Obsah (4)

§ 646§ 656§ 641§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Indrek Parrest, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 13. oktoober 2020, Tartu Tsiviilasja number 2-19-1367

§ 646alusel üksnes kaebuse põhjal.

Tartu Maakohtu 4. septembri 2020 otsus tuleb tühistada ning asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.

§ 646

alusel võib ringkonnakohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (

§ 656lg 1).

Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus ei pea

§ 646

kohaldamisel küsima teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust (

§ 641

lg 1) ega analüüsima ka apellatsioonkaebuse põhjendusi (vt Riigikohtu lahend nr 2-1356825, p 11).

§ 656

lg 1 p 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldatud. Antud asjas on maakohus jätnud eelmenetluse ülesanded sisuliselt täitmata ning sellest tulenevalt ei saanud maakohus kohaseid põhjendusi esitada. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1131-14 p-s 17 asunud seisukohale, et rikkumisena

§ 656

lg 1 p 5 ja § 656 lg 2 teise lause tähenduses saab käsitleda ka olukorda, kui esimese astme kohus ei ole võtnud seisukohta asjas tähtsate asjaolude kohta.

1. Asja materjalidest nähtuvalt põhineb hageja nõue 02.01.2018 sõlmitud lepingul, mis on pealkirjastatud kompromisslepingu/võlatunnistusena. Pooltel puudub vaidlus, et hageja omandas nõude Bigbank AS-lt ning nõue tulenes Bigbank AS-i ja kostja vahel sõlmitud laenulepingust. Lepingu p-s 2.2 on pooled leppinud kokku, et võlgnik tunnustab käesolevaga lepingu p-s 1.1 toodud võlausaldaja nõuet tema vastu (deklaratiivne võlatunnistus VÕS § 30 mõttes). VÕS § 30 lg 1 järgi on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Nimetatud sättest tuleneb, et kui võlatunnistuse eesmärgiks on olemasoleva kohustuse kinnitamine (mitte uue kohustuse loomine), on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Praeguses asjas on hageja kinnitanud ja see nähtub ka võlatunnistusest, et kostja on tunnistanud võla, mis tulenes kostja ja Bigbank AS-i vahelisest laenulepingust. Seega põhineb hageja nõue deklaratiivsel võlatunnistusel. Maakohtu seisukoht, et tegemist ei ole deklaratiivse 4 võlatunnistusega, vaid hoopis tarbijakrediidilepinguga, on vale. Maakohus jättis tähelepanuta, et võlatunnistus põhines laenulepingul (mis võib olla käsitletav ka tarbijakrediidilepinguna) ning poolte tahe oli suunatud võlgnevuse kinnitamisele kostja poolt. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-87-07 p-s 17 asunud samuti seisukohale, et ka kompromisslepingus võib sisalduda üksnes deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist.
2. Deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, st võlatunnistus on kausaalne. Kui tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus. Eelnevast tuleneb, et deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormise muutumine. Seega hagejal võlausaldajana ei ole vaja võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Kui kostja ei ole võlaga nõus, on tema kohustuseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga või et see on lõppenud (sh seda, et võlatunnistuse aluseks olev leping on tühine).
3. Tulenevalt poolte vahelise õigussuhte ebaõigest kvalifitseerimisest on maakohus jaganud valesti tõendamiskoormise (vt maakohtu 03.06.2020 kiri) ning nõudnud hagejalt tõendite esitamist. Hageja poolt tõendite mitteesitamine on maakohtu otsuse kohaselt hagi rahuldamata jätmise põhjus. Sellise maakohtu poolse menetlusõiguse normide rikkumise tõttu on maakohus jätnud hageja nõude sisuliselt lahendamata. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus selgitama pooltele tõendamiskoormist ning seejärel otsustama, kas hageja nõue on põhjendatud või mitte. Lisaks eelnevale märgib ringkonnakohus, et maakohus on valesti kohaldanud TsÜS § 84 sätteid tühise tehingu tagajärgede suhtes. Isegi juhul, kui võlatunnistuse aluseks olev leping (või selle osa) oleks tühine, ei ole maakohus põhjendanud, millisel õiguslikul alusel puuduks kostjal kohustus laenu põhiosa tagastamiseks. 9.

§ 173lg 3 teise lause alusel jääb menetluskulude jaotus maakohtu otsustada.

/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja