A. Kurilo tahtlus V.A. i eluohtlikult viga saamise (vt otsuse p 87). KrMS § 268 lg 5 kitsendused oleksid võinud aktualiseeruda nt siis, kui A. Kurilo oleks olnud (ekslikult) kindel selles, et V.A. oli silmapilkselt surma saanud – sellisel juhul oleks võinud tekkida küsimus alternatiivse tahtluse sisustamisest (vt allmärkus 8) ja seda poleks süüdistusakti teksti tõttu pruukinud olla võimalik teha.

1. Mõningaid küsimusi tekitab koosseisuelement „enne õnnetuse asjaolude väljaselgitamist“. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on karistusnorm selle koosseisuelemendi osas mõneti segane: pole välja toodud, kes peab õnnetuse asjaolud välja selgitama ja kuidas see välja selgitamine välja nägema peab
2. Täpsemalt tuleb märkida järgmist. Esiteks võiks üritada väita, et õnnetuse asjaolud peab välja selgitama raske tagajärje põhjustaja. Selline tõlgenduse puhul jääks aga segaseks, mis on selle välja selgitamise mõte: tunduks kummaline, et kui teisele inimesele raske 6 Jääb arusaamatuks, miks märgitakse maakohtu otsuses, et S.B. hinnangul olevat V.A. i surm saabunud silmapilkselt. S.B. midagi sellist ei väitnud: vt kd 3, tl 58 pöördel–
3. 7 Nt märksa selgem on olukord Saksa karistusseadustiku sarnase sättega (§ 142), milles tuuakse põhjalikult välja, millised andmed liiklusõnnetuse kohta on olulised ja milliste eelduste täidetuse korral õnnetuses osaleja õnnetuskohalt lahkuda tohib. 15 tervisekahjustuse tekitaja uurib välja, et ta sellise tagajärje tõepoolest tekitas, võiks ta vähemalt

§ 4232silmas pidades õnnetuskohalt lahkuda.

Seetõttu näib loogiline, et välja selgitaja peaks olema keegi muu kui raske tagajärje tekitaja. Ilmselt võiks see „keegi muu“ olla riik ja tõenäoliselt peaks riik tegutsema üldjuhul politseinike kaudu: raske tagajärje tekitanud isik peab ära ootama politseinike sündmuspaigale saabumise (et politseinikud saaks vajalikud asjaolud välja selgitada (nt tagajärje tekitaja üle kuulata ja tema joovet mõõta)). Seda kinnitab ka

§ 4232sätestamise kohta koostatud seletuskiri.

Põgenemise alternatiiv lisati

§ 4232

teksti prokuratuuri ettepanekul, kellele tegi muret tõsiasi, et puhuti pagevad avarii põhjustanud joobes juhid sündmuskohalt ja valetavad hiljem, et nad tarvitasid alkoholi alles peale avariid. Samas tekib küsimus, kas on põhjendatud sellise inimese karistamine, kes sõidab teise isiku surnuks ja siirdub seejärel ise otsejoones politseijaoskonda – puhtgrammatiliselt võiks ju sellistki käitumist pidada sündmuskohalt põgenemiseks. Niisamuti võiks küsida, kas mingites olukordades ei võiks piisata sellest, et tagajärje põhjustaja (A) annab kõik oma andmed mõnele kolmandale isikule (B) ja seejärel lahkub sündmuskohalt – ja hiljem ei teki ka mingit kahtlust selles, et A oleks joobes olnud (nt kinnitab B, et A käitus täiesti adekvaatselt). Seega tuleb tõdeda, et

§ 4232

puhul on tegemist karistusnormiga, mis on sõnastatud väga napisõnaliselt ja tekitab seetõttu rohkem küsimusi kui ta tekitada võiks. 81. Sõltumata eelöeldust on aga praegu selge, et A. Kurilo ei lubanud enne õnnetuspaigalt lahkumist mitte kellelgi õnnetuse mingeid asjaolusid välja selgitada: ei politseinikel, muudel riigi esindajatel ega kolmandatel (era)isikutel. Ka ei siirdunud A. Kurilo otsejoones politseijaoskonda. Niisiis täitis A. Kurilo

§ 4232objektiivse koosseisu.

82.

§ 15

lg 1 kohaselt saab

§ 4232

objektiivse koosseisu täitjat karistada vaid juhul, kui tal on tahtlus kõigi koosseisutunnuste osas. Nagu juba märgitud (vt otsuse p 64), on maakohtu otsus subjektiivse koosseisu osas puudulik. Tõsi, kohus on analüüsinud kaitseväiteid, mille kohaselt ei olnud A. Kurilo V.A. ile otsa sõitmisest teadlik. Ringkonnakohus nõustub selle analüüsiga mitmeski mõttes – ehkki mitte täielikult – ja selgitab järgnevalt A. Kurilo tahtlust puutuvalt objektiivse koosseisu kõigisse elementidesse.

1. Mitme koosseisuelemendi osas on A. Kurilo tahtlust hõlbus jaatada. A. Kurilo oli teadlik sellest, et ta oli mootorsõiduki juht (vt otsuse p 65). Ka sai ta selgelt aru, et ta sõitis pärast Fama tänaval auto seisma jätmist minema ehk tal oli tahtlus asjaolude osas, mis kujutavad endast objektiivses mõttes sündmuskohalt põgenemist. Samuti mõistis A. Kurilo, et keegi tema osas Fama tänaval mingeid andmeid välja selgitada ei saanud – ehk A. Kurilol oli tahtlus igasugu asjaolude välja selgitamata jäämise osas.
2. Küll aga seab kaitsja kahtluse alla selle, et A. Kurilol oli tahtlus selle osas, et ta oli sõitnud inimesele otsa, saati siis selle osas, et see inimene oli eluohtlikult viga või suisa surma saanud. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.
3. Esiteks oli õnnetuse ajal väga hea nähtavus. Teiseks sõitis A. Kurilo V.A. ile otsa sõiduki esiosaga ehk selle osaga, kuhu on suunatud juhi pilk. Nagu ülal märgitud, saab üksnes nõustuda maakohtu ja prokuratuuriga, et kuidagi ei ole võimalik uskuda A. Kurilo väidet selle kohta, et ta lõi vahetult enne kokkupõrget tänava ebatasasuse tõttu oma pea ära ja seetõttu ei saanud kokkupõrkest (või selle üksikasjadest) aru. Niisiis tuleb tõdeda, et juba kokkupõrke iseloom võimaldab järeldust, et A. Kurilo mõistis end olevat äsja suure hooga inimesele otsa sõitnud. Seda järeldust tugevdab kokkupõrke järgselt toimunu: A. Kurilo ei sõitnud pahaaimamatuna lihtsalt edasi, vaid väljus autost. See on seletatav sellega, et A. Kurilo sai vägagi hästi aru, mis just juhtunud oli. Viited sellele, et A. Kurilo arvas end olevat alla ajanud koera, külgnevad absurdiga. Maakohus on neil piisaval määral peatunud ja ringkonnakohtul selles osas midagi lisada ei ole. Niisiis saab A. Kurilo arusaamise sellest, et ta oli inimesele otsa sõitnud, tuletada ka 16 mitteisikulistest tõenditest. Seega ei vääraks eelöeldut ka see, kui nõustuda kaitsjaga, et mitmed tunnistajad kirjeldavad A. Kurilo autost väljumise järgset käitumist sedavõrd erinevalt, et tunnistajate ütlused tuleb kõrvale jätta. Siiski ei ole ringkonnakohtu meelest põhjust põlata ära ka tunnistajate öeldut. Erinevate inimese tähelepanuvõime ja mälu on erinevad. Seetõttu on võimalik, et keegi paneb mingi sündmuse puhul tähele rohkem detaile, keegi aga vähem. Samuti võib mälupilt ajapikku mõneti muunduda. (Vt selle kohta nt Kristjan Kask. Kui seinad räägiksid. Küsitlemise kunst. 2019). Seetõttu ei saa teha kuigivõrd tõsiselt võetavaid järeldusi tunnistajate ütluste kohati erinevate detailide osas. Põhilises on tunnistajad ühte meelt: A. Kurilo väljus autost, vaatas natuke ringi ja sõitis siis minema. Seda kinnitab ka õnnetusest tehtud videosalvestus. Seetõttu on maakohus leidnud õigesti, et autost väljunud A. Kurilo nägi V.A. it eemal lamamas.
4. Viimaks tuleb selle teemaga seoses küsida, kas A. Kurilol oli tahtlus ka selle osas, et V.A. il tekkis raske tervisekahjustus. Pole tõendeid selle kohta, et A. Kurilol oli sündmuspaigalt ära sõites kindel teadmine selle osas, et V.A. on eluohtlikult vigastatud. Seega tuleb otsest tahtlust

§ 16lg 3 mõttes selle koosseisuelemendi osas eitada.

Tahtlusest kõnelemiseks piisab

§ 16

lg 4 kohaselt aga ka mingi asjaolu võimalikuks pidamisest (nn intellektuaalne ehk kognitiivne element) ja möönmisest (nn voluntatiivne element) (kaudne tahtlus).

1. Ringkonnakohtu hinnangul pidas A. Kurilo võimalikuks, et V.A. oli eluohtlikult viga saanud. A. Kurilo oli teadlik sellest, et ta sõitis V.A. ile suure autoga otsa, et kokkupõrge oli tugev ja et ohver jäi kokkupõrke tagajärjel lamama. Selle asjaolu võimalikuks pidamist ei saa eitada ka väite läbi, et A. Kurilo lähtus vääralt sellest, et V.A. sai kohe surma. Ehkki õnnetus oli ränk, ei olnud see selline, mis pidi möödapääsmatult tooma endaga kaasa V.A. i surma (teisiti oleks olnud nt siis, kui A. Kurilo oleks sõitnud V.A. ist üle teerulliga) – ja sellest lähtuvalt ka ei olnud A. Kurilol (väära) kindlat teadmist V.A. i surma saamisest. Niisiis tuleb surmagi osas öelda, et A. Kurilo üksnes pidas seda võimalikuks. On täiesti mõeldav, et isik peab võimalikuks nii üht kui teist tagajärge
2. Sellisel juhul saab jaatada tegelikult tekitatud tagajärje osas kaudse tahtluse intellektuaalset külge.
3. Millegi võimalikuks pidamisest aga kaudse tahtluse jaatamiseks ei piisa. Seda seetõttu, et millegi võimalikuks pidamine võib endast kujutada ka kergemeelsust

§ 18lg 2 tähenduses.

Neid kahte – kaudset tahtlust ja kergemeelsust – eristab teineteisest voluntatiivne element. Kaudsest tahtlusest tuleb kõneleda siis, kui isik tema poolt võimalikuks peetavat möönab. Kui ta aga loodab, et seda võimalikuks peetavat asjaolu ei esine, on tegemist kergemeelsusega. Riigikohtu teedrajav lahend kaudse tahtluse ja kergemeelsuse (

§ 18lg 2) piiritlemiseks tehti kohtuasjas nr 3-1-1-142-05.

Nii selgitas Riigikohus järgmist: „Kaudse tahtluse korral kiidab isik võimaliku tagajärje heaks, st soostub tema saabumisega. Ettevaatamatuse korral loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab aga olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest.“ Niisiis on kaudse tahtluse ja kergemeelsuse piiritlemine (suuresti) normatiivne otsustus: tuleb anda 8 Keerulisem oleks sündmuskohalt põgenemisele hinnangu andmine siis, kui i) A-le otsa sõitnud B arvab põgenemise hetkel, et A on üksnes raskelt viga saanud, ehkki tegelikult on A surnud või ii) A-le otsa sõitnud B arvab põgenemise hetkel, et A on surnud, ehkki tegelikult on A üksnes raskelt viga saanud. Sellisel juhul tekiks küsimus, kas B-d tuleks karistada

§ 4232

kõlbmatu katse eest: B arusaam ju ei langenud kokku sellega, milline oli olukord tegelikult. Samas ei saaks eitada, et B täitis objektiivse koosseisu ja tal oli tahtlus koosseisu kõigi elementide osas (mis sest, et n-ö vale alternatiivi osas) – ja seda silmas pidades näiks vastutus pelga (kõlbmatu) katse eest kummaline. Ilmselt tuleks sellisel juhul vaielda läbi alternatiivset tahtlust (dolus alternativis) puudutav problemaatika (vt nt Sootak. Karistusõigus. Üldosa.

1. trükk, VI/213–215). 17 hinnang, kas mingi asjaolu esinemist võimalikuks pidanud isiku lähtumine sellest, et asjaolu siiski ei esine, oli adekvaatne ja tõsimeelne.
2. Kriminaalkolleegiumi hinnangul polnud A. Kurilol adekvaatset alust eeldada, et V.A. pole eluohtlikult viga saanud. Suuresti saab tugineda juba ülal öeldule. Seda, et V.A. il pole suurt häda midagi (või et ta jäi päris vigastamata), ei saanud A. Kurilo mõelda tulenevalt sellest, et ta sõitis V.A. ile suure autoga otsa, et kokkupõrge oli tugev ja et ohver jäi kokkupõrke tagajärjel lamama. Teisalt ei olnud A. Kurilol adekvaatset alust lähtuda sellestki, et V.A. oli hetkel, mil ta (st A. Kurilo) sündmuskohalt ära sõitma asus, surnud: õnnetus oli raske, ent ta polnud selline, mis pidi igal juhul tooma endaga kaasa V.A. i surma.
3. Eelnev tähendab seda, et A. Kurilol oli kõigi

§ 4232koosseisuelementide osas tahtlus.

1. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid pole.
2. Seega mõistis maakohus A. Kurilo korrektselt süüdi ka

§ 4232järgi.

Tegevusetusega tapmisest

1. Obiter dictum-korras selgitab ringkonnakohus, et olukordades, kus keegi sõidab teisele inimesele sõidukiga otsa ja seejärel põgeneb, tuleb õiguse rakendajal (eeskätt prokuratuuril, aga ka maakohtul, kellel on KrMS § 268 lg 6 kohaselt süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude oma äranägemise järgi kvalifitseerimiseks küllaltki laiad volitused) kaaluda (edaspidi) ka vastutust tegevusetusega tapmise või suisa mõrva eest.
2. Kõigepealt tuleb kõne alla vastutus tegevusetusega lõpule viidud tapmise eest (

§ 113lg 1 – § 13 lg 1).

Tegevusetusega toime pandud tagajärjedelikti puhul tuleb konstrueerida nn hüpoteetiline põhjuslik seos (kvaasi-kausaalsus) ehk näidata ära, et kui tegevusetuks jäänud isik oleks tegutsenud, poleks tagajärge saabunud (vt Sootak. Karistusõigus. Üldosa.

1. trükk, XI/70 jj.). Selline kvaasi-kausaalseos esineks siis, kui saaks väita järgmist: kui otsasõitja oleks ohvrile vahetult pärast tollele otsa sõitmist abi osutanud (nt kutsunud kiirabi), oleks ohver kindlusega külgneva tõenäosusega ellu jäänud. See hüpotees ei pea siiski paika praegusega sarnases olukorras, kus kannatanu vigastused on väga tõsised ja tema surm saabub mõni minut pärast otsasõitu. Sellises olukorras pole otsasõitja tegevusetuse (nt kiirabi mittekutsumine) ning tagajärje (ohvri surm) vahel võimalik näha hüpoteetilist põhjuslikku seost.
2. Kui langeb ära vastutus lõpule viidud teo eest, võib ometigi tulla kõne alla kuriteokatsest kõnelemine.
3. Vastutus katse eest eeldab kõigepealt nn teoplaani ehk isik peab lähtuma sellest, et ta realiseerib kõik objektiivse kuriteokoosseisu asjaolud. Vastutuseks

§ 113

lg 1 – § 25 lg 5 järgi piisab tulenevalt

§ 15

lg-st 1 ja § 16 lg-st 4 sellest, kui otsasõitjal on objektiivse koosseisu iga asjaolu suhtes kaudne tahtlus, st ta peab asjaolu esinemist võimalikuks ja möönab seda. Täpsemalt saaks otsasõitja tahtlust

§ 113

lg 1 – § 25 lg 5 järgseks teoks jaatada siis, kui ta peab otsasõidu järgselt võimalikuks ja möönab, et:

1. a)kannatanu on vahetus surmaohus, ent tema elu on võimalik päästa (st otsasõitjal on vähemalt kaudne tahtlus hüpoteetilise kausaalsuse suhtes);
2. b)ohver on sattunud eluohtlikku situatsiooni seetõttu, et tema (st otsasõitja) oli ohvrile liikluseeskirjade vastaselt otsa sõitnud (st otsasõitjal on vähemalt kaudne tahtlus asjaolude suhtes, mis loovad õiguslikus mõttes talle ohvri kaitsegarandi staatuse); 18
3. c)kannatanu elu päästmine sõltub sellest, kas just tema midagi ette võtab, nt kiirabisse helistab (st otsasõitjal on vähemalt kaudne tahtlus selle suhtes, et tulenevalt oma garandistaatusest on tal kohustus tegutseda) ja
4. d)tal (st otsasõitjal) on võimalik päästmistegu toime panna (st otsasõitjal on vähemalt kaudne tahtlus päästmisteo võimalikkuse osas). 97. Eeldus a: Praegusega sarnastes olukordades on võtmeküsimus, kas otsasõitjal oli kaudne tahtlus selle osas, et ohvri elu on akuutses ohus ja seda on veel võimalik päästa (ehk: kas tal oli tahtlus koosseisuelemendi „elus, ent surmaohus inimene, kelle elu on siiski veel võimalik päästa“ suhtes). Kõigepealt ei saaks praegusega sarnastes situatsioonides kuidagi väita, et otsasõitja ei lähtunud sellest, et kannatanul suurt midagi viga ei olnud (ehk kannatanu elu ei olnud akuutses ohus): vt otsuse p 87. Niisamuti ei saaks öelda ka seda, et otsasõitjal oli kindel (väär) teadmine, et ohver oli surnud: vt jällegi otsuse p 87. Kui otsasõitja ei uuri kuidagi täpsemalt kannatanu olukorda, saab vähemalt üldjuhul öelda, et ta peab võimalikuks ja möönab muu hulgas seda, et kannatanu ei ole pöördumatult hukule määratud ehk lähtub sellest, et kannatanu elu päästmine on võimalik. Nimelt pole otsasõitjal adekvaatset alust eeldada (või

§ 18

lg 2 terminoloogiat kasutades: loota), et ohver peagi niikuinii surma saab: ka raskete õnnetuste puhul õnnestub viga saanud inimeste elu tihtipeale päästa. Ühtlasi tuleb kõne alla väide, et otsasõitja saab aru, et kannatanu elu oleks saanud päästa kiirabisse helistades. 98. Eeldus b: Kõigepealt peab otsasõitja saama vähemalt kaudse tahtluse tasemel aru, et ta sõitis inimesele otsa. Samuti peab ta pidama võimalikuks ja möönma faktilisi asjaolusid, mis tähendavad juriidilises mõttes liiklusseaduse rikkumist. Kui ta seda teeb, saab jaatada tema tahtlust alla aetu kaitsegarandi staatuse osas

§ 13lg 1 mõttes.

Nimelt peab isik, kes asetab mingi objekti oma õigusvastase käitumisega ohtlikku olukorda, hoidma ära kahju tekkimise sellele objektile – ehk tegemist on nn ingerentsiga (Sootak –

. Kommentaar.

1. trükk, § 13/7.3).
2. Eeldus c: Kui õnnetuse põhjustaja lähtuks sellest, et keegi teine juba päästab kvaliteetsel moel ohvrit (nt näeks toimija (või arvaks end nägevat), et keegi kolmas juba helistab kiirabisse ja see helistamine õnnestub), ei peaks ta ise päästmistegu toime panema: ta oleks küll endiselt garant (st tal oleks garandisaatus), ent tal poleks tegutsemiskohustust. Kindlasti ei saaks nõustuda väitega, et kuivõrd õnnetuse piirkonnas on mitmeid inimesi (nagu praegu), saab liikluseeskirjade rikkuja eeldada, et keegi teine kutsub kiirabi. Garandistaatuses oleva isiku tegutsemiskohustus saab ära langeda vaid siis, kui ta on veendunud, et kolmas isik juba kvaliteetset abi osutab. On tõesti võimalik, et keegi teine sellisel juhul kiirabisse helistab – aga toimija peab veenduma, kas see ka tõepoolest nii on. Ka saaks õnnetuse põhjustaja aru, et see kolmanda isiku poolne helistamine ei pruukinud toimuda kohe: on võimalik, et keegi kolmas oleks alles mõne aja pärast ohvrit näinud ja kiirabi kutsunud. Tulenevalt tõsiasjast, et õnnetuse põhjustaja teadmise kohaselt on kannatanu ülikriitilises seisus, tuleb päästmistegu toime panna ilma hetkegi viivitamata – väiksemagi viivituse korral on

§ 25lg 5 pärane kuriteokatse alanud.

1. Eeldus d: otsasõitja peab pidama vähemalt võimalikuks ja möönma, et tal on päästmisteo tegemine võimalik. Nii on see nt juhul, kui ta teab endal kaasas olevat töökorras telefoni või kui ta saaks joosta mõne lähedal asuva inimese juurde ja paluda tollel viivitamatult kiirabisse helistada.
2. Märgitud eelduste täidetuse korral tuleb öelda, et otsasõitja realiseeris otsasõidetu tegevusetusega tapmise katse subjektiivse koosseisu. Kui kannatanu elu ei olnud võimalik päästa (nagu praegu), oleks koosseisuobjekt kõlbmatu ehk tegemist oleks tahtlusega tegevusetusega toime pandud tapmise kõlbmatu katsega

§ 113lg 1 – § 25 lg 5 – § 26 lg 1 järgi.

102. Tegevusetusega toime pandud kuriteokatse objektiivne koosseis on tulenevalt

§ 25

lgst 5 täidetud siis, kui isik jätab tegemata teo, mis on vajalik süüteokoosseisu kuuluva tagajärje 19 ärahoidmiseks. Nii see ongi, kui õnnetuse põhjustaja kannatanu päästmiseks midagi ette ei võta (nt ei helista kiirabisse). Seda tuleks teha viivitamata (vt otsuse p 99). 103. Mõeldav olnuks suisa vastutus mõrva eest

§ 114

lg 1 p 6 alt 1 – § 25 lg 5 – § 26 lg 1 järgi: nimelt tuleb kõne alla väide, et otsasõitja jätab ohvrile abi osutamata seepärast, et ta soovis vältida

§ 422või § 423 järgset vastutust kannatanule otsa sõitmise eest.

104. Ka ei välistaks vastutust tapmise või mõrva (katse) eest see, et seadusandja on näinud ette vastutuse sündmuskohalt põgenemise eest

§ 4232näol.

Teoreetiliselt võiks ehk proovida väita, et

§ 4232

on erinorm olukordade jaoks, kus tegevusetusega tapmine tuleb kõne alla olukorras, kus isik on sattunud eluohtlikku olukorda sõidukijuhi hooletuse tõttu: nimelt peaks erinorm tulema kohaldamisele üldnormi ees.

§ 4232

tegevusetusega tapmise suhtes siiski erinormiks pidada ei saa, sest sugugi mitte kõik

§ 4232juhtumid ei kujuta endast tegevusetusega tapmist.

Esiteks on selge, et tegevusetusega tapmisest ei saa rääkida siis, kui A sõidab B surnuks, saab sellest aru ja seejärel põgeneb. Teiseks võib inimesele otsa sõitnud ja seeläbi tolle elule ohu tekitanud sõidukijuht nii kutsuda kiirabi kui ka põgeneda. Kolmandaks on mõeldav juba ülal viidatud stsenaarium: inimese alla ajanud juht ei helista kiirabisse seetõttu, et ta näeb, et seda teeb juba keegi kolmas. Kokkuvõtvalt: põgenemine ei ole samastatav abi osutamata jätmisega ehk

§ 4232

ühelt poolt ja

§ 113lg 1 – § 25 lg 5 teiselt poolt võivad esineda ka koos.

105. Samuti võib

§ 113

(§ 114) kõrval tulla kõne alla vastutus

§ 422või § 423 järgi.

Nii on see olukordades, kus on tegemist tapmise või mõrva katsega. Nimelt ei hõlmaks tapmise pelk katse lõpule viidud ettevaatamatu surma põhjustamise (st

§ 422või § 423) ebaõigust.

Kui aga tegemist on lõpule viidud tapmisega (st kui saab piisava kindlusega öelda, et päästmistegu oleks osutunud edukaks ehk ohver oleks tänu sellele ellu jäänud), järgneb vastutus üksnes tapmise eest – surma ettevaatamatu põhjustamise (st

§ 422

või § 423) ebaõigus neeldub selles subsidiaarsuspõhimõtte alusel nn mittekaristatava eelteona (Rengier. Strafrecht. Besonderer Teil II. 19. Auflage, § 4/64). Karistus 106.

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü.

Millegipärast on seadusandja pidanud tarvilikuks nimetada mõningaid süüd mõjutavaid tegureid karistust kergendavateks ja raskendavateks asjaoludeks ning toonud need välja

§-des 57 ja

2. Ringkonnakohus alustab

§ 422lg 2 p 1 järgse kuriteo karistusest.

1. Senises menetluses on A. Kurilo süüst kõneldes viidatud mitmetele asjaoludele, mida ei ole karistuse mõistmisel võimalik arvesse võtta.
2. Nii maakohus kui ka prokuratuur on leidnud, et A. Kurilo karistust peab raskendama tõsiasi, et mootorsõiduki joobeseisundis juhtimine on ohtlik ja tõsine probleem. See arusaam on väär. Tulenevalt mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise ohtlikkusest ongi see tegu karistatavaks kuulutatud ja selle eest on nähtud ette karistus:

§ 424

näol juhtimise eest iseenesest ja

§ 422lg 2 p 1 kujul, kui juhtimisega on kaasnenud mõni raske tagajärg.

Niisiis ei ole võimalik tugineda joobes juhtimise ohtlikkusele kui sellisele konkreetse teo eest

§ 422lg 2 p 1 järgi karistust mõistes.

110. Karistuse mõistmisel ei saa viidata ka sellele, et vaid väike osa purjus juhte tabatakse roolist. On paratamatu, et n-ö tume ala on erinevat liiki kuritegude puhul erinev. Ei kehti aga põhimõte, et mida latentsemat liiki kuriteoga tegu on, seda lähemal peab olema mõistetav karistus sanktsiooni 20 ülemmäärale. Sellisel juhul peaks ilmselt nt küberkurjategijad saama alati maksimaalse (või selle lähedase) karistuse, sest küberkuritegudest avastatakse vaid üliväike osa. Ilmselt peaks üsna lähedal maksimumile olema ka

§ 424järgi mõistetavad karistused.

Nimelt pole ringkonnakohtul kahtlust, et tõele vastab väide, et roolijoodikutest tabatakse vaid pisike osa

1. Samas nt karistused tapmiste kui väga kõrge avastamisprotsendiga kuritegude eest peaks jääma sanktsiooni alammäära kanti. Eeltoodust lähtuvalt peaks olema selge, et kuritegude avastamise määr ei saa karistuse mõistmisel rolli mängida: sellel ei ole süüga mingit pistmist.
2. Prokurör on esitanud ka väite, et kuivõrd roolijoodikud pääsevad üldjuhul n-ö puhta nahaga, ei olnud A. Kurilogi jaoks
3. oktoobril 2018 purjuspäi rooli istumine esmakordne – ja see peab A. Kurilo süüd suurendama. Et see nii olla ei saa, ilmneb juba otsuse eelmisest punktist. Lisaks aga rikuks sellisel argumendil karistuse karmistamine in dubio pro reo-põhimõtet. Statistika põhjal näib tõesti tõenäoline, et A. Kurilo on autot purjuspäi varemgi juhtinud. See tõenäosus aga ei ole samastatav kindla teadmisega, mida KrMS § 7 lg 3 nõuab.
4. Ka ei saa vähemalt niisuguses olukorras, kus juht vastutab

§ 4232

järgi põgenemise eest, võtta

§ 422

lg 2 p 1 järgi karistust mõistes arvesse õnnetuse järgset põgenemist kui sellist: põgenemine sanktsioneeritakse läbi

§ 4232. Seega pole korrektne ka maakohtu viitamine A.

Kurilo põgenemisele.

1. Küll aga saab A. Kurilo süüd suurendavatena võtta arvesse järgmisi asjaolusid.
2. Kõigepealt on väga oluline see, et

§ 422lg 2 p 1 näeb ette alternatiivsed tagajärjed: raske tervisekahjustuse ja surma.

Nende tagajärgede ettevaatamatu põhjustamise üldkoosseisudes – vastavalt

§ 119

lg 1 ja § 117 lg 1 – on täheldatav väga suur sanktsioonide erinevus.

§ 119

lg 1 näeb ette rahalise karistuse või kuni aastase vangistuse.

§ 117lg 1 sanktsiooniks on kuni 3 aastane vangistus.

Seega võimaldab

§ 119

lg 1 erinevalt § 117 lg-st 1 rahalist karistust ja vangistuse ülemmäär on

§ 119lg-l 1 kolm korda madalam kui § 117 lg-l 1.

See tähendab ringkonnakohtu hinnangul seda, et kui keegi põhjustab

§ 422

lg 2 p 1 järgset tegu toime pannes kannatanu surma, peab tema karistus olema juba tagajärjest endast tulenevalt n-ö keskmisest juhtumist märksa kõrgemal. 115. Peale LS § 69 puudutava on asjas vaieldud palju selle üle, kas A. Kurilo rikkus veel mingeid liikluseeskirju. Seda on tehtud

§ 422lg 2 p 1 objektiivset koosseisu analüüsides.

Nagu eelnevast nähtub, pole see korrektne: selle normi koosseis hõlmab liikluseeskirjade vastu eksimisest vaid joobeseisundis olemist ehk LS §-s 69 sätestatu rikkumist. Küll aga on võimalike muude eeskirjade rikkumine oluline süüd silmas pidades: mida rohkem liiklusnõudeid juht rikub ja mida intensiivsemalt ta seda teeb, seda suurema ebaõigussisuga on tema tegu. Seepärast analüüsib kolleegium, kas A. Kurilo rikkus peale LS § 69 veel mingeid liiklusseaduse norme – nagu leidis maakohus (vt käesoleva otsuse p 10).

1. LS § 14 lg 1 kohaselt on sõidukite liiklus parempoolne. Seda normi A. Kurilo tõesti rikkus, kuivõrd ta sõitis vasakusse teeserva, st vastassuunavööndisse. Ka eksis A. Kurilo LS § 45 lg 1 vastu, mille järgi tuleb teekattemärgistega sõiduradadeks jaotatud sõiduteel sõita sõiduraja piirides: Fama tänaval on keskel valge katkendlik joon ja sellest sõitis A. Kurilo üle. Pole võimalik öelda, et A. Kurilo eksis nende nõuete vastu tahtlikult. Küll aga tegi ta seda ettevaatamatusest. 9 Nt on Saksamaal leitud, et vahele jääb purjus juht alles siis, kui ta läheb joobes olles rooli
2. kuni
3. korda (https://www.ramom.de/rechtsthemen/verkehrsrecht/trunkenheit-im-verkehr---alkohol-am-steuer.html) või
4. korda: Freyschmidt/Krumm. Verteidigung in Straßenverkehrssachen.
5. Auflage, Rn
6. 21
7. Ettevaatamatusest rikkus A. Kurilo ka LS § 33 lg 1, mille kohaselt peab juht olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist.
8. Arvesse ei saa võtta LS § 33 lg 11 p 2 vastu eksimist (Juhil on keelatud joobeseisundis või alkoholi piirmäära ületavas seisundis või liiklusohtlikus terviseseisundis juhtida sõidukit või anda juhtimist üle sellises seisundis isikule). Seda seetõttu, et see norm on (vähemalt praeguses asjas) samastatav ülal käsitletud LS § 69 rikkumisega.
9. Palju on vaieldud selle üle, kas A. Kurilo sõitis liiga kiiresti. Vastus sellele küsimusele on ilmselgelt jaatav. LS § 50 kohaselt on korrektne sõidukiirus selline, mille tõttu ei tekita juht mingit (talle omistatavat) kahju. Seega on kiirus liiga suur, kui selline kahju tekib – ehk rikutud on LS § 50 mitmeid sätteid. Nii see praegu oligi: A. Kurilo oli juhtimisvõimetu (vt ülal) ehk tema puhul oli igasugune kiirus, mis ületas 0 km/h, LS § 50 vastane. Seda silmas pidades on ka sama hästi kui tähtsusetu vaidlus selle üle, kas õnnetuse kohas oli lubatud sõita 30 km/h või 50 km/h ja kui kiiresti sõitis A. Kurilo. Et aga vaidlus sellel teemal on olnud tuline (ja seda on käsitletud ka kaitsja apellatsioonis) olgu siiski märgitud järgmist.
10. Kaitsja palus ringkonnakohtul võtta asja juurde fotod, mis peaksid taotleja sõnul tõendama seda, et õnnetuse kohal ei kehtinud 30 km/h piirang. See taotlus jääb rahuldamata. Kolleegium nõustub maakohtu selle taotluse rahuldamata jätmisel esitatud põhjustega: kaitsja oleks pidanud taotluse esitama varem (kd 3, tl 105). Seega lähtub kolleegium maakohtu igati arusaadavast käsitlusest, et õnnetuse kohal oli suurim lubatav kiirus 30 km/h ja et see nähtus piisavalt selgelt ka vastavast liiklusmärgist.
11. Ka on kolleegium päri sellega, et A. Kurilo sõitis kiiremini kui 30 km/h. See ilmneb esiteks õnnetuse kohta tehtud videolt. Teiseks kinnitavad seda mitmed tunnistajad. On tõsi, et väärteomenetluses kiiruse ületamist tunnistajate ütluste ega isegi mitte n-ö tavalise video põhjal ei tuvastata. Kolleegium ei pea vajalikuks hakata analüüsima, kas see on väärteomenetluses õigusaktidest tulenevalt möödapääsmatu või on selline praktika kujunenud n-ö iseenesest. Kui ka väärteokorras kiiruse ületamise eest karistamine nõuab tingimata mingitele õigusaktidele vastavat kiirusemõõteseadet, ei ole selliseid õigusakte kellegi karistamiseks kuritegude – sh

§ 422

– eest (st ei ole olemas õigusakti, kus öeldaks, et

§ 422

(või

§ 113

– § 13 lg 1) järgi süüdi tunnistamisel on kiiruse ületamisest rääkimiseks tarvis taadeldud või kalibreeritud kiirusemõõteseadet). Seega kehtib siingi KrMS § 61 ehk tõendite vaba hindamise põhimõte. Seega on oluline, kas on kõrvaldatud KrMS § 7 lg-le 3 vajaliku kvaliteediga kahtlused, et juht ei pruukinud kiirust ületada. Video põhjal võib selliste kahtluste kõrvaldamine olla väga kerge: saab arvutada välja, kui pika aja kestel juht kahe objekti (nt kahe puu) vahelise vahemaa läbis, selle vahemaa ära mõõta ja kiiruse välja arvutada. Tunnistajate ütlustesse tuleb suhtuda märksa suurema skepsisega: inimesed võivad sõiduki kiirust hinnata küllaltki valesti. Seetõttu on n-ö täppistuvastamine tunnistajate ütluste alusel välistatud. Küll aga võib olla võimalik öelda kindlalt seda, et juht ületas mingit konkreetset kiirust. Nii see praegu ongi. 30 km/h on väike kiirus. Mitmed tunnistajad kinnitasid, et A. Kurilo sõitis oluliselt kiiremini. Lisaks viitab sellele – nagu öeldud – ka videosalvestus. 30 km/h kiiruse ületamise tuvastamist ei väära ka kaitseväide, et A. Kurilo Mercedes tegi väga kõva häält ja võis seetõttu tunnistajaid eksitada. See arusaam näib juba iseenesest kummaline. Pigem viitab kõva hääl sellele, et A. Kurilo vajutas gaasi ehk auto sõitis üha kiiremini. Pealegi videokaamerat kõva hääl ära petta ei saa: on näha, et sõiduk liikus enam kui 30 km/h tunnis. Samas ei saa öelda, et A. Kurilo ületas (linnas tavaliselt lubatud) kiirust 50 km/h: seda ei võimalda ei tunnistajate öeldu ega videosalvestus.

1. Pole võimalik teha kindlaks, et A. Kurilol oli liiklusmärgiga lubatud kiiruse ületamise tahtlus. On kõigiti võimalik, et A. Kurilo ei pannud liiklusmärki tähele: nt märgi asukoha tõttu või joobe 22 pärast või nende koosmõjul või mõnel kolmandal põhjusel. Seepärast võis A. Kurilo lähtuda sellest, et lubatud maksimumkiirus Fama tänaval on 50 km/h ehk asulas tavaliselt lubatav. Küll aga saab A. Kurilole teha 30 km/h kiiruse ületamise etteheite läbi ettevaatamatuse: A. Kurilo oleks pidanud liiklema nii tähelepanelikult, et ta oleks kiiruse piiramise märki näinud.
2. Viimaks on ilmne, et A. Kurilo eksis ka LS § 16 lg 1 vastu, mille järgi peab liikleja olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda. Seda rikkumist aga ei saa A. Kurilo süü suurust hinnates arvesse võtta. Tegu on ettevaatamatusdeliktidele omase üldise hoolsuskohustuse positiveerimisega seaduses, mis saab olla eraldi etteheite aluseks üksnes siis, kui ei esine mingeid spetsiifilisemat laadi rikkumisi. Nagu ülal märgitust ilmneb, eksis A. Kurilo mitmete liiklusseaduse erinormide vastu ja need eksimused kirjeldavad tema teo ebaõigust ammendavalt. Sama tuleb öelda LS § 14 lg 7 ls-te 1 ja 2 kohta (Keegi ei tohi oma tegevusega või tegevusetusega ohustada või takistada liiklust. Ohu tekitanud isik peab rakendama kõiki temale jõukohaseid meetmeid ohu kõrvaldamiseks või selle kahjulike tagajärgede vähendamiseks.): need on väga üldised eeskirjad ega tule seetõttu praegu eraldi etteheite alusena kõne alla. Ka kehtib see (kuriteo toime panemise ajal kehtinud) LS § 35 lg 1 osas (Juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat, tasakaaluliikuri juhti, robotliikurit ega jalgratturit. Eriti tähelepanelik peab juht olema lapse, vanuri ning haigustunnustega, liikumispuudega ja pimeda inimese suhtes.): selle üldise hoolsuskohustuse rikkumise ebaõigus ammendub praeguses asjas ülal käsitletud erinormide rikkumises.
3. Ka on viidatud sellele, et A. Kurilo rikkus liikluseeskirju kokkupõrke järgselt: täpsemalt LS § 168 ja §
4. See on õige: A. Kurilo eksis nende paragrahvide mitmete nõuete vastu. Selle arvesse võtmist

§ 422

lg 2 p 1 järgse karistuse mõistmisel ei väära ka see, et need rikkumised leidsid aset pärast tegu. Seda seetõttu, et teo etteheidetavuse määra paika panemisel peab arvesse võtma ka isiku käitumist vahetult pärast tegu (Sootak –

. Kommentaar. 4. trükk, § 56/7.1). Teojärgse käitumise puhul aga ei tulene peamine ebaõigus mitte LS § 168 või § 169 pärasel viisil käitumisest. Eeskätt on oluline see, et A. Kurilo ei võtnud V.A. i päästmiseks midagi ette hoolimata sellest, et just tema oli V.A. i alla ajanud ja tema arusaamise järgi oli V.A. veel elus (vt ülal). Ehkki neid asjaolusid pole võimalik A. Kurilole omistada tegevusetusega tapmise katse kaudu, saab neid ometi arvesse võtta

§ 422lg 2 p 1 järgi karistust mõistes.

See aga tõstab A. Kurilo süü suurust oluliselt. 125. Teo järgset käitumist silmas pidades saab

§ 422lg 2 p 1 raames A.

Kurilo kahjuks arvestada sedagi, et ta lahkus sündmuskohalt just autoga. Prokuröril on õigus, et seeläbi lõi A. Kurilo uue abstraktse liiklusohu – ja selle ebaõigust tõstab tõsiasi, et A. Kurilo oli äsja näinud kokkupõrke näol väga selgesti, et ta ei suuda autot mitte sugugi valitseda.

1. A. Kurilo süüd suurendab seegi, kus ja millisel ajal ta oma teo toime pani: keset päeva elava liiklusega piirkonnas. Niisuguses olukorras on raske tagajärje põhjustamine märksa tõenäolisem kui nt keset ööd mõnes hõredasti asustatud paigas.
2. Prokuröri hinnangul peaks süüd suurendama seegi, et V.A. i näol oli tegemist jalakäija kui kõige haavatavama liiklejaga. Ringkonnakohtu meelest ei ole see ei süüd suurendav ega vähendav. Nimelt pole võimalik põhjendada, miks peaks olema teo ebaõigsus praegusest väiksem sellises olukorras, kui hukkunuks osutub nt jalgrattal sõitev või autos olev inimene.
3. Ka ei mõjuta A. Kurilo süüd kuidagi see, kas ta on peagi saamas isaks ja kas tal on põdura tervisega ema. Need asjaolud võiks ehk mängida rolli vangistusest tingimisi vabastamist analüüsides, aga mitte karistuse suuruse osas. Tingimisi vangistus aga langeb praegu ära tulenevalt teo toimepanemise asjaoludest (vt otsuse p 172). Seetõttu kaitsja sellesisulised argumendid asjasse 23 puutuvad ei ole. Ühtlasi tähendab see seda, et dokumendid A. Kurilo abikaasa raseduse ja ema tervise kohta jäävad asjasse mitte puutuvatena vastu võtmata.
4. Mõni A. Kurilo süüd vähendav asjaolu siiski esineb.
5. Maakohus on õigesti leidnud, et selliseks on kõigepealt tõsiasi, et A. Kurilot pole varem karistatud. Selline olukord on kohtute igapäevapraktikat silmas pidades erandlik: üldjuhul on kurjategijad retsidivistid, kes pole varasematest karistustest õppust võtnud.
6. Ka viitas maakohus õigesti sellele, et A. Kurilo on kannatanule osa kahjust hüvitanud.
7. Maakohus ei ole otsesõnu tuginenud A. Kurilo kahetsusele. Küll aga vaidlevad selle üle apellandid. Prokuröri hinnangul siirast kahetsusest kõneleda ei saa, sest A. Kurilo pole tunnistanud alkoholi tarvitamist ja on valetanud peale joomise kohta. Kaitsja hinnangul prokuröri arusaam korrektne ei ole, sest A. Kurilo öeldu on õige. Eelnevast nähtub aga, et A. Kurilo tõepoolest valetas. See ei muuda siiski iseenesest tema kahetsust ebasiiraks: inimene võib samal ajal tõsimeeli kahetseda ja üritada enda nahka päästa. Selline kahetsus aga pole kindlasti sedavõrd kaalukas, kui niisugune kahetsus, kus süüdistatav kõik õigesti ära räägib. Lisaks vähendab A. Kurilo kahetsuse kaalu ka see, et vaevalt et on kuigivõrd surma ettevaatamatu põhjustamise juhtumeid, mille osas teo toimepanija kahetsust üles ei näita.
8. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb arvesse võtta ka tõsiasja, et V.A. kõndis sõiduteel. Ehkki niisugune enese ohtu asetamine ei väära A. Kurilo vastutust (vt otsuse p 62), tuleb seda arvesse võtta A. Kurilo süü juures. Kui V.A. poleks sellisel moel liikluseeskirju rikkunud, oleks kokkupõrge võinud sootuks ära jääda või oleksid selle tagajärjed võinud olla V.A. i jaoks oluliselt leebemad. Sellega seoses aga tuleb A. Kurilo kahjuks võtta arvesse, et V.A. oli karkude abil liikuv invaliid. See tähendab, et V.A. i jaoks oleks nt muru peal liikumine või mingi kaugema jalakäijate jaoks mõeldud tee kasutamine olnud vaevanõudvam kui see oleks olnud terve inimese jaoks. Samuti on oluline see, et V.A. liikus sõidutee vasakus ääres ehk tal oli võimalik näha sõidukeid, mis sõitsid korrektselt paremal teepoolel tema suunas ja vajadusel nende tulles tee kõrvale minna. Need tõdemused aga vähendavad V.A. i eksimuse kaalu ja seeläbi ka määra, mille ulatuses seda eksimust saab A. Kurilo kasuks arvesse võtta.
9. Viimaks peab meeles pidama, et V.A. i surma osas oli A. Kurilo hooletu (vt otsuse p 72). Tulenevalt

§-st 18 on tagajärje hooletu põhjustamine väiksema ebaõigussisuga kui tagajärjesse kergemeelselt suhtumine. Samas tuleb pidada silmas seda, et

§ 422

järgsetel tegudel on hooletus ehk mitteteadlik ettevaatamatus tagajärje suhtes tavajuhtum. Liikluseeskirjade rikkujad ei pea üldjuhul kellegi surnuks või vigaseks sõitmist võimalikuks ehk nad ei suhtu tagajärge kergemeelselt, st pole teadlikult ettevaatamatud. See aga tähendab seda, et hooletus ettevaatamatuse vormina A. Kurilo süüd kuigivõrd ei vähenda. 135. Eelnevast nähtub, et A. Kurilo kahjuks kõnelevad asjaolud on märksa kaalukamad kui süüdistatava kasuks rääkivad tegurid: viimaseid on küll samuti mitu, ent ükski neist pole väga olulise tähendusega. Küll on aga vägagi tähtsad kaks A. Kurilo süüd suurendavat asjaolu: ta põhjustas kahest alternatiivsest tagajärjest raskema ja ta jättis V.A. ile abi osutamata. Kui lähtuda Riigikohtu arusaamast, et karistuse mõistmisel on tarvis võtta lähtealuseks sanktsiooni keskmine määr, peaks A. Kurilo süüd suurendavate asjaolude kaalukust arvesse võttes ületama süüdistatava karistus 10 aastat vangistust ehk olema maksimummäärale küllaltki ligidal. Õiguskirjanduses on aga välja pakutud, et karistuse mõistmisel on vaja võtta aluseks alumisele kolmandikule vastav määr (Sootak –

. Kommentaar. 4. trükk, § 57/22). See oleks

§ 422lg 2 p 1 puhul 6 aastat vangistust.

Seda karistuse mõistmise mudelit kasutades võiks olla sobiv 8 aastane või natuke pikem vangistus. 24 136. Ringkonnakohus leiab aga, et ülal nimetatud pikkusega vangistus – st vähemalt 8 aastat, aga võib-olla isegi kuni umbes 11 aastat – ei oleks kooskõlas põhiseadusega ja sellest tulenevalt on

§ 422lg 2 p 1 sanktsioonimäär vaja kuulutada põhiseaduse vastaseks.

Oma seisukohta põhjendab kolleegium nõnda. 137. Riigikohus tugines asjas nr 3-4-1-13-15 ühe karistusseaduse (

§ 141

lg 2) sanktsiooninormi kui liiga ranget põhiseaduse vastaseks tunnistades seaduse vastuolule vabaduspõhiõiguse ja õigusloome võrdsuse põhimõttega. Ringkonnakohtu meelest tuleb praeguses asjas toetuda lisaks – ja isegi eeskätt – süüpõhimõtte rikkumisele.

1. Süüpõhimõte on karistusõiguse aluspõhimõte (vt selle kohta nt Sootak. Karistusõiguse alused. Tallinn. 2003, lk 54; Sootak. Eetiline või normatiivne etteheide? Süü mõistest kriminaalõiguses. Akadeemia.
2. 2/298–328; Sootak –

. Kommentaar.

1. trükk, § 32). Süüpõhimõte tähendab kõigepealt seda, et inimest saab karistada üksnes siis, kui ta käitub ebaõigesti, ehkki tal oleks olnud võimalik käituda õigesti. Lisaks sellele – ja see on oluline praeguse asja jaoks – tuleneb süüpõhimõttest, et inimesele mõistetav karistus peab vastama tema loodud ebaõiguse määrale. Ei oleks vastu võetav arusaam, et karistusõiguse alusprintsiip ei ole ankurdatud põhiseadusse. Nii saab üksnes nõustuda õiguskirjanduses märgituga, et süüpõhimõte on tuletatav PS §-s 10 sätestatud demokraatliku õigusriigi põhimõttest (Ernits – Põhiseadus. Kommentaar. 2017, § 10/4). Nimelt on vaid süüpõhimõttel rajanev karistusõigus ühildatav põhiseaduse §-s 10 otsesõnu nimetatud inimväärikuse põhimõttega: inimene ei saa olla pelk objekt, kellega riik midagi meelevaldselt teeb. See aga oleks nii muu hulgas juhul, kui kellelegi mõistetaks karistus, mis on tema tegu silmas pidades liiga ränk. Ka võib süüpõhimõtte tuletada PS §-s 11 normeeritud proportsionaalsusprintsiibist: karistus peab olema vastavuses rikkumisega.
2. Asjas nr 3-4-1-13-15 tugines Riigikohus paljuski võrdlusele teiste karistussätete sanktsioonidega. Seda teeb praegu ka ringkonnakohus.
3. Erinevate eluvaldkondadega seotud õigushüvede kaalukuse omavaheliseks astmestamiseks põhiseadus kuigi rangeid piiranguid ringkonnakohtu hinnangul ette ei näe. Seetõttu on kõigiti mõistetav ka asjas nr 3-4-1-13-15 esitatud tõdemus, et seadusandjal on sanktsioone kehtestades ulatuslik mänguruum. Nii võib seadusandja küllaltki vabalt otsustada, kuidas peavad omavahel suhestuma sanktsioonid normidele, millega kaitstakse nt vara (

13. peatükk), avalikku usaldust (

1. peatüki
2. jagu) või maksulaekumisi (

1. peatüki
2. jagu). Siiski on kusagil ka piir, kus õigushüve A kaitsva normi sanktsiooni tuleb lugeda põhiseaduse mõttes liiga rangeks tulenevalt õigushüve B kaitsva sätte sanktsioonist. Nimelt viitas Riigikohus asjas nr 3-41-13-15 seksuaalkuriteo sanktsiooni põhiseaduslikkust analüüsides korduvalt

§ 113(tapmine) sanktsioonile.

See on igati mõistetav. Tapmine kaitseb elu ehk karistusõigusega kaitstavatest õigushüvedest kõige kaalukamat. Seepärast on igati loogiline, et karistusõiguse sanktsioonisüsteemi üksikute osade põhiseaduspärasuse kontrollimisel on üheks kõige kindlamaks ankruks tapmise koosseis.

1. Eriti oluliseks muutub võrdlus mõne teise/teiste karistusseadusega/karistusseadustega siis, kui n-ö kahtluse alune sanktsioon kaitseb sama õigushüve, mida kaitseb/kaitsevad see/need teine/teised karistusseadus/karistusseadused. Sellises olukorras on seadusandja mänguruum ringkonnakohtu hinnangul tulenevalt süüpõhimõttest oluliselt ahtam kui otsuse eelmises punktis kirjeldatud juhtudel (st erinevate õigushüvede omavahelist kaalukust paika pannes). Nimelt pole sellisel juhul võimalik (ega vajalik) otsustada, kui suur kaal on kaitstaval õigushüvel võrreldes muude õigushüvedega. Tarvilik on üksnes teha selgeks, kui ette heidetav on õigushüve rikkumine viisil A võrreldes viisiga B. Süüpõhimõte kirjutab üheselt ette, et suurema ebaõigussisuga rikkumised nõuavad rangemat karistust kui rikkumised, mille ebaõigussisu on madal. 25
2. Ringkonnakohtu hinnangul näitab

§ 422

lg 2 p 1 sanktsiooni võrdlus karistusseadustiku mitmete muude kuritegude sanktsioonidega seda, et

§ 422lg 2 p 1 rikub süüpõhimõtet ja on seega põhiseaduse vastane.

143. Kõigepealt ongi asjasse puutuv

§ 113, mille esimene lõige näeb ette 6–15 aastase vangistuse.

Pole alust kahelda selle sanktsiooni põhiseaduspärasuses. Ülal öeldust nähtub, et ka Riigikohus ei teinud asjas nr 3-4-1-13-15 tapmise sanktsioonile mingeid põhiseaduslikke etteheiteid, vaid võttis selle hoopis mõõdupuuks. Nii

§ 113kui ka § 422 kaitsevad elu.

Tõsi, n-ö vahetult kaitseb

§ 422

liiklusohutust, ent lõppastmes ei ole liiklusohutus asi iseeneses, vaid on suunatud vara, tervise ja – mis praegu oluline – elu kaitsele (nii sisuliselt ka Pikamäe –

. Kommentaar.

1. trükk,
2. peatükk/1). Tagajärje osas on

§ 113

lg 1 ja § 422 lg 2 p 1 alt 2 (surma põhjustamine) identsed: mõlemad nõuavad teise inimese surma saabumist10. Ka on ühine see, et see surm peab olema toimija teoga põhjuslikus seoses ja toimijale normatiivselt omistatav. Norme ei erista isegi mitte teo objektiivse toime panemise viis: A poolne B surma põhjustamine liikluseeskirju purjuspäi rikkudes ei ole tingimata karistatav

§ 422

lg 2 p 1 järgi, vaid võib endaga tuua kaasa ka A süüdi tunnistamise

§ 113lg 1 alusel.

Ainuke erinevus nende kahe karistusseaduse vahel puudutab subjektiivset koosseisu:

§ 113

lg 1 eeldab tahtlikku surma põhjustamist,

§ 422lg 2 p 1 aga nõuab surma saabumise osas ettevaatamatust.

Niisiis taandubki sanktsioonide erisuse põhjendatus süüpõhimõtte seisukohast sellele, kuidas suhtuvad teineteisesse oma ebaõiguse määrast tulenevalt tahtlus ja ettevaatamatus. 144. Arhailine õigus ei eristanud tahtlust ja ettevaatamatust ega tundnud tänapäevases mõttes õnnetuse mõistet. Oluline oli üksnes see, et keegi põhjustas mingi tagajärje (vt täpsemalt nt Hattenhauer. Euroopa õigusajalugu. 2007, ääremärkus 114). Aastasadade jooksul on aga sellisest arusaamast üha enam kaugenetud: esiteks muutusid mittekaristatavateks n-ö puhtad õnnetused (st sellised, kus ei saa selle põhjustajale isegi mitte ettevaatamatusetteheidet teha) ja teiseks hakati väga rangelt eristama – eeskätt just karistust silmas pidades – tahtlust ning ettevaatamatust. See on nii seetõttu, et mingi käitumise ebaõigusele hinnangu andmine ei sõltu vaid tagajärjest. Inimese surm võib saabuda nii seeläbi, et

1. i)keegi lööb talle tapmiskavatsusega noa rindu,
2. ii)keegi sõidab ta liikluseeskirju rikkudes kogemata autoga surnuks, iii) keegi sõidab ta autoga surnuks ilma liikluseeskirju rikkumata (nt kargab laps mänguhoos autojuhi jaoks ootamatult põõsa tagant auto ette),
3. iv)teine inimene istutab puu ja see puu kukub aastakümneid hiljem talle peale,
4. v)keegi müüb talle aastakümnete jooksul suure suhkrusisaldusega jooki (mida ta ka joob), mis toob lõpuks kaasa südameinfarkti või
5. vi)karu murrab ta maha. Kõigi nende juhtumite puhul saab tuletada põhjusliku seose surma ja sellele eelneva mõne inimese käitumise puhul (nii on see isegi karunäite puhul: mõni riigi pädev esindaja jättis andmata jahimeestele (mingi õigusakti näol) korralduse kõik karud maha lasta). Ometigi on enamike meie kultuuriruumi kuuluvate inimeste jaoks üheselt mõistetav, et nende näidete puhul on surmaga kausaalseoses olevate tegude ebaõiguse määr tohutult erinev või puudub ebaõigus sootuks. Niisugune tõdemus kinnitab seda, et meie väärtuspilt on aastasadade jooksul kaugenenud väga tugevasti arhailise maailma inimese omast: tagajärg saab olla vaid üks komponent mingile käitumisele hinnangu andmisel ja ta ei pruugi olla üldsegi mitte kõige kaalukam komponent. 145. Eelöeldut silmas pidades on ka ülimalt loogiline

§ 15

lg 1, mille kohaselt on kuriteona karistatav üksnes tahtlik tegu, kui karistusseadustik ei sätesta karistust ettevaatamatu teo eest. Niisiis on seadusandja – ikka karistusõiguse aluspõhimõttele ehk süüpõhimõttele tuginevalt – 10 Otsuses öeldu muudab veel eriti mõistetamatuks

§ 422lg 2 p 1 alt 1 (raske tervisekahjustuse tekitamine) sanktsiooni.

Kui süüpõhimõtte vastu eksib juba surma põhjustamise eest ette nähtud sanktsioon, on selle põhimõttega seda enam vastuolus sama raske sanktsioon, mis käsitleb pelka tervise kahjustamist.

§ 422lg 2 p 1 alt 1 aga praeguses menetluses otseselt asjasse ei puutu.

26 leidnud, et ettevaatamatute tegude eest polegi inimest võimalik üldjuhul vastutusele võtta – seda saab teha vaid erandlikel juhtudel. Süüpõhimõttest tulenevalt peavad aga sanktsioonid olema ettevaatamatuse puhul oluliselt leebemad kui tahtluse korral. Valdava osa karistusseadustiku normide puhul see nii ongi. Nt näeb

§ 193

lg 1 (tahtlik tegu) ette rahalise karistuse või kuni 3 aastase vangistuse,

§ 193

lg 2 (ettevaatamatu tegu) aga rahalise karistuse või kuni aastase vangistuse;

§ 204

lg 1 (tahtlik tegu) sätestab 1 kuni 5 aastase vangistuse,

§ 205

lg 1 (ettevaatamatu tegu) aga rahalise karistuse või kuni aastase vangistuse;

§ 354

lg 1 järgi on tahtlik tegu sanktsioneeritav rahalise karistuse või kuni 3 aastase vangistusega, ettevaatamatu teo eest näeb aga

§ 354

lg 2 ette rahalise karistuse või kuni aastase vangistuse; terve hulk norme näeb ettevaatamatu rikkumise eest ette vaid rahalise karistuse, tahtliku teo puhul aga lisandub aastaks ajaks vanglasse sattumise võimalus (vt nt § 192 lg 1 ja 2; § 364 lg 1 § 365 lg 1; § 3651 lg 1 ja § 3652 lg 1). Selliseid näiteid on veel. Nende pinnalt näeme, et karistus tahtliku teo eest on kordades karmim kui ettevaatamatu rikkumise eest. See on eelnevalt öeldut silmas pidades ka kõigiti süüpõhimõttega ühildatav. Tõsi, on paar üksikut näidet, kus sanktsioonide vahe sedavõrd suur ei ole: nt sätestab

§ 412

lg 1 tahtliku rikkumise eest rahalise karistuse või kuni 5 aastase vangistuse, ettevaatamatu rikkumine toob aga

§ 4121lg 1 kohaselt kaasa rahalise karistuse või kuni 3 aastase vangistuse.

Sellega seoses tuleb panna tähele kahte asja. Esiteks on võimalik, et peale

§ 422

lg 2 p 1 eksib karistusseadustiku mõne muugi sätte sanktsioon süüpõhimõtte vastu. Teiseks peab kriminaalkolleegiumi hinnangul kehtima ka põhimõte, et surma põhjustamise korral peab sanktsioonide vahe olema ettevaatamatu ja tahtliku teo puhul suurem kui mõnede leebet laadi rikkumiste puhul

1. Et inimese elu on (karistusõiguse kaitstavatest) kõige väärtuslikum õigushüve, on teisel inimesel selle kahjustamise suhtes väga tugev loomulik vastumeelsus – palju tugevam kui vähemtähtsate õigushüvede rikkumise vastu. Seetõttu on ebaõigusse puutuvalt vahe ettevaatamatu ja tahtliku surma põhjustamise vahel suurem kui ta on nt kiirgusallika käitlemise nõuete ettevaatamatu ja tahtliku rikkumise vahel või ettevaatamatute ja tahtlike keskkonnarikkumiste vahel.
2. Tõsi, saab esitada vastuväite, et karistusseadustikus on mitmeid sätteid, mis lubavad surma ettevaatamatu põhjustamise eest mõista väga range karistuse: vt nt

1. peatüki
2. jagu (sõjasüüteod), § 110 lg 2 p 1 (piraatlus), § 111 lg 2 p 1 (õhusõiduki kaaperdamine), § 118 lg 1 p 7 (tervisekahjustuse ja surma tekitamine), § 141 lg 2 p 4 (vägistamine), § 327 lg 3 p 2 (massilised korratused kinnipidamiskohas). Seega võiks proovida õigustada

§ 422lg 2 p 1 sanktsiooni nende sätete läbi.

See siiski võimalik pole ja seda järgmistel põhjustel.

1. Kõigepealt ei saa nendegagi seoses välistada, et mõni neist sätetest näeb ette põhiseaduse vastase ehk liiga range karistuse.
2. Teiseks aga erinevad paljud otsuse üle-eelmises punktis välja toodud sätted

§ 422lg 2 p-st 1 põhimõtteliselt.

149. Kõigepealt tuleb meelde tuletada seda, mida selgitas Riigikohus väljatöötamiskavatsuse menetlemise raames. Nimelt on mitmed neist normidest sisuliselt taandatavad enamohtliku tagajärje kvalifikatsiooni instituudile

§ 19mõttes.

Seega on tegemist olukorraga, kus tahtlikult kahjustusdeliktiks oleva üldkoosseisu realiseerinud isik põhjustab lisaks tahtmatult kannatanu surma ja teda karistatakse seetõttu rangemalt kui pelgalt üldkoosseisule vastava teo teoimepanijat. Enamohtliku tagajärje tekitamise range karistatavus on õigustatud põhjusel, et surma näol realiseerub põhikoosseisus immanentselt olemas olev surma saabumise oht (SternbergLieben/Schuster – Schönke/Schröder. Strafgesetzbuch. Kommentar. 29. Auflage, § 18/1).

§ 422

lg 2 p 1 korral aga midagi sellist ei ole: kellegi purjuspäi surnuks sõitmine ei ole tahtliku 11 Olgu meelde tuletatud, et nt väärtegude puhul on

§ 15lg 3 kohaselt karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu toimimine.

27 kahjustusteo ekstsess. Lisaks on asjakohane viidata ka Riigikohtu paari viimase aasta praktikale, millega on

§ 19

(vähemalt

§ 118

lg 1 p 7 raames) tõlgendatud restriktiivselt – ja seda tulenevalt muidu kohaldamisele tulema pidava sanktsiooni raskusest (vt nt RKKKo-d 1-17-105, 1-16-6512 ja 1-17-5883). Niisiis peab

§ 19kui range sanktsiooni legitimeerijasse suhtuma ettevaatusega12.

1. Lisaks võib mõningate ülal viidatud normide puhul tugineda sellele, et surm põhjustatakse sellise tegevuse raames, mis kätkeb endas immanentselt väga suurt ohtu eludele: nt sõja pidamine. Purjuspäi autoga sõitmine on küll ohtlik, aga kaugeltki mitte sedavõrd ohtlik, et teda saaks samastada sõja pidamisega (vt ka otsuse p 158).
2. Juba eelnev kinnitab ringkonnakohtu hinnangul, et

§ 422

lg 2 p 1 sanktsioon eksib süüpõhimõtte vastu: selle sätte sanktsioonimäär (3–12 aastat vangistust) on liiga lähedal

§ 113lg 1 sanktsioonimäärale (6–15 aastat vangistust).

Et tihtipeale tähendaks

§ 422

lg 2 p 1 järgse sanktsiooni mõistmine ka lubamatult pikka reaalset vabaduse kaotust, rikub see norm ka vabaduspõhiõigust. 152. Igati asjasse puutuv on ka võrdlus

§ 117lg-ga 1.

Nagu otsuse p-s 114 öeldud, on tegemist surma ettevaatamatu põhjustamise üldkoosseisuga, mis sätestab kuni 3 aasta pikkuse vangistuse. Seega on surma ettevaatamatu purjuspäi põhjustamine liikluses karistatav kolmkümmend kuus13 kuni neli korda rangemalt kui muudel elualadel. Ringkonnakohtu meelest ei õigusta miski

§ 422lg 2 p 1 ja § 117 lg 1 sanktsioonide sedavõrd suurt erinevust.

Ka ei ole põhjendatud väga suur erinevus

§ 422lg 2 p 1 ja § 422 lg 1 sanktsioonide vahel.

Viimane näeb ette kuni 5 aastase vangistuse surma või raske tervisekahjustuse põhjustamise eest joobes olemisest erineval moel liikluseeskirjade rikkumise eest. Neid väiteid põhjendab kolleegium nõnda. 153. Kõigepealt jääb ringkonnakohtule mõistmatuks prokuratuuri seisukoht, et

§ 422

lg 2 p 1 nõuab teo osas tahtlust,

§ 117lg 1 aga ei nõua.

Tahtlus teo osas esineb mingi kehaliigutuse teel mõne tagajärje põhjustajal peaaegu alati. Sellist teotahtlust pole vaid väga erandlikel juhtudel: nt unes kõndides millegi vastu minnes (ja nii kahju tekitades) või silma lennanud putuka tõttu automaatselt autorooli mingis suunas rebides (ja selliselt kahju tekitades) (Sootak. Karistusõigus. Üldosa. 2. trükk, V/20). Ilmselt pidas prokuratuur siiski silmas tahtlust hoolsuskohustuse rikkumise suhtes. Sellinegi väide on väär:

§ 117lg 1 rakendub ka olukordades, kus isikul on hooletult käitumise tahtlus.

Kõige lihtsam on seda illustreerida just alkoholijoobega. Nt on arstil, kes joob end enne operatsiooni alustamist purju, tahtlus selle osas, et ta on opereerides joobe tõttu ebakindel. Samas saab öelda purjuspäi betoonplokke tõstma hakkava kraanajuhi kohta. Äsja öeldu tähendab ühtlasi seda, et

§ 422

lg 2 p 1 ja § 117 lg 1 sanktsioonide erinevust ei saa õigustada läbi väite, et alkoholijoobes raske tagajärje põhjustamine on juba iseenesest kordades ette heidetavam kui sellise tagajärje põhjustamine kainena. Nägu äsjased näited kinnitavad, tuleb alkoholijoobe tõttu teise inimese surma ettevaatamatult põhjustavat isikut karistada mõnikord

§ 117lg 1 järgi – ja seda maksimaalselt 3 aastase vangistusega.

Seda öeldes ei ole ringkonnakohus originaalne. Riigikohus väljendas oma samasugust nõutust nii

§ 422

lg 2 p 1 kehtestamiseni viinud väljatöötamiskavatsuse kui ka seaduseelnõu osas, tuues välja näited, kus joobes kraanajuht laseb betoonploki inimese peale kukkuda või teeb joobes arst opereerimisel vea. 12 Näiteks on Šveitsis leitud, et selline norm on iseenesest süüpõhimõttega vastuolus (Arzt/Weber/Heinrich/Hilgendorf. Strafrecht. Besonderer Teil. 3. Auflage, § 4/8). 13

§ 119lg 1 ei näe ette karistuse alammäära.

Seega on alammääraks

§ 45lg 1 kohaselt 30 päeva.

30 päeva on ca kuu. 3 aastas (

§ 422lg 2 p 1 alammäär) on 36 kuud.

28 154. Seega peaks

§ 422

lg 2 p 1 ja § 117 lg 1 sanktsioonide tohutut erinevust õigustama tõsiasi, et surm põhjustatakse liikluses. 155. Ringkonnakohtu meelest on problemaatiline väita juba seda, et surma ettevaatamatu põhjustamine liikluses peab üldse põhimõtteliselt tooma kaasa teistsuguse karistuse kui mõnel muul elualal. Enamike kuritegude puhul ju pole oluline, millises sfääris tegu toime pandi. Muu hulgas ei tehta sellist vahet tahtliku surma põhjustamise puhul: kui ei esine kvalifitseerivaid asjaolusid

§ 114

mõttes, subsumeeritakse tegu

§ 113

lg 1 alla sõltumata sellest, millisel elualal (millises keskkonnas) tegu toime pandi. Muu hulgas pole kellegi autoga tahtlikult surnuks sõitmise eest nähtud ette kordades raskemat karistust kui näiteks kellegi surnuks pussitamise eest. Seega näib

§ 422lg 2 p 1 lisaks muule ka kummaliselt kasuistlik.

Seda saab öelda tegelikult

§ 422

kohta üldse – ja ka

§ 423kohta.

Jällegi tuleb toetada

§ 422

lg 2 p 1 menetlemisel Riigikohtu väljendatud arusaama: mõistlik oleks

§-d 422 ja 423 kehtetuks tunnistada ja menetleda surma ettevaatamatu põhjustamise juhtumeid

§ 117lg 1 järgi sõltumata sellest, kas tegu leiab aset liikluses või mujal.

156. Niisamuti tekib väite põhjal, et liiklus nõuab per se tavalisest rangemat sanktsiooni, küsimus, miks ei kehti see universaalselt ehk miks tõstetakse kõikvõimalikest liikluseeskirja rikkumistest esile vaid üks, st joobes juhtimine – eriti veel – olgu meelde tuletatud – olukorras, kus

§ 117lg 1 puhul joobes ja kaine olemisel seaduse tasandil vahet ei tehta.

Kui kohus leiab, et joobes sõitmine on muudest liiklusrikkumistest raskem, oleks tal seda võimalik arvesse võtta selle eest sanktsioonimäära raames muudest rikkumistest raskemat karistust mõistes. Nii oligi see aastaid: kuni 2017. aasta lõpuni nägi

§ 422

lg 1 igasuguse (tahtliku) liiklusrikkumise läbi kogemata surma põhjustamise eest ette kuni 5 aastase vangistuse. Ka talitab ringkonnakohus selliselt praegu: vt otsuse p

2. Siiski peab ringkonnakohus tarvilikuks teha ka paar märkust puutuvalt joobes juhtimise kui sellise etteheidetavusse.
3. Esiteks toodi

§ 422

lg 2 p 1 kehtestamise menetluses läbivalt välja, et purjuspäi autoga sõitmine on väga ohtlik. Sellega seoses märgib ringkonnakohus järgmist. Ohtlikkusest rääkides on mõistlik tugineda statistikale: kuivad arvud annavad ohtlikkuse kohta märksa enam infot kui nt emotsionaalsed mõne üksiku juhtumi põhjal tehtavad avaldused. Tuleb möönda, et statistika on kohati puudulik, aga üht-teist on siiski olemas ja Internetist hõlpsasti leitav. Viimastel aastatel on Eestis hukkunud liikluses iga-aastaselt umbes 50–70 inimest. Neist ca 10–15 hukkus õnnetustes, milles osales purjus juht.

§ 422

lg 2 p 1 menetlemisel toodi välja ja ka hiljem on meediast läbi käinud väited, et iga päev sõidab Eesti teedel ca 4000 purjus juhti. See olevat 1% kõigist juhtidest: kokku sõitvat iga päev 400 000 juhti. Need numbrid näitavad kõigepealt ilmekalt seda, et joobes olles sõitmine on ohtlik tegevus, sest tõstab surma põhjustamise tõenäosust ca 20–30 korda kainelt juhtimisega võrreldes (396 000 kainet juhti tekitavad vaid ca 4–5 korda enam surmasid kui üksnes 4000 purjus juhti). Samas ei ole mitte kuidagi võimalik öelda, et kellegi purjuspäi rooli minemise korral on surma põhjustamise tõenäosus väga suur. Viidatud statistika kohaselt peaks Eestis pandama aasta jooksul toime ca 1 500 000 purjus juhtimist. Pidades silmas aastast hukkunute arvu (10–15), toob endaga surma kaasa ca iga 100 000. kuni 150 000. selline tegu. Isegi kui leida, et mõningate surma põhjustamise juhtumite puhul jääb juhi purjus olemine tõendamata või et mõned ülal esitatud arvud võivad olla muul põhjusel ebatäpsed, ei muudaks see äsja esitatud suurusjärke. 159. Lisaks on ringkonnakohtu hinnangul liikluses joobes juhtimisega sarnase ohtlikkusega tegusid veel. Näiteks võib purjuspäi juhtimisega umbes sama ohtlik olla suur kiiruseületamine, 29 ohtlik möödasõit või mobiiltelefoni kasutamine14. Ka seda silmas pidades on

§ 422lg 2 p-s 1 ette nähtud karistus väga problemaatiline.

1. Seaduseelnõu menetlemisel viidati korduvalt ka soovile vältida karistuse karmistamisega inimeste purjuspäi rooli istumist. Sellegagi seoses on paslik tuua välja, mida märkis selle kohta Riigikohus: „Täna valitseb üksmeel selles, et vaid osa kuritegevusele kalduvatest inimestest mõtleb enne teo toime panemist järgi sel määral, mis muudab nad "hirmutatavaks", ja sellelgi juhul ei mõju hirmutavana mitte karistuse raskus, vaid tõenäosus vahele jääda. Sotsiaalpoliitiliselt saab sellest teha järelduse, et üldpreventiivset edu pole oodata mitte karistuste karmistamisest, nagu avalikkuses ikka ja jälle nõutakse, vaid pigem kriminaalmenetluse tõhustamisest (nt politsei tugevdamisest ja paremast koolitusest). (C. Roxin. Strafrecht. Allgemeiner Teil. Band I.
2. Auflage, § 3/25)“. Ringkonnakohus lisab, et eriti reaalsuskauge on loota karistuse karmistamise distsiplineerivat mõju alkoholijoobes inimesele. Seega ei õigusta

§ 422lg 2 p 1 sanktsiooni ka soov hirmutada inimesi purjuspäi rooli minemast.

1. Niisamuti ei ole alust eelnõu menetlemise käigus kohati vähemalt ridade vahelt läbi kumanud arusaamal, et olukord Eesti liikluses on puutuvalt roolijoodiklusse pidevalt hullemaks läinud. See ei vasta tõele: aastate jooksul on olukord liikunud (mitte küll alati lineaarsena) paranemise suunas.
2. Eelöeldu pinnalt tuleb

§ 117

lg 1 ja § 422 lg 1 sanktsioone silmas pidades teha järeldus, et

§ 422lg 2 p 1 sanktsioonimäär eksib ka õigusloome võrdsuse põhimõtte vastu.

163. Olgu käesoleva asja pinnalt väljuvalt märgitud sedagi, et süüpõhimõtte valguses näib väga küsitav ka

§ 424

sanktsioon: see surma ettevaatamatuid põhjustamisi takistama pidav abstraktne ohudelikt näeb ette sama raske (esimene lõige) või isegi raskema (teine lõige) karistuse, kui on sätestatud

§ 117

lg 1 läbi surma ettevaatamatule põhjustamisele endale – ja erinevalt

§ 117

lg-st 1 tuleb

§ 424

lg 2 puhul juhinduvalt

§ 424lg 4 p-st 1 kohaldada igal juhul reaalset vangistust.

1. Tuleb ka märkida, et mingit tähtsust pole praegu võimalik omistada sellele, kas A. Kurilo V.A. ile abi osutamata jätmine võib kujutada endast tahtlikku tapmist (vt otsuse p-d 93–105) – ja kas sellest lähtuvalt võiks olla ka õigustatud otsuse p-s 135 välja toodud karistus. Võimalikule tegevusetusega tapmisele ringkonnakohus menetluslikel põhjustel hinnangut anda ei saa ehk ainuvõimalik tõdemus sellises olukorras on, et A. Kurilo (tahtlikku) tapmist toime pannud ei ole.
2. Niisamuti ei saaks otsuse p-s 135 nimetatud sanktsiooni õigustada läbi väite, et seadus võimaldaks liita surma ettevaatamatu põhjustamise eest mõistetavale 4 aasta ja 6 kuu pikkusele karistusele (vt otsuse p 169)

§ 4232

järgse karistuse täies mahus (st saada 6 aasta ja 6 kuune liitvangistus) – ja sellisel juhul oleks karistus juba otsuse p-s 135 välja toodule üsna lähedal. Esiteks: otsuse p-s 135 märgitud (st

§ 56

lg 1 alusel korrektselt mõistetav) karistus ületaks 6 aasta ja 6 kuulist vangistust ikkagi olulisel määral. Teiseks aga ei ole ringkonnakohtul võimalik karistusi täies mahus liita, sest prokuratuur pole seda taotlenud (vt otsuse p 171). 166. Viimaks ei välista

§ 422

lg 2 p 1 sanktsiooni põhiseaduse vastaseks tunnistamist seegi, et ringkonnakohus mõistab A. Kurilole karistuse, mis jääb

§ 422lg 2 p 1 raamesse.

Ülal märgitust tulenevalt saaks ringkonnakohus mõista sellise karistuse vaid

§ 56lg 1 eirates.

Seega oleks olukord teisiti, kui nt asjas nr 3-4-1-13-15, kus ringkonnakohus selgitas igati

§ 56

lg-ga 1 kooskõlas olevalt, miks ei peaks karistus ületama

§ 141

lg 2 sanktsiooni miinimummäära ja mispärast ei saaks minimaalset vangistust

§ 61alusel vähendada.

Põhiseadusest tulenevalt ei tohi kohus seadust eirata, vaid peab seda täitma. Seega peab 14 Eriti just mobiiltelefonide ohtlikkuse kohta on viimastel aastatel tulnud üha enam teaduslikke tõestusi. 30 ringkonnakohus juhinduma

§ 56lg-st 1.

Tõsi, on alust karta, et seadusandja on aastate jooksul kehtestanud üha enam sedavõrd rangete sanktsioonidega norme, et nende alusel mõistetud karistused ei kannataks

§ 56

lg 1 valguses kriitikat (vrd nt narkokuritegude eest seaduses sätestatud karistusi tegelikult mõistetud karistustega). Võib eeldada, et ka praeguses asjas maakohus n-ö tundis, et üle viie aasta ulatuv vangistus ei saa olla õige – ja mõistiski sellest lähtuvalt sellise karistuse. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb sellisele sanktsiooniloomele, mis sunnib kohtuid

§ 56lg 1 kui sanktsiooniõiguse keskset normi eirama, vastu seista.

Tõsi, alternatiiv oleks tunnistada põhiseaduse vastaseks hoopis

§ 56

lg 1 ja anda mõista, et kohtud võivad (sanktsioonimäära raames) mõis