) § 218 lg 3; tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 696 lg 1, § 698 lg-d 1 ja 2). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
OÜ Lend Invest kustutati 31.12.2017 äriregistrist õigusjärgluseta. OÜ Lend Invest ja Prado Halduse OÜ vahel 28.07.2016 sõlmitud nõude loovutamise leping pidanuks
lg 1 järgi olema notariaalselt tõestatud ning on vorminõuete järgimata jätmise tõttu tühine. 3. Kohtutäitur vastas 07.02.2020, et avaldaja 10.01.2020 taotlus ei kuulu rahuldamisele.
lg 1 reguleerib üksnes täitedokumendi täitmisele võtmist, mitte kohtutäituri tegevust võlausaldaja vahetumisel täitemenetluse kestel.
lg 1 kohane tõend, s.o 28.07.2016 notariaalselt tõestatud nõude loovutamise leping. 6. Avaldaja esitas Pärnu Maakohtule 11.03.2020 kaebuse kohtutäituri 07.02.2020 ja 06.03.2020 otsuste tühistamiseks ning kohtutäituri kohustamiseks vaadata avaldaja 10.01.2020 taotlus uuesti läbi. Kohtutäitur ei käsitanud avaldaja 14.02.2020 kaebust ekslikult kaebusena kohtutäituri tegevuse peale ega vormistanud 06.03.2020 vastust otsusena, kuigi see sisaldab vastust avaldaja kaebusele. Vaidlust ei ole selles, et OÜ Lend Invest on lõppenud, kuid avaldaja ei nõustu seisukohaga, et Prado Halduse OÜ-d saab vaidlusaluses täiteasjas pidada OÜ Lend Invest õigusjärglaseks.
lg 1 järgi peab õigusjärglus olema tõendatud kohtulahendiga, avaliku registri väljavõttega või notariaalselt tõestatud dokumendiga. Prado Halduse OÜ ja OÜ Lend Invest vahel 28.07.2016 sõlmitud nõude loovutamise leping ei ole notariaalselt tõestatud, vaid selles sisaldub üksnes notari kinnitus lepingupoolte esindajate allkirjade õigsuse kohta. Täitemenetluse lõpetamise taotlust saab kohtutäiturile esitada kogu täitemenetluse vältel. 7. Kohtutäitur palus 07.05.2020 vastuses jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Avaldaja 14.02.2020 pöördumine ei olnud kaebus kohtutäituri 07.02.2020 vastusele, vaid sisuliselt taotlus. Avaldaja 10.01.2020 ja 14.02.2020 taotlusi ei saa käsitada samas vaidlusena, sest ühel juhul tugineti nõude loovutamise lepingu tühisusele vorminõuete järgimata jätmise tõttu ning teisel juhul sellele, et nõue ei saanud üle minna õigusjärglasele. Avaldaja ei ole järginud kohtueelset menetluskorda.
lg 1 reguleerib täitedokumendi täitmisele võtmist, mitte sissenõudja vahetumist käimasolevas täitemenetluses. Kohtutäiturile on lisaks esitatud
lg 1 kohane tõend õigusjärgluse kohta, s.o 28.07.2016 notariaalselt tõestatud nõude loovutamise leping. Avaldaja ei ole varem vaidlustanud asjaolu, et leping ei vasta
lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul, on ta
lg 1 ei ole mõeldud üksnes kohtutäituri otsuse või toimingu vaidlustamiseks, vaid see võimaldab esitada kaebuse ka kohtutäituri tegevusetuse peale. Kohtutäitur ei ole teinud sissenõudja vahetumise kohta eraldi lahendit ega pidanudki seda tegema. Samas ei nähtu ka, et kohtutäitur oleks võlgnikku teavitanud sissenõudja vahetumisest, kuigi
Võlgnikul on õigus teada sissenõudja isikut tema vastu suunatud täitemenetluses. Samas on ilmne, et võlgnik teadis sissenõudja vahetumisest täitemenetluse väliselt juba hiljemalt 14.12.2018, mil tema esindaja tutvus avaliku e-toimiku süsteemis Prado Halduse OÜ hagiga tsiviilasjas nr 2-18-17259. Hagi põhjal pidi võlgniku esindaja mõistma, et Lend Invest OÜ avalduse alusel algatatud täitemenetluses on uus sissenõudja, kes nõuab selle raames ühisvara jagamist. Esindaja teadmine loetakse menetlusosalise teadmiseks. Avaldaja pidi seega mõistma, et kohtutäitur aktsepteerib uut sissenõudjat (s.o ei ole
Selles olukorras pidanuks avaldaja tutvuma täitetoimikuga või esitama kohtutäiturile avalduse täitemenetluse lõpetamiseks, millest keeldumise korral oleks järgnenud kaebemenetlus. Kohtutäituri 07.02.2020 vastus oli sisuline keeldumine võlgniku 10.01.2020 avalduses taotletud toimingu tegemisest, mistõttu saab 14.02.2020 avaldust pidada
Kohtutäituri 07.02.2020 ja 06.03.2020 otsused on kaevatavad. Samas on
lg-s 1 sätestatud tähtaeg kaebuse esitamiseks kehtestatud õigusselguse huvides (nt Riigikohtu 28.09.2011 otsus nr 3-2-1-69-11, p 13). Mõistlikuks ei saa pidada olukorda, kus võlgnik, kes pidi teadma, et kohtutäitur ei talita sissenõudja vahetumise lubamisel seaduse kohaselt, saab sellele asjaolule tugineda enam kui aasta hiljem, nõudes avalduses täitemenetluse lõpetamist. Võlgnik on
lg 6 järgi minetanud õiguse nõuda kaebusega kohtutäituri poolt täitemenetluse lõpetamist ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Seadusel ei põhine kohtutäituri seisukoht, et
lg 1 on kohaldatav üksnes juhul, kui täitedokumendist tuleneva nõude loovutamine toimub enne täitemenetluse algust.
lg 1 peamine eesmärk on võlgniku huvide kaitse selle eest, et tema vastu ei toimuks täitemenetlust dokumendi alusel, mille ehtsust ei saa kohtutäitur täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest lähtuvalt kontrollida. Puudub põhjus eeldada, et kui täitemenetlus on juba algatatud, on nõude loovutamine sissenõudja jaoks lihtsam, kui ta oleks seda enne täitemenetluse algatamist. Samuti jagab kohus kaebaja seisukohta, et 28.07.2016 nõude loovutamise leping ei vasta
lg 1 nõuetele, sest selle puhul ei ole tõestatud dokumendi sisu, vaid üksnes kinnitatud dokumendi allkirjastaja isikusamasust. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel avaldaja kanda.
Pole arusaadav, miks ei saanud avaldaja esitada 10.01.2020 taotlust täitemenetluse lõpetamiseks, vaid ainuvõimalik oli esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale. Avaldusi (sh menetluse lõpetamiseks) saavad võlgnik ja sissenõudja
lg-s 1 sätestatud aluste ilmnemisel esitada kogu täitemenetluse vältel ja selleks pole kehtestatud mingit tähtaega. Prado Halduse OÜ hagiavalduse juures puudus esialgu nõude loovutamist kinnitav dokument ja võlausaldaja ei olnud võlgnikku ka varem nõude loovutamisest teavitanud. Väär on järeldus, et võlgnik pidi juba hagiavalduse kättesaamisel teadma, et nõue ei ole kehtiv. Asjas puudub ka kohtutäituri otsus, millest võlgnik võis järeldada oma õiguste rikkumist ja seda vaidlustada. Maakohus ei ole määratlenud, millal ja mis viisil on kohtutäitur uut sissenõudjat aktsepteerinud. Pelgalt Prado Halduse OÜ mainimine täitetoimingute tegemisel ei ole selline otsustus, mida võlgnikul oleks olnud võimalik vaidlustada. Sellises olukorras ei ole õige heita võlgnikule ette, et ta oleks pidanud mingist teises menetluses esitatud muust dokumendist ise toimunut mõistma ja esitama 10 päeva jooksul kaebuse. Võlgnik esitas õigesti ja tähtaegselt kaebuse kohtutäituri selle otsuse peale, millega keelduti täitemenetluse lõpetamisest. 12. Kohtutäitur vaidleb 15.06.2020 seisukohas määruskaebusele vastu ning palub see jätta rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda, jäädes oma varasemate seisukohtade juurde. Võlgniku 14.02.2020 avaldus ei olnud kaebus kohtutäituri 07.02.2020 otsuse peale, vaid uus taotlus täitemenetluse lõpetamiseks (esitatud 10.01.2020 avaldusega võrreldes erineval alusel). Seega on avaldaja eiranud
lg-s 1 sätestatud menetluskorda.
lg 1 reguleerib täitedokumendi täitmisele võtmist, mitte võlausaldaja vahetumist täitemenetluse kestel.
lg 1 ei kohaldu olukorras, kus täitemenetlus on algatatud enne õigusjärgluse kohaldamist (vt Riigikohtu 20.09.2018 määrus nr 2-17-14364, p 10.1). Kuna avaldaja ei olnud varem väitnud, et 28.07.2016 nõude loovutamise leping ei vasta
Kohtutäituril ei olnud
lg 1 ja § 10 lg 4 järgi kohustust teavitada võlgnikku sissenõudja vahetumisest, sest teavitamiskohustus on võlaõigusseaduse (VÕS) § 170 järgi võlausaldajatel. Teavitamise eesmärk on tagada võlgnevuse tasumine õigele sissenõudjale. Täitemenetluses saab võlgnik kohustuse täita samale kohtutäiturile, olenemata sellest, kes on sissenõudjaks. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et
lg 1 kohaldub mh siis, kui nõude loovutamine on toimunud pärast täiteasja algatamist. Nõude loovutamine täitemenetluse kestel ei mõjuta täitedokumendi ehtsust. Nõude loovutamise lepingule ei näe seadus selle kehtivuse eeldusena ette üldist vorminõuet.
Võlausaldaja vahetumine ja võlgniku mittenõustumine nõude loovutamisega ei ole täitemenetluse lõpetamise aluseks. Avaldaja seisukohtadega nõustumine riivaks oluliselt sissenõudja õigusi. Isegi kui kohtutäitur oleks pidanud jätma uue sissenõudja tunnustamata, ei tinginuks see täitemenetluse lõpetamist, sest selleks puudus
Kui võlgnik leiab, et uus sissenõudja ei ole kohane sissenõudja, võib ta esitada
13. Sissenõudja vaidleb 11.06.2020 seisukohas määruskaebusele vastu ning palub see jätta rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus leidis õigesti, et kuna avaldaja teadis täitemenetluses sissenõudja vahetumisest hiljemalt 14.12.2018, pidanuks ta esitama kaebuse viivitamatult ega saa
lg 1 kohaldub üksnes olukorras, kus täitemenetlus on algatatud enne õigusjärgluse kohaldamist, ning sellist järeldust ei saa teha ka Riigikohtu 20.09.2018 määrusest nr 2-17-14364. Vastupidi, viidatud määruse p 10.2 järgi on
lg 1 üks eesmärke see, et täitedokumendist tuleneva nõude loovutamine oleks kohtutäituri jaoks lihtsalt ja võimalikult õiguskindlalt kontrollitav. Kas loovutamine toimub enne täitedokumendi täitmisele võtmist või juba toimuva täitemenetluse käigus, ei oma sellest eesmärgist lähtuvalt mingit tähtsust. Seega märkis maakohus õigesti, et kohtutäitur peab
lg-st 1 lähtuma ka juhul, kui sissenõudja (või võlgniku) õigusjärglust kaasatoov juhtum leiab aset täitemenetluse kestel. Selleks, et uus võlausaldaja saaks käimasolevas täitemenetluses teostada täitedokumendist tulenevaid õigusi, peab ta kohtutäiturile tõendama oma õigusjärglust kohtulahendiga, avaliku registri väljavõttega või notariaalselt tõestatud dokumendiga. Kui õigusjärglus on kohtutäiturile
lg 1 kohaselt tõendatud, asub uus võlausaldaja esialgse sissenõudja asemele ning täitemenetlus jätkub õigusjärglase suhtes sealt, kus see pooleli jäi. Kohtutäitur ei pea seejuures tegema õigusjärgluse kohta eraldi otsust (vt Tartu Ringkonnakohtu 16.06.2020 määrus nr 2-20-1453, p 14.1.2). 16. Täiteasi nr 175/2008/1322 on algatatud OÜ Lend Invest 13.06.2008 avalduse alusel. Kohtutäiturile on täitmisel oleva nõude loovutamise tõendamiseks esitatud OÜ Lend Invest ja Prado Halduse OÜ vahel 28.07.2016 sõlmitud nõude loovutamise leping, mille p 1.3 kohaselt loovutas OÜ Lend Invest muu hulgas 02.12.2005 notariaalsest laenulepingust tuleneva nõude XX vastu. Lepingule lisatud notariaalmärke kohaselt on notar kinnitanud üksnes poolte esindaja allkirja õigsust. Seega on leping küll notariaalselt kinnitatud (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 81 lg 1), kuid mitte notariaalselt tõestatud (TsÜS § 82). Kuna
lg-st 1 tulenevalt saab õigusjärglust kohtutäiturile tõendada üksnes notariaalselt tõestatud dokumendiga, siis ei olnud kohtutäituril 28.07.2016 lepingule tuginedes alust lubada Prado Halduse OÜ-l astuda täitemenetlusse OÜ Lend Invest asemele. Kuivõrd OÜ Lend Invest on äriregistrist kustutatud 13.12.2017, siis pidanuks kohtutäitur andma Prado Halduse OÜ-le võimaluse esitada
lg 1 kohane tõend (nt Tallinna Ringkonnakohtu 31.07.2015 määrus nr 2-14-60994, p 64), selgitades ühtlasi võimalust esitada avaldaja vastu
lg-s 3 nimetatud hagi täitedokumendist tuleneva õiguse ülemineku tunnustamiseks, või täitemenetluse
17. Nagu eelnevalt märgitud, ei näe
ette, et kohtutäitur peaks vormistama eraldi otsuse, millega ta lubab õigusjärglasel astuda täitemenetlusse sissenõudja asemel, vaid eraldi otsus (nt täitemenetluse lõpetamiseks
lg 1 p 6 alusel) tuleks teha üksnes siis, kui õigusjärglus jäetakse kohtutäiturile
Õigusjärglase aktsepteerimise kohta eraldi otsuse puudumine ei tähenda siiski, et kohtutäituri sellist tegevust ei saagi vaidlustada või et vaidlustamise võimalus sõltuks sellest, kas kohtutäitur teeb õigusjärgluse kohta otsuse või mitte (vt Riigikohtu 02.11.2016 määrus nr 3-2-1-97-16, p 17).
lg 1 kohaselt saab vaidlustada nii kohtutäituri otsust kui ka kohtutäituri tegevust ja tegevusetust. Viimati nimetatud juhul hakkab
lg 1 järgne 10-päevane kaebetähtaeg kulgema hetkest, mil võlgnik sai teada või oleks pidanud teada saama, et kohtutäitur ei kavatse toimingut teha (nt Riigikohtu 16.12.2015 määrus nr 3-2-1-108-15, p 13). 5
Maakohus juhtis põhjendatult tähelepanu, et sellises olukorras pidanuks avaldaja viivitamatult tutvuma täitetoimikuga ja vajaduse ilmnemisel taotlema täitemenetluse lõpetamist või esitama kaebuse kohtutäituri tegevuse peale. Asjas puuduvad täpsed andmed selle kohta, millal avaldaja või tema esindaja täitetoimikuga tutvus, kuid arvestades, et täitedokumendist tuleneva nõude loovutamise kehtetusele viidati esmakordselt XX ja DD 10.01.2020 vastuses hagile tsiviilasjas nr 2-18-17259 ning kohtutäiturile esitatud 10.01.2020 taotluses täitemenetluse lõpetamiseks, mis olid koostatud teise advokaadi poolt ja kliendileping praeguse esindajaga sõlmiti 19.12.2019 (vt kostjate 20.12.2019 taotlus menetlustähtaja pikendamiseks tsiviilasjas nr 2-1817259), saab eeldada, et täitetoimikuga tutvumine toimus üsna vahetult enne 10.01.2020 dokumentide esitamist. Maakohus järeldas õigesti, et sissenõudja vahetumisest teada saamise ja selle vaidlustamise vahele jäi ligikaudu aasta. Avaldaja ei ole toonud välja ainsatki põhjust, mis võinuks takistada täitetoimikuga varasemat tutvumist ning seetõttu on ilmne, et avaldaja ei järginud
Kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmist ei saa õigustada väitega, et võlgnikul ei ole kohustust teha kohtutäituri tegevuse üle järelevalvet. Kaebuse esitamine ei ole järelevalvetoiming, vaid õiguskaitsevahendi kasutamine, milleks peab hoolsust üles näitama ka huvitatud isik ise. 20. Lühikesed kaebetähtajad kohtutäituri otsuste ja tegevuse vaidlustamiseks (
lg 1 ja § 218 lg 1) ning keeld tugineda kaebuse õigeaegse esitamata jätmise korral hiljem asjaoludele, mida oleks saanud esitada kaebuses (
lg 6), on nähtud ette õiguskindluse ja täitemenetluse tõhususe tagamiseks (vt Riigikohtu 16.09.2015 määrus nr 3-2-1-77-15, p 23; 28.09.2011 otsus nr 3-2-1-69-11, p 13). Kohtutäituri tegevuse tähtaegselt vaidlustamata jätmise tagajärjeks võib olla täitemenetluse jätkamine sissenõudja kasuks, kelle õigusjärglus ei ole
lg-s 1 sätestatud viisil tõendatud, ja see ei muuda täitemenetlust iseenesest õigusvastaseks. Samamoodi võib kohtutäituri tegevuse õigeaegne vaidlustamata jätmine viia olukorrani, kus täitemenetlus toimub täitedokumendi alusel, mis ei kuulu täitmisele
-s sätestatud korras (nt Riigikohtu 09.11.2009 määrus nr 3-2-1-116-09, p 10). Kui võlgnik leiab, et kohtutäitur on toiminud täitemenetluses seadusevastaselt (nt rikkunud
lg-t 1), kuid jätab kohtutäituri tegevuse õigeaegselt vaidlustamata, peab võlgnik arvestama sellega, et ta ei saa enam hiljem kohtutäituri rikkumisele tugineda. 6
lg 1 alusel esitatud kaebust kohtutäituri tegevuse peale ning seetõttu on avaldajal õigus
22. Maakohus leidis siiski, et kuna võlgnik pidi olema juba enam kui aasta varem teadlik sellest, et kohtutäitur on aktsepteerinud sissenõudja vahetumist, kuid pole seda
lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul vaidlustanud, siis ei saanud ta täitemenetluse lõpetamise avalduses
Maakohus ei ole seejuures väitnud, et võlgnikul oli ainuvõimalik esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale, vaid võlgnik võinuks esitada ka taotluse täitemenetluse lõpetamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et olukorras, kus võlgnikul oli võimalik tugineda sissenõudja õigusjärgluse
lg-s 1 sätestatud viisil tõendamata jätmisele juba oluliselt varem (kas kaebuses kohtutäituri tegevuse peale või ka täitemenetluse lõpetamise taotluses), siis piirab
lg 6 sellele asjaolule hilisemat tuginemist, olenemata sellest, kas kõnealusele asjaolule soovitakse tugineda
lg 1 alusel esitatavas kaebuses kohtutäituri tegevuse peale või
lg 1 p 6 alusel esitatavas taotluses täitemenetluse lõpetamiseks.
lg-t 6 ei saa tõlgendada viisil, et sellest sättest tuleneva piirangu olemasolu või puudumine sõltub üksnes asjaolust, kas võlgnik esitab kohtutäiturile kaebuse või taotluse. Sätte eesmärgiks on siiski piirata hilinenud tuginemist sellisele asjaolule, mida isik oleks põhimõtteliselt saanud kohtutäiturile esitatava kaebusega vaidlustada juba varem. Nagu eespool märgitud, siis ei saanud kohtutäiturile kaebuse esitamist praegusel juhul takistada ka asjaolu, et kohtutäitur ei olnud sissenõudja vahetumise kohta teinud eraldi otsust ega võlgnikku sissenõudja vahetumisest teavitanud. Seega, kuigi taotlust täitemenetluse lõpetamiseks on võimalik esitada kogu täitemenetluse vältel, ei saa
lg-st 6 tulenevalt täitemenetluse lõpetamise aluseks pärast
lg-s 1 nimetatud tähtaja möödumist olla asjaolu, et kohtutäitur on õigusjärgluse aktsepteerimisel rikkunud
Sellises olukorras jättis kohtutäitur 07.02.2020 ja 06.03.2020 otsustega taotluse ja selle rahuldamisest keeldumise peale esitatud kaebuse õiguspäraselt rahuldamata, sest õigusjärglus ei ole laenulepingust tuleneva võlgnevuse nõude puhul materiaalõiguslikult välistatud.
lg 3 annab sissenõudjale ja
võlgnikule võimaluse esitada teise poole vastu hagi õigusjärgluse või selle puudumise tuvastamiseks (vt Riigikohtu 02.11.2016 määrus nr 3-2-1-97-16, p 17).
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.