2-17-15078 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja VahurPeeter Liin Otsuse tegemise aeg ja koht 17. juuni 2020, Tal

) § 222 lg 1 järgi esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, sest ta on kolmas isik, kelle õigusi täitemenetluse puudutab. Täitemenetluses täidetakse nõuet, mis on hageja ja tema endise abikaasa ühisvara. Kostjate seisukohad

1. Kostja I vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. 2.
2. Hageja ei saa sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada, sest ta ei ole kolmas isik

§ 222lg 1 mõttes.

Hagejal ei ole sundtäitmise eseme suhtes sundtäitmist takistavat õigust.

§ 222

lg-s 1 on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamiseks 2 2-17-15078 õigustatud kolmanda isikuna on silmas peetud eelkõige täitemenetluses arestitud asja omanikku, kes ei ole võlgnik. Hageja ei ole esile toonud, et ta on sundtäitmise eseme omanik vm piiratud asjaõiguse omaja. Isegi kui nõudeõiguse loovutamise kokkulepe on tühine, ei mõjutaks see täitemenetluse läbiviimist. Täitemenetlust tuleks kostja II suhtes jätkata kuni nõude rahuldamiseni. Täitedokument jääks samas suuruses kehtima. 2.

1. Hageja ei saa sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga vaidlustada nõudeõiguse loovutamise kokkuleppe kehtivust. 2.
2. Hageja ei ole tõendanud, et loovutatud nõue kuulus ühisvara hulka. Isegi kui nõue kuulus ühisvara hulka, ei oleks nõudeõiguse loovutamise kokkulepe tühine, sest PKS § 29 lg 1 järgi tuleb õiguse käsutamisel eeldada teise abikaasa nõusolekut. Arvestades Riigikohtu praktikat, ei põhjusta abikaasa ühisvara hulka kuuluva eseme käsutamine teise abikaasa nõusolekuta tingimata käsutustehingu kehtetust.
3. Kostja II nõustus hagiga ja palus selle rahuldada. Menetluse edasine käik
4. Harju Maakohus keeldus
5. oktoobri 2017 määrusega hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmast.
6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
7. veebruari
8. a määrusega maakohtu määruse ja saatis asja maakohtule menetlusse võtmise uueks otsustamiseks.
9. Hageja esitas
10. veebruaril 2018 Riigikohtule määruskaebuse.
11. Riigikohus keeldus
12. märtsi
13. a määrusega määruskaebust kaebeõiguse puudumise tõttu menetlusse võtmast ja tagastas selle. Esimese astme kohtu otsus
14. Harju Maakohus jättis
15. juuli
16. a otsusega hagi rahuldamata ning tühistas hagi tagamise abinõu. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda. 8.
17. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kuulus loovutatud nõue loovutamise ajal hageja ja tema endise abikaasa ühisvara hulka. Nõude loovutamine oli PKS § 29 lg 1 ja § 31 lg 1 järgi tühine ning kostja I ei saa tugineda nõude heausksele omandamisele. 8.
18. Hagi tuleb siiski rahuldamata jätta, sest hagejal ei ole

§ 222lg 1 järgi õigust esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

Kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, võib

§ 222

lg 1 järgi esitada hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks kohtule, kelle tööpiirkonnas sundtäitmine toimub.

§ 222

lg 2 kohaselt võib kolmas isik sellise hagi esitada ka juhul, kui täitemenetluses rikutakse tema kasuks tehtud tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 88 nimetatud käsutuskeeldu. 3 2-17-15078 Praegusel juhul ei ole hagejal sundtäitmise eseme suhtes ühtegi õigust, samuti ei ole kohtu ette toodud ühtegi asjaolu, et hageja kasuks on seatud sundtäitmise eseme suhtes käsutuskeelde ning neid oleks täitemenetluses rikutud. Kuigi hagejale kuulub osaliselt sundtäidetav nõue, mille täitmisele pööramisest ta ei ole huvitatud, ning hageja huvides ei ole see, et temale kuuluv nõue täidetakse kostjale I, ei anna see

§ 222lg 1 järgi hagejale õigust esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

Hageja on valinud oma õiguste kaitseks vale õiguskaitsevahendi.

§ 221

lg 1 järgi saab sundtäitmise lubamatuks tunnistamist nõuda üldjuhul võlgnik ning

§ 222

lg 1 järgi erandina ka kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes täitmist takistav õigus (asja omanik, kes ei ole võlgnik). Seadusega on piiratud isikute ringi, kes saavad nõuda sundtäitmise lubamatuks tunnistamist, ning sätte eesmärgiks on kaitsta täitemenetluse esemeks oleva vara omaniku või valdaja õigusi. Kuigi ringkonnakohus tühistas

1. veebruari
2. a määrusega maakohtu määruse, millega maakohus keeldus hagi menetlusse võtmast, viidates keerukale õiguslikule probleemile, ei andnud ringkonnakohus maakohtule konkreetseid juhiseid õigusnormi tõlgendamiseks ja kohaldamiseks. Ringkonnakohus viitas küll Riigikohtu
3. veebruari
4. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-166-10 esitatud seisukohtadele, kuid praeguse vaidluse asjaolud on selle lahendi aluseks olevatest asjaoludest erinevad. Viidatud lahendis tunnustas Riigikohus abikaasa õigust esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi täiteasjas, milles sundtäitmist viidi läbi ühisvara hulka kuuluva eseme osas. Praegusel juhul võib hagejale aga osaliselt kuuluda sundtäidetav nõue. Neil asjaoludel saab sundtäitmise lubamatuks tunnistamist nõuda võlgnik. Hagejal võib olla võlaõigusseaduse (VÕS) § 1037 alusel nõue sissenõudja ja oma endise abikaasa vastu. Samuti saab hageja esitada tuvastushagi nõude loovutamise kokkuleppe vaidlustamiseks. Apellatsioonkaebus
5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Samuti palus hageja jätta kõik menetluskulud kostja I kanda. Maakohus jättis vääralt hagi rahuldamata, viidates sellele, et hagejal ei ole õigust nõuda sundtäitmise lubamatuks tunnistamist sõltumata sellest, kas sissenõudjale nõude loovutamise tehing on tühine või mitte. Hagejal on

§ 222lg 1 järgi õigus esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

Seda kinnitab praeguses asjas tehtud ringkonnakohtu

1. veebruari
2. a määrus, sh on Riigikohtu
3. veebruari
4. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-166-10 esitatud seisukohad analoogia korras kohaldatavad ka praegusel juhul. Hagejale jääb arusaamatuks maakohtu seisukoht, et hagejale ei kuulu sundtäitmise eseme suhtes ühtegi õigust või et hageja kasuks ei ole seatud sundtäitmise eseme suhtes käsutuskeelde, mida on täitemenetluses rikutud. Hagejale kuulub osaliselt sundtäidetav nõue, sest nõude loovutamise leping on tühine. Hagejale jääb selgusetuks, kuidas on võimalik läbi viia täitemenetlust olukorras, kus täitemenetluse aluseks olev nõue on omandatud tühise nõude loovutamise kokkuleppe alusel ja sissenõudjal ei ole nõuet, mida täitemenetluses realiseerida. 4 2-17-15078 Vastustajate seisukohad
5. Kostja I vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kostja I palus menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja I jäi enda varem esitatud seisukohtade juurde. Lisaks palus kostja I muuta maakohtu põhjendusi osas, milles maakohus leidis, et nõudeõiguse loovutamise kokkulepe on tühine. Maakohus ei saanud seda praeguses menetluses tuvastada.
6. Kostja II palus apellatsioonkaebuse rahuldada ning jätta kõik menetluskulud kostja I kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi.
8. Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus õigesti hagi rahuldamata, sest hagejal ei ole kolmanda isikuna õigust esitada

§ 222

lg 1 alusel hagi kostja I avalduse alusel kostja II vastu alustatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega, neid kordamata. Vastuseks apellatsioonikaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. Täitemenetluse raames toimuv rahalise nõude sundtäitmine on täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ja viisil võlgniku vara arvel võlgniku kohustuse täitmine sissenõudjale. Kui võlgnik ei täida oma kohustust vabatahtlikult, saab kohtutäitur kohustuse sundtäitmiseks pöörata sissenõude võlgniku varale, s.o üldjuhul vara arestida, müüa ja müügist saadud raha arvel sissenõudja nõude rahuldada. Seejuures võib rahalise nõude puhul olla sundtäitmise esemeks üldjuhul igasugune võlgnikule kuuluv vara (nii kinnis- ja vallasasjad kui ka varalised õigused), mille arvel saab sissenõudja nõuet rahuldada. Juhul, kui sundtäitmise esemeks oleva vara suhtes on kolmandal isikul sundtäitmist takistav õigus, on sundtäitmine selle varaeseme arvel lubamatu.

§ 222

lg 1 järgi saab kolmas isik esitada sellisel juhul kohtule hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks.

§ 222

lg 1 esmaseks eesmärgiks on tagada see, et sissenõudja nõuet ei rahuldataks võõra vara arvel, kui see vara ei vastuta sissenõudjale kohustuse täitmise eest. Olukorras, kus kolmanda isiku vara arvel soovitakse sundkorras täita võlgniku kohustust sissenõudjale, peab kolmas isik saama kaitset lubamatu sundtäitmise vastu. Seetõttu on kolmandal isikul erandina lubatud sekkuda sissenõudja ja võlgniku vahelisse täitemenetlusse ning taotleda selle lubamatuks tunnistamiseks. Seda arvestades saab kolmanda isikuna nõuda sundtäitmise lubamatuks tunnistamist nt võlgniku abikaasa, kellele kuulub võlgnikuga ühiselt ese, millele täitemenetluses sissenõue pööratakse (vt Riigikohtu 4. veebruari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-10). Sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks hagi esitamise õigust ei ole täitemenetluse seadustiku järgi aga kolmandal isikul, kes väidab, et täitemenetluse aluseks olevast täitedokumendist tulenev nõue kuulub temale, mitte sissenõudjale.

§ 222

lg 1 järgi peab kolmandal isikul olema sundtäitmise eseme (s.o vara suhtes, millele pööratakse sissenõue) 5 2-17-15078 suhtes sundtäitmist takistav õigus ning muul juhul ei ole kolmandale isikule sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise õigust seaduses ette nähtud. Praegusel juhul väidabki hageja, et talle kuulub ühisvarana täitmiseks esitatud nõue, mitte aga seda, et tal on sundtäitmise eseme suhtes sundtäitmist takistav õigus. Sellises olukorras ei ole hagejale seaduses ette nähtud õigust sekkuda sissenõudja ja võlgniku vahelisse täitemenetlusse ega taotleda võlgniku vara arvel toimuva sundtäitmise lubamatuks tunnistamist. Küll aga saab hageja kasutada teisi õiguskaitsevahendeid, nagu märkis õigesti ka maakohus. Nii saab hageja esitada sissenõudja ja oma endise abikaasa vastu hagi nõusolekuta tehtud nõude loovutamise lepingu tühisuse tuvastamiseks (PKS § 29 lg 1) või nõuda oma endiselt abikaasalt nõusolekuta tehtud tehingu ühisvara vähendamise eest hüvitist (PKS § 34 lg 3). Seega olukorras, kus hageja endine abikaasa on loovutanud abikaasade ühisvara hulka kuuluva nõude sissenõudjale, saab hageja esitada kohtule oma õiguste ja huvide kaitseks teiste isikute vastu teistsuguse nõudega hagi, kuid nõude loovutamislepingu tühisusele tuginedes ei saa hageja taotleda võlgniku ja sissenõudja vahel toimuva täitemenetluse lubamatuks tunnistamist. 14. Kuna hageja ei saa

§ 222

lg 1 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada, ei ole praeguses asjas tähtsust sellel, kas sundtäidetav nõue kuulus hageja ja tema endise abikaasa ühisvara hulka ning kas see on loovutatud kostjale I kehtivalt või mitte. Seetõttu jätab kolleegium kohtuotsuse põhjendustest välja osa, mis puudutab täitemenetluses sissenõutava nõude kuulumist hageja ja tema endise abikaasa ühisvara hulka ja nõude loovutamise kokkuleppe tühisust (maakohtu otsuse p-d 22–36). Menetluskulud 15. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral, jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna maakohus ei määranud otsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Maakohus määrab hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Vahur-Peeter Liin 6