← Eesti

2-19-16158/37

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtukoosseis Piret Randmaa Otsuse avalikult teatavaks 27.08.2020 avaliku e-toimiku kaudu tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 2-19-16158 Tsiviilasi M K ja J K hagi A K vastu elatise väljamõistmiseks Tsiviilasja hind M K hagi hind 2628 eurot J K hagi hind 2628 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja J K (isikukood xxxx, elukoht: xxxx) Hageja M K (isikukood xxxx, elukoht: xxxx) Hagejate seaduslik esindaja A S (e-post: xxxx) Kostja: A K (isikukood: xxxx; elukoht: xxxx) Asja arutamine 02.06.2020 ja jätkuvalt kirjalikus menetluses kohtuistungil RESOLUTSIOON

  1. Hagi rahuldada osaliselt.
  2. Välja mõista A Klt elatis J K lapse täisealiseks saamiseni. ülalpidamiseks alates 01.11.2019 180 eurot kuus kuni
  3. Välja mõista A Klt elatis M K lapse täisealiseks saamiseni. ülalpidamiseks alates 01.11.2019 180 eurot kuus kuni Menetluskulude jaotus.
  4. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.
  5. Jätta menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata. Edasikaebamise kord. Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Vaidlustamata asjaolud, hageja nõue ja selle põhjendused.
  6. A K ja A S kooselust on sündinud lapsed S K, xxxx sündis tütar J K ja xxxx poeg M K.
  7. S K ülalpidamiseks on kostjalt välja mõistetud elatis 250 eurot kuus.
  8. A K ja A S kooselu on lõppenud.
  9. 20.07.2020 sündis A Sl uuest kooselust poeg M T.
  10. Alates 01.11.2019 ei ole kostja hagejate ülalpidamiseks elatist maksnud.
  11. Hagejad paluvad kohtule esitatud hagides kostjalt välja mõista elatise seaduses sätestatud miinimummääras kuni laste täiselaiseks saamiseni. Hagejate seadusliku esindaja sõnul ei jätku tal vahendeid oma laste ülalpidamiseks, mistõttu aitavad teda tema sugulased, kuid kostja oma laste ülalpidamises ei osale, kuigi töötab mitteametlikult ning saab ka töövõimetuspensioni.
  12. Oma nõuete tõendamiseks esitasid hagejad järgmised dokumentaalsed tõendid: hagejate sünnitõendid ning S K, M S ja J K pangakonto väljavõtted. Kostja vastuväited ja põhjendused.
  13. Kostja väidetel pidas ta lapsi üleval kuni 2019.a. novembrini, kuid oli alates sellest ajast sunnitud töölt ära tulema halva silmanägemise tõttu. Käesoleval ajal saab kostja oma sõnul töövõimetuspensioni xxxx eurot kuus, ega ole suuteline seetõttu maksma elatist nii palju kui hageja küsib.
  14. Kostja võttis kohtuistungil õigeks hagejate väite sellest, et ta teeb juhutöid sõprade juures garaažis, kuid väitis, et teenib sellega üksnes 100 eurot kuus.
  15. Kostja esitas kohtule oma vastuväidete tõendamiseks oma pangakonto väljavõtte, dokumendipõhise töövõime hindamise ekspertiisakti, Eesti Töötukassa otsuse kostja osalise Lk 2

(5)töövõime kohta ning Sotsiaalkindlustusameti tõendi keskmise puude eest sotisaaltoetuse määramise kohta. Kohtuotsuse põhjendused.
  1. Materiaalõiguslikuks aluseks käesoleva vaidluse lahendamisel on perekonnaseaduse (edaspidi PKS) § 96 ja § 97 punkt 1, mille kohaselt on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama ning alaealine laps on õigustatud elatist saama. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (vt Riigikohtu
  2. oktoobri 2012.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13 p 17, Riigikohtu
  3. oktoobri 2012.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 p 13 jt).
  4. Lapse ülalpidamise ulatust reguleerib PKS § 99, mille lõigete 1 ja 2 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku (sh lapse) vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Osundatud seadusesätete kohaselt tuleb esmalt kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem (vt Riigikohtu 24.oktoobri 2012.a. otsus tsiviilasjas 3-2-1-118-12 p 15 ja Riigikohtu otsus
  5. jaanuari 2014.a. otsus tsiviilasjas 3-2-1-165-13 p 15). Nimetatu eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid (vt Riigikohtu
  6. mai
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19, Riigikohtu
  8. oktoobri 2012.a. otsus tsiviilasjas 3-2-1-118-12 p 15). PKS § 100 lõike 1 kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatisena), kusjuures PKS § 101 lõike 1 kohaselt ei tohi igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad. Riigikohus on oma lahendis
  9. oktoobrist 2012.a. tsiviilasjas 3-2-1-118-12 p 16 ja 16.01.2013.a. lahendis p 17 märkinud, et PKS § 101 lg 1 sätestatust tulenevalt tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendada. Kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, peab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus olema asjas esitatud tõendite alusel kindlaks tehtud (vt RK lahend 3-2-1-37-11 p 12). Tulenevalt TsMS § 230 lg 1 sätestatust on kostja tõendamise koormuseks asjaolu, et ta on oma lapse ülalpidamisest osa võtnud vaidlusalusel perioodil. Kohus selgitas pooltele nende tõendamiskoormust asja menetlusse võtmise määruses ja kohtu korraldaval istungil. Lisaks eelpool nimetatud seadusesätetele juhindub kohus käesoleva vaidluse lahendamisel ka PkS § 102 lõikes 2 märgitust, mille kohaselt ei vabane vanemad oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest ühelgi juhul ning kui vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma alaealisele lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra, kui selleks esineb mõjuv põhjus.
  10. Kohus võtab kõigepealt seisukoha selles kas elatise hagi kostja vastu on õiguslikult põhjendatud või mitte, sest vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 369 Lk 3
(5)sätestatule võib tulevase nõude täitmise hagi esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik ei täida oma korduvaid kohustusi tulevikus õigel ajal. Aluse selliseks eelduseks annab esmajoones ülalpidamiskohustuse varasem rikkumine. Sellisele seisukohale on asunud oma lahendis 3-2-1-33-11 p 18 Riigikohus. Kohus asub seisukohale, et kostja on rikkunud oma laste ülalpidamise kohustust vähemalt alates 01.11.2019, millest tulenevalt on hagi esitamine kostja vastu õiguslikult põhjendatud.
  1. Edasi kontrollib kohus kas hagejate poolt nõutav elatise suurus on põhjendatud. Hagejad paluvad kostjalt elatise välja mõista seaduses sätestatud miinimummääras. Kostja palub vähendada hagejate kasuks väljamõistetavat elatise suurust põhjusel, et ta on osaliselt töövõimetu. Kohus on seisukohal, et üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele PKS § 101 lg 1 kohaselt olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis), mille suuruseks oli 2019 500 eurot ja on käesoleval aastal 584 eurot. Miinimumelatise kehtestamine lihtsustab alaealistele lastele elatise nõudmist, kuna miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (vt nt Riigikohtu
  2. märtsi
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses (vt nt Riigikohtu
  4. jaanuari
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Vaid juhul, kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud ja kogutud tõendite alusel kindlaks teha (vt nt Riigikohtu
  6. jaanuari
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Käesoleval juhul ei väida hagejad, et nende vajadused oleksid suuremad kahekordsest elatise miinimummäärast. Erandina saab alla seaduses sätestatud alammäära alaealisele lapsele elatise PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi välja mõista mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel miinimummääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kuna mõjuv põhjus on PKS § 102 lg 2 neljandas lauses sätestatud näidisloeteluna, saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks (vt nt Riigikohtu
  8. märtsi
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Riigikohus on asunud oma lahendites seisukohale, et arvestada tuleb mõjuva põhjuse hindamisel esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud. Samas tuleb arvestada, et kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega. Samuti on Riigikohus leidnud, et mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu) või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega), samuti vanema halb varaline seisund. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Lk 4
(5)Kohus on seisukohal, et kuivõrd käesolevas asjas on tõendatud poolte kohtuistungil antud ütlustega ja poolte poolt esitatud dokumentaalsete tõenditega, et: - hagejate emal A Sl on 4 alaealist last, kelle ülalpidamise kohustus tal on; - kostjal on kokku 3 alaealist last, keda ta on kohustatud ülal pidama; - A S on käesoleval ajal sünnitusjärgsel puhkusel oma xxxx sündinud poeg M T ega saa seetõttu mõjuval põhjusel töötada; - A K on küll xxxx ja osaliselt xxxx, mida tõendavad Eesti Töötukassa otsus ja Sotsiaalkindlustusameti teatis, kuid talle sobivad töötingimused, kus on vajalikud käelise soorituse kindlus, füüsilised võimed ja üldfüüsilised tegevused, kui tema töökoht on kontrollitud tingimustes siseruumides, mida tõendab tema töövõime hindamise ekspertiisiakt (t/l 32-37), mis tähendab, et ta on siiski võimeline töötama ning ennast ja oma lapsi üleval pidama. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et põhjendatud on kostjalt välja mõista elatis hagejate ülalpidamiseks alla seaduses sätestatud elatise miinimummäära, kuid 180.- eurot kuus kummagi hageja ülalpidamiseks. Kohtu hinnangul on kostja võimeline teenima sellises ulatuses töötasu, et maksta kõigile kolmele lapsele elatist ja ka ennast ülal pidada. Kohtu hinnangul kuulub elatis kostjalt väljamõistmisele alates 01.11.2019 kuni laste täisealiseks saamiseni. Menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine.
  1. TsMS § 173 lõike 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tuleb kulude jaotus kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. Kuivõrd kohus rahuldab hagi elatise väljamõistmiseks osaliselt, peab kohus põhjendatuks jätta kõik poolte menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. TsMS § 174 lõike 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab kulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita kulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks kulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kuna kohus jätab poolte menetluskulud poolte endi kanda, ei määra kohus kohtuotsusega kindlaks ka poolte menetluskulusid. Tsiviilasja hinna määramine.
  2. Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja TsMS § 129 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse korral hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa. Kuna hagejad esitasid kohtusse nõude välja mõista elatis seaduses sätestatud miinimummääras, on kummagi hageja hagihind 2628 eurot (9 x 292). /digitaalselt allkirjastatud/ Piret Randmaa kohtunik Lk 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.