KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-15-9117 Otsuse tegemise aeg ja koht 30. aprill 2020, Tartu Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Par

) § 164 lg-le 2 (apellatsioonkaebuses ilmselt ekslikult märgitud

§ 164lg 3).

Kostja näitas vastuhagis, et poolte ühisvarasse kuuluvate kohustuste maht on tunduvalt suurem, mis ei vastanud tõele. Sel põhjusel pidi hageja taotlema ekspertiiside tegemist ja nende eest ka tasuma. Kostja tegevuse tõttu kandis hageja põhjendamatult menetluskulusid. Hageja märgib, et tema esindaja sõitis Tallinnast Jõhvi kohtuistungile, kuhu kostja taotletud tunnistaja ei ilmunud ja ei esitanud selle kohta ka tõendit. Kohtuistung lükati edasi. 9. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada järgmistes osades: osas, milles maakohus jättis hageja ainuomandisse X kinnistu; osas, milles maakohus leidis, et pooled ei vastuta solidaarselt kostja eraisikutega sõlmitud laenulepingutest tulenevate kohustuste (kokku 60 176 eurot 5 senti) eest; osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitisena 19 059 eurot 60 senti ja tasaarvestas poolte nõuded; osas, milles maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus tõendeid ebaõigesti hinnates ning osaliselt tõendeid hindamata jättes leidnud, et laenulepingutest III–V tulenevad kohustused ei kuulu ühisvarasse. Kostja on varem selgitanud, et esitas originaaldokumentide koopiad, pidades neid ka ise originaalideks, kuna originaale ei õnnestunud ekspertiisi läbiviimise ajaks leida. Otsusest ei selgu, millist tähtsust omab see asja lahendamisel. Ekspert ei ole väitnud, et paber, mida kasutati, pärines samalt tootjalt, samast partiist ja samast pakist. Ekspert märkis, et see on võimalik. Seega ei ole tegelikkuses ühtegi kindlat tõendit, mis kinnitaks kohtu kahtlusi. Eksperdi välja toodud asjaolusid analüüsides on kostja hinnangul võimalik, et laenuleping V ning koopiad laenulepingust III ja selle lisast valmistati D.D. kontoris. Laenulepingu V lisa 1 ja laenuleping IV peavad olema välja trükitud D.D. kodus oleva seadmega. Kuna nende dokumentide koostamise vahe on neli kuud, võib seda käsitleda "lühema ajavahemikuna", sest kodukasutuses olevat printerit üldjuhul aktiivselt ei kasutata. Maakohus on jätnud tähelepanuta eksperdiarvamuse kokkuvõtte. Dokumendiekspertiisi teinud eksperdid on jõudnud järeldusele, et laenulepingu III ja selle koopia ega originaali valmistamise aega määrata ei ole võimalik. Samuti ei ole võimalik määrata laenulepingute IV-V ning laenulepingu V lisa väljatrükkimise ega allkirjastamise aega. Seega ei ole eksperdid oma järeldustes kinnitanud mistahes viisil kohtu kahtlusi dokumentide hilisemast vormistamisest. 7

§ 392

lg 1 p-de 1 ja 2 mõttes olulises ulatuses täitmata ning rikkus selgitamiskohustust, mistõttu ei vasta kohtuotsuse resolutsioon

§ 442lg 5 nõuetele.

Maakohus ületas kummalegi abikaasale üht kinnistut jättes diskretsioonipiire. Maakohus oleks pidanud pooltele selgitama ja kaaluma alternatiivseid ühisomandi lõpetamise viise, mh võimalust panna X kinnistu kaasomanikevahelisele enampakkumisele. Ringkonnakohus ei pidanud võimalikuks kõrvaldada rikkumisi apellatsioonimenetluses.

1. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta jõusse maakohtu otsus, muutes menetluskulude jaotust. Kostja vaidles hageja kassatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2. Riigikohus rahuldas
3. jaanuari
4. a otsusega hageja kassatsioonkaebuse, tühistas ringkonnakohtu
5. augusti
6. a otsuse ja saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohtu otsuse põhjenduste kohaselt rikkus ringkonnakohus oluliselt põhjendamiskohustust, saates asja uueks arutamiseks maakohtule. Ühtlasi on eksitavad ringkonnakohtu suunised ühisomandi lõpetamise viisi valiku ja kohtu kohustuste kohta ühisvara jagamise vaidluse lahendamisel. Maakohus leidis tunnistajate ütlustele ja ekspertiisile tuginedes, et eraisikutelt võetud laenud kogusummas 60 716 eurot 5 senti ei ole ühisvaral lasuvad kohustused. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu antud hinnangud tõenditele ning nende põhjal tehtud järeldused. Ringkonnakohus ei ole oma otsuses neid kostja väiteid käsitlenud ega võtnud seisukohta, kas maakohus on rikkunud tõendite hindamisel menetlusnorme ning kas põhjendatud on tõendite teistsugune hindamine. Abikaasade ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 järgi kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt. Kaasomandi lõpetamise nõude lahendamine poolte huvide kaalumisega on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire või oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus heitis maakohtule ette ühisomandi lõpetamist selliselt, et X kinnistu jäeti hagejale ja X kinnistu kostjale. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu põhjendusi selle kohta, miks ta leiab, et maakohus ületas diskretsiooni piire. Põhjendamatu on ringkonnakohtu etteheide, et maakohus oleks pidanud pooltega arutama ja selgitama võimalust panna X kinnistu kaasomanikevahelisele enampakkumisele. Kohus saab lähtuda üldjuhul üksnes hagis või vastuhagis nõutud jagamise viisidest ning üksnes juhul, kui ükski poolte pakutud viisidest kohtu arvates jagamiseks ei sobi ja kõikidele sobivatele viisidele ei ole tuginetud, peab kohus pooltele taotletud viiside sobimatust enne selgitama ja andma võimaluse tugineda lisaks ka muudele viisidele. Praegusel juhul ei ole ringkonnakohus põhjendanud oma seisukohta, et maakohus ületas kummalegi abikaasale üht kinnistut jättes diskretsioonipiire. Seetõttu ei selgu ringkonnakohtu otsusest ka see, miks oleks pidanud maakohus selgitama ja kaaluma alternatiivseid ühisomandi lõpetamise viise, millele pooled ise ei ole tuginenud. 9

§ 657

lg 1 p-st 2 lähtudes tühistada osas, millega kohus jättis rahuldamata kostja taotluse lugeda poolte ühisvaral lasuvateks kohustusteks laenulepingutest IV ja V tulenevad kohustused (kogusummas 35 151 eurot 40 senti) ning jättis need kohustused poolte varaühisuse lõpetamisel ja ühisvara jagamisel arvesse võtmata. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus mõistis poolte vastastikuste nõuete tasaarvestamise tulemusena kostjalt hageja kasuks enamsaadud ühisvara eest välja hüvitise 1483 eurot 90 senti ületavas ulatuses. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega loeb ülal viidatud laenulepingutest tulenevad kohustused poolte ühisvaral lasuvateks kohustusteks ning mõistab poolte vastastikuste nõuete tasaarvestamise tulemusena kostjalt hageja kasuks enamsaadud ühisvara eest välja hüvitise 1483 eurot 90 senti. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. Hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohus käsitleb esmalt vaidluse eset apellatsioonimenetluses (I); hindab seejärel, kas kostja poolt kolme eraisikuga väidetavalt sõlmitud laenulepingutest III–V tulenevad kohustused on ühisvaral lasuvad kohustused (II) ning kas maakohus on X kinnistu hageja ainuomandisse jätmisel seadusest tulenevat kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud (III). Seejärel esitab kohus lõppjäreldused kostja apellatsioonkaebuses pooltele kuuluvate varaesemete ja kohustuste jagamise kohta esitatud väidete osas (IV) ning võtab seisukoha maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotuse osas (V). Lõpuks teeb kohus vajalikud menetluslikud otsused (VI). I. 16.

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuse on esitanud nii hageja kui ka kostja. Kostja on palunud maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis X kinnistu hageja ainuomandisse, samuti osas, milles maakohus leidis, et pooled ei vastuta solidaarselt kostja eraisikutega sõlmitud laenulepingutest tulenevate kohustuste (kokku 60 176 eurot 5 senti) eest ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitisena 19 059 eurot 60 senti ja tasaarvestas poolte nõuded. Mõlemad pooled on vaidlustanud maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas. 17. Maakohus on tuvastanud, et nii X kinnistu kui ka X kinnistu kuuluvad poolte ühisvara hulka ning et kinnistute turuväärtused on vastavalt 63 000 eurot ja 4300 eurot. 10

§ 652lg-d 1 ja 5).

Apellatsioonkaebustes ei ole vaidlustatud ka maakohtu järeldust, et X kinnistu tuleks jätta ühisvara jagamisel hageja ainuomandisse (kaebustes ei ole kumbki pool taotlenud selle eseme suhtes teistsugust jagamise viisi).

1. Apellatsioonimenetluses on (kostja apellatsioonkaebuse põhjal) vaidluse all eelkõige see, kas hageja peab vastutama solidaarselt kostja poolt eraisikutega sõlmitud laenulepingutest (laenulepingud III–V) tulenevate kohustuste eest (st kas nendest väidetavatest lepingutest tulenevad kohustused lasuvad ühisvaral). Samuti on vaidlus küsimuses, kas X kinnistu peaks jääma hageja või kostja ainuomandisse. Lisaks on vaidlus maakohtu menetluses kantud menetluskulude jaotuse põhjendatuse üle. 18.
2. Pooled ei ole menetluses vaielnud selle üle, et nende abielu sõlmiti
3. juunil 2008 ja see lõppes lahutusega
4. aprillil
5. Ringkonnakohus märgib, et PKS § 210 lg 1 järgi kohaldus poolte abielust tulenevatele suhetele enne
6. juulit 2010 kuni
7. juunini 2010 kehtinud perekonnaseadus (PKS1995) ja pärast seda alates
8. juulist 2010 kehtiv perekonnaseadus. Enne
9. juulit 2010 kehtis poolte varalistele suhetele ühisvararežiim (PKS1995 §-d 14 jj) ning
10. juulist 2010 kohaldus poolte varasuhtele PKS §-des 25 jj reguleeritud sarnase sisuga varaühisus (PKS § 211 lg 1). PKS § 210 lg 2 esimese lause järgi kohaldub enne
11. juulit 2010 omandatud ühisvara koosseisu määramisele PKS1995, pärast seda omandatud ühisvara koosseisu määramisele aga PKS (PKS § 210 lg 1) (vt nt Riigikohtu
12. mai
13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4213, p 9;
14. märtsi
15. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-16, p 16). Käesolevas asjas lahendatavad ühisvara jagamise hagid on esitatud pärast PKS-i jõustumist
16. juulil 2010, seetõttu kohaldab PKS § 211 lg 1 järgi ka enne seda kuupäeva soetatud ühisvara jagamisele kehtiv PKS (vt ka nt Riigikohtu
17. mai
18. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-14, p 9;
19. aprilli
20. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 16). 18.
21. Ühisvara koosseis määratakse PKS § 37 lg 11 järgi kindlaks varasuhte lõppemise seisuga ning jagatakse sama paragrahvi lõike 3 järgi kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 76 lg-st 1 tulenevalt on kaasomanikul õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist ning kohus peab lõpetama kaasomandi ühel AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud viisil, mida on taotletud hagis või vastuhagis (vt nt Riigikohtu
22. oktoobri
23. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-05, p 15). Kaasomandi lõpetamata jätmine on kohtupraktika kohaselt võimalik üksnes erandjuhul, kui hagis või vastuhagis taotletud kaasomandi lõpetamise viis ei ole õiglane. 18.
24. Nimetatud õiguslikest alustest on ühisvara koosseisu määramisel ja ühisvara jagamisel lähtunud ka maakohus. II. 11

§ 232

lg-tes 1 ja 2 sätestatuga ning see on viinud kohtu osaliselt ebaõigete lõppjäreldusteni. Samuti on maakohtu kõnealused järeldused otsuses olulises osas põhjendamata.

1. Maakohus on otsuse põhjendustes (p-s 42) märkinud, et laenulepingute III–V osapoolteks olevate tunnistajate E.E. , C.C. ja D.D. ütluste võrdlemisel ekspertiisiaktidega tekkisid kohtul küsimused ja kahtlused, mis seavad kahtluse alla vaidlusaluste laenulepingute ehtsuse ning nende sõlmimise ja koostamise just nimelt laenulepingutes märgitud aegadel.
2. Ringkonnakohtu arvates puuduvad laenulepingute IV ja V (s.o C.C.ga ja D.D.ga sõlmitud laenulepingud) osas maakohtu viidatud kõrvaldamatuid vastuolud tunnistajate ütluste ja ekspertiisiaktidest nähtuva vahel. Dokumendiekspertiisi ekspertiisiaktis (IV kd, tl-d 110–112) ei ole eksperdid jõudnud kindlale järeldusele, et
3. novembri
4. a laenuleping (s.o laenuleping IV) ja
5. märtsi
6. a laenulepingu lisa 1 (s.o laenulepingu V lisa) olid trükitud samaaegselt. Eksperdid on üksnes pidanud võimalikuks (ekspertiisiakti teisel leheküljel), et kõnealused dokumendid on trükitud kas samaaegselt või sama seadme abil mingis lühemas ajavahemikus, kuna on kasutatud sama liiki seadet, sarnast fonti, sama väljatrüki režiimi ja samaliigilist paberit. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitavad seda ka tunnistajate C.C. ja D.D. ütlused.
7. C.C. ütluste kohaselt allkirjastati laenuleping IV tunnistaja juures kodus ning lepingu tõi allkirjastamiseks kaasa kostja (VI kd, tl 7 pöördel). Sellest võib ringkonnakohtu arvates järeldada, et lepingu trükkis enne allkirjastamist välja kostja enda kasutuses olnud seadmega. D.D. protokollitud ütlustest ei nähtu, et laenulepingu V lisa 1 valmistati tunnistaja juures kodus (V kd, tl 191 pöördel). Ütluste kohaselt "tehti" see lepingu lisa D.D. 12

§ 232

lg 2 järgi ei ole ühelgi tõendil üldjuhul kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu.

1. Eelmärgitust järelduvalt on laenulepingute IV ja V sõlmimine ning laenude andmine C.C. ja D.D. poolt ringkonnakohtu hinnangul piisavalt tõendatud. Tõenditest iseenesest ei nähtu, et hageja olnuks nende laenude võtmisest teadlik, kuid sellel ei ole asja lahendamisel määravat tähtsust.
2. Hageja on mh väitnud, et hageja ja kostja sissetulekud olid maja ehitamise kulude katmiseks piisavad ning laenu võtmiseks eraisikutelt puudus vajadus. Selleks on hageja esitanud ja palunud koguda poolte pangakontode väljavõtteid (II kd, tl-d 172–183; III kd, tl-d 19–153, 154–163) ning esitanud enda poolt tulude-kulude arvestusi (vt nt II kd, tl-d 153–157; IV kd, tl-d 146–147). Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu viidatud tõenditest (kontoväljavõtted) hageja ja kostja selliseid sissetulekuid aastatel 2008–2010, mis muudaks laenude võtmise vajaduse eluliselt ebausutavaks. Ringkonnakohtu arvates võib eeldada, et poolte igakuistest sissetulekutest kulus märkimisväärne osa vältimatutele püsikuludele (kulud toidule, eluasemele, riietele jms). Hageja on ka ise väitnud, et pere kulutused olid hageja ja kostja kooselu ajal suured (elati midagi endale keelamata; käidi mitmel korral aastas puhkusereisidel jms; II kd, tl 155). Asjas ei ole ka väidetud ning tõenditest ei nähtu, et pooltel oleks olnud juba enne ehituse alustamist märkimisväärseid sääste, mille arvelt maja ehituskulusid katta.
3. E.E.ga sõlmitud laenulepingu (laenulepingu III) osas nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et selle laenu võtmine kostja poolt ei ole tõendatud. Ringkonnakohus arvates esinevad selle lepingu osas ka maakohtu otsuses välja toodud vastuolud E.E. ütlustest nähtuva ja ekspertiisiaktides kajastatu vahel. 28.
4. Ringkonnakohus rõhutab kõnesoleva lepingu osas esmalt, et hageja on lepingu ehtsuse vaidlustanud (

§ 277lg 1) ning kohtule ei ole esitatud laenulepingu III originaali (erinevalt laenulepingutest IV ja V). Dokumendiekspertiisi teostanud ekspertide 13

§ 436

lg 4 teise lause järgi ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Samas ei saa kohtu poolt asja lahendamisel tõenditele antud hinnang olla poole jaoks üldjuhul üllatuslik. Tõendeid hindab kohus otsuse tegemisel (

§ 438lg 1) ning teeb seda poolte väidetest sõltumatult (vt ka Riigikohtu 29.

aprilli

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p-d 19– 21). Käesoleval juhul on hageja menetluses läbivalt vastu vaielnud laenulepingute III–V kui tõendite usaldusväärsusele ning toonud välja samad vastuolud, mida on otsuses käsitlenud maakohus. Laenulepingute III–V ja nende lisade sõlmimisega seonduvaid asjaolusid on maakohtu menetluses ka piisavalt arutatud.
2. Hageja on vastuväidetes vastuhagile tuginenud (alternatiivselt) ka sellele, et laenulepingute III–V alusel võetud väidetavad laenud ei olnud võetud perekonna huvides. Sellega on vaidlustatud otsuses nõustunud ka maakohus, leides, et isegi kui vaidlusalused laenud võeti, pole tõendatud, et need võeti perekonna huvides. Ringkonnakohus nõustub 14

§ 436

; § 442 lg 8) põhjendanud, mh ei ole maakohus põhjendanud, miks ta ei arvesta selles osas tunnistajate D.D. ja C.C. ütlustega. Juhul kui maakohus soovis esitada vastuhagi osas alternatiivse põhjenduse, tulnuks seda teha nõuetekohaselt. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu kõnealune järeldus ka sisuliselt ebaõige. Asjas esitatud ja kogutud tõenditest saab järeldada, et laenulepingud IV ja V sõlmiti perekonna huvides. Nii D.D. kui ka C.C. on oma ütlustes kinnitanud, et kostja küsis ja võttis laenu X kinnistul asuva elamu ehitamiseks (V kd, tl 191 pöördel; VI kd, tl 7 pöördel). Hageja ei ole suutnud vastupidist tõendada. Asjas on tunnistajatena küll üle kuulatud ka F.F., G.G. ja H.H. (IV kd, tl-d 162 ja 163), kuid need tunnistajad ei ole andnud vaidlusaluste laenulepingute sõlmimise osas asjakohaseid ütlusi. Hageja ja kostja varalise olukorra kohta teadsid nad üksnes hagejalt kuuldu põhjal. Nagu ringkonnakohus eespool märkis, ei ole dokumentaalsete tõendite alusel tuvastatavad poolte sellised säästud või sissetulekud, mis muudaks eraisikutelt laenude võtmise vajaduse ebausutavaks. Maakohus on tuvastanud, et X kinnistu kuulub poolte ühisvarasse (pooled ei ole selle üle menetluses ka vaielnud). Samal kinnistul asuva hoone ehitamiseks võetud kohustused kogusummas 35 151 eurot 40 senti (19 173,49 + 15 977,91) on ringkonnakohtu hinnanul eelmärgitut arvestades ühisvaral lasuvad kohustused (PKS1995 § 20 lg 2). III.

1. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse ka osas, milles X kinnistu jäeti hageja ainuomandisse. Kostja leiab, et kinnistu tuleks jätta tema ainuomandisse koos kohustusega maksta hagejale hüvitist. Abikaasade ühisvara jagatakse kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt (PKS § 37 lg 3). Kostja viitab iseenesest õigesti kohtupraktikale, mille kohaselt peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama poolte huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest. Samas rõhutab ringkonnakohus, et kaasomandi lõpetamise nõude lahendamine poolte huvide kaalumisega on kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire või oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Sama on märkinud Riigikohus käesolevas asjas tehtud otsuses.
2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul alust maakohtu vaidlusalusesse diskretsiooniotsustusse sekkuda. Maakohus ei ole X kinnistu hageja ainuomandisse jätmisel põhjendanud valikut hagis ja vastuhagis nõutud jagamise viiside vahel, kuid kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna ringkonnakohtu arvates alust X kinnistut teisiti jagada. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, miks viiks X kinnistu hagejale jätmine ühisomandi lõpetamisel ebaõiglaste tagajärgedeni. Ebaõigluseni võiks ringkonnakohtu hinnangul viia hoopis kostja poolt soovitud jagamise viis. Sellisel juhul ei jääks hagejale vara jagamise tulemusena ühtegi ühisvarasse kuulunud eset, kuid ta peaks siiski vastutama ühisvaral lasuvate kohustuste eest. Hageja on põhjendanud soovi saada X kinnistu omanikuks mh sellega, et soovib kinnistut kasutada ning lisaks sellega, et tal ei ole vahendeid tasumaks kostjale hüvitist kallima kinnisasja (X kinnistu) eest. Hageja ise ei ole maakohtu otsustust X kinnistu temale jätmiseks (koos selle väärtuse hüvitamise kohustusega) vaidlustanud. 15

§ 402

lg-st 2 ja § 436 lg-st 3 lähtudes ei saanuks maakohus nendele asjaoludele otsuse tegemisel üldse tugineda. Teiseks eeldab omaksvõtu tuvastamine

§ 231

lg 4 alusel Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt kohtu poolt

§ 329

lg 1 p-s 3 sätestatu järgimist, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud. Eelmärgitut arvestades ei olnud maakohtul praeguses asjas kindlasti alust lugeda kostja väiteid detailplaneeringu ning projekti koostamise osas

§ 231lg-te 1 ja 4 järgi hageja poolt omaks võetuks.

IV.

1. Kokkuvõttes tuleb lugeda lisaks laenulepingutest I ja II tulenevatele kohustustele (20 580 eurot 80 senti) poolte ühisvaral lasuvateks kohustusteks ka laenulepingutest IV ja V tulenevad kohustused 35 151 eurot 40 senti. Need kohustused tuleb jätta vastavalt vastuhagis taotletule poolte omavahelistes suhtes kostja kanda. Kostja taotlus lugeda ühisvaral lasuvaks kohustuseks laenulepingust III tulenevad kohustused tuleb jätta rahuldamata. Kokku jääb seega kostja ainuomandisse vara väärtusega 63 000 eurot ja kohustusi kogusummas 55 732 eurot 20 senti (20 580,80 + 35 151,40).
2. Maakohtu otsuses esitatud arvestusi tuleb eelmärgitust johtuvalt muuta selliselt, et poolele kuuluva osa väärus ühisvaras on jätkuvalt 33 650 eurot, kuid ühele poolele kuuluvate kohustuste summa moodustab 27 866 eurot 10 senti. Hageja omandisse jääb vara väärtusega kokku 4300 eurot (X kinnistu) ja kostja omandisse vara väärtusega 63 000 eurot (X kinnistu). Kostja kanda jäävad ka kõik ühisvaral lasuvad kohustused 55 732 eurot 20 senti.
3. Seega peab hageja käesolevast otsusest lähtudes hüvitama kostjale poole (1/2) X kinnistu maksumusest, s.o 2150 eurot (4300/2), ning poole (1/2) ühisvaral lasuvate laenukohustuste summast, s.o 27 866 eurot 10 senti (55 732,20/2). Kokku peab hageja kostjale hüvitama 30 016 eurot 10 senti. Kostja peab hagejale hüvitama poole (1/2) X kinnistu maksumusest, s.o 31 500 eurot (63 000/2). Vastastikuste nõuete tasaarvestuse tulemusena tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõisa rahaline hüvitis enamsaadud ühisvara eest 1483 eurot 90 senti (31 500 – 30 016 eurot 10 senti). V.
4. Nii hageja kui kostja on taotlenud maakohtu otsuse tühistamist menetluskulude jaotuse osas. Kostja vastav taotlus on apellatsioonkaebuse põhjendustest järelduvalt siiski 16

§ 164

lg-s 1 sätestatud üldnormist, mille kohaselt kannab kumbki pool hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas oma menetluskulud ise. Hagiline abieluasi on

§ 102

lg 1 p-st 4 tulenevalt ka ühisvara jagamise või muu abikaasade varalisest vahekorrast tulenev nõue.

§ 164

lg 2 (maakohtus on otsuse p-des 51 ja 53 märkinud ekslikult

§ 164

lg 3) annab kohtule võimaluse jagada kulud paragrahvi lõikes 1 sätestatust erinevalt, kuid selle otsustamine, kas lõiget 2 kohaldada või mitte, on kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa.

§ 164

lg 2 kohaldamata jätmisega maakohus praegusel juhul menetlusnorme rikkunud ei ole. Samuti ei pidanud maakohus menetluskulude jaotamisel ringkonnakohtu hinnangul eraldi põhjendama

§ 164

lõikes 1 sätestatud üldreeglist lähtumist, põhjendada tulnuks sellest kõrvalekaldumist.

1. Vastusena hageja apellatsioonkaebuse väidetele lisab ringkonnakohus, et maakohus ei ole otsuses kindlaks määranud poolete menetluskulude rahalist suurust (menetluskulude jaotust arvestades puudus selleks ka vajadus). Seetõttu on ringkonnakohtu hinnangul asjakohatud kaebuse väited, mis puudutavad hageja menetluskulude suuruse põhjendatust ja vajalikkust.
2. Sisulises osas ringkonnakohus käesoleva lahendiga maakohtu otsust küll muudab, kuid see ei anna ringkonnakohtu arvates alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Poolte menetluskulud tuleb jätta

§ 164lg-st 1 lähtudes kummagi poole enda kanda.

VI.

1. Käesoleva otsusega jaotab ringkonnakohus seni jaotamata menetluskulud, s.o apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulud. Ringkonnakohus määrab vajalikus ulatuses kindlaks ka hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse.
2. Kuivõrd hageja esitatud apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb selle kaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud jätta

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Muud poolte menetluskulud (sh kassatsioonimenetluses kantud kulud) jäävad

§ 164lg 1 alusel poolte endi kanda.

42.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. 42.1. Kostja esindaja poolt 5. augustil 2019 ja 13. aprillil 2020 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirjade kohaselt on kostja kandnud seoses hageja 17

§ 176lg 5).

Tuginedes

§ 174

lg-le 10 kinnitab kostja, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu ei saa ta tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada ning seetõttu palub menetluskulud välja mõista koos käibemaksuga. 42.2. Hageja on leidnud, et kostja menetluskulud on ülepaisutatud. Kostja esindajal puudus vajadus ümber kirjutada varem juba toimikus olnud asjaolusid. 42.3.

§ 175

lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine, sh lepingulise esindaja tunnihinna hindamine, on kohtu diskretsiooni- ehk kaalutlusotstus. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulude nimekirjades toodud toimingud on märgitud ulatuses asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et kostja esindaja oleks kulutanud aega põhjendamatult. Samuti on kostja esindaja tööühiku hind (tunnitasu) 150 eurot (lisandub käibemaks)

§ 175lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud.

See ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Ringkonnakohus märgib, et dokumentide koostamiseks ja õigusteenuse osutamiseks kulunud aja hindamise aluseks ei saa olla üksnes teise menetlusosalise arvamus, et nendeks toiminguteks kulub vähem aega (vt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-11, p 12). Kohtule esitatava menetlusdokumendi ettevalmistamine ei sisalda endas ainult menetlusdokumendi faktilist kirjutamist, vaid ka asjaolude analüüsi ning õigusliku positsiooni väljatöötamist, samuti selle mõju hindamist kogu eesseisva menetluse jaoks ning mõistlikus ulatuses ka kliendiga nõupidamist. 42.
3. Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus hageja esitatud apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud kostja hüvitatavate menetluskulude kulude suuruseks koos käibemaksuga 540 eurot (3 x 150 x 1,2) ning mõistab nimetatud summa hagejalt kostja kasuks välja. 42.
4. Lähtudes

§ 177

lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 43. Juhindudes

§ 654

lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest 18