← Eesti

2-19-106823/37

Obsah (10)§ 163§ 613§ 477§ 405§ 651§ 230§ 172§ 174§ 175§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-19-106823 Määruse tegemise aeg ja koht 04.09.2020, Tallinn Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu ja Mati Maksing Kohtuasi Tallinn,

§ 163lg 2 alusel kompromissi sõlmimisest keeldumise tõttu.

Puudutatud isik tegi avaldajale ettepaneku põhjendatud võlanõude ulatuses kompromissi sõlmimiseks 21.05.2019 vastuses avaldusele, kuid avaldaja keeldus kompromissist.

  1. Menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel mõistis maakohus avaldaja kasuks välja põhjendamatult suure summa. Avaldaja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus oleks tulnud rahuldamata jätta, kuna menetluskulud on menetlustoimingutele kulutatud aja osas ülepaisutatud ning avaldaja menetluskulud olid tingitud avaldaja enda käitumisest, s.o avaldaja esitatud põhjendamatutest nõuetest (maksekäsu kiirmenetluses nõudis avaldaja põhivõlga 4107,34 eurot ja viivist). Avaldaja lepingulise esindaja kulud ei ole põhjendatud ega vastavuses avaldaja esindaja kvalifikatsiooni, tsiviilasja mahu, dokumentide vormistamiseks kulunud aja ega asja keerukusega. Avaldaja nõudis ühistule tasumata jäänud arvete tasumist ja viivist. Ühistu seaduslik esindaja oleks ilma juristi abita võinud esitada tõendid selle kohta. Käesolev vaidlus ei nõudnud juriidilisi eriteadmisi.
  2. Maakohus ületas menetluskulude kindlaksmääramisel diskretsiooni piire. Määrus on selles osas põhjendamata. Maakohus nentis üldsõnaliselt, et avaldaja kasuks väljamõistetud kulud on põhjendatud, neid detailsemalt analüüsimata ja oma seisukohta põhjendamata. Samuti ei arvestanud maakohus väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt põhjendatud ja vajalike menetluskulude väljamõistmine hagihinda ületavas ulatuses on lubatud vaid erandlikel asjaoludel eriti mahukate või keerukate asjade korral. Kuivõrd menetlus käis vaid ühes kohtuastmes, võib aktsepteeritud piiriks olla 1/3 hagihinnast. Menetluse edasine käik
  3. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu.
  4. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
  5. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja esitatud määruskaebusega leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada osas, milles maakohus mõistis puudutatud isikult 6

(10)avaldaja kasuks välja enam kui 358,86 eurot põhivõlga ja 7,28 eurot viivist. Samuti tuleb tühistada maakohtu määrus menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise kohta. 37. Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus on tsiviilasja menetlemisel rikkunud menetlusõiguse norme.

§ 613

lg 1 järgi lahendab kohus hagita menetluses mh korteriühistu avalduse alusel asja, mis tuleneb korteriomandist ja korteriomandi eseme valitsemisest ning puudutab korteriomanike omavahelisi õigusi ja kohustusi ning korteriomanike ja korteriühistu vahelisi õigusi ja kohustusi. Seega korteriühistu poolt esitatud majandamiskulude nõue kuulub läbivaatamisele hagita menetluses, mida maakohus on ka õiguspäraselt teinud. Maakohus on 21.01.2020 teatanud menetlusosalistele, et

§ 477lg-st 1 ja §-st 405 juhindudes lahendab kohus asja lihtsustatud korras.

Seega on maakohus teatanud menetlusosalistele, et tegemist on lihtmenetlusega.

§ 405

lg 1 järgi kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Eeltoodust järeldub, et hagita menetluses ei ole võimalik kohaldada lihtmenetluse sätteid. Kuigi maakohus on menetlusosalistele teatanud, et asi lahendatakse lihtmenetluses, on ta seda teinud vahetult enne vaidlust lahendava määruse tegemist ja tsiviilasja toimikust nähtuvalt ei ole enne seda maakohus lihtmenetluse sätteid kohaldanud. Eeltoodu tõttu leiab kolleegium, et tegemist ei ole olulise menetlusnormi rikkumisega, mis põhjustaks maakohtu määruse tühistamise. 38. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määrust

§ 651

lg 1 ja § 659 järgi osas, mille peale on edasi kaevatatud, s.o osas, milles maakohus mõistis puudutatud isikult välja 529,01 eurot põhivõlga ja 11,28 eurot viivist, jaotas menetluskulud ja mõistis need välja puudutatud isikult. Osas, millega mõisteti puudutatud isikult avaldaja kasuks välja põhivõlga 358,86 eurot ja viivist 7,28 eurot, on maakohtu määrus jõustunud.

  1. Määruskaebuse põhjendustest nähtuvalt vaidlustab puudutatud isik määruskaebuses maakohtu määrusega väljamõistetud põhivõla summas 33,50 eurot, mis tulenes arve nr TE05774 tasumata jätmisest, ja summas 495,51 eurot, mis tulenes arve nr TЕ09821 tasumata jätmisest. Puudutatud isiku väidete kohaselt on maakohus avalduse ekslikult eeltoodud osas rahuldanud, kuna puudutatud isik, kes omandas korteriomandi kohtutäituri läbiviidud enampakkumisel ja kanti omanikuna kinnistusraamatusse 01.06.2018, ei vastuta KrtS § 43 lg 2 järgi eelmise omaniku võlgade eest ja avaldaja ei ole tõendanud, et tema poolt nõutud võlad tekkisid pärast puudutatud isiku poolt korteri omandamist.
  2. KrtS § 40 lg 1 järgi majandamiskulude kandmiseks teevad korteriomanikud majanduskava alusel perioodilisi ettemakseid vastavalt oma kaasomandi osa suurusele ja lg 2 sätestab, et korteriomanike kokkuleppe tingimusi arvestades võib korteriühistu põhikirjaga ette näha lg-s 1 sätestatust erineva kohustuste jaotuse aluse ja tasumise korra majandamiskulude kandmisel, kui see on kõiki asjaolusid arvestades mõistlik ega kahjusta ülemääraselt ühegi korteriomaniku õigustatud huve. Eelkõige võib põhikirjaga ette näha, et tegelikust tarbimisest sõltuvad majandamiskulud tasub korteriomanik pärast kulude suuruse selgumist kas vastavalt oma kaasomandi osa suurusele või vastavalt tema poolt tarbitud teenuse mahule. Avaldaja põhikirja p 3.2.
  3. alap 1 järgi 7

(10)peab korteriomanik tasuma regulaarselt üks kord kuus hiljemalt järgmise kuu
  1. kuupäevaks kindlaksmääratud makseid elamu majandamise jooksvate kulude katteks (prügivedu, remondikulud, üldelekter jne) ja p 3.2.
  2. alap 3 järgi elamu ühiste kommunikatsioonide kaudu kasutatavate (sh vesi ja kanalisatsioon) majanduskulude eest (dtl 40). KrtS § 43 lg 2 sätestab, et korteriomandi võõrandamisel, välja arvatud täite- ja pankrotimenetluses, vastutab selle omandaja korteriühistu ees käendajana võõrandaja korteriomandist tulenevate sissenõutavaks muutunud kohustuste eest.
  3. 11.06.2018 esitas avaldaja puudutatud isikule, kes ostis täitemenetluses läbiviidud enampakkumisel korteri ja kanti kinnistusraamatusse omanikuna 01.06.2018, arve nr TE05774, mille järgi kuulus tasumisele 45,41 eurot (dtl 49), millise summa tasumist avaldaja esialgselt nõudis. 05.08.2019 menetlusdokumendis täpsustas avaldaja arvest nr TE05774 tuleneva nõude kujunemist ja selgitas, et ta nõuab 33,50 euro tasumist (dtl 156). Arve selgituse järgi kuulub 33,50 eurot tasumisele järgmiste teenuste eest: hoolduskulud 17,33 eurot, lift 0,33 eurot ja remondifond 15,84 eurot. Sama kulude koosseis nähtub ka avaldaja juhatuse esimehe poolt avaldaja esindajale esitatud 05.08.2019 õiendist (dtl 160). Kuigi eeltoodud kulud ei sõltu tarbimisest, tuleb puudutatud isikul maksekohustuse tekkimise aja määramiseks lähtuda avaldaja põhikirjast, mille p 3.2.
  4. alap 1 järgi tuleb ka maksed, mis ei sõltu tarbimisest, tasuda korteriomaniku poolt üks kord kuus hiljemalt järgmise kuu
  5. kuupäevaks. Kuigi avaldaja juhatuse liige on 05.08.2019 õiendis selgitanud, et tegemist on juuni 2018 maksetega, ei ole see vastavuses avaldaja enda põhikirjaga. Arve nr TE05774 kirjetest ei tulene, et tegemist oleks osaliselt eelmise kuu ja osaliselt arve esitamise kuu maksetega. Avaldaja ei ole esile toonud, et arvete esitamisel oleks muudetud põhikirjas sätestatud korda. Eeltoodust järeldab kolleegium, et tegemist on maksetega 2018 maikuu eest, mille tasumist ei ole võimalik nõuda KrtS § 43 lg 2 järgi puudutatud isikult. Maakohtu määrus tuleb 33,50 euro väljamõistmise osas tühistada ja arve nr TE05774 tasumata jätmisest tulenev nõue jätta rahuldamata.
  6. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu määrust osas, milles maakohus mõistis puudutatud isikult avaldaja kasuks välja võla sooja ja külma vee ning kanalisatsiooni eest kokku 495,51 eurot, mille tasumise kohustus tulenes 11.10.2018 arvest nr TЕ
  7. Arve järgi tuli tasuda 147,7 m3 külma vee ja kanalisatsiooniteenuse eest ning 67,7 m3 vee soojendamise eest (dtl 57). Puudutatud isiku vastuväidete kohaselt on tegemist eelmise korteriomaniku tarbimisega, mille tasumise kohustust puudutatud isikul pole ja avaldaja ei ole tõendanud puudutatud isiku poolt vastava teenuse tarbimist. Maakohus leidis vaidlustatud määruses, et puudutatud isiku väide, et korteri eelmine omanik jättis veenäidud teatamata või esitas ebaõigeid andmeid, on tõendamata. Ringkonnakohus leiab, et kuigi korteriühistu avalduse lahendamine korteriomaniku vastu toimub hagita menetluses, on tegemist hagimenetlusele sarnase menetlusega ja siin tuleb jaatada poolte kohustust oma väiteid

§ 230lg 1 järgi tõendada.

Seega pidi esmalt tõendama avaldaja, et puudutatud isik on pärast omanikuks saamist 01.06.2018 arvel toodud koguses vett ja kanalisatsiooniteenust tarbinud. Avaldaja väitis, et korteriomandi eelmine omanik teatas veenäidu viimati aprillis 2018. Väite tõendamiseks esitas avaldaja juhatuse liikme õiendi, millest nähtub, et eelmise omaniku poolt teatatud veenäit oli: külm vesi 37 ja soe vesi 27 (dtl 160). Muid tõendeid 8

(10)eelmise omaniku poolt näitude esitamise kohta avaldaja esitanud ei ole. Avaldaja ei ole esile toonud, milline oli veetarbimine kuni 01.06.
  1. Avaldaja selgitas, et eelmine omanik teatas aprillis 2018 veenäidu telefoni teel, kuid ei täpsustanud, millal see toimus. Õige on puudutatud isiku väide, et arvetele märgitud selgituse järgi tuli veenäit esitada avaldaja e-posti aadressile. Avaldaja ei ole selgitanud, miks aktsepteeriti telefoni teel näitude esitamist. Samas, arvestades avaldaja poolt esiletoodut, siis aprillis ja mais 2018 ei saanud igal juhul vett ja kanalisatsiooniteenust tarbida puudutatud isik. Avaldaja ei ole selgitanud, milline oli veetarbimine sellel perioodil ja miks ta nõuab ka perioodi eest aprill – mai tasumist puudutatud isikult. Kuna puudutatud isik on juba esimeses 21.05.2019 vastuses avaldusele eeltoodu esile toonud (dtl 89-91), siis ei saanud see tulla avaldajale üllatusena. Ebaõige on maakohtu käsitlus, et puudutatud isik oleks pidanud tõendama, et veetarbimine, mille eest temalt nõutakse tasumist, oli toimunud enne korteriomandi omandamist. Kolleegiumi arvates pidi avaldaja tõendama, et tarbimine toimus pärast puudutatud isiku poolt korteri omandamist. Kolleegium märgib, et avaldaja põhikirja p 3.2.
  2. järgi oli korteriomanik kohustatud lubama kontrollida juhatuse poolt volitatud isikutel korterites veemõõdunäitureid. Seega oli avaldajal võimalus teha kindlaks eelmise omaniku tegelik veetarbimine enne korteriomandi täitemenetluses müümist, mis oleks taganud võimaliku nõude esitamise KrtS § 44 sätestatud korras. Kuna avaldaja ei toonud esile ega tõendanud puudutatud isiku poolt vee tarbimist alates 01.06.2018, siis on maakohus nõude rahuldanud ebaõigesti ja ringkonnakohus jätab selle rahuldamata.
  3. Maakohus ei ole vaidlustatud määruses veetarbimist seostanud puudtatud isiku korteris 05.10.2018 toimunud veeavariiga, kuigi avaldaja tõi sellise seose välja. Selles osas on määrusekaebuse väide ebaõige. Kolleegium märgib, et veeavarii järgselt fikseeritud veemõõtja näit (dtl 159) ja 28.09.2018 kohtutäituri koostatud kinnisasja valduse äravõtmise aktis (dtl 93-94) olev veenäit on samad, mistõttu oli eeldatavalt veeavarii mõju veekasutusele marginaalne.
  4. Kuna maakohus on ebaõigesti osaliselt avalduse rahuldanud, siis tuleb ka maakohtu määrus tühistada osas, milles mõisteti välja viivist üle 7,28 euro, s.o enam, kui viivis võlalt 358,86 eurot.
  5. Määruskaebuse esitaja vaidlustas maakohtu poolt menetluskulude jaotuse ja puudutatud isikult väljamõistmise.

§ 172

lg 1 jätab kohtule võimaluse arvestada menetluskulude jaotamisel vaidluse olemuse ja tulemusega. Ringkonnakohus leiab, et kuna tegemist on hagimenetlusele sarnase menetlusega, kus nõue rahuldati poolele lähedases määras, siis on õiglane kohaldada

§ 163lg-s 1 sätestatud põhimõtet ja jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Kuna puudutatud isiku poolt pakutud kompromiss oli oluliselt väiksemas summas, kui maakohus avalduse rahuldas, siis ei ole alust kohaldada

§ 163lg 2 ja jätta menetluskulusid avaldaja kanda.

  1. Määruskaebuse läbivaatamisega seonduvad kulud tuleb jätta avaldaja kanda, sest määruskaebus rahuldati ja selline menetluskulude jaotus on õiglane.
  2. Puudutatud isiku taotluse kohaselt on ta maksnud määruskaebuse esitamisel riigilõivu 125 eurot ja kandnud kulu õigusabile 840 eurot, kokku on menetluskulu 965 eurot. Ringkonnakohus leiab, et

§ 174lg 1 järgi kuulub hüvitamisele määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 125 eurot, mis oli vajalik menetluskulu. 9

(10)48. Õigusabi on osutatud 7 tundi ja teenuse tunnihind on 120 eurot. Puudutatud isiku taotluse kohaselt kulus maakohtu 06.02.2020 määrusega tutvumisele, analüüsile, konsultatsioonile esindatavaga 2,0 tundi, määruskaebuse koostamisele 4,0 tundi ja avaldaja 02.04.2020 seisukohaga tutvumisele 1 tund. Avaldaja vaidles puudutatud isiku kuludele vastu, väites, et ajakulu on üle paisutatud. 49.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Arvestades vaidluse mahtu ja keerukust ning maakohtu 02.04.2020 määruse sisu, peab ringkonnakohus vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks maakohtu määrusega tutvumisele ja sellega seonduvatele toimingutele 1 tunni, määruskaebuse koostamisele kulunud 4 tundi on põhjendatud ajakulu, küll aga ei saa täies ulatuses põhjendatuks lugeda ajakulu 1 tund avaldaja vastusega tutvumisele ning selles osas loeb ringkonnakohus põhjendatud ajakuluks 0,5 tundi. Seega on kokku vajalik ja põhjendatud ajakulu 5,5 tundi.

  1. Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3 2-1-115-14, p 14; 13.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25).
  2. Puudutatud isiku esindaja töötunni hind 120 eurot (käibemaksuta) ületab keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Esindajaks ei ole advokaat. Senises kohtupraktikas on juristide osutatud õigusteenuse hinnad üldjuhul vahemikus 60–100 eurot tunnis, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud. Arvestades asja sisu peab ringkonnakohus puudutatud isiku lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasuks 100 eurot. Kohus võtab siinjuures arvesse, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole.
  3. Seega kuulub avaldajalt väljamõistmisele puudutatud isikule lepingulise esindaja teenuse eest 550 eurot. Kokku kuulub hüvitamisele 675 eurot. 53.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu Mati Maksing 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.