← Eesti

2-20-107376/13

Obsah (7)§ 163§ 646§ 657§ 444§ 651§ 656§ 173

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu Otsuse tegemise aeg ja koht 30. september 2020. a, Tallinn Tsiviilasja number

) § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Hageja on teadlikult esitanud viivisenõude määras, mis on tühine, ning seega on ta pidanud arvestama võimalusega, et hagi jääb osaliselt rahuldamata ning tema menetluskulud hüvitamata. Apellatsioonkaebus

  1. Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles hagi ja hageja menetluskulude hüvitamise taotlus jäeti rahuldamata, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi ja hageja menetluskulude hüvitamise taotlus rahuldatakse täies ulatuses. Apellatsiooniastme menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
  2. Maakohus on ebaõigesti jätnud viivisenõude osaliselt rahuldamata. Hageja on viivist nõudnud seaduses sätestatud määras, s.o võrdses määras lepingujärgse intressimääraga tagastamata krediidisummalt aastas, nagu näeb ette laenulepingu üldtingimuste p 12.2.
  3. Sellises määras viivise nõudmine on lubatav VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt, mida on kinnitanud ka Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08 tehtud otsuse p-s
  4. Kui viivis oleks lepingujärgsest intressimäärast madalam, ei täidaks see oma kompenseerivat ja sanktsioneerivat eesmärki ning ei kallutaks võlgnikku oma kohustusi täitma. Sellises olukorras oleks võlgnikul soodsam rikkuda lepingut, et saavutada lepingu ülesütlemise korral soodsam viivisemäär. Seega tuleb viivisemäärana kohaldada intressimäära 42,8% aastas. Kohtupraktika järgi on kohtul õigus VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-52-11, p 19). Kostja ei ole viivise vähendamist taotlenud.
  5. Maakohus eksis

§ 163lg 1 kohaldamisel, kui jättis menetluskulud poolte endi kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht 10. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse ja maakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada

§ 646

ja § 656 lg 2 alusel apellatsioonkaebuse põhjal ja saata asi

§ 657lg 2 kohaselt tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. 11. Esmalt märgib ringkonnakohus, et jättes hagi osaliselt rahuldamata, poleks maakohus tohtinud tagaseljaotsust ilma kirjeldava ja põhjendava osata teha. Kuigi

§ 444

lg 3 järgi võib kohus teha tagaseljaotsuse kirjeldava ja põhjendava osata, kehtib see üksnes juhul, kui kohus rahuldab tagaseljaotsusega hagi täielikult. Kui hagi rahuldatakse osaliselt või jäetakse rahuldamata, tuleb hagi aluseks olevaid asjaolusid otsuses kirjeldada ja otsust ka nõuetekohaselt põhjendada (vt V. Kõve jt, Tsiviilkohtu menetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2017, § 444 kommentaar, p 3.4 c). See rikkumine siiski ei tingi maakohtu otsuse tühistamist, kuivõrd täiendava otsuse tegemisega on maakohus rikkumise kõrvaldanud – ehkki alles pärast apellatsioonkaebuse esitamist. 12. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (

§ 651lg 1). Hageja vaidlustab 3

(5)maakohtu tagaseljaotsuse osaliselt, leides et maakohus on põhjendamatult jätnud välja mõistmata hagiavalduse esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivised lepingujärgse viivisemääraga.
  1. Viivisenõude lahendamisel tuleb kõigepealt tuvastada selle õiguslik alus. Kui pooled on kokku leppinud seaduses sätestatust erinevalt, tuleb esmalt hinnata lepingus kokku lepitut. Kostja on laenuandjaga sõlminud tarbijakrediidilepingu, mille järgi on intressimäär 42,8% aastas. Laenulepingu üldtingimuste p 12.2.1 kohaselt arvestatakse viivist intressi määraga võrdses määras.
  2. Tarbijakrediidilepingute puhul on võlaõigusseaduses tarbija kaitseks ettenähtud erinorm viivisemäära osas. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Sellest tulenevalt on lubatud viivise nõudmine määras, mis on sätestatud VÕS § 113 lg-s
  3. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et VÕS § 415 lg 1 esimese lause viide VÕS § 113 lg-le 1 hõlmab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandat lauset (vt ka Riigikohtu lahendeid asjades nr 3-2-1-12008 [p 12] ja nr 3-2-1-170-13 [p 16]), mis sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega võib tarbijakrediidilepingu puhul nõuda viivist, mis vastab lepingus kokku lepitud intressimäärale.
  4. Praegusel juhul ületab tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär seadusjärgset viivisemäära, milleks on laenulepingu lõppemisest kuni praeguse ajani olnud stabiilselt 8%. Maakohus ei ole tuvastanud, et intressimäär oleks tühine või et krediidileping oleks tervikuna tühine. Riigikohus on (tarbija)krediidilepingu tühisuse aluseks pidanud eelduslikult olukorda, kus krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-186-13, p 22). Arvestades, et nimetatud määr oli lepingute sõlmimise ajal 18–19% ning kostja sõlmitud lepingu järgi oli krediidi kulukuse määr 56,39% aastas, pole alust pidada krediidilepingut tühiseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 lg 1 alusel. Seega on tegemist kehtiva kokkuleppega ja õigusliku alusega, millele hageja saab tugineda. VÕS § 415 lg 1 esimene lause koosmõjus VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega tagab, et ka lepingu rikkumisel lepingu ülesütlemise korral on krediidiandjale tagatud samas määras viivis kui oli lepingu kehtivuse ajal intressimäär. Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam viivise määr. Praegusel juhul ei kohaldu tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 märgitud seisukohad, kuivõrd viidatud asjas ei olnud tegemist krediidilepinguga ning puudus kokkulepe intressimäära kohta. Maakohus on jätnud tähelepanuta tarbijakrediidilepingutele kehtestatud erisused viivisemäära osas ning on ebaõigesti leidnud, et intressimääras viivise nõudmine on vastuolus hea usu põhimõttega. Viivisemäära, mis ei ületa tarbijakrediidilepingute puhul seadusega lubatud määra, ei ole üldjuhul alust pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel on kohtul õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel (vt nt Riigikohtu lahendeid asjades nr 3-2-1-52-11 (p 19) ja nr 3-2-1-42-11 (p 17)). Kostja ei ole viivise vähendamist taotlenud.
  5. Eeltoodu põhjal tuleb maakohtu otsus tühistada apellatsioonkaebuses esitatud väidete alusel osas, milles maakohus jättis sissenõutavaks muutunud viivise 224.17 eurot ületavas summas välja mõistmata ning sellest tulenevalt ka menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus ei saa tühistatud osas ise uut lahendit teha, kuivõrd vaidlustatud lahend on tagaseljaotsus ja

§ 657

lg 2 kohaselt tuleb tagaseljaotsuse tühistamisel saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohus peab võimalikuks tõlgendada

§ 657lg-t 2 4

(5)selliselt, et kui tagaseljaotsus on vaidlustatud üksnes osaliselt, saab selle ka tühistada üksnes osaliselt ja saata tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.

§ 646

alusel võib kohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Kuivõrd praegusel juhul tuleb apellatsioonkaebuse põhjal maakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada ning ringkonnakohus ei saa puudust ise kõrvaldada (

§ 656

lg 2), puudub menetlusökonoomilistel kaalutlustel vajadus teise poole seisukohta küsida. Kuna ringkonnakohus ei saa ise uut lahendit teha, kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt. 17. Menetluskulude jaotus ja sellest tulenevalt menetluskulude kindlaksmääramine otsustatakse vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele (

§ 173lg 3).

18. Apellant tasus apellatsioonkaebuselt riigilõivu 125 eurot: 75 eurot vaidlustatavalt nõudelt (viivis 177.54 eurot) ja 50 eurot menetluskulude vaidlustamisel. Ringkonnakohus märgib, et riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 16 kohaldub üksnes juhul, kui asjas tehtud sisulist lahendit apellatsioonkaebusega ei vaidlustata. Seega on apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 50 eurot ettenähtust enam. Apellandil on võimalik taotleda enamtasutud riigilõivu tagastamist, esitades ringkonnakohtule RLS § 12 lg-s 2 sätestatud nõuetele vastava taotluse. Tagastamise vorm on allalaaditav kohtute veebilehelt (https://www.kohus.ee/et/riigiloivud/riigiloivu-tagastamine). (allkirjastatud digitaalselt) 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.