← Eesti

1-19-7756/47

Obsah (19)§ 424§ 418§ 1451§ 65§ 68§ 83§ 17§ 298§ 15§ 876§ 11§ 5§ 113§ 39§ 199§ 28§ 29§ 56§ 64

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 31. august 2020 Kohtuasja number 1-19-7756 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Maarika Kuusk ja Aarne Sarjas Kohtu

) § 1451 lg 1 ja § 418 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)

  1. veebruari 2020 otsus Apellandid Urmas Austa, tema kaitsja vandeadvokaat Sirje Must ja prokuratuur Apellatsioonimenetluse pooled süüdistatav Urmas Austa. Isikukood 37112132730; elukoht XXX; viibib Tartu Vanglas; töötu; vahistatud alates
  2. juunist 2019; varem karistatud (viimati Tartu Maakohtu
  3. märtsi 2019 otsusega

§ 424

lg 1 järgi) Urmas Austa kaitsja vandeadvokaat Sirje Must prokuratuur, esindaja Põhja ringkonnaprokurör Eneli Laurits kannatanu S.V. Menetluse vorm suuline, kohtuistung

  1. juunil 2020 RESOLUTSIOON
  2. Tühistada Tartu Maakohtu
  3. veebruari 2020 otsus: - Urmas Austa õigeksmõistmises tulirelva käitlemises

§ 418

järgi; - Urmas Austa eelvangistusaja karistusest maha kandmise osas; - Urmas Austale liitkaristuse mõistmise osas; - Urmas Austa juurest ära võetud püstoli Stalker Urmas Austale tagastamise ja temalt konfiskeerimata jätmise osas; - 1800 eurose kaitsjatasu riigilt Urmas Austa kasuks välja mõistmise osas; - 420 eurose tulirelva ekspertiisi tasu Urmas Austalt välja mõistmata jätmise osas. 2. Mõista Urmas Austa tulirelva käitlemises

§ 418järgi süüdi ja karistada teda 2 kuu pikkuse vangistusega.

3. Suurendada Urmas Austale

§ 1451

lg 1 järgi mõistetud 1 aasta ja 6 kuu pikkust vangistust alaealiselt seksi ostmise eest

§ 65lg 2 alusel Urmas Austale Tartu Maakohtu 13.

märtsi 2019 otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa, st 4 aasta 3 kuu ja 28 päevase liitvangistuse võrra ja moodustada nii 5 aasta ja 8 kuu pikkune liitvangistus. Suurendada seda 5 aasta ja 8 kuu pikkust liitvangistust

§ 65

lg 2 alusel Urmas Austale

§ 418

lg 1 järgi mõistetud 2 kuu pikkuse vangistuse võrra ja moodustada seeläbi lõplik 5 aasta ja 10 kuu pikkune liitvangistus. Arvata sellest liitvangistusest

§ 68lg 1 alusel maha Urmas Austa vahi all viibimise aeg, st periood alates 12.

juunist 2019 kuni

  1. augustini 2020 ehk 1 aasta 2 kuud ja 19 päeva. Seega jätta Urmas Austale kandmisele 4 aasta 7 kuu ja 11 päevane vangistus. Selle vangistuse kandmise aja algust arvata käesoleva otsuse tegemisest ehk
  2. augustist
  4. Konfiskeerida

§ 83lg 4 alusel Urmas Austa juurest ära võetud püstoli Stalker.

Jätta see püstol Politsei- ja Piirivalveameti valdusse.

  1. Jätta Urmas Austa kanda kogu maakohtu menetluses tekkinud kaitsjatasu: lisaks juba maakohtu poolt tema kanda jäetud 1800 eurole veel 1800 eurot, st kokku 3600 eurot. Kohustada Urmas Austat seda summat tasuma aasta jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates.
  2. Mõista Urmas Austalt riigi kasuks välja 420 eurone tulirelva ekspertiisi tasu. Kohustada Urmas Austat sedagi summat tasuma aasta jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates.
  3. Prokuratuuri apellatsioon rahuldada. Urmas Austa apellatsioon ja tema kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.
  4. Arvata menetluskulude hulka 100 eurot kaitsjatasuna seoses vandeadvokaat Sirje Musta poolt Urmas Austale apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest. Mõista see summa riigilt Urmas Austa kasuks välja. Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Süüdistus ja maakohtu otsus
  5. Urmas Austale esitati kaks süüdistust. Esiteks süüdistatakse U. Austat

§ 1451lg 1 järgi alaealiselt seksi ostmises.

Nimelt astus U. Austa 21. septembril 2018 Tartus täpselt kindlaks tegemata aadressil raha, st vähemalt 10 euro eest seksuaalvahekorda alaealise, st 15-aastase S.V. iga. Lisaks pannakse U. Austale

§ 418lg 1 järgi süüks tulirelva ebaseaduslikku käitlemist.

Seda seepärast, et U. Austa hoidis

  1. jaanuarist kuni
  2. juunini 2019 oma elukohas Tartumaal Ülenurmes Kambja vallas Kasevälja tee 1 ebaseaduslikult tulirelva. Selleks tulirelvaks oli U. Austa soetatud hoiatus- ja signaalpüstol Stalker 917-S (kaliiber 9 mm, P.A.K., nr 0215-03419), millelt oli eemaldatud tehase poolt eemaldatav suudmekork. Suudmekorgita on püstolist võimalik lasta paukpadrunitega kaliiber 9 mm P.A.K., gaasipadrunitega kaliiber 9 mm P.A. ja 5 mm läbimõõduga pihtamislaenguga kombineeritud paukpadrunitega kaliiber 9 mm P.A.K. See püstol on tulirelv, sest sellest on võimalik püssirohugaaside tulemusena tekitatud gaasisurve toimel suunatult välja lasta lendkeha. Selline püstol peab tehniliselt vastama relvaseaduse (RelvS) § 875 lg-tes 1 ja 2 esitatud nõuetele. Kui ta seda ei tee, loetakse ta vastavalt RelvS § 876 lg-le 1 piiratud tsiviilkäibega relvaks, mida võib omandada RelvS §-des 32 ja 34 sätestatud soetamisloa või relvaloa alusel.
  3. Tartu Maakohtu
  4. veebruari 2020 otsusega mõisteti U. Austa

§ 418

lg 1 järgi õigeks.

§ 1451lg 1 järgi tunnistati U.

Austa süüdi ja teda karistati pooleteist aastase vangistusega. Sellest vangistusest arvati maha vahi all viibitud aeg ning järgi jäänud vangistusele liideti U. Austa varasem 2

(20)vangistus. Sel moel saadi 5 aasta 1 kuu ja 23 päevane liitvangistus, mille kandmise aja algust arvati otsuse kuulutamisest. Lisaks tegi kohus otsustused tõkendi, asitõendite ja menetluskulude osas. Kohtu peamised seisukohad olid sellised.
  1. Alaealiselt seksi ostmist kinnitavad kaudsed tõendid.
  2. U. Austa kasutas internetiportaalis iha.ee kontot nimega x12x. S.V. kasutas samas portaalis mitmeid kontosid, mh nimedega „xxxx“ ja „xxxxx “. Nende kontode juurde lisas S.V. mitmeid pilte ja kirjutas, et ta otsib suhet ja seksi ning soovib natuke raha. U. Austa saatis konto x12x kaudu S.V. i kontole Xxxxx
  3. juulil 2018 sõnumi „Tere krppida ei soovi aga suhu annaks küll palju tahad?“. Kohe vastas S.V. : „kusa asud sovin 40“. Järgnes vestlus, kus U. Austa kauples raha üle ja kirjutas, et tal on „13 taskus“. S.V. kutsus U. Austat aadressile XXX , kuid viimane kirjutas, et ta raiskas raha ära, mistõttu jäi vestlus katki. Uuesti võttis U. Austa S.V. iga ühendust
  4. septembril 2018 kell 1.56.52, mil saatis kontole Xxxxx sõnumi: “10 euri rahuldab sind?“. S.V. luges sõnumit 2:03:13 ja küsis mõnikümmend sekundit hiljem, kus sõnumi saatja asub. U. Austa ütles end viibivat Tartus Aardla kandis ja päris, kus S.V. on. S.V. väitis, et ta on XXX . Seejärel kirjutas S.V. kaks korda, et ta soovib 20, ent U. Austa kirjutas vastu, et tal on vaid
  5. Viimaks saatis S.V. sõnumi, et 10 on „okey“ ja kutsus U. Austa XXX juurde. Samuti päris S.V. U. Austalt, kas tollel auto on. U. Austa vastas sellele küsimusele jaatavalt. Seejärel vesteldi plaanitava tegevuse üle. S.V. saatis U. Austale ka oma telefoninumbri ning U. Austa kirjutas, et ta helistab kohale jõudes sellel numbril. Sideettevõtjalt saadud andmete protokolli järgi helistati U. Austa kasutatud abonentnumbrilt S.V. i poolt nimetatud numbrile kell 3.19.
  6. Kõne kestis 16 sekundit. Sideettevõtjalt saadud info järgi asusid mõlemad telefoninumbrid sel ajal PaevaY3 tugijaama levialas. Järgmise sõnumi iha.ee portaali kaudu saatis U. Ausat S.V. ile kell 4.44.06: „Sa oled tõesti väga mõnus jääb juba ootama kuna saaks veel üksteist nautida rohkem väga hea oled kuidas mina sulle aga ausalt:)“. S.V. sellele sõnumile ei vastanud, nagu ta ei vastanud ka järgmistele U. Austa saadetud sõnumitele.
  7. U. Austa sõnul tegi talle suuseksi keegi kiilakas ja pole võimalik, et mõne kuuga kasvaksid kiilakal inimesel sedavõrd pikad juuksed, nagu olid S.V. il tema ülekuulamise ajal. Ta ei maksnud sellele inimesele selle eest raha. Raha maksmisest kõneles ta iha.ee vestluses seetõttu, et ta pidas toimunut perversseks seksmänguks. U. Austa väitel on pool tema kehas tätoveeritud ja kui talle oleks suuseksi teinud S.V. , oleks tollel tätoveeringud meelde jäänud. Ta ei viibinud autos alasti, vaid lasi püksid põlvili.
  8. S.V. on osutanud raha eest seksuaalteenuseid väga paljudele meestele. Kannatanu on kerge vaimse alaarenguga ja talle jäävad inimesed halvasti meelde. S.V. ja U. Austa olid koos vaid lühikest aega ja pimedas. Seetõttu on loogiline, et S.V. U. Austat fotolt ära ei tundunud. S.V. kinnitas, et kui seks talle ei meeldinud, ei suhelnud ta pärast seda enam seksipartneriga. Niisiis oli U. Austale seksuaalteenuse pakkujaks S.V. .
  9. U. Austa sai aru, et S.V. oli alaealine. S.V. on sündinud
  10. juunil 2003 ehk
  11. septembril 2018 oli ta 15-aastane. Kannatanust
  12. aastal tehtud fotodel on näha rohkelt aknet ja tema üldine väljanägemine viitab ilmselgelt sellele, et tegemist pole mitte täiskasvanud mehe, vaid noorukiga. S.V. i isa S.V. kinnitas, et S.V. il olid murdeeas sellele eale viitavad tunnused: silmatorkav akne ja häälemurre. S.V. i ütluste videosalvestuselt on näha, et 9 kuud peale juhtunut oli S.V. lapseliku kõnepruugi, mittetäiskasvanuliku hääle ja käitumisega. U. Austal on endal alaealised lapsed. Seega pidi U. Austa
  13. septembril 2018 kindlasti aru saama või vähemalt pidama võimalikuks, et S.V. ei olnud täisealine.
  14. U. Austa lubas maksta S.V. ile seksuaalteenuse eest raha: ta pakkus 10 eurot, selle summa üle kaubeldi ja lõpuks S.V. sellega nõustus. Pole teada, kas U. Austa S.V. ile raha andis. Õigusteoorias 3
(20)on aga asutud seisukohale, et alaealiselt seksi ostmine on lõpule viidud juba siis, kui tasu maksmine toimub pärast seksuaalakti või kui süüdlane jätab selle eest lubatud tasu üldse maksmata. Seega saab asuda seisukohale, et tasu lubamisega täitis Urmas Austa teo objektiivse koosseisu ja alaealiselt seksi ostmise saab lugeda lõpule viiduks. 9. U. Austa pani

§ 1451

lg 1 järgse teo toime otsese tahtlusega, sest tal oli soov olla kannatanuga seksuaalvahekorras ja selleks, et oma soovi rahuldada, pakkus ta kannatanule raha. 10. Seega jõudis kohus veendumusele, et U. Austa poolt

§ 1451lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine on tõendatud ja U.

Austa tuleb süüdi mõista.

  1. Tulirelva käitlemise süüdistuses osas leidis kohus järgmist.
  2. U. Austa omandas
  3. aasta kevadel kauplusest „Jahipaun“ hoiatus- ja signaalpüstoli Stalker 917-S. Sel ajal polnud „Jahipauna“ müüja Kalle Ülperi ega ekspert Pjotr Korneitšuki sõnul selle püstoli ostuks tarvis mingit luba. Eksperdi sõnul pole luba tarvis ka praegu, aga seda vaid siis, kui kasutaja täidab nii relvaseaduse kui ka Siseministri
  4. märtsi 2019 määruse nr 13 „Tehnilised nõuded hoiatus-ja signaalrelvadele ning akustilistele relvadele“ (Siseministri määrus) nõudeid. Eksperdi väitel ei käsitatud Stalker 917-S tulirelvana, vaid hoiatus- ja signaalpüstolina. Seadusemuudatuse tulemusena loetakse aga püstolid, mida on võimalik kohandada laskmiseks, juriidilises mõttes tulirelvade hulka. Tehniliselt nad siiski tulirelvad pole. Tehnilised nõuded hoiatus- ja signaalrelvadele kehtestati alles
  5. märtsil 2019 Siseministri määrusega. Selle määruse kohaselt ei tohi suudmekork olla eemaldatav.
  6. U. Austale heidetakse Stalker 917-S hoidmist niisiis ette seetõttu, et püstolilt on eemaldatud suudmekork, sest suudmekorgita saab püstolist lasta. U. Austa eemaldas suudmekorgi ega viinud end kurssi seadusemuudatustega. Seega täitis U. Austa

§ 418lg 1 objektiivse koosseisu.

  1. U. Austa väitel ostis ta püstoli enese kaitseks
  2. aasta mai algul, sest
  3. mai 2018 öösel tulistati tema maja aknaid. Sellega seoses käis ta isegi Kaitsepolitseiametis. Ta eemaldas püstoli ärakäiva otsa päev enne seda, kui tema alaealine poeg talle külla tuli. Eemaldatud ots oli läbiotsimise ajal relva kõrval.
  4. Prokurör pole tõendanud oma väiteid, et meedias kajastati relvaseaduse muudatusi.
  5. U. Austa ostis relva igati legaalselt ja sai sellest aru. U. Austa ei teadnud aga süüteokoosseisule vastavat faktilist asjaolu, so asjaolu, et seoses relvaseaduse muutmisega võib tema poolt
  6. aasta mais ostetud püstol olla suudmekorgi eemaldamise tõttu muutunud juriidiliselt relvaks. U. Austa ei pidanud seda isegi mitte võimalikuks, sest ta suhtles vahetult peale signaalpüstoli ostmist kaitsepolitseinikega, keda ta oma ostust informeeris. Seadusemuudatus, mille kohaselt on igati legaalselt kauplusest ostetud signaalpüstolist saanud juriidilises tähenduses relvaga võrdsustatud ese, ei ole tavalisele inimesele mõistetav ka relvaseadust lugedes. Selle mõistmiseks oli ka kohtus vaja relvaeksperdi selgitusi. 17.

§ 17

lg 1 kohaselt ei pane isik tegu toime tahtlikult, kui ta ei tea asjaolu, mis viitab süüteokoosseisule. Ei ole tuvastanud, et U. Austa oleks käesoleva teokoosseisu järgi vastutav ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Seega tuleb U. Austa õigeks mõista. 18. Karistuse osas märkis kohus seda. U. Austat on korduvalt karistatud, kusjuures

§ 1451lg 1 järgse kuriteo pani U.

Austa toime katseajal. Ka mõisteti U. Austale üks karistus pärast

  1. septembrit 2018 (Tartu Maakohtu
  2. märtsi 2019 otsusega mõisteti U. Austale 4 aasta 3 kuu ja 28 päevane 4

(20)liitvangistus, mis asendati katseaja ja käitumiskontrolliga, sh elektroonilise valvega). Sellist karistatust arvesse võttes pidas kohus võimalikuks vaid vangistust. Selle vangistuse mõistis kohus keskmises määras: aasta ja kuue kuu pikkusena. Maha arvati eelvangistuses viibitud aeg ja

§ 65

lg 2 alusel mõisteti 5 aasta 1 kuu ja 23 päevane liitvangistus, mille kulgemist arvas kohus

  1. veebruarist
  2. Apellatsioonid
  3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni prokuratuur, U. Austa kaitsja vandeadvokaat Sirje Must ja U. Austa.
  4. Prokuratuur taotleb U. Austa

§ 418

lg 1 järgi õigeks mõistmise tühistamist ja tema süüdi tunnistamist ning karistamist 3 kuu pikkuse vangistusega. Taotlust motiveeritakse nõnda. 21. Maakohus leidis õigesti, et U. Austa täitis

§ 418lg 1 objektiivse koosseisu.

Küll aga eksis kohus selles, et U. Austal polnud koosseisutahtlust.

§ 418koosseisutunnus „ebaseaduslik“ kirjeldab kogu koosseisu.

Süüteokoosseisu tuvastamiseks tuleb lisada õigusvastasust kirjeldavad positiivsed tunnused, vastasel juhul pole võimalik vahet teha keelatud ja lubatud käitumise vahel. Tulirelva käitlemine on keelatud ainult sellisel juhul, kui see on ebaseaduslik. Tulirelva mõiste ise on normatiivne tunnus. U. Austa tahtlus on välistatud siis, kui ta ei pidanud faktiliste asjaolude esinemist isegi võimalikuks. Tuleb vastata küsimusele, kas U. Austa pidi üldkeelelisel tasandil mõistma, et tema soetatud püstol võib olla tulirelv. Normatiivsete koosseisutunnuste puhul ei ole nõutav, et isik teaks nende täpset juriidilist tähendust, vaid piisab sellest, et ta mõistaks selliste tunnuste üldist sotsiaalset tähendust või vähemalt taolise õiguskeelest pärineva tunnuse üldkeelelist paralleelhinnangut. Nii see ka oli. U. Austa soovis eemale hirmutada teda rünnanud inimesi ja tahtis seetõttu, et püstol paistaks realistlik. Suudmekorgi eemaldamine aitas sellele soovile väga hästi kaasa.

  1. U. Austa ütlused suudekorgi eemaldamise aja kohta on ebausaldusväärsed. On keeruline mõista, miks otsustas U. Austa eemaldada korgi alles peaaegu aasta pärast püstoli ostmist. Eksperdiarvamus viitab sellele, et U. Austa oli seda püstolit katsetanud: relvarauas oli püssirohu põlemise jääke. Niisiis oli U. Austa püstolist lasknud ja seega oli temale üldiselt mõistetav, et tegemist on tulirelvaga.
  2. U. Austa käitles tahtlikult tulirelva, kuid oli ekslikult arvamusel, et see pole ebaseaduslik ehk teiste sõnadega oli U. Austa arvamusel, et sellise tulirelva hoidmine on õiguskorras lubatud. Õigusvastasusele viitavad koosseisutunnused ei pea olema tahtlusega hõlmatud.
  3. U. Austa on teo toime pannud tahtlikult ja sellel puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud. Süü tasandil tuleb lahendada keelueksimuse küsimus. U. Austa oli üldiselt teadlik, et tulirelvade käitlemiseks peab olema vastav luba. Tema väitel ei teadnud ta aga seda, et seadus muutus ja et alates
  4. jaanuarist 2019 oli tal vaja püstoli omamiseks luba. Sellise eksimuse vältimine oli U. Austa jaoks võimalik. U. Austa soetas endale eseme, milletaolistele on riik kehtestanud eriregulatsiooni. Seetõttu pidi U. Austa end selle valdkonnaga kursis hoidma. Relvaseaduse muutmine ei olnud salajane ega kiire protsess. Muudatused avaldati Riigi Teatajas ning jõustumisele eelnevalt avaldati ka neid muudatusi tutvustavaid artikleid vabalt kättesaadavas ajakirjanduses:
  5. aasta lõpus ilmusid artiklid relvaseaduse karmistumisest ja raketi- ning signaalpüstoli mõiste tekkimisest. Need pealkirjad oleks pidanud köitma U. Austa tähelepanu. Need artiklid on internetist hõlpsasti leitavad. Õiguspoliitiliselt oleks äärmiselt taunitav, kui niisuguses valdkonnas piisaks lihtsalt väitmisest, et isik ei teadnud seaduse muutumisest. Kodaniku kohus on ennast ühiskonnas toimuvaga kursis hoida.
  6. U. Austa kaitsja palub U. Austa süüdi tunnistamise

§ 1451lg 1 järgi tühistada ja U. Austa õigeks mõista. Kaitsja toob välja sellised argumendid. 5

(20)
  1. Süüdistus on ebamäärane, kuna süüdistusakti põhjal ei ole ühemõtteliselt selge kus, millal ja millistel asjaoludel temale süüks pandav sündmus aset leidis ja kas üldse leidis. S.V. ei tundund U. Austat ära ei fotolt ega tundnud ka ühtegi Urmast peale oma õpetaja. S.V. ile oleks pidanud jääma meelde U. Austa tätoveeringud. U. Austa telefoninumbrilt tehti
  2. septembril 2018 mitmeid kõnesid. Neid kõnesid tehti sedavõrd tihedalt, et jääb arusaamatuks, kuidas oleks U. Austal olnud aega S.V. iga vahekorda astuda. S.V. i sõnul esines ta iha.ee portaalis tegelikust vanemana. Sideettevõtjalt saadud andeid analüüsides on kohus teinud vigu. U. Austa sõnul kohtus ta ühe kiilaspäise inimesega.
  3. Akne ei ole vaid alaealiste probleem: seda esineb ka kahekümnendates eluaastates inimestel. S.V. i ja U. Austa väidetav kohtumine toimus pimedas ehk U. Austa ei pruukinud S.V. i näol aknet näha. Kohus kohtles pooli ebavõrdselt: märkis, et pimeduse tõttu ei saanud S.V. U. Austat näha, ent leidis, et U. Austa oleks pidanud nägema aknet S.V. i näol. U. Austa ja S.V. suhtlesid läbi veebi ja U. Austa ei kuulnud S.V. i häält. S.V. i sõnumitest polnud võimalik S.V. i alaealisust tuletada.
  4. U. Austa raha lubamine S.V. ile toimus internetis. Seega ei teadnud ega pidanudki U. Austa teadma, et ta lubas tasu alaealisele.
  5. U. Austagi taotleb maakohtu otsuse tühistamist oma süüdi tunnistamises ja enda õigeks mõistmist ning motiveerib oma taotlust selliselt. Otsus tehti oletustele, sest S.V. ei tulnud kohtusse. U. Austal pole selgeltnägijavõimeid. Ta soovis läbi täiskasvanute portaali pimekohtingule minna. S.V. iga viibis ta ühe tugijaama teeninduspiirkonnas juhuslikult.
  6. Kohtuistungil jäid apellandid apellatsioonides toodu juurde. Ringkonnakohtu seisukoht
  7. Ringkonnakohus analüüsib kõigepealt, kas maakohus mõistis U. Austa õigesti süüdi seksi ostmises alaealiselt (I), peatub seejärel tulirelva käitlemise süüdistusel (II), mõistab U. Austale karistuse (III) ja teeb viimaks ülejäänud vajalikud otsustused (IV). I
  8. Pole võimalik nõustuda kaitsja kriitikaga süüdistuse ebamäärasuse osas. Menetlusseadus ei nõua kuriteosündmuse aja äranäitamist sekundilise või minutilise täpsusega (vt nt Riigikohtu otsus nr 3-11-45-07, p 10 või nr 3-1-1-55-14, p 169). Praegu on kuriteo toime panemise aeg toodud süüdistuses ära küllaltki täpselt: kella 3:20 paiku. Ka on ringkonnakohtu meelest piisav see, et teo kohaks on märgitud Tartu linn, ilma täpset tänava- või majanumbrit välja toomata. Sellised väikesed ja väheolulised ebatäpsused on selgitatavad sellega, et teo ülitäpset aega ja kohta ei õnnestunud menetluse käigus selgeks teha – ja sellises olukorras on praegune süüdistus igati seaduslik. Ringkonnakohtule jääb aga mõistetamatuks kaitsja etteheide, et süüdistusest ei nähtu, kas kuritegu üldse aset leidis. Kas kuritegu toimus või mitte, peab ütlema kohus, kes süüdistuse kui pelga hüpoteesi paika pidamist või paika pidamatust tõendite alusel.
  9. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et süüdistuses kirjeldatud tegu leidis aset.
  10. Eeskätt kinnitab seda vestlus iha.ee portaalis (kd 1, tl 93–95). Kaitsja ei vaidle vastu sellele, et vestluspartnerid olid U. Austa ja S.V. . See vestlus toimub n-ö kolmes osas: esiteks
  11. juulil 2018 kella 18:18st kuni 20:55ni; teiseks
  12. septembril 2018 kella 1:56st kuni 5:52ni; kolmandaks on ka üks U. Austa
  13. oktoobril 2018 saadetud vastuseta jäänud sõnum. U. Austa avas vestluse sõnumiga „Tere krppida ei soovi aga suhu annaks küll palju tahad?“. Seejärel järgnes vestlus tasu suuruse ja U. 6
(20)Austa ning S.V. i kohtumise asukoha üle.
  1. juuli 2018 sõnumivahetus lõppes U. Austa teatega, et ta raiskas raha ära.
  2. septembril 2018 jätkas U. Austa vestlust, saates S.V. ile sõnumi „10 euri rahuldab sind?“. Hakati jälle kauplema hinna üle ja leppima kokku kohtumispaika. Ka uuris S.V. U. Austalt, kas tollel auto on. Kõneldi sellestki, mis kohtumisel toimuma hakkab. S.V. küsis U. Austalt, mida too teha tahab. U. Austa päris vastu „koyte ks lakkud?“. S.V. ütles: „Jah ma lähen suu munni“ ja „Lakun suu kode“ ning päris U. Austalt kaks korda, kui suur riist tollel on. Kell 3:16 saatis S.V. U. Austale oma telefoninumbri, et too saaks talle XXX juurde jõudmisel helistada. Seejärel möödus järgmise sõnumini ca poolteist tundi: kell 4:44 saatis U. Austa S.V. ile sõnumi „Sa oled tõesti väga mõnus jääb juba ootama kuna saaks veel üksteist nautida rohkem väga hea oled kuidas mina sulle aga ausalt :),“.
  3. Ringkonnakohtu hinnangul saab selle vestluse põhjal öelda järgmist. U. Austa avaldas
  4. juulil 2018 S.V. ile soovi, et too teeks talle suuseksi, st võtaks tema peenise endale suhu, ning uuris, kui palju raha S.V. selle eest soovib.
  5. juulil 2018 jäi kokkusaamine ja ka igasugune suguline tegevus siiski ära, sest U. Austa raiskas tal olnud raha millegi muu peale ära. Küll aga toimus kõik planeeritu
  6. septembril
  7. Siis leppisid U. Austa ja S.V. kokku, et U. Austa maksab S.V. ile 10 eurot selle eest, et S.V. võtab tema suguti oma suhu. Eelmise punkti lõpus tsiteeritud U. Austa kell 4:44 saadetud sõnum kinnitab, et S.V. seda tegigi. Saab eeldada, et see juhtus Tartus XXX juures või selle lähedal U. Austa kasutatud autos ja üsna varsti pärast seda, kui S.V. saatis kell 3:16 U. Austale oma telefoninumbri.
  8. Ringkonnakohtu hinnangul pole mingit põhjust uskuda U. Austa väidet, et vestluse näol oli tegemist perversse seksmänguga ja mingit kontakti tegelikkuses ei toimunud. Esiteks on vestlus selleks liiga n-ö asine: enamik ajast kulub olmeliste detailide täpsustamiseks, sh tasu üle kauplemisele, asukoha kokkuleppimisele jms. Samuti on võimatu aru saada, miks peaks olema perversse seksuaalmängu osaks selle üle kurtmine, et vestleja kustutas kogemata ära oma vestluspartneri telefoninumbri ja palumine, et too talle selle numbri uuesti saadaks. Potentsiaalselt perverssustena hinnatavaid sõnavõtte on vaid paar üksikut. Samuti viitab seksuaalaktile ca pooleteist tunnine ajavahe kell 3:16 ja 4:44 saadetud sõnumite vahel: sel perioodil toimuski esiteks suguline tegevus, mil S.V. ja U. Austa said suhelda vahetult, ja teiseks U. Austa liikumine sellisesse kohta, kust ta sai saata S.V. ile igatseva sõnumi. Loomulikult on väga oluline ka selle sõnumi sisu. See viitab üheselt tõigale, et U. Austa plaan õnnestus: S.V. võttis tema peenise endale suhu.
  9. Eelöeldut kinnitab ka sideettevõtjalt saadud teave (kd 1, tl 104–107). Nimelt nähtub sellest infost, et U. Austa kasutatud telefoninumbrilt helistati kell 3:19 ja 3:26 S.V. i kasutuses olnud telefoninumbrile. Niisiis jätkati iha.ee portaalis alustatud vestlust telefoni teel: kohe pärast seda, kui U. Austa oli palunud portaalis S.V. il saata talle veel kord oma telefoninumbri, helistaski U. Austa S.V. ile. Miks ta tegi seda kuue minuti jooksul kaks korda, pole võimalik öelda. Suure tõenäosusega oli põhjus seotud kokkusaamise asukohaga: U. Austale võis täpne kokkusaamiskoht segaseks jääda ja ta võis selle täpsustamiseks üle helistada või võis ta anda teada, et ta jõudis esimeses telefonikõnes kokkulepitud kohta pärale. Ka kinnitavad sideettevõtja andmed seda, et U. Austa ja S.V. kohtusid XXX lähedal: U. Austa telefon asus selle aadressi lähedal olevate tugimastide piirkonnas.
  10. Viljatuks jäävad kaitsja ja U. Austa püüded panna sideettevõtjalt saadud andmete tähenduslikkus kahtluse alla. Kaitsja eksib väites, et U. Austa helistas
  11. septembri 2018 öösel peale S.V. i veel teistelegi inimestele. Ilmselt lähtub kaitsja sideettevõtjalt saadud info alusel tehtud tabelist nr
  12. Sellest tabelist ilmneb tõesti, et U. Austa telefon on teinud peale kõnede S.V. ile veel mitmeid kommunikatsioonitoiminguid. Tabelit lähemalt uurides on aga ilmne, et need toimingud ei kujutanud endast telefonikõnesid. Nende puhul on n-ö kasutaja lahtris kanne „mobile_data“. Seega oli tegemist internetikommunikatsiooniga: nt on võimalik see, et U. Austa telefoni mingid programmid tegid uuendusi, tööle läks mõni äpp vms. Ka ei veena kolleegiumit kuidagi kaitsja viitamine sellele, et U. 7
(20)Austa telefon oli mitmete erinevate jaamade mõjupiirkonnas – ja sellest lähtuvalt ei saanud mingit seksuaalakti toimuda (sest U. Austa oli pidevalt liikvel). Esiteks on oluline see, et linnas on tugijaamu palju ja telefon võib pidevalt vahetada tugijaama, millega ta ühendust hoiab. Niisiis on kõigiti võimalik, et XXX lähedal paiknev telefon n-ö suhtleb lühikese ajavahemiku jooksul tugijaamadega, mis asuvad Raatuse ja Paju tänavatel ning Sõpruse puiesteel (vt ka kaarti, kd 1, tl 107). Kaugemale tugijaamale viitab alles 3:45 tehtud kanne YlenurmeD1, mis viitab Ülenurme vallas paiknevale tugijaamale. Ülenurme vald ei asu Annelinnast kuigi kaugel, aga siiski mõneti eemal. Seetõttu võib eeldada, et kella 3:45ks oli U. Austa XXX juurest Ülenurme suunas liikunud. See aga ei tähenda seda, et U. Austal ei jäänud aega oraalseksiks S.V. iga: selline seks võib kesta vaid paar minutit ja U. Austa isegi avaldas iha.ee vestluses soovi „pigem kahkukaks“ (kd 1, tl 94).
  1. Ülal leitut toetavad ka S.V. i ütlused. Kannatanu kõneleb igati usutavalt sellest, mismoodi ta pani küllaltki pika perioodi kestel raha eest toime mitmesuguseid sugulisi tegusid erinevate meestega. Niisiis on kõigiti loogiline, et muu hulgas oli S.V. i seksuaalpartneriks U. Austa. Sellele, et S.V. fotolt U. Austat ära ei tundunud, ei omista ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga kuigivõrd suurt tähendust. Esimese astme kohus märgib igati nõustumisväärselt, et mitte ära tundmist saabki kõigepealt põhjendada sellega, et S.V. il oli olnud seksuaalsuhteid väga paljude meestega – seega on kõigiti võimalik, et ühekordne lühiajaline sekspartner talle meelde ei jäänud. Seda arusaama ei lükka ümber ka U. Austa tätoveeringud: esiteks on tänapäeval tätoveeringud paljudel inimestel (ehk tätoveering pole midagi väga erilist ja sellest johtuvalt meelde jäämist väärivat) ja teiseks viitas prokurör ringkonnakohtu istungil igati loogikaga kooskõlaliselt sellele, et U. Austa ei pruukinud kuigivõrd palju riideid ära võtta ning seepärast on võimalik, et S.V. suurt osa U. Austa tätoveeringutest ei näinudki. On ilmne, et U. Austa õigeks mõistmist ei saa kuidagi tingida tõik, et S.V. ei teadnud U. Austa (ees)nime: iha.ee portaalis U. Austa enda nime ei avaldanud ja on kõigiti alust eeldada, et seda ei öelnud U. Austa S.V. ile ka nende (lühikese) koos olemise kestel – või kui ütleski, siis läks see S.V. il lihtsalt meelest ära.
  2. Apellatsioonikohus nõustub esimese astme kohtuga selleski, et U. Austa sai aru, et S.V. oli noorem kui 18-aastane. Oluline pole see, kas U. Austa mõistis seda juba S.V. iga kommunikatsioonivahendite abil lävides. Olgu siiski märgitud, et kriminaalkolleegium ei jaga U. Austa ega tema kaitsja arusaama, et U. Austa ei saanud S.V. iga veebi teel suheldes pidada toda alaealiseks tulenevalt sellest, et iha.ee portaali tohivad kasutada vaid täiskasvanud. Nimelt on üldteada, et internetis on väga hõlbus oma vanuse kohta valetada. Küll aga mõistis U. Austa S.V. i alaealisust hiljemalt sel hetkel, mil ta S.V. iga kokku sai. Kõigiti asjakohased on maakohtu viited S.V. ist tehtud fotodele ja S.V. i ülekuulamise videosalvestusele, niisamuti nende tõendite põhjal tehtud järeldused: on ilmselge, et
  3. aastal 15-aastaseks saanud S.V. nägigi nii noor välja. Seda arvestades pole kuigivõrd oluline, kas aknet esineb ka S.V. ist vanematel inimestel. Olgu märgitud vaid niipalju, et paljud inimesed seostavad aknet just teismeeaga, mistõttu võidakse kellegi näos aknet nähes teha tihtipeale järeldus, et n-ö akne kandja ei ole veel täiskasvanu. Aga veelkord: akne on väheoluline, sest S.V. ile (või õigemini: temast
  4. aastal tehtud jäädvustusele) peale vaadates on kohe aru saada, et tegemist on alla 18-aastase inimesega. Kolleegiumil pole mingit alust arvata, et seda ei mõistnud U. Austa. Ei ole ju põhjust väita, et U. Austa oleks mõne sellise vaimse häirega, mis ei võimaldanuks tal taibata äsja ilmselgeks nimetatut:
  5. aastal laps olnud S.V. nägigi toona nõnda välja. Samuti on paslik märkida, et U. Austa on ise lapsi üles kasvatanud ja oskab seetõttugi laste vanust hinnata. Ringkonnakohut ei suuna teistsugusele seisukohale seegi, et U. Austa ja S.V. võisid kohtuda sellises paigas, kus polnud kuigivõrd valgust. On välistatud, et kohtumispaik oli kottpime. Esiteks on linnas mõningast valgust ka öösiti. Teiseks poleks loogiline, et kaks inimest lepivad kokku kohtumise täiesti valgustamata paigas ja tõepoolest saavadki seal kokku: kottpimedas oleks ju väga keeruline aru saada, et keegi teine üldse seal on, saati siis koos selle teisega midagi (füüsilist) ette võtta. Niisiis oli kohtumispaik kindlasti mõningal määral valgustatud. See aga oli piisav, et teise inimese nägu näha. Arvestades S.V. i ilmset alaealisust, sai U. Austa S.V. i lapseealisusest aru ka 8
(20)kehva valgustatuse tingimustes. Lisaks ei saa mitte kuidagi unustada ära kohtumise eesmärki. Ei olnud ju S.V. mõni postiljon, pakikuller, taksojuht vms, kelle osutatav teenus on täielikult (või suuresti) impersonifitseeritud. U. Austa soovis, et S.V. teda seksuaalselt rahuldaks. Sellise „teenuse“ puhul on selle osutaja isik n-ö kliendile väga oluline. Niisiis on täiesti kindel, et U. Austa uuris S.V. i nägu suure huviga – ja seda ka hämaruses. 41. Järgnevalt tuleb hinnata, kas U. Austa tegu on peetud õigesti

§ 1451lg 1 päraseks kuriteoks.

42. Kõigepealt tõdeb ringkonnakohus siiski, et

§ 1451lg 1 sõnastus pole õnnestunud – ja seda suisa kahes mõttes.

  1. Esiteks näib see norm vaid tema enda teksti lugedes viitavat sellele, et tasu või muud hüve peab olema lubatud või antud (vt nende kahe alternatiivi kohta otsuse järgmist punkti) alaealisega suguühendusse astuvale isikule. Näiteks võiks tegemist olla olukorraga, kus keegi seksib alaealisega seetõttu, et too ise pakub talle raha; või on tegemist hoopis seksimisega olukorras, kus raha pakkujaks on keegi kolmas isik (nt soovib A vändata pornofilmi sellest, kuidas täisealine B seksib alaealise Cga – ja seetõttu pakub A B-le filmis osalemiseks raha). Siiski saab paragrahvi pealkirja (alaealiselt seksi ostmine) lugedes jõuda järeldusele, et tasu või muu hüve peab olema suunatud alaealisele.
  2. Ka ei saa jätta tegemata seadusandjale etteheidet puutuvalt formuleeringusse „rahalise tasu või mis tahes muu hüve eest“. Olgu paralleelina viidatud

§-le 298, mis sätestab vastutuse altkäemaksu lubamise või andmise eest. Seega on

§ 298

lugedes selgelt näha, et karistatav on nii see, kui keegi annab ametiisikule mõista, et ta toimetab tollele käsutusse mingisuguse hüve, kui ka see, kui mõni hüve tõepoolest ametiisiku käsutusse toimetatakse. Niisamuti kõneldakse lubamisest või andmisest

§-s 162 (valimisvabaduse rikkumine), §-s 2981 (mõjuvõimuga kauplemine) ja §s 4024 (altkäemaksu andmine erasektoris). Neid näiteid silmas pidades jätab

§ 1451lg-s 1 kasutatud konstruktsioon vähemalt esmapilgul mõneti nõutuks.

Kriminaalkolleegium soostub siiski maakohtuga ja tolle viidatud kirjandusallikas (Kurm –

. Kommentaar.

  1. trükk, § 1451/5) leituga, et karistusnorm katab ka olukorrad, kus tasu või muud hüve küll lubatakse – ja laps sooritab seksuaalakti just selle preemia saamise lootuses –, ent seda hiljem siiski üle ei anta. Nimelt on võimalik sõnastuse „tasu või muu hüve eest“ alla paigutada nii tasu või muu hüve lubamine kui ka tasu maksmine või muu hüve andmine. Sealjuures on võimalik seegi, et tasu või muu hüve lubajaks või andjaks ei olegi lapsega sugulist tegu toime panev inimene, vaid mõni kolmas isik (nt hüpoteetiline pornofilmi produtsent). Normi mõistetavuse, keelelise korrektsuse ja seaduse sõnastusliku ühtsuse huvides oleks olnud siiski tervitatav, kui seadusandja oleks üheselt sätestanud, et silmas peetakse nii tasu või muu hüve lubamist kui ka tegelikku välja maksmist või andmist.
  2. Nagu öeldud, pani U. Austa oma suguti S.V. ile suhu. Selline tegu kujutab endast suguühendusse astumist: vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-95-04, p
  3. S.V. võttis U. Austa peenise endale suhu seetõttu, et U. Austa oli lubanud anda selle eest S.V. ile 10 eurot. Niisiis astus S.V. U. Austaga suguühendusse rahalise tasu eest, täpsemalt rahalise tasu lubamise eest. S.V. oli 15-aastane ehk alla 18-aastane isik. Niisiis täitis U. Austa

§ 1451lg 1 objektiivse koosseisu.

46. U. Austal oli tahtlus kõigi objektiivse koosseisu elementide suhtes (

§ 15lg 1).

Esiteks mõistis U. Austa seda, et ta paneb oma suguti S.V. ile suhu. Teiseks sai U. Austa aru, et S.V. võtab tema peenise suhu seetõttu, et U. Austa oli lubanud S.V. ile selle eest 10 eurot. Kolmandaks mõistis U. Austa sedagi, et S.V. oli alla 18-aastane: vt otsuse p 40. 47. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Niisiis on U. Austa süüdi tunnistamine

§ 1451lg 1 järgi alaealiselt seksi ostmises seaduslik.

Ka on korrektne U. Austale mõistetud karistus. Niisiis jääb nii U. Austa kui ka tema kaitsja apellatsioon rahuldamata. 9

(20)II 48. Järgnevalt peatub kriminaalkolleegium tulirelva ebaseadusliku käitlemise süüdistusel. Kuivõrd juba maakohtus vaieldi

§ 418

deliktistruktuuri erinevate elementide üle ja et selline vaidlus on jätkunud ka apellatsioonimenetluses, peab ringkonnakohus vajalikuks

§ 418kogu deliktistruktuuri läbi analüüsimist.

  1. Kõigepealt uurib kriminaalkolleegium, kas menetluse esemeks olnud Stalker on tulirelv.
  2. Sellega seoses selgitab ringkonnakohus kõigepealt relvaekspertiisi puutuvat. KrMS § 95 lg 1 kohaselt on ekspert isik, kes rakendab ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. Käesolev otsus kinnitab ilmekalt, et küsimus selle kohta, kas mingi seade on tulirelv, on õiguslik (vt all). Seega ei saa relvaekspert öelda, kas talle ekspertiisiks antud seade kujutab endast tulirelva. Küll aga saab (ja peabki) ekspert ütlema nt seda, kas seadmest saab (või on kunagi saanud) püssirohugaaside, põlemisgaaside või plahvatusgaaside tulemusena tekkinud gaasisurve toimel lasta suunatult välja lendkeha, kas seadmest on kunagi püssirohugaaside, põlemisgaaside või plahvatusgaaside tulemusena tekkinud gaasisurve toimel lastud suunatult välja lendkeha, kas seadet on kuidagi modifitseeritud, kas ja kuidas seda oleks võimalik modifitseerida ning kui hõlbus see oleks jms. Niisiis ei saa U. Austa juurest saadud Stalkerit pidada tulirelvaks läbi väite, et relvaeksperdi hinnangul on tegemist tulirelvaga (kd 1, tl 54). Maakohus nii (lõppkokkuvõttes) (õigesti) ei talitanudki, vaid analüüsis seda küsimust ise. Seda teeb järgnevalt ka ringkonnakohus.
  3. Tulirelva definitsioon esitatakse RelvS § 11 p-s
  4. Seetõttu peab kriminaalkolleegium korrektseks analüüsi alustamist just sellest kesksest sättest, mitte aga

§-s 876, nagu toimis maakohus (

§ 876

kohta vt otsuse p-d 60–66).

§ 11p 1 definitsioon muutus viimati 1.

märtsil 2020 (ehk pärast maakohtu otsuse tegemist). Muudatus võib olla oluline tulenevalt

§ 5

lg 2 ls-st 1, mille kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. Niisiis poleks U. Austat võimalik karistada, kui tema teo toime panemise ajal kehtinud seaduse järgi oleks Stalker olnud tulirelv, nüüd ta seda aga enam poleks. Enne

  1. märtsi 2020 kõlas RelvS § 11 p 1 nõnda: „Tulirelv [on] relv või seade, mis on ette nähtud või mida on võimalik kohandada püssirohugaaside, põlemisgaaside või plahvatusgaaside tulemusena tekkinud gaasisurve toimel suunatult välja laskma lendkeha.“. Selle normi praegu kehtiv sõnastus on niisugune: „Tulirelv [on] relv või seade, mis on ette nähtud või mis on kohandatud püssirohugaaside, põlemisgaaside või plahvatusgaaside tulemusena tekkinud gaasisurve toimel suunatult välja laskma lendkeha.“.
  2. Nii kuni
  3. märtsi 2020 kehtinud kui ka praegu maksvusel oleva RelvS § 11 p 1 kohaselt sai tulirelvaks pidada „relva või seadet“. Mida tähendab relv, on keeruline öelda. Relvaseaduses relva mõistet vähemalt üheselt arusaadavalt ei avata. Vähemasti praeguse asja raames pole see aga ka oluline. Nimelt on viitamine relvale RelvS § 11 p-s 1 üleliigne: piisanud oleks üksnes seadmest kõnelemisest. Seade on õigekeelsussõnaraamatu kohaselt omavahel ühendatud seadiste või plokkide kogum. Teisisõnu saab seadmeks pidada mingite asjade, st kehaliste esemete (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 49 lg 1) kogumit. Stalker oligi seade, sest ta koosnes mitmest asjast (raamist, relvarauast, kelgust, löögipäästemehhanismist ja padrunisalvest (vt ekspertiisiakti: kd 1, tl 53–55)).
  5. märtsini 2020 jõus olnud RelvS § 11 p 1 järgi oli tulirelv kõigepealt seade, mis on ette nähtud püssirohugaaside, põlemisgaaside või plahvatusgaaside tulemusena tekkinud gaasisurve toimel suunatult välja laskma lendkeha; nii on see ka praegu. Seega tuleb otsustada, kas U. Austalt saadud Stalker oli ette nähtud püssirohugaaside, põlemisgaaside või plahvatusgaaside tulemusena tekkinud gaasisurve toimel suunatult välja laskma lendkeha. Mingi seade on püssirohugaaside, põlemisgaaside 10

(20)või plahvatusgaaside tulemusena tekkinud gaasisurve toimel suunatult lendkeha välja laskmiseks ette nähtud siis, kui seadme valmistaja seab sellise toime endale eesmärgiks. Nii on see näiteks nii professionaalsete relvatootjate kui ka (ebaseaduslikult) hobi korras relvi valmistavate isikute puhul. Relvaekspertiisi aktist nähtub, et Stalker valmistati Türgis, et sellele oli paigaldatud suudmekork ja et suudmekorgi olemasolul ei saanud püstolist mingit lendkeha välja lasta. Niisiis saab öelda, et Stalkeri valmistaja (ilmselt mõni relvatehas Türgis) (või selle valmistaja inimesest esindaja) ei olnud seadnud endale eesmärgiks, et Stalkerist saaks püssirohugaaside, põlemisgaaside või plahvatusgaaside tulemusena tekkinud gaasisurve toimel suunatult välja lasta lendkeha. Niisiis ei olnud Stalker selliselt toimimiseks ette nähtud ei kehtetu ega kehtiva RelvS § 11 p 1 tähenduses.
  1. Järgmiseks tuleb analüüsida, kas Stalkerit oli võimalik kohandada püssirohugaaside, põlemisgaaside või plahvatusgaaside tulemusena tekkinud gaasisurve toimel suunatult välja laskma lendkeha või kas Stalker oli selliselt toimimiseks kohandatud.
  3. märtsil 2020 jõustunud seadusemuudatus puudutaski kohandamist. Kui varem peeti tulirelvaks „relva või seadet, mis on ette nähtud või mida on võimalik kohandada püssirohugaaside, põlemisgaaside või plahvatusgaaside tulemusena tekkinud gaasisurve toimel suunatult välja laskma lendkeha“, siis praegu on tulirelv „relv või seade, mis on ette nähtud või mis on kohandatud püssirohugaaside, põlemisgaaside või plahvatusgaaside tulemusena tekkinud gaasisurve toimel suunatult välja laskma lendkeha“.
  4. jaanuaril 2020 koostatud seletuskirjas muudatusettepanekute kohta seaduseelnõu nr 62 teise lugemise juurde märgitakse selle muudatuse kohta järgmist: „Muudatus „on kohandatud“, praeguse seaduse sõnastuse „mida on võimalik kohandada“ asemel toob paremini esile EL tulirelvadirektiivi eesmärgi – inimest ei ole võimalik vastutusele võtta oletusliku kuriteokavatsuse, vaid ainult reaalse seadusevastase tegevuse eest. Karistada on võimalik vaid isiku teadlikku ebaseaduslikku tegevust, kui ta näiteks õhupüssi või gaasipüstoli töötleb tööriistade abil ümber esemeks, mis vastab tulirelva kriteeriumitele. Esemele, mida veel ei ole tulirelvaks ümber kohandatud, ei saa laiendada ka tulirelva definitsiooni.“ (lk 14). Seega soovis seadusandja tulirelva määratlust kitsendada: algselt tulirelvaks mitte ette nähtud seadet saab kehtiva RelvS § 11 p 1 järgi pidada tulirelvaks üksnes siis, kui see seade on juba kohandatud gaasisurve toimel lendkeha välja laskmiseks, mitte aga veel niisuguses olukorras, kus kohandamist toimunud ei ole (aga see võiks toimuda).
  5. Ringkonnakohtu hinnangul on mingi seade kohandatud püssirohugaaside, põlemisgaaside või plahvatusgaaside tulemusena tekkinud gaasisurve toimel suunatult lendkeha välja laskmiseks juhul, kui algselt sellel eesmärgil mitte valmistatud seadet niisuguse sihiga modifitseeritakse. Seda saab öelda U. Austa juurest leitud Stalkeri kohta: suudmekorgi eemaldamine kujutas endast Stalkeri kohandamist püssirohugaaside, põlemisgaaside või plahvatusgaaside tulemusena tekkinud gaasisurve toimel suunatult lendkeha välja laskmiseks. Niisiis oli Stalker
  6. juunil 2019 tulirelv täna kehtiva RelvS § 11 p 1 mõttes. Seega ei saa öelda, et praegu oleks maksvusel RelvS § 11 p 1 selline redaktsioon, mis välistaks U. Austa vastutuse tulenevalt

§ 5lg 2 ls-st 1. 57. Järgnevalt tuleb aga vaagida, kas Stalker oli tulirelv ka enne 1. märtsi 2020 maksvusel olnud Relv

S § 11 p 1 tähenduses – sest kui ta seda ei olnud, ei õigustaks U. Austa vastutusele võtmist ka tõsiasi, et praegu jõus oleva RelvS § 11 p 1 kohaselt on tegemist tulirelvaga. Otsuse üle-eelmises punktis märgitust tulenevalt oli Stalker tõepoolest tulirelv ka RelvS § 11 p 1 eelmise redaktsiooni järgi. Olgu meelde tuletatud: 1. märtsi 2020 seadusemuudatusega soovis seadusandja RelvS § 11 p 1 rakendusala kitsendada. Seega saab öelda, et kui mingi ese on tulirelv täna jõus oleva RelvS § 11 p 1 tähenduses, on ta seda enam vaadeldav tulirelvana selle sätte eelmise redaktsiooni mõttes. Nii tulebki öelda, et mõiste „seade, mida on võimalik kohandada lendkeha välja laskmiseks“ hõlmab mitte üksnes seadmeid, mida saab lendkeha välja laskmiseks modifitseerida, vaid ka seadmeid, mida juba ongi sel 11

(20)eesmärgil modifitseeritud. Teistsugune tõlgendus oleks ebaloogiline: see jätaks välja märksa ohtlikumad seadmed (juba modifitseeritud) kui ta kataks (alles modifitseerimist vajavad).
  1. Niisiis on selge, et
  2. juunil 2019 oli Stalker igal juhul tulirelv RelvS § 11 p 1 mõttes: seda nii seaduse toona maksvusel olnud kui ka täna kehtiva redaktsiooni järgi.
  3. Süüdistuse õigsuse hindamise ja süü suuruse osas on aga oluline seegi, kas Stalker oli RelvS § 11 p 1 järgne tulirelv ka juba enne
  4. juunit
  5. Sellega seoses on oluline, millal Stalkerilt suudmekork eemaldati. Ringkonnakohus tuvastab, et see juhtus kohe pärast Stalkeri ostmist, st
  6. aasta kevadel. Kriminaalkolleegium ei näe alust kahelda U. Austa väites, et ta ostis selle püstoli enese kaitsmiseks. Oluline on seegi, et relvaekspertiisi akti kohaselt on Stalkeri rauast tõenäoliselt lastud. Neid tõendeid koos analüüsides leiabki ringkonnakohus, et U. Austa eemaldas suudmekorgi kohe pärast Stalkeri ostmist ja proovis Stalkeriga (edukalt) lasta – või lasi U. Austa seda teha (st eemaldada korgi ja/või lasta) mõnel teisel isikul. Niisiis oli Stalker RelvS § 11 p 1 pärane tulirelv kogu süüdistuses kajastatud perioodi:
  7. jaanuarist kuni
  8. juunini
  9. Et ta oli seda ka alates kuni
  10. märtsini 2020 kehtinud RelvS § 11 p 1 redaktsiooni jõustumisest, st alates
  11. juulist 2018 kuni
  12. detsembrini 2018, tuleb juhinduvalt KrMS § 268 lg-st 1 tähelepanuta jätta: süüdistus
  13. jaanuarile 2019 eelnevat aega ei puuduta.
  14. Et aga senises menetluses on Stalkerit loetud tulirelvaks RelvS § 876 alusel, peatub ringkonnakohuski äsja viidatud normil.
  15. RelvS § 876 jõustus
  16. jaanuaril
  17. Praegu võib olla asjasse puutuv selle paragrahvi esimene lõige, mis on sõnastatud nii: „Hoiatus- ja signaalrelva, mida on võimalik kohandada püssirohu toimel haavli, kuuli või lendkeha väljalaskmiseks või mis ei vasta käesoleva seaduse alusel kehtestatud tehnilistele nõuetele, käideldakse käesoleva seadusega kehtestatud piiratud tsiviilkäibega relva käitlemise korra kohaselt.“
  18. Hoiatus- ja signaalrelv on RelvS § 11 p 7 järgi seade, millel on padrunipesa ja mis on valmistatud üksnes paukpadrunite või pürotehnilise signaali andmiseks mõeldud laskemoonaga tulistamiseks ning mida ei ole võimalik kohandada püssirohu toimel haavli, kuuli või lendkeha väljalaskmiseks. Relvaekspertiisiakti alusel saab öelda, et Stalker on seade, millel on padrunipesa ja mis oli valmistatud üksnes paukpadrunite või pürotehnilise signaali andmiseks mõeldud laskemoonaga tulistamiseks. Küll aga nähtub ülal toodust, et pole võimalik öelda, et Stalkerit polnud võimalik kohandada püssirohu toimel haavli, kuuli või lendkeha väljalaskmiseks. Seega tekib küsimus, kas tuleks öelda, et Stalker ei olnudki hoiatus- ja signaalrelv RelvS § 11 p 7 mõttes ja sellest tulenevalt ei saa tema suhtes kohaldada ka RelvS §
  19. Kriminaalkolleegiumi hinnangul olukord siiski selline pole. RelvS § 11 p 7 sõnastus pole kuigi õnnestunud: piisanud oleks sellest, kui hoiatus- ja signaalrelva oleks defineeritud kui seadet, millel on padrunipesa ja mis on valmistatud üksnes paukpadrunite või pürotehnilise signaali andmiseks mõeldud laskemoonaga tulistamiseks. Nii seda sätet ringkonnakohtu hinnangul lugeda tulebki: see ilmneb RelvS § 876 lg-st
  20. Nimelt nähtub RelvS § 11 p-st 7 koostoimes § 876 lgga 1, et a) hoiatus- ja signaalrelv on seade, millel on padrunipesa ja mis on valmistatud üksnes paukpadrunite või pürotehnilise signaali andmiseks mõeldud laskemoonaga tulistamiseks, et b) kui seda seadet ei ole võimalik kohandada püssirohu toimel haavli, kuuli või lendkeha väljalaskmiseks või kui see seade vastab relvaseaduse alusel kehtestatud tehnilistele nõuetele, on tegemist piiramata tsiviilkäibega relvaga ja et c) kui seda seadet on võimalik kohandada püssirohu toimel haavli, kuuli või lendkeha väljalaskmiseks või kui see seade ei vasta relvaseaduse alusel kehtestatud tehnilistele nõuetele, kohaldatakse talle piiratud tsiviilkäibega relva käitlemise korda.
  21. Eelöeldu tähendab, et Stalkerile tuleb kohaldada piiratud tsiviilkäibega relva käitlemise korda: see oli hoiatus- ja signaalrelv, mida oli võimalik kohandada püssirohu toimel haavli, kuuli või lendkeha 12
(20)väljalaskmiseks. Selle kohta, et mõiste „on võimalik kohandada“, hõlmab ka olukordi, kus kõnealust objekti juba „on kohandatud“, vt otsuse p
  2. Lisaks tuleb Stalkerile kohaldada piiratud tsiviilkäibega relva käitlemise korda ka seetõttu, et see seade ei vastanud relvaseaduse alusel kehtestatud tehnilistele nõuetele. Asjasse puutuv on Siseministri
  3. märtsi 2019 määrus nr 13 „Tehnilised nõuded hoiatus-ja signaalrelvadele ning akustilistele relvadele“. Selle määruse § 2 p 4 sätestab, et kõik relvarauda paigaldatud takistused peavad olema püsivad, nii et neid ei ole võimalik eemaldada ilma hoiatus- ja signaalrelva padrunipesa või relvarauda hävitamata. Stalker puhul see nii ei olnud: selle suudmekork oli relva töökorda jättes hõlpsasti eemaldatav. Läbi määruse nr 13 tuleb tulirelva käitlemise ette heitmine U. Austale kõne alla aga alles
  4. märtsist 2019, mil see määrus kehtima hakkas.
  5. Viimaks tuleb seoses RelvS § 876 lg-ga 1 otsustada sedagi, kas ja kuidas on RelvS § 876 lg 1 rikkumisest ilmnevast tõsiasjast, et Stalkeri osas on vaja juhinduda piiratud tsiviilkäibega relva käitlemise korrast, võimalik teha järeldust, et Stalkerit tuleb pidada tulirelvaks

§ 418mõttes. Piiratud tsiviilkäibega relvi (relvaliike) on Relv

S § 19 lg 1 kohaselt terve hulk: hõlmatud pole üksnes tuli-, vaid ka gaasi-, pneumo-, külm- ja akustilised relvad. Seega tekib küsimus, miks ei võiks Stalker olla paigutatav gaasi-, pneumo-, külm- või akustilise relva mõiste alla – ja sellisel juhul poleks teda võimalik

§-ga 418 hõlmata. See on seletatav sellega, et Stalkerist sai relvaekspertiisi akti kohaselt pärast suudmekorgi eemaldamist lasta lendkeha välja püssirohugaaside tulemusena tekkinud gaasisurve toimel. Et lendkeha väljutamist võimaldab püssirohi, saab öelda, et ainuke asjasse puutuv piiratud tsiviilkäibega relv (relvaliik) saab olla tuli-, mitte aga gaasi-, pneumo-, külm- või akustiline relv. 66. Eeltoodust lähtuvalt on võimalik öelda, et Stalker oli tulirelv

§ 418mõttes ka tulenevalt Relv

S § 876 lg-st

  2. Obiter dictum-korras märgib ringkonnakohus seoses RelvS § 876 lg-ga 1 järgmist. Ülal öeldust nähtub, et RelvS § 11 p 1 eelmise redaktsiooni kehtimise ajal polnud mõtet RelvS § 876 lg 1 määratlusel, mille järgi tuleb sellistele hoiatus- ja signaalrelvadele, mida on võimalik kohandada püssirohu toimel haavli, kuuli või lendkeha väljalaskmiseks, kohaldada piiratud tsiviilkäibega relva (täpsemalt tulirelva) käitlemise korda: sellised hoiatus- ja signaalrelvad olid RelvS § 11 p 1 mõttes niikuinii tulirelvad. RelvS § 11 p 1 viimase muudatuse valguses näib aga RelvS § 876 teistmoodi ebaloogiline. Olgu meelde tuletatud, et seadusandja soovis selle muudatuse abil tagada, et tulirelva definitsiooni ei laiendataks esemele, mida ei ole veel tulirelvaks ümber kohandatud. Ometigi teeb RelvS § 876 lg 1 seda endiselt: seadme pidamiseks tulirelvaks piisab sellest, et seadet on võimalik vastavalt kohandada. 68.

§ 418lg 1 koosseisutegu on käitlemine. See mõiste on avatud Relv

S § 11 lg-s 2: valmistamine, müük, soetamine, omamine, valdamine, hoidmine, hooldamine, kandmine, edasitoimetamine, vedu, sissevedu, väljavedu, võõrandamine, pärimine, leidmine, hävitamine, parandamine, ümbertegemine, laskekõlbmatuks muutmine, lammutamine ja laenutamine. Praegu oli tegemist nii valdamise kui hoidmisega: kuivõrd Stalker oli U. Austa valduses olnud kinnisasjal, teostas U. Austa püstoli üle tegelikku võimu (ta võis relvaga oma äranägemise järgi toimetada). 69.

§ 418

lg-s 1 nimetatud „ebaseaduslikkus“ on objektiivse koosseisu element (Pikamäe –

. Kommentaar. 4. trükk, § 418/3.5). Ebaseaduslik on relva käitlemine muu hulgas juhul, kui isikul pole relvaluba. Nimelt annab relvaluba RelvS § 34 lg 2 ls 1 kohaselt loa omajale õiguse käidelda relvaloale kantud relva või sama liiki relva ja selle laskemoona ning helisummutit ja lasersihikut relvaseaduse ning selle alusel kehtestatud õigusaktidega sätestatud tingimustel ja korras. Pole oluline, kas riik kõnealuse tulirelva käitlemiseks relvalubasid väljastab või mitte: ilma relvaloata on tulirelva 13

(20)käitlemine ebaseaduslik nii relva puhul, mille käitlemiseks lubasid iseenesest väljastatakse, kui ka relva puhul, mille käitlemiseks lubasid välja ei anta. U. Austal Stalkeri käitlemiseks relvaluba polnud, mistõttu oli püstoli käitlemine tema poolt ebaseaduslik. 70. Niisiis täitis U. Austa

§ 418lg 1 objektiivse koosseisu.

  1. Subjektiivne koosseis eeldab tulenevalt § 15 lg-st 1 tahtlust kõigi objektiivse koosseisu elementide osas.
  2. Maakohtu hinnangul ei olnud U. Austal tahtlust selles, et Stalker kujutab endast tulirelva. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei soostu.
  3. Õigusteoorias eristatakse deskriptiivseid ja normatiivseid koosseisuelemente (kooseisutunnuseid) (Sootak. Karistusõigus. Üldosa. 2018, VI/25). Deskriptiivsed koosseisuelemendid on sellised, mille tähendus langeb üldkeeles ja õiguskeeles kokku: nt inimene (§ 113) või hoone (§ 266). Normatiivsed koosseisutunnused aga kujutavad endast juriidilisi mõisteid, mis ei pruugi (eeskujulike) õigusteadmisteta inimesele (korrektselt) mõistetavad olla: nt dokument (§ 344) või võõras (§ 199). Kui teo toimepanija tajub valesti mõnda deskriptiivset koosseisutunnust, on alati tegemist koosseisutahtlust välistava eksimusega ehk koosseisueksimusega

§ 17

lg 1 mõttes: näiteks kui A laseb pimedas maha B, keda ta peab hernehirmutiseks, ei vastuta A

§ 113

lg 1 järgi B tapmise eest (seda isegi juhul, kui A-l oleks enne lasku olnud võimalik veenduda, et sihikule võetav objekt pole mitte hernehirmutis, vaid inimene). Normatiivse koosseisuelemendi vääralt tajumine aga võib tähendada nii koosseisu- (

§ 17

lg 1) kui ka keelueksimust (

§ 39

lg 1) ehk selline eksimus võib nii tahtluse puutumata jätta kui ka selle välistada. Kui olukord selline ei oleks – st kui normatiivse koosseisutunnuse vääriti mõistmine välistaks tahtluse alati –, saaksid paljusid süütegusid panna tahtlikult toime üksnes (eeskujulike õigusteadmistega) juristid (Rengier. Strafrecht. Allgemeiner Teil.

  1. Auflage, § 15/4). Oluline on hoopiski see, kas isik saab aru koosseisuelemendi sisulisest tähendusest ehk üldisest sotsiaalsest tähendusest ehk lähtub õiguskeelest pärinevale tunnusele üldkeeles antud paralleelhinnangust (vt nt Riigikohtu otsuseid 3-1-1-92-05, p 6, 3-1-1-96-06, p 19 ja 3-1-1-98-15, p 94).
  2. Näide selle kohta, kus eksimuses olija saab koosseisutunnuse sisulisest tähendusest aru: A on kuulnud, et juriidilises mõttes pole loomad asjad. Selle teadmisega tapab ta B-le kuuluva mao. A vastutab § 203 järgi võõra asja hävitamise eest, sest TsÜS § 49 lg 3 kohaselt kohaldatakse loomadele asjade suhtes kehtivaid sätteid. Tõsi, A eeldas vääralt, et madu pole asi. Samas mõistis ta igati selgelt, et madu oli kehaline ese – ja sellest piisab. Niisiis oli A-l tahtlus ka § 203 koosseisuelemendi „asi“ suhtes ning tegemist on pelga (välditava) keelueksimusega (A lähtus vääralt sellest, et mao hävitamine ei ole karistatav).
  3. Näide selle kohta, kus eksimuses olija koosseisutunnuse sisulisest tähendusest aru ei saa: A soovib osta B käsitöökauplusest vaasi, mida ta kaupluse koduleheküljel nägi. Ta helistab B-le ja teatab, et ta tahab vaasi ära osta. Pärast mõningast kauplemist hinna üle lepivad A ja B kokku, et A kannab B pangaarvele vaasi eest 300 eurot ja tuleb järgmisel päeval B poodi vaasile järgi. A maksabki raha ära ja läheb järgmisel päeval B kauplusse. Lõunase aja tõttu on pood küll suletud ja B on ära, aga A näeb kaupluse tagahoovis kasti, mille võrestiku vahelt paistvas objektis ta tunneb ära tema poolt välja valitud vaasi. Ta eeldab, et raha makstes sai ta vaasi omanikuks ja otsustab seetõttu vaasi kaasa võtta ning informeerida B-d oma käigust hiljem; nii ta talitabki. Sellises olukorras realiseeris A

§ 199järgse varguse objektiivse koosseisu. Vaas oli endiselt B omandis ehk polnud A ainuomandis ehk oli A jaoks võõras. Seda seetõttu, et pelk võlaõigusliku 14

(20)müügilepingu (võlaõigusseaduse § 208 lg 1) ja asjaõiguslepingu (AÕS § 92 lg 1 alt 2) sõlmimine veel omandi üleminekut ei tähenda. Lisaks sellele on tarvis veel ka asi üle anda (AÕS § 92 lg 1 alt 1). Praegu ei olnud B vaasi A-le üle andnud, mistõttu polnud omand üle läinud. A aga lähtus ekslikult omandi temale üle minekust. Koosseisutunnus „võõras“ on selgelt normatiivne: see on õiguslik mõiste. A lähtus tavaarusaamast, mille järgi piisab omandi tekkimiseks vastavast kokkuleppest – eriti kui ka raha on ära makstud. Seetõttu saab öelda, et A ei saanud koosseisuelemendi „võõras“ sisulisest tähendusest aru, sest eeldas, et ta võib enda ja B eelnevate sammude tõttu teha vaasiga seda, mida ta soovib. Niisiis ei olnud A-l tahtlust koosseisuelemendi „võõras“ osas ehk tema vastutus varguse eest langeb § 17 lg 1 alusel ära. 76. Praeguse asja kontekstis tähendab ülal märgitu järgmist. Eelnev põhjalik ja erinevaid õigusnorme hõlmav loetelu näitab selgelt, et

§ 418koosseisutunnus „tulirelv“ on normatiivne.

Seetõttu pole oluline, kas U. Austal oli vähemalt kaudne tahtlus selle osas, et Stalker oli tulirelv. Küsida tuleb hoopiski seda, kas U. Austal oli vähemalt kaudne tahtlus nende faktiliste asjaolude osas, mille põhjal saab anda juriidilise hinnangu, et püstoli näol oli tegu tulirelvaga; kui sellele küsimusele saab vastata jaatavalt, tuleb öelda, et U. Austa mõistis piisavalt selgelt Stalkeri n-ö tulirelva-sisulist olemust ehk tal oli tahtlus koosseisuelemendi „tulirelv“ osas. Sellele küsimusele saabki jaatavalt vastata: U. Austa oli teadlik sellest, et Stalker oli suudmekorgi eemaldamise teel muudetud seadmeks, millest oli võimalik püssirohu plahvatamise toimel lasta suunatult välja lendkeha (nt kuuli). Niisiis kattis U. Austa tahtlus koosseisutunnuse „tulirelv“.

  1. Ka oli U. Austal tahtlus koosseisuteo osas: ta sai aru, et ta võib oma elukohas olnud püstoliga oma äranägemise päraselt talitada ehk mõistis asjaolusid, mis tähendavad õiguslikus mõttes valdamist ja hoidmist.
  2. Ringkonnakohus nõustub arusaamaga, et kui relva käitlemine on objektiivses mõttes ebaseaduslik vastava loa puudumise tõttu, tuleb tahtlust sellise ebaseaduslikkuse osas jaatada siis, kui teo toimepanija ei lähtu vähemalt kaudse tahtluse tasandil ekslikult sellest, et tal luba oli (Heinrich – Münchener Kommentar zum Strafgesetzbuch.
  3. Aufalge. Waffengesetz, § 52/4). U. Austa ei eeldanud vääralt, et tal oli Stalkeri käitlemiseks luba. Niisiis tegutses U. Austa ebaseaduslikult tahtlikult.
  4. Eelöeldu tähendab, et U. Austa täitis

§ 418lg 1 subjektiivse koosseisu.

80. U. Austa tegu oli õigusvastane. Muu hulgas ei saaks süüdistatav tugineda väitele, et püstoli ostis ta seetõttu, et tema aknasse tulistati ning ta soovis end kaitsta. Teoreetiliselt võiks sellisest soovist lähtuvalt tulla kõne alla hädakaitse (

§ 28

) või vähemalt hädaseisund (

§ 29). Need mõlemad langevad aga ära.

Täpsemalt ei oleks võimalik jaatada vahetut või vahetult eesseisvat rünnet (

§ 28

) või vahetut või vahetult eesseisvat ohtu (

§ 29): väidetav U.

Austa akendesse tulistamine leidis aset mitmeid kuid enne

  1. jaanuari
  3. U. Austa süü võib välistada keelueksimus

§ 39lg 1 mõttes.

Keelueksimus on süüdistatava jaoks koosseisueksimusest märksa ebasoodsam. Nagu ülal märgitud, välistab koosseisueksimus süü tahtliku kuriteo eest igal juhul – isegi kui eksimust oleks olnud võimalik vältida (vt otsuse p 73). Keelueksimus aga reeglina vastutust ei välista, sest

§ 39lg 1 kohaselt langeb vastutus ära üksnes vältimatu eksimuse korral.

Üldjuhul on aga eksimus välditav (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-33-16, p 21). Teisisõnu kehtib rusikareegel, et seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest. 82. Ringkonnakohtu hinnangul oli U. Austa keelueksimuses, sest ta ei teadnud, et ta ei tohi Stalkerit käidelda – või vähemasti ei tohi ta seda käidelda ilma vastava loata. Küll aga oli see eksimus U. Austale välditav. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on eksimuse välditavusega seoses oluline eeskätt 15

(20)see, et Stalkerilt eemaldati pärast selle ostmist suudekork ja et seetõttu sai sellest püstolist lendkehi (nt kuule) välja lasta. Niisiis sarnanes Stalkeri toime selliste seadmete toimega, mis olid juba nende valmistamisel mõeldud plahvatuse toimel suunatult kuule jms välja laskma. See tähendab seda, et Stalker oli ohtlik asi, millega oli võimalik isegi inimest tappa – ja seda suisa mõningaselt distantsilt. Seda teadnud U. Austa oleks pidanud hakkama kahtlema ja sellest lähtuvalt välja uurima, kas niisugust eset ikkagi tohib käidelda – või vähemasti kas seda tohib käidelda ilma vastava loata (pole mingit alust kahelda selles, et normintellektiga U. Austale oli relvalubade kui selliste olemasolu teada). Et U. Austa midagi sellist uurima ei asunud – ega saanud seetõttu kelleltki ka valenõu, mis samuti oleks tema eksimuse võinud talle vältimatuks muuta –, ei saa U. Austa eksimust pidada vältimatuks. 83. Eelöeldut kokku võttes tunnistab kriminaalkolleegium U. Austa

§ 418lg 1 järgi süüdi.

III 84.

§ 418lg 1 näeb ette rahalise karistuse või vangistuse.

Rahaline karistus langeb ringkonnakohtu hinnangul ära U. Austa eelnevate korduvate kuritegude tõttu. Niisiis tuleb

§ 56lg-st 1 tulenevalt mõista U.

Austale tema süüle vastav vangistus. U. Austa süü on väike. Kõigepealt viitab sellele tõsiasi, et U. Austa oli keelueksimuses. U. Austa teo ohtlikkusaste on madal tulenevalt Stalkeri käitlemise kohast: U. Austa hoidis püstolit kodus, mitte ei kandnud seda endaga kaasas, kus seeläbi oleks võinud ohtu sattuda piiramatu ring inimesi. KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reopõhimõttest tulenevalt on vaja tuvastada, et U. Austa hankis püstoli tõepoolest hirmust oma julgeoleku ees. Relva sellisel motiivil hankimine on kindlasti väiksema ebaõigussisuga kui näiteks relva muretsemine õigusrikkumiste toime panemise sooviga. Oluline on seegi, et

§ 418pärased tulirelvad võivad olla märksa ohtlikumat laadi kui U.

Austa käideldud Stalker. Seda silmas pidades karistab ringkonnakohus U. Austat 2 kuu pikkuse vangistusega. 85. U. Austale

§ 418

lg 1 järgi karistuse mõistmine tingib vajaduse tühistada maakohtu mõistetud liitkaristus, sest liitkaristus on tarvis mõista uutel alustel: see liitkaristus peab hõlmama ka

§ 418lg 1 järgset karistust.

Kuivõrd liitkaristuse muutmisega seoses arvas maakohus U. Austa karistusest maha ka eelvangistuses viibitud aja, tuleb seegi otsustus tühistada. Ringkonnakohus arvab eelvangistusaja ise maha. 86. Seadusandja on eristanud olukordi, kus kohus menetleb varem karistatud isiku kuritegusid, mis süüdistatav pani toime a) enne tema varasemat süüdimõistmist (

§ 65

lg 1) ja b) pärast tema varasemat süüdimõistmist (

§ 65

lg 2).

§ 65

lg 1, mis viitab muu hulgas

§ 64

lg-le 1, võimaldab karistuste vaid osalist liitmist võis suisa (faktilist) liitmata jätmist,

§ 65

lg 2, milles viidet

§ 64lg-le 1 ei tehta, nõuab aga karistuste täies mahus liitmist.

Seega on olukord isikule soodsam sellisel juhul, kui ta pani menetletavad kuriteod toime enne tema varasemat süüdimõistmist. Nimelt näitab asjaolu, et isik on pannud hoolimata eelmises karistuses avalduvast riigipoolsest hukkamõistust toime uue kuriteo, et ta pole teinud karistusest kohaseid järeldusi ja karistus pole täitnud oma eesmärki, mistõttu tuleb liita uus karistus eelmisele täies mahus (Riigikohtu otsus nr 3-11-25-14, p 8).

  1. Praegu on aga U. Austat karistatud kahe (Tartu Maakohtu) otsusega:
  2. oktoobri 2016 ja
  3. novembri 2018 omaga. See muudab liitkaristuse mõistmise keeruliseks. Ringkonnakohtu hinnangul on eeskätt mõõduandev neist otsustest esimene: hoolimata tema süüdi tunnistamisest
  4. oktoobril 2016, jätkas U. Austa kuritegude sooritamist ja seetõttu peab talle liitma uute kuritegude eest mõistetud karistuse täies mahus. Enne aga tuleb see karistus, mis
  5. oktoobri 2016 karistusele täies mahus liita, moodustada. N-ö ideaalis tuleks see karistus moodustada nii, et U. Austale mõistetakse

§ 64lg-s 1 sätestatud korras liitkaristus: tuleks liita üksikkaristused, mis on mõistetud nende 16

(20)kuritegude eest, mis U. Austa on pannud toime pärast
  1. oktoobrit 2016, st üksikkaristused praeguse menetluse esemeks olevate alaealiselt seksi ostmise (1 aasta ja 6 kuud vangistust) ja tulirelva käitlemise (2 kuud vangistust) ning
  2. novembril 2018 aset leidnud mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest (4 kuulisest vangistusest pärast eelvangistuse maha arvamist järgi jäänud 3 kuud 28 päeva vangistust, mille mõistis U. Austale Tartu Maakohus
  3. märtsi 2019 otsusega kriminaalasjas nr 1-19-1011) (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-64-14, p 15.2; Pikamäe –

. Kommentaar.

  1. trükk, § 65/4.2.d). Seda aga teha ei saa, sest karistus mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest juba on
  2. oktoobri 2016 otsusega mõistetud karistusele liidetud: just äsja viidatud
  3. märtsi 2019 otsusega. Sellises olukorras on kriminaalkolleegiumi hinnangul kolm võimalust.
  4. Esiteks tuleb kõne alla see, et ringkonnakohus mõistab U. Austale

§ 64

lg 1 järgse liitkaristuse nii, et ta liidab üksnes karistuse alaealiselt seksi ostmise ja tulirelva käitlemise eest. See tähendaks seda, et nii saadud liitkaristus tuleks liita liitkaristusele, mille moodustas kohus 13. märtsi 2019 otsuses. Selliselt talitades võib aga U. Austa olukord muutuda raskemaks kui ta olnuks siis, kui

§ 64

lg 1 alusel „liidetavad“ oleks olnud karistus alaealiselt seksi ostmise eest, karistus tulirelva käitlemise eest ja karistus mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest. Nimelt oleks karistus joobeseisundis juhtimise eest võinud U. Austa lõplikku karistust suurendada vähem kui 3 kuu 28 päeva võrra ehk vähem kui ta suurendas seda 13. märtsi 2019 otsuse kohaselt: nagu öeldud, ei pruugi liitmine

§ 64lg 1 alusel tähendada täies mahus liitmist.

89. Teiseks on mõeldav järgmisel moel talitamine. Kõigepealt tuleb karistusest alaealiselt seksi ostmise eest, karistusest tulirelva käitlemise eest ja karistusest mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest moodustada

§ 64

lg 1 alusel n-ö hüpoteetiline liitkaristus („hüpoteetiline“ seetõttu, et tegelikult ei saa karistust mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest liitkaristuse moodustamisse enam haarata: sellest karistusest moodustati

  1. oktoobril 2016 mõistetud karistusele liidetav karistus juba
  2. märtsil 2019; hüpoteetiline liitkaristus otsuse resolutsioonis ei kajastuks). Seejärel tuleb selliselt saadud tulemus liita – jällegi hüpoteetiliselt –

§ 65lg 2 loogika alusel, st kogu mahus, 31.

oktoobri 2016 otsusega mõistetud karistusele. Saadud tulemus peab jääma U. Austa lõplikuks karistuseks. Formaalselt peab selle tulemuseni aga jõudma nii, et

  1. märtsi 2019 otsusega mõistetud liitkaristusele liidetakse liitkaristus, mis saadakse, kui liita karistus alaealiselt seksi ostmise eest ja karistus tulirelva käitlemise eest. Seetõttu tulebki pärast ülal kirjeldatud hüpoteetilise liitkaristuse mõistmist moodustada (tegelik) liitkaristus karistusest alaealiselt seksi ostmise eest ja karistusest tulirelva käitlemise eest (see karistus peab nähtuma ka otsuse resolutsioonist). See liitkaristus tuleks liita
  2. märtsi 2019 otsusega mõistetud liitkaristusele mitte aga täies mahus (

§ 65

lg 2), vaid sellises ulatuses, et saadud summa oleks sama, mis saadi, kui liideti

  1. oktoobri 2016 otsusega mõistetud karistusele hüpoteetiline liitkaristus karistusest alaealiselt seksi ostmise eest, karistusest tulirelva käitlemise eest ja karistusest mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest.
  2. Kolmandaks tuleb aga kõne alla niisuguselt toimimine. Hüpoteetiline liitkaristus tuleb mõista vaid kahest komponendist: karistusest alaealiselt seksi ostmise eest ja karistusest mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest. Seda seetõttu, et U. Austa n-ö ei vääri

§ 64

alusel premeerimist tulirelva käitlemise eest: selle kuriteo eest mõistetud karistuse peaks U. Austa igal juhul täies mahus ära kandma. Seda seetõttu, et selle kuriteo pani U. Austa toime pärast 13. märtsi 2019 kohtuotsust – ja seetõttu peab rakenduma

§ 65lg 2.

Tulirelva hoidmine ja valdamine kujutab endast vältavat kuritegu. On tõsi, et see algas juba enne

  1. märtsi
  2. Aga sama tõsi on seegi, et see toimus ka peale nimetatud kuupäeva – ja just seetõttu tulebki öelda, et U. Austa pani selle kuriteo toime pärast
  3. märtsi 2020 kohtuotsuse kuulutamist. Seega peaks kokkuvõtvalt talitama nii. Kõigepealt tuleb mõista

§ 64

lg 1 järgides hüpoteetiline liitkaristus karistusest alaealiselt seksi ostmise eest ja karistusest mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest. Seejärel tuleb selliselt saadud tulemus liita hüpoteetiliselt

§ 65lg 2 loogika alusel, st kogu mahus, 31.

oktoobri 2016 otsusega mõistetud karistusele. Seejärel on vaja liita 13. märtsi 2019 otsusega mõistetud karistusele karistus alaealiselt 17

(20)seksi ostmise eest nii, et tulemuseks kattuks eelmises lauses kirjeldatud liitmise tulemusega. Viimaks tuleb saadud tulemusele liita täies mahus (

§ 65lg 2) tulirelva käitlemise eest mõistetud karistus.

91. Ringkonnakohtu hinnangul on

§ 65

mõttega kõige paremini kooskõlas viimasena välja toodud variant, mistõttu järgnevalt sellest lähtutaksegi. 92. Käesoleva otsuse üle-eelmises punktis kirjeldatud viisil toimimist ei väära see, et prokurör taotleb püstoli käitlemise eest mõistetava karistuse n-ö täielikku neelamist. Nimelt võiks kõne alla tulla väide, et prokuröri see taotlus seab apellatsioonimenetlusele piirid, millest ringkonnakohus KrMS § 331 lg 2 kohaselt väljuda ei tohi. Nii see siiski ei ole. Apellatsioonimenetluse piiriks on prokuröri taotlus U. Austa Stalkeri hoidmise eest süüdi tunnistada ja karistada. Selliselt piiritletud taotlus tähendab nt seda, et ringkonnakohus ei saaks mõista U. Austale maakohtu mõistetust raskemat karistust S.V. iga suguühendusse astumise eest. Küll aga avab prokuröri apellatsioon teise astme kohtule võimaluse kohaldada materiaalõigust puutuvalt Stalkeri hoidmisse täpselt nii, nagu ringkonnakohtu hinnangul seadus seda nõuab: seda nii teo kvalifitseerimise kui ka karistuse osas. Tõsi, kui ringkonnakohus soovi(nu)ks tegu kvalifitseerida teisiti kui prokuratuur, peaks(pidanuks) ta vastavalt KrMS § 268 lgle 6 pooli sellest eelnevalt teavitama. Karistuse mõistmise osas on aga ringkonnakohtul täiesti vabad käed. Nimelt ei oleks mitte kuidagi loogiliselt põhjendatav see, miks ei ole prokuröri taotletava karistusega (või karistuste liitmise viisi taotlusega) seotud maakohus, kes saab kohaldada

§ 56

jj täpselt nii, nagu on tema arvates õige, ent ringkonnakohus saab maksimaalselt mõista vaid prokuröri taotletava karistuse (või liita karistusi nii leebelt, nagu seda soovib prokurör). Ühtegi loogilist põhjust ei saaks tuletada kabemenetluse olemusest. Sellega seoses võiks aktualiseeruda vaid reformatio in peius-printsiip, mille kohaselt ei tohi isiku olukorda raskendada tema enese (või tema kaitsja) kaebuse põhjal. Prokuröri apellatsiooni näol aga pole tegemist isiku enese (või tema kaitsja) kaebusega. Eelöeldut kinnitab ka KrMS § 340 lg 4: selles normis viidatakse mitmel pool ringkonnakohtu õigusele mõista süüdistatavale karistus või suisa (varasemast) raskem karistus; apellatsioonikohtu õigust ei piirata aga kuidagi prokuröri taotletava karistuse määraga. Lisaks tekiks küsimus, kuidas talitada siis, kui prokurör taotleb

  1. a)lihtsalt maakohtu poolt õigeks mõistetu süüdi tunnistamist (karistusest midagi rääkimata),
  2. b)maakohtu mõistetust raskemat karistust (ilma karistusmäära nimetamata) või
  3. c)„vähemalt“ X aasta pikkust vangistust. Seetõttu kehtib põhimõte, et kui prokurör on isiku õigeks mõistmise mingis teos vaidlustanud ja taotleb tema süüdi tunnistamist, võib ringkonnakohus igal juhul isikut süüdi tunnistades mõista talle sellise karistuse, nagu on ringkonnakohtu hinnangul seaduslik – ja ka selle karistuse liitmise viisi osas on ringkonnakohtul n-ö käed vabad. 93. Mõistes

§ 64

lg 1 alusel hüpoteetilist liitkaristust karistusest alaealiselt seksi ostmise eest ja karistusest mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest, nõustub ringkonnakohus kõigepealt õiguskirjanduses väljendatud arusaamaga, et üldjuhul tuleb ühe karistuse kaetuks lugemist vältida, sest nii jääks mingi teo ebaõigus arvesse võtmata (Pikamäe –

. Kommentaar. 4. trükk, § 64/2.1). Eriti tuleb seda põhimõtet järgida olukorras, kus kuriteod on erinevat laadi: see viitab sellele, et kurjategija rikub mitmeid õigushüvesid ja see tõstab tema käitumise ebaõigust. Eelöeldust lähtuvalt ei saa lugeda karistust mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest kaetuks karistusega alaealiselt seksi ostmise eest. Sellest lähtuvalt suurendab kriminaalkolleegium

§ 1451

järgset pooleteise aastast vangistust kahe kuu võrra, mõistes sel viisil hüpoteetiliseks liitvangistuseks 1 aasta ja 8 kuud. Seda vangistust tuleb hüpoteetiliselt suurendada

  1. aasta otsusega mõistetud 4 aastase vangistuse võrra, saades tulemuseks 5 aasta 8 kuu pikkuse vangistuse. Seda silmas pidades tuleb
  2. aasta otsusega mõistetud 4 aasta 3 kuu ja 28 päevast vangistust suurendada praeguses menetluses alaealiselt seksi ostmise eest mõistetud 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistuse võrra nii, et liitvangistuseks moodustub 5 aasta 8 kuu pikkune vangistus. Sellele liitvangistusele tuleb liita 2 kuuline vangistus tulirelva käitlemise eest, saades lõplikuks liitvangistuseks 5 aasta 10 kuu pikkuse vangistuse. Sellest vangistusest on

§ 68lg 1 alusel tarvis maha arvata U.

Austa vahi all viibimise aeg, st periood alates

  1. juunist 2019 kuni
  2. augustini 2020 ehk 1 aasta 2 kuud ja 19 päeva (Pikamäe –

. 18

(20)Kommentaar.
  1. trükk, § 65/6.2). Niisiis jääb kandmisele kuuluvaks karistuseks 4 aasta 7 kuu ja 11 päevane vangistus. Selle vangistuse kandmise aega tuleb arvata käesoleva otsuse tegemisest ehk
  2. augustist
  4. Äsjane liitkaristuse mõistmine sunnib igati nõustuma välismaises õiguskirjanduses väljendatuga, et sellist karistuse mõistmise regulatsiooni on keeruline mõista ja järgida ning mõistliku n-ö ühtse karistuse süsteemi kehtestamine võtaks õigussüsteemi õlult raske koorma (Fischer zum Strafgesetzbuch.
  5. Auflage, § 55/2). IV
  6. Eelnevast nähtub, et Stalkeri valdamine ilma vastava loata on ebaseaduslik ja et U. Austal niisugune luba puudub. Seetõttu rahuldab ringkonnakohus prokuratuuri taotluse ja tühistab maakohtu otsuse püstoli U. Austale tagastamise ning konfiskeerimata jätmise kohta ja konfiskeerib

§ 83lg 4 alusel Stalkeri.

See Stalker tuleb jätta Politsei- ja Piirivalveameti valdusesse, sest tulenevalt riigivaraseaduse § 7 lg 5 p-st 2 ja siseministri

  1. mai 2017 käskkirjast nr 1–5/61 on just Politsei- ja Piirivalveamet õigustatud konfiskeeritud vara valitsema. Niisiis peab Politsei- ja Piirivalveamet ise otsustama, mis ta püstoliga teeb: hävitab, kasutab politseitöös, paneb näitusele vms.
  2. Seoses U. Austa õigeks mõistmise tühistamisega on vaja KrMS § 191 lg 3 alusel tühistada ka maakohtu otsustus mõista riigilt välja pool maakohtu menetluses tekkinud kaitsjatasust, st 1800 eurot U. Austa kasuks. Vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 tuleb see tasu jätta U. Austa kanda. Niisiis peab U. Austa kandma maakohtu menetlusest tuleneva kaitsjatasu täies mahus, st 3600 euro ulatuses. Niisamuti tuleb KrMS § 180 lg 1 alusel mõista U. Austalt riigi kasuks välja 420 eurone tulirelva ekspertiisi tasu. Ringkonnakohus ei näe põhjust tühistada maakohtu otsustust selle kohta, et U. Austale anti menetluskulude tasumiseks aega aasta otsuse jõustumisest arvates. See tähendab ühtlasi seda, et ka äsja märgitud 420 eurot tuleb süüdistataval tasuda aasta jooksul praeguse otsuse jõustumisest arvates.
  3. Eelnevat kokku võttes rahuldab ringkonnakohus prokuratuuri apellatsiooni ja tühistab KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel Tartu Maakohtu
  4. veebruari 2020 otsuse osaliselt, st U. Austa õigeks mõistmises tulirelva ebaseaduslikus käitlemises. Kriminaalkolleegium tunnistab U. Austa selles kuriteos süüdi, konfiskeerib püstoli ja korrigeerib menetluskuludesse puutuvat. U. Austa apellatsioon ja tema kaitsja apellatsioon jääb rahuldamata.
  5. Viimaks teeb ringkonnakohus otsustuse apellatsioonimenetluse kulude üle. Potentsiaalse menetluskuluna tuleb praegu kõne alla kaitsjatasu vandeadvokaat S. Musta poolt apellatsioonimenetluses valitud kaitsjana U. Austale õigusabi osutamise eest. KrMS § 185 lg 1 kohaselt kannab KrMS § 337 lg 1 p 4 järgse ringkonnakohtu lahendi tegemise korral menetluskulud riik. Valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna (KrMS § 175 lg 1 p 1) üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb arvesse võtta, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte. (Vt nt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-89-16, p 48) Kaitsja argumendid maakohtu otsuse muutmisse mingit panust ei andnud; otsuse osalise tühistamise tingis prokuratuuri apellatsioon. Sellest lähtuvalt on kaitsja apellatsioon suuresti põhjendamatu ja menetluskulu hulka on võimalik lugeda vaid väike osa süüdistatava poolt apellandile makstud tasust. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaitsja tasust kuulub menetluskulude hulka vaid 100 eurot (sh käibemaks), mitte aga 720 eurot, nagu on oma taotluses leidnud U. Austa kaitsja. See 100 eurot tuleb riigil süüdistatavale hüvitada. 19

(20)(allkirjastatud digitaalselt) 20
(20)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.