← Eesti

1-20-1975/28

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend 1-20-1975 30. november 2020 Eesistuja Velmar Brett, liikmed Kai Kullerkupp j

§ 326lg 3 alusel läbi vaatamata. 14. Kohtukolleegium leidis, et maakohus kohaldas õigesti Ts

MS § 371 lg 1 p

  1. OÜ M1 ja R. T. vaidlesid tsiviilkohtumenetluses nendesamade esemete väljanõudmise üle, mille väärtuse hüvitamist nõuab kannatanu kriminaalasjas. TsMS § 371 lg 1 p 4 välistab kohtusse pöördumise vaidluses, mis on siduvalt lahendatud. Seega ei olnud maakohtul alust tsiviilhagi menetlusse võtta. Kriminaalmenetluses esemete eest kahju hüvitamise nõudmine toob kaasa topeltnõude samade esemete eest. See, kas tsiviilasjas tehtud kohtuotsus on täidetav või mitte, ei muuda seda kohtulahendit õigustühiseks ja kostjale mittesiduvaks. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Määruskaebus
  2. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse kannatanu, taotledes ringkonnakohtu määruse tühistamist ja paludes saata määruskaebus maakohtu määruse peale arutamiseks ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. 3

(10)1-20-1975
  1. Kannatanu leiab, et ringkonnakohtul polnud KrMS § 326 lg-st 3 tulenevat alust tema määruskaebust läbi vaatamata jätta. Maakohus ega ringkonnakohus ei ole viidanud varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt puudub kannatanul võimalus esitada nõue asjade väärtuse hüvitamiseks juhul, kui samade asjade valduse väljamõistmise kohta on jõustunud kohtulahend.
  2. Tsiviilasjas nr 2-19-2163 lahendatud ja käesolevas kriminaalmenetluses esitatud hagi ese on erinev. Ühel juhul nõudis kannatanu asjade väljaandmist, teisel juhul soovib aga nende väärtuse hüvitamist. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 2 kohaselt võib võlausaldaja kasutada eraldi või koos kõiki õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest ei tulene teisiti. Seetõttu pole TsMS § 371 lg 1 p 4 selles asjas kohaldatav. Ringkonnakohtu põhjendustest lähtuvalt poleks kannatanul üldse võimalik esitada süüdistatava vastu nõuet omastatud asjade väärtuse hüvitamiseks, kui pärast nende asjade väljamõistmise kohta tehtud kohtulahendi jõustumist ilmneb, et asju süüdistataval enam ei ole ja nende väljanõudmine on perspektiivitu.
  3. Märkimisväärselt ei ole esimese ja teise astme kohus kannatanu poolt süüdistatava vastu kahju hüvitamise nõude esitamise võimaluse osas ühte meelt. Kui maakohus nägi tsiviilhagi menetlusse võtmist takistava asjaoluna seda, et tsiviilasjas nr 2-19-2163 tehtud kohtuotsuse täitmiseks ei ole toimunud täitemenetlust, siis ringkonnakohus leidis, et selle otsuse täidetavus ei ole üldse oluline. Seega asus ringkonnakohus maakohtust erinevale seisukohale määruskaebust menetlemata. Samuti jättis ringkonnakohus käsitlemata kannatanu määruskaebuse mitmed argumendid. Vastus määruskaebusele
  4. R. T. kaitsja määruskaebusele ei vastanud, prokuratuur palub jätta ringkonnakohtu määruse muutmata ja kannatanu määruskaebuse rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  5. Riigikohus kujundab kõigepealt seisukoha ringkonnakohtu vaidlustatud määruse tähenduse ja sellest tulenevalt ka käimasoleva määruskaebemenetluse eseme kohta (I). Siis annab kolleegium hinnangu kohtute seisukohale, et OÜ M1 tsiviilhagi ese ja alus on samad, mis olid arutuse all samade poolte vahel tsiviilasjas nr 2-19-2163 (II). Seda tehes võrdleb kriminaalkolleegium esmalt nendes kahes asjas esitatud hagi eset (A) ja seejärel alust (B). Viimati nimetatud teema juures tuleb vaatluse alla võtta ka tsiviilhagi puudused ja kohtu selgitamiskohustuse täitmata jätmine koos tähelepanu juhtimisega mõningatele praeguse asja kontekstis tähendusrikastele menetlus- ja materiaalõiguslikele küsimustele (a). Pärast seda selgitab kolleegium, kas hagi, milles tuginetakse sellele, et hageja (kannatanu) vallasasi on kostja (süüdistatava) ebaseaduslikus valduses ja hageja soovib seda tagasi saada, on aluse poolest samane hagiga, mille kohaselt on kostja ebaseaduslikus valduses olev või olnud vallasasi kadunud ja hagejast omanikul ei ole mõistlikult võimalik seda asja tagasi saada (b). Lõpuks võtab Riigikohus kokku määruskaebemenetluse tulemuse, selgitades mh kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel lõpetamise toimet sellele (III). I
  6. Ehkki vormiliselt jättis ringkonnakohus kannatanu määruskaebuse maakohtu määruse peale KrMS §

§ 326

lg 3 alusel ilmse põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata, vaatas teise astme kohus tegelikult kaebuse sisuliselt läbi. Ringkonnakohus andis hinnangu TsMS § 371 lg 1 p 4 kohaldamisele, mida kannatanu ainsa küsimusena vaidlustas. Kohtukolleegium keskendus küsimusele, miks tuleb OÜ M1 tsiviilhagi jätta läbi vaatamata, mitte sellele, et näidata ära KrMS § 326 lg 3 kohaldamise eelduste olemasolu (nende eelduste kohta vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 2010. a määrus asjas nr 3-1-1-120-09, p 8 jj ning 30. jaanuari 4

(10)1-20-1975
  1. a määrus nr 1-15-330/45, p-d 10–11). Määruskaebuse sisulisele lahendamisele viitab seegi, et ringkonnakohtu põhjendus erineb mõnevõrra maakohtu argumentatsioonist. Kokkuvõttes on ringkonnakohtu määruses piisavalt põhjendeid, mõistmaks, miks leidis teise astme kohus, et kannatanu määruskaebus pole põhjendatud ja seda ei saa seetõttu rahuldada.
  2. Jättes kannatanu määruskaebuse eelmenetluses läbi vaatamata, kuid hinnates kannatanu väiteid sisuliselt, eiras ringkonnakohus KrMS § 390 lg-st 1 ja § 331 lg-st 11 tulenevat korda (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. detsembri
  4. a määrus nr 1-17-9149/400, p 11). Üldjuhul tooks see kaasa maakohtu otsuse peale esitatud määruskaebuse saatmise ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Siiski ei saa käsilolevas asjas seda rikkumist pidada nii oluliseks (KrMS § 339 lg 2), et see tingiks vajaduse määruskaebemenetluse kordamise järele teise astme kohtus. Esiteks ei muutnud ringkonnakohus maakohtu määrust ega rahuldanud kannatanu määruskaebust. Seega ei teinud ringkonnakohus sellist lahendit, mis võinuks olla üllatuslik ja ebasoodne nendele kohtumenetluse pooltele, kes erinevalt määruskaebuse esitajast jäid KrMS §

§ 331lg 11 nõuete eiramise tõttu määruskaebemenetluses üldse ära kuulamata.

Teiseks pole kannatanu ega ükski muu kohtumenetluse pool Riigikohtule avaldanud, et ta soovinuks esitada ringkonnakohtule taandamistaotluse või et neil jäi määruskaebemenetluse korra rikkumise tõttu astumata mingi muu protsessuaalne samm, mis võinuks menetluse tulemust mõjutada. Kolmandaks pole selles asjas vaidluse all faktiliste asjaolude tuvastamine, mida Riigikohus teha ei või (KrMS §

§ 363lg 5), vaid õigusküsimused, mis puudutavad esmajoones Ts

MS § 371 lg 1 p 4 tõlgendamist. 23. Olukorras, kus ringkonnakohus on KrMS §

§ 326

lg 3 alusel tehtud määruses argumenteerinud tegelikult seda, miks tuleb määruskaebus jätta rahuldamata, ja ühtlasi pole põhjust arvata, et KrMS §

§ 331

lg 11 nõuete järgimata jätmine võib mõjutada menetluse lõpptulemust, on Riigikohus määruskaebemenetluses pädev andma maakohtu määruse muutmata jätmisele sisulise hinnangu, tagastamata kohtuasja teise astme kohtule. II

  1. Kohtud leidsid, et tsiviilhagi, milles OÜ M1 nõuab R. T-lt viimase poolt väidetavalt omastatud töövahendite väärtuse (kahju) hüvitamist, on esitatud TsMS § 371 lg 1 p 4 mõttes samal alusel ja sama eseme kohta nagu hagi tsiviilasjas nr 2-19-2163, kus kohus mõistis kõneks olevad töövahendid R. T. ebaseaduslikust valdusest välja, kohustades R. T-d need asjad OÜ-le M1 üle andma. Riigikohus maa- ja ringkonnakohtu sellise seisukohaga ei nõustu. (A)
  2. Hagi ese on hageja selgelt väljendatud nõue (TsMS § 363 lg 1 p 1) ehk protsessuaalne taotlus, milles palutakse kohtult millegi väljamõistmist või tuvastamist vms ning mille kohta võtab kohus seisukoha kohtuotsuse resolutsioonis (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  3. oktoobri
  4. a otsus asjas nr 3-2-1-91-09, p 15 ja kriminaalkolleegiumi
  5. jaanuari
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-79-09, p 15).
  7. Tsiviilasjas nr 2-19-2163 tehtud otsusega mõisteti R. T. ebaseaduslikust valdusest OÜ M1 kasuks välja viimasele kuuluvad vallasasjad. Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagis taotleb OÜ M1 R. T-lt aga nende asjade väärtusele vastava rahasumma (774 euro 92 sendi) väljamõistmist. Seega on kannatanu praeguse nõude ese tsiviilasjas käsitletust erinev juba tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 48 mõttes, mistõttu pole ka hagiese sama. Järelikult pole lahend tsiviilasjas nr 2-19-2163 tehtud TsMS § 371 lg 1 p 4 mõttes sellesama eseme kohta, mida kannatanu nõuab kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagis. 5

(10)1-20-1975 (B)
  1. Hagi aluse all tuleb mõista neid hageja osutatud asjaolusid, mille tuvastamisega ta seob oma materiaalõiguse normile rajatud nõude (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  2. novembri
  3. a otsus asjas nr 3-2-1-122-05, p 15). Hagi alusena ei saa käsitada mitte igasugust nõudega seotud faktilist asjaolu, vaid asjaolu, mis võimaldab nõude piisavat individualiseerimist nõudega seotud üksikute asjaolude taustal. Seega nõuab hagi aluse määratlemine teatavat üldistust ning eristamist üksikutest asjaoludest. (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  4. novembri
  5. a otsus asjas nr 3-2-1-113-05, p 14) TsMS § 371 lg 1 p 4 ja § 428 lg 1 p 2 mõttes samal alusel on haginõuded, mida põhjendatakse sama tegeliku elu juhtumi ehk faktikogumiga (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  6. detsembri
  7. a määrus nr 2-16-9016/34, p 10). (a)
  8. Kolleegium möönab, et menetletavas asjas on kannatanu vandeadvokaadist esindaja esitanud tsiviilhagi, kus on nõude aluseks olevaid asjaolusid kirjeldatud puudulikult. Hagiavalduse põhiosas märgitu ei ole vähemalt eraldivõetuna piisav, mõistmaks selgelt, miks ja millisel faktilisel alusel nõuab kannatanu süüdistatavalt kahju hüvitamist. Üksikasjades seisnevad tsiviilhagi puudused järgnevas.
  9. Esiteks on tsiviilhagis nõude aluseks olevat süüdistatava käitumist kirjeldades piirdutud väitega, et süüdistatav omastas kannatanule kuuluvad töövahendid. Kolleegium märgib, et mingi teo kirjeldamine omastamisena (KarS § 201) tähendab sellele teole karistusõigusliku hinnangu andmist. Nii Riigikohtu tsiviil- kui ka kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole, mitte uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue. Tsiviilõiguslik vastutus saab jätkuvalt põhineda esmajoones lepingu rikkumisel või deliktil. (Vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  10. mai
  11. a otsus asjas nr 3-2-1-41-05, p 19 ja kriminaalkolleegiumi
  12. jaanuari
  13. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 32.) Seega ei saa tsiviilhagi aluseks olla mitte süüdistatava kuritegu kui karistusõiguslik hinnang süüdistatava käitumisele, vaid süüdistatava tegu (faktiline tegevus või tegevusetus), mis täidab tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise eeldused, vastates samas tervikuna või osaliselt ka mõne kuriteokoosseisu tunnustele (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  14. märtsi
  15. a otsus asjas nr 3-1-1-13-14, p 18). Seega on vähemalt üldjuhul ebatäpne piirduda tsiviilhagis üksnes süüdistatava väidetava kuriteo nimetamisega, kirjeldamata täpsemalt neid elulisi asjaolusid, millel kannatanu nõue rajaneb.
  16. Teiseks ei ole OÜ M1 tsiviilhagis kirjeldatud kõiki asjaolusid, mille põhjal saaks hinnata kahju hüvitamise nõude olemasolu. Nimelt tuleb silmas pidada, et juhul kui ebaseaduslikus valduses olev asi on alles ja kahjustamata, siis ei ole asja omanikul kohtupraktika kohaselt üldjuhul asja ebaseadusliku valdaja vastu asja väärtuse hüvitamise nõuet. Kui asi on teise isiku ebaseaduslikus valduses, on esmane õiguskaitsevahend asja väljaandmise nõue asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1 või VÕS § 108 lg 2 esimese lause alusel. (Vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  17. jaanuari
  18. a otsus asjas nr 3-2-1-127-08, p 12;
  19. oktoobri
  20. a otsus nr 2-15-1663/127, p 21 ja
  21. märtsi
  22. a otsus nr 2-16-6563/81, p-d 25–26 ja 30.) Osutatud kohtupraktikast tuleneb mh järgnev.
  23. Kui vallasasja omanikul on võimalik asi valduse rikkujalt välja nõuda, saab ta asjade väljaandmise asemel nõuda kahju hüvitamist asjade väärtuse ulatuses üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel. See tähendab, et kui hageja (kriminaalmenetluses kannatanu) asjad on kostja (kriminaalmenetluses süüdistatava või tsiviilkostja) ebaseaduslikus valduses alles, tuleb hagejal kui asjade omanikul kahju hüvitamise nõude eeldusena üldjuhul anda kostjale VÕS § 114 järgi täiendav tähtaeg asjade väljaandmiseks või tõendada, et tähtaja määramine ei ole VÕS § 115 lg 3 6
(10)1-20-1975 järgi erandina vajalik. Eelkõige ei ole täiendava tähtaja määramine vajalik, kui omanik on kaotanud valdaja viivituse tõttu huvi asjade tagastamise vastu ja seetõttu on mõistlik asjade väljaandmise asemel hüvitada kahju, aga ka juhul, kui ebaseaduslik valdaja keeldub tahtlikult või raskest hooletusest tingituna asju omanikule välja andmast (VÕS § 115 lg 3 ja § 116 lg 2 p 3).
  1. Sarnaselt asjaõigusliku väljaandmisnõudega (AÕS § 80 lg 1) on ka lepingu järgi tagastatava asja tagastamata jätmisel esmane õiguskaitsevahend täitmisnõue VÕS § 108 lg 2 esimese lause järgi. Ka lepingu täitmise nõude asemel esitatava kahju hüvitamise nõude maksmapaneku hindamisel kohalduvad eespool viidatud sätted ning VÕS § 115 lg 2 järgi võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda pärast VÕS §-s 114 sätestatud täiendava tähtaja möödumist. Kui kohustus seisneb eseme tagastamises, võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. Ilma täiendava tähtaja andmiseta võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, samuti VÕS § 116 lg 2 p-des 1–4 nimetatud juhtudel või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik.
  2. OÜ M1 tsiviilhagis pole kirjeldatud eespool osutatud kahju hüvitamise nõude eeldustele vastavaid faktilisi asjaolusid, näiteks seda, et kannatanul pole enam mõistlikult võimalik töövahendeid R. Tlt tagasi saada.
  3. Punktides 29–33 märgitu ei tähenda aga veel seda, et OÜ M1 tsiviilhagi puudused tingiksid hagi menetlusse võtmata jätmise või looksid kõrvaldamatu takistuse selle kontrollimiseks, kas tsiviilhagi alus on sama, nagu hagil, mille kannatanu esitas süüdistatava vastu tsiviilasjas nr 2-19-
  5. Riigikohus on korduvalt märkinud, et see, kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt perspektiivituse tõttu läbi vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1–4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (Vt nt Riigikohtu erikogu
  6. veebruari
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-106-12, p 60 ja kriminaalkolleegiumi
  8. juuni
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-64-15, p 61.) Niisiis ei tohi kohus tsiviilhagi menetlemisest keelduda pelgalt põhjusel, et nõue on ebaselge. Seejuures ei ole haginõude ebaselgus – ega ka hagiavalduse puudused – üldjuhul hagi menetlusse võtmisest keeldumise alus. Kui kannatanu esitab ebaselge nõude, mis ei ole ilmselgelt õiguslikult perspektiivitu, ning asja menetlemine on selle ebaselguse tõttu takistatud, peab kohus andma esmalt kannatanule tähtaja hagiavalduse puuduste kõrvaldamiseks. Kohus saab eelmenetluse ülesandeid täites lasta kannatanul oma nõudeid täpsustada ka pärast hagi menetlusse võtmist. Alles siis, kui kannatanu kohtu määratud tähtajaks hagi ebaselgust ei kõrvalda, võib kohus jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. (Vrd ka Riigikohtu erikogu viidatud otsus asjas nr 3-1-1-106-12, p 61 ja tsiviilkolleegiumi
  10. oktoobri
  11. a määrus asjas nr 3-2-1-95-13, p 12.) Menetletavas asjas ei ole kohus selgitamiskohustust täitnud ega kannatanule tsiviilhagi puuduste kõrvaldamiseks tähtaega andnud.
  12. Ühtlasi tuleb silmas pidada sedagi, et kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi ei pea kohtupraktika kohaselt tingimata sisaldama täies mahus neid hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, mis kattuvad süüdistuse alusfaktidega. Küll peab süüdistatav olema teadlik sellest, et mingite süüdistuses nimetatud asjaolude alusel ei otsustata mitte üksnes tema süüküsimuse, vaid ka tsiviilõiguslike kohustuste üle. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  13. jaanuari
  14. a otsus asjas 7
(10)1-20-1975 nr 3-1-1-79-09, p 15) Menetletavas asjas on R. T. süüdistuse teksti põhjal võimalik mõistlikult aru saada vähemalt sellest, millises käitumises tsiviilhagis väidetud omastamine seisnes. Samuti on süüdistuses viidatud asjaolule, et hoolimata OÜ M1 sellesisulistest ettepanekutest keeldus süüdistatav korduvalt kannatanule asju tagastamast.
  1. Seda, kas praeguses kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi alus on TsMS § 371 lg 1 p 4 mõttes sama, mis oli arutuse all tsiviilasjas nr 2-19-2163, saaks lõplikult otsustada alles pärast kohtu selgitamiskohustuse täitmist, kui sellele järgneks ka hagiavalduse puuduste kõrvaldamine. Siiski on viiteid, et tsiviilhagis esitatud kannatanu kahjuhüvitisnõue ei pruugi tugineda üksnes samale elusündmusele, millel rajanes tema hagi tsiviilasjas. Nimelt on kannatanu nii ringkonnakohtule kui ka Riigikohtule esitatud määruskaebuses väitnud mh seda, et tsiviilasjas tehtud kohtuotsust ei saa täita, sest töövahendid, mis süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõisteti, on kaotsi läinud. Kannatanu on märkinud, et kriminaalmenetluses nende asjade asukohta ei tuvastatud ja süüdistatava enda kinnitusel neid tema valduses ei ole. Sundtäitemenetlus oleks kannatanu arvates perspektiivitu. (b)
  2. Esmajoones seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks peab kolleegium siinkohal tarvilikuks märkida järgmist.
  3. Hagi, milles tuginetakse sellele, et hageja vallasasi on kostja ebaseaduslikus valduses ja hageja soovib seda tagasi saada, pole aluse poolest samane hagiga, mille kohaselt on hagejale kuuluv, kuid kostja ebaseaduslikus valduses olev või olnud vallasasi kadunud ja hagejal ei ole mõistlikult võimalik seda asja tagasi saada, sh saavutada asja valduse väljamõistmise kohta tehtud kohtuotsuse sundtäitmist. Asjaolu, et kostja ebaseaduslikus valduses olnud vallasasi on hävinud või kaotsi läinud, muudab hagi aluseks olevat elusündmust sedavõrd, et võimalik ei ole enam esialgu esitatud asja väljaandmisnõudega taotletud eesmärgi saavutamine (omaniku tegeliku võimu taastamine vallasasja üle), vaid üksnes selle asendamine asja väärtusele vastava rahalise hüvitisega. Seetõttu ei välista TsMS § 371 lg 1 p 4 kõneks olevas olukorras hüvitise saamisele suunatud hagi menetlusse võtmist.
  4. TsMS § 365 võimaldab omanikul esitada asja väljaandmise nõude selliselt, et kohus kehtestaks kostjale asja üleandmiseks tähtaja ja määraks sama otsusega kindlaks kahjuhüvitise juhuks, kui kohustatud isik asja tähtajal välja ei anna. Just sellise kohtuotsuse täitmisel on kohaldatav ka maakohtu viidatud TMS §
  5. Samas ei tohi ka juhul, kus omanik pole asja valdust hagedes TsMS § 365 lg-s 2 ette nähtud tingimuslikku kahju hüvitamise nõuet esitanud, tekkida olukorda, kus omanik kaotab lisaks asjale ka selle väärtuse hüvitamise nõude. Ka siis, kui alles pärast asja valduse väljamõistmise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist ilmneb, et asi on näiteks kaotsi läinud või hävinud ja kohtuotsust pole võimalik seetõttu (sund)täita, peab omanikule jääma võimalus nõuda kaotatud omandi eest VÕS § 115 lg 1 alusel hüvitist.
  6. Järelikult ei võta jõustunud kohtuotsus, millega on asi ebaseadusliku valdaja valdusest omaniku kasuks välja mõistetud, viimaselt õigust nõuda ebaseaduslikult valdajalt uue hagiga sama asja väärtuse hüvitamist, kui asja tagasisaamine osutub võimatuks või ebamõistlikult keerukaks. Sellisel juhul on VÕS § 115 lg-test 1 ja 3 tulenevad kahju hüvitamise eeldused täidetud. Asja tagasisaamise võimatus on kahju hüvitamise nõude eeldus, mida hageja (kriminaalmenetluses kannatanu) peab tõendama üldises korras. Kohus ei saa kannatanu väidet asja tagasisaamise võimatuse kohta hinnata tsiviilhagi menetlusse võtmise üle otsustades, vaid seda tuleb teha hagi menetledes. Ühtlasi ei ole kahju hüvitamise eelduseks see, et kohtuotsust asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise kohta oleks üritatud sundtäita. Täitemenetluse läbiviimine ja 8
(10)1-20-1975 ebaõnnestumine on vaid üks – ehkki tavaliselt kaalukas – argument selle kasuks, et omanikul ei ole mõistlikult võimalik asja tagasi saada, ja seega on tal õigus nõuda kahju hüvitamist. Samas võib asja tagasisaamise võimatus leida kinnitust ka muul moel.
  1. Maa- ja ringkonnakohus leidsid sisuliselt sedagi, et kui kriminaalmenetluses mõistetakse kannatanule välja hüvitis sellise asja eest, mis on varem tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega kannatanu valdusse mõistetud, võib kohtuotsuste täitmisel tekkida ebaõiglane olukord, kus kannatanu saab nii asja kui ka selle eest välja mõistetava kahjuhüvitise. Kolleegium kohtute sellist muret ei jaga.
  2. Käsitletaval juhul on asja kaotsiminek või hävimine (tsiviilasjas tehtud kohtuotsuse täitmise võimatus) VÕS § 115 lg-test 1 ja 3 ning § 116 lg 2 p-st 4 tulenevalt üks kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldus. Peaks pärast kahju hüvitamise nõude rahuldamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist ilmnema, et asi on siiski alles ja omanikule kättesaadav, on tõenäoliselt tegemist sellise uue asjaoluga, mis annab TsMS § 702 lg 2 p 9 kohaselt aluse kahju hüvitamise nõude kohta tehtud kohtuotsus teista.
  3. Alternatiivselt ei ole täielikult välistatud seegi, et kui omanik saab lisaks kohtuotsusega määratud kahjuhüvitisele ka oma asja tagasi, tekib isikul, kellelt kahjuhüvitis välja mõisteti, omaniku vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue. Nimelt on Riigikohtu tsiviilkolleegium leidnud, et olukorras, kus omaniku kasuks mõistetakse esmalt kriminaalmenetluses (ühelt isikult) välja kahjuhüvitis asjade kaotsimineku põhjustamise eest ja pärast seda tsiviilkohtumenetluses (teiselt isikult) ka nendesamade asjade valdus, võib kahju hüvitamiseks kohustatud isikul tekkida asja omaniku vastu VÕS § 1028 lg 1 järgi alusetust rikastumisest tulenev nõue. Seda põhjusel, et sel juhul on tagantjärele ära langenud kriminaalasjas tehtud lahendist tulenev kahju hüvitamise kohustus. (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  4. novembri
  5. a otsus nr 2-16-14924/58, p 14 jj) Osutatud seisukoht võib küll olla vaieldav (vt otsusele nr 2-16-14924/58 lisatud eriarvamuse punkt 3). Sellisest tõlgendusest lähtumise korral tuleb aga VÕS § 1028 lg 1 kohaldatavust jaatada ka juhul, kui õnnestub täita asja valduse väljamõistmise kohta tehtud kohtuotsus, mis on jõustunud enne kahju hüvitamise nõude rahuldamise kohta tehtud kohtuotsust, ja kui mõlemad otsused on tehtud samade poolte vahel peetud vaidluses. III
  6. Tavaolukorras tuleks kolleegiumil saata OÜ M1 tsiviilhagi KrMS § 2631 lg 1 ja TsMS § 371 lg 1 p 4 ebaõige kohaldamise ning kohtu selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu menetlusse võtmise uueks otsustamiseks maakohtule (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. mai
  8. a määrus asjas nr 3-1-1-22-17, p 33). Käsilolevas asjas on aga vaja silmas pidada järgmist. Kohtute infosüsteemist nähtub, et pärast kannatanu määruskaebuse Riigikohtu menetlusse võtmist ehk
  9. oktoobril 2020 tegi Pärnu Maakohus määruse, millega lõpetas kriminaalmenetluse R. T. suhtes KrMS § 202 lg 1 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. Seejuures pani kohus süüdistatavale KrMS § 202 lg 2 p1 alusel kohustuse hüvitada OÜ-le M1 tekitatud kahju ja kannatanu menetluskulu kogusummas 1800 eurot.
  10. Riigikohus on varem asunud seisukohale, et kui kohus paneb kriminaalmenetlust lõpetades kahtlustatavale või süüdistatavale mõne KrMS § 202 lg-s 2 loetletud kohustuse, pole kriminaalmenetluse lõpetamine lõplik, vaid tingimuslik. Sellisel juhul jääb tsiviilhagi, mis on KrMS § 2631 lg-s 1 sätestatud korras menetlusse võetud, jätkuvalt kohtu menetlusse. Seda kuni kriminaalmenetluse uuendamise võimaluse äralangemiseni. Juhul, kui kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alusel uuendatakse, jätkub ka tsiviilhagi menetlus. See tähendab, et KrMS § 202 lg 2 kohaldamise korral pole kohtul alust kriminaalmenetlust lõpetades tsiviilhagi 9
(10)1-20-1975 läbi vaatamata jätta. Kuna tsiviilhagi jääb kriminaalmenetluse tingimuslikul lõpetamisel edasi kriminaalasja lahendava kohtu menetlusse, ei saa kannatanu TsMS § 371 lg 1 p 5 kohaselt esitada sama nõuet sama isiku vastu tsiviilkohtumenetluse korras. Siiski on kannatanul õigus kohtu menetluses olev tsiviilhagi kuni kriminaalmenetluse uuendamiseni tagasi võtta. Sellisel juhul jäetakse tsiviilhagi KrMS § 2962 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata, mis tähendab, et kannatanul avaneb võimalus esitada sama nõue tsiviilkohtumenetluse korras. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. märtsi
  2. a määrus asjas nr 3-1-1-3-17, p-d 37, 39 ja 40)
  3. Eelmises punktis viidatud seisukohast järeldub seegi, et kui tsiviilhagi menetlusse võtmine (KrMS § 2631) pole kriminaalmenetluse tingimusliku lõpetamise ajaks lõplikult otsustatud – ja just sellise olukorraga on tegemist ka praeguses asjas –, peatub selle küsimuse lahendamine hetkeni, mil kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alusel uuendatakse, kriminaalmenetluse uuendamise võimalus ära langeb või kannatanu tsiviilhagi tagasi võtab. Kriminaalmenetluse uuendamise korral tuleb kohtul tsiviilhagi menetlusse võtmise küsimuse lahendamist jätkata. Uuendamisvõimaluse äralangemisel või tsiviilhagi tagasivõtmisel jääb tsiviilhagi kriminaalmenetluses aga läbi vaatamata ja selle menetlusse võtmise küsimus enam ei aktualiseeru.
  4. Kolleegiumil ei ole andmeid, kas R. T. on talle KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel pandud kohustuse praeguseks täitnud või mitte. Samuti pole infot selle kohta, et kannatanu oleks tsiviilhagi tagasi võtnud. Seega ei saa Riigikohus olemasoleva teabe põhjal välistada võimalust, et käesolev kriminaalmenetlus võidakse KrMS § 202 lg 6 alusel uuendada. Sel juhul tuleb kohtul lahendada ka küsimus OÜ M1 tsiviilhagi menetlusse võtmise kohta. Järelikult ei saa kolleegium piirduda ringkonnakohtu määruse ja maakohtu määruse tsiviilhagi puudutava osa õigusvastaseks tunnistamisega, vaid need tuleb tühistada. Samas tekib maakohtul kohustus OÜ M1 tsiviilhagi menetlusse võtmise küsimuse uueks otsustamiseks üksnes juhul, kui kriminaalmenetlus R. T. suhtes KrMS § 202 lg 6 alusel uuendatakse ja kannatanu ei ole enne seda tsiviilhagi tagasi võtnud.
  5. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  6. juuni
  7. a määruse tervikuna ja Pärnu Maakohtu
  8. juuni
  9. a määruse osas, millega kohus keeldus OÜ M1 tsiviilhagi menetlusse võtmast. Kolleegium kohustab Pärnu Maakohut otsustama uuesti kannatanu tsiviilhagi menetlusse võtmise üle tingimusel, et kriminaalmenetlus R. T. suhtes uuendatakse ja kannatanu pole enne seda tsiviilhagi tagasi võtnud. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt) 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.