1-20-7868/5

(20700000030)Kohtunik Pavel Gontšarov Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. septembri
2. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX (isikukood XXXXXXXXXX) esindaja vandeadvokaat Oliver Nääs (XXX), määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Riigiprokuratuuri
3. septembri
4. a määrus muutmata ning XX (X) esindaja Oliver Nääsi esitatud määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määrus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. 31.08.
6. a registreeriti Põhja Ringkonnaprokuratuuris XX lepingulise esindaja Oliver Nääsi kuriteokaebus, milles paluti alustada menetlust KarS § 319 lg 1 tunnustel. Kuriteokaebuse kohaselt on avaldaja suhtes Y OÜ poolt KarS § 201 lg 1 alusel esitatud kuriteokaebuse asjaolusid teadlikult ja tahtlikult moonutatud. Kaebuse esitaja märgib, et kahtlustuses välja toodud ning XX-le etteheidetud tehingud on olnud otseselt seotud Y OÜ majandustegevusega. Kuriteokaebuse kohaselt ei leidu kahtlustuses esitatud kulutuste seas ühtegi tehingut, mis ei ole suure logistikaettevõtte juhatuse liikme töö iseloomu silmas pidades hädavajalik või vähemalt äärmiselt tavapärane. Kaebuse esitaja lisab, et XX kahtlustuses nimetatud tehingud toimusid Y OÜ omanike heakskiidul, kohati ka omanike juuresviibimisel. Kaebuse esitaja hinnangul on ebaõige väide, et 13.01.2017 sooritatud kulutus Laitse rallipargis ei olnud seotud Y OÜ äritegevusega, sest sellised nn meelelahutuslikus kontekstis korraldatavad kohtumised D OÜ-ga olid iga-aastased ning omanikud olid sellisest kulutusest teadlikud. Samuti olid Y OÜ omanikud teadlikud Manchesteri reisiga seotud kulutustest. Kaebuse esitaja peab ebaõigeks väidet, mille kohaselt XX sai ettevõtte arvelt kasu Tallinna Unekeskusele tehtud kulutuste kaudu, kuigi eelnimetatud kulutus oli kantud isiklikust vajadusest, on XX teinud samas summas tagasikande Y OÜ pangakontole. Valekaebuse esitajate pahatahtlikkusest annab aimdust lisaks asjaolu, et kuriteokaebus esitati aset leidnud tehingutest enam kui kolm aastat hiljem, seejuures XX kui juhatuse liikme õiguste piiramisest enam kui kaks aastat hiljem. XX esindaja leiab, et Y OÜ juhtide tegevuses on teadlikult eksitavate valekaebuste esitamise muster läbiv, kuivõrd Y OÜ esindajad on 1

(7)1-20-7868 viimase kahe aasta jooksul esitanud XX suhtes mitmeid kuriteokaebuseid, mis on oma sisult osutunud ebaõigeks.

1. 04.09.
2. a jäeti kriminaalmenetlus alustamata KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel.
3. 15.09.
4. a registreeriti kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmisele. Riigiprokuratuuri määrus
5. Juhtiv riigiprokurör leidis, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine on põhjendatud ja jättis esitatud kaebuse rahuldamata. Juhtiv riigiprokurör selgitas, et kuivõrd KarS § 319 süüteokoosseisu objektiivne külg seisneb valekaebuse esitamises isiku kohta, kes ei ole kuritegu toime pannud, siis seejuures üksnes kuriteosündmuse teadvalt vale kirjeldamine ei ole valekaebuse esitamine KarS § 319 mõttes. Juhtiva riigiprokuröri hinnangul puuduvad nii kuriteoteates kui Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses mistahes andmed, mille alusel oleks võimalik asuda seisukohale, et Y OÜ on XX osas teadlikult esitanud valekaebuse, kelle osas oldi teadlik, et viimati nimetatud isik ei ole kaebuses kirjeldatud kuritegusid toime pannud. Kuivõrd KarS § 319 subjektiivne koosseis eeldab isiku tegutsemist vähemalt otsese tahtlusega, peab valekaebuse esitaja teadma kindlalt, et see isik, kelle kohta kaebus esitatakse, ei ole kuritegu üldse toime pannud või ei ole seda toime pannud tema poolt näidatud isik. Kaebuse kohaselt leiab valekaebuse koostajate subjektiivne teokoosseis kaebaja hinnangul kinnitust läbi selle, et osa kulutuste tegemise juures viibisid valekaebuse esitajad ka isiklikult, nii viibis näiteks CC kliendiürituse raames Manchesteris vaatamas käidud jalgpallimängul, kuhu sõitmiseks ostetud lennupileteid on peetud XX poolseks isiklikuks kulutuseks. Juhtiv riigiprokurör märgib, et kuivõrd kriminaalmenetluse nr 20730000164 raames ei ole tunnistajana üle kuulatud CC andnud ütlusi Manchesteris viibimise sündmuse ja kõnealuste kuludokumentide kohta, ei kinnita eeltoodu kaebaja väiteid, et kaebuse esitajad on tegutsenud valekaebuse esitamisel otsese tahtlusega ning pidid seeläbi teadma, et tehingu algdokumendiks olevad lennupiletid on ostetud eelnimetatud kliendiürituse raames. Riigiprokuratuur on kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates asunud seisukohale, et esitatud materjalide pinnalt ei saa nentida, et kuriteoteate esitajad kriminaalmenetluses nr 20730000164 pidid tõsikindlalt teadma, et XX poolt äriühingu krediitkaardiga tehtud kõnealused kulutused on seostatavad äriühingu huvides tehtud ettevõtlusega seotud kulutustega, kuivõrd raamatupidamisnõuetele mittevastavate kuludokumentide pinnalt ei olnud juhatusel võimalik sellisele järeldusele jõuda. Juhtiv riigiprokurör nõustus riigiprokurör M. Entsiku seisukohaga, kuivõrd esitatud materjalide pinnalt ei ole võimalik sedastada kuriteokaebuse esitajate puhul subjektiivse koosseisu täidetust KarS § 16 lg 3 mõistes. Juhtiv riigiprokuröri hinnangul ei ole menetlejale käesoleva kaebuse lahendamisel siduvad kaebuse esitaja subjektiivsed hinnangud väidete osas, mille kohaselt ei ole kaebaja hinnangul eluliselt adekvaatne ega kooskõlas asjas esinevate tõenditega see, miks ei saanud Y-i esindajad aru ega olnudki võimelised saama aru, kuidas kõnealused kulud võiksid olla seotud ettevõtlusega ning miks ei küsinud kuriteokaebuse esitajad XX-lt selgitusi tehtud kulutuste sisude mõistmiseks või meenutamiseks. Kui kohtuotsuse tegemisel tuleb in dubio pro reo põhimõttest lähtudes tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks, siis KrMS §-s 6 sätestatu nõuab, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks (RKKK 3-1-1-60-10 p 9). Siiski tuleb ka eelnimetatud põhimõtte rakendamisel hoolikalt kaaluda, kas kuriteotunnused esitatud kuriteokaebuses esinevad või mitte. Kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel peab kohtueelne menetleja või prokurör kujundama piisava veendumuse, et on alust kriminaalmenetluse alustamiseks. Riigikohus on oma 2

(7)1-20-7868 06.06.2005 määruses nr 3-1-1-56-05 rõhutanud, et erinevate isikute põhiõiguste kaitse huvides on riiklikult oluline tagada, et kriminaalmenetlust alustataks ja isikut käsitletaks kuriteos kahtlustatavana alles pärast väidetava kuriteo tunnuste põhjalikku analüüsi õigusküsimustes pädeva isiku poolt. Seetõttu, ei saa juhtiva riigiprokuröri hinnangul nentida, et Y OÜ juhatus pidi kuriteoteadet esitades tõsikindlalt teadma, et XX poolt äriühingu krediitkaardiga tehtud kulutused majutusele, toidukauplustele, toitlustusele ja meelelahutusele on seostatavad äriühingu huvides tehtud ettevõtlusega seotud kulutustega, kuivõrd raamatupidamisnõuetele mittevastavate kuludokumentide pinnalt ei olnud Y OÜ juhatusel võimalik sellisele järeldusele jõuda, mis andis alust ka kriminaalmenetluse nr 20730000164 algatamiseks. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele

1. 29.10.
2. a laekus Tallinna Ringkonnakohtule XX esindaja Oliver Nääsi kaebus Riigiprokuratuuri 29.09.
3. a määrusele, kus palutakse kohustada ringkonnaprokuratuuri alustama kriminaalmenetlust KarS § 319 lg 1 tunnustel. Kaebaja märgib esmalt, et Riigiprokuratuur ei ole järginud KrMS § 207 lg-s 5 sätestatud kohustust, mille kohaselt koostab prokuratuur kaebuse rahuldamata jätmise kohta põhistatud määruse. Riigiprokuratuuri määrus moodustub lõviosas senise menetluse asjaolude kirjeldusest, veidi üle ühe lehekülje ulatuses koostatud seisukohad koosnevad aga osaliselt juba Riigiprokuratuuri esimeses alustamata jätmise teates viidatud järeldustest, milliseid ei olnud samuti piisava selgusega põhjendatud. Riigiprokuratuuri järeldused on lakoonilised ja raskesti järgitavad, kusjuures täiesti analüüsimata on jäetud avaldaja korduvad selgitused, käesoleva asja eluline raamistik ning piisavat kuriteokahtlust ilmekalt kinnitavad tõendid. Avaldaja ei nõustu Riigiprokuratuuri tõdemusega, et kuna KarS § 319 süüteokoosseisu objektiivne külg seisneb valekaebuse esitamises isiku kohta, kes ei ole kuritegu toime pannud, siis „pole üksnes kuriteosündmuse teadvalt vale kirjeldamine valekaebuse esitamine KarS § 319 mõttes“. See ei ole mõistlikult järgitav ning lause osade vahel puudub igasugune põhjuslikkus. Kogu KarS § 319 järgi kvalifitseeritava kuriteo olemus seisneb justnimelt selles, et kellegi käitumise kohta esitatakse uurimisasutusele teadvalt vale kirjeldus, mis seda isikut diskrediteerib. Eeltoodud väite on prokuratuur otsesõnu tsiteerinud „Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandest“. Tegelikkuses järgneb sellele aga veel järgmine (ja antud juhul ülioluline) selgitus, mis seab eeltoodud väite hoopis teise valgusesse: „Valekaebuses sisalduv info väidetava kuriteo kohta peab olema niisugune, et sellele võib järgneda kriminaalmenetluse alustamine, st sellest peavad nähtuma teo toimepanemise asjaolud ja kuriteo olemus (kuriteo tunnused KarS § 194 lg 2 mõttes). Piisav ei ole paljasõnaline väide, et X on varas.“ Kõnealusel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus valekaebuse esitajad oleksid kirjeldanud menetlejatele väidetavat kuriteosündmust abstraktselt ja üldiselt. Antud juhul ei olegi tegemist olukorraga, kus valekaebuse esitajad oleksid nimetanud avaldajat vargaks paljasõnaliselt, vaid vastupidi, nad on sorteerinud välja kulusid kajastavad ning XX kasutuses olnud pangakaardiga teostatud tehingud ning väitnud teadvalt ebaõigesti, nagu nimetatud turunduskulutused poleks olnud Y OÜ tegevusega seonduvad ega seostatavad. Selliselt on valekaebus esitatud XX kui kunagise juhatuse liikme vastu, kelle nimele oli väljastatud ettevõtte pangakaart ehk kuriteokaebus on esitatud teadvalt selliselt, et sellest nähtuks isikuliselt nii teo toimepanija, teo toimepanemise väidetavad asjaolud ja väidetava kuriteo olemus. Prokuratuur on asunud seisukohale, justkui puuduks valekaebuse koosseis seetõttu, et osa kulutuste puhul on ettevõtlusega seondumist keerulisem tõendada (ehk isegi kui Manchesteri episoodi osas kirjeldatigi kuriteosündmust teadvalt ebaõigelt, siis kui seda teiste puhul ei tehtud, siis justkui ei realiseeruvat KarS § 319 sätestatud süütegu). Selline mõttekäik ei ole aga õige. Juhul, kui 3

(7)1-20-7868 kuriteokaebuses on esitatud teadvalt ebaõigeid andmeid väidetava kuriteosündmuse ja selle väidetavalt toime pannud isiku kohta, ei muuda seda olematuks asjaolu, et kuriteokaebuses võib sisalduda õiget või teadmatusest esitatud ebaõiget teavet (millele kannatanu käesoleva asja kontekstis samuti vastu vaidleb). Valekaebusega on uurimisasutusele esitatud informatsioon seoses 55 erineva tehinguga, millised XX ettevõtte pangakaardil olevate vahenditega tegi, kuid millised polnud väidetavalt ettevõtte majandustegevusega seotud. Nende 55 tehingu algdokumendid olid ainult Y OÜ raamatupidamises ja seega nende ainuvalduses. Valekaebuse koostaja on nimetatud 55 tehingut sorteerinud välja sadade, kui mitte tuhandete, tehingute hulgast, mida XX kogu oma juhatuse liikme kohustuste täitmise ajal sooritas. Seega on valekaebuse koostaja pidanud ilmselt vaatlema paljusid XX kuludokumente, meenutama nendega seotud asjaolusid ning kahtluste puhul kontrollima, kas XX on ehk teinud vastavas summas tagasikande(id). Vaadeldes avaldaja esitatud tõendeid seoses Manchesteri lähetusega, on võimatu jääda eriarvamusele selle osas, et valekaebuse esitajad olid selle konkreetse kulutuse sisust, s.o Y-i majandustegevusega otsesest seondumisest teadlikud, ent lisasid selle episoodi sellegipoolest teadvalt ja tahtlikult oma valekaebusesse. Avaldaja soovib rõhutada, et kuriteokaebuse teadev ebaõigsus ei ole sõltuvuses menetluse alustamisest ega ka menetluse tulemusest, kuna pole välistatud, et ebaõige lahendi aluseks ongi olnud uurijate tahtlik eksitamine valekaebuse esitajate poolt. Seda kinnitab mh kriminaalmenetluse seadustiku

1. peatükis käsitletav teistmismenetluse instituut, mis muu hulgas on vajalik menetlejate eksitamise tulemusel tehtud ebaõigete kohtuotsuste korrigeerimiseks. Seega puudub igasugune väärtus prokuratuuri argumentidel, mille kohaselt pole valekaebuse esitajate käitumisele hinnangu andmine võimalik pelgalt seetõttu, et XX osas on juba alustatud kriminaalmenetlust, st talle on valekaebuse alusel esitatud kahtlustus. Antud juhul avaldaja kuriteokaebus koostatud põhjusel, et terve tema suhtes algatatud kriminaalasi põhineb uurijaid tahtlikult eksitaval informatsioonil ja valekaebuse esitajate ebaausatel motiividel. Seejuures hinnatakse aga valekaebuse esitajate vastutust (ja selle tõendamist) ning 55 tehingu tegelikku sisu (ja tõendamist) erinevates menetlustes ja erinevatel alustel. Avaldaja kuriteokaebuses toodud tõendid on mõeldud valekaebuse toimepanemise kinnitamiseks, mitte tema enda õigustamiseks kriminaalasjas, kus ta on kahtlustatav. Riigiprokuratuur on oma hinnangut õigustanud selle kaudu, et „kuna tunnistajana üle kuulatud CC ei ole andnud ütlusi Manchesteris viibimise sündmuse ja kõnealuste kuludokumentide kohta, ei kinnita eeltoodu kaebaja väiteid, et kaebuse esitajad on tegutsenud valekaebuse esitamisel otsese tahtlusega ning pidid seeläbi teadma, et tehingu algdokumendiks olevad lennupiletid on ostetud eelnimetatud kliendiürituse raames.“ Selline järeldus jääb esindajale arusaamatuks. Esmalt on kummastav, et valekaebuse esitajatelt ei ole tänaseni vastavaid selgitusi küsitud, kuivõrd see oleks endiselt võimalik ning avaldaja juhtis CC Manchesteri reisist osavõtule tähelepanu juba suvel. Teiseks ei oma tõsiasi, et CC pole nimetatud sündmuse kohta eraldi ütlusi andnud, XX kui avaldaja kuriteokaebuse seisukohalt mitte mingisugust tähtsust. Kriminaalmenetluse alustamise eesmärk ongi selliste täiendavate tõendite kogumise võimaldamine, sh nt CC ülekuulamine. KarS § 319 järgi kvalifitseeritava kuriteo hindamisel ei ole ütluste andmine koosseisuline tunnus, st arvesse tuleb võtta ainult teadvalt ebaõige sisuga kuriteokaebuse esitamise fakti, mitte selle kohta antud või antavaid ütlusi. Seda kinnitab mh asjaolu, et KarS § 320 järgi on kriminaalmenetluses teadvalt valeütluste andmine eraldi kvalifitseeritav süütegu ega ole hõlmatud §-ga
2. Avaldaja lisas juba esimesse kuriteokaebusesse pildi CC-st, endast ja klientidest Manchesteri jalgpallimängul – on kaheldav, et mistahes CC ütlused lükkaksid ümber tõsiasja, et CC on Manchesteri reisist kui välislähetusest teadlik ning osales sellel, lennates sinna lennukiga koos klientide ja XX-ga. 4

(7)1-20-7868 Prokuratuur on riiklik süüdistaja ning juhib kriminaalmenetlust, on mõistusevastane, et XX peaks kõik tõendid ise koguma, kui paljusid tõendeid ongi võimalik koguda üksnes kriminaalmenetluse raames teostatavate toimingutega. Lisaks on võimatu eeldada, et valekaebuse esitajate tahtlust peaks hindama üksnes nende enda antud ütluste pinnalt, nagu viitab prokuratuur. Liiatigi, kui valekaebuse esitajatelt ei ole küsitud täiendavaid selgitusi nende asjaolude kohta, millele kahtlustatav on end õigustades menetlejate tähelepanu juhtinud. Käesoleva valekaebuse ja kulutuste ettevõtlusega seondumise kontekstis väärib tähelepanu see, et valekaebuse tegijad teadsid, et välislähetused olid tollaste (ja on ka tänaste) juhatuse liikmete igapäevatöös tavapärased ning eeldasid lennupiletite ostmist. Ka varasemates kaebustes on avaldaja põhjalikult selgitanud rahvusvahelise logistikaettevõtte juhatuse liikmete tööülesandeid. Seega isegi juhul, kui CC ei oleks isiklikult nimetatud lähetusel osalenud, oleks küsitav, kas lennupiletite eest tasumine on niivõrd ebatavaline turundus- või lähetuskulutus, et väärib kriminaalmenetluse alustamise taotlemist politseilt, küsimata juhatuse liikmelt endalt täiendavaid selgitusi või pööramata tähelepanu nimetatud kulutuse kulureale raamatupidamisdokumentides. Riigiprokuratuur ei ole analüüsinud avaldaja seisukohti, millised olid vastusena välja toodud esimeses Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses. Viidates raamatupidamise seaduses sätestatud kohustuste rikkumisele, pole Riigiprokuratuur arvestanud avaldaja selgitusi selle kohta, et selliseid rikkumisi esinenud ei ole. Kui prokuratuur põhjendab otsustust läbi isiku muudele eksimustele viitamise, peab ka mistahes muu rikkumine olema tõendatud või vähemalt põhjendatud. Antud juhul ei ole Riigiprokuratuur selgitanud, mille alusel on jäädud tõsikindlale veendumusele, et avaldaja raamatupidamise kohustust üldse rikkus, või miks ei päde avaldaja argumendid selle kohta, et ta seda ei teinud. Sisutühjaks jääb siinkohal väide, justkui poleks XX omakäelised märkused ostuarvete tagaküljel olnud piisavad – XX kommentaarid olid alati samalaadsed ehk avaldaja esindaja ei hooma, kuidas on osasid XX kulutuste selgitusi sellisel juhul mõistetud ja teisi mitte, st mille alusel on üldse ühetaoliste tehingute hulgast välja valitud just need 55 tk. Riigiprokuratuur ei ole võtnud arvesse kogu käesoleva situatsiooni elulisi asjaolusid ja usutavust. Samas on see käesoleval juhul märkimisväärse tähtsusega, aidates paigutada mõlema poole motiive ja tõendeid õigesse konteksti. Avaldaja on esitanud pika nimekirja erinevatest seisukohtadest, mis kinnitavad valekaebuse esitajate varjatud eesmärke ning valekaebuse esitamise kavatsetust KarS § 16 lg 2 tähenduses. Riigiprokuratuur ei ole tähelepanu pööranud neist ühelegi, nentides lakooniliselt, et avaldaja subjektiivsed hinnangud elulise adekvaatsuse osas ei ole menetlejatele siduvad. Kuigi eelnimetatu on tõsi, on avaldaja hinnangul jäetud eluliste asjaolude arvesse võtmata jätmisega kõrvale tõendid, mis on avaldaja kuriteokaebuse sisu pinnalt määravad. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud kaebusega ja Riigiprokuratuuri määrusega, asub seisukohale, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 29.09.2020. a määruse muutmiseks. 7. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine eeskätt prokuratuuri pädevuses ja kohtul puudub üldjuhul pädevus ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Menetluse alustamata jätmise vaidlustamise puhul peab ringkonnakohus üksnes kontrollima, kas esineb piisav alus kriminaalmenetluse alustamiseks. 5

(7)1-20-7868

1. Kaebuse esitaja leiab, et Riigiprokuratuur pole järginud kohustust põhistatud määruse koostamiseks, kuna määrus sisaldab suures osas senise menetluse asjaolude kirjeldust ning veidi üle ühe lehekülje ulatuses avaldatud seisukohad koosnevad aga osaliselt esimeses alustamata jätmise teates toodud järeldustest. Ringkonnakohus etteheitega ei nõustu. Olukorras, kus juhtiv riigiprokurör nõustus eelnevalt avaldatud seisukohtadega, ei ole nende juurde jäämine ja kaebusele lühidalt vastamine mingil viisil etteheidetav. Seejuures on oluline, et vastatud oleks asjas tähtsustomavatele väidetele, millel on kriminaalmenetluse alustamise küsimuse seisukohalt sisuline tähendus. Prokuratuuri kohustus oli põhjendada, miks käesoleval juhul kaebus rahuldamata ja kriminaalmenetlus alustamata jäetakse. Ringkonnakohus leiab, et juhtiv riigiprokurör on avaldanud piisavalt põhjendusi sellest, millistel kaalutlustel sellisele menetlusotsustusele jõuti.
2. Kaebaja ei nõustu prokuratuuri sisukohaga, et üksnes kuriteosündmuse teadvalt vale kirjeldamine ei ole valekaebuse esitamine KarS § 319 mõttes. Seejuures on kaebuse esitaja toonud välja, et tegemist ei ole olukorraga, kus valekaebuse esitajad oleksid kirjeldanud menetlejale väidetavat kuriteosündmust abstraktselt ja üldiselt. Selline asjaolu ei oma aga juhtiva riigiprokuröri selgitatu valguses sisulist tähendust, kuivõrd määruses asuti seisukohale, et nii kuriteoteates kui Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses puuduvad mistahes andmed, mille alusel oleks võimalik asuda seisukohale, et Y OÜ on XX osas teadlikult esitanud valekaebuse, kelle osas oldi teadlik, et viimati nimetatud isik ei ole kaebuses kirjeldatud kuritegusid toime pannud. Vaid asjaolu, et esitatud kuriteokaebus ei olnud üldine ja abstraktne, ei anna alust arvamuseks, et seega pidid kaebuse esitajad olema teadlikud ja esitama tahtlikult valekaebuse. Juhtiv riigiprokurör on leidnud sisuliselt, et esitatud andmete pinnalt ei ole alust arvata, et Y OÜ oleks olnud teadlik sellest, et XX pole nende kuriteoteates väljatoodud kuritegusid toime pannud ning ringkonnakohus nõustub sellise seisukohaga.
3. Kaebuse esitaja väide sellest justkui on prokuratuur asunud seisukohale, et valekaebuse koosseis puudub seetõttu, et osa kulutuste puhul on ettevõtlusega seondumist keerulisem tõendada, on kaebaja enda tõlgendus ja sellist seisukohta ei ole prokuratuur avaldanud. Juhtiv riigiprokurör on selgelt märkinud, et tunnistajana üle kuulatud CC pole andnud ütlusi Manchesteris viibimise ja kuludokumentide kohta, seega puuduvad andmed, et kaebuse esitajad on tegutsenud valekaebuse esitamisel otsese tahtlusega. Kaebuse esitaja leiab, et vaadeldes esitatud tõendeid seoses Manchesteri lähetusega, on võimatu jääda eriarvamusele selle osas, et valekaebuse esitajad olid selle konkreetse kulutuse sisust teadlikud, ent lisasid selle episoodi sellegipoolest teadvalt ja tahtlikult oma valekaebusesse. Ringkonnakohus märgib, et kuriteokaebusele ei ole lisatud kohtu hinnangul selliseid materjale, mis kaebaja väidet toetaks ning mis annaks aluse hinnata kaebust valekaebuseks ja asuda seisukohale, et see on esitatud teadvalt. Seega puudub alus riigiprokuröri poolt avaldatust erinevale seisukohale asumiseks. Isegi, kui asuda kaebajaga nõustuvalt seisukohale, et CC pidi teadma Manchesteri lähetuse asjaolusid, on ringkonnakohtu hinnangul eluliselt usutav, et olukorras, kus kuriteokaebus on esitatud 55 tehingu osas, ei pruukinud selle ühe väljatoodud tehingu asjaolud meenuda. Kuid isegi, kui leida, et selles osas on esitatud kuriteokaebus põhjendamatu, jäävad siiski veel 54 tehingut, mille osas pidas menetleja põhjendatuks kriminaalmenetlust alustada. Ringkonnakohus leiab ka, et kuivõrd menetlust ei ole jäetud alustamata ainult sellel põhjendusel, et XX tegevuse osas esitatud kuriteokaebust menetletakse, on ka selle osas esitatud etteheited põhjendamatud. See tähendab, et lisaks eelnevalt väljatoodule leidis juhtiv riigiprokurör mh, et kuivõrd kriminaalmenetlus esitatud kuriteokaebuse alusel käib, ei ole põhjust asuda seisukohale, et tegemist oleks valekaebusega. See on vaid üks prokuröri põhjendustest teiste kõrval kriminaalmenetluse alustamata jätmise kasuks, seega ei anna see asjaolu alust vaidlustatud määruse tühistamiseks.
4. Nõustuda saab kaebajaga selles, et kriminaalmenetluse alustamise eesmärk ongi tõendite kogumise võimaldamine, kuid seejuures tuleb silmas pidada, et kriminaalmenetlust saab alustada vaid olukorras, kus selleks on alus ja ajend, mis peavad nähtuma kuriteokaebusest. Seega olukorras, 6

(7)1-20-7868 kus asutakse seisukohale, et kuriteokaebusest ei nähtu asjaolusid, mis annavad aluse kriminaalmenetluse alustamiseks, ei ole põhjust ka täiendavate tõendite kogumiseks. Kaebaja toob välja, et isegi juhul, kui CC ei oleks isiklikult välislähetusel osalenud, oleks küsitav kas lennupiletite eest tasumine on niivõrd ebatavaline kulutus, et väärib kriminaalmenetluse alustamise taotlemist, küsimata juhatuse liikmelt endalt täiendavaid selgitusi või pööramata tähelepanu nimetatu kulutuse kulureale raamatupidamisdokumentides. Ringkonnakohtu hinnangul on siinkohal asjakohane tuua välja, et nagu riigiprokurör märkis, on XX juhatuse liikmena raamatupidamise korraldamise eest vastutava isikuna lasknud tekkida olukorral, kus rikutud on mitmeid raamatupidamisele kehtestatud nõudeid. Käesoleval hetkel ei tõenda kuludokumendid seotust majandustegevusega, sest nendest ei nähtu, mis alusel või milliste isikutega seoses on kulutused tehtud. Kuludokumentide ja ettevõtluse vahel on seoseid võimalik tõmmata üksnes kahtlustatava enda täiendavate selgituste abil, mis on kaasa toonud olukorra, kus Y OÜ praegune juhatus ei ole samuti olnud suuteline kuludokumente seostama ettevõtlusega. Seega on kaebaja etteheide juhatuse liikmetele raamatupidamisdokumentide uurimata jätmise kohta asjakohatu.

1. Kaebaja leiab ka, et XX esitatud raamatupidamisdokumendid vastasid nõuetele ning märgib, et prokuratuur ei ole selgitanud, mille alusel on jäädud tõsikindlale veendumusele, et XX raamatupidamise kohustust üldse rikkus. Riigiprokurör on selgitanud, et käesoleval hetkel ei tõenda kuludokumendid tehingute seotust majandustegevusega, sest nendest ei nähtu, mis alusel või milliste isikutega seoses on kulutused tehtud. Kaebaja leiab, et sisutühi on väide, justkui poleks XX omakäelised märkused ostuarvete tagaküljel olnud piisavad, kuna tema kommentaarid olid alati samalaadsed ning arusaamatu on, kuidas on osasid kulutuste selgitusi mõistetud ja teisi mitte. See, et kaebaja hinnangul pidid XX selgitused olema arusaadavad, ei anna aga alust asuda seisukohale, et raamatupidamine vastas nõuetele. Tegemist on kaebaja subjektiivse hinnanguga sellele, et selgituste kaudu pidi olema kõik arusaadav. Raamatupidamisnõuete täitmist või täitmata jätmist käsitletakse aga alustatud kriminaalasjas ning käesoleval juhul puudub alus selle küsimuse üksikasjalikuks lahendamiseks käesoleva määruskaebuse raames. Puutuvalt situatsiooni elulist usutavast märgib ringkonnakohus juhtiva riigiprokuröriga nõustuvalt, et tegemist on kaebaja subjektiivse hinnanguga, millise seisukohaga kaebaja ka sisuliselt nõustub, kuid leiab siiski, et nende arvesse võtmata jätmisega on jäetud kõrvale tõendid, mis on avaldaja kuriteokaebuse sisu pinnalt määravad. Ringkonnakohus leiab, et vaid oletuste ja kaebaja subjektiivse hinnangu alusel eluliste asjaolude tõlgendamisel ei ole kriminaalmenetluse alustamine põhjendatud. Ringkonnakohus leiab kokkuvõtvalt, et kaebaja ei ole toonud välja konkreetseid asjaolusid, mis lükkaks ümber juhtiva riigiprokuröri poolt avaldatu ning seega puudub alus määruse tühistamiseks ja kriminaalmenetluse alustamiseks.
2. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 208 lg 5 p-st 1, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 29.09.
3. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 7