1-20-7583 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 20. november 2020, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-20-7583 (20231500500) Kohtuni

§ 72

lg 1 p-le 3 on tervishoiutöötajal õigus keelduda kutse- või muus tegevuses teatavaks saanud asjaolude kohta ütluste andmisest, v.a, kui selleks on patsiendi nõusolek. Seega on otsustus, kas ütlusi anda, psühholoogide enda teha. Menetleja väide, et psühholoogide ülekuulamisega kaotaksid lapsed nende vastu usalduse, oletuslik – sama moodi võib väita vastupidiselt, et nende pakutava abi tõttu võib usaldus tõusta. Kõige enam kahjustab kaebaja hinnangul lapsi olukord, kus jääb välja selgitamata tõde ja kus lapsed jääksid valetajateks. 7 1-20-7583 L. J on tegelenud XXi koolis avaldunud probleemidega ning ta võib osata avaldada, millised on lapse hirmud ja läbielamised seoses isa vägivallategudega. Lisaks võib psühholoog välistada XXi ütluste ebausaldusväärsuse. H. S juures käivad teraapias nii XX kui YY. Muuhulgas arutatakse seal suhteid, hirme ja läbielamisi isaga. Seega on selge, et H. S võib olla toimunu kohta olulist teavet ning ta võib kinnitada laste ütluste usaldusväärsust. 7.

1. Kokkuvõttes oli kaebaja seisukohal, et kuivõrd kuriteo ainsateks tunnistajateks on olnud kahtlustatav ja kannatanud ning kannatanute ütlusi on menetleja pidanud ebausaldusväärseteks, on asjas tõe välja selgitamiseks tunnistajate ülekuulamine vältimatult vajalik. Menetlus on lõpetatud liiga kergekäeliselt ega ole kasutanud võimalust täiendavate tunnistajate ülekuulamiseks. Lisaks jääb kaebuse esitajale mulje, et osaliselt on laste ütlused hinnatud ebausaldusväärseks pelgalt põhjusel, et laste ema ja isa vahel toimub tsiviilõiguslik kohtuvaidlus laste hooldusõiguse küsimuses ning et lapsed püüavad selles oma ema toetada. See, et mõnedes sellistes menetlustes on kahetsusväärselt lastega manipuleeritud, ei õigusta menetleja üldistavat suhtumist kõigisse sellistesse juhtumitesse. Praegusel juhul ei ole isa laste vastu huvi tundud kaks aastat ning huvi oma õiguste vastu tekitas temas laste ema esitatud elatise nõue. Kaebaja hinnangul on tegemist asjaoluga, mis avab N.Si käitumismustrit ning omab mõju tõendite kogumile. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks ja prokuratuuri kriminaalmenetluse jätkamise kohustamiseks ei ole alust.
3. Tulenevalt KrMS § 223 lg-st 1 on kriminaaltoimiku saanud prokuröril õigus otsustada, kas tunnistada menetlus lõpuleviiduks, teha lisatoiminguid või menetlus hoopis lõpetada. See tähendab, et kriminaaltoimiku saanud prokuröril on õigus hinnata, kas kogutud tõendite abil saadud info on selline, et menetlusega edasi minna (esitada süüdistus). See annab sisuliselt prokurörile õiguse prognoosida, kas kogutud tõendite kogum on piisav, veenmaks kohut isiku süüs. Ringkonnakohtu arusaama kohaselt tähendab viidatud õigus otsustada menetluse jätkamise või selle lõpetamise üle, et lisaks sellele, kas tõenditest nähtuvad asjaolud annavad kokku süüteokoosseisu, on prokuröril õigus hinnata ka tõendite veenvust ja rünnatavust. Teisisõnu mõjutab hinnangut seegi, kui tervikliku, vastuoluvaba ja usaldatava pildi tõendid annavad ning kuivõrd palju jääb nende puhul üles ebamäärasusi, vastuolusid või muid küsitavusi, mis võimaldavad tõendite usaldusväärsust kahtluse alla seada. Kui prokurör oma senisele kogemusele ja valitsevale kohtupraktikale tuginedes leiab, et tõendid jätavad õhku nii palju kahtlusi või küsimusi, et kohtu veenmine oleks ebatõenäoline, on tal õigus menetlus lõpetada. Kuivõrd prokurör teostab prokuratuuri volitusi KrMS § 30 lg 2 kohaselt sõltumatult, on tal tõendite hindamisel hindamisruum, mida tuleb KrMS § 207 – § 208 8 1-20-7583 sätestatud menetluses aktsepteerida. See tähendab, et kui prokuröri hinnang ei ole ilmselgelt põhjendamatu, ei ole kohtul alust sekkuda. 9.1 Ringkonnaprokurör on toonud menetluse lõpetamisel välja seni kogutud tõendite nõrkused ning leidnud, et uusi tõendeid, millega probleeme kõrvaldada, pole võimalik koguda. Määruses on toodud välja, et laste ütlused on üldsõnalised ja jätavad nende kohta antud selgituste järel endiselt üles mitmeid küsimusi. Samuti on prokurör toonud välja selle, et kriminaalmenetluse ajal oli käimas ka vaidlus laste hooldusõiguse üle. Selle menetlusega seoses oli samuti lastega vesteldud nende suhetest isaga, mis võis mõjutada laste ütlusi. Prokuröri hinnangul oli laste ülekuulamisel küsitletud neid liialt suunavalt. Sellest tulenevalt leidis prokurör, et laste ütlusi tuleb pidada ebausaldusväärseiks. Sellest hinnangust tulenevalt leiab kannatanute esindaja, et oleks vaja koguda täiendavaid tõendeid selle kohta, et lastel ei ole kalduvust valetada. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri määruses märgituga, et ringkonnaprokuröri seisukoht ei tähenda laste valetajaks pidamist. Kuigi ütluste ebausaldusväärseks lugemine võib selliselt kõlada, ei tähenda see ütluste andja valetajaks pidamist. Tõendi usaldusväärsuse kahtluse alla seadmiseks piisab juba sellest, et tõendi puhul ilmnenud küsitavusi pole võimalik kõrvaldada. Kuna info selle kohta, et N.S on oma lapsi löönud, pärinebki üksnes laste ütlustest, on nende ütluste puhul eriti oluline hinnata, kuivõrd oleks nende ütlustega võimalik kohut veenda. Nimelt tuleneb Riigikohtu praktikast, et kui kannatanu ütlused on kriminaalasja lahendamisel ainus või määrava tähendusega tõend, peab kohus kannatanu ütluste hindamisel käsitlema iseäranis põhjalikult kõiki ütluste usaldusväärsust mõjutavaid asjaolusid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. oktoobri 2017 otsus kriminaalasjas nr 1-15-10967, p 9). Riigikohtu praktika kohaselt tuleb menetlejal – eriti alaealise ütluste puhul – võtta nende usaldusväärsuse hindamisel arvesse võtta kõiki ütluste usaldusväärsust potentsiaalselt mõjutavaid asjaolusid. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. veebruari 2019 otsus asjas nr 1-18-1247, p 37). Prokurör ongi toonud määruses välja asjaolud, mille tõttu on laste ütlused rünnatavad, st millele tuginedes oleks võimalik need kohtus kahtluse alla seada. 9.2 Argumente, millele tuginedes nägi ringkonnaprokurör põhjust kahelda laste ütluste usaldusväärsuses peab ringkonnakohus asjakohasteks. Ütluste üldsõnalisust ning asjaolude fragmentaarset mäletamist peetakse kohtupraktikas asjaoludeks, mis seavad isiku ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla. See on põhjendatav nii sellega, et ütluste üldsõnalisuse puhul pole lihtsalt võimalik nende usaldusväärsust kontrollida, kui ka sellega, et kui ütluste andja osasid asjaolusid ei mäleta, tekib küsimus, kuivõrd kindel võib olla, et isik mäletab õigesti neid asjaolusid, mille kohta ta ütlusi annab. Nii ringkonna- kui riigiprokurör on põhjendatult viidanud ütluste usaldusväärsust mõjutava asjaoluna laste ülekuulamisel kasutatud suunavatele küsimustele ning sellele, et lastega on peetud nende ja isa vaheliste suhete teemalisi vestlusi kriminaalmenetlusega samal ajal toimunud tsiviilkohtumenetlusega seoses. Mälupsühholoogias valitseva seisukoha järgi ei püsi 9 1-20-7583 mälujäljed muutumatuna, vaid iga meenutamine muudab mõnevõrra mälestust. Ka on üldaktsepteeritud seisukoht, et mälestusi saavad kujundada või isegi valemälestusi tekitada ka kõrvalseisjate arvamused, hinnangud jmt, kusjuures valemälestused on sama ehedad kui päris mälestused. Seega, mida rohkem lapsega menetluse esemeks olevate sündmuste üle arutletakse, seda suurem on oht, et lapse mälestus on neist vestlustest mõjutatud. Ka argument, et kriminaalmenetlusega samaaegselt toimus vanemate vahel vaidlus laste hooldusõiguse üle, on põhjendatud. Eelnevalt viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. veebruari 2019 otsuse kohaselt kuulub ütluste usaldusväärsust mõjutavate asjaolude hulka ka õiguskaitseorganite poole pöördumisele eelnenud sündmuste käik. See tähendab, et paratamatult mõjutab hinnangut laste ütluste usaldusväärsusele see, et väide mitu aastat tagasi aset leidnud vägivalla kohta esitati hooldusõiguse üle käiva vaidluse ajal ning siis, kui XX emale sellest rääkis, et isa teda lõi, selle kohta kaebust ei esitatud. 9.3 Nii ringkonnaprokurör kui riigiprokurör on selgitanud sedagi, miks nad leiavad, et laste ütlustega seotud küsitavusi ei ole võimalik laste uue ülekuulamisega kõrvaldada ning laste endi uut ülekuulamist ei ole taotletud ka kaebuses.
7. Kaebuse esitaja leiab, et laste ütlustega seotud kahtluste kummutamiseks tuleks kuulata üle veel tunnistajaid. Kuigi ringkonnakohus ei pea põhjendatuks kõiki Riigiprokuratuuri argumente, peab ringkonnakohus riigiprokuröri seisukohta, et kaebuses nimetatud tunnistajate ülekuulamine ei ole põhjendatud, lõppkokkuvõttes õigeks. 10.1 Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks riigiprokuröri seisukohta, et psühholoogi tunnistajaks kutsumine peaks olema eriliselt põhjendatud, kuivõrd psühholoogile avaldatu peaks eelduste kohaselt jääma lapse ja psühholoogi vaheliseks saladuseks. Ringkonnakohus leiab, et kohtueelses menetluses tuleks teha kõik võimalik tõendite kogumiseks ning menetleja ei peaks endale ise seadma piiranguid, mida seadus talle ei kehtesta. Selle üle otsustamine, kelle konfidentsiaalsuskohustus on piisavalt oluline, on seadusandja pädevuses, kes on vastavat küsimust reguleerinud KrMS §-des 71–
8. Ka sellisel juhul on jäetud otsustus, kas anda ütlusi, ülekuulatava enda teha. Ühtlasi peab ringkonnakohus nentima, et psühholoogi seadusandja nende isikute hulka, kellel oleks õigus ütluste andmisest keelduda, arvanud ei ole. Psühholoog ei ole tervishoiutöötaja KrMS § 72 lg 1 p 3 tähenduses. Seda, keda loetakse tervishoiutöötajaks, reguleerib tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 3 lg
9. Selle kohaselt on tervishoiutöötajad Terviseametis registreeritud arst, hambaarst, õde ja ämmaemand. Sellest määratlusest tulenevalt on tervishoiutöötaja vaid psühhiaater, mitte aga psühholoog. Psühholoogi konfidentsiaalsuskohustus on sätestatud Eesti Psühholoogide Liidu eetikakoodeksis, kuid ühtegi psühholoogi tööd reguleerivat seadust, millest tuleneks psühholoogi konfidentsiaalsuskohustus, ringkonnakohus ei leidnud. Seega ei kuulu psühholoog ka KrMS § 72 lg 1 p-s 4 nimetatud isikute hulka, kellele on seadusega pandud ameti- või kutsesaladuse hoidmise kohustus. 10 1-20-7583 10.2 Eelnevast hoolimata ei näe ringkonnakohus alust kaebuses nimetatud psühholoogide ega laste vanaema T.M ülekuulamiseks. Nende isikute ülekuulamine, kellele laps on rääkinud tema vastu väidetavalt toime pandud kuriteost, on küll kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks lubatud, kuid vajadus selliseid isikuid üle kuulata sõltub asjaolust, mis lapse ütluse usaldusväärsuse kahtluse alla seab. Eelkõige on sellistest ütlustest kasu juhul, kui tunnistaja saab kinnitada, et neid asjaolusid, mida laps kirjeldas ülekuulamisel, oli ta varem kirjeldanud ka tunnistajale. Seevastu nende asjaolude puhul, mis on toodud välja menetluse lõpetamise määruses, ei näe ringkonnakohus võimalust, et tunnistajate ütlustega saaks kahtlusi laste ütluste usaldusväärsuses kõrvaldada. Tunnistajate ütlused selle kohta, mida lapsed on neile rääkinud, ei aita kõrvaldada kahtlusi laste ütluste usaldusväärsuses, kui ütluste usaldusväärsuse seab kahtluse alla nende pealiskaudsus või lünklikkus. Lapse kriminaalmenetluses antud ütluste lünklikkuse tõttu ei ole asjaolude kirjelduses selliseid detaile, mida tunnistaja ütlustes kirjeldatuga võrrelda. Tunnistajate ütlustega selle kohta, mida laps talle rääkinud on, ei saa täita lünki lapse enda ütlustes. Psühholoogide ütlused selle kohta, mida lapsed neile on rääkinud, ei saa kõrvaldada ka kahtlust, et laste mälestused on mõjutatud juhtunu korduvast meenutamisest ning selle arutamisest teiste inimestega. Ka psühholoogidele said lapsed rääkida juhtunust nii, nagu nad seda sel ajal mäletasid, sõltumata sellest, kas see mälestus tegelikult juhtunule vastas. Märkida tuleb, et L. J on menetlejale kinnitanud, et XX on talle isa vägivaldsest käitumisest rääkinud, kuid selgitanud ise, et ei saa ainult XXi räägitu alusel võtta seisukohta, kas need on sellisel kujul ka aset leidnud. Seoses taotlusega kuulata tunnistajana üle T.M tuleb nentida veel seda, et kaebuse esitaja väide selle kohta, et T.M võiks teada kriminaalmenetluse seisukohalt olulisi asjaolusid, on oletuslik. Kaebuse esitaja leiab, et kuna XX on T.Mga väga lähedane, võib ta olla T.Mle juhtunust rääkinud. XXi ja tema ema ütluste kohaselt rääkis tütar juhtunust oma emale, aga kumbki ei maini seda, XX oleks juhtunust rääkinud ka oma vanaemale. Seetõttu ei ole T.M ülekuulamiseks alust.
10. Ringkonnakohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, justkui tähendaks see, et tema nimetatud isikuid ei peeta vajalikuks tunnistajana üle kuulata, seda, nagu eelistanuks menetleja tõendite kogumisel kahtlustatava positsiooni toetavaid tõendeid. Ebavõrdset kohtlemist näeb kaebuse esitaja selles, et kuigi tema taotletud isikute tunnistajana ülekuulamisest menetleja keeldus, on menetluses on tunnistajana üle kuulatud N.Si elukaaslane XY, kelle ütlused toetavad pigem kahtlustatava positsiooni. Kriitika XX ülekuulamise kohta ei ole põhjendatud.

§ 66

lg-le 1 kuulatakse tunnistajana üle isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Kuna laste väitel leidis väärkohtlemine aset isa kodus ja temaga koos toimunud välisreisidel, oli põhjust arvata, et koos N.Siga elav XY võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Alusetu on kaebuse esitaja seisukoht, nagu saaksid N.Si elukaaslase XY ütlused toetada vaid kahtlustatava positsiooni.

§ 61lg-le 1 ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu.

Seega ei või menetleja lähtuda eeldusest, et võimaliku tunnistaja ütlused oleks mõjutatud tema suhetest 11 1-20-7583 menetlussubjektiga. Seetõttu ei või menetleja jätta võimalikku tunnistajat üle kuulamata tema suhete tõttu kahtlustatava või kannatanuga. Kannatanute esindaja nimetatud isikuist eristab XYt just see, et ta võis olla koos laste ja N.S iga neil kordadel, kui N.S laste väitel nende suhtes vägivalda tarvitas. St XY sai anda ütlusi vahetult tema enda tajutu kohta. Kannatanute esindaja loetletud isikud said seevastu vahendada vaid seda, mida lapsed võisid olla neile rääkinud. Nagu prokuratuuri määrustes selgitatud, ei oleks nende sellekohased ütlused KrMS § 66 lg-st 21 tulenevalt tõendamiseseme asjaolude tõendamiseks kasutatavad. 12. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et prokuröri otsustus lõpetada kriminaalmenetlus selles tekkinud kõrvaldamata kahtluse tõttu on põhjendatud. Juhindudes KrMS § 208 lg-st 5, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 21. septembri 2020 määruse muutmata ning XXi ja YY esindaja Maria Mägi-Rohtmetsa kaebuse rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt 12