← Eesti

1-20-8062/7

1-20-8062 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 19. november 2020. a, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-20-8062 (20730000315) Kohtunik Urmas Reinola Va

§ 201lg 2 p 2 tunnustel.

Kuriteokaebusest nähtuvalt on XX äriühing, tegevuseks parfüümide ja kosmeetika müük. Käesolevaks ajaks on äriühingu aktiivne majandustegevus lõppenud. Äriühingul on kaks võrdses suuruses osadega osanikku - M.H ja A.R, mõlemad on ka juhatuse liikmed. Äriühingu tegevuskoht ja kontor asusid Tallinnas xxx üüripinnal, üüriti A.R ainuosalusega YY-lt. XX-l oli kasutases 3 seifi, millest kahe võtmed olid A.R vallata ning ilma tema juuresolekuta ja nõusolekuta ei olnud seifide avamine võimalik. Sularaha pandi väiksesse seifi ust avamata pilu kaudu. Seifi tühjendas võtit omav A.R, kes paigutas seal asuva sularaha ümber suuremasse parempoolsesse seifi ning viis aeg-ajalt panka. 2019. aastast on A.R keeldunud sularaha panka viimast, v.a 07.11.2019 panka viidud 10 000 eurot. M.H sellekohastele nõudmistele on A.R vastanud, et vaid tema otsustab sularahakassa toimimise üle. Seisuga 01.11.2019 oli sularaha 63 107,11 eurot. 01.11.2019 andis M.H töötajatele korralduse panna edaspidi laekuv sularaha vasakpoolsesse seifi, mille võti oli M.H vallata, ja andis võtme üle töötajatele. Ajavahemikus 01.11.- 31.12.2019 panidki töötajad kogu laekuva sularaha sellesse seifi. 02.01.2020 viis M.H seifis olnud 24 040 eurot panka. Protsessi käigus võttis A.R vasakpoolse seifi võtme enda valdusesse. Selles tulenevalt paigutati toodete müügist laekuv sularaha kuni 16.03.2020 taaskord väiksemasse seifi, mille võti oli A.Rl. 1

(13)1-20-8062 12.03.2020 nõudis M.H A.Rlt seifide avamist, et lugeda üle sinna 02.01.- 10.03.2020 kogunenud sularaha ja viia see panka. A.R avas seifid, kuid raha üle lugemisest ja panka viimisest keeldus. Peale 12.03.2020 kuupäeva ei ole A.R seife kellelegi avanud. 29.04.2020 edastas M.H XX nimel A.Rle e-kirja, et 30.04.2020 toimub sularahakassa inventuur, palus A.R võtta kaasa seifide võtmed ja osaleda inventuuril. Raamatupidamise andmetel oli sularahakassa jääk 29.04.2020 seisuga 75 800,67 eurot. Inventuurile, kuhu oli kutsutud ka kohtutäitur, A.R ei ilmunud. Täitur koostas toimunu kohta akti. 30.04.2020 edastas M.H A.Rle e-kirja, et kuna viimane inventuurile ei ilmunud, tuleb see uuesti korraldada. Nõudele anda teavet, kus A.R sularaha kassat hoiab ning millal saab uue inventuuri korraldada ning raha panka viia, A.R ei vastanud. 21.05.2020 toimus XX osanike korraline koosolek, mille kutsus kokku M.H. Koosoleku päevakorra punkt 3 oli „Kohustada juhatuse liiget A.Re paigutama tema valduses olev XX sularahakassa summas EUR 75 800 XX pangakontole xxx.“ Kuivõrd A.R, kellele kuulus 50% häältest, hääletas otsusele vastu, jäi see vastu võtmata. 12.08.2020 edastas M.H A.Rle nõudeavalduse, millega nõudis sularahakassa viimist pangakontole hiljemalt 14.08.2020. 14.08.2020 vastuses kinnitas A.R, et tema käes XX sularahakassat enam ei ole ning et sularahakassas on tekkinud hoopis puudujääk M.H tegevuse tõttu. 2. 14.09.2020 teatega jättis ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetluse alustamata KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumisel, põhistades otsust järgmiselt.

§ 201

lg 1 sätestatud teo objektiivseteks tunnusteks on valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslik enda või kolmanda isiku kasuks pööramine. Sularaha käsitletakse varavastaste süüteokooseisude tähenduses vallasasjana (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-66-07). Kaebuse asjaolud võimaldavad järeldada, et A.R XX juhatuse liikmena valdas äriühingule kuuluvat sularaha, kuna tema kontrolli all olid või on seifid, kus sularaha asus/asub. Kuna tegemist on äriühingule, mitte A.Rle kuuluva rahaga, on see tema jaoks võõras asi. Koosseisu täitmiseks peab A.R selle raha olema ebaseaduslikult pööranud enda või kolmanda isiku kasuks. Antud juhul ongi keskne küsimus A.R tegevuses omastamise kooseisu objektiivsete tunnuste tuvastamisel ja kriminaalmenetluse alustamisel see, kas kuriteokaebuses ja selle lisades kajastatud teabe pinnalt on võimalik teha järeldust, et A.R on XX sularaha pööranud enda või kolmanda isiku kasuks ehk kas ta on mingil moel manifesteerinud selle raha omastamistahet. Omastamistahte manifesteerimine võib ilmneda väliselt tajutavas teos, mille põhjal saab objektiivne vaatleja järeldada, et toimepanija soovib kas ise võõra asja omanikuna käituda või laseb seda teha kolmandal isikul. Kaebuse kohaselt viitab A.R poolsele sularaha enda kasuks pööramisele asjaolu, et ta on 14.08.2020 vastuses M.H nõudele kinnitanud, et tema käes XX sularahakassat enam ei ole. Sularaha puudutavad tekstilõigud kopeerituna kuriteokaebuse lisana esitatud e-kirja manuses olevast Wordi failist on järgneva sisuga: A.R on korduvalt soovinud näha dokumente selle kohta, millele põhineb väide selle kohta, et A.R käes on väidetud 75 800,67 eurot sularaha. Selliseid dokumente ei ole senini suudetud esitada. See on ka mõistetav. Selliseid dokumente ei ole olemas ja see väide on ka lausvale. Tegemist on täiesti läbinähtava katsega panna A.Re vastutama XX kassa puudujäägi eest, mille M.H on tekitanud. Vastupidiselt on teada fakt, et M.H on viimasel ajal XX klientidelt saanud korduvalt sularaha ja selle omastanud. Selle kohta on tõendid sularaha kassa raamatus ja M.Hu allkirjast sularaha sissetuleku orderitel. Kus on see sularaha ? Prokuröri hinnangul ei saa selle tekstilõigu pinnalt teha järeldust, et A.R on XX sularaha pööranud enda või mõne kolmanda isiku kasuks ehk ta on XX mingi moel jätnud ilma tema omandis olevast sularahast ja manifesteerinud selle omastamistahet. Arvestades M.H ja A.R vahelise vaidluse laiemat konteksti, mitte kitsalt seda, mis puudutab sularaha, siis nähtub, et mõlemal on teineteise suhtes pretensioone XX sularahakassa, aga ka muu vara kasutamise osas. Kumab läbi vastastikune usaldamatus ja etteheited varaga tehtavate tehingute osas, sealhulgas selles, et tehingud ei ole tehtud XX huvides. Välja toodud teksti esimeses lõigus avaldab A.R soovi, et talle esitataks dokumendid, 2

(13)1-20-8062 mis kinnitaksid, et tema käes on 75 800,67 eurot. Prokuröri hinnangul ei tähenda see A.R poolt veel selle tõdemist, omaksvõtmist, et tema käes sularahakassat ei ole, et ta on selle pööranud enda kasuks, vaid seda, et olukorras, kus vara osas tehakse vastastikuseid etteheiteid, esmalt tõendataks talle, et sellises summas sularaha tema käes olema peab. Vastastikuses vaidluses sellekohase soovi esitamine ei ole sugugi tavapäratu. Ka esimese lõigu viimasest lausest (Tegemist on läbinähtava katsega panna A.R vastutama XX kassa puudujäägi eest, mille M.H on tekitanud), ei saa järeldada, et A.R on XX raha pööranud enda või siis mõne kolmanda isiku kasuks, vaid viidatakse M.H enda poolt tekitatud puudujäägile. Antud juhul tuleks kriminaalmenetluse alustamisel hakata alles välja selgitama, kas A.R võib olla XX sularaha enda kasuks pööranud ja seda, mil viisil ta seda teinud on ehk kas ta saab olla täinud omastamise kuriteokooseisu objektiivsed tunnused. Kriminaalmenetluse alustamine ei ole aga põhjendatud olukorras, kus menetluse alustamise järgselt tuleb hakata alles tuvastama, kas mõni süüteokooseisu objektiivse tunnuste osistest esineb või mitte ehk kas on võimalik üldse sedastada kuriteotunnustega teo toimepanemisest. A.R on küll keeldunud tema valduses oleva raha osas inventuuri läbi viimast, seda välja andmast või panka viimast, kuid sellest ei saa teha järeldust, et ta on selle raha enda kasuks pööranud. Kuna kaebuse pinnalt ei ole sedastatav, et A.R oleks võõra asjana XX sularaha enda kasuks pööranud, ei ole tema tegevuses sedastatav omastamise süüteokooseisu objektiivne külg ehk puuduvad kuriteo tunnused ja seega ka kriminaalmenetluse alus.
  1. Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses kordab XX esindaja T. Tark kuriteokaebuses märgitut ning taotleb jätkuvalt kriminaalmenetluse alustamist, kuna ringkonnaprokuratuur on menetlust alustamata jättes A.R (vale)väitele tuginedes ekslikult asunud seisukohale, et viimane pole oma kirjavahetuses teise juhatuse liikmega tunnistanud ja manifesteerinud omastamistahet. 3.
  2. Kuni 12.03.2020 kasutas A.R sularahakassat vallates retoorikat, et ainult tema tohib otsustada kassa kasutamise ja panka viimise üle. Pärast seda ei ole ta sisulisi vastuseid nõuetele raha panka viia andnud ning väidab, et M.Hl pole piisavalt dokumentaalseid tõendeid, et tema käes on sularahakassa, ning et nende olemasolul tuleb need esitada. See viitab üheselt asjaolule, et A.R on proovinud hinnata oma võimalusi sularahakassa omastamiseks, st saada teada, milliste dokumentaalsete tõenditega ta peaks hilisema vaidluse korral arvestama. Alles 14.08.2020 väidab A.R esmakordselt, et sularahakassat tema valduses enam ei ole. Ühtegi muud elulist alternatiivi peale sularahakassa omastamise A.R poolt siinkohal ei eksisteeri. Olukorras, kus on tõendatav ja tõendatud, et ainult ühe isiku käes on olnud ettevõtte vaidlusalune sularahakassa ning hetkel, kui teine juhatuse liige on ettevõtte ruumidest välja tõstetud, kinnitab see isik, et väited sularaha tema valduses olemise kohta on alusetud, on tegemist omastamistahte manifesteerimise väljendamisega. 3.
  3. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-49-16 (p 18) sedastanud järgmiselt: „Liisingueseme teadmata asukohta toimetamine, selle varjamine ja asukoha avaldamisest keeldumine pärast liisingulepingu ülesütlemist muudab omaniku käsutusvõimaluse võimatuks. Niisuguses käitumises avaldub otseselt toimepanija tahe kasutada asja edasi omavaldajana, mis on käsitatav omastamistahte manifesteerimisena. Kui kohus tuvastab, et liisinguandja ja liisinguvõtja vahel oli sõlmitud liisinguleping, mille liisinguandja ütles õiguspäraselt üles liisinguvõtja olulise lepingurikkumise tõttu, siis on eeldatav, et liisingueseme tagastamata jätmise ja selle asukoha aktiivse varjamisega soovib toimepanija asja faktilise omanikustaatuse üle võtta.“. Käesolevas olukorras on tegemist analoogse situatsiooniga, kus juhatuse liige pikema aja vältel teadlikult varjab sularahakassat seda avamast keeldumise kaudu ning pärast teise juhatuse liikme ja kõikide teiste töötajate „väljatõstmist“ kontorist väidab esmakordselt, et tema käes seda pole. A.R on viinud sularahakassa teadmata asukohta ning keeldub alusetult seda äriühingule välja andmast. 3.
  4. Prokuratuur ei ole seotud kaebaja õigusliku hinnanguga toime pandud teole. Selliselt võib kirjeldatud asjaoludel toime pandud kuritegu väljenduda muu hulgas ka

§ 2172kirjeldatud usalduse kuritarvituse koosseisus või ka §-s 209 kirjeldatud kelmuse koosseisus. 3

(13)1-20-8062 Riigiprokuratuuri määrus
  1. Riigiprokuratuuri 08.10.
  2. a määrusega leiti, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Riigiprokurör märkis, et jagab ringkonnaprokuratuuri seisukohta kriminaalmenetluse aluse puudumises ning ka kaebuses Riigiprokuratuurile pole esitatud selliseid uusi asjaolusid, mis tingiksid menetlusotsuse tühistamise. Riigiprokurör nõustus ringkonnaprokuröri asjakohaste põhistustega, neid üle kordamata. Täiendavalt lisas riigiprokurör järgmist. 4.
  3. Omastamine

§ 201

mõttes tähendab valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramist.

§ 201

kohaselt saab omastada isiku valduses olevat asja, mis on omastaja jaoks võõras ning millele tal ei ole õiguslikku võimu. Kuivõrd enda kasuks pööramine on erinevalt vargusest objektiivse koosseisu tunnus, siis vajab see seetõttu faktilist manifesteerimist. Omastamistahte manifesteerimine tähendab seda, et objektiivne vaatleja peab mõistma, et asja valdaja kavatseb selle endale jätta või kolmandale isikule üle anda. Ehk siis enda või kolmanda isiku kasuks pööramine kujutab endast tegu, mille põhjal saab järeldada, et teo toimepanija soovib edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või tahab ta lasta seda teha kolmandal isikul. Eelnevast järeldub, et võõra vallasasja enda või kolmanda isiku kasuks pööramisena ei ole käsitatav võõrvaldaja igasugune käitumine, mis rikub asja omaniku omandiõigust, vaid valdaja käitumises peab objektiivselt avalduma tahe muuta asja faktilist kuuluvust ehk käituda edaspidi ise või lasta kolmandal isikul käituda asja omavaldajana. 4.

  1. Antud juhul seisneb küsimus asjaolus, kas esineb põhjendatud alus arvata, et olukorras, kus A.R väidetavalt varjab tema valdusesse usaldatud XX sularaha, on toimunud selle enda kasuks pööramine tema poolt. Riigiprokuratuuri käsutuses olevatele materjalidele tuginedes seda väita ei saa. Enda kasuks pööramine tähendab asja faktilist muutmist endale või kolmandale isikule kuuluvaks, mis võib väljenduda valduses oleva asja endale jätmises, äratarvitamises, raiskamises, võõrandamises või pantimises. Asja asukoha mitte avaldamine iseenesest ei ole omastamistahte manifesteerimine, sest selliselt ei väljendata võõrast omandit kahjustavat hoiakut. Lisaks ei ole asja tagastamata jätmine senise omaniku kestvalt enda asjast ilmajätmine, kuivõrd asja omanikul on võimalik oma vallasasi tagasi saada. 4.
  2. Kaebuses viidatud Riigikohtu lahend pole antud juhul asjakohane, kuna käsitleb olukorda, kus liisinguleping on asja omaniku poolt üles öeldud, misjärel asja valdaja varjab võõrast asja ja keeldub seda tagastamast. Viidatud kohtuasjas liisingulepingu ülesütlemisel lasus isikul kohustus vara tagastada. Juhatuse liikmena on A.Rl õigus äriühingu sularahakassat vallata. Kui oleks mingi kohtulahend, mis kohustaks A.Re vara teatud tähtajaks välja anda, aga ta seda lahendit ei täida, alles siis võiks hakata hindama, kas ta võib olla sularaha enda või mõne kolmanda isiku kasuks pööranud. A.R ei ole raha välja andnud või panka viinud. Samas pole kaebaja viidanud ühelegi normile ega dokumendile, mis kohustaks üht juhatuse liiget seda teisele juhatuse liikmele üle andmast või panka viimast. Ühegi normi ega dokumendiga ei ole määratud ka see, kus äriühingu sularahakassat hoida tuleb, seda enam veel olukorras, kus äriühing oma varasemas tegevuskohas ei tegutse. 4.
  3. Kaebusest nähtuvalt on A.R raha
  4. a kevadel seifis ette näidanud, kuid keeldunud üle lugemast ja panka viimast. Ta pole väitnud seda raha endale kuuluvaks ega avaldanud, et äriühing seda raha endale ei saa. Hilisemas suhtluses on ta asunud nõudma kaebaja poolt nõutud summat kinnitavat alusdokumentatsiooni ning seda ka kohtule (vt allpool) esitatud avaldusest nähtuvalt. Arvestades A.R ja M.H äärmiselt komplitseeritud suhteid käesoleval ajal, mida on võimendanud ja jätkuvalt võimendavad mõlemapoolsed tsiviilkohtusse pöördumised, saab A.R käitumisest järeldada mitte niivõrd võõra vara omastamist ja selle tahte manifitseerimist, vaid soovi vastata M.H tema hinnangul kiuslikule ja pahatahtlikule käitumisele samaväärselt. 4.
  5. Riigiprokurör nõustus ringkonnaprokuröriga, et kaebaja esitatud e-kirjast ei nähtu sellist teavet, mille pinnalt saaks teha järelduse, et A.R on tõepoolest kassaraha enda kasuks pööranud. Kirjas soovib ta saada tõendeid, mis peaks kinnitama, et sularaha üldse tema valduses on. See ei tähenda automaatselt väitmist, et seda raha tema valduses ei ole või ei ole olnud. Tsiviilvaidluse korral peaks äriühing hagis tõendama, et A.R on selle raha saanud. Ei tundu ka eluliselt usutav, et A.R, teades, et 4

(13)1-20-8062 temalt raha üleandmist või panka viimist nõutakse, ja olles tunnistajate juuresolekul ette näidanud, et vähemalt osaliselt on sularaha 12.03.2020 seisuga olemas olnud, otsustab sellele vaatamata selle raha enda kasuks pöörata. 4.6. A.R ja M.H suhted seoses kõnealuse äriühinguga on problemaatilised juba pikemat aega ning mõlemad on pöördunud oma õiguste kaitseks ka tsiviilkohtusse (M.H avalduste alusel tsiviilasjad 220-2307, 2-20-5210 XX vastu teabe andmise ja dokumentidega tutvumise kohustamiseks seonduvalt äriühingu tegutsemiskoha üürilepingutega). Harju Maakohtu menetluses on hetkel tsiviilasi nr 2-20-12049 (A.R avaldus XX juhatuse liikme M.H kohustamiseks avaldajale teabe andmiseks ja dokumentidega tutvumise võimaldamiseks), kus A.R kokkuvõtvalt soovib teavet
  1. a)Advokaadibüroo Tark poolt esitatud arvete tasumisega XX poolt, olles seisukohal, et õigusabi on osutatud M.Hle, mitte äriühingule;
  2. b)nn fantoomtöötaja M:J (M.H poeg) seonduvalt, kellele A.R väitel on makstud põhjendamatult töötasu;
  3. c)äriühingu raamatupidamise algdokumentide asukoha osas, märkides muuhulgas järgmist „…on ka oluline vajadus selgitada raamatupidamise algdokumentide alusel välja see kui suur on XX kassas oleva sularaha jääk ning milliste isikute käes see sularaha jääk on. Avaldaja hinnangul takistab M.H teadlikult ja sihilikult selle väljaselgitamist, hoides enda valduses XX 2019 ja 2020. aasta raamatupidamise algdokumente“. 4.7. KrMS § 193 lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad KrMS § 199 lg 1 p 1 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Kuivõrd ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteotunnuste olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud. Antud juhul ei esine kaebustes sellist informatsiooni, mis oleks käsitletav kriminaalmenetluse alusena. Kriminaalmenetluse alustamine olukorras, kus alles kriminaalmenetluslike vahenditega tuleks otsida kriminaalmenetluse alust, on lubamatu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22.09.2010 lahendi 3-1-1-60-09 kohaselt „kriminaalmenetluse alustamiseks peab olemas olema ajend (kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave) ja alus (kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis) /…/ ja tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline.“ A.R väitel on hoopis M.H ise või koostöös oma äriühingule raamatupidamisteenust osutanud õe K. H tekitanud äriühingule varalist kahju ning üritab nüüd tema enda tekitatud puudujäägis süüdistada A.Re. Materjalidest nähtuvalt puudub käesoleval ajal selgus äriühingu rahaliste vahendite liikumise üle, samuti sularaha kassajäägi suuruse üle. Need asjaolud tuleb tuvastada väljaspool kriminaalmenetlust. 4.8. Kuigi M.Hl (XX) olid pretensioonid A.R vastu seoses väidetava sularaha omastamisega juba 2020. a kevadel, esitati kuriteokaebus 03.09.2020. Kuigi seadus ei piira ajaliselt kuriteokaebuse esitamist, ehk siis isik võib teha seda temale sobival ajal, ning esitamisega viivitamine pole iseenesest menetlust välistavaks asjaoluks, ei saa teatud juhtudel kuriteokaebuse hindamisel jätta tähelepanuta ka selle esitamise aega ja esitamist mõjutada võinud asjaolusid. Antud juhtumi puhul on A.R pöördunud tsiviilkohtusse 20.08.2020 ning avaldus on menetlusse võetud 02.09.2020. Kuriteokaebus prokuratuuri esitati 03.09.2020. Eeltoodu pinnalt ei ole riigiprokuröri hinnangul liialdus käsitleda kuriteokaebuse esitamist M.H poolt vastumeetmena kohtusse esitatud (sisuliselt tema vastu) avaldusele. 4.9. Kriminaalmenetlus on isikute põhiõigusi kõige intensiivsemalt riivav menetlus ning tulenevalt ultima ratio põhimõttest on karistusõiguslik sekkumine põhjendatud ja lubatav õigushüve kaitsel vaid siis, kui muud õiguskaitsevahendid on ebapiisavad. Kriminaalõiguslik kaitse isiku õigustele ja huvidele ei ole absoluutne. Karistusõigus peab isikutevahelisse suhetesse sekkuma alles olukorras, kus ei ole küllalt efektiivselt võimalik kaitsta end rünnete eest tsiviilõiguslike vahenditega. Antud juhul on kaebajal taolised vahendid olemas tsiviilkohtusse pöördumise näol. 4.10. Kriminaalmenetluse alustamata jätmine tähendab, et kaalutud on ka teiste võimalike kuriteokoosseisude tunnuste esinemist, kuid pole neid tuvastatud. Detailsemalt analüüsitakse neid kuriteokoosseise, mille osas kaebaja on esitanud sisulisi vastuväiteid ehk siis antud juhul

§ 201. 5

(13)1-20-8062 Kuigi kaebaja on kaebuses Riigiprokuratuurile viidanud veel kahele võimalikule kuriteokoosseisule, samas neid sisuliselt seostamata konkreetselt A.R tegevusega, piirdutakse sellega seonduvalt selgitusega, et riigiprokuröri hinnangul pole kõnealusel juhul alust kriminaalmenetluse alustamiseks mistahes

eriosa paragrahvi järgi. Kaebus Riigiprokuratuuri määrusele

  1. XX lepinguline esindaja vandeadvokaat T. Tark esitas 05.11.
  2. a ringkonnakohtule kaebuse, milles palub tühistada vaidlustatav Riigiprokuratuuri määrus, kohustada Riigiprokuratuuri alustama kriminaalmenetlust

§-s 201, §-s 2172 või §-s 209 sätestatud kuriteokoosseisu tunnusel ning hüvitada kaebuse esitajale menetluskulud. 5.1. Lepinguline esindaja leiab, et Riigiprokuratuur on valesti järeldanud, et kriminaalmenetluse alustamiseks ei ole alust. Käesoleva asja puhul pole tegemist mõne vähetähtsa minetusega raamatupidamises, mille tagajärjel on ettevõttel tekkinud kassas formaalne puudujääk. Tegemist on pikemat aega ettekavatsetud kuriteoga, mille käigus on ettevõtte juhatuse liige omastanud üle 75 000 euro sularaha. XX õiguste riivet suurendab ka ainuüksi omastatud sularaha hulk. XX hinnangul on asjas jäetud õigustamatult kriminaalmenetlus alustamata. Riigiprokuratuur on möönnud, et antud asjas on tõendatud

§-s 201 toodud omastamiskoosseisu järgmised elemendid: valduses olev (A.R valdas ainsana ettevõtte sularahakassat) võõras (sularaha kuulus ettevõttele XX, mitte A.Rle) vallasasi (sularaha käsitletakse vallasasjana süüteokoosseisude kontekstis). Riigiprokuratuur on aga jätnud valesti kriminaalmenetluse alustamata peamiselt järgmistel põhjustel: (a) Riigiprokuratuur asus ebaõigele seisukohale, et A.R ei ole XX sularaha enda kasuks pööranud (

§-i 201 omastamiskoosseisu element); (b) Riigiprokuratuur jättis hindamata A.R tegevuse vastavuse mõnele teisele

-s toodud süüteokoosseisule (sh

§-s 217² sätestatud koosseisule); (c) Riigiprokuratuur on rikkunud KrMS §-s 6 toodud legaliteedipõhimõtet. 5.

  1. Seoses XX sularaha enda kasuks pööramisega A.R poolt, märkis kaebuse esitaja, et on õige Riigiprokuratuuri selgitus, et tahte manifesteerimine tähendab seda, et objektiivne vaatleja peab mõistma, et asja valdaja kavatseb selle endale jätta või kolmandale isikule üle anda, st et toimepanija soovib kas ise võõra asja omanikuna käituda või laseb seda teha kolmandal isikul. Mõistagi ei tähenda manifitseerimine alati asja endale pidamise avalikku kuulutamist. Harvad on juhud, kus teo toimepanija kirjalikes dokumentides kinnitab, et ta on toime pannud kuriteo. Käesoleval juhul on A.R pikema aja vältel ette planeerinud oma tegu ning omastamise tagajärjel on XX ilma jäänud sularahakassast summas 75 469,88 eurot. XX teine juhatuse liige M.H on ca aasta aega nõudnud A.Rlt sularahakassa panka viimist, kuivõrd vaid temal oli see võimalus. A.R on keeldunud seda tegemast ilma mis tahes sisuliste põhjendusteta. Ettevõttel pole mitte kunagi olnud vaja sellises mahus sularaha oma igapäevases tegutsemises. Eelnevat saavad kinnitada tunnistajad. Need asjaolud nähtuvad kõik ka erinevatest tõenditest, mis on
  2. septembri 2020 kuriteokaebusele lisatud. Ka ringkonnaprokuratuur on oma määruses möönnud, et asjaolu, „mille kohaselt A R keeldub tema valduses oleva raha osas inventuuri läbi viimast, seda välja andmast või panka viimast, on ebatavaline […]“.
  3. septembri 2020 kuriteokaebusele on lisatud tõenditena helisalvestised
  4. märtsist 2020, mil M.H järjekordselt nõudis A.Rlt seifide avamist, et teostada inventuur sularaha osas ning viia kogu sularahakassa panka. Helisalvestistest on üheselt kuulda, kuidas A.R algselt resoluutselt keeldub seife avamast, kuid hiljem siiski teeb seda, samas keeldudes jääki üle lugemast. Salvestistest kuuldub korduvalt, et M.H palub A.Rl raha panka viia, kuid A.R sellest keeldub, kuna ainult temal pidi väidetavalt olema õigus kassa üle otsustada. A.R kinnitab, et sularahakassa asub seifis. Eelnev on tõendatav täiendavalt tunnistajate ütlustega (M.H, I.K). Analoogseid vestlusi on olnud pidevalt.
  5. septembri 2020 kuriteokaebusele on lisatud ka dokumentaalsed tõendid, kust nähtub järjekordsete nõuete esitamine A.Rle, et viimane viiks ettevõtte sularahakassa panka, kuid ilma põhjendusteta pole seda tehtud. 6

(13)1-20-8062 Tegemist on olukorraga, kus äriühingu juhatuse liige varjab teadlikult pikema aja vältel sularahakassat seda avamast keeldumise kaudu (samas kinnitades, et see asub ettevõtte kontoris seifis), ning esmakordselt pärast teise juhatuse liikme ja kõikide teiste töötajate „väljatõstmist“ kontorist väidab, et tema käes seda pole. Arusaadavalt on A.R viinud sularahakassa teadmata asukohta ning keeldub alusetult seda äriühingule välja andmast. Sellisest käitumisest nähtub selgelt A.R poolne XX sularaha enda kasuks pööramine. Riigiprokuratuur aga leidis, et A.R ei ole XX sularaha enda kasuks pööranud, sest asja asukoha mitte avaldamine iseenesest ei ole prokuratuuri hinnangul omastamistahte manifitseerimine, sest selliselt ei väljendata võõrast omandit kahjustavat hoiakut. Selline prokuratuuri seisukoht ei saa olla õige, kuna see annaks ettevõtte juhatuse liikmele võimaluse käia äriühingu varaga ümber täielikult oma suva järgi, viia vara ettevõtte ruumidest teadmata asukohta, peita ja varjata seda ehk sisuliselt käituda vara omanikuna. Samuti saaks juhatuse liige sellisest seisukohast juhindudes ettevõtte sularaha isiklikes huvides ära kasutada, jättes sularaha asukoha avaldamata. Olukorras, kus XXle ei avaldata sularaha asukohta, ei ole äriühingul võimalik sularaha käsutada ja kasutada seda ettevõtte huvidest ja vajadustest lähtuvalt ehk käituda vara omanikuna. Nõustuda ei saa ka Riigiprokuratuuri väitega, et raha tagastamata jätmine ei ole senise omaniku kestvalt enda asjast ilmajätmine, kuivõrd asja omanikul on võimalik oma vallasasi tagasi saada. XX on tõendanud, et äriühingul ei ole võimalik juba pikema aja jooksul raha tagasi saada, kuna A.R keeldub seda äriühingule välja andmast. A.R keeldus esialgu sularahakassat avamast ehk sisuliselt kinnitas, et see on tema käes, aga ainult temal on õigus rahaga ümber käia, ning hiljem asus väitma, et sularahakassat tema käes ei ole. Tänaseks on täiesti selge, et olukorras, kus A.R sularahakassat tagastanud ei ole ning on asunud väitma, et see pole tema käes, ei ole XXl enam võimalik A.Rlt raha tagasi saada ning A.R on asunud käituma sularaha omanikuna. Sularahakassa asukoha mitte avaldamiseks ja selle väljaandmisest keeldumiseks (sh teisele juhatuse liikmele ja osanikule) ei anna A.Rle õigust ka tema juhatuse liikme positsioon nagu on ekslikult arvanud Riigiprokuratuur. Olukorras, kus äriühingu vara omastajaks on selle juhatuse liige, on tegemist usaldatud vara enda kasuks pööramisega. Usaldatud vara omastamine tähendab isiku õiguspädevuses oleva vara enda kasuks pööramist. Õiguspädevus on õiguslik volitus vara osas. Usaldussuhe võib tekkida kolmel alusel:
  1. a)seadusest;
  2. b)ametiseisundist, kus pädevus vara suhtes võib tuleneda seadusest või selle alusel antud õigusaktist, haldus- või töölepingust;
  3. c)tehingust (volitus, käsundusleping vms).2 Äriühingu juhatusel on seadusest ja lepingust tulenev õigus ning kohustus ühingut juhtida ja esindada, sh äriühingu nimel tema vara käsutada ja kohustusi võtta; see aga ei anna juhatuse liikmele õigust ühingu vara enda või kolmanda isiku kasuks pöörata. Seega, vaatamata sellele, et juhatuse liikmel on õiguslik volitus vara osas, ei anna see õigust äriühingu vara enda kasuks pöörata ja käsutada seda oma suva järgi. Juhatuse liige A.R on kohustatud rahaga ümber käima XX huvidest lähtuvalt, kuid ettevõtte raha peitmine, varjamine ja selle väljaandmisest keeldumine ei ole ühelgi juhul XX huvides. Sularahakassa panka viimise nõudmine M.Hu poolt oli igati vajalik ja mõistlik, kuna sularahakassasse oli/on kogunenud märkimisväärne summa, mis pidevalt kasvas. Veelgi enam, A.R on asunud väitma, et raha tema käes enam ei ole. Seega on ta XX kestvalt sularahast ilma jätnud. XX märgib ka, et nii M.Hule kui ka A.Rle kuulub 50%-suurune XX osalus. XX osanik M.H ei ole kunagi andnud nõusolekut äriühingu sularaha käsutamiseks ega omakasuks pööramiseks. Et osaühingu puhul on oluliste otsuste tegemine osanike pädevuses (ÄS § 168), tuleb osaühingu nõusoleku tuvastamisel vara käsutuseks lähtuda sellest, kas varakäsutusega on nõus ühingu osanikud. Riigiprokuratuur on valesti nõustunud ringkonnaprokuröriga, et XX 3. septembri 2020 kuriteokaebuse lisas 13 esitatud e-kirjast ei nähtu sellist teavet, mille pinnalt saaks teha järelduse, et A.R on kassaraha enda kasuks pööranud. Riigiprokuratuur leidis, et kõnealuses e-kirjas soovib A.R saada tõendeid, mis peaks kinnitama, et sularaha üldse tema valduses on, kuid see ei tähenda automaatselt väitmist, et seda raha tema valduses ei ole või ei ole olnud. Kaebuse esitaja sellega ei nõustu. 7
(13)1-20-8062 XX märgib esmalt, et kõiki kuriteokaebusega esitatud tõendeid tuleb hinnata kogumis. Kaebusele lisatud tõenditest nähtub üheselt, et kuni
  1. märtsini 2020 kasutas A.R sularahakassat vallates retoorikat, et ainult tema tohib otsustada kassa kasutamise ja panka viimise üle. Pärast seda ei ole A.R sisulisi vastuseid nõuetele raha panka viia andnud. Alates
  2. augustist 2020, s.o
  3. septembri 2020 kuriteokaebuse lisas 13 esitatud e-kirjas, asub A.R esmakordselt nõudma tõendeid selle kohta, et sularahakassa on tema käes. A.R kirjeldab viidatud e-kirjas, et „A.R on korduvalt soovinud näha dokumente selle kohta, millele põhineb väide selle kohta, et A.R käes on väidetud 75 800,67 eurot sularaha […]. Selliseid dokumente ei ole olemas ja see väide on ka lausvale“. Seega sisuliselt kinnitab A.R, et sularahakassat, mis on ajalooliselt asunud aadressil xxx, Tallinn, ning A.R ainuvalduses, enam seal ei ole. Juhul, kui A.R ei eitaks viidatuga sularahakassa tema käes olemist, ei nõuaks ta ka tõendeid, mis kinnitavad sularahakassa tema valduses olemist. Seega,
  4. septembri 2020 kuriteokaebuse lisas 13 esitatud e-kiri tõendab, et A.R on teinud sellise toimingu, millega pööranud tema valduses oleva XX sularahakassa enda või kolmandate isikute kasuks. Olukorras, kus ühemõtteliselt on tõendatav ja tõendatud, et ainult ühe isiku käes on olnud ettevõtte vaidlusalune sularahakassa ning hetkel, kui teine juhatuse liige on ettevõtte ruumidest välja tõstetud, kinnitab see isik, et väited sularaha tema valduses olemise kohta on alusetud ja puuduvad vastavad tõendid, on tegemist omastamistahte manifesteerimise väljendamisega. Sellises olukorras on ka mõistetav ja eeldatav, et kuriteo toimepanija, kes on oma tegu hoolikalt ette valmistanud, oma kirjalikes seisukohtades süüd ei tunnista. XX hinnangul on lubamatu, et olukorras, kus isik on ettekavatsetult toime pannud suures ulatuses sularaha omastamise

§-i 201 mõistes, ei alustata kriminaalmenetlust. 5.3. Seoses võimalike muude

-i süüteokoosseisudega märgib kaebuse esitaja järgmist. Riigiprokuratuur jättis ebaõigesti hindamata võimalikud teised

-s toodud süüteokoosseisud. Riigiprokurör on vaidlustatud määruses küll üldsõnaliselt viidanud, et kaalutud on ka teiste võimalike kuriteokoosseisude tunnuste esinemist, kuid määrusest selliseid kaalutlusi või hindamist tegelikult ei nähtu. Prokuratuur ei ole seotud õigusliku hinnanguga toime pandud teole. Selliselt võib kirjeldatud asjaoludel A.R poolt toime pandud kuritegu väljenduda ka karistusseadustiku § 2172 kirjeldatud usalduse kuritarvituse koosseisus või ka §-s 209 kirjeldatud kelmuse (isik on tekitanud ettevõttele ettekujutuse, et ettevõtte asukohas eksisteerib sularahakassa, kuigi tegelikkuses on sularahakassa isiku poolt ilma õigusliku aluseta minema viidud ning ettevõte on selle läbi kannatanud otsest varalist kahju kassa mahus) koosseisus. Kaebaja on seisukohal, et olukorras, kus prokuratuur leidis, et

§-s 201 toodud omastamise koosseis A.R puhul ei ole täidetud (millega kaebuse esitaja ei nõustu), oleks prokuratuur igal juhul pidanud leidma, et

§-s 217² sätestatud koosseis on täidetud.

§ 217

² lõike 1 kohaselt seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamise eest või teise isiku varaliste huvide järgmise kohustuse rikkumise eest, kui sellega on tekitatud suur varaline kahju ja kui puudub

§-s 201 sätestatud süüteokoosseis, karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega. Juriidilise isiku juht- või järelevalveorgani liikme või muu juhtivtöötaja vastutuse juures võivad kõne alla tulla tahtlikud rikkumised, mis on seotud ühingu tegevuse korraldamisega (eelkõige selle vara käsutamisega). Antud juhul ongi tegemist juhtorgani liikme poolt äriühingu XX sularaha õigusvastase käsutamisega, millega on tekitatud äriühingule suur varaline kahju. XXl ei ole olnud pikema aja jooksul võimalik A.Rlt sularaha kätte saada, kuivõrd viimane on keeldunud seda üle andmast ja seejärel asunud väitma, et seda tema valduses ei ole. Seega, A.R on jätnud kestvalt XX sularahast ilma ja põhjustanud sellega suure varalise kahju. 5.4. Seoses KrMS §-s 6 toodud legaliteedipõhimõtte rikkumisega prokuratuuri poolt märkis kaebuse esitaja, et KrMS § 6 sätestab kriminaalmenetluse kohustuslikkuse ehk legaliteedipõhimõtte, mille kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud kuriteo asjaolude ilmnemisel ja KrMS §-s 199 8

(13)1-20-8062 sätestatud kriminaalmenetlust välistavate asjaolude puudumisel alustama ja toimetama kriminaalmenetlust. Riigikohus on lahendi nr 3-1-1-19-10 punktis 8.
  1. märkinud järgmiselt: „Legaliteedipõhimõte kohustab pädevaid ametivõime alustama kuriteo tunnuste sedastamisel kriminaalmenetlust sõltumata mis tahes isiku või riigiasutuse arvamusest. Eeltoodust järeldub ühtlasi, et uurimisasutusel ja prokuratuuril puudub kuriteole viitava teabe saamisel pädevus hinnata kriminaalmenetluse alustamise otstarbekust üksikjuhtumil. Sellise lähenemisega saavutatakse kõigi asjassepuutuvate isikute võrdne ja õiglane kohtlemine. Üksnes olukorras, kus pädevatele ametiasutustele laekunud teabe põhjal ilmnevad vahetult kriminaalmenetlust välistavad asjaolud KrMS § 199 tähenduses, on uurimisasutus ja prokuratuur õigustatud jätma kriminaalmenetluse alustamata. Tagamaks legaliteedipõhimõtte kohtulikku kontrolli, st uurimisasutusele ja prokuratuurile seadusega pandud kriminaalmenetluse alustamise kohustuse täitmist, on seadusandja KrMS §-des 207-208 kujundanud selleks kannatanu olemasolul eraldiseisva süüdistuskohustusmenetluse. Seega toimib kehtivas kriminaalmenetlusõiguses menetluse alustamise kohustus eranditeta.“ Eeltoodust tulenevalt, üksnes olukorras, kus pädevatele ametiasutustele laekunud teabe põhjal ilmnevad vahetult kriminaalmenetlust välistavad asjaolud KrMS § 199 tähenduses, on uurimisasutus ja prokuratuur õigustatud jätma kriminaalmenetluse alustamata. Seega kehtib jätkuvalt Eesti kriminaalmenetluses üldpõhimõte, mille kohaselt kahtluse korral kuriteo toimepanemise asjaoludes tuleb otsustada kriminaalmenetluse alustamise kasuks (vastandina kriminaalkohtumenetluses kehtivale in dubio pro reo põhimõttele). Antud juhul prokuratuur seda aga teinud ei ole, kuigi kriminaalmenetlust välistavad asjaolud puuduvad ning XX on toonud esile kuriteo tunnused A.R tegevuses. Seega, Riigiprokuratuur on rikkunud KrMS §-s 6 sätestatud legaliteedipõhimõtet. Ebaõige on ka Riigiprokuratuuri viide, justkui puuduks selgus äriühingu rahaliste vahendite liikumise üle, samuti sularaha kassajäägi suuruse üle ja need asjaolud tuleb tuvastada väljaspool kriminaalmenetlust. Kaebuse esitaja on
  2. septembri 2020 kuriteokaebuse ja ka käesoleva kaebuse asjaoludes toonud esile selgitused ja viited tõenditele, millest nähtub XX rahaliste vahendite liikumine ja sularahakassa suurus. Riigiprokuratuur on kriminaalmenetluse alustamata jätmisel viidanud sellele, et A.R ja M.Hu suhted seoses kõnealuse äriühinguga on problemaatilised juba pikemat aega ning mõlemad on pöördunud oma õiguste kaitseks ka tsiviilkohtusse. XX märgib sellele vastuseks, et juhatuse liikmete/osanike omavahelised suhted ei oma tähtsust ettevõtte sularaha omastamise kontekstis ning isikutevahelised problemaatilised suhted ei anna alust kriminaalmenetluse alustamata jätmiseks kuriteotunnuste esinemise korral. Selge on see, et olukorras, kus A.R on omastanud ca 75 000 eurot XX sularaha ja M.H on seda pikema aja jooksul püüdnud tulutult A.Rlt kätte saada, ei saagi nende suhted head olla. Riigiprokuröri vastavad etteheited on asjakohatud. Riigiprokuratuur on kriminaalmenetluse alustamata jätmisel viidanud sellele, et kuriteokaebuse esitamine M.Hu poolt
  3. septembril 2020 võib olla käsitletav vastumeetmena A.Rle poolt tsiviilkohtusse esitatud avaldusele, mis võeti menetlusse
  4. septembril
  5. XX märgib, et arusaadavalt koostati kaebus prokuratuurile juba enne
  6. septembrit 2020 (objektiivselt pole võimalik mahuka kaebuse ja lisade komplekteerimine vähem kui ühe tööpäevaga). Niisamuti polnud XXl võimalik varasemalt kuriteokaebust esitada, kuivõrd A.R ei olnud mitte kordagi enne
  7. augustit 2020 väitnud, nagu poleks sularahakassat enam olemas (st õigusteoreetiliselt oleks esinenud oht, et pole piisavalt tõendatud ettevõtte kassa valduse murdmine – kuigi A.R keeldus teavet andmast ja raha panka viimast, oleks ta alati võinud väita, et raha siiski on seifides, st XX valduses, mis tõttu valdust pole murtud). Seega, XX asus kohe pärast
  8. augustit 2020 tegelema tõendite kogumise ja kuritoekaebuse koostamisega. Kolmandaks, Riigiprokuratuur on ka ise õigesti viidanud, et KrMS ei piira ajaliselt kuriteokaebuse esitamist ehk isik võib teha seda temale sobival ajal. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 9
(13)1-20-8062
  1. Ringkonnakohus leiab, et kaebuse väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 08.10.
  2. a määruse tühistamiseks ning kohustamiseks kriminaalmenetlust alustada. Ringkonnakohtu hinnangul on kriminaalmenetluse alustamata jätmisel kaalutud piisava põhjalikkusega tähtsust omavaid asjaolusid ning selle käigus on jõutud põhjendatult järeldusele, et puudub kriminaalmenetluse alus KrMS § 199 lg 1 p 1 tähenduses. Ringkonnakohtul puudub aga võimalus võtta seisukoht menetluskulude osas, kuivõrd võimalike tekkinud menetluskuludega seotud dokumentatsiooni ei ole määruskaebuse lisana ringkonnakohtule esitatud, et ringkonnakohus saaks sisuliselt hinnata tekkinud menetluskulude suurust ja põhjendatust. Kuivõrd aga kaebus jääb rahuldamata, puudub nagunii alus menetluskulude kaebuse esitajale hüvitamiseks.
  3. Esmalt tuleb märkida, et ringkonnakohus nõustub eelnevate menetlejate põhjendustega kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta. Kriminaalmenetluse alustamata jätmine oli ringkonnakohtu hinnangul igati põhjendatud. See, et kaebaja ei nõustu menetlejate põhjenduste ja käsitlusega, ei tähenda iseenesest seda, et menetlejad on jõudnud ebaõigele järeldusele kuriteotunnuste puudumise osas. Seejuures tuleb märkida, et kriminaalmenetlust ei alustata pelgalt seetõttu, et kaebuse esitaja soovib sellega saavutada temale kasulikku eesmärki – saada sularahakassa valdust tagasi ning menetluse käigus selle asukohta välja selgitada, kuivõrd kriminaalmenetlust alustatakse eranditult vaid juhul, kui esineb kuriteo toimepanemise kahtlus. Seega kriminaalmenetluse alustamine ei toimu äriühingust kannatanu kahe juhatuse liikme omapoolsete vaidluste ja erimeelsuste väljaselgitamiseks. Nii Põhja Ringkonnaprokuratuur kui Riigiprokuratuur leidsid põhjendatult, et kaebuses välja toodu pinnalt ei ole kõnealusel juhul tuvastatavad

§ 201

kuriteo tunnused ning Riigiprokuratuur samuti, et ka mitte

§-de 217² või 209 kuritegude tunnused. Kusjuures, kuigi prokuratuur ei ole seotud õigusliku hinnanguga toime pandud teole, siis andis Riigiprokuratuur hinnangu teole, mida kaebuse esitaja tõenäoliseks pidas ja mille koosseisulisi tunnuseid tulenevalt isiku käitumisest pidas tõenäoliseks ka Riigiprokuratuur, leides aga siiski materjalidega tutvumise järgselt, et antud juhul isiku käitumine konkreetse kuriteo tunnustele ikkagi ei vasta. Seejuures ei olnud kaebuse esitaja oma kaebuses Riigiprokuratuurile toonud mingeid muid asjaolusid, mis oleks võinud viidata mõne muu kuriteokoosseisu esinemisele, on ainult viidanud

§-dele 2172 ja 209. Kuivõrd sellekohaseid tõsiseltvõetavaid asjaolusid ja kirjeldusi kaebus ei sisaldanud, ei hinnanud Riigiprokuratuur üksikasjalikult viidatud kuriteokoosseise, kuid ometi märkis, et ka viidatud kuriteokoosseise isiku käitumises antud juhul ei esine ja seega pole ka nende pinnalt põhjendatud kriminaalmenetluse alustamine. Tegelikult nähtub ka kaebuses märgitust, et kaebuse esitaja ei pea ka ise isiku käitumist vastavaks alternatiivsetele koosseisudele. Seega sisuliselt puudub vaidlus selles, et viidatud koosseise ei esine. Asjaolu, et prokuratuur ei tuvastanud

§ 201

koosseisu tunnuseid A.R käitumises kõnealusel juhul, ei tähenda seda (nagu sisuliselt leiab kaebuse esitaja), et sellisel juhul esineb vältimatult

§ 2172

, kuivõrd ühegi kuriteokoosseisu tunnuseid pole võimalik antud juhul A.R käitumises kaebuses toodud asjaolude ja tõendite pinnalt tuvastada. 8. Ringkonnakohus rõhutab, et KrMS § 193 lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad KrMS § 199 lg 1 p 1 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Kriminaalmenetluse alustamine olukorras, kus kriminaalmenetluslike vahenditega tuleks alles otsida kriminaalmenetluse alust, on lubamatu. Kriminaalmenetlust ei alustata n.ö igaks juhuks. KrMS § 6 sätestab, et uurimisasutus ja prokuratuur on kohustatud toimetama kriminaalmenetlust kuriteo asjaolude ilmnemisel. Fraas „kuriteo asjaolude ilmnemisel“ tähendab, et esinema peavad KrMS § 193 lg-s 1 kriminaalmenetluse ajend ja alus, s.t kui kriminaalmenetluse ajend ja/või alus puudub, ei saa ka rääkida kohustusest toimetada kriminaalmenetlust. Kriminaalmenetluse ajend on KrMS § 194 lg 1 kohaselt kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave. Kriminaalmenetluse aluseks on osundatud paragrahvi teise lõike kohaselt kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis. Käesoleval juhul on sedastatav kriminaalmenetluse aluse puudumine viitega KrMS § 199 lg 10

(13)1-20-8062 1 p-le
  1. Seega, kuna pädev menetleja on sedastanud kriminaalmenetluse aluse puudumise, siis ei saa aktualiseeruda ka legaliteediprintsiip. Seonduvalt riigisiseses kriminaalmenetlusõiguses kehtiva in dubio pro duriore põhimõttega selgitab ringkonnakohus, et kuigi kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb tõepoolest kõnealusest põhimõttest lähtuda, siis ei saa eirata KrMS § 193 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt saab kriminaalmenetlust alustada üksnes siis, kui pädeva menetleja poolt sedastatakse esitatud materjalide pinnalt kuriteo ajend ja alus. Kui pädeva menetleja poolt kriminaalmenetluse alust ei tuvastata, nii nagu käesoleval juhul, siis ei saa rakenduda ka in dubio pro duriore põhimõte. Isiku põhjendamatu kahtlustamine süüteos ja kriminaalmenetluse tagamise võimalike abinõude rakendamine on isiku põhiõiguste ja vabaduste tõsine riive, mille põhjendamatut rakendamist tuleb vältida.
  2. Teiseks tuleb märkida, et kaebuse esitaja põhilisi argumente ja kaebuse väiteid kriminaalmenetluse alustamisega seonduvalt on eelnevad menetlejad menetlusotsustuse vastuvõtmisel juba arvesse võtnud. Ringkonnakohus nõustub eelnevate menetlejate põhjendustega ja ei pea vajalikuks eelnevalt märgitud asjaolusid üle korrata. Mingeid uusi asjaolusid, mis eelnevatele menetlejatele poleks teada olnud või mida poleks menetlusotsustuse tegemisel arvesse võetud, ei ole ringkonnakohtule esitatud kaebuses välja toodud. Samuti ei ole ringkonnakohtule esitatud mingeid uusi tõendeid, mis seni tuvastatud asjaolud ümber lükkavad või mis mingit uut informatsiooni kaebuste väidetega seoses annavad. Ringkonnakohus nõustub eelnevate menetlejate seisukohtadega selles, et käesoleval juhul puudub alus kriminaalmenetluse alustamiseks

§-s 201 (või mõnes teises kuriteokoosseisus) sätestatud kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Pikalt üle kordamata eelnevate menetlejate poolt väljatoodut, tuleb siiski tulenevalt ringkonnakohtule esitatud kaebuse väidetest märkida järgmist. 10. Seoses omastamisega on Riigiprokuratuur esitanud ammendavad põhjendused, miks ei ole alust rääkida A.R käitumise puhul omastamisest. Tõsi on kaebuse pinnalt küll see, et kannatanu sularahakassa asub suure tõenäosusega A.R valduses, kuid olemasolevate andmete pinnalt ei saa väita, et A.Rl puudub alus kannatanu sularaha enda valduses hoidmiseks kannatanu ühe juhatuse liikmena, kes kaebuse väidete kohaselt sularahaga tegeles ja selle üle otsustas. Õigesti on menetleja viidanud sellele, et tegelikult pole ühtegi alust (normi ega dokumenti), mis kohustaks A.Re sularaha teisele juhatuse liikmele välja andma või panka viima, keelatud pole sularaha juhatuse liikme valduses pidamine ning määratletud pole ka sularahakassa asukoht. Tõsi, äriühingu igapäevase toimimise eesmärgil peab sularahakassa lõppastmes äriühingu vara hulgas sisalduma ja isik ei tohi seda endale jätta, s.o pöörata ebaseaduslikult enda kasuks. Käesoleval juhul aga puuduvad konkreetsed viited sellele, et A. R oleks selle enda kasuks pööranud ja soovinud firmat varast kestvalt ilma jätta. Ainuüksi asjaolu, et ta ei ole kinnitanud enam üheselt selle enda valduses olemist, ei ole seda teisele juhatuse liikmele välja andnud ega ka viinud panka, selliseks arvamuseks üheselt alust ei anna. Tõsi on seegi, et selline käitumine juhatuse liikme poolt ei ole tavapärane ja võib ka äriühingu tegevust mingis osas pärssida, kuid ei anna olukorras, kus oleks andmeid viidatud vara enda kasukus pööramise kohta, alust siiski jaatada omastamise koosseisu esinemist ja seetõttu kriminaalmenetlust alustada. Prokuratuur on õigesti viidanud asjaolule, et konkreetse äriühingu ning selle juhatuse liikmete etteheidetega seoses teineteise käitumisega on pooleli mitmed tsiviilvaidlused. Ka A.Rl on etteheiteid M.Hle, kes väidetavalt ei võimalda A.Rl äriühingu raamatupidamisdokumentatsioonile juurdepääsu ja kes A.R hinnangul võib-olla äriühingu vara kasutanud hoopis ise mittesihtotstarbeliselt ja äriühingu huvidega kooskõlas. Seega on tegelikult teadmata taust ja põhjused, miks ikkagi A.R ei soovi avaldada äriühingu sularahakassa asukohta, ei kinnita selle valdust enam üheselt ja ei ole seda ka panka viinud. Selliste isikute omavaheliste juhtimisprobleemide pinnalt on võimatu (ka esitatud tõendite pinnalt) anda hinnangut sellele, millised õigused ja kohustused ühel või teisel juhatuse liikmel ikkagi konkreetselt olid, et saaks anda hinnangut sellele, kas keegi on mingit konkreetset käitumist rikkunud ja ebaseaduslikult tegutsenud. Sellises olukorras ei ole võimalik ainult kaebaja subjektiivsete väidete pinnalt menetlust alustada. Seda enam, et kaebaja 11

(13)1-20-8062 leiab, et A. R kahjustab äriühingu huve, kuid tegelikult ei ole selge, milline kummagi isiku käitumine on tegelikult äriühingu huvides või hoopis selle vastu, sest A.R vastuses nõudekirjale ja tsiviilasjade raames heidab sisuliselt hoopis M.Hle ette firma huvidest hälbivat käitumist ja seetõttu sularahajäägi suuruse kindlakstegemise võimatuks muutmist. Tõsiasi on ka see, et just A.R käitumise järgselt tsiviilasjas nõuete esitamisel M.H vastu on M.H äriühingu nimel pidanud vajalikuks A.R suhtes kriminaalasja alustamist.
  1. Kusjuures tegelikult väärib tähelepanu veel mõnigi moment, millele kaebustes pole enam viidatud, kuid mis sisaldusid ometi kuriteokaebuses. Nimelt kuriteokaebuses viitas kaebuse esitaja alguses üheselt ja kindlalt sellele, et kõik seifid, kuhu sularaha pandi, nende võtmed olid A.R käes ja seega just A.R omas sularaha üle tegelikku kontrolli. Hiljem siiski selgub kuriteokaebusest, et mingitel ajahetkedel on siiski olnud väikese seifi ja vasakpoolse seifi võtmed ka M.H enda käes. Seega on ka M.H mingil hetkel sularahakassa üle kontrolli omanud. Seejuures, kui siis võtmed mingil hetkel väidetavalt jälle A.R kätte said ja A.R keeldus seife avamast ja inventuuri teostamast, kinnitas M.H, et kogus klientidelt saadud sularaha enda kätte. Seega on sularahakassa olnud tegelikkuses ka tema valduses ja eksitavad on hilisemad kaebuse väited, et sularahakassa on olnud ainult A.R ainuvalduses. Lisaks sellele ei saa tähelepanuta jätta asjaolu, et M.H ise ja samuti tunnistajad kinnitavad, et kui sularaha on olnud M.H valduses, siis viimane on selle kenasti pangakontole viinud. Esiteks on seda aga väitnud M.H ise tunnistajatele, et ta selliselt toimib, pole andmeid, et tunnistajad oleks pealt näinud, kui ta selle panka on viinud. Teiseks ei ole tegelikult M.H esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et konkreetsetel päevadel ja summades tema valduses olnud sularaha on ta tõesti kenasti kannatanu pangakontole viinud. Pole esitatud pangkonto väljavõtteid, millest selline asjaolu nähtuks. Kolmandaks ei anna see asjaolu seega kuidagi üheselt alust seostada vaid A.Re sularaha valdusega, vaid M.H tegelikult möönab samuti sularahakassa valdust, sellega toimetamist ja sularaha panka viimist (mida ükski tõend siiski ei kinnita), kuigi kaebuses väidetakse sularahakassa seost vaid A.Rga ja rõhutatakse, et vaid viimane arvas pädev olema sellega tegutsema ja otsustama selle üle. Seega on teadmata A.R ja M.H omavahelised kokkulepped seoses sularahaga toimetamisega. Ei ole siiski tavapärane, et äriühingud sedavõrd laialdaselt tavatseks sularahaga toimingud teha, pigem teostatakse rohkelt ülekandeid, mis aitaks selliseid sularahaga tekkinud probleeme ennetada ja vältida. Mis põhjusel sellises ulatuses sularahaga ikkagi tehinguid tehti (nii et seif oli pungil sularahast), milliselt isikud ise olid sellega õigustatud toimetama ja millised konkreetsed asjaolud mõlema isiku poolt sellise konflikti ja käitumiseni viisid, mis on tinginud erinevate menetluste alustamise taotlemise vajaduse, ei ole tegelikult teada. Asja materjalidest nähtuvalt on tegelikult äriühingu tegevus lõppenud ja M.H ise avaldanud soovi selle likvideerimiseks. Sellises eelkirjeldatud olukorras võib esineda ka mingi mõistlik seletus ja põhjendus sellele, miks A.R ei soovi ikkagi avaldada sularahakassa asukohta ega sularaha äriühingu panagakontole kanda. See aga ei viita üheselt veel tema poolt omastamise toimepanemisele. Samuti on menetleja põhjendatult viidanud sellele, et selline küsimus on võimalik lahendada muu menetluse käigus, kuivõrd kuriteokoosseisu olemasolule kaebuse väited ja tõendid ei viita ning alust kriminaalmenetluse alustamiseks kõige eeltoodu pinnalt ei ole.
  2. Kokkuvõtvalt tuleb märkida, et menetlusotsustuse vastuvõtja on sedastanud kriminaalmenetluse aluse puudumise viitega KrMS § 199 lg 1 p-le
  3. Sarnaselt ringkonnaprokuratuuri ja Riigiprokuratuuriga leiab ringkonnakohus, et kaebuses kirjeldatud asjaolude puhul on tegemist pigem vaidlusega, mis ei kuulu lahendamisele kriminaalmenetluse korras. Sellised eeltoodud asjaolud ei anna aga alust jõuda järeldusele antud juhul isiku (A.R) käitumises kuriteotunnuste esinemise kohta. Seega selliste asjaolude tuvastamiseks ei alustata kriminaalmenetlust, vaid seda on võimalik lahendada nt tsiviilkohtusse pöördumisel. Esitatud materjalides puudub selline informatsioon, mis viitaks mõne süüteo toimepanemisele, mistõttu tuleb möönda kriminaalmenetluse aluse puudumist. Pädeva menetleja poolt kriminaalmenetluse aluse sedastamata jätmisega kaasneb kriminaalmenetluse 12
(13)1-20-8062 alustamata jätmine. Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et eelnevate menetlejate otsustus kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta on igati seaduslik ja põhjendatud ning eeltoodud asjaolud ei anna alust kohustada menetlejat menetluse alustamiseks.
  1. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine on kooskõlas seadusega, mistõttu puuduvad alused seadusliku Riigiprokuratuuri otsustuse tühistamiseks. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 ja 385 p-st 11 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 08.10.
  2. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.