veebruari 2020 otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Maiko Helini kaitsja Toomas Laanemaa Süüdistatav Maiko Helin Isikukood: 38201304221; elukoht: XXX; ei tööta; varem kriminaalkorras karistamata; tõkendit kohaldatud ei ole. Prokurör Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Voogma Süüdistatava kaitsja advokaat Toomas Laanemaa Kohtuistungi toimumise aeg 12. juuni 2020 RESOLUTSIOON Tühistada Viru Maakohtu otsus kriminaalasjas nr 1-19-7121 osaliselt, see on Maiko Helinile
Karistada Maiko Helinit
lg 1 järgi 3 kuulise vangistusega.
lg 1,3 alusel määrata, et Maiko Helinile mõistetud karistust ei pöörata täitmisele kui ta 1 aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Muus osas jätta Viru Maakohtu otsus muutma. Maiko Helini kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. 1 KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Tehver ja Partnerid kasuks 623,52 eurot, sh käibemaks 103,92 eurot, advokaat Toomas Laanemaa poolt Maiko Helinile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. KrMS 185 lg 1 alusel jätta välja mõistetud kaitsjatasu riigi kanda. Edasikaebamise kord: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus Maiko Helinit süüdistatakse selles, et tema 19. mail 2017 kella 20:30 paiku XXX kortermaja trepikojas sõimas A.L. ning lõi teda ühe korra käega vasakule poole näkku, mille tagajärjel tundis kannatanu valu ja löögikoht läks punaseks. Oma sellise tegevusega tekitas Maiko Helin kannatanule valu ja tervisekahjustuse – näo punetus. Seega M. Helin, kahjustades oma tegevusega teise inimese tervist ning põhjustades sellega teisele isikule füüsilist valu ja tervisekahjustuse, pani toime
Maakohtu otsus 25. veebruari 2020 otsusega tunnistas Viru Maakohus M. Helini süüdi
lg 1 järgi ning mõistis talle karistuseks 6 kuud vangistust.
lg 1 ja 3 alusel jättis kohus mõistetud vangistuse tingimisi kohaldamata ja määras M. Helini katseajaks 2 aastat. Katseaja alguseks luges kohus
lg 1 ühe koosseisualternatiiviga, s.o valu põhjustanud kehalise väärkohtlemisega, kus ei olegi tagajärjeks oluline tervise kahjustamine, vaid inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav. Kohtu arvates ei ole kuidagi aktsepteeritav süüdistatava käitumine, kes läks juba lahkuvale kannatanule järele ja lõi teda ilma igasuguse kannatanu poolse tegevuseta. Kui tervise kahjustamise puhul on vaja fikseerida tervisekahjustuse olemasolu, siis valu tekitava kehalise väärkohtlemise puhul on vaja tuvastada, kas see valu tundub reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Antud juhul puudub igasugune kahtlus selles, et kannatanu ka valu tundis. Käesolevas kohtuasjas on tõendamist leidnud asjaolu, et süüdistatav tekitas oma käitumisega kannatanutele füüsilist valu. Süüdistatava käitumises on tuvastatud
lg 1 ettenähtud süüteo koosseisu ühe koosseisualternatiivi objektiivne tunnus, s.o valu tekitav kehaline väärkohtlemine. Kohus asus seisukohale, et M. Helini süüdistuses kirjeldatud käitumist tõendavad kannatanu ja tunnistajate ütlused kogumis kirjalike tõenditega. Kannatanu ja tunnistaja G.L. ütlustes ei ole alust kahelda, kuna need on olnud ajas järjekindlad ning neil ei ole mingit huvi anda ebaõigeid ütlusi või selliseid asju välja mõelda. Kannatanu on juba algusest peale kirjeldanud sündmusi ühtemoodi ning jäänud sama versiooni juurde nii eeluurimisel kui ka kohtus. Kusjuures tegemist ei ole ainult kannatanu sõna süüdistatava sõna vastu, vaid ka tunnistajad kinnitavad kannatanu ütlusi ja ka avaldatud kirjalikud materjalid on kooskõlas kannatanupoolse sündmuste kirjeldusega. Mingit põhjust, miks peaks kannatanu sellise asja välja mõtlema või valetama, ei ole asja menetluse käigus tuvastatud. Süüdistatava poolt kohtusse kutsutud tunnistaja ütlused ei lükka samuti midagi ümber, sest A. Le. ei ole ise sündmusi pealt näinud ja teadis anda vaid kannatanut iseloomustavaid ütlusi. 3 Seega, hinnates kohtuistungil uuritud tõendeid kogumis tuvastas kohus, et kannatanu ja tunnistajad ei ole andnud M. Helinit süüstavaid ütlusi alusetult ja nende ütlused on usutavad, sest neid kinnitavad teised kriminaalasjas kogutud tõendid. M. Helinile karistust mõistes tuvastas maakohus, et süüdistatava käitumises ei esine karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid. M. Helin pani temale inkrimineeritud süüteo toime kaudse tahtlusega. Hetkel M. Helinil kehtivaid kriminaalkaristusi ei ole, väärteokorras on kehtivaid karistusi kolm.
järgi kvalifitseeritav kuritegu on teise raskusastme kuritegu, mis võimaldab vangistuse kõrval mõista ka kõige kergema liigilist karistust, s.o rahalist karistust.
lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kohus leidis, et ei ole otstarbekas karistada M. Helinit rahalise karistusega, sest temale määratud varasemad rahatrahvid ei ole avaldanud talle mõju ning seega on selline karistus liiga kerge ega oma piisavat mõju süüdlasele. M. Helin ei ole ennast süüdi tunnistanud ja ei ole ilmutanud vähimatki kahetsust ning tema käitumine kohtumenetluse kestel näitab, et ta ei ole teinud toimunust vajalikke järeldusi. Süüdistatava süü suurus peaks olema tõepoolest väga väike, mil saaks kehalise väärkohtlemise puhul reaalselt kaaluda rahalise karistuse mõistmist. Samuti on M. Helinil tasumata väärtegude eest mõistetud rahatrahvid ja väidetavalt puudub tal endal sissetulek. Kohus pidas põhjendatuks kohaldada M. Helini puhul karistuseks vangistust, jättes samas selle tingimuslikult kohaldamata. Kohtu arvates reaalse vangistuse määramine pole süüdistatava teost lähtuva süü suuruse ja tema isikuomaduste tõttu põhjendatud ning ka karistus ei pea olema väga pikaajaline. Ka leidis kohus, et M. Helini allutamine kriminaalhooldusele ja sellega kaasnevale käitumiskontrollile ei ole käesoleval ajal põhjendatud, kuna süüteo toimepanemise järgselt pea kolme aasta jooksul ei ole M. Helin uusi süütegusid toime pannud, mis annab tunnistust ka sellest, et ta on suutnud vältida impulsiivseid vihahoogusid ja hoidnud oma käitumise kontrolli all. Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Vangistuse keskmine määr on
Kohus leidis, arvestades M. Helini süü suurust ja seda, et puuduvad nii vastutust raskendavad kui ka kergendavad asjaolud, samuti teost möödunud aega, et proportsionaalseks tuleb pidada karistust sanktsiooni keskmises määras, vabastades süüdistatava tingimuslikult karistuse kandmisest, kui ta määratud 2-aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Mõistes M. Helinilt välja menetluskulu arvestas maakohus süüdistatava varalise seisundi ja tema resotsialiseerumise väljavaatega. Nimetatud asjaolusid arvestades pidas maakohus põhjendatuks kohaldada menetluskulude osas KrMS § 180 lg 3 sätteid ning määras kriminaalmenetluse kulude hüvitamise ositi 12 kuu jooksul. APELLATSIOON 4 Esitatud apellatsiooni taotleb M. Helini kaitsja Viru Maakohtu otsuse tühistamist, M. Helini õigeksmõistmist talle
Alternatiivselt taotleb kaitsja, juhul kui kohus ei pea võimalikuks M. Helini õigeksmõistmist, kergendada M. Helinile mõistetud karistust ning menetluskulude osalist riigi kanda jätmist. Esitatud taotlust põhistab kaitsja alljärgnevalt. Kohus on rikkunud ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtet seeläbi, et on keeldunud vastu võtmast kaitsja poolt esitatud tõendit. Nimetatud põhimõte tähendab muuhulgas seda, et kaitsjale peab olema tagatud õigus esitada tõendeid. Ausas menetluses peab kohtumenetluse pooltel olema tagatud võrdne võimalus kohtu siseveendumuse kujundamise mõjutamiseks. Käesoleval juhul on maakohus nimetatud põhimõtet rikkunud. 7. veebruaril 2020 toimunud kohtuistungil taotles kaitsja kuulata tunnistajana üle S.H., kes on süüdistatava endine elukaaslane ning kes viibis süüdistuses näidatud päeval sündmuskohal. Kohus jättis kaitsja taotluse rahuldamata põhjusel, et tunnistaja ei saa teada kehalise väärkohtlemise asjaolusid ning tunnistaja oli teada juba sündmuste ajal. Kaitsja on seisukohal, et kohus jättis kaitsja taotluse alusetult rahuldamata ning rikkus sellega süüdistatava kaitseõigust muuhulgas, KrMS § 47 lg 1 p 2 sätestatut. Kohus on rikkunud kohtuotsuse põhjendamiskohustust (KrMS § 305¹). Antud juhul on kohus lugenud süüdistatava M. Helini ja tunnistaja K.K. ütlused ebausaldusväärseks põhjusel, et kohtu arvates on viidatud ütlused kantud soovist välistada süüdistatava poolt vägivallakuriteo toimepanemine ja süüdistava vabanemine vastutusest. Kohus on M. Helini ütluste ebausaldusväärsusust põhjendanud lisaks sellega, et need on vastuolus teiste tõenditega- kirjalike tõendite ning kannatanu ja tunnistajate ütlustega. Samas milliste kirjalike tõenditega ning millises osas süüdistatava ütlused vastuolus on, otsuses analüüsitud ei ole. Samuti ei nähtu otsusest, milliste tunnistajate ütlustega ning millises osas süüdistava ütlused vastuolus on. Sellega on kohus eksinud tõendite hindamise põhimõtete vastu KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 mõttes ning rikkunud ka kohtuotsuse põhjendamiskohustust KrMS § 305¹ lg 1 mõttes. Kohus on süüdimõistva otsuse rajanud peamiselt kannatanu ja tunnistaja G.L. ütlustele lugedes need usaldusväärseks. Samas on kohus jätnud tähelapanuta, et nii kannatanu kui tema abikaasa tunnistaja G.L. ütlustes on tegelikult olulisi vastuolusid. Lisaks ei ole tunnistaja G.L. ütlused, kuidas süüdistatav kannatanut väidetavalt lõi, ka eluliselt usutavad. G.L. on andnud ütlusi, et süüdistatav lõi kannatanut. Tunnistaja on kirjeldanud seda alljärgnevalt: „Nii kui A.L. ukseset sisse sai, siis Maiko lükkas A.L.i trepikoja nurka ja käsi käis kohe A.L.ile silma alla. Samas seda, kas süüdistatav lõi lahtise käega või rusikaga kannatanut, tunnistaja ei mäleta. Samas aga mäletab tunnistaja väga hästi, et löök oli tugev, lausa selline, et A.L. lendas löögist tahapoole. Seega mäletab tunnistaja sündmust valikuliselt. G.L. ütlused väidetvalt sooritatud löögist ei ole ka eluliselt usutavad. Kui lähtuda G.L. ütlustest, et süüdistava löök oli nii tugev, lausa selline, et A.L. lendas löögist tahapoole, siis oleks ilmselgelt pidanud kanntanu näole jääma löögist tugev jälg. 5 Samas mingit tajutavat löögijälge kannatanu näos ei olnud. Asjaolu, et sündmuskohal ei tuvastatud mingit löögijälge kannatanu näos, nähtub muuhulgas kohtuistungil uuritud vaatlusprotokollist ning sellele lisatud fotost. Vaatlusprotokollis ei ole sõnangi kirjeldatud sellele lisatud fotot (et fotol oleks kujutatud mingit löögijälge), samuti ei nähtu fotolt kannatanu näo tugevat punetust või muud iseäralikku, mis oleks iseloomulik käega tugevalt näkku löömisele. Seega kui süüdistav oleks löönud kannatanut selliselt nagu on väitnud G.L., siis oleks ilmselgelt pidanud kannatanu näole jääma löögist ka iseloomulik jälg ning see peaks olema fotolt selgelt nähtav (arvestades, et foto tehti tunni jooksul peale väidetvat intsidenti). Kannatanu oli ilmselgelt ärritunud olekus ja vihane (nimetatu nähtub kannatanu enda, tunnistajate ning süüdistatava ütlustest). Kui kannatanu nägu isegi ka punetas-õhetas (mida väitis sündmuskohal käinud politseinik), siis selline punetus võis olla tavaline reaktsioon kannatanu ärritusele. Väidetava löögi jäljega seoses on tunnistaja M.M. ütlusi andnud, kuid siin tuleb arvestada asjaoluga, et tunnistaja M.M. ei olnud isikuks, kes kannatanut fotografeeris, seda tegi teine politseiametnik, keda aga kohtuistungil üle ei kuulatud. Samuti ei mäleta tunnistaja M.M. väidetavast sündmusest suurt midagi, küll aga mäletab tunnistaja, et kannatanu näol oli punetus – just nimelt löögijälg. Samas ei oska tunnistaja kuidagi selgitada, millest ta järeldab, et tegemist oli löögijäljega. Miks ei võinud kannatanu nägu punetada ärrituse tõttu (mis on paljudel inimestel tavapärane reaktsioon ärritusele) tunnistaja selgitada ei osanud. Tunnistaja ütlusi ei saa selles osas kuidagi lugeda usaldusväärseks. Kannatanu A.L. ütleb, et kui M. Helin ukse lahti sai, siis tuli ta ligi ja pani tutaka ära. Kannatanu ei ole kordagi väitnud, et ta oleks löögist kuhugi tahapoole lennanud (seega siin on oluline vastuolu G.L. ütlustega, kes väitis, et löök oli nii tugev, et kannatanu lendas löögist tahapoole). Samuti on raske uskuda, et kannatanu ei mäleta, kuidas teda löödi, kas rusikaga või lahtise käega. Ilmselgelt avaldub siin kannatanu ebakindlus väidetava löömise üksikasjade osas kindlaid ütlusi anda, mis pigem annab tunnistust tõendiallika ebausaldusväärsusest. G.L. ja kannatanu ütlused ei riimu ka selles, et tunnistaja G.L. väidab, et M. Helin lükkas kannatanu ukse nurka ja siis käis käsi. Kannatanu midagi sellist ei väida – seda, et M. Helin oleks teda kuhugi lükanud, vaid väidab „Maiko tuli ligi ja virutas mulle“. Lisaks räägib kannatanu sellest, kuidas seejärel kannatanu M. Helina justkui põrandale tõmbas ja M. Helin läks neljakäpukil välja. Tunnistaja G.L. midagi sellist jällegi ei räägi. Lisaks ei ole süüdistatav ega tunnistaja K.K. midagi sellist väitnud. Kaitsja arvates on oluline rõhutada, mis toimus peale intsidenti. Kannatanu väidab, et ta läks korterisse ja tegi akna lahti ning akna peal ütles ka midagi. Mida täpselt, seda kannatanu ei mäleta (või ei soovi mäletada). Tunnistaja G.L. väidab aga, et peale intsidenti kui nad tuppa läksid, siis kannatanu midagi ei öelnud ja akna peale ei läinud. Samas süüdistatav ja K.K. mäletavad väga selgelt, mida kannatanu akna peal pärast karjus – K.K. ütluste kohaselt tuli kannatanu aknale ja ütles, et nagunii ütleb politseile justkui M. Helin on teda löönud, millest järeldas tunnistaja, et kannatanu kavatseb politseile valetada, sama on kinnitanud oma ütlustega ka süüdistatav. Kohus on otsuses asunud seisukohale, et kirjalikest tõendistest järeldub, et süüdistatav lõi kannatanut. Millistest kirjelikest tõenditest antud asjaolu peaks järelduma, kohus otsuses põhjendanud ei ole. 6 Kui eeldada, et kohus on viidatud kirjalike tõendite all silmas pidanud asitõendi vaatlusprotokolli, siis midagi sellist antud protokollist järeldada ei ole võimalik. Protokollis puuduvad mistahes viited sellele, et protokolli lisaks oleval fotol nähtuks mingit löögijälge, samuti ei nähtu löögijälge protokolli lisaks olevast fotost. Seega on kohus teinud tõenditest ebaõigeid järeldusi st on eksinud tõendite hindamisel. Kohtuotsuses viidatud patrullilehe koopia osas on vajalik rõhutada, et antud dokumenti on talletatud informatsioon peale politsei poolt sündmuskohal käimist ning selles sisalduv info pärineb isikulisest tõendiallikast - G.L. lt, mitte aga politseiametniku poolt vahetult kogetul (vahetult kogetult kas ja kes keda lõi). Seega arvestades, et G.L. on kohtuistungil ristküsitluse käigus andnud ütlusi, mis on vastuolus teiste isikute ütluste ja kirjalike tõenditega ning on kaitsja arvates ebausaldusväärsed, siis ei saa tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel usaldusväärseks tõendiks pidada ka patrullilehte ennast, milles on talletatud informatsioon, mis on saadud selliselt ebausaldusväärsest allikast. Kokkuvõtlikult on kaitsja seisukohal, et kogutud tõenditega ei ole võimalik ümber lükata kaitseversiooni- süüdistatav ei löönud kannatanut, vaid patsutas näppudega vastu kannatanu nägu, mille tulemusena ei saanud kannatanu tunda füüsilist valu. Ehk seega süüdistatava käitumises ei ole tuvastatav
Kaitsja leiab, et isegi kui kohus peaks asuma seisukohale, et süüdistatav on toime pannud
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, siis ei ole maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud karistus kooskõlas
Isegi kui oletada, et süüdistatav põhjustas kannatanule füüsilist valu, siis kogu teopilti hinnates ei saa süüdistava süüd mingil juhul hinnata keskmiseks, vaid igal juhul alla keskmise. Esitatud tõenditest nähtub, et konflikti kannatanuga põhjustas kannatanu ise solvates esmalt süüdistatavat viimase laste juuresolekul. Kohus on leidnud, et kannatanut löödi ühe korra ja seda lahtise käega. Selline kontakt ei saanud olla ka tugev, kuivõrd kannatanul mingeid vigastusi ei tekkinud. Kohus on asunud seisukohale, et süüdistatav on teo toime pannud kaudse tahtlusega ehk kergeima tahtluse vormis. Kõiki neid asjaolusid arvestades saab süüdistatava süüd hinnata pigem väikeseks, mitte aga keskmiseks. Kohus on M. Helini süüdimõistmisel põhjendamatult süüdistatavalt välja mõistnud kõik menetluskulud. Kohus ei ole arvetanud, et M. Helin on töötu ning kasvatab üksi kahte last. Kõigi menetluskulude tasumine ka ositi kohtu määratud summas käib süüdistatavale ilmselgelt üle jõu ning KrMS § 180 lg-st 3 lähtuvalt oleks ka süüdimõistva otsuse korral põhjendatud ja õiglane jätta osa menetluskulusid riigi kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA JÄRELDUSED Ringkonnakohtu istungil jäid M. Helin ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud põhjendustel. Prokurör vaidles esitatud apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Viru Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära M. Helini, tema kaitsja, prokuröri ning uurinud kriminaalasja materjale, leiab, et apellatsiooni rahuldamiseks osas, milles taotletakse M. Helini õigeksmõistmist talle
Maakohtu otsus nimetatud osas on seaduslik ja põhjendatud ning jääb apellatsioonimenetluses muutmata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt esitatud sisuliste põhjendustega ning ei 7 pea seetõttu vajalikuks maakohtu sellekohaseid argumente vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1 käesolevas otsuses korrata. Küll aga leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus M. Helinile mõistetud karistuse osas kuulub KrMS § 338 p 4 alusel tühistamisele selle mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Vastuseks apellatsioonis esitatud taotlusele mõista M. Helin
Apellatsioonis leiab kaitsja, et maakohus on M. Helinit süüdi tunnistades rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Esmalt toob kaitsja menetlusnormi rikkumisena esile maakohtu poolt ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtte rikkumise. Nimetatud põhimõtte rikkumisena käsitleb kaitsja asjaolu, et kohus keeldus rahuldamast kaitsja taotlust kuulata kohtuistungil tunnistajana üle S.H.. Kaitsja arvates rikkus maakohus taoliselt käitudes KrMS § 47 lg 1 p 2 sätteid. Ringkonnakohus nõustub kaitsja väitega, et ausa ja õiglase kohtupidamise tagamiseks peab olema süüdistatavale ja tema kaitsjale antud võimalus ka kohtumenetluse ajal esitada omapoolseid tõendeid. Nimetatud õigust on sõnaselgelt jaatanud näiteks RKÜK oma otsuses nr 3-1-2-1-00, kus on leitud, et isikule, kelle tegudele hinnang antakse, peab olema tagatud võimalus realiseerida Põhiseaduse §-s 24 sätestatud õigust olla oma kohtuasja arutamise juures, esitada tõendeid ja argumente kuriteosündmuse ja süü kohta ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni (EIK) artiklis 6 (3
Küll aga nõustub ringkonnakohus kaitsja etteheidetega maakohtule M. Helinile mõistetud karistuse osas. Maakohus ei ole ringkonnakohtu arvates M. Helinile karistust mõistes küllaldaselt arvestanud M. Helini süü suurust ja tema isikut. Maakohus on hinnanud M. Helini süü suuruse keskmiseks, kuid jätnud seejuures esitamata asjaolud, millele tema taoline otsustus põhineb. Ringkonnakohus leiab, et M. Helini süü suurus on keskmisest väiksem. M. Helin lõi A.L.i lahtise käega näkku ühe korra. Saadud löök ei põhjustanud A.L.ile kehavigastusi, põhjustades talle vaid füüsilist valu. Kuivõrd A.L. ei vajanud arstiabi, siis ei põhjustanud M. Helini tegevus kannatanule ka rasket tagajärge. M. Helini süü suuruse hindamisel arvestab ringkonnakohus ka asjaoluga, et A.L.i ja M. Helini vaheline konflikt sai alguse A.L.i sõnakasutusest. Samas märgib ringkonnakohus, et see ei õigusta kuidagi M. Helini edasist käitumist ja A.L.i löömist. M. Helin on varem kriminaalkorras karistamata, väärteokorras on teda karistatud kolm korda. Ringkonnakohus arvestab karistuse mõistmisel ka M. Helini poolt kuriteo toimepanemisest möödunud ajavahemikku, mis on üle kolme aasta. Ringkonnakohtul puuduvad andmed, et M. Helin oleks nimetatud ajavahemiku jooksul toimepannud uusi kuritegusid. Nimetatu annab ringkonnakohtule aluse eeldada, et M. Helinile mõistetav lühemaajaline karistus mõjutab teda ka edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eeltoodut arvestades mõistab ringkonnakohus M. Helinile karistuseks 3 kuud vangistust. Kohaldades
lg 1 sätteid määrab ringkonnakohus, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui M. Helin ei pane 1 aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja apellatsioonis esitatud taotlusega jätta M. Helinilt maakohtu otsusega väljamõistetud menetluskulud osaliselt riigi kanda. M. Helin on täiskasvanud meesterahvas. Ringkonnakohtule ei ole esitatud ühtki tõendit, mis annaks aluse väiteks, et M. Helin ei ole töövõimeline. 13 Seega, arvestades praegust olukorda tööturul, on M. Helinil võimalik leida endale töökoht ja tagada taoliselt endale ka sissetulek. Ka ei ole kohtule esitatud ühtki tõendit, mis kinnitaks, et M. Helin kasvatab tõepoolest üksi kahte last. Kahtlemata on lastel ka ema, kellel on samuti kohustus laste eest hoolitseda. Pealegi on maakohus M. Helinilt kohtukulusid välja mõistes juba tulnud talle vastu ning andnud võimaluse hüvitada kohtukulud 1 aasta jooksul. Kokkuvõtvalt jätab ringkonnakohus kaitsja taotluse, jätta kohtukulud osaliselt riigi kanda, rahuldamata. Menetluskulu Kaitsja T. Laanemaa esitas taotlused riigi õigusabi tasu ja õigusabi osutamisega seotud kulude kindlaksmääramiseks kokku 623,52 euro suuruses summas, sh käibemaks 103,92 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja maakohtu otsusega tutvumisele, apellatsiooni koostamisele, kohtuistungiks ettevalmistamisele ja ringkonnakohtu istungil osalemisele kokku 420 minutit, mille eest kaitsja palub hüvitada 378 eurot, millele lisandub käibemaks. Kaitsja taotlusest nähtuvalt on kaitsja taotlenud Korra § 151 lg 1 p 5 alusel hüvitada talle sõiduks Tartu Ringkonnakohtu istungile kulunud aeg 30 euro ulatuses, millele lisandub käibemaks. Korra § 17 lg 1 kohaselt taotleb kaitsja hüvitada talle sõidukulud, mida ta kandis sõiduks marsruudil Tallinn-Tartu-Tallinn kokku 372 kilomeetrit, summas 11,60 eurot, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja poolt õigusabi osutamisega seotud kulutuste hüvitamise nõuded on kooskõlas „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korras“ sätestatud kulude hüvitamise ulatusega. Ringkonnakohtu arvates oli osutatud õigusabi vajalik ja selle maht proportsioonis maakohtu otsusega. Seetõttu tuleb kaitsja taotlus riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 § 1 lg-test 4, 5, 6 ja 10, § 6 lg-st 3, §-st 16 ning § 17 lg-st 2 juhindudes rahuldada summas 623,52 eurot, milles sisaldub käibemaks 103,92 eurot. KrMS § 185 lg 1 kohaselt kui ringkonnakohus teeb ühe KrMS § 337 lg 1 p 2-4 nimetatud lahendi, kannab menetluskulud riik. Kuivõrd käsitletavas kriminaalasjas tegi ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 2 ettenähtud lahendi, siis tuleb kaitsjale hüvitatav summa jätta riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus 14
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.