Obsah (7)

§ 155§ 152§ 45§ 43§ 108§ 104§ 175

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Määruse tegemise aeg ja koht 2. november 2020, Tartu Haldusasja number 3-20-706 Haldusasi X kaebus Tartu Vangla 31. jaanuari 2020. a otsuse

§ 155lg 5).

Riigilõiv tagastatakse pärast käesoleva kohtumääruse jõustumist. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kinnipeetav X (edaspidi kaebaja) esitas
2. detsembril 2019 Tartu Vanglale taotluse nr 6-23/110-1 (tl 9), milles palus võimaldada pikaajaline kokkusaamine abikaasaga. 1.
3. Tartu Vangla keeldus
4. jaanuari
5. a otsusega nr 6-23/110-3 (tl 13-16) võimaldamast kaebajale pikaajalist kokkusaamist abikaasaga, kes otsuse tegemise ajal kandis karistust Tallinna Vanglas. Tartu Vangla asus otsuses kokkuvõtvalt seisukohal, et kokkusaamine on vastuolus taotleja vangistuse täideviimise eesmärgiga ning vanglal on alus kahelda kokkusaaja maines. 1.
6. Tartu Vangla jättis
7. märtsi
8. a vaideotsusega nr 1-11/131-2 (tl 8-8p) rahuldamata kaebaja vaide
9. jaanuari
10. a otsuse peale.
11. X esitas
12. aprillil 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles soovis Tartu Vangla
13. jaanuari
14. a otsuse nr 6-23/110-3 ja
15. märtsi
16. a vaideotsuse nr 1-11/131-2 tühistamist ning Tartu Vangla kohustamist võimaldada talle pärast eriolukorra lõppemist pikaajaline kokkusaamine abikaasaga. Kohus võttis kaebuse
17. aprilli
18. a määrusega menetlusse.
19. Kohus määras
20. juuni
21. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses ja teatas asjas kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja (
22. august 2020). Kohus tühistas
23. augusti
24. a määrusega
25. juuni
26. a kohtumääruse resolutsiooni p-s 6 määratud kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja (
27. august 2020). Sama määrusega kuulutas kohus menetluse osaliselt kinniseks Tartu Vangla poolt
28. augustil 2020 esitatud piiratud tasemega riigisaladust sisaldava tõendi osas ning piiras kaebaja õigust tutvuda selle tõendiga ning saada vastavat informatsiooni sisaldavast dokumendist ärakirju (resolutsiooni p 3).
29. Kohus määras
30. septembri
31. a määrusega asjas uue kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja (
32. oktoober 2020).
33. Tartu Vangla esitas kohtule
34. oktoobril 2020 teabe, mille kohaselt on kaebajale võimaldatud pikaajalisi (kestusega 3-4 tundi) kokkusaamisi abikaasaga
35. augustil 2020 ja
36. septembril
38. Kohus tühistas
39. oktoobri
40. a määrusega
41. septembril 2020 teatatud kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja (
42. oktoober 2020) ning andis kaebajale tähtaja, mille jooksul tuli kaebajal teatada, kas ta nõustub asjas menetluse lõpetamisega halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 152 lg 1 p 4 alusel. Samas määruses selgitas kohus kaebajale võimalust esitada tühistamisnõude asemel vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõue. Samuti selgitas kohus menetluse lõpetamisega kaasnevaid tagajärgi. Kaebaja sai

1. oktoobri
2. a kohtumääruse kätte
3. oktoobril
4. Kaebaja ei ole kohtumäärusega antud tähtajal kohtule vastanud ega ole mh taotlenud kaebuse nõude muutmist.
5. Tartu Vangla esitas vastuseks
6. oktoobri
7. a kohtunõudele tõendid, mis seonduvad septembris ja augustis 2020 toimunud kokkusaamistega. KOHTU SEISUKOHT 8.

§ 152

lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. Kohtule esitatud kaebuses märkis kaebaja, et soovib lisaks vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse tühistamisele ka vangla kohustamist võimaldama pärast eriolukorra lõppu pikaajalist kokkusaamist abikaasaga. Praegusel juhul ilmneb, et kaebaja on saavutanud oma eesmärgi – Tartu Vangla on võimaldanud kaebajale pikaajalisi kohtumisi abikaasaga, ilma et kohus oleks pidanud vanglat selleks kohustama. Tartu Vanglalt 14. oktoobril 2020 laekunud teabe kohaselt on kaebajale võimaldatud pikaajalisi kokkusaamisi abikaasaga 18. augustil 2020 ja 15. septembril 2020. Seega esineb kohtu hinnangul

§ 152lg 1 p-s 4 nimetatud alus menetluse lõpetamiseks.

Olukorras, kus vangla ei keeldunud enam kaebajale kokkusaamisi võimaldamast, on vaidlustatud otsus ja vaideotsus oma kehtivuse täielikult ammendanud ega oma enam kaebaja õigustele mõju. Lisaks märgib kohus, et faktiline olukord on kohtumenetluse jooksul muutunud võrreldes vaidlustatud otsuse tegemise seisuga ka selles mõttes, et kaebaja abikaasa vabanes vahepeal Harju Maakohtu

1. aprilli
2. a määruse alusel karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega. Seega ei ole enam asjakohane vaidlus selle üle, kas kaebajale lubada kokkusaamist vangistuses viibiva abikaasaga. Kohtupraktikas on leitud, et kui haldusakt on aga täielikult ammendunud, on tühistamiskaebus menetluslikult lubamatu õiguskaitsevajaduse äralangemise tõttu. Sellisel juhul tuleb lähtuda 2

§ 152lg 1 p‑ga 4 ja lg‑ga 2 (Riigikohtu 13.

novembri 2014. a otsus asjas nr 33-1-44-14, p 12). 9.

§ 152

lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust nimetatud alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Kohus selgitas

1. oktoobri
2. a määruses, et tuvastamisnõue saab olla põhjendatud vaid juhul, kui kaebaja veenvalt ära näitab, miks see on tema õiguste kaitseks vajalik. Seejuures ei saa tuvastamisnõuet esitada tulevikus kahju hüvitamise nõude esitamise eesmärgil (

§ 45lg 2 ls 2).

Kui kaebaja leiab, et talle on

1. jaanuari
2. a otsusega nr 6-23/110-3 kokkusaamise keelamisega kahju tekitatud, on otstarbekas õiguskaitsevahend kahju hüvitamise nõue (esmalt vanglale), mitte aga praeguses haldusasjas õigusvastasuse tuvastamine. Kaebaja ei ole kohtu antud tähtajal ega ka mitte praeguse määruse tegemise ajaks kohtule teatanud, et sooviks asja menetluse jätkamist õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Kuigi kaebaja pole kinnitanud oma nõustumist asjas menetluse lõpetamisega, on kohtu hinnangul täidetud

§ 152

lg 1 p 4 kohaldamise eeldused – kaebaja ei nõua tuvastamisnõude menetlemist ning kohtu hinnangul pole menetluse jätkamine kaebaja õiguste kaitseks ka vajalik. Kuigi kaebaja kohtumised augustis ja septembris 2020 ei toimunud kaebaja

1. detsembril 2019 Tartu Vanglale taotluse nr 6-23/110-1 alusel, vaid kaebaja poolt
2. juunil 2020 ja
3. juulil 2020 esitatud uute taotluste alusel (tl 74 ja 75), on kaebaja saavutanud oma eesmärgi – pikaajaline kokkusaamine abikaasaga. Kaebuses kohtule märkis kaebaja liiatigi, et soovib kohtumist pärast kaebuse esitamise hetkel kehtinud eriolukorra lõppu.
4. Kohus on selgitanud juba
5. oktoobri
6. a määruses, et menetluse lõpetamise korral pole lubatav esitada uuesti sama nõudega samal alusel kaebust (

§ 43lg 1 p 2 ja § 155 lg 6).

11.

§ 108

lg 6 sätestab, et vastustaja kannab üldjuhul menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse eelnevalt nimetatud alusel. Asjas ei ilmne muude menetluskulude kandmist kui kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot.

§ 104

lg 5 p 4 sätestab, et tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus lõpetab menetluse

§ 152lg 1 punkti 2 või 4 alusel.

Kuna käesolevas asjas lõpetatakse menetlus

§ 152

lg 1 p 4 alusel, tagastab kohus kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu.

§ 104

lg 8 ls 5 kohaselt tagastatakse riigilõiv menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule. Praegusel juhul on riigilõivu tasunud Y. Kaebajal tuleb kohtule viivituseta teatada, kellele riigilõiv tagastada. Kui riigilõivu ei tagastata selle tasunud isikule, peab kaebaja kohtule teatama ka pangakonto andmed, millele riigilõiv tagastada. 12. Isikute eraelu kaitseks asendab kohus menetlust lõpetava kohtumääruse avaldamisel kaebaja ja riigilõivu tasunud isiku, kelle kontole kantakse tagastatav riigilõiv, nimed tähemärgiga (

§ 175lg 3). /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe kohtunik 3