← Eesti

2-16-17207/84

Obsah (10)§ 187§ 188§ 189§ 195§ 191§ 111§ 118§ 114§ 121§ 132

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-16-17207 Otsuse kuupäev Tartu, 25. november 2020 Kohtukoosseis Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Peeter Jerofejev ja Kai Ku

) § 187 ja § 188 lg 1 alusel ning hüpoteegi osas ka § 191 alusel. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste

§ 187

lg 2 ja § 188 lg 1 eelduste täitmise üle: - sissenõudjal on võlgniku vastu sissenõutav nõue ja selle rahuldamist võlgniku vara arvel õigustav täitedokument (

§ 187

lg 2); - sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni (

§ 187

lg 2); - võlgnik on tehingu teinud kolme aasta jooksul enne seda, kui sissenõudja on esitanud hagi tehingu kehtetuks tunnistamiseks (

§ 188lg 1).

Maakohus tuvastas, et kostja I (võlgnik) ei saanud kinnistu eest raha, vaid tema kui müüja ja nõude loovutaja loovutas enda nõudeõiguse 60 000 euro saamiseks tasuta enda tütrele – kostjale III. Seega kostja I küll võõrandas enda kinnisasja tasulise tehinguna, kuid kinkis enda nõudeõiguse kohe tasuta ära ja tegelikult tal korteriomandi müügist mingeid nõudeid kellegi vastu ei tekkinud. Ülalmärgitud kinnisasja müügi- ja nõude loovutuse tehing on kogumis kinke iseloomuga tehing. Kostjad on esitanud kohtule tõendina

  1. detsembril 2016 kostja I ja kostja II sõlmitud kokkuleppe, deklaratiivse võlatunnistuse elatise tasumise kohta. Kokkuleppe kohaselt leppisid pooled juba
  2. aprillil 2014 suuliselt kokku, et kostja I müüb enda korteriomandi kostjale II 60 000 euro eest ning kostja II tasub tema ja kostja I ühisele tütrele (kostjale III) korteriomandi müügihinna 60 000 eurot, mis loetakse tasutuks elatise katteks. Maakohus leidis, et esiteks on
  3. detsembri
  4. a kokkulepe vastuolus poolte notariaalses kinnisasja võõrandamise ja nõude loovutamise lepingus kokkulepituga. 3

(12)2-16-17207
  1. detsembri
  2. a kokkuleppest nähtuvalt on pooled küll
  3. aprillil 2014 suuliselt kokku leppinud, et korteriomandi müügihinna tasumise nõude loovutab kostja I kostjale II kostja III elatise katteks (sisuliselt pidi kostja I tasaarvestama enda müügihinna nõude kostjale III tasumisele kuulunud elatise nõudega). Sellest hiljem,
  4. septembril 2015 sõlmitud notariaalsest kinnistu võõrandamise lepingust (p 4.2) tulenevalt loovutas kostja I enda nõude kostjale II tasuta. Poolte hilisem kokkulepe muudab poolte varasemat kokkulepet ja seega on nõue loovutatud tasuta, mitte kostja III elatise katteks. Teiseks leidis maakohus, et kuivõrd kostja III ei ole enda nõuet kostjalt II sisse nõudnud, siis ei ole ta tegelikult müügihinna tasumise nõude arvel elatist saanud. Kui kostja I oleks korteriomandi müügilepingu alusel raha saanud ja selle lapsele üle andnud, võiks seda lugeda elatise tasumiseks. Elatise tasumisena võiks aktsepteerida ka seda, kui korteriomand oleks ostetud lapse (kostja III) nimele ja loetud sellega elatis tasutuks. Praegusel juhul ei ole lapse varaline seisund kuidagi paranenud ja ta ei ole endiselt elatist saanud. Täidetud on

§ 189

lg-te 1 ja 2 kohaldamise esmane eeldus – leping on sõlmitud vähem kui kaks aastat enne tagasivõitmise hagi esitamist kohtusse, sest kinnisasja võõrandamise leping ja nõude loovutamise leping sõlmiti

  1. septembril 2015 ja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi on kohtule esitatud
  2. novembril
  3. Kuivõrd maakohus tuvastas, et kostja I ja kostja II on teinud korteriomandi võõrandamise tehingu (mis on kinke iseloomuga) ja nõude loovutamise tehingu vähem kui kaks aastat enne tagasivõitmise hagi kohtusse esitamist ja tehingud kahjustasid võlausaldaja huve, tuleb tehingud tagasi võita ja kehtetuks tunnistada. Eeltoodust tulenevalt on kostjad

§ 195

lg 1 järgi kohustatud andma tehingute alusel saadud omandiõiguse hagejate kasuks kohtutäituri käsutusse, st andma nõusolekud kinnistusraamatusse vajalike omanikukannete tegemiseks. Hageja on hagis esitanud nõude korteriomandile seatud hüpoteegi tagasivõitmiseks. Tehing on tehtud kahe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist. Sisulisest küljest on

§ 187

lg-st 1 tulenevalt

§ 191lg 1 kohaldamise esmane eeldus võlausaldajate huvide kahjustamine.

Pooled ei vaidle selle üle, et täidetud on

§ 187lg 2 järgsed eeldused.

Tagatise andmine on olemuselt võlausaldajate huve kahjustav juhul, kui selle tulemusel väheneb selle vara hulk või väärtus, mille arvel saaks oma nõudeid rahuldada teised võlausaldajad (st peale selle, kelle kasuks tagatis anti). Kõnealuse eelduse kontrollimiseks tuleb hinnata tagatise andmise tehingu asjaolusid ja sisu. Kinnisasi on müüdud 60 000 euroga (pooled ei vaidle selle üle, et tegu oli korteriomandi reaalse turuväärtusega) ja sellele on seatud 70 000 euro suurune hüpoteek – see vähendab selgelt korteriomandi (võlgniku vara) väärtust.

§ 191

lg 1 p 3 alusel tagasivõitmise eelduseks olev lähikondsuse kriteerium on täidetud, sest nii kostja II, kes hüpoteegi seadis, kui ka kostja III on kostja I lähikondsed – kostja III on kostja I tütar ja kostja II tütre ema. Kostjad II ja III ei ole tõendanud, et kostja I oli tagatise andmise ajal maksejõuline. Vastupidi, kostjad on omaks võtnud väite, et kostja I ainsaks varaks oli võõrandatud ja hiljem koormatud korteriomand. Seega oli kostja I maksejõuetu. Tagatise tagasivõitmisena pankroti- või täitemenetluses tuleb kaaluda hüpoteegi seadmise asjaõiguskokkuleppe, tagatiskokkuleppe ja/või hüpoteegi kehtetuks tunnistamist. Seadusest ei tulene, milline või millised neist on tagasivõitmise hagi ese, st mis tuleks hagi rahuldamise korral kehtetuks tunnistada. Hageja soovis praeguses asjas oma alternatiivnõude sisustada viisil, et hõlmatud on kõik kõnealused tehingud ja lisaks ka hüpoteegi seadmise võlaõiguslik kokkulepe. Praegusel juhul ei oleks ilma hüpoteegi kui piiratud asjaõiguse tagasivõitmiseta tagasivõitmise eesmärk saavutatav – kostja I vara oleks koos hüpoteegiga väärtusetu ja selle arvel ei oleks võimalik hagejal enda nõudeid täita. Eeltoodust tulenevalt tuleb hüpoteegi 4

(12)2-16-17207 seadmise tehing tagasi võita. Maakohus tunnistas tagatise andmise (hüpoteegi seadmise) kehtetuks ning kohustas kostjaid andma nõusoleku kinnistusraamatusse vajalike omanikukannete tegemiseks.
  1. Kostja II esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Maakohus on teinud eksliku järelduse, et kinnisasja
  2. septembri 2015 müügija nõude loovutuse tehing on kogumis kinke iseloomuga tehing. Kostja II kordas kõiki maakohtus esitatud seisukohti.
  3. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja I leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagiavaldus rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
  5. mai
  6. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles maakohus tunnistas kehtetuks kostja I ja kostja II
  7. septembril 2015 sõlmitud korteriomandi müügilepingu, otsustas kanda korteriomandi omanikuks kostja I, tunnistas kehtetuks kostja II ja kostja III
  8. septembril 2015 sõlmitud hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu ning asendas kostjate vastavad tahteavaldused kohtuotsusega, samuti osas, milles jagas poolte menetluskulud. Ringkonnakohus jättis uue otsusega hagi nimetatud osas rahuldamata. Muus osas jäi maakohtu otsus lõppjäreldustes muutmata, kuid osaliselt muudeti ja täiendati kohtuotsuse põhjendusi. Õige ei ole apellatsioonkaebuse väide, et täitmata on

§ 187

lg-s 2 sätestatud eeldused, sest ei ole tuvastatud, et täitemenetlus ei vii nõude rahuldamiseni ka kõikide teiste solidaarvõlgnike osas. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 65 lg 1 järgi võib solidaarvõlgnike korral võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Seega ei ole

§ 187

lg 2 kontekstis täitemenetluse ebaõnnestumise tuvastamisel tähtsust sellel, kas teiste solidaarvõlgnike varale sissenõude pööramisega on kaasnenud sissenõudja nõude rahuldamine või kas on alust eeldada, et sissenõude pööramine teiste solidaarvõlgnike varale ei vii samuti nõude rahuldamiseni. Arvestades, et VÕS § 65 lg 1 järgi on võlausaldajal õigus valida, milliselt solidaarvõlgnikult ta täitmist nõuab, piisab selle asjaolu tõendamisest, et sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud sissenõudja nõude täielikku rahuldamist või kui on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Praegusel juhul on maakohus TsMS § 231 lg 2 alusel õigesti tuvastanud, et vaidlusaluses täiteasjas sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist. Seega on

§ 187lg 2 eeldus täidetud.

Maakohus käsitles ekslikult korteriomandi müügi ja nõude loovutamise tehinguid kogumis, mistõttu ei ole põhjendatud maakohtu järeldus, et esineb

§ 189lg 2 järgi alus mõlema lepingu kehtetuks tunnistamiseks.

Selle hindamisel, kas vaidlusalustel lepingutel on kas või osaliselt kinke iseloom, on oluline see, kas müügi- ja nõude loovutamise lepingu tulemusel on tekkinud lepingupoolte kohustuste ebavõrdsus, mistõttu on ilmne kas või osaliselt lepingu kinke iseloom. Selleks tuleb hinnata nii korteriomandi müügilepingust kui ka müügilepingu alusel tekkinud ostuhinna tasumise nõude loovutamise lepingust tulenevaid lepingupoolte kohustusi. Kostja I ja kostja II sõlmitud müügilepingu tulemusel tekkis kostjal I kohustus üle anda kostjale II korteriomandi omandiõigus ja kostjal II sellele vastav kohustus tasuda asja ees kokkulepitud müügihind. Neil asjaoludel tekkis müügilepingust kostjal I kostja II vastu müügihinna tasumise nõue, mida ei väära asjaolu, et nõue kohe loovutati. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud maakohtu tuvastatud asjaolu, et korteriomandi müügihind 60 000 eurot väljendas korteriomandi turuväärtust. 5

(12)2-16-17207 Arvestades, et kostja I kohustusele anda üle korteriomand turuväärtusega 60 000 eurot vastas kostja II kohustus maksta selle eest 60 000 eurot, oli seega tegemist võrdsete kohustustega, mistõttu ei ole võimalik järeldada, et müügilepingul oli

§ 189lg 2 mõttes kas või osaliselt kinke iseloom.

Eelnevast tulenevalt ei ole alust müügilepingut

§ 189

lg 1 alusel kehtetuks tunnistada, mistõttu tuleb kontrollida täitemenetluses tehingu tagasivõitmise üldiseid aluseid.

§ 188

lg 1 kohaldamiseks tuleb esmalt tõendada võlausaldajate huvide kahjustamine (vt

§ 187

lg 1), ning võlausaldaja huve ei saa kahjustada see, kui kinnisasi müüakse turuhinnaga, samuti asjaolu, et müügist saadud raha ei kasutata võlausaldaja kasuks väljamõistetud summa hüvitamiseks. Hageja väitel kahjustab müügileping tema kui sissenõudja huve seetõttu, et kostja I loovutas oma müügilepingust tuleneva täitmisnõude kostjale III tasuta ehk vastusooritust saamata ning kostja II ei ole kohustatud tasuma ostuhinda kostjale I. Riigikohtu kujundatud praktika järgi kahjustatakse tehinguga sissenõudja huvisid siis, kui tehingu tagajärjel muutub sissenõudja nõuete rahuldamine võimatuks, st on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Ringkonnakohus on eespool tuvastanud, et kostja I omandiõiguse üleandmise kohustusele vastas kostja II müügihinna tasumise kohustus. Neil asjaoludel ei oleks turuhinnaga müük saanud sissenõudja huve kahjustada, sest kui müügihinda tegelikult ei tasutud, olnuks kostjal I kostja II vastu müügilepingust tulenev täitmise nõue, millele saab muu hulgas pöörata sissenõude täitemenetluses, et selle arvel nõue rahuldada. Praegusel juhul on tuvastatud, et kostja I ja kostja III on sõlminud kokkuleppe, mille kohaselt loovutab kostja I kostjale III korteriomandi ostuhinna tasumise nõude 60 000 eurot täielikult ja tasuta. Loovutamisega kostja I müügihinna tasumise nõue ei lõppenud, kuid kui loovutustehing kujutab endast kinkelepingut või kinke iseloomuga lepingut, on see

§ 189lg 1 alusel tagasivõidetav. Arvestades, et vaidlusaluse lepingu p-s 4.2 sisalduv nõude loovutamine on Ts

ÜS § 6 lg 3 mõistes käsutustehing ning kuna on tuvastatud, et loovutatud nõue antakse üle tasuta, on loovutamise aluseks olevaks kohustustehinguks kinkeleping. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et

  1. detsembri
  2. a kirjalikus kokkuleppes viidatud
  3. märtsi
  4. a suuline kokkulepe on vastuolus poolte vahel notariaalses kinnisasja võõrandamise ja nõude loovutamise lepingus kokkulepituga, ning arvestades, et hiljem, s.o
  5. septembril 2015 sõlmitud notariaalselt tõestatud kokkuleppe järgi loovutati korteriomandi müügihinna nõue tasuta, on sellega muudetud väidetavalt
  6. aprillil 2014 sõlmitud kokkulepet. Eelneva tõttu ei ole tõendatud, et nõue loovutati ülalpidamiskohustuse täitmise eesmärgil, mistõttu on tegemist tasuta loovutuse ehk kinkega. Kinkelepingu tagasivõitmise eeldused on sätestatud

§-s 189.

§ 189

lg 1 kohaldamiseks ei ole vaja tuvastada, kas tagasivõidetava kinkelepinguga kahjustati sissenõudja huve ja kas vastaspool sellest teadis või mitte.

§ 189

lg 1 eeldab, et kahe aasta jooksul enne tagasivõitmise hagi esitamist sõlmitud kinkeleping on põhimõtteliselt automaatselt tagasivõidetav, st et tegemist on sissenõudja huve kahjustava tehinguga. Erandiks on

§ 189

lg 3 kohaselt vaid tavapärased kingitused ning juhtum, mil kostja tõendab, et kinkelepinguga ei ole sissenõudja huvisid kahjustatud. Arvestades, et vaidlustatud ei ole maakohtu tuvastatud asjaolu, et tagasivõidetav tehing sõlmiti vähem kui kaks aastat enne tagasivõitmise hagi esitamist ning tegemist on kinkega, on tehingu tagasivõitmise eeldused täidetud ning korteriomandi ostuhinna tasumise nõude loovutamise leping tuleb tunnistada eeltoodud põhjendustel kehtetuks. Ka juhul, kui järgida kostjate käsitlust, et korteriomandi müügihinna tasumise nõue loovutati kostja III ülalpidamise kohustuse täitmiseks, kahjustab selline loovutus

§ 188lg 1 mõttes sissenõudja huve. Perekonnaseaduse (PKS) § 100 lg 1 sätestab, et ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise 6

(12)2-16-17207 maksmisega (elatis). Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette. Praegusel juhul ületab loovutatud nõude väärtus 60 000 eurot oluliselt PKS § 101 lg-st 1 tulenevat perioodiliselt makstavat elatise miinimummäära, mis oli
  1. septembril 2015 nõude loovutamisel sissenõutavaks muutunud. Ka juhul, kui võtta aluseks alates
  2. juulist 2010 kehtiv kostjale III soodsam miinimumelatis, oleks
  3. septembril 2015 tehtud tehingute ajal sissenõutavaks muutunud elatisenõude suuruseks ca 18 000 eurot. Kuna korteriomandi müügihinnaks oli 60 000 eurot, siis ületab müügihind tehingute tegemise ajal sissenõutavaks muutunud seaduses sätestatud miinimummääras elatisenõuet 42 000 eurot, s.o 70%. Kui nõustuda kostjatega, et nõue loovutati elatisenõude täitmiseks, kahjustab loovutus sissenõudja huve, sest loovutatud nõudega etteulatuvalt elatisenõude täitmise tõttu, ei saanud sissenõudja 42 000 euro ulatuses oma nõuet loovutatud nõude arvel rahuldada. Seega saab nõude loovutamise lepingu kehtetuks tunnistada ka

§ 188lg 1 alusel.

Ringkonnakohtu arvates puudub hüpoteegi seadmise lepingu tagasivõitmiseks alus, nagu leitakse õigesti apellatsioonkaebuses. Tagatise andmise tagasivõitmist reguleerib

§ 191

, kuid

§ 187

lg-st 1 tulenevalt on

§ 191lg 1 kohaldamise esmane eeldus võlausaldajate huvide kahjustamine.

Maakohus on õigesti märkinud, et tagatise andmine on olemuselt võlausaldajate huve kahjustav juhul, kui selle tulemusel väheneb selle vara hulk või väärtus, mille arvel saaks oma nõudeid rahuldada teised võlausaldajad. Arvestades, et vale oli lugeda müügilepingut kinke iseloomuga tehinguks ning tagasivõidetav on müügihinna nõude loovutamine, on selle tehingu kehtetuks tunnistamise tagajärjel kostjal I

§ 195

alusel jätkuvalt turutingimustel müügihinna tasumise nõue kostja II vastu, millele võimaldavad pöörata sissenõude

§-d 111 ja

  1. Tagatise andis ostja, s.o kostja II, mitte võlgnik (kostja I), kelle korteriomandi väärtust hüpoteek võib mõjutada. Kuna koormatud korteriomand ei ole kostja I vara, mille arvel hageja saaks oma nõuet rahuldada, ei saa selle väärtuse võimalik vähenemine hüpoteegiga koormamise tõttu olla tähtis. Seega ei saa hüpoteegi seadmise leping sissenõudja huve kahjustada. Ringkonnakohus märkis lisaks, et müügi-, nõude loovutamise, hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepinguna pealkirjastatud lepingu p-s 5.2 sisalduva tagatislepingu järgi on hüpoteegiga tagatud hüpoteegipidaja kõik nõuded ostja vastu, mis tulenevad samast notariaalaktist ning selle võimalikest lisadest ja muutmiskokkulepetest. Kuigi hüpoteek asjaõigusseaduse § 325 lg 4 järgi tagatavat nõuet ei eelda, ei või hüpoteeki siiski realiseerida tagatava nõudeta, st täitemenetluse võib korraldada üksnes ulatuses, milles hüpoteek tagab nõudeid, mille rahuldamist kinnisasja arvel võib hüpoteegipidaja nõuda. Kuna nõude loovutamise tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise tagajärjel on kostja III kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetlust korraldava kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu, s.o müügihinna tasumise nõude, võib olla tegemist nn tühja hüpoteegiga, mis ei mõjuta üldjuhul ka kinnisasja väärtust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  2. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi täielikult. Ringkonnakohus kohaldas

§ 189lg-t 2 valesti.

Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et müügija nõude loovutamise lepingut ei saa käsitleda kogumis. Just kogumis tõid need tehingud kaasa hageja kui võlausaldaja huvide kahjustamise. Kostjal I ei tekkinud nõude kohese tasuta loovutamise tõttu müügihinna tasumise nõuet. Kuigi võlausaldaja huve ei saa kahjustada see, kui kinnistu müüakse turuhinnaga, võivad võlausaldajate huvid saada kahjustada muude asjaolude tõttu (Riigikohtu lahend 7

(12)2-16-17207 tsiviilasjas nr 3-2-1-120-10). Muuks asjaoluks on praegu see, et tehingud kogumis kahjustavad hageja huve. Kuivõrd hageja hinnangul on müügileping tagasivõidetav, takistab kostja III kasuks korteriomandile seatud hüpoteek hageja kui õigustatud isiku nõude sundtäitmist. Tehingute tegemise ainsaks eesmärgiks oli muuta kostja I teadlikult ja sissenõudja huve kahjustades varatuks ning maksejõuetuks. Ringkonnakohtu käsitlus on toonud kaasa olukorra, kus hagejal ei ole sisuliselt võimalik oma nõuet sisse nõuda.

§ 111

alusel on kohtutäituril võimalik täitemenetluses võõrandada üksnes kostjale I kuuluv nõue kostja II vastu, mitte aga pöörata sissenõuet kostja II omandis olevale kinnisasjale. Ostuhinna tasumise nõude võõrandamisest saadav raha ei ole ligilähedalgi sellele, mis laekuks täitemenetluses korteriomandi võõrandamisest. Kui hageja esitaks

§ 118

lg 1 alusel hagi kostja II vastu, võiks lõpptulemusena jõuda ka selleni, et kohtutäitur võõrandaks kostja II omandis oleva korteriomandi. Ringkonnakohtu lahendi jõustumisel (aresti tühistamise järel) on kostjal II aga võimalik korteriomand kohe võõrandada, mistõttu ei pruugi

§ 118

lg 1 alusel esitatava hagiavalduse rahuldamise korral kohtulahendi täitmine enam olla võimalik.

  1. Kostja I vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata. Kostja I esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on tema kulud kassatsiooniastmes 1620 eurot koos käibemaksuga, millele lisandub seadusjärgne viivis.
  2. Kostja I esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata, rahuldada vastukassatsioonkaebus ja tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles ringkonnakohus tühistas nõude loovutamise lepingu, ning jätta uue otsusega hagi täielikult rahuldamata. Ringkonnakohus on

§ 189

lg-t 1 valesti kohaldades ekslikult leidnud, et nõude loovutamisel oli sisuliselt tegemist kinkega. Notariaalses lepingus kasutati ebaõnnestunud sõnastust, et nõue loovutatakse tasuta. Nõue loovutati tegelikult lapse elatise katteks. Ringkonnakohus on ebaõigesti kõrvale jätnud

  1. detsembri
  2. a kokkuleppe, mis sisaldab sõnaselgelt poolte ühist tahet loovutada nõue elatise katteks. Seadusjärgse elatise nõude täitmisega ei kahjustata teiste võlausaldajate huve

§ 188lg 1 tähenduses.

Kui jagada kokkulepitud elatise summa (60 000 eurot) nende aastate peale, mil kostja I oma last ülal ei pidanud, siis on tegemist väiksema summaga kui miinimumelatis. Täidetud ei ole ka

§ 188

lg 1 tingimus, et tehingu teine pool teadis või pidi teadma tehingu tegemise ajal võlausaldaja huvide kahjustamisest. Tehingu teine pool, kostja III oli tehingu ajal 11-aastane laps, keda esindas kostja II, kes ei ole kostja I lähikondne. Kostjatel I ja II on erinevad perekonnad. Tähelepanuta tuleb jätta hageja väited selle kohta, et tal on tülikas nõuet maksma panna, sest hageja saanuks nõude esitada ka mõne teise solidaarvõlgniku vastu, kellel on registris vara olemas.

  1. Kostja II leiab, et hageja kassatsioonkaebuses ei ole esitatud asjaolusid, mis tingiksid ringkonnakohtu otsuse tühistamise. Kostja II leiab vastuses kostja I vastukassatsioonkaebusele, et see tuleks rahuldada. Kostja II menetluskulude suurus kassatsiooniastmes on 720 eurot koos käibemaksuga.
  2. Hageja leiab vastuses vastukassatsioonkaebusele, et see tuleb jätta rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 5 ja § 692 lg 1 p 1 kohaselt

§ 188lg 1 väära tõlgendamise tõttu tühistada osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu 8

(12)2-16-17207 otsuse ja tegi uue otsuse. Kolleegium jätab tühistatud osas jõusse maakohtu otsuse. Seega rahuldatakse hagi täielikult. Hageja kassatsioonkaebus rahuldatakse, kostja I vastukassatsioonkaebus jääb rahuldamata. TsMS § 689 lg 21 alusel esitab kolleegium kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. TsMS § 680 lg 2 kolmanda lause kohaselt kehtib tehtav kohtuotsus kõikide kostjate suhtes.
  1. Kohtud on tuvastanud mh järgmised vaidluse lahendamise jaoks olulised asjaolud, mille üle pooled ei vaidle: • • • • • hageja on sissenõudja, kellel on täitedokument (
  2. juuni
  3. a maksuotsus) kostja I kui võlgniku vastu; kostja I sõlmis kostjaga II
  4. septembril 2015 notariaalselt tõestatud müügi- ja asjaõiguslepingu, millega müüs kostjale II Tallinnas asuva korteriomandi lepingus märgitud müügihinnaga 60 000 eurot; samas lepingudokumendis sõlmisid kostja I ja kostja III kokkuleppe, millega kostja I loovutas müügihinna tasumise nõude täielikult ja tasuta kostjale III; samas lepingudokumendis sõlmisid kostja II ja kostja III kokkuleppe, millega kostja II koormas korteriomandi kostja III kasuks kolmandale järjekohale kantud hüpoteegiga; hüpoteegiga olid tagatud need nõuded ostja (kostja II) vastu, mis tulenesid
  5. septembril 2015 sõlmitud lepingust ja selle võimalikest lisadest; sissenõude pööramisega kostja I varale ei ole kaasnenud hageja nõude täielikku rahuldamist. Kassatsiooniastmes vaidlevad menetlusosalised peaasjalikult selle üle, kas
  6. septembril 2015 sõlmitud korteriomandi müügi- ja asjaõigusleping, müügihinna tasumise nõude loovutamise leping ja hüpoteegi seadmise leping olid kinke iseloomuga, kahjustasid võlausaldajate huve ja on tagasivõidetavad

§ 187jj alusel.

14.

§-de 187 ja 188 tähenduses kahjustatakse tehinguga võlausaldaja (sissenõudja) huvisid siis, kui tehingu tagajärjel muutub sissenõudja nõuete rahuldamine täielikult või osaliselt võimatuks, st on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Üldjuhul võib igasugune võlgniku vara vähendamine kahjustada tema võlausaldajaid ja olla seega tõendiks tehingu kahjulikust tagajärjest võlausaldajate huvidele. Oluline on see, kas hinnatava tehinguta oleks võlausaldajatel võimalik oma nõudeid rahuldada või teha seda suuremas ulatuses (vt Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 20).
  3. Praegusel juhul oli hageja suhtes võlgnikuks oleva kostja I vara hulgas enne
  4. septembri
  5. a tehingute tegemist Tallinnas asuv korteriomand. Pärast nimetatud tehingute tegemist, kuigi korteriomandi müügihinnaks nimetati tehingus 60 000 eurot, ei olnud kostja I vara hulgas ei korteriomandit ega müügihinna tasumise nõuet, kuna viimase loovutas kostja I kohtute tuvastatu kohaselt tasuta kostjale III. Oluline on asja lahendamisel see, et isegi kui müügihinna tasumise nõude tasuta loovutamine tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks, oleks kostja I vara hulgas küll müügihinna tasumise nõue, kuid kui sellele nõudele sissenõude pööramine oleks võlausaldajast hagejale seotud oluliste raskustega (vt allpool otsuse p 17), tuleks lugeda ka müügitehing võlausaldajate huve kahjustavana tagasivõidetavaks.
  6. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu õiguslike seisukohtadega nõude loovutamise lepingu kehtetuks tunnistamise kohta

§ 189

lg 1 alusel.

§ 189

lg 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku sõlmitud kinkelepingu.

§ 189lg 1 eeldab, et kahe aasta jooksul enne tagasivõitmise hagi esitamist sõlmitud kinkelepingud on põhimõtteliselt automaatselt 9

(12)2-16-17207 tagasivõidetavad, st et tegemist on sissenõudja huve kahjustavate tehingutega. Erandiks on

§ 189

lg 3 kohaselt vaid tavapärased kingitused ning juhtum, mil kostja tõendab, et kinkelepinguga ei ole sissenõudja huvisid kahjustatud (vt nt Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-187/87, p 10). Ringkonnakohus on tõendeid hinnates leidnud ka seda, et tõendatud ei ole kostjate väited selle kohta, et nõuet ei loovutatud tasuta, vaid ülalpidamiskohustuse täitmise eesmärgil. Riigikohus ei hinda TsMS § 688 lg-test 3–5 tulenevalt tõendeid. Kolleegiumi arvates ei ole tõendite hindamisel menetlusõiguse normi oluliselt rikutud. Kuna tõendatud ei ole nõude loovutamine ülalpidamiskohustuse täitmise eesmärgil, ei kontrolli kolleegium vastukassatsioonkaebuse väiteid

§ 188lg 1 väidetavalt vale kohaldamise kohta nõude loovutamise lepingu hindamisel.

Ringkonnakohtul ei olnud pärast nõude loovutamise lepingu

§ 189

lg 1 alusel kehtetuks tunnistamist iseenesest vaja sama tehingu tagasivõidetavust analüüsida ka

§ 188lg 1 alusel.

17. Arvestades esmalt otsuse p-des 14–15 esitatut, ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu

§ 188lg 1 alusel tehtud järeldustega, et müügileping ei kahjusta võlausaldajat.

17.1. Ringkonnakohus asus seisukohale, et korteriomandi turuhinnaga müük ei oleks saanud hageja kui võlausaldaja huve kahjustada, kuna müügihinna tasumata jätmise korral olnuks kostjal I kostja II vastu müügilepingust tulenev täitmise nõue, millele saab pöörata sissenõude täitemenetluses. Kuna Riigikohus ringkonnakohtu otsust nõude loovutamise lepingu osas ei muuda, on nõude loovutamise leping kehtetu ning kostja I vara hulgas ongi otsuse jõustumisel müügihinna tasumise nõue kostja II vastu. 17.2.

§ 111jj võimaldavad pöörata sissenõude võlgnikule kuuluvale nõudele.

Sellisel juhul on võlgnikuks isik (praegu kostja I), kellel on omakorda nõue mõne teise isiku vastu (praegusel juhul kostja II vastu müügihinna tasumise nõude). Nõudele sissenõude pööramiseks koostab kohtutäitur nõude arestimise akti, millega kohustatakse võlgniku suhtes kohustatud isikut täitma kohustus võlgniku asemel kohtutäiturile (

§ 114lg 1).

Nõude võib kohtutäitur ka müüa,

§ 121lg 1.

Samuti võimaldab

§ 118

lg 1 esitada sissenõudjal võlgniku suhtes kohustatud isiku vastu hagi nõude sissenõudmiseks. Hagi võib olla vajalik nt juhtudel, mil arestimisakti ei täideta, nt selle tõttu, et võlgniku suhtes kohustatud kolmandal isikul on nõudele materiaalõiguslikke vastuväiteid (vt nt Riigikohtu

  1. veebruari
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-6743/38, p 16). 17.
  3. Kolleegiumi hinnangul on täitemenetluses sissenõude pööramine võlgniku nõudele üldjuhul komplitseeritum kui sissenõude pööramine võlgniku kinnisvarale. Seda vähemalt juhul, mil võlgniku suhtes kohustatud isikul ei ole vara, millele sissenõuet pöörates saaks

§ 118

lg 1 alusel esitatud hagi rahuldavat kohtuotsust tõhusal moel täita või mis võimaldaks tema vastu suunatud võlgniku nõude müüki vähemalt nominaalväärtusele lähedase hinnaga nt enampakkumisel. Samuti võib nõude rahuldamise muuta komplitseeritumaks

§ 118järgse hagi aeganõudev ja kulukas menetlemine.

Nagu otsuse p-s 17.2 viidatud, võidakse hagile esitada ka erinevaid vastuväited, sh nt aegumise vastuväide. 17.4. Praegusel juhul on kostja II kui võlgniku suhtes kohustatud kolmanda isiku omandis korteriomand. See on koormatud hagi tagamise korras keelumärkega hageja kasuks, mis tuleks müügi- ja asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamise korral tühistada, et korteriomandi omanikuna saaks uuesti sisse kanda kostja I. Nii on maakohus ka otsuses märkinud, et hagi tagamine tuleb tühistada. Keelumärke tühistamise korral ei ole välistatud, et kostja II võõrandab enne uue omanikukande tegemist korteriomandi edasi, mis võib oluliselt mõjutada nõudele sissenõude pööramise tulemuslikkust. 10

(12)2-16-17207 17.5. Kostjale I võib kuuluda seega selline nõue, mille nominaalväärtuses rahaks tegemise võimalikkuses on piisavalt alust kahelda (

§ 187lg 2) ja mille maksmapanekule võidakse esitada ka sisulisi vastuväiteid.

Vaidlusaluse tehinguta oleks võlausaldajal suure tõenäosusega võimalik rahuldada oma nõue suuremas ulatuses. Lisaks ei pea sissenõudja kahjuks eeldama, et kostjal II on mingit muud (raskemini võõrandatavat) vara peale korteriomandi. Kokkuvõttes on kolleegium seisukohal, et sissenõudjalt ei saa vähemalt üldjuhul eeldada rohkem aega nõudva täite- või hagimenetluse talumist, sh siis, kui võlgniku vara hulka kuulub nõue, millele oleks teoreetiliselt võimalik sissenõue pöörata. Kui võlgnikul ei ole mh tagasivõidetavate tehingute tegemise tõttu vara, millele saaks mõistliku aja jooksul pikemate toiminguteta sissenõude pöörata, tuleb lähtuda sellest, et sissenõudja/võlausaldaja huvisid on kahjustatud. Samuti ei peaks võlausaldaja üldjuhul taluma nt aastatepikkust võla maksmist täitemenetluses väga väikeste summade kaupa, nt

§ 132alusel minimaalsissetulekutele sissenõude pööramise abil.

Eespool kirjeldatud juhtudel tuleb sissenõudja asetada olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui võlgnik poleks tagasivõidetavaid tehinguid teinud. 17.6. Seega tuleb lugeda korteriomandi müügi- ja asjaõigusleping võlausaldajat kahjustavaks

§ 188lg 1 tähenduses.

Lisaks peab

§ 188

lg 1 korral olema täidetud nõue, et tehingu teine pool teab või pidi võlausaldaja huvide kahjustamisest tehingu tegemise ajal teadma. Kolleegium leiab selle nõude olevat täidetud

§ 188

lg 2 eelduse (lg 2 kohaselt eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma võlausaldaja huvide kahjustamisest, kui teine pool oli võlgniku lähikondne) ja maakohtu otsuses tuvastatu põhjal, et kostja II ja kostja III olid kostja I lähikondsed. Oluline ei ole see, et maakohus võttis selle seisukoha

§ 191kohaldamisel.

Kõik tehingud vormistati praegu ühes lepingudokumendis. Lisaks nähtub toimikust, et hagejast sissenõudja on esitanud kohtutäiturile täitmisavalduse

  1. novembril 2015 (I kd, tl 55) ja võlgnikule kohtutäituri antud vabatahtliku täitmise tähtaeg lõppes
  2. jaanuaril 2016 (I kd, tl 119). Seega tehti
  3. septembri
  4. a tehing kuus kuud enne täitemenetluse alustamist, mis võimaldab

§ 188

lg 2 kohaselt samuti eeldada tehingu teise poole teadmist või teadma pidamist võlausaldaja huvide kahjustamisest. 18. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga ka selles, et hüpoteegi seadmise lepingut ei saa tagasi võita. Ringkonnakohus tugines peamiselt sellele, et hüpoteek koormab kostja II omandisse jäävat korteriomandit ning kuna hageja ei saa selle korteriomandi arvel oma nõuet rahuldada, ei ole korteriomandi väärtuse võimalikul vähenemisel tähtsust. Praeguse otsuse tagajärjel aga kantakse korteriomandi omanikuna uuesti kinnistusraamatusse kostja I ning kui korteriomandit jääks koormama hüpoteek (olgugi ringkonnakohtu hinnangul eelduslikult nn tühi hüpoteek, mis ei taga ühtegi nõuet), võiks see hageja kui võlausaldaja huve kahjustada. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse järeldustega, kuid täiendab neid järgmiselt.

§ 191

kohaselt saab tagasi võita sellise võlausaldajate huve kahjustava tagatise, mille on andnud võlgnik. Eseme pantimise puhul tuleb tagatise andmisena mõista kokkulepete sõlmimist, mis on viinud kehtiva pandiõiguse tekkimiseni. Formaalselt on

  1. septembri
  2. a notariaalselt tõestatud lepingu kohaselt tagatise andnud, s.o koormanud korteriomandi hüpoteegiga kostja III kasuks kostja II, kes ei ole võlgnik. Siiski leiab kolleegium olevat võimaliku anda
  3. septembri
  4. a lepingule õigusliku hinnangu, mille järgi saab tagatise andjaks

§ 191

lg 1 p 3 tähenduses (mille muud eeldused on maakohus menetlusõiguse norme rikkumata tuvastanud) lugeda kostja I. Nimelt on lepingu p-s 2.1 lisaks müügihinna suurusele (60 000 eurot) kokku lepitud ka selles, et ostja kohustub tasuma müügihinna hiljemalt

  1. septembril
  2. Seega on müügihinna tasumise nõue ajatatud, ja kui seda nõuet poleks kohe loovutatud, oleks kostjal I kui müüjal olnud võimalik nõuda müügihinna tasumise tagamiseks hüpoteegi sissekandmist enda kasuks. Kuna aga samas tehingus loovutas ta müügihinna tasumise nõude kostjale III, ja omand anti üle kostjale II, siis sai tänu sellele tehingute 11

(12)2-16-17207 kogumile tekkida õiguslik olukord, et hüpoteegiga koormas korteriomandit kostja II. Sellisel juhul saab kostjat I sisuliselt lugeda tagatise andjaks

§ 191tähenduses.

Tehingute kogumiga on tekitatud olukord, et hüpoteegiga on koormatud kostja I omandisse tagastatav korteriomand.

  1. Menetluskulud jäävad hagi rahuldamise tõttu TsMS § 162 lg 1 alusel kõikides kohtuastmetes võrdsetes osades kostjate kanda. Kuna hageja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja üheski kohtuastmes, siis hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
  2. Vastukassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. Hageja oli kautsjoni tasumisest TsMS § 145 lg 1 alusel vabastatud. (allkirjastatud digitaalselt) 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.