Obsah (5)

§ 4§ 8§ 3§ 2§ 10

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-18-1725 Otsuse kuupäev 21. november 2018 Kohtunik Juhan Siider Haldusasi Aktsiaselts TREF kaebus Tööinspektsiooni

) § 8 lg 1 kohaselt on sunnivahendi rakendamine lubatud aga üksnes juhul, kui ettekirjutust ei ole täidetud selles märgitud tähtaja jooksul. Teiseks ei ole ettekirjutuses nr 3-1/5439-3 pandud kaebajale üldse kohustust teha nõutav tegu või hoiduda keelatud teost (

§ 4lg 1).

Kolmandaks ei ole tööinspektor tuvastanud, et 3. augusti 2018 seisuga oli rikkumine jätkuv ning kaebaja ehitusplatsil töötavatel töötajatel puudusid kaitsekiivrid.

§ 8

lg 3 p 1 kohaselt ei tohi sunnivahendit rakendada, kui

§ 8lg-s 1 sätestatud sunni rakendamise alused on ära langenud.

Kaebajale ei ole teada ühtegi juhtumit, kus peavigastuse ohu olemasolul ei ole töötajad ehitusplatsil kaitsekiivreid kandnud.

§ 3

lg 2 kohaselt ei käsitata sunnivahendi rakendamist karistusena, seega ei saa määrata sunniraha mingil hilisemal ajaperioodil üksnes varasemate rikkumiste eest, kui sunniraha rakendamise seisuga ei ole rikkumise jätkuvust tuvastatud. Määratud sunniraha ei ole ka proportsionaalne. Kuna

1. juuli
2. a järelkontrolli protokollist nähtuvalt puudusid kaitsekiivrid AS Eesti Teed töötajatel, siis on sunniraha rakendatud vale isiku suhtes. Tööinspektor ei ole tuvastanud, et kaebaja jättis
3. juuli
4. a ettekirjutuses nimetatud kohustuse täitmata.

§ 2

lg-st 1 tulenevalt saab sunniraha rakendada üksnes sama tegevuse eest, mis on ettekirjutuses. Kui

1. juunil 2018 tuvastati, et ükski töötaja ei kandnud ehitusplatsil kaitsekiivrit, siis
2. juuli 2018 järelkontrolli käigus tuvastati, et vaid kaks alltöövõtjat ei kandnud teatud konkreetse töö tegemisel kaitsekiivrit. Seega on
3. juulil 2018 2 3-18-1725 tuvastatud rikkumine märkimisväärselt kitsam ega ole samastatav
4. juunil 2018 tuvastatud rikkumisega. Viimaks toob kaebaja välja, et mitte ühestki tööinspektori koostatud dokumendist ei nähtu, millisel õiguslikul alusel nõudis tööinspektor antud olukorras kaitsekiivri kandmist ning millised tegurid võisid reaalselt põhjustada peavigastuste tekke ohu.
5. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et sunniraha rakendamise eeldused on täitmata. Kaebajale tehtud ettekirjutus on kehtiv ning sellega pandi kaebajale kohustus tagada, et tema ehitusobjektil töötavad töötajad kannavad kaitsekiivrit. Kaebajat hoiatati sunnivahendi rakendamise eest, kui ettekirjutus jäetakse täitmata. Järelkontrollimisel leidis tuvastamist, et osad kaebaja ehitusobjektil töötanud töötajad ei kandnud kaitsekiivrit. Sunnivahendi rakendamist välistavaid asjaolusid sunniraha rakendamise menetluses tuvastatud ei ole. Ettekirjutuses nr 3-1/5439-3 on väga selgelt kirjas, et tee-ehituses esinevad erinevad peavigastusi põhjustada võivad ohud (näiteks löök liikuvatelt masinatelt, rataste alt lenduvad kivid, kukkumise tagajärjel), mille tõttu on kaitsekiivri kandmine kohustuslik. Seega on ettekirjutuse asjaoludest selgelt arusaadav, et tööinspektor kohustas kaebajat tagama, et ehitusobjektil töötavad töötajad kannavad kaitsekiivrit. Ehkki seadusest tulenevalt peaks olema ettekirjutuses märgitud „kuupäev, milleni on aega ettekirjutus vabatahtlikult täita“, ei saa välistada ka võimalust, et ettekirjutus tuleb täita selle kättesaamise hetkest. Antud juhul tuli ettekirjutus täita selle kättesaamisest alates, sest töö jätkamist kaitsevahenditeta olukorras, kus on peavigastuse oht, ei saa lubada mingi aja möödudes. Ettekirjutus oli suunatud püsiva olukorra loomisele, see oli kaebajale üheselt mõistetav ja reaalselt täidetav. Kuna töökeskkonnas esinevate terviseohutegurite vastu kaitsemeetmete valiku peab tegema (otsustama) tööandja, siis kaebaja on selle teinud ehitusplatsi tööohutusplaaniga, mille kohaselt on kaitsekiivrite kandmine antud ehitusplatsil kohustuslik. Kaebajale ettekirjutuse täitmise tagamiseks määratud sunniraha on proportsionaalne, kuna ehitus on tegevusala, kus juhtub kõige rohkem surmaga lõppenud tööõnnetusi. Töötajate tervis kaitsmine ja tervisekahju ennetamine on iga tööandja kohustus. Sunniraha on rakendatud õige isiku suhtes, sest Vabariigi Valitsuse
6. detsembri
7. a määruse nr 377 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses“ (edaspidi määrus nr 377) § 3 lg-st 2 tulenevalt vastutas kaebaja peatöövõtjana ka alltöövõtja töötajate ohutuse eest. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et kaitsekiivri kandmise kohustust puudus. Kohustus tulenes eelnimetatud määruse § 15 lg-st
8. Hüdrotõstuki näol on tegemist tõsteseadmega, millelt löögi saamisel esineb peavigastuse oht. KOHTU SEISUKOHT
9. Kaebaja on vaidlustanud Tööinspektsiooni
10. augusti
11. a otsusega nr 3-1/5439-5 kaebaja suhtes sunniraha rakendamise ning leiab, et see on õigusvastane. Samuti palub kaebaja teha vastustajale ettekirjutuse tasutud sunniraha 1000 eurot tagasimaksmiseks ning sunniraha rakendamine keelata. Seega on kaebaja esitanud tuvastamis- ja heastamiskaebuse HKMS § 37 lg 2 p 5 ja 6 mõttes, mille rahuldamise eelduseks on vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamine (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
12. oktoobri
13. a määrus asjas nr 3-3-131-15, p 12).
14. Kohus selgitas
15. septembri ning
16. septembri 2018 määrustes, et sunniraha rakendamine on toiming, mitte õigusakt. Kohus on jätkuvalt samal seisukohal. Sellest tulenevalt ei pidanud vastustaja sunniraha rakendamise otsust põhjendama haldusaktile esitatud nõuetele vastavalt. Toimingu puhul ei ole nõutav selle eelnev põhjendamine, põhjendused tuleb esitada isiku nõudmisel (HMS § 108) või toimingu õiguspärasuse kontrollimisel vaide- või kohtumenetluses. 3 3-18-1725 Vastustaja on esitanud detailsed põhjendused kaebusele esitatud vastuses. Seega pole vastustaja põhjendamisnõudeid rikkunud.
17. Sunniraha rakendamise õiguslikud alused on sätestatud asendustäitmise ja sunniraha seaduses, mille § 2 lg 1 kohaselt rakendatakse sunnivahendit, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata.

§ 10

lg 1 näeb ette, et sunniraha on hoiatuses kindlaksmääratud summa, mille adressaat peab tasuma, kui ta jätab ettekirjutusega pandud kohustuse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata.

§ 8

lg 1 täpsustab, et sunnivahendit on lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud ning ei esine sunnivahendi rakendamist välistavaid asjaolusid.

§ 8

lg 3 kohasel ei tohi sunnivahendit rakendada siis, kui sunni rakendamise alused on ära langenud (p 1) või ettekirjutuse aluseks olnud õigusnorm on tunnistatud kehtetuks (p 2), samuti siis, kui sunnivahendi rakendamine lükatakse edasi (p 3) või kui halduskohus peatab sunnivahendi rakendamise halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras (p 4). 10. Kohtupraktikas on rõhutatud, et sunnivahendi rakendamise õiguspärasus ei sõltu ettekirjutuse õiguspärasusest. Kehtivat ettekirjutust on võimalik sundtäita, sõltumata adressaadi vastuväidetest ettekirjutuse õiguspärasusele (HMS § 60,

§ 8lg‑d 1 ja 3).

Kohus kontrollib haldustäite vaidlustes üldjuhul seda, kas sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis olid proportsionaalsed ning ega ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu (Vt Riigikohtu halduskolleegiumi 22. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-7214, p 16). 11.

§ 8

lg 1 kohaselt võib sunnivahendit rakendada üksnes juhul, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib ning mida pole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. Kaebajale tehti ettekirjutus

1. juulil 2018 ning tegemist on kehtiva haldusaktiga. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks vastustaja ettekirjutuse vaidlustanud. Kui kaebaja ei nõustunud ettekirjutusega ning leidis, et ettekirjutuses märgitud kaitsekiivri kandmise kohustus oli ebaõige, siis oleks tulnud kaebajal ettekirjutust nõuetekohaselt vaidlustada.
2. Kohus nõustub, et Tööinspektsiooni
3. juuli
4. a ettekirjutuse resolutsioonis puudub konkreetne kaebajale pandud kohustus. Ettekirjutuses on välja toodud tuvastatud rikkumine ja viidatud varasematele samalaadsele rikkumisele ning samuti sisaldub ettekirjutuses põhjendus, miks vastustaja hinnangul on ehitusplatsil kaitsekiivrite kandmine töötajatel kohustuslik ja vajalik. Samas ei ole selgesõnaliselt kajastatud kehtestatavat kohustust ning selle täitmise tähtaega. Selgesõnalise kohustust ettenähtava resolutsiooni puudumine ettekirjutuses raskendab mõnevõrra haldusaktist arusaamist. Kohus ei nõustu aga kaebaja seisukohaga, et seetõttu on ka sunniraha rakendamine õigusvastane. Ehitustegevuses igapäevaselt tegutsev ettevõtja pidi ettekirjutuse ja selles viidatud kohustuse rikkumisest tulenevalt mõistma, et vastustaja hinnangul tuleb kaebaja ehitusplatsil töötavatel töötajatel tööohutuse tagamiseks kaitsekiivrit kanda. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 4 lg 5 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse
5. detsembri
6. a määruse nr 377 § 15 lg 1 kohaselt on kaitsekiivri kandmine ehitusplatsil kohustuslik piirkondades, kus tööprotsessist tulenevalt on peavigastuse oht, nt töö kõrgel paiknevatel töötamiskohtadel, töö redelitel ja tellingutel, tellingute püstitamine ja lahtivõtmine, töö tõsteseadmete, sh kraana tööpiirkonnas. Sättes on esitatud üksnes näitlik loetelu kohtadest ja tegevustest, kus kaitsekiivri kandmine on kohustuslik. Kohus nõustub vastustajaga, et seoses tee-ehituses kasutatava rasketehnikaga esineb teede ehitamisel, sh tähispostide paigaldamisel, arvestatav oht peavigastuse saamiseks. Ka kaebaja on sellega sisuliselt nõustunud, sest kaebaja 4 3-18-1725 koostatud tööohutuse plaani kohaselt tuleb objektil kanda nõuetekohast töö- või turvariietust, eraldusmärke, kiivreid, helkurveste jt kaitsevahendeid (tl-d 30-32). Seega oli kaebaja tööohutusnõuetena samuti ette näinud kaitsekiivrite kasutamise ehitusplatsil. Seetõttu ei ole kaebaja vastuväited kaitsekiivrite kandmise kohustuse kohta asjakohased. Kohus peab lisaks vajalikuks märkida, et ei nõustu ka sisuliselt kaebaja seisukohaga peavigastuse ohu puudumise kohta.
7. juulil 2018 kasutati ehitustegevusel tähispostide paigutamisel rasketehnikat, sh hüdrotõstukit. Vastustaja esitatud fotolt nähtuvalt on tegemist masinaga, millelt löögi saamisel on arvestatav peavigastuse oht. Tõsiselt võetav ei ole kaebaja väide, et peavigastuse oht puudus seetõttu, et masina kõrgus oli maksimaalselt 1.5 meetrit maapinnast. Masina kõrgus ei ole peavigastuse saamise ohu hindamisel ainumäärav. Nimetatud masinalt löögi saamisel on isikul peavigastuse saamise oht reaalne ning eeldatav.
8. Kohus nõustub kaebajaga, et sunnivahendi rakendamist ei käsitata karistusena (

§ 3

lg 2), vaid selle eesmärgiks on motiveerida ettekirjutuse adressaati ettekirjutusega pandud kohustust täitma (

§ 3lg 3).

Ehk teisisõnu, sunniraha eesmärgiks on sundida isikule ettekirjutusega pandud kohustust täitma, mitte isiku karistamine ettekirjutuse täitmata jätmise eest. Kohtu hinnangul ei nähtu vastustaja tegevuses karistamise eesmärgile omaseid tunnuseid. Ettekirjutuse eesmärgiks on sundida kaebajat oma kohustusi täitma.

1. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et rikkumise jätkuvus ei olnud ettekirjutuse tegemise hetkel tuvastatud ning et tegemist polnud sama rikkumisega. Enne sunniraha rakendamist on tuvastatud, et osad kaebaja vastutusel olnud töötajad ei kandnud
2. juulil 2018 tööohutuse seisukohalt olulist kaitsevahendit (kaitsekiivrit) ning samalaadne puudus esines järelkontrolli tegemise ajal
3. juulil
4. Kaitsekiivrite puudumine on tõendatud vastustaja poolt kohtule esitatud fotoga (tl 29). Kaebaja on
5. juuni
6. a kontrolli protokollile saadetud vastuses puudusega nõustunud ja teavitanud vastustajat oma töötajate juhendamisest ning puuduste kõrvaldamisest (tl 7). Seega ei saanud kaitsekiivrite kandmise vajadus olla kaebajale üllatuslik ka ettekirjutuse tegemise ajal ega sellele järgnenud perioodil. Kontrollide protokollidest, ettekirjutusest ning sunniraha rakendamise otsusest nähtuvalt heideti kaebajale ette sisuliselt kaitsekiivrite kandmise kohustuse tagamata jätmist. See, et erinevate kontrollide hetkel erines kaebaja vastutusel olnud töötajate arv, kes kaitsekiivrit ei kandnud, ei ole oluline. Oluline on, et tegemist oli samalaadse rikkumisega (kaitsekiivrite mittekandmisega). Mõlemal juhul on tuvastatud, et kaitsekiivri kandmise kohustust on kaebaja vastutusel olnud töötajad rikkunud. Rikkumise jätkumine tuvastati
7. juulil 2018 toimunud kontrolli raames, mille kohta koostati protokoll ning millele kaebaja vastuväidet ei esitanud. Nimetatud kontrolli tulemusele ongi vastustaja põhjendatult
8. augusti
9. a sunniraha rakendamise otsuses tuginenud. Seda järeldust ei väära ka asjaolu, et
10. juulil 2018 puudusid kaitsekiivrid alltöövõtja kahel töötajal, sest peatöövõtja vastutab ka alltöövõtja rikkumiste eest (vt järgmist punkti).
11. Kaebaja hinnangul on sunniraha rakendatud valele isikule, sest sunniraha määrati kolmanda isiku tegevuse eest. Kohus ei nõustu selle seisukohaga. Vaidlust ei ole selles, et aktsiaselts TREF oli ehitusplatsil peatöövõtja, kes kasutas ühe alltöövõtjana AS Eesti Teed. Viimati nimetatud äriühingu kaks töötajat ei kandnud ehitusplatsil töötades kaitsekiivreid ning see tuvastati
12. juuli
13. a kontrolli protokollis, mis on üheks sunniraha rakendamise otsuse tegemise aluseks. Määruse nr 377 § 3 lg 2 näeb ette, et ühisel ehitusplatsil vastutab peatöövõtja selle eest, et ehitustöö ei ohustaks ehitusplatsil töötavaid ega selle mõjupiirkonnas olevaid isikuid. Kui peatöövõtjat ei ole määratud, sõlmivad tööandjad kirjaliku kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse ning tööandjate vastutuse kohta. Kui kokkulepet 5 3-18-1725 ei ole sõlmitud, vastutavad tööandjad solidaarselt selle eest, et töö ei ohustaks ehitusplatsil töötavaid ega seal viibivaid isikuid. Kaebaja vastutas seega peatöövõtjana ka alltöövõtjate tegevuse eest, mistõttu on AS Eesti Teede töötajate poolne rikkumine kaitsekiivrite mittekandmisel etteheidetav ka kaebajale.
14. Kaebaja heidab sunniraha rakendamise osas ette ka kohustuse täitmise tähtaja puudumist ettekirjutuses. Vaidlust ei ole selles, et ettekirjutuses ei ole märgitud konkreetset tähtaega kohustuse täitmiseks. Kuna kaitsekiivri kandmine nimetatud tööde tegemisel on tööohutuse tagamise eesmärgil elementaarne ning vajalik, siis tuli kohustus kohtu hinnangul täita viivitamatult. Kaebajale tehti ettekirjutus
15. juulil 2018 ning järelkontroll viidi läbi
16. juulil
17. Kohtu hinnangul oli kaebajal piisavalt aega ettekirjutuse täitmiseks.
18. Kohus peab vajalikuks siiski märkida, et vastustajal tuleks tulevikus sarnaste vaidluste vältimiseks määrata ettekirjutuses selgemini kindlaks konkreetne kohustus ning täitmise tähtaeg. Kui kohustus kuulub täitmisele koheselt, siis tuleb seda ettekirjutuses ka ühemõtteliselt märkida.
19. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et sunniraha määramise eeldused olid täidetud ning sunnivahendi rakendamist välistavad asjaolud puuduvad. Vastustaja on õigesti leidnud, et tegemist oli jätkuva rikkumisega ning kohustust ei ole nõuetekohaselt täidetud. Sunniraha määramine sellises olukorras on proportsionaalne meede. Rikkumise asjaolusid arvestades ei ole alust pidada ka määratud sunniraha ebaproportsionaalselt suureks. Kaebajale määratud sunniraha suurus 1000 eurot on ligikaudu 10% korrakaitse seaduses sätestatud ülemmäärast.
20. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus aktsiaselts TREF kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1, 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider Kohtuotsuse põhjendusi on muudetud Riigikohtu 17.11.2020 otsusega. Riigikohtu 17.11.2020 otsus Resolutsioon
21. Rahuldada kassatsioonkaebus.
22. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
23. jaanuari
24. a otsus.
25. Jätta jõusse Tartu Halduskohtu
26. novembri
27. a otsus. Muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
28. Jätta AS TREF ringkonnakohtus ja Riigikohtus kantud menetluskulud tema enda kanda. 6