Obsah (9)

§ 121§ 118§ 64§ 65§ 68§ 56§ 27§ 60§ 61

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 31. august 2020, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-19-7728 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Ku

§ 121

lg 2 p 2,3 ja § 118 lg 1 p 1,2,3 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)

1. märtsi 2020 otsus Apellatsiooni esitaja Martin Põldre kaitsja Margus Viira Süüdistatav Martin Põldre Isikukood: 38706115242; elukoht: XXX; ei tööta; varem kriminaalkorras karistatud; tõkend vahistamine kohaldatud alates
2. juunist 2019 Prokurör Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Voogma Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Margus Viira RESOLUTSIOON: Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätta Viru Maakohtu
3. märtsi 2020 otsus muutmata ning Martin Põldre kaitsja Margus Viira apellatsioon rahuldamata. KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt advokaadibüroo Viira ja Partnerid kasuks 226,80 eurot, sh käibemaks 37,80 eurot, vandeadvokaat Margus Viira poolt Martin Põldrele apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Mõista Martin Põldrelt apellatsioonimenetluse kulu katteks Eesti Vabariigi kasuks välja 226,80 eurot. 1 Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus Martin Põldret süüdistatakse selles, et tema isikuna, keda on
4. veebruari 2019 kohtuotsusega karistatud

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi lähedase inimese korduva kehalise väärkohtlemise eest, 2019.

aasta maikuu alguses, umbes nädal enne

1. maid 2019 aset leidnud ema ja elukaaslase kehalist väärkohtlemist, XXX korteris lõi elukaaslast L.S. a parema silma piirkonda, põhjustades elukaaslasele füüsilist valu ja tervisekahjustuse – hematoomi parema silma all. Samuti süüdistatakse teda selles, et tema tungis
2. mai 2019 õhtusel ajal XXX korteris kallale oma elukaaslasele L.S. ale, keda lõi ühe korra rusikaga vasakule näo piirkonda ning mõni hetk hiljem lõi oma ema M.P. t nii tugevasti, et ema kukkus ning jätkas maas lamava ema peksmist jalgadega. Löömise ja peksmisega põhjustas M. Põldre nii elukaaslasele kui emale füüsilist valu ja tervisekahjustused – L.S. ale marrastuse-verevalumi vasaku kulmu ja oimu vahelises piirkonnas ning M. P muhu vasaku kulmu piirkonnas ning hematoomid mõlema silma all, parema käe õlavarrel ja parema kõrva taga kukla piirkonnas. Mitmele lähisuhtes olevale isikule korduvalt füüsilise valu ja tervisekahjustuste tekitamisega, isikuna, keda on eelnevalt karistatud lähedase inimese kehalise väärkohtlemise eest, pani M. Põldre toime

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

M. Põldret süüdistatakse samuti selles, et tema 15. juunil 2019 kella 22.15 paiku XXX korteris ühise alkoholi tarbimise käigus tekkinud tüli ajal tungis kallale V.A. le ning peksis meest käte ja jalgadega näo ja rindkere piirkonda, millega põhjustas V.A. le raske psüühikahäire – traumaatiline dementsus ja tervisekahjustused – pehmete kudede põrutus paremal pool näol, põrutushaav parema kulmupealse piirkonnas, parema kaheksanda roide kinnine murd, parempoolne pneumotooraks, mis koosvõetuna põhjustasid vigastuste tekitamise momendil ohu V.A. elule ning mille paranemisprotsess kestab vähemalt neli kuud. Teisele isikule peksmisega raske psüühikahäire ja eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisega ning sellega vähemalt neli kuud kestva tervisehäire põhjustamisega, pani Martin Põldre toime

§ 118lg 1 p 1, 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Maakohtu otsus 3. märtsi 2020 otsusega tunnistas Viru Maakohus M. Põldre süüdi

§ 121lg 2 p 2,3 järgi ja mõistis talle karistuseks 2 aastat vangistust.

Kohus tunnistas M. Põldre süüdi ka

§ 118

lg 1 p 1, 2, 3 kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ja karistuseks mõistis talle 5 aastat vangistust. 2

§ 64lg 1 alusel, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeimaga, mõistis kohus M.

Põldrele liitkaristuseks 5 aastat vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendas kohus mõistetud karistust Viru Maakohtu 22.

veebruari 2019 otsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse 1 aasta 9 kuud 16 päeva vangistuse võrra ning mõistis M. Põldrele lõplikuks karistuseks 6 aastat 9 kuud 16 päeva vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvas maakohus M.

Põldre eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka ning luges M. Põldre karistuse kandmise aja alguseks tema kahtlustatavana kinnipidamise päeva, s.o

1. juuni
2. Hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, nõustus kohus prokuröri poolt esitatuga, et M. Põldre ütlused selles, et kannatanu V.A. ründas teda ja ta kaitses ennast kannatanu ründe vastu ning lõi teda, ei ole usaldusväärsed. Samuti pidas kohus ebausaldusväärseteks süüdistatava väiteid, et tema ei ole
3. maikuu alguses kehaliselt väärkohelnud L.S. a. Hinnates kohtuliku uurimise käigus uuritud tõenditest ja faktilistest asjaoludest tulenevat tervikpilti, jõudis kohus järeldusele, et tegemist on süüdistatava katsega välistada tema poolt vägivallakuriteo toimepanemine. Kohtu jaoks ei olnud M. Põldre versioon toimunust usutav, kuna ta on andnud ütlusi, mis ei kattu ei teiste asjas kogutud kirjalike tõendite ega ütlustega ning ka ta enda erineval ajal antud ütlustes on vastuolud. Kõrvutades M. Põldre poolt V.A. kuriteoepisoodis häirekeskusesse tehtud kõnes väljendatut politseis kahel korral antud ütlustega ning ka süüdistatava poolt kohtus antud ütlustega, asus kohus seisukohale, need ütlused on ajas erinevad ja sisaldavad olulisi vastuolusid. M. Põldre erinevatest ütlustest ei ole võimalik üheselt aru saada, kas kannatanu V.A. siis lubas teda vägistada või ründas noaga või tegi mõlemat või ei teinud üldse midagi, sest M. Põldrel on ta enda sõnul mäluga tõsised probleemid. Samas viitavad kannatanu vigastused jõhkrale peksmisele. M. Põldrel ründele viitavad vigastused puudusid. Seega oli süüdistataval vaja välja mõelda versioon enesekaitsest ja hädakaitse piiride ületamisest. Samuti võib teatud juhtudel süütegude toimepanemise asjaolude silmnähtaval kokkulangemisel teha sellest järelduse nende sooritamisest ühe ja sama isiku poolt ehk siis antud juhul M. Põldre poolt. M. Põldre on korduvalt kriminaalkorras karistatud ja seda ainult vägivallakuritegude ehk

§ 121järgi kvalifitseeritavate kuritegude eest.

Maakohtu arvates ei saa see olla juhus ja kannatanute süü, et süüdistatav neid pidevalt ründab. Ka on tema tegude toimepanemise viis sarnane. Üksikult võetuna ei oleks nimetatud samasus ehk nii kõnekas, kuid vaadates seda asjaolu kogumis tõendite ja järeldustega, moodustub omavahel riimuv tõendikogum, mis annab ühese aluse seisukohaks, et vägivallateod pani ka seekord toime just M. Põldre ja ta tegi seda tahtlikult. Kohus asus seisukohale, et kriminaalasjas kogutud ükski tõend, peale süüdistatava enda kaitseversioonina esitatu, ei tõenda kannatanu poolset rünnet tema suhtes ja hädakaitseseisundi esinemist. Tõendatud on hoopis see, et süüdistatav tegelikult ei mäleta, mis täpselt toimus ja ennast õigustavate ütlustega üritas süüdistatav esitada kohtule versiooni, mis kindlustaks tema kergema karistuse. Kohus leidis, et M. Põldre süüd tõendavad kannatanute ja tunnistajate ütlused kogumis kirjalike tõenditega. Kannatanute ja tunnistajate ütlustes ei ole kohtul alust kahelda, sest need on olnud järjekindlad ning neil ei ole mingit huvi anda ebaõigeid ütlusi või selliseid asju välja mõelda. Kannatanud on juba alates politseiga suhtlemisest kirjeldanud sündmusi ühtemoodi ning jäänud sama versiooni juurde ka eeluurimisel. Kusjuures ei ole ainult kannatanu sõna süüdistatava 3 sõna vastu. Tunnistajad kinnitavad kannatanute ütlusi ja ka avaldatud kirjalikud materjalid on kooskõlas kannatanute poolse sündmuste kirjeldusega. Põhjust, miks peaks kannatanud ja tunnistajad olematuid asju välja mõtlema või valetama, ei ole asja menetluse käigus tuvastatud. Hinnates kohtuistungil kontrollitud tõendeid kogumis, leidis kohus, et kannatanud ja tunnistajad ei ole andnud M. Põldret süüstavaid ütlusi alusetult ja nende ütlused on usutavad ja vigastuste tekkimine tõepärane ning neid kinnitavad teised kogutud tõendid. M. Põldrele karistust mõistes asus maakohus seisukohale, et süüdistatav pani kuriteod toime otsese tahtlusega. Karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid kohus M. Põldere tegevuses ei tuvastanud. Vägivallategude toimepanemise ajal oli M. Põldrel neli kehtivat kriminaalkaristust ja kõik vägivallakuritegude eest ning uued teod pani ta toime katseajal. Samuti on süüdistataval kehtiv väärteokaristus narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise eest. Lisaks ei saanud ta edukalt hakkama ka katseaja läbimise ja ÜKT sooritamisega. Seega pani M. Põldre, isikuna, keda on eelnevalt karistatud lähedase inimese kehalise väärkohtlemise eest, taaskord toime teod, millega kahjustas mitme temaga lähisuhtes oleva inimese tervist ning põhjustades sellega neile füüsilist valu ja tervisekahjustusi.

§ 121

järgi kvalifitseeritavad kuriteod on teise raskusastme kuriteod, mis võimaldavad vangistuse kõrval mõista ka kõige kergema liigilist karistust, s.o rahalist karistust.

§ 56

lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kohus nõustus karistust kaaludes prokuröri seisukohaga, et M. Põldret ei ole otstarbekas karistada rahalise karistusega, kuna nii eelmised rahatrahvid kui ka lühiajalised tingimisi vangistused ja üldkasulik töö ei ole avaldanud M. Põldrele mõju. Seega on selline karistus liiga kerge ega oma süüdlasele piisavat mõju. Süüdistatava süü suurus peaks olema tõepoolest väga väike, mil saaks reaalselt kaaluda rahalise karistuse mõistmist kehalise väärkohtlemise puhul. M. Põldre on ennast küll sisuliselt süüdi tunnistanud, kuid tema kahetsus ei olnud kohtu hinnangul siiras, vaid kantud eesmärgist saada kergem karistus ning tema käitumine kohtumenetluse kestel on näidanud, et ta ei ole senini teinud toimunust vajalikke järeldusi. Nimetatut arvestades asus maakohus seisukohale, et M. Põldret tuleb nii

§ 121

lg 2 p 2, 3 kui ka

§ 118lg 1 p l, 2, 3 järgi kvalifitseeritavate süütegude eest karistada vangistusega.

APELLATSIOON Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni M. Põldre kaitsja, kes palub Viru Maakohtu otsuse tühistada täies ulatuses ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Alternatiivselt palub kaitsja tühistada kohtuotsuse M. Põldrele karistuse mõistmise osas ja mõista süüdistatavale kergem karistus. Apellatsioonis leiab kaitsja, et M. Põldre on kogu kriminaalmenetluse vältel selle läbiviimisele igati kaasa aidanud. Temale esitatud kahtlustust ega süüdistust ei ole M. Põldre sisuliselt kordagi vaidlustanud, küll on ta aga esitanud oma versiooni toimunust. M. Põldre avaldas kohtulikul uurimisel, et ta tarvitab erinevaid arsti poolt määratud antidepressante, millega seoses on tal probleemid oma käitumise kontrollimise ja mäluga. Sel ajal ei osanud ei tema ega kaitsja veel oletada tema poolt tarvitatavate ravimite otsest seost tema kuritegeliku käitumisega. 4 Kohtus uuritud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti kohaselt on M. Põldre süüdiv, kuid on nõrgamõistuslik. Käesoleval hetkel leiab M. Põldre, et tema käitumist on mõjutanud talle määratud ravimid s.o ravimite tarvitamine vallandab temas agressiivsuse ja ta kaotab täielikult kontrolli oma käitumise üle, mis lõpeb, nagu käesoleval juhul, kuriteo toimepanemisega. Ka käesolevate kuritegude toimepanemise ajal oli M. Põdre tarvitanud antidepressante. M. Põldre on sügavalt veendunud, et antidepressandid on hävitavalt mõjunud tema käitumisele. Eeltoodule sai ta kinnitust tema poolt vanglas nähtud Taani 2013 dokumentaalfilmist The Dark Side of a Pill (Tableti sünge pool). Filmis käsitletakse antidepressantide hävitavat mõju inimese käitumisele, sealhulgas ka M. Põldre poolt tarvitatavate antidepressantide Flux ja Ketipinor mõju. Eeltoodust tulenevalt on kaitsja arvates oluline antud kohtuasjas tõe väljaselgitamiseks uuendada kohtulik uurimine, et määrata M. Põldre suhtes uus kohtupsühhiaatriline ekspertiis, mis uuriks tema seisundit kuriteo toimepanemise ajal, võttes arvesse tarvitatud konkreetsete antidepressantide mõju tema käitumisele. Selleks ongi vajalik kriminaalasi saata uuesti arutamiseks esimese astme kohtule. Alternatiivselt leiab kaitsja, et kohtul on võimalik tühistada esimese astme kohtu otsus ja teha uus kohtuotsus, millega kergendada M. Põldre karistust, võttes arvesse ka antidepressantide mõju kaitsealuse käitumisele. Kohus ei leidnud M. Põldre käitumises kergendavaid asjaolusid, jättes arvestamata kohtuistungil süüdistatava ütlustes avaldatud kahetsuse. M. Põldre kinnitas kohtuistungil antud ütlustes, et ta väga kahetseb toimepandud kuritegusid ja eriti kahju on tal sellest, et ta emale kallale läks. Oma tegusid seletas ta üldise depressiooniga. Kaitsja leiab, et kohus on, tulenevalt M. Põldre poolt toimepandu tagajärgedest V.A. suhtes, tema tegevuse õigesti kvalifitseerinud ja ta süüditunnistanud

§ 118lg 1 p 1,2,3 järgi.

Samas leiab kaitsja, et tuleb hinnata ka süüdistuse põhjendatust. Kaitsja leiab, et kohus ei ole millegagi ümberlükanud M. Põldre versiooni

1. juunil 2019 kuriteosündmuse toimumise kohta. M. Põldre väidete kohaselt nõudis ta kannatanu lahkumist korterist, kuid viimane muutus seepeale agressiivseks ja lõi teda jalaga rinna piirkonda. Kaitsja leiab, et sellega algas
2. juunil 2019 kuriteosündmus ja algas see V.A. poolt toimepandud

§ 27mõttes õigusvastase teoga.

V.A. ründas ebaseaduslikult M. Põldret tema elukohas, lüües talle jalaga rindu. V.A. tegevus, võõrast korterist lahkumata jätmine ja rünne M. Põldre suhtes asetas M. Põldre hädaseisundisse, millest lähtuvalt oli M. Põldre sunnitud õigusvastase ründe tõrjumiseks rakendama hädakaitset. M. Põldre lõi ründe tõrjumiseks kannatanut samuti jalaga rindu. Kuigi V.A. poolne rünne korraks lõppes, jätkus see peale M. Põldre jätkuvat nõudmist tal korterist lahkuda. M. Põldre ütluste kohaselt haaras V.A. laualt käeulatuses olnud kööginoa, üritas sellega M. Põldret lüüa, riivates sealjuures M. Põldre kätt ning ühtlasi ähvardades M. Põldret vägistada. M. Põldre sai rabelemise käigus kannatanult noa kätte ja lõi teda ründe tõrjumiseks korduvalt rusikatega pea ja ülakeha piirkonda. Kuigi M. Põldre tõrjus rünnet käepäraste vahenditega ei olnud see hilisemalt vastavuses ründe ohtlikkusega ja võis ületada hädakaitse piire. 5 Kui V.A. enam mingit vastupanu ei osutanud, sai M. Põldre ka ise aru, et V.A. vajab abi ning teavitas sellisest vajadusest häirekeskust Kaitsja leiab, et tervikuna ei ole täpselt võimalik kindlaks teha, mis toimus 15. juunil 2019 M. Põldre ja V.A. vahelise ühise alkoholi tarvitamise käigus ja millest konflikt alguse sai. M. Põldre on andnud kohtuistungil sündmuse asjaolude kohta ütlused ning kaitsja arvates kohtus uuritud tõenditest ei lükka ükski ümber kaitsealuse versiooni sündmuse toimumise käigu ja asjaolude kohta. M. Põldre ei ole

§ 118

lg 1 p 1,2,3 järgi esitatud kuritegu eitanud, kuid on selgitanud, et tegutses enesekaitseks. Leian, et M. Põldre ütlused on usaldusväärsed ja kooskõlas kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kogumis leiab kaitsja, et

§ 118lg 1 p 1,2,3 järgi esitatud süüdistuepisoodis tegutses M.

Põldre hädakaitseseisundis, kuid ta võis ületada hädakaitse piire. Arvestades kuritegude toimepanemise asjaolusid, leiab kaitsja, et M. Põldre suhtes mõistetavat karistust on võimalik kergendada kohaldades

§ 60sätestatut.

Kaitsja arvates oleks õiglaseks karistuseks M. Põldrele küll vabaduskaotusliku karistuse mõistmine, kuid seda

§ 60lg 2 alammäärast lähtuvalt.

Alternatiivselt on kaitsja arvates võimalik M. Põldre suhtes kohaldada

§ 61järgi karistust alla alammäära.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse ja esitatud apellatsiooniga, leiab, et Viru Maakohtu otsus tuleb KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu poolt esitatud põhjendustega ning ei pea seetõttu vajalikuks maakohtu sellekohaseid argumente vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1 käesolevas otsuses korrata. Seetõttu piirdub ringkonnakohus vaid omapoolsete väidete lisamisega apellatsioonis esitatule vastates. Apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ja selle saatmist uueks arutamiseks maakohtule. Esitatud taotlust põhistab kaitsja vajadusega teostada M. Põldre suhtes uus kohtupsühhiaatriline ekspertiis, mis uuriks süüdistatava seisundit kuriteo toimepanemise ajal, võttes seejuures arvesse konkreetsete antidepressantide mõju tema käitumisele. KrMS § 341 tuleneb, et apellatsioonimenetluses on võimalik kohtuotsuse tühistada ja saata see esimese astme kohtule uueks arutamiseks vaid juhul kui on tuvastatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Millisel juhul on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega sätestab KrMS §

1. Esitades apellatsioonis taotluse tühistada maakohtu otsus ja saata see uueks arutamiseks esimese astme kohtule, ei ole kaitsja välja toonud ühtki kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist maakohtu poolt. 6 Taoliseks rikkumiseks ei saa kuidagi lugeda kaitsja taotlust määrata M. Põldrele uus kohtupsühhiaatria ekspertiis. Tegemist on pelgalt kohtumenetluse poole taotlusega millise oleks kaitsja soovi korral saanud esitada ka ringkonnakohtule ning millist oleks olnud võimalik lahendada ka apellatsioonimenetluse käigus. Kuivõrd kaitsja ei ole apellatsioonis viidanud ühelegi kriminaalmenetlusõiguse normi olulisele rikkumisele maakohtu poolt ning taolist rikkumist ei tuvastanud ka ringkonnakohus, siis puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks ja selle saatmiseks esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Vastuseks kaitsja poolt esitatud taotlusele, teostada M. Põldre suhtes uus kohtupsühhiaatria ekspertiis ja seda põhjusel, et M. Põldre arvates on tema vägivaldne käitumine tingitud antidepressantide kasutamist, märgib ringkonnakohus järgmist. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt teostati M. Põldre suhtes
2. juulil 2019 ambulatoorne kohtupsühhiaatriaekspertiis. Ekspertiisiaktist nähtuvalt oli eksperdi käsutuses ka M. Põldre terviseinfosüsteemi andmed. Seega oli ekspert teadlik M. Põldre terviseandmetest. Ekspertiisiaktist nähtuvalt jõudis ekspert järeldusele, et M. Põldrel ei esinenud kuritegude toimepanemise ajal seisundit, mis oleks mõjutanud olulisel määral tema teadvust ja käitumist ning takistanud tal adekvaatselt oma tegudest aru saada ja neid juhtida. Ka oli M. Põldre ekspertarvamuse kohaselt kuritegude toimepanemise ajal süüdivusseisundis. Ringkonnakohtul puudub igasugune alus kahelda eksperdi taolistes järeldustes. Alust eksperdi järeldustes kahelda ei anna ka M. Põldre enese poolt esitatud arvamus, nagu oleks tema vägivaldsus tingitud kasutatud antidepressantidest. Tegemist on M. Põldre enese subjektiivse arvamusega, mis on kujunenud süüdistatava poolt nähtud filmil. Pealegi on M. Põldre kohtuistungil kinnitanud, et
3. juunil 2019 ta antidepressante ei kasutanud. Ringkonnakohus märgib sedagi, et antidepressandite ravi määrati M. Põldrele vastava spetsialisti poolt ning seega puudub igasugune alus kahelda nende ohutuses M. Põldre tervisele ja käitumisele. Kolleegiumi arvates tuleb jätta rahuldamata ka kaitsja alternatiivne taotlus, kergendada M. Põldrele mõistetud karistust. Taotledes M. Põldrele mõistetud karistuse kergendamist, leiab kaitsja, et M. Põldre pani V.A. suhtes kuriteo toime hädakaitse piire ületades. Nimetatut arvestades tulekski talle mõistetud karistust kergendada. Ka on maakohus M. Põldrele karistust mõistes jätnud põhjendamatult arvestamata süüdistatava poolt avaldatud kahetsuse. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, leiab, et M. Põldre väited tema ründamisest V.A. poolt on paljasõnalised ja eluliselt mitteusutavad. Ringkonnakohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et ainuüksi M. Põldre palve V.A. lahkumiseks tema korterist, tingis V.A. poolse ründe. Ringkonnakohus ei näe V.A. taoliseks ründeks ühtegi mõistusepärast põhjust. Vähegi arvestatava põhjusena võib kolleegiumi arvates kõne alla tulla V.A. soov alkoholitarvitamist jätkata, kuid M. Põldre enese ütluste kohaselt pakkus ta V.A. le, juhul kui ta lahkub, kaasa järelejäänud alkoholi (II kd tl 110 p). Nimetatu aga välistab ka selle põhjuse. 7 Ringkonnakohtu jaoks välistab V.A. poolse ründe ka V.A. isik ja olukord, mis alkoholitarvitamisele eelnes. V.A. oli kuriteo toimimise hetkel 66 aastane, M. Põldre 32 aastane, s.o kannatanust oluliselt noorem. Ka oli M. Põldre V.A. st pikem. Alkoholi osteti M. Põldre poolt oma emalt saadud raha eest ja seda tarvitati M. Põldre korteris. M. Põldre on ise kinnitanud, et ta ei ole kunagi näinud V.A. t agressiivsena ning sama on kinnitanud ka V.A. elukaaslane A.V. . Ringkonnakohtu arvates ei ole eluliselt usutav, et V.A. , keda iseloomustatakse rahumeelse isikuna, hakkaks isegi alkoholijoobes olles, ründama endas tunduvalt nooremat M. Põldret ja seda vaid põhjusel, et ta ei soovinud M. Põldre korterist lahkuda. Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks viidata süüdistatava elukaaslase L.S. a ütlustele mille kohaselt ei vajanud M. Põldre mingit erilist põhjust, et muutuda agressiivseks. L.S. a ütluste kohaselt piisas selleks näiteks isegi halvast ilmast. Ringkonnakohtu arvates annab L.S. a poolt M. Põldrele antud iseloomustus, võrreldes V.A. le antud iseloomustusega, aluse väiteks, et agressiivsus on iseloomulik M. Põldrele, mitte aga V.A. le. Nimetatu omakorda teeb ebatõenäoliseks võimaluse, et V.A. oleks M. Põldret tühisel põhjusel rünnanud. M. Põldre versiooni V.A. poolsest rünnakust, seavad ringkonnakohtu arvates kahtluse alla ka mitmed vasturääkivused M. Põldre ütlustes. Nii nähtub M. Põldre poolt häirekeskusesse tehtud telefonikõnest, et süüdistatav kurdab nagu tahetaks teda vägistada. Samuti selgitab M. Põldre, et naabrimees V.A. lõi teda kannaga rindu ja tema lõi vastu. Siinjuures on tähelepanuvääriv, et M. Põldre ei maini nimetatud telefonikõnes kordagi V.A. soovimatust tema korterist lahkuda ega soovi Häirekeskuselt abi viimase minematoimetamiseks. Ringkonnakohtu arvates ei ole tõsiseltvõetav ka M. Põldre kurtmine, nagu soovinuks V.A. teda vägistada. Kui lähtuda M. Põldre kaitseversioonist, s.o konflikt sai alguse V.A. soovimatusest lahkuda tema korterist, siis olnuks mõistusepärane seda Häirekeskuse töötajale ka kurta. Ometi M. Põldre sellest teada ei anna ning kurdab hoopis selle üle, et teda püütakse vägistada ja seda temast oluliselt vanema isiku poolt. Ringkonnakohtu arvates viitab M. Põldre taoline kurtmine Häirekeskuse töötajale tema soovi juba helistamise hetkel näidata end V.A. ohvrina, mis omakorda õigustaks tema enda edasist käitumist. Ka nähtub M. Põldre poolt Häirekeskusse tehtud kõnest, et töötaja küsimusele, kas seal ka relvi on, vastab M. Põldre, et relvi ei ole, aga kui vaja siis ta kaitseb ennast (tõendid tl 45-47). Samas on M. Põldre maakohtu istungil kinnitanud, et V.A. ründas teda noaga ning sai riivamisi tema käele isegi pihta. Nimetatud M. Põldre ütlustest nähtub, et Häirekeskusesse helistades ei ole M. Põldre midagi rääkinud enda ründamisest noaga ning esitanud nimetatud kaitseversiooni alles kohtuistungil. Samas ei osanud M. Põldre kohtuistungil prokuröri sellesisulisele küsimusele vastates selgitada, miks ta Häirekeskuse töötajale noaga ründamisest ei rääkinud. 8 Ringkonnakohus leiab, kriminaalasja materjalidele tuginedes, et tegelikkuses V.A. M. Põldret noaga ei rünnanud. Taolisele järeldusele annab esmalt aluse asjaolu, et M. Põldre ei rääkinud Häirekeskusele tehtud kõnes enda ründamisest noaga. Märkimisväärne on seejuures asjaolu, et Häirekeskuse töötaja on M. Põldrele lausa esitanud küsimuse relvade olemasolu kohta, kuid M. Põldre on seda eitanud. Ringkonnakohtu arvates ei ole eluliselt usutav, et olukorras kus M. Põldret rünnati noaga ja V.A. isegi riivas noaga tema kätt, oleks M. Põldre jätnud sellest rääkimata. Seda eriti veel olukorras, kus Häirekeskuse töötaja on sellele konkreetselt tähelepanu juhtinud. Ringkonnakohtu arvates ei kinnita M. Põldre ütlusi V.A. poolt noaga tema käe riivamist ka M. Põldre
4. juunil 2019 kahtlustatavana kinnipidamise protokolli juurde lisatud fotod (tõendid tl 35-42). Fotodelt nähtuvalt esineb M. Põldre vasemal käevarrel suunaga ülevalt alla nahamarrastus, mis ei veritse. Ringkonnakohus leiab, et juhul kui oleks tegemist vahetult peale konflikti toimumist ja enne M. Põldre kinnipidamist noaga tekitatud kehavigastusega, pidanuks see veritsema. Nimetatust teeb ringkonnakohus järelduse, et tegemist ei ole vahetult enne M. Põldre fotografeerimist tekitatud kehavigastusega. Taolisele järeldusele annab aluse ka asjaolu, et fotodelt nähtuvalt esineb M. Põldrel ka küünarnukil ja paremal jala alaosas analoogsed nahamarrastused. Ringkonnakohus leiab, et M. Põldre ütlused tema ründamise kohta noaga V.A. poolt, viitavad taaskord süüdistatava soovile näidata ennast V.A. rünnaku ohvrina ja pääseda seeläbi vastutusest. Eeltoodud arvestades asub ringkonnakohus seisukohale, et V.A. ei rünnanud M. Põldret ning viimane ei tegutsenud V.A. t lüües ja talle eluohtlikku vigastust tekitades, hädakaitseseisundis. Seega puudub alus nimetatud põhjusel kergendada M. Põldrele

§ 118lg 1 p 1,2,3 järgi mõistetud karistust.

Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega nagu oleks maakohus jätnud M. Põldrele karistust mõistes põhjendamatult arvestama tema kahetsuse. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on M. Põldre oma viimases sõnas tõepoolest väitnud, et ta kahetseb, et nii juhtus. Samas viitab M. Põldre tema arvates V.A. l ja L.S. al esinevale alkoholi probleemile ja leiab, et need kannatanutel esinevad probleemid tingisidki tema käitumise. Ringkonnakohus leiab, nõustudes maakohtuga, et M. Põldre taoline enda süüd vähendada püüdev käitumine annab aluse väiteks, et M. Põldre kahetsus ei ole siiras ning antud vaid soovist kergendada talle mõistetavat karistust. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et puudub alus kergendada M. Põldrele mõistetud karistust. Seda enam, et M. Põldrele on maakohus tema poolt toimepandu eest mõistnud niigi alammääralähedase karistuse. Menetluskulu Kaitsja M. Viira esitas taotluse riigi õigusabi tasu ja õigusabi osutamisega seotud kulude kindlaksmääramiseks kokku 226,80 euro suuruses summas, sh käibemaks 37,80 eurot. 9 Taotluse kohaselt kulutas kaitsja maakohtu otsusega tutvumisele, kaitsealusega konsulteerimisele ja apellatsiooni koostamisele kokku 240 minutit, mille eest kaitsja palub hüvitada 189 eurot, millele lisandub käibemaks 37,80 eurot. Ringkonnakohus leiab, et osutatud õigusabi oli vajalik ja selle maht proportsioonis maakohtu otsusega. Seetõttu tuleb kaitsja taotlus riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 § 1 lg-test 4, 5, 6 ja 10, § 6 lg-st 3, §-st 16 ning § 17 lg-st 2 juhindudes rahuldada summas 226,80 eurot milles sisaldub käibemaks 37,80 eurot. Tulenevalt KrMS § 185 lg 2 tuleb menetluskulu jätta M. Põldre kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus 10