lg 5 sätestab: „Kohus võib omal algatusel ning võlausaldaja või usaldusisiku taotlusel otsustada kohustustest vabastamise keeldumise ja lõpetada kohustustest vabastamise menetluse, kui enne viie aasta möödumist ilmneb käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 4 nimetatud alus. Võlausaldaja võib selle taotluse esitada kuue kuu jooksul võlgniku kohustuste rikkumisest teadasaamisest arvates.“
lg 2 p-st 2 tulenevalt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui: 1) võlgnik on rikkunud
§-s 173 sätestatud kohustusi; 2) võlgnik on eelnimetatud kohustusi rikkunud süüliselt; 3) võlgnik on kohustuse süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve.
lg 2 kohaselt võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast eluja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Kohus on seisukohal, et võlgnik on oma kohustusi rikkunud. Võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Võlgnik ei ole kohtu nõudmisel esitanud võlgniku aruannet. Kohustustest vabastamise menetluse läbiviimine tugineb eeldusele, et võlgnik teeb kõik mõistliku endast oleneva, et menetluse kestel saaks võlausaldajate nõudeid rahuldada võimalikult suures ulatuses. Võlgniku ärakuulamisel antud selgituste kohaselt ei ole võlgnik võlausaldajatele midagi tasunud. Kuna võlgnik ei ole esitanud nõutud teavet, kuigi kohus on võlgnikule selleks andnud tähtaja ning täiendava tähtaja, viitab see võlgniku soovile mitte täita võlausaldajate kohustusi ning huvipuudusele käesoleva menetluse läbiviimise suhtes. Seega on võlgnik rikkunud §-s 173 lg-s 2 sätestatud kohustust anda kohtu nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta.
lg 2 p 2 järgi on võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise eelduseks ka see, et rikkumine oleks süüline. Kohtu hinnangul see praegusel juhul nii on. Pankrotiseadus ei defineeri süü mõistet, seda teeb aga võlaõigusseadus (VÕS). VÕS § 104 lg 2-5 kohaselt on süü vormid hooletus (käibes vajaliku hoole järgimata jätmine), raske hooletus (käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine) ja tahtlus (õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel). Kohtu hinnangul on võlgnik andmete ja teabe esitamata jätmisel tegutsenud raskelt hooletult. Kohus on võlgnikku hoiatanud, et andmete esitamata jätmise korral võib kohus keelduda kohustustest vabastamise ja lõpetada menetluse. Võlgniku rikkumine on selgelt süüline. Täidetud on ka kolmas eeldus – võlgniku rikkumine on kahjustanud võlausaldajate huve. Võlausaldajad ei ole võlgnikult võlga tagasi saanud ega ka infot veendumaks, et võlgnik on teinud endast kõik oleneva, et võlgu tasuda. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlgnik on rikkunud süüliselt
Kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast ja lõpetab menetluse. Kohus avaldab teate võlgniku kohustustest vabastamata jätmise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded (
MS) § 173 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude jaotus märkida menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 172 lg 7 teise lause kohaselt kui menetluse võib algatada üksnes avalduse alusel ja avaldus jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud avaldaja kanda, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesoleva menetluse menetluskulud jäävad T P kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.