KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 23. november 2020. a, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-20-8130 (20730000311) Kohtunik Urmas Reinola Vaidlustatud

§ 27lg 6 alusel tuleb eeldada nende kuulumist ühisvarasse.

Nimetatud äriühingute kuulumist ühisvarasse kinnitab veenvalt ka YY enda tegevus viimastel kuudel, kuivõrd M OÜ ja T OÜ varade tasuta ära andmisel YY juristile kuuluvale äriühingule ei oleks olnud mitte mingisugust mõtet, kui M OÜ ja T OÜ puhul saaks tegemist olla YY lahusvaraga, millele XX-l mitte mingisugust õigust ei oleks. 3.

1. Kaebaja ei nõustunud abiprokuröriga ka selles, et XX ei saa olla kuriteokaebuses kirjeldatud tegude puhul kannatanuks. Kaebaja rõhutas, et YY tegutses puhtalt eesmärgiga vähendada vara, mida XX ühisvara jagamisel korral saaks. YY-l on XX ees eelkõige abielust ja varaühisusest, konkreetsel juhul lisaks veel ühiselt osanikeks olemisest tulenev kohustus, järgida ka tema varalisi huvisid. XX on abielu vältel palunud enda kaasamist ja kandmist ühiste äriühingute osanike nimekirja, kuid YY tegevusetuse korral on kodurahu huvides otsustanud enda abikaasat usaldada ja mitte hakata ametlikult nõudeid esitama. YY on seda usaldust murdnud, kavatsetult kahjustanud XX varalisi huvisid ning põhjustanud sellega XX-le suure varalise kahju. Kaebaja arvates antud juhul usalduse murdmise koosseisu puhul pole seejuures määrav, et tehingud tehti äriühingute varadega, vaid just see, et XX-le põhjustati suur varaline kahju ning selles on süüdi YY, kes pidi järgima tema varalisi huve. 3.
2. Kaebaja leidis, et antud asjas ei ole võimalik käsitleda eraldiseisvatena abikaasade kui äriühingute osade ühiste omanike vahelist vaidlust ning äriühingute juhatuse liikme tegevust äriühingute varade käsutamisel. YY on ajal, mil XX-ga oli tõusetunud vaidlus ühisvara, sh M OÜ ja T OÜ osade, jagamise üle, kasutanud oma õigusi M OÜ ja T OÜ juhatuse liikmena, et muuta ühisvarasse kuuluvad osad väärtusetuks. TsÜS § 32 alusel peavad aga juriidilise isiku osanikud järgima omavahelistes suhetes hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve. ÄS § 188 lg 1 alusel vastutab osanik teisele osanikule süüliselt tekitatud kahju eest. YY vastutab XX ees varaühisusega kaasnevate kohustuste kõrval ka osanikuna, kuna on võimaldanud kahju tekitamise ja väldib teadlikult mistahes otsuseid ja tegevusi kahjulike tehingute tagasipööramiseks või mistahes viisil hüvitamiseks. Tavapärases olukorras, kus juhatuse liige on peaaegu kõik äriühingu vara tasuta ära andnud, saaksid osanikud vahetada juhatuse välja ning uus juhatus nõuda eelduslikult tühiste tehingutega ära antud vara tagastamist äriühingule. YY aga mõistagi midagi kahju kõrvaldamiseks ei tee, kuivõrd on ise süüdi kahju põhjustamises. Kuna aga YY ja XX on äriühingute ühised omanikud, siis ei ole võimalik ühtegi otsust ilma YY tahteavalduseta vastu võtta. Seega arvestades seda, kui nahaalselt on YY teinud M OÜ ja T OÜ varadest tühjaks, puudub igasugune kahtlus, et XX-l õnnestuks lõpuks kohtu kaudu välja hageda YY tahteavaldus osanike otsusele, millega ta juhatusest tagasi kutsutaks. Samuti puudub kahtlus, et lõpuks õnnestuks kohtu kaudu saada määratud mõlemale äriühingule ka uus, korraliku ettevõtja hoolsusega tegutsev juhatuse liige, kuid nimetatu võib võtta juba mitmeid aastaid. Antud juhul tuleb aga arvestada, et YY kasutaks kõiki võimalikke vahendeid takistamaks ja pikendamaks tema väljavahetamisele suunatud menetlusi, kuivõrd ta teab, et uus juhatus võib vara tagasi nõudmisel asuda ka YY-lt endalt kahju hüvitamist nõudma. Isegi kui aga eitada, et oma abikaasat ühisvaraga usaldanud XX on kannatanu, ja lähtuda abiprokuröri seisukohast, et antud juhul saavad kannatanuteks olla vaid juriidilised isikud M OÜ ja T OÜ, tuleks kriminaalmenetluse alustamisega samuti oodata, kuni YY on M OÜ ja T OÜ juhatusest eemaldatud ja uus juhatuse liige kohtu poolt määratud. Siinkohal esineb aga reaalne oht, et YYl õnnestuks menetlustega piisavalt kaua venitada, selleks et varade tagasi saamise perspektiivituks muutumise kõrval jõuaksid ka võimalikud kuriteod aeguda. Nii jääks sisuliselt XX ilma nii riigi kui ka seaduse kaitsest, kuivõrd oli usaldanud oma abikaasat. 3.
3. Lõpetuseks märkis kaebaja, et eeltoodust tulenevalt on YY selgelt rikkunud XX varaliste huvide järgimise kohustust, kavatsetult põhjustades talle eriti suure kahju, kasutades selleks ära kontrolli äriühingute üle, pannes selliselt toime KarS § 2172 lg-s 1 sätestatud kuriteo. YY ja XX olid aga teadlikult valinud varaühisuse varasuhte, kusjuures abikaasadel oli kohustus arvestada teineteise huvidega, sh varaliste huvidega, kuid käesoleval juhul on YY seda ülima jultumusega 5 rikkunud.

§ 34

lg-st 3 tuleneb varaühisuse valinud abikaasade otsene kohustus järgida teise abikaasa varalisi huve.

§ 28

lg 3 sätestab varaühisuse valinud abikaasade kohustuse lähtuda abielulise kooselu ja vara korrapäramise huvidest ning teavitada teineteist vara valitsemise toimingutest ja vara seisust. Ühisvara ühiste omanikena kohaldub abikaasadele ka AÕS § 72 lg 5 teises lauses sätestatud kohustus lähtuda üksteise suhtes käitumisel hea usu põhimõttest, eelkõige kohustus hoiduda teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest. Konkreetselt äriühingutesse puutuvalt kohustab TsÜS § 32 juriidilise isiku osanikke järgima omavahelistes suhetes hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve. Lisaks sätestab ka ÄS § 188 lg 1 osaniku vastutuse teise osaniku ees süüliselt tekitatud kahju eest. Kuriteokaebuses kirjeldatust nähtub selgelt, et antud juhtumil on kriminaalmenetluse alustamiseks olemas nii ajend kui ka alus, mistõttu taotleb kaebaja YY suhtes KarS § 2172 lg 1 ja CC ja DD suhtes KarS § 2172 lg 1 - § 22 lg 3 järgi kriminaalmenetluse alustamist. Riigiprokuratuuri määrus

1. Riigiprokuratuur jättis 05.10.
2. a määrusega kaebuse läbi vaatamata kaebeõiguse puudumise tõttu. 4.
3. Riigiprokurör selgitas, et kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsustuse vaidlustamine Riigiprokuratuuris toimub KrMS § 207 sätete kohaselt. KrMS § 207 lg 1 ja 3 järgi saab Riigiprokuratuurile esitada kaebusi kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsustuse peale üksnes konkreetse kuriteosündmuse asjaolude kohaselt kannatanu staatuses olnud isik. Kannatanu mõiste tuleneb KrMS § 37 lg
4. Selle kohaselt on seadusandja määratlenud kannatanuna kriminaalmenetluses füüsilise või juriidilise isiku, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Kannatanu mõiste olemust ja sisu on selgitanud täpsemalt ka Riigikohus oma mitmetes lahendites (nt 3-1-1-97-10, 3-1-1-41-15, 1-19-9575). Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-97-10 leidnud, et KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga, tähendab seda, et kannatanuna saab käsitada üksnes isikut, kelle kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud. Faktilise seotuse all peetakse silmas seda, et kannatanu kahju peab olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega. Vastasel korral ei ole võimalik väita, et kannatanule oleks kahju tekitatud sama teoga, mis on konkreetse kriminaalmenetluse esemeks. Õigusliku seose all peetakse silmas KrMS § 37 lg 1 sätestatud nõuet, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult "kuriteoga". Kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma seda sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. 4.
5. Järgnevalt selgitas riigiprokurör, tuginedes eelnevalt sõnastatud põhimõtetele, miks ei ole XX tema esindaja poolt vaidlustatud kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise nr 20730000311 kohta esitatud asjaoludel käsitletav kannatanuna, mistõttu puudub tal ka õigus selles osas Riigiprokuratuurile kaebust esitada. 4.2.1 Riigiprokurör leidis, et kuriteokaebuses kirjeldatud ja KarS § 2172 järgi kvalifitseeritud OÜ-te T ja M ainuosaniku ja ainsa juhatuse liikme YY poolt sõlmitud tehingud ei ole saanud selle koosseisu mõttes tekitada XX-le faktilises ega õiguslikus seoses vahetut varalist kahju. Riigiprokurör märkis, et kuriteokaebuses nimetatud XX ühisvara osa vähendavate toimingutena näidatud järgmiste tehingute objektideks: - 08.07.2020 T OÜ esindaja YY ja F OÜ esindaja CC poolt P OÜ asutamine, millele on YY T OÜ esindajana 08.07.2020 mitterahalise sissemaksena üle andnud T OÜ-le kuulunud pakendamis- ja logistikakeskus väärtusega 340 000 eurot ja 03.08.2020 Tabivere alevikus asuva JJJ kinnistu (registriosa nr JJJJJJJJJ) väärtusega 64 000 eurot ning milliste tehingute tulemusena on T OÜ omandanud P OÜ-s osaluse ja 6 - 06.07.2020 M OÜ esindaja YY ja F OÜ esindaja CC poolt O OÜ asutamine, millele on YY M OÜ esindajana 06.07.2020 mitterahalise sissemaksena üle andnud M OÜ-le kuulunud S AS aktsiad väärtusega 1 000 000 eurot, millise tehingu tulemusena on M OÜ omandanud O OÜ-s osaluse, ei ole olnud XX-le, vaid T OÜ-le ja M OÜ-le kuuluvad varad. Äriregistri andmete alusel XX-l T OÜ ja M OÜ-ga seost ei ole. Seetõttu ei saa rääkida T OÜ ja M OÜ ainuosaniku ja ainsa juhatuse liikme YY poolt nende varadega tehtud tehingute puhul XX-le kuuluva vara käsutamisest või temale kuuluvate varade suhtes ebaseaduslike kohustuste võtmisest või nende varadega tehingute tegemise tulemusena XX võimalike varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumisest. Selliselt ei ole ka XX-le nende tehingute tulemina saanud tekkida varalist kahju ehk, et XX-le ei ole võimalik omistada kuriteokaebuse asjaoludes kirjeldatud tehingute läbi kannatanu staatust. 4.2.2 Kuriteokaebuses on leitud, et XX on viidatud tehingutena varalist kahju saanud seeläbi, et T OÜ ja M OÜ osad kuuluvad tema ja tema abikaasa YY ühisvarade hulka ja nende väärtuse võimalik vähenemine äriühingute varade üleandmise tulemusena vähendas ka XX-le kuuluva ühisvara osa. Samas aga nähtub kuriteokaebuse materjalidest, et X ja YY vahel esineb ühisvara ulatuse osas vaidlus ehk puudub fakt, et T OÜ ja M OÜ osad on X ja YY ühisomandiks (tsiviilasi nr 2-20-11268). Riigiprokurör oli aga seisukohal, et sõltumata ka võimalikust osade ühisomandina määratlemisest ehk võimalikust XX osaniku staatusest, tekiks viidatud tehingute ebaseaduslikkuse korral nende tulemina varaline kahju ikkagi äriühingutele, mitte aga osa omavale eraisikule, sest tehingute objektiks on olnud äriühingute, mitte osanike isiklik vara. Seega ei oleks XX-le omistatav kannatanu staatus antud juhul ka siis, kui T OÜ ja M OÜ osad määratletaks ühisvarana, sest ikkagi saabuks tehingute tulemina kahju vahetult äriühingutele, mitte äriühingu osalust omavale isikule. 4.
6. Kokkuvõtvalt märkis riigiprokurör, et kuna XX-le ei ole võimalik kuriteokaebuse asjaolude kohaselt omistada KrMS § 37 mõttes kannatanu staatust, siis tuleb esindaja kaebus jätta sisuliselt läbi vaatamata. Riigiprokuratuuri määrusele esitatud kaebus
7. XX lepinguline esindaja vandeadvokaat K. Pihlak taotleb ringkonnakohtule esitatud kaebuses tühistada Riigiprokuratuuri 05.10.2020 määrus kriminaalasjas nr 20730000311 ja kohustada Riigiprokuratuuri sisuliselt läbi vaatama kannatanu esindaja kaebust ning algatama kriminaalmenetluse 31.08.2020 kuriteokaebuses kirjeldatud asjaoludel. Kaebuse esitaja leiab, et prokuratuur on vääralt asunud seisukohale, et XX ei saa olla antud juhul kannatanuks, ning täiesti alusetult on kuriteo asjaolud jäetud sisuliselt hindamata. 5.
8. KarS § 2172 lg 1 alusel on karistatav mh teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumine, kui sellega on tekitatud suur varaline kahju ja kui puudub KarS §-s 201 sätestatud süüteokoosseis. 31.08.2020 kuriteokaebuses kirjeldatud YY tegevus vastab usalduse kuritarvitamise koosseisule ning CC ja DD tegevus vastab nimetatud kuriteole kaasaaitamisele. YY ja XX olid teadlikult valinud varaühisuse varasuhte. Abikaasadel on kohustus arvestada teineteise huvidega, sh varaliste huvidega, ning YY on seda ülima jultumusega rikkunud.

§ 34

lg-st 3 tuleneb varaühisuse valinud abikaasade otsene kohustus järgida teise abikaasa varalisi huve.

§ 28

lg 3 sätestab varaühisuse valinud abikaasade kohustuse lähtuda abielulise kooselu ja vara korrapäramise huvidest ning teavitada teineteist vara valitsemise toimingutest ja vara seisust. Ühisvara ühiste omanikena kohaldub abikaasadele ka AÕS § 72 lg 5 teises lauses sätestatud kohustus lähtuda üksteise suhtes käitumisel hea usu põhimõttest, eelkõige kohustus hoiduda teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest. Konkreetselt äriühingutesse puutuvalt kohustab TsÜS § 32 juriidilise isiku osanikke järgima omavahelistes suhetes hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve ning lisaks sätestab ÄS § 188 lg 1 osaniku vastutuse teise osaniku ees süüliselt tekitatud kahju eest. 7 5.

1. YY muutis M OÜ ja T OÜ väärtusetuks tahtega kahjustada XX, ajendatuna soovist, et tema abikaasale jääks lahutuse tagajärjel nii vähe vara kui võimalik. Lahutuse ja vara jagamise üheks taotletavaks tulemiks oli, et äriühingute osad jääksid YY ainuomandisse ning ta hüvitaks XXle tema osa rahas – mida väärtusetumaks suudab YY äriühingute osad muuta, seda vähem peaks ta hüvitisena XX-le maksma. 5.
2. Riigiprokurör leidis, et XX-le ei ole võimalik kuriteokaebuse asjaolude kohaselt omistada KrMS § 37 mõttes kannatanu staatust, kuna kuriteokaebuses kirjeldatud tehingute tulemine saabus kahju vahetult äriühingutele M OÜ ja T OÜ, mitte nendes osalust omavale isikule. Sedavõrd kitsa ja piirava käsitlusega ei ole võimalik konkreetse juhtumi puhul nõustuda, kuna see ebamõistlikult piiraks XX õigust riigi ja seaduse kaitsele. Antud juhul on ilmne, et YY on kuritarvitanud XX usaldust ning tekitanud talle suure varalise kahju – prokuratuuri käsitluse kohaselt peaks kõigepealt ette võtma pika ja kurnava kohtuvõitluse, et saada kontroll äriühingute üle, ning alles seejärel saaks üldse asuda tegelema kuriteo ja selle tagajärgede kõrvaldamisega. YY-l on piisavalt ressurssi ja, nagu ta on tõestanud seniste tegudega, ka piisavalt pahatahtlikkust, et võidelda äriühingute üle kontrolli kaotamisele vastu kõigi mõeldavate meetmetega senikaua, kuni võimalikud kuriteod on aegunud ning mitte midagi enam tagasi saada ei ole. Kannatanu õiglustundega on vastuolus prokuratuuri nägemus, justkui praegusel juhul peaksid abikaasade ühisvarasse kuuluvad äriühingud olema rohkem kaitstud kui äriühingu osanik, kes soovib oma abikaasast lahutada. Paratamatult selline järeldus tuleneb prokuratuuri läbivast seisukohast, et kirjeldatud juhtumil saab olla kuriteos kannatanu vaid M OÜ ja T OÜ, mitte XX, kelle vastu tegelikult YY tegevus on otseselt suunatud. Tema positsioonist juhatuse liikmena tulenevad õigused on kõigest vahendiks, kuidas XX varast ilma jätmise tahet ellu viia. 5.
3. Oluline on arvestada, et M OÜ ja T OÜ puhul kuuluvad nende osad ainult abikaasade ühisvara hulka, ehk ÄS § 4271 lg 2 alusel on tegemist osaühingutega, mis saavad ühineda füüsilise isiku varaga. Osaühingu ja osaniku varad on seega antud juhul seadusandja nägemuses oluliselt tihedamalt seotud, kui tavapärase kahe füüsilisest isikust osanikuga äriühingute puhul. YY, muutes ühisvarasse kuuluvad osad praktiliselt väärtusetuks, tekitas otseselt kahju XX-le. Mõlema osaühingu ainsa osa kuulumine X ja YY ühisvara hulka tähendab samuti, et vastavalt ÄS § 165 lg-le 1 on ainsaks juhatuse liikmeks oleva YY välja vahetamiseks vaja tema enda nõusolekut. YY loomulikult enda välja vahetamisega mingil juhul ei nõustu. Ka ei ole võimalik tema kohtu kaudu tagasikutsumine ÄS § 184 lg 5 alusel, kuna vastavat nõuet saaksid osa ühised omanikud esitada vaid ühiselt. Teoreetiline võimalus on kohtu kaudu kohustada YY andma tahteavaldus osanike otsustele, millega ta mõlema äriühingu juhatusest tagasi kutsutakse, ning seejärel esitada eraldi avaldus ÄS § 184 lg 6 alusel väljalangenud juhatuse liikme asemele uue määramiseks (kelle volitused kehtiksid viidatud sätte alusel kuni uue juhatuse liikme määramiseni osanike poolt, ehk kindlasti poleks tegemist pikas perspektiivis hea lahendusega). Kannatanu märgib, et on juba tsiviilkohtusse pöördunud, et saada YY tagasi kutsutud nii M OÜ kui T OÜ juhatusest, hagedes tema tahteavaldust vastavasisulisele osanike otsusele. Ent kui M OÜ puhul kohus pärast hageja täiendavate selgituste küsimist lõpuks nõustus hagi menetlusse võtmisega (tsiviilasi nr 2-20-13410), siis T OÜ täpselt analoogse hagi puhul kohus keeldus menetlusse võtmisest, leides, et hagi on selgelt perspektiivitu, kuna isegi hageja kõigi väidete õigsust eeldades polevat kohtu hinnangul võimalik ühelgi õiguslikul alusel hagi rahuldada (tsiviilasi nr 2-20-14709). Seega jäädes lootma pelgalt tsiviilkohtumenetluste peale on antud juhul vägagi tõenäoline, et XX jääbki kokkuvõttes igasuguse kaitseta ning kõik talle tekitatud kahju hüvitamata. 5.
4. 31.08.2020 kuriteokaebuses kirjeldatust nähtub, et antud juhtumil on kriminaalmenetluse alustamiseks olemas ajend ja alus ning puuduvad menetlust välistavad asjaolud. Vastavalt KrMS §-le 6 on uurimisasutus ja prokuratuur seega kohustatud alustama ja toimetama 8 kriminaalmenetlust. Kannatanu palub alustada kriminaalmenetlust YY suhtes KarS § 2172 lg-s 1 tunnustel ning CC ja DD suhtes samale teole kaasaaitamises. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Ringkonnakohus leiab, et Riigiprokuratuur on kaebuse läbi vaatamata jätmisel õigesti kohaldanud kannatanu staatusele kehtivaid nõudeid ning sellest tulenevalt ei ole alust Riigiprokuratuuri 05.10.
6. a määruse tühistamiseks.
7. Nimelt jättis Riigiprokuratuur kaebuse läbi vaatamata kaebeõiguse puudumisest tulenevalt, kuivõrd XX pole antud juhul kannatanuks, kes on õigustatud kriminaalmenetluse alustamata jätmist vaidlustama. Kaebuses esitatakse sisulised põhjendused selle kohta, miks ikkagi tuleks kriminaalmenetlust alustada ja miks kaebuse esitaja hinnangul on XX näol tegemist kannatanuga. Sellest tulenevalt märgib ringkonnakohus, et jätab kõik kaebuse väited (mis kordavad varasemas kaebuses ja kuriteoteates märgitut) seoses kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamisega tähelepanuta, sest ei saa anda käesoleval juhul sisulist hinnangut sellele, kas kriminaalmenetluse alustamata jätmine oli seaduslik ja põhjendatud, vaid saab kaebuse raames anda vaid hinnangu sellele, kas Riigiprokuratuur jättis seaduslikult ja põhjendatult kaebuse läbi vaatamata tulenevalt asjaolust, et XX näol ei ole antud asjas tegemist kannatanuga, kes oleks õigustatud kriminaalasja alustamata jätmist vaidlustama. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuriga selles, et XX näol ei ole antud juhul tegemist kannatanuga, kes oleks kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsustusele kaebust esitama õigustatud isikuks. Riigiprokurör on samuti oma sellist seisukohta igakülgselt põhjendanud. Kordamata üle riigiprokuröri ammendavaid põhjendusi kannatanu mõistega seonduvalt ning hinnangu andmist sellele, et XX ei ole käesoleval juhul kannatanuks, kuivõrd selliste riigiprokuröri põhjendustega ringkonnakohus nõustub, peab ringkonnakohus vajalikuks vaid täiendavalt välja tuua alljärgneva.
8. Ringkonnakohus ei sea üheselt kahtluse alla seda, et XX võis kaudselt väidetava YY tegevuse tulemusena lõppkokkuvõttes ka varalist kahju saada ja YY võis teatud eesmärkidel teha äriühingu nimel tehinguid, mis pealtnäha äriühingute huvides ei olnud või vähemalt sellena ei näinud. Riigiprokurör on aga oma määruses põhjendatult viidanud ka sellele, et Äriregistri andmetel on konkreetsete äriühingute ainuosanikuks ja ainsaks juhatuse liikmeks YY, OÜ-del aga nõukogu ei ole. Samas on XX ja YY vahel tsiviilkohtumenetluses ühisvara ulatuse osas vaidlus, mistõttu ei ole teada ka üheselt asjaolu, kas viidatud äriühingute osad on nende ühisomandis või mitte, et oleks käesoleval ajal võimalik möönda vähemalt kaudselt võimaliku kahju tekkimist äriühingute osade väärtuse võimalikust vähenemisest seoses äriühingute n.ö tühjaks kantimisega YY poolt. Siiski kõik eeltoodu ei anna kuidagi alust jõuda seisukohale, et XX-le oleks tekitatud selliste eelkirjeldatud tehingutega vahetut varalist kahju, mis aga välistab tema kannatanu staatuse kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamisega seoses. Nimelt tehinguid tehti konkreetselt äriühingute varadega ja kui selliste tehingute tulemusel ei käitutud äriühingute huvidega kooskõlas, siis tekitati vahetut suurt varalist kahju äriühingutele, mitte aga eraisikule, kelle varalisi huve see võis ka kaudselt mõjutada. XX-st saaks kanatanuna rääkida vaid siis, kui temale kuuluva varaga oleks tehinguid tehtud, mis tema varalist seisundit vahetult mõjutab. Äriühingute vara ei kuulu aga otseselt talle isegi siis, kui ta on selliste äriühingute osanik, kelle osa väärtus mingist tehingust tulenevalt võib väheneda. Seega ei ole äriühingute varadega tehingute tegemine võrdsustatav XX varaga tehingu tegemisega. Seega saab kannatanuteks konkreetsel juhul pidada vaid konkreetseid äriühingud, kelle varaga tehinguid tehti, mille tulemusel nad väidetavalt vahetult varalist kahju said. Sellist kaebust äriühingute kui kannatanute seaduslik esindaja aga esitanud ei ole. On mõistetav, et isik soovib riigi kaitset ka ühisvara jagamise pinnalt tõusetunud probleemide korral ja leiab vastupidises 9 olukorras nördinult, et antud juhul kaitstakse pigem äriühinguid kui nende väidetavat osanikku lahutuse korral. Sellega seoses tuleb aga märkida, et kriminaalmenetlus ei olegi sobiv lahutuse ja vara jagamise küsimuse lahendamiseks, selleks on tsiviilmenetlus. Antud juhul on kaitstavaks õigushüveks äriühingute vara konkreetsest koosseisutunnustest tulenevalt, sest nendele on väidetava tegevuse tõttu tekitatud vahetult varalist kahju.
9. KrMS § 37 lg 1 põhimõtte kohaselt on kannatanuks füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga vahetult tekitatud m.h varalist kahju. Antud juhul ei saa nõustuda kaebuse esitajaga, et talle on väidetavate kuritegudega tekitatud vahetult varalist kahju. Asudes hindama, kas isikul tekkinud füüsilise, varalise või moraalse kahju ning menetletava kuriteo vahel on piisav faktiline või õiguslik seos, käsitamaks isikut konkreetses kriminaalmenetluses kannatanuna, tuleb aluseks võtta kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo asjaolud ja kvalifikatsioon. Menetletava kuriteo ja kannatanu faktiline seoses tähendab seda, et kannatanu kahju peab olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega. Kannatanu kahju ja kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo vahel nõutav õiguslik seos väljendub Riigikohtu praktika kohaselt järgnevas: kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma sedasama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. Seega peab kannatanu kahju tulenema kriminaalmenetluse aluseks oleva kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve rikkumisest. Juhul kui kuriteokoosseisu eesmärk, s.o põhjus, miks koosseisus kirjeldatud tegu on karistatavaks tunnistatud, ei hõlma isikul tekkinud kahju ärahoidmist, puudub ka alus isikut selle kuriteokoosseisu järgi toimuvas kriminaalmenetluses kannatanuks lugeda. Seonduvalt KarS §st 2172, selgitab ringkonnakohus, et tulenevalt kohtupraktikast kaitseb nimetatud säte õigushüvena vaid sellist vara, mis kuulub isikule, kes on teo toimepanijaga eelnimetatud tsiviilõiguslikus või avalik-õiguslikus suhtes. Järelikult saab ka KarS § 2172 järgi kvalifitseeritud kuriteo puhul kannatanuks olla üksnes isik, kelle vara käsutamise või kellele kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslikus ärakasutamises või kelle varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumises süüdistatavat süüdistatakse (RKKKo nr 3-1-1-89-11, p 26.3). Seega saab KarS § 2172 järgi kohustuste rikkumises kannatanuna käsitada üksnes äriühingut ennast, mitte aga sellega seotud isikuid. Antud juhul tegelikult ei eitata kaebuses, et varalist kahju on tekitatud ka äriühingutele, kuid peetakse olulisemaks väidetava osaniku huve ja tema varalisi õigusi. Viidatud koosseis kaitseb aga pigem äriühingut, kes ise enda varaliste õiguste eest vahetult seista ei saa, kui nende varaga kahjulikke tehingud tehakse, millega äriühingute huve kahjustatakse. Kusjuures konkreetse kuriteokoosseisu puhul peab suur varaline kahju tekkima isikul, kelle varalisi huvisid pidi teo toimepanija jälgima – isikul, kelle usaldust kuritarvitatakse. Seega pidi YY kõnealusel juhul jälgima eelkõige äriühingute varalisi huvisid, kellel konkreetselt tekkis väidetavate kahjulike tehingute tegemisest tingitult vahetult varaline kahju ning seega kuritarvitati just äriühingute usaldust, mitte aga XX oma, kes ise selliselt arvab. Tegemist on eelkõige esindusõiguse tõttu tekkinud vaidlusega. Viidatust tulenevalt oleks kannatanuna KarS § 2172 koosseisu puhul käsitatavad üksnes T OÜ ja M OÜ, kes aga antud juhul kannatanuna kaebust esitanud ei ole. Seega ei ole XX tegelikult antud juhul üldse kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsustust vaidlustama õigustatud isikuks (kannatanuks), mistõttu jättis Riigiprokuratuur tema kaebuse põhjendatult läbi vaatamata. Seejuures tuleneb kannatanu staatus menetleja otsustusest, mitte sellest, kas isik ise end kannatanuks peab, kuivõrd isiku arvamus, et talle on kuriteoga kahju tekitatud, ei ole kannatanu menetlusseisundi tekkimise alus.
10. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et XX ei ole käsitatav käesolevas kriminaalasjas kannatanuna KrMS § 37 lg 1 mõttes, mistõttu tal puudus KrMS § 207 lg-s 2 sätestatud menetluses kaebeõigus, mistõttu jättis Riigiprokuratuur 05.10.
11. a määrusega põhjendatult 10 XX lepingulise esindaja K. Pihlaku kaebuse läbi vaatamata. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS §-dest 208 ja 385 p 11 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri
12. oktoobri
13. a määruse muutmata ning esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 11