Obsah (6)

§ 141§ 145§ 64§ 65§ 68§ 147

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24.august 2020, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-20-738 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Iv

) §-de 141 lg 2 p 1, 6 ja 145 lg 2 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu

1. juuni 2020 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Andree Sandberg, tema kaitsja adv. Urmas Simon, kannatanu seaduslik esindaja T.T Süüdistatav Andree Sandberg otsuses) Kaitsja Adv. Urmas Simon Eneli Laurits Prokurör RESOLUTSIOON (ankeetandmed Harju Maakohtu Harju Maakohtu otsus 26.juunist 2020 Andree Sandbergi suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata. Määrata Advokaadibüroo Simon OÜ vandeadvokaat Urmas Simoni poolt Andree Sandbergile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 162 (ükssada kuuskümmend kaks) eurot. Välja mõista Andree Sandbergilt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 162 eurot, mis tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse Andree Sandbergile eraldi dokumendina. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil 1 kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohtu
2. juuni 2020 otsusega tunnistati Andree Sandberg süüdi

§ 141lg 2 p-de 1, 6 järgi episoodides mis on toime pandud 11.

septembrist 2016 – kevadeni 2019 ja talle mõisteti karistuseks 8 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus. A. Sandberg mõisteti õigeks talle etteheidetavates tegudes, mis on esitatud süüdistuse järgi toime pandud ajavahemikul sügisest 2015 – 10. septembrini 2016 ja kvalifitseeritud

§ 141lg 2 p 1, 6 järgi.

A. Sandberg tunnistati süüdi

§ 145lg 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks 3 (kolme) aasta pikkune vangistus.

A. Sandberg mõisteti õigeks talle etteheidetavates tegudes, mis on esitatud süüdistuse järgi toime pandud ajavahemikul jaanuarist 2017 – veebruarini 2017 ja kvalifitseeritud

§ 145

lg 2 järgi.

§ 64lg 1 alusel suurendati A.

Sandbergile mõistetud üksikkaristustest raskemat ja talle mõisteti liitkaristuseks 9 aasta pikkune vangistus.

§ 65lg 2 alusel suurendati A.

Sandbergile maakohtu otsuse alusel mõistetud ja kandmisele kuuluvat 9 aasta pikkust vangistust eelmise, Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja 9. detsembri 2014 otsuse alusel mõistetud ja ärakandmata karistuse, 1 aasta ja 8 kuu pikkuse vangistuse võrra. A. Sandbergile mõisteti lõplik liitkaristus – 10 aastat ja 8 kuud vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvestati A.

Sandbergi eelvangistus karistusaja hulka ja karistuse kandmise alguseks loeti

1. august
2. A. Sandbergi suhtes kohaldatud tõkend vahistamine jäeti muutmata ja see tuleb tühistada kohtuotsuse jõustumisel või karistuse ära kandmisel. A. Sandbergilt mõisteti välja menetluskulu kokku 4875 (sh sundraha 1460 eurot, ekspertiisikulu 1165,50 eurot ja määratud kaitsjale makstud tasu 2249,50 eurot). Määrati, et A. Sandberg võib menetluskulu tasuda ositi, 12 kuu jooksul. Igakuise makse suurus on vähemalt 406,25 eurot. A. Sandberg mõisteti

§ 141

lg 2 p 1,6 järgi süüdi selles, et tema oma elukohas Xxx korteris ajavahemikul 11. septembrist 2016.a kuni kevadeni 2019.a täpselt tuvastamata kuupäevadel ja kellaaegadel pani kerge vaimse alaarenguga XX suhtes korduvalt toime muu sugulise iseloomuga teod ning astus temaga nii oraalsesse, vaginaalsesse kui anaalsesse suguühtesse. Nimelt, A. Sandberg sisestas korduvalt oma kõvastanud suguelundit XX suhu, tuppe ning pärakusse. Samuti A. Sandberg korduvalt suudles XXd huultele ning lakkus last tupe piirkonnast. Seega on A. Sandberg korduvalt astunud alaealisega suguühtesse, kasutades ära kannatanu seisundit, milles ta ei olnud oma ea ja vaimse alaarengu tõttu võimeline toimunust aru saama.

§ 145lg 2 järgi mõisteti A.

Sandberg süüdi selles, et tema, olles varem toime pannud vägistamise oma elukohas xxx ning xxx asuvas korteris ajavahemikul märtsist 2017.a kuni juulini 2019.a täpselt tuvastamata kuupäevadel ja kellaaegadel, pani 10–aastase YY suhtes korduvalt, s.o vähemalt kümnel korral toime muu sugulise iseloomuga teod: korduvalt mudis YY rindu ning üritas suudelda teda huultele ja lükkas oma käe YY aluspükste vahele ning silitas tema tuharaid, millega tekitas kannatanule füüsilist valu ja ebameeldivust; ühel korral silitas 2 tema suguelundeid. Oma tegevusega põhjustas A. Sandberg kannatanule füüsilist valu ja ebameeldivust. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja adv. U. Simon taotleb maakohtu otsuse tühistamist süüdistatava süüdimõistmises

§ 141lg 2 p 1,6 järgi ja kvalifitseerida ümber A.

Sandbergi tegevus XX suhtes

§ 145järgi.

Esmalt märgib kaitsja apellatsioonis, et ei nõustu sellega, et kaitsja edasikaebamise tähtaeg algab kohtuotsuse avalikust kuulutamisest ja süüdistataval alates otsuse kättesaamisest. Sellise sõnastuse kohaselt peaks kaitsja apellatsiooniõigus ammu lõppenud olema ja süüdistatava oma algas alles

1. juulil
2. Kaitsja aga ei saa apellatsiooni esitada enne kaitsealusega konsulteerimist. Süüdistatav ei saa kaitsjaga konsulteerida enne, kui ta on kohtuotsuse kätte saanud ja sellega põhjalikult tutvunud. Sellest tulenevalt peaks ka kaitsja apellatsiooni esitamise tähtaeg lõppema koos kaitsealusele antud tähtajaga ja kaitsja palub lugeda käesolev apellatsioon esitatuks tähtaegselt. Esitatud süüdistuse järgi kasutas A. Sandberg ära XX seisundit, milles kannatanu ei olnud oma vaimse alaarengu tõttu võimeline toimunust aru saama. Siit tekib küsimus, mida kohus ei ole lahendanud ehk kui palju oli või pidi olema kursis A. Sandberg XX vaimse võimekusega, sellega, millise õppekavaga kannatanu õpib, kas kannatanu vajab igapäevaeluga toimetulemiseks juhendamist ja milline oli kannatanu kodune toetus? Nagu varasemalt öeldud, kohtusid nad nii 1-2 korda kuus. Sandberg juhendas kannatanut omal moel ja viisil, kindlasti mitte soovitud suunas, kuid see oli tema valik kannatanut juhendada. Kindlasti ei arutanud süüdistatav kannatanuga tema õppeedukust, kooliprogrammide läbimist või kodust juhendamist igapäevaeluga toimetulekuks. Ja mida oligi 40 aastasel mehel 10 aastase lapsega eluliselt rääkida. Süüdistatava eesmärk oli kannatanuga seksida, mitte temaga arutleda kooli ja elu üle ja tuvastada tema kerget alaarengut. Nii kohus, prokurör kui ka ekspert möönsid, et kannatanut oli väga raske panna juhtunust rääkima. Prokurör ütles ka välja, et alguses said kõik aru, et tegemist on kannatanu äärmise tagasihoidlikkuse ja häbenemisega. Kuidas siis Sanberg, kes nägi kannatanut üsna harva ja kellel reaalses elus ei olnud kannatanuga ühtegi ühist jututeemat, pidi aru saama kannatanu kergest alaarengust? Ka koolide õpetajad, kasvatajad ja muud ametnikud on väitnud, et kannatanu on koolis ja õpilaskodus lihtsalt laisk. Tal puudub huvi õppida või klassikaaslastega suhelda. On ka väidetud, et kannatanu võib häbeneda oma ülekaalulisust ja seepärast on tema suhtlemisvõime piiratud, kuid enamuses nii õppe- kui ka eluliste ülesannete ja igapäeva hügieeni täitmisel on ta lihtsalt laisk. Keegi pole kahtlustanud kannatanul mingit vaimset alaarengut, vastasel juhul oleksid ametnikud suunanud lapse vastavate spetsialistide juurde ravi saamiseks. Kannatanu kerge vaimne alaareng tuvastati alles käesoleva menetlusega kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi käigus. Tuleb rõhutada, et ka kannatanu ema, kes elas oma lapsega igapäevaselt koos ja oleks ometi pidanud kasvõi kahtlustama lapsel mingeid vaimseid probleeme, ei teinud seda ometi kordagi. Isegi mitte siis, kui A. Sandberg ennast ööseks tütre kaissu sokutas, kuid ta midagi keelama või ütlema või tütart ära võtma ei hakanud. Kui sa emana oled teadlik lapse vaimsest alaarengust, kaitsed sa last ju eriliselt igasuguste hälvete eest, mis erineb normaalsusest. Kuidas siis A. Sandberg pidi kõike seda eelnevalt teadma ja olema teadlik kannatanu kergest vaimsest alaarengust? 3 Kohus nendib, et XX varasemad seksuaalkogemused puudusid: kannatanu selgitas, et esimesel korral oli imelik tunne, kuid hilisemalt lasi XX süüdistataval endaga rahulikult toimetada. Millised tunded valdasid kannatanut peale esimese korra, on jäänud menetluse käigus välja selgitamata. Süüdistatav vastab selle peale, et kannatanu nautis olukorda. Riigikohus on oma lahendis nr 1-17-1629 p 20 ja 21 ütelnud nii: abitusseisund tähendab

§ 141

mõttes seda, et kannatanu on objektiivselt olukorras, kus ta ei ole võimeline osutama vastupanu või toimunust aru saama. Kannatanu vastupanuvõimetuse ehk kaitsetuse puhul saab kannatanu aru, mis temaga toimub ja sellest, et ta ei suuda midagi olulist enda kaitseks ette võtta. Kaitsetuse all mõeldakse olukorda, kus kannatanu ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest objektiivselt esineva füüsilise allajäämuse või psüühilise takistuse (nt hirmu) tõttu. Seejuures ei ole nõutav igasuguste kaitsmisvõimaluste puudumine. Piisab sellest, et väliste, objektiivse vaatleja jaoks nähtavate asjaolude tõttu on kannatanu vastupanu lootusetu ning kolmandatelt isikutelt pole võimalik abi saada. Sellise olukorra ärakasutamine, kus kannatanu ei ole võimeline vastupanu osutama, tähendab seda, et süüdlane saab kannatanu seisundist aru ja selle tõttu osutub süüdlasel objektiivselt võimalikuks või vähemalt on kergendatud kannatanu kaasamine tema tahte vastasele sugulise iseloomuga teole. (Vt viidatud otsuse p 9.1 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 31-1-25-07, p 13.) Kogu toimikumaterjalidest ja ka kohtus tuvastatust ei selgu, et kannatanu poleks aru saanud, mis temaga toimub. Pigem vastupidi, kannatanu sai väga hästi aru, mida süüdistatav temaga teeb, sest vastasel juhul asjast arusaamatuse korral oleks kannatanu julgelt asjast ka rääkinud. Kasvõi emale. Aga kuna ta seda väga häbenes, siis loomulikult sai ta asjade käigust aru ja just seetõttu ei soovinud toimunust mitte kellelegi, ka menetlejale, mitte midagi rääkida. Antud olukorras ei saa rääkida ka hirmust, sest Sandberg ei kasutanud ei füüsilist- ega ka psüühilist vägivalda kannatanu suhtes. Kokkuvõtteks kinnitab süüdistatav, et ta ei olnud teadlik kannatanu ei lihtsustatud koolist ega lihtsustatud õppekavast ega ka kannatanu vaimsest alaarengust, sest igapäevaselt ta kannatanuga ei suhelnud. Kui üldse suhtles, siis suhtlus oli selline ühe lause – küsimuse pikkune. Purjus peaga lihtsalt seksis kannatanuga küsimusi esitamata ja kannatanu ei osutanud mingit vastupanu ei esimesel korral ega ka hilisematel kordadel, kuigi kannatanul see võimalus alati oli kasvõi koju minemise näol. Kannatanu ei ütelnud kordagi, et ära tee või lõpeta ära või et ta ei taha seksida, selle asemel (kuigi ilmselgelt süüdistatava initsiatiivil) katsetati erinevaid poose ja erinevaid seksivõimalusi (anaal, oraal). Kui kannatanu ütles, et tal on valus, siis süüdistatav ka lõpetas oma tegevuse kannatanu palvel. Sellest kõigest järeldas süüdistatav, et seks kannatanuga on kahepoolselt aktsepteeritav ja toimub poolte vabatahtlikul kokkuleppel. Enne seksitegevuse algust oli süüdistatav kinnipidamisasutuses ja ka sel ajal polnud tal kuidagi võimalik aru saada või tuvastada kannatanu kerget vaimset alaarengut. Süüdistatav taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist tema süüdimõistmises

§ 141

lg 2 p 1,6 järgi ja selles osas uue otsuse tegemist, millega tunnistataks ta ka selles episoodis süüdi

§ 145järgi.

Taotleb sellega seoses ka karistuse kergendamist. Menetluskulud palub jätta riigi kanda. Selle paragrahvi järgi tunnistab oma süüd. Süüdistatav leiab, et ta ei ole toime pannud vägistamist. Maakohtu otsusega selles, et XX ei olnud arusaamisvõimeline ta ei nõustu. Ta sa väga hästi aru, mis nende vahel toimub, oli korduvalt ise seksuaalse vahekorra initsiaatoriks ja oskas ka vahekorrast keelduda, mida siis süüdistatav alati ka arvestas. Leiab, et teda on karistatud ebaõiglaselt rangelt isegi, kui arvestada, et ta tegevus on kvalifitseeritav vägistamisena. Ta tundis huvi meesuurijalt, et milline karistus teda oodata võiks ja uurija vasta, et teab juhust, kui teod olid hullemad ja karistus oli 8 aastat. Sellise ebaõiglusega seoses tunnetab, et ta on olnud naiivne, kui arvas end elavat õigusriigis. Ei saa ka apellant aru sellest, et mida ta on prokurörile kurja teinud, et prokurör talle nii karmi karistust 4 taotles. Ei kannatanu ega tema esindaja ei soovi tema karistamist. Arvab, et prokuröril on endal lapsepõlvetrauma, mida ta nüüd tema peal välja elab ja ei saa seetõttu olla erapooletu. Palub, et tema suhtes tehtud kohtuotsust ei avalikustaks. Ja seda eelkõige seetõttu, et tal on kaks alaealist last. Väljamõistetud menetluskulude tasumine käib samuti üle jõu, kuna on ülalpidamisel alaealised lapsed. Palub jätta need riigi kanda. Rõhutab, et tema arvates on välistatud XX suhtes toimepandu kvalifitseerimine vägistamisena seetõttu, et XX nautis seksuaalvahekordi. Füüsiliselt oli XX väga arenenud ja nägi välja vanem, kui mõni 14-aastane. Kannatanu esindaja T.T ei nõustu samuti sellega, et A. Sandberg on tema tütre suhtes toime pannud vägistamise. Karistus on samuti liiga range. Süüdistatav ei olnud vahekorras tema tütrega viimase tahte vastaselt ega kasutanud ära ka tütre arusaamisvõimet. Ei nõustu sellega, et tema tütart on püütud teha arusaamisvõimetuks. Tütar on pisut aeglasema mõtlemisega ja kinnise iseloomuga. Tallinna Ringkonnakohtu

1. augusti 2020 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega
2. augustini
3. Määratud tähtajaks esitas kirjalikud seisukohad prokurör. Prokurör leiab vastuseks esitatud apellatsioonidele, et ei ole üldse oluline see, et just nimelt alles menetluse käigus hinnati XX tegelikku vaimset võimekust. Diagnoosi määramine ei mängi rolli A. Sandbergi tahtluse küsimuses. Prokurör on veendunud, et A. Sandberg kasutaski tahtlikult ära seda, et XX oli tagasihoidlikum, ei suutnud enda eest seista ning langetada otsuseid, mis oleks tema vanuses sotsiaalselt aktsepteeritavad ehk käitus sellisel viisil nagu kerge vaimse alaarenguga lapsed käituvadki ja tema käitumine, otsuste kvaliteet vastas sellele vanuseklassile, mille ekspert välja tõi (kerge vaimne mahajäämus tähendab kõrvalekallet, mis on ½ - 2/3 selles vanuses laste tavapärasest eeldatavast arengust). Asjaolu, kas A. Sandberg teadis, miks XX nii käitub, miks ta vastupanu ei osuta, miks ta pole kategoorilisem oma etteheidetes ja miks ta üldse laseb eakohatutel sündmustel kulgeda, ei ole oluline. Oluline ongi see, et A. Sandberg kasutas tahtlikult ära seda, et XX selliselt käitus. Nii oli seda last hõlbus manipuleerida, ta ei osanud tõrjuda soovimatut lähenemist, ta allus seksuaalsele survele jne. On ilmne, et täiskasvanud A. Sandberg just seda seisundit, kus XX ei olnud võimeline toimunust aru saama, ära kasutaski. Siinjuures ei oma absoluutselt mitte mingit tähendust, et aja jooksul muutus XX suhtes toimepandavad seksuaalsed toimingud tema jaoks tavapäraseks ning ta leppis sellega. Ja kindlasti ei oma mingit tähendust tema laiskuse aste koristamisel või õppimisel. Harju Maakohus on põhjendatult kõrvutanud XX käitumist oma eakaaslasega (kriminaalasja teine kannatanu) ning toonud välja need käitumuslikud erisused, mis eristavad ilmselgelt kerge vaimse alaarenguga last normintellektiga lapsest. Sellest võrdlusest nähtub ka selgelt erisus kahe kannatanu vahel. Olukorras, kus kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et ka kannatanu ema vajas abi igapäevaste toimingutega hakkamasaamisel, mis enamikule inimestele raskusi ei valmista, on kaitsja poolt kohatu viidata, et ka ema ei saanud aru lapse vaimsest alaarengust. Kriitiliselt võiks ju ka suhtuda ema käitumisse selles situatsioonis, kui ema nägi, kuidas alkoholijoobes A. Sandberg tema alaealise tütrega magas, kuid ei reageerinud selliselt nagu keskmine ema taolises olukorras. Seega ema väljatoomine kui etalon, kes oleks pidanud märkama ja aru saama, ei ole asjakohane. Ilmselgelt ei ole ka ema enda võimed piisavad, et tunda ära last ohustavaid olukordi ning last õpetada ja kaitsta ohtude eest. Kokkuvõtvalt leiab prokurör, et Harju Maakohtu argumendid selle asjaolu kohta, kuidas süüdistatav tahtlikult kasutas ära kannatanu seisundit, milles ta ei olnud oma vaimse alaarengu 5 tõttu võimeline toimunust aru saama, on piisavad ning apellatsioonides toodud argumendid ei anna põhjust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud kirjalike seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alus puudub. Süüdistatava kaitsja ei ole teadlik maakohtu otsuse edasikaebetähtaja arvestamisega seotud kohtupraktikast. Ei ole esimene kord, kui sama kaitsja tõstatab ringkonnakohtu ees analoogilised küsimused, selle asemel, et ise endale konkreetsed menetluslikud küsimused selgeks teha Riigikohtu praktika ja seaduse loogilise tõlgendamise pinnalt (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus 1-19-4428). Tõusetub taaskord küsimus, kuidas kaitsja, kes on pikaaegselt tegelenud kriminaalasjades kaitseõiguse teenuse osutamisega ja sealhulgas maakohtu otsuste edasikaebamisega, ei ole suutnud siiani teha selgeks küsimust, millal algab tema jaoks apellatsioonitähtaeg. Kohtukolleegium osutab ühele Riigikohtu lahendile, kus on selgelt märgitud, et KrMS § 319 lg 3 kohaselt oli P.L või tema kaitsjal õigus esitada maakohtuotsuse peale apellatsioon 15 päeva jooksul alates P.L-ile kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast (Riigikohtu määrus 3-1-1-72-15). Kõik apellandid, sh alaealise kannatanu seaduslik esindaja, on vaidlustanud maakohtu antud karistusõiguslikku hinnangut, e apellandid ei nõustu sellega, et A. Sandbergi tegevus XX suhtes on karistusõiguslikult hinnatav vägistamisena. Esmalt märgib kohtukolleegium, et süüdistatava kaitsja apellatsioonis viidatud Riigikohtu otsus 1-17-1629, ja selle konkreetsed pd 20 ja 21, on kogu käesoleva kaasuse seisukohast, aga ka kaitsja enda apellatsiooni kontekstist tulenevalt, asjassepuutumatu. Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad ei haaku kohe kuidagi A. Sandbergi tegevusele hinnangu andmisel oluliste asjaoludega. Tuleb rõhutada, et esitatud süüdistuse järgi kasutas A. Sandberg ära XX seisundit, milles kannatanu ei olnud oma vaimse alaarengu tõttu võimeline toimunust aru saama. Siinjuures selgitab kohtukolleegium, et vägistamise objektiivne koosseis sisaldab kolme alternatiivset sundimistegu - vägivad ning vastupanuvõimetuse ärakasutamine ja arusaamisvõimetuse ärakasutamine. Ehk siis, A.Sandbergile heidetakse ette viimast sellest loetelust. Arusaamisvõimetute hulka arvatakse ka isik, kes olles täie teadvuse juures, ei ole vanuse, nõrgamõistuslikkuse või vaimuhaiguse tõttu võimeline adekvaatselt mõtestama seksuaalkäitumist. Sõltuvalt arengutasemest võib osutuda arusaamisvõimetuks ka vanem, kui alla 10-aastane laps (

§ 147), kes loetakse alati arusaamisvõimetuks.

Ka vanem laps võib sõltuvalt arengutasemest olla võimetu seksuaalkäitumisest aru saama ja selles osas otsustusi tegema. Eelkõige puudutab see just 10- kuni 13-aastaseid lapsi, kuid erinevalt alla 10aastastest, tuleb nende arusaamisvõimetus igal juhul eraldi tuvastada. Kohtukolleegium peab vajalikuks viidata Riigikohtu lahendile, mis vaidluseseme seisukohast pidanuks olema just kaitsja apellatsioonis olulisel kohal. Nimelt, Riigikohus on oma otsuse 3-1-1-34-12 p-s 12.1 selgitanud, et ainuüksi kannatanu vaimne alaareng ei anna veel alust eeldada tema abitusseisundit, kuna see ei välista igal juhul tema arusaamist tegevuse seksuaalsest iseloomust. Vaimse mahajäämuse võrdsustamine abitusseisundiga ei ole võimalik. Vastasel juhul tuleks seksuaalvahekorda vaimse alaarenguga isikuga alati käsitada vägistamisena

§ 141lg 1 teise alternatiivi mõttes.

Viidatud kriminaalasjas tuvastatu kohaselt oli kannatanu S.L. korduvalt väljendanud huvi suguelu vastu ja kirjeldanud oma ütlustes erinevaid seksuaalfantaasiaid. Sellele asjaolule on oma otsuses osundanud ka ringkonnakohus, leides aga siiski, et eeltoodu põhjalt ei saa järeldada kannatanu huvi vahekorra vastu mehega. 6 Käesoleval juhul on oluline tuvastada, kas XX vaimne areng vastas tema vanusele või on alust rääkida vaimsest alaarengust e sellest, et tema vaimne areng ei vastanud 10aastase lapse vaimsele arengule. Teiseks, kas XX, olenemata vaimsest alaarengust, sai aru tegevuse seksuaalsest iseloomust. Kolmandaks, kas on tuvastatud süüdistatava arusaamine kannatanu abitusseisundit põhistavatest asjaoludest teo ajal. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult need asjaolud tuvastatuks lugenud. Maakohtu järeldus selles, et XX esineb vaimne alaareng ning et tema areng sel ajal, kui süüdistatav tema suhtes pani toime esimesed seksuaalsed teod, vastas 5-7 aasta vanuse lapse arengule, on põhjendatud, ja see tugineb ekspertarvamusel. Samuti osundas maakohus, et vaimse arengu mahajäämust võis märgata ka kannatanu ülekuulamisel, tema kohta antud iseloomustustest jne. Kohtukolleegium nõustub ka sellega, et XX puudusid kogemused seksuaalelust. See on 10-13 aastase tüdruku puhul normaalne. Tal puudus ka arusaamine seksuaalkäitumisest üldse. Ta ei saanud aru, et normaalne ei ole lasta endale ligi 40-aastane meesterahvas, kes, nagu kannatanu kohtus seletas, tegi temaga igasuguseid lollusi. Kohtukolleegiumi hinnangul annab kannatanu jutt ja käitumine tunnistust sellest, et ta ei teadnud, mis on suguakt, mis on selle võimalikud tagajärjed, ja et tema vanuses ei ole see normipärane, kui keegi vanem mees talle voodisse ronib ja oma seksuaalseid huvisid seal rahuldab. Süüdistatava väited selle kohta, et kannatanu oli ise aktiivne pool, otsis kontakte ja nautis seksuaalvahekorda, ning et nad seksuaalvahekorra nautimiseks kasutasid erinevaid poose jne, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul eluliselt usutavad. Tegemist on tütarlapsega, kelle areng ei vasta tema eale e oma arengult vastas XX vaimne tase kogu süüdistuses märgitud tegevuse aja kestel alla 10aastase lapse vanusele. Tema suhtlusringis olid temast nooremad lapsed. XX oli aeglase olemisega, kinnise iseloomuga, ennast raskelt väljendada suutev laps ja seda, et ta seksuaalvahekorra ajal erilist aktiivsust ilmutas, kohtukolleegium ei usu. Ei usu kohus ka seda, et süüdistatava ja kannatanu seksuaalelu sedavõrd värvikas oli, nagu seda kirjeldab süüdistatav. Süüdistatav ei käinud XX ga kuskil privaatsetes kohtades, nagu ta ise ütleb, seksimas. See toimus ühe või teise kodus ja toimus salaja e teiste eest varjatult. Mingeid kirevaid voodistseene ei saanud seal lihtsalt olla. Ilmselgelt on süüdistataval väärastunud mõttemallid, kui ta räägib sellest, et, mis küll saab halba olla, kui ta seksib 10aastasega, kui see tüdrukule meeldib ja tüdruk lausa naudib seda. Põhjendatult on maakohus järeldanud, et on tõendatud, et XX oli arusaamisvõimetu ja ei langetanud oma arengutasemest tulenevalt seksuaalkäitumises iseseisvalt otsustusi. A. Sandberg, kes oli kannatanuga esimesel korral sugulisse vahekorda astumise ajal 36aastane meesterahvas, kellel oli naine ja laps, sai väga hästi aru, et 10 aastasega vahekorda astumine ei ole normipärane käitumine ja kui 10aastane tüdruk nõustub, et temast kordades vanem mees astub temaga vahekorda, siis täisealine meesterahvas peab võimalikuks seda, et tüdruk ei saa aru, mis toimub. Järgmised korrad, kui süüdistatav sai aru, et XX ei ole kellelegi rääkinud toimunust, mis kinnitab seda, et XX ei saanud aru, et temaga toimunu ei ole normaalne ja võõras mees on tunginud nö tema privaattsooni, millega leppida ei tohi, oli süüdistatav aga juba kindel, et on võimalik kannatanu arusaamisvõimetust ära kasutada. Kaitsja väidab, et see asjaolu, et kannatanu ei rääkinud emale toimunust, kinnitab seda, et kannatanul oli häbi rääkida, e et ta sai aru toimunust. Kohtukolleegium väidab ja seda kriminaalmenetlusliku kogemuse pinnalt, et lapseealisi seksuaalselt ära kasutavad kurjategijad osakavad vägagi hästi oma ohvritega manipuleerida. Neile tehakse selgeks, et see millega nad tegelevad on igati normaalne käitumine ja tihti räägitakse ka, et kõik tema vanused teevad samamoodi, kuid sellest lihtsalt ei räägita omavahel ega kellelegi. Selline on iga pedofiilsete kalduvustega kurjategija nö kaitsetegevus selleks, et saaks pikaaegselt ja ohutult edasi tegutseda. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu poolt otsuses esitatud võrdlus, kuidas käitus vaimse alaarenguga XX, ja kuidas käitus sarnases olukorras normipäraselt arenenud YY, igati 7 asjakohane ja vähemalt alates 2017 märtsist saab juba väita, et süüdistatava arusaamine selles, et XX ei mõista õigesti toimunut, süvenes. Kokkuvõtvalt märgib kohtukolleegium, et maakohtu otsuses on põhjalikult analüüsitud kõiki tõendeid ja nende pinnalt tehtud ka asjakohased ja igati põhjendatud järeldused selles, et A. Sandberg pani XX suhtes toime vägistamise. A. Sandberg ja kannatanu esindaja peavad mõistetud karistust ebamõistlikult karmiks. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa süüdistatavale mõistetud karistust pidada üleliia karmiks. Esiteks, lõplikust liitkaristusest moodustab 1 aasta ja 8 kuud eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, mille liitmine vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegude eest mõistetud liitkaristusele on seaduse järgi kohustuslik. Kummagi kuriteo eest on süüdistatavale mõistetud karistus, mis jääb alla sanktsiooni keskmäära.

§ 141

lg 2 p 1,6 järgi on mõistetud karistus, mis on sanktsiooni esimese neljandiku piirimail. Karistuse vähendamiseks alus puudub. Süüdistatava süü suurust iseloomustab kahe kvalifitseeriva asjaolu esinemine ja kuritegeliku käitumise kestvus e süüdistatav kasutas kannatanut oma seksuaalsete huvide rahuldamise objektina 2,5 aastat.

§ 145

lg 2 järgi mõistetud karistus on veel enam alammäärale lähedane ja selle vähendamiseks ei näe kohus samuti alust. Kohtuotsusega tuvastatud kuritegude kogumi eest mõistetud liitkaristuse mõistmisel on kohaldatud raskema karistuse osalist suurendamist ja kolmest aastast on liidetud vaid 6 kuud, kuigi ka 2 aastat ja 11 kuud tähendaks nö osalist liitmist. Siinjuures rõhutab kohtukolleegium, et Riigikohus ei ole pidanud õigeks üldjuhul kergema karistuse kaetuks lugemist raskemaga. Oma otsuses 3-1-1-20-16 on Riigikohus selgitanud, et liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale. A. Sandbergilt menetluskulude väljamõistmise osas märgib kohtukolleegium, et tema suhtes on maakohus teinud süüdimõistva otsuse ja ringkonnakohtu otsusega jääb tema suhtes maakohtu otsus muutmata. Seadusandja on määranud, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud reeglina süüdimõistetu (KrMS § 180 lg 1). Menetluskulusid määrates võtab kohus arvesse nii süüdistatava varalise seisundi kui ka tema taasühiskonnastamise väljavaateid. Isikule mõistetud karistuse liik ja määr ei ole iseenesest otsustava tähendusega - arvesse tuleb võtta süüdistatava sissetulekud ja varalist seisundit tervikuna. Seetõttu saab ka sama karistuse saanud süüdistatavate kohtlemine menetluskulude väljamõistmisel siiski olla erinev. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus a priori ka välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Lisaks märgib kolleegium, et ka olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist. A. Sandberg ei ole oma varatuse osas mingeid tõendeid esitanud. Tegemist on töövõimelise meesterahvaga, kes vabanedes on võimeline tööd tegema. Süüdistatava kaitsja ad. U.Simon on esitanud õigusabi kulude hüvitamise taotluse. Taotluse kohaselt kulutas ta kaitsetegevusele – maakohtu otsusega tutvumine, kaitsealusega konsulteerimine ja apellatsiooni koostamine – kokku 3 tundi. Kohtukolleegium peab kaitsetoiminguid vajalikeks ja ajakulu põhjendatuks. Seega tuleb kaitsjale hüvitada tasu 160 eurot (ilma käibemaksuta) nii nagu taotleb kaitsja. Menetluskulu jääb süüdistatava kanda. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 , § 344-345 lg-test 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 26.juunist 2020.a A.Sandbergi suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. 8 /allkirjastatud digitaalselt/ 9