← Eesti

2-19-131753/25

Obsah (15)§ 415§ 408§ 404§ 113§ 396§ 397§ 402§ 76§ 82§ 101§ 416§ 4034§ 14§ 4033§ 94

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 2-19-131753 Otsuse tegemise aeg ja koht 8. juuli 2020. a, Narva Kohus Viru Maakohus Kohtunik Andres Hallmägi Kohtuasi Hüpoteeklaen AS hagi N P vastu v

§ 415

lg 2 nõudeid ning viivise määr on liiga suur ja tühine, kostja taotleb viivise vähendamist.

  1. Hageja on oma nõude aluse tõendamiseks esitanud laenulepingu muutmiskokkuleppe. Lepingu muutmise kokkulepe ilma algse lepinguta ei võimalda lepingulist võlasuhet hinnata. Hageja ja kostja õigussuhe ei alanud 24.04.2015 lepingu muudatuse nr 1 sõlmimisega, vaid hageja ja kostja vahel tekkis õigussuhe 25.09.2013 tarbijakrediidilepingu nr 1067.0913.A sõlmimisega. 24.05.2015 sõlmisid pooled kokkuleppe algse lepingu muutmiseks.
  2. Lisaks lepingute vastutustundetu sõlmimise kohta öeldule on hageja lepingu muutmise kokkuleppe sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtteid rikkunud ainuüksi sellega, et sõlmis kostjaga lepingu muutmise kokkuleppe teadlikult ja omakasu nimel olukorras, kus kostja oli varasemate maksetega raskustesse jäänud. Seega teadis hageja lepingu muutmise kokkulepet sõlmides, et kostja oma kohustusi täita ei suuda. Sellegipoolest sõlmis hageja kostjaga kokkuleppe, milles kostja igakuised maksed suurenesid 51,01 euro ehk 1/7 võrra varasemast kuumaksest, samuti viiekordistus maksete kogusumma, muutudes algselt 15705,75 eurolt 78125,89 euro peale, mis ei saanud kuidagi olla vastutustundlik ega kooskõlas kostja huvidega. Lisaks tuli kostjal sellise kokkuleppe sõlmimise eest tasuda lepingutasu 400 eurot. Lisaks vastutustundetule laenamisele on hageja rikkunud oma lepingueelseid kohustusi ka sellega, et ei teavitanud kostjat lepingute sõlmimise ja lepingu rikkumisega seotud riskidest ja võimaklikest kahjulikest tagajärgedest. Vastutustundliku laenamise kohustuse ja teavitamise kohustuse rikkumisest hageja poolt, on kostjale tekkinud kahju vähemalt kõigi lepingust tulenevate summade ulatuses, mis ületavad kohustust saadud laenusumma tagasi maksta, eelkõige lepingutasu, kõrvalnõuete, viivise, sissenõudekulude jms osas. 4

(13)2-19-131753 15. Hageja arvates on poolte vahel sõlmitud lepingud

§ 408

lg 1 alusel tühised, kuna lepingud ei sisalda kõiki

§ 404sätestatud tarbijakrediidilepingus kohustuslikke andmeid. Ts

ÜS § 84 lg 1 esimese lause kohaselt ühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi.

  1. Alates lepingute sõlmimisest oli intressimäär nullilähedane: alates 01.07.2013 0,5 % aastas, alates 02.01.2014 0,25 % aastas, alates 01.07.2014 0,15 % aastas, alates 02.01.2015 0,05 % aastas, alates 01.07.2016 0,00 % aastas. Seega ei olnud hagejal kostja vastu intressinõuet 22% aastase intressimäära alusel. Hageja on intressimakseteks arvestanud õiguspärasest oluliselt suurema summa, mis oleks pidanud vähendama põhivõlga.
  2. Algses laenulepingus on krediidi kulukuse määr 26,53% ja lepingu muudatuses 24,93%. Kostja hinnangul on tegemist „laest võetud“ numbritega, mis on näidatud tegelikust väiksemana. Kostja vaidlustab krediidi kulukuse määra õigsuse.
  3. Hagi lisaks oleva 24.04.
  4. a lepingu muudatuse nr 1 kohaselt oli kostja põhivõlg (krediidisumma) 22741,46 eurot. Hageja pole väitnud, et selline summa kostjale välja maksti. Hagiavalduse punkti 1.4 kohaselt oli täitmisavalduse esitamise ajal 24.09.2015 kostja põhivõlg 22673 eurot. Tegelikult ei ole kostja hagejalt kunagi nii suures summas laenu saanud. Kostjale on antud laenu vaid kord algse laenulepingu alusel. Siis oli kokku lepitud laenusumma 18500 eurot, millest 500 eurot pidas hageja kinni lepingutasuna ning 18000 maksti kostjale välja. Seega on hageja lepingute kehtivuse korral saanud laenu 18500 eurot, lepingute tühisuse või vastutustundetu laenamise korral 18000 eurot. Algse lepingu muutmisel moodustas hageja uue põhivõla muuhulgas kostja poolt võlgu jäädud kõrvalnõuetest, sh intressist, viivisest ja muudest võimalikest summadest, millega muuhulgas (vastutustundetu laen) läks vastuollu

§ 113lg-s 6 sätestatud keeluga.

Seega ei ole mitte mingil juhul õige hageja nõue põhivõla osas, kuna kostja pole hageja väidetud summas laenu saanud, seega pole sellist põhivõlga üldse tekkinud. 19. Hagiavaldusest nähtub, et hageja ei ole järginud

§ 415lg 2 nõudeid, hagiavalduse punkti 1.4.

ja täitmisavalduse kohaselt oli täitmisele antud nõue 24851,55 eurot, millest põhiosa 22673,73 eurot, intressid 956,07 eurot, võlgnevuse menetlemise tasu 1080 eurot, viivis 141,75 eurot ja täitmisavalduse esitamise järgselt alates 25.09.2015 lisanduv viivis 15,75 eurot päevas. Hageja sõnul laekus kohtutäiturilt korteriomandi müügist saadud rahast 04.10.2019 22865,63 eurot. Ainuüksi selle raha arvelt oleks põhivõlg pidanud tasutud saama. Enne põhivõlga oleks võinud tasutuks lugeda vaid sissenõudmisega seotud kulud, kuid neid hageja ei nõudnud. Samas rõhutab kostja, et hageja ei saanud täitemenetluses kõigest 22865,65 eurot, vaid erinevate maksetena kokku 35729,87 eurot ja lisaks sellele ka täitemenetluse eelselt lepingu täitmiseks tehtud makseid. Kuna hageja ei juhindunud

§ 415

lg 2 nõuetest täitemenetluse ajal, pole põhjust arvata ka, et ta seda täitemenetluse eelselt tegi. Hageja peab selgitama kõigi saadud maksete liigitamist erinevate nõuete katteks. Hageja on hagiavalduses moonutanud kostja poolt tasumise fakte, üritades jätta mulje, justkui ei oleks kostja vabatahtlikult makseid tasunud. Kostja on tasunud makseid ise ja kolmandate isikute kaudu (Z Xa ja kostja isa X X). 20. Praegu esitatud tõenditega on tõendatud, et võlausaldajale (Bigbank või hageja) on täitemenetluse eelselt otse tasutud vähemalt 1732,97 eurot ja kohtutäiturilt laekus hagejale 35729,87 eurot. Seega on kostja lepingute täitmiseks praeguste tõendite kohaselt tasunud vähemalt 37462,84 eurot. Lisaks sellele on veel isa kontolt tasutud summad, mis loodetavasti selguvad menetluse käigus. Seega on kostja hagejale tasunud põhivõla ning kõrvalnõudeid tasunud juba algsest põhivõlast roh5

(13)2-19-131753 kem. Kostja selgitab, et algse lepingu punkti 2.2 ja maksegraafiku kohaselt tuli makseid teha Bigbankile, lepingu muudatuse punkti 1 ja maksegraafiku kohaselt hagejale, täitemenetluse ajal täiturile. Nende summade põhjal, kui lepingud on tühised või sõlmitud vastutustundliku laenamise kohustust rikkudes, ei ole kostjal hageja ees mingit võlga, vaid kostja on rohkem maksnud.
  1. Isegi kui lepingud olid kehtivad ja arvestada intressi ja viivist algse lepingu sõlmimisest põhisummalt 18500 eurot 6 aasta kohta kuni korteri müügini täitemenetluses 22 %-se aastamääraga, oleks kohustuse brutosumma 42920 eurot (18500 + 18500 x 6 x 22%), mis teeks jääkvõlaks vähem kui hagis nõutud (42920 – 37462,84 - 2000 (oletatav) = 3457,16). Selle arvestuse tulemus on selgelt liialdatud, kuna tehtud maksete arvelt pidi põhivõlg pidevalt vähenema, mistõttu pidi väiksem olema ka intressi- ja viivisekohustus, kui seda üldse oli. Alates lepingu ülesütlemisest pidid kõik maksed esmajärjekorras minema põhivõla tasumiseks, mistõttu ei saa asjas enam olla tasumata põhivõlga ega sellelt arvestatud viivise kohustust. Ülesütlemisteate kohaselt, kus samuti on kajastatud põhjendamatult suur põhivõlg, on põhivõlg 22691,13 eurot, kuid pärast ülesütlemist on täiturilt laekunud 35729,87 eurot, mis pidi esmajärjekorras katma põhivõlga.
  2. Lisaks juhib kostja kohtu tähelepanu hageja hagi punktis 1.
  3. sisalduvale kinnitusele, et täitemenetluse ajal leppisid pooled kokku võlgnevuse tasumises osade kaupa. Seega ei olnud hagejal üldse õigust täitemenetluse kokkuleppega hõlmatud perioodi eest viivist arvestada. Kuna see asjaolu kuulub ka hageja nõude arvestuse hulka, tuleb hagejal ka selle suhtes nõude arvestuses avaldada, milline oli kokkulepe ja millise perioodi eest millisel alusel ja millises ulatuses täitemenetluses siiski viivist arvestati.
  4. Juhuks kui menetluses selgub, et kostjal on hagejale viivise maksmise kohustus, taotleb kostja ka viivise vähendamist. Kostja palub vähendada viivist ka tagasiulatuvalt, sh juba tasutuks loetud summade osas. Käesoleval juhul ei ole kostja teinud ühtegi makset spetsiaalselt viivise tasumiseks. Makseid ta selliselt selgitanud ei ole. Täiendavalt palub kostja kohtul hinnata viivisekokkuleppe võimalikku tühisust. Kostjaga sõlmitud laenulepingute intressimäär oli 22% aastas, nii algse lepingu kui lepingu muudatuse punktis 8.1 sisalduv kokkuleppe nägi ette viivise maksmist sama määra alusel. 22% viivise määr erineb Riigikohtu poolt kindlasti tühiseks peetud viivisemäärast õige pisut, see ületab seadusjärgset viivisemäära (8%) 2,75 korda. Lisaks sellele võib viivisekokkulepe olla tühine ka

§ 404lg 2 p 2 rikkumise tõttu.

Seega on kostja juba täitemenetluses oma kohustusest rohkem maksnud, mitte ei võlgne hagejale veel midagi.

  1. Kostja 07.06.
  2. a seisukohtade kohaselt sõlmiti algne laenuleping 1067.0913.A kostjaga 25.09.
  3. Seega on ilmne, et algse lepingu sõlmimisel kostja krediidivõimelisust üldse ei kontrollitud. Kostja tasaarvestab oma 25.09.2013 hagejaga sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr 1067.0913.A ja selle 24.04.2015 muudatuskokkuleppest nr. 1 tekkinud kohustused hageja nõudega kostja vastu. Vastuses hagiavaldusele selgitas kostja ja tõendas, et Z Xi tehtud makseid arvestamata on lepingu täitmiseks tasunud 37462,84 eurot (nimetatud summa ei sisalda täituritasusid, see on võlausaldajale (hageja või Bigbank) ülekantud/laekunud netosumma). X X kontolt Z on lepingu täitmiseks tehtud veel makseid kokku 1880,29 eurot järgmiste maksetena: - 03.04.2015 05.04.2015 10.06.2015 11.06.2015 03.07.2015 06.08.2015 04.09.2015 08.10.2015 Bigbank Bigbank hagejale hagejale hagejale hagejale hagejale hagejale 200 eurot 200 eurot 300 eurot 147,29 eurot 200 eurot 233 eurot 300 eurot 300 eurot 6

(13)2-19-131753 Seega on võlausaldajale lepingu täitmiseks netosummana tasutud kokku 39343,13 eurot.
  1. Kostja menetluskuludeks on kostja ja kostja esindaja on õigusabi eest kokku leppinud tunnitasu 120 eurot. Õigusteenuse osutamisel kulus 16 tundi. Kostja lepingulise esindaja kulud on kokku 1920 eurot. Kostja palub hagejalt menetluskuludena välja mõista lepingulise esindaja kulu 1920 eurot. Summa ei sisalda käibemaksu. Kõik kulud on tekkinud seoses käesoleva kohtumenetlusega.
  2. 09.06.2020 lõplike seisukohtade kohaselt hageja seisukohast nähtub selgelt, et kostjaga on sõlmitud üks laenuleping, mille täitmiseks erineval ajal kehtisid erinevad maksegraafikud. Hageja selgituse kohaselt öeldi kostjaga sõlmitud leping esmakordselt üles 19.02.2015 avaldusega, mis jõustus 05.03.
  3. Sellega lõppes esimene, 25.09.2013 lepingu sõlmimisel kehtestatud maksegraafik. Hageja lisatud Bigbank kontole tehtud maksete tabelist nähtub, et
  4. – 07.04.2015 tehtud maksed kokku 600 eurot on vaid 116,66 euro ulatuses liigitatud põhivõlaks, ülejäänud osas intressiks, millega ilmselgelt rikuti

§ 415lg 2 nõudeid.

.

  1. Maksegraafik nägi igakuise maksena ette 382,39 euro tasumist, mis koosnes erinevates summades põhiosast ja intressist. Oktoobris ja novembris kostja nii tasuski. Detsembris 2013 tasus kostja 200 eurot, jäädes sellega 182,39 euro ulatuses intressimaksega võlgu. Jaanuaris 2014 tasutud 443,19 eurot arvestas hageja täielikult intressiks, ehkki eelmise kuu maksest jäänud intressivõlg oli 182,39 eurot ja seda ületavas osas oleks makse tulnud lugeda põhiosa tasumiseks. Kostja tasus
  2. aasta jaanuaris, veebruaris ja märtsis igakuiselt 443,19 eurot, juulis, augustis ja septembris igakuiselt 477,99 eurot ehk igal korral rohkem kui oli maksegraafiku järgne igakuine makse (382,39 €). Enammakstud osas oleks maksed pidanud etteulatuvalt põhiosa vähendama.
  3. Eeltoodu põhjal ei saanud esimese ülesütlemise seisuga olla kostjal sellist põhiosa võlga, nagu hageja väidab. Seega on teise maksegraafikusse üle kantud vale, põhjendamatult suur põhisosa võlg. Lisaks vormistati põhiosaks ümber nii intressi- kui viivisevõlg ja hakati neilt õigusvastaselt intressi arvestama. Ühest küljest ei ole lubatud intressilt ja viiviselt intressi ja viivist arvestada, teisest küljest väljendub selles selgelt ka laenuandja vastutustundetus lepingu muutmise kokkuleppe sõlmimisel. Laenuandja suurendas kõrvalnõuete arvelt juba niigi makseraskustesse jäänud kostja kohustusi (vähem kui kaks kuud varem oli leping esmakordselt üles öeldud) ja hakkas neilt intressi arvestama.
  4. Hageja selgituse kohaselt jõustus esimene ülesütlemine 05.03.
  5. 19.03.2015 esitas hageja kohtutäiturile kostja vastu täitmisavalduse, s.o. kaks nädalat pärast esimese ülesütlemise jõustumist. Lepingu muutmise kokkuleppe sõlmis hageja kostjaga täitemenetluse ajal 24.04.2015, s.o. vähem kui kaks kuud pärast ülesütlemist ja olukorras kus kostja juba pikaajaliselt ei olnud suutnud oma kohustusi täita. Pole võimalik, et hageja sai selliste asjaolude juures jõuda veendumuseni, et kostja suudab oma kohustusi tulevikus täita, eriti pidades silmas, et algse maksegraafiku igakuine makse oli väiksem kui uues maksegraafikus (vastavalt 382,39 ja 433,40 eurot). Järelikult sõlmiti kostjaga lepingud mõlemal korral vastutustundliku laenamise kohustust rikkudes.
  6. Kostja on teinud hagejale makseid märksa rohkem kui laenu põhiosa. Kostja sai reaalselt 18000 eurot. 07.05.
  7. a seisukohas nimetas kostja esindaja kostja lepingute täitmiseks tasutud summana 39343,13 eurot. Hageja esitatud andmete põhjal on kostja sellest rohkemgi tasunud. Hageja esitatud Bigbanki kontole tehtud maksete tabelist ja kontoväljavõtetest nähtuvalt on laenulepingu täitmiseks tasutud kokku 43293,25 eurot.
  8. Samas juhib kostja tähelepanu, et hageja esitatud dokumentidest ei nähtu Z Xa 10.11.2015 tasutud 200 euro ja 11.11.2015 tasutud 125 euro laekumine hagejale ehkki nimetatud maksed on samuti tasutud laenulepingu lisas 1 näidatud hageja kontole ja selge viitega hagi aluseks olnud laenule7

(13)2-19-131753 pingu lisale. Seega on tegelik nõuete täitmine olnud veel vähemalt 325 euro võrra suurem kui nähtub hageja esitatud dokumentidest ehk kokku vähemalt 43618,25 eurot.
  1. Hageja 03.06.
  2. a seisukoha punktis 13 antud seletuse kohaselt esitati 24.09.215 täitmisele nõue 24851,55 eurot (põhjendamatult suur nõue), millest tasumata intressid olid 956,07 eurot, viivised 141,75 eurot ja võlgnevuse menetlemisega seotud kulud 1080,00 eurot. Ainult selles ulatuses kõrvalnõudeid võiks käsitleda kui arestimise eelseid kõrvalnõudeid, sest on üldteada, et täitmisavalduse esitamisele järgneb täitemenetluse alustamine täituri poolt ja keelumärgete seadmine võlgniku kinnisvarale ehk eelarestimine, mis loetakse arestimiseks (TMS § 148 lg 1). Täiteavalduses nõuti sissenõude pööramist kostja korterile Z mnt x, Narva. Kohtutäitur seadis keelumärke kinnistusraamatusse 30.11.
  3. Seega pärast 30.11.2015 arvestatud intressid (st ka viivised) kuuluvad igal juhul tasumisele pärast võla põhiosa tasumist, s.t. ka maksete liigitamise korral vastavalt TMS § 56 lg
  4. Kuivõrd hageja ei ole toonud välja arvestust, millises ulatuses arvestati viivist pärast arestimist, ei või laekumisi kostja kahjuks tõlgendada ja esmajärjekorras tuleb tasutuks lugeda põhivõlg.
  5. Kostja leiab, et ei võlgne hagejale midagi. Lisaks ei ole hageja sisuliselt vastanud kostja vastuses hagiavaldusele esitatud vastuväidetele ega esitanud oma nõude kujunemise korrektset ja kontrollitavat arvestuskäiku, mis on hageja kohustus. KOHTU PÕHJENDUSED
  6. Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja hinnanud asjas kogutud tõendeid, leiab et hagi tuleb jätta rahuldamata. Poolte ei ole vaidlust, et 25.09.2013 sõlmisid pooled tarbijakrediidilepingu nr 1067.0913.A, mille alusel sai kostja laenu 18500 eurot (hüpoteegipidaja AS Bigpank), tähtajaga 25.09.2016 (dtl 167-176); 24.04.2015 sõlmisid pooled tarbijakrediidilepingu nr 1067.0913.A muudatuse nr 1, mille alusel sai kostja laenu 22741,46 eurot tähtajaga 25.04.2030, tagatiseks korteriomand asukohaga Z mnt (dtl 39-48; 49-60); tarbijakrediidilepingu nr 1067.0913.A muudatuse nr 1 ütles hageja 01.09.2015 üles, andes koguvõlgnevuse 24 902,53 euro tasumiseks tähtaja 15.09.2015 (dtl 61-62); tarbijakrediidilepingu nr 1067.0913.A muudatuse nr 1 täitmata jätmise suhtes on tehtud täiturile taotlus täitemenetluse algatamiseks, nõudesummaga 24851,55 eurot, millele lisandub viivised igapäevaselt 15,75 eurot alates 25.09.2015 (dtl 63-64); Kinnisvara müügis jaotatud tulemi kohaselt on hagejale täituri poolt makstud 22864,63 eurot (dtl 65-68) - - - Poolte vahel on vaidlus: - kas tegemist oli vastutustundetu laenamisega ja lepingud on tühised; kui suur on võla summa; kas viivise ja intressi arvestused on seaduslikud;
  7. Vastavalt võlaõigusseaduse (

) § 8 lg-le 2 on leping pooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 396

lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga laenuasja andma laenusaajale laenu, laenusaaja aga kohustub tagasi maksa sama rahasumma.

§ 397

lg-st 1 tulenevalt tuleb majandus- või kusetegevuses antud laenult maksta intressi.

§ 402kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbi8

(13)2-19-131753 jale krediiti või laenu. Tulenevalt lepingulise suhte olemusest kohaldatakse poolte vahelistes suhetes arvelduskrediidi sätteid.

§ 76

lg 1 ja

§ 82

lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. Vastavalt

§ 101

lg 1 ja 4 kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist või taganeda lepingust või öelda leping üles. Esmalt annab kohus hinnangu vastutustundliku laenamise ja laenulepingu tühisuse argumentidele

  1. Kostja märgib, et laenuleping on tühine, kuna hageja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja märgib, et kostja on esitanud oma palgatõendid ja pangakonto väljavõtte (dtl 268-280), mille alusel hageja hindas krediidivõimet ning jõudis järeldusele, et igakuine makse 433,40 eurot on laenusaajale jõukohane, kuna see summa on oluliselt väiksem 50%-st tema sissetulekust.
  2. Poolte vahel sõlmitud laenuleping on tarbijakrediidileping

§ 402

mõttes (so krediidileping, mille pooleks on majandus-või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja ning tarbijast krediidivõtja).

§ 416reguleerib tarbijakrediidilepingu ülesütlemise eelduseid.

38.

§ 4034

lg 1 p-de 1-2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. 39. Kohus selgitab, et seaduseandja on ette näinud krediidiandjale kohustuse jälgida vastutustundliku laenamise põhimõtet. Antud nõue on ette nähtud selleks, et kaitsta nii laenuandjat kui ka laenusaaja, sellest et vältida ülelaenamist ja sellega seotud negatiivseid mõjusid. Laenuandjal on kohustus teha selgeks, mida tarbija krediidivõimelisus ja hinnata seda, samuti on laenuandjal kohustus anda piisavat teavet laenusaajale ja selgitada laenuga kaasnevaid asjaolusid. Üks võimalus krediidivõimelisuse hinnangu kujundamiseks on teha seda tarbijalt saadud teabe alusel. Seega on ka laenusaajal kohustus anda piisavalt ja tõest infot, et laenusaaja saaks hinnata kõike riske, mis laenuga kaasnevad. Tarbijal kohustus anda krediidiandjale teavet selleks, et krediidiandja saaks tarbija krediidivõimelisust hinnata (

§ 14lg 2) .

  1. Krediidiandjal on ka võimalus tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks koguda teavet asjakohastest andmebaasidest, milleks on siis võlaregistrid, Ametlikud teadeanded, kinnistusraamatud jne, mis annavadki krediidiandjatele informatsiooni tarbijast krediidivõtjate maksekäitumise ja võetud kohustuste kohta. Kogutud info põhjal saab hinnata isiku krediidivõimelisust. Samuti on krediidiandjal kohustus kontrollida krediidisaaja poolt esitatud andmeid ja neid analüüsida ning ka vajadusel täpsustada. Antud juhul on laenuandja lähtunud ainult laenusaaja poolt esitatud andmetest.
  2. Kohtule esitatud tõendite kohaselt 25.09.2013 sõlmisid pooled tarbijakrediidileng (dtl 167-176), millega anti laenu 18 500 eurot, Llaenu tagatiseks seati korteriomand ning igakuise makse suuruseks kujunes koos intressidega 382,39 eurot. Menetluse käigus selgus, et 2013 sõlmitud tarbijakrediidilepingut nr 1067.0913.A muudeti 24.04.2015, sõlmiti lisa nr 1, mille kõigus suurendati laenusummat. Laenu suurendamise eesmärk oli, et kostja suudaks tasuda kohtutäituri menetluses oleva täiteasja nr 066/215/2176 kulud 1171,02 eurot, samuti rahuldada Eesti Inkasso OÜ nõude 780,40 eurot (dtl 286). 9

(13)2-19-131753 42. Riigikohus on 31.01.2018 lahendis nr 2-14-21710 selgitanud, et kehtiva

§ 4033

lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Kui laenusaaja väidab enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis sõlmitud lepingute puhul, et krediidiandja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta seda ka tõendama. Hea usu põhimõttest tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui asjaolule tuginev pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt ka nt Riigikohtu

  1. jaanuari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). (p 26)
  3. Antud juhul leiab kohus, et hageja kohustus on tõendada, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on järgitud, kuna tema kui krediidiandjal oli kohustus tõendada, et ta on maksevõime hindamisel üles näidanud piisavalt nõuetekohast hoolsust. Nimelt, kas oli kogutud piisavalt infot isiku maksevõime hindamiseks, analüüsitud, et laenusaaja suudab laenu tagasi maksta, hinnates selleks registritest ja kliendilt saadud infot ning näitama kuidas on andmeid analüüsitud, mille tagajärjel kujunes maksevõime hinnang. Kohus juhib tähelepanu, et krediidisaajale on finantsinspektsioonilt tehtud juhis, kuidas antud toiminguid läbi viia. Hageja kohtule neid tõendeid esitanud ei ole. Kohtule esitatud tarbijakrediidilepingu üldtingimused ja Euroopa standardnõuded (dtl 45-48; 281-284) antud infot ei tõenda. Samuti viide, et on hinnatud krediidisaaja maksevõimet ainut töötasu tõendite ja konto väljavõtte alusel, ei ole piisav, et täita vastutustundliku laenamise põhimõtet.
  4. Samas ei saa kohus ka täielikult järeldada, et krediidiandja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet täielikult järginud. Laenu saamiseks pidi kostja pöörduma hageja poole, esitades laenutaotluse. Samuti laenu suurendamiseks pidi kostja tegema taotluse, kuna see ettepanek ei tulnud hageja poolt. Koos laenutaotlusega pidi kostja andma oma maksevõime andmed, mida on ka töölepingu ka konto väljavõttega tehtud. Oma maksevõimet teadis kõige paremini kostja ise, mistõttu pidi ka temal olema kohustus kaaluda, kas ta on suuteline oma kohustust täitma nii esmakordse laenulepingu kui ka selle muudatuse maksegraafiku alusel. Hageja selgituste kohaselt kasutas ta kostja poolt esitatud andmeid kostjate jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Laenulepingu sõlmimised ei olnud hagejal kahtlusi kostjate krediidivõimekuses.
  5. Kohus märgib, et laenuandja laenusaaja maksevõime hindamise kohustuse kõrval on ka laenusaajal endal kohustus informeerida laenuandjat maksevõime muutustest ja muudest asjaoludest, mis võivad mõjutada lepingust tulenevate kohustuste täitmist. Seega ei ole ka kostja andnud täielikke andmeid oma maksevõime hindamiseks.
  6. Kohus leiab, et antud juhul ei saa väita, et laenuandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Kohus möönab, et on tõendamata, et finantsinspektsiooni antud juhiseid oleks täielikult järgitud (nn krediiditoimik), kuid kohus ei saa öelda, et laenu andmisel oleks jäetud laenusaaja maksevõime täielikult hindamata. Kuna laenusaajal on ka kohustus, siis tuleb ka temal teha kaalutletud otsus oma maksevõime kohta.
  7. Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et laenuleping ei ole tühine tarbijakrediidilepingu sätete järgimata jätmise tõttu. Järgmiseks annab kohus hinnangu põhivõla ja kõrvalnõuete suhtes
  8. Hageja palub kostjalt välja mõista põhinõudena laenusumma 5820,76 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised 08.01.2020 382,34 eurot ning lisanduvad viivised alates 09.01.2020 põhinõudelt 22% aastas. Kostja väidab, et laenulepingu muudatuse alusel ei ole märgitud summat kätte 10

(13)2-19-131753 saanud, laenusumma on tasutud ning kui kohus leiab, et kostjal lasub kohustus, siis palub arvesse võtta krediidikulukuse määr on liiga kõrge ning vähendada viivist. Kostja väidab ka, et laenusumma arvestust ei ole esitatud, mistõttu selle kujunemine on ebaselge.
  1. Kohus on hagejat kohustanud esitama selge arvestus põhivõla kujunemise suhtes. Hageja selgituste kohaselt oli 25.09.2013 sõlmitud laenulepingu kohaselt sai kostja laenu 18500 eurot ja ostis korteri, mis on ka laenu tagatiseks. Kostja kohustus tagastama igakuise maksena 382,39 eurot. Lõpptähtajaks oli määratud 25.09.2016, kusjuures koos intressidega kohustus tagastama kostja hagejale kokku 16 705,75 eurot, intressimääraks oli kokkuleppe kohaselt 22% aastas. 19.02.2015 ütles hageja lepingu üles, kuna kostja kohustusi ei täitnud ja andis tähtaja kogu võlgnevuse tasumiseks kuni 15.03.
  2. Kohtutäituri juures oli täitmisel nõue, mille suuruseks oli põhiosa 17 704,73 eurot, intressid 1 755,64 eurot, menetlemisekulud 1120 eurot ja lisanduv viivis 10,82 eurot päevas. 24.04.2015 sõlmiti lepingu lisa, kuna põhileping oli üles öeldud, laenusummaks oli 22 741,46 eurot, kuid sellest arvestati maha lepingutasu 400 eurot, laenulepingu alusel tagastamata summa 20390,05 eurot (laenupõhiosa 17 588,07 eurot, intressid ja viivised 1601,98 eurot, menetlemise kulud 1200 eurot). Seega lõpetati lepingu lisa sõlmimisega täitemenetlus ja Inkasso Eesti OÜ võlgnevus. Kuna kostja kohustust ei täitnud, öeldi 24.09.2015 üles ka laenulepingu lisa. Selleks ajaks oli kujunenud võlgnevus 24 851,55 eurot (põhiosa 22,673,73 eurot, tasumata intress 966,07 eurot, menetlusemise kulud 1080 eurot, viivised 141,75 ja lisandub viivis 22% aastas põhinõudelt). Täitemenetluse käigus müüdi tagatis ning sellest saadi 22 865,63 eurot, selleks ajaks oli nõue 28 686,39 eurot.
  3. Kohus nõustub antud juhul kostjaga, et hageja nõude kujunemine on jätkuvalt ebaselge. Arusaamatuks jääb, kui sõlmiti laenulepingu lisa ning arvestati laenusummaks 22 741,46 eurot, siis kuidas on see laenusumma kujunenud. Kas selle summa sisse on arvestatud põhilepingu alusel saadud kogupõhivõlg koos kõrvalnõuetega/osaliselt kõrvalnõuetega, millele lisandusid täitemenetluse kulud või mitte.
  4. Kui vaadata laenulepingut, mis oli sõlmitud 25.09.2013 ja sellele lisatud maksegraafikut (dtl 167176), siis oli kostjal kohustus tasuda põhiosa 18 500 eurot, intressi 11 589,40 eurot (kokku 30586,40) eurot. 24.04.
  5. a laenulepingu lisa põhisummaks on 22 741,46 eurot. Kuna pooled ei vaidle, et sellest summast kustutati laenulepingu alusel saadud nõue, mis oli juba täitmisel ning sisuliselt kostja rahana laenu ei saanud, jääb arusaamatuks, mida on arvestatud 22 741,46 euro hulka. Kuna põhinõue oli 17 704,73 eurot (hageja täpsustuses) väiksem, siis eeldab kohus, et sinna on arvestatud ka viivised ja teatud määral intressid, millele on uue maksegraafikuga asutud uuesti arvestama intresse. Kohus pöörab tähelepanu asjaolule, et isegi kui arvestada kokku summad, mis olid täitmisel ja lisanduvad kohustused (Inkasso Eesti OÜ ja täitemenetluse kulud), ei moodustu 22 741,46 eurot, mistõttu ei ole mõistetav, millest see summa on kujunenud, et saaks anda hinnangut, kas laenuandja on rikkunud selgituste andmist, et kostja oleks saanud hinnata, kas laenukohustust ollakse võimeline tagastama.
  6. Eeltoodust lähtuvalt leiab, et kohtule esitatud nõude arvestus on ebaselge. Kohtule jääb arusaamatuks, kuidas on kujunenud lepingu lisa algsumma (kas algsumma sisse on arvestatud ka selleks hetkel sissenõutavaks muutunud viivised ja ka mingil määral intress), millele lisandub uue maksegraafiku alusel intress ja hiljem ka viivis.
  7. Olenemata sellest, et kohus on leidnud, et laenu algsumma kujunemine on ebaselge, siis annab kohus ka hinnangu kostja vastuväidete suhtes, mis puudutavad krediidikulukuse määra, viivist ja intressi.
  8. Kostja leiab, et krediidikulukuse määr on ebamõistlikult suured. 11
(13)2-19-131753
  1. Kohus pöörab tähelepanu, et esmase lepingu kohaselt (dtl 167) on märgitud krediidikulukuse määraks 26,53% aastas ning lisa (dtl 39) puhul on selleks märgitud 24,93% aastas. Eesti Panga poolt avaldatud keskmine eraisikutele antud tarbimislaenude keskmise kulukuse määr oli
  2. a 37,21% ja 2015 a 26,57%. Kuna krediidikulukuse määr lepingus ei ole seaduses lubatust suurem ehk ei ületa tarbimislaenude keskmist krediidi kulukuse määra üle kolme korra, ei ole leping automaatselt tühine.
  3. Lepingu ja lisa kohaselt on intress aastas 22%. Intress on tasu raha kasutamise andmise eest. Kostja on laenu võtnud ja raha kasutanud, seega on hageja intressi nõue põhjendatud ja õigustatud. Kostja on lepingut sõlmides sellise tingimuse ja tasuga nõustunud. Laen tuli tagastada vastavalt laenuandja poolt esitatud arvetele.
  4. Kohus selgitab, et lepingu poolte vabadus on kokku leppida intressi suuruses. Kohus möönab, et tarbijakrediidilepingu regulatsiooni erinevuse põhjuseks võrreldes tavalise laenulepingu regulatsioonist on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurema kaitsmise vajadus, kuid see ei eelda, et laenusaaja ei saaks läbirääkimisi pidada enne lepingu sõlmimist.

§ 94

lg 3 põhimõtte kohaselt on osapoolte õigus kokku leppida intressimääras, mida antud osapooled on ka teinud. 58. Kostja palub ka viivise vähendamist, leides, et need on ebamõistlikult suured. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-120-08 märkinud, et

§ 415

lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist.

Sama lõike teise lause kohaselt ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Seadusandja on jätnud

§ 415

lg 1 esimeses lauses

§ 113

lg-le 1 viidates täpsustamata, kas viide hõlmab lisaks

§ 113lg 1 teisele lausele ka kolmandat lauset.

Nimelt näevad

§ 113

lg 1 teine ja kolmas lause ette erinevad viivisemäärad.

§ 113

lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivisemääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas.

§ 113

lg 1 kolmanda lause kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

§-s 94, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kuigi praegu kehtivas redaktsioonis on

§ 113

lg 1 teine ja kolmas lause sõnastatud veidi teisiti eespool esitatust, jääb esitatud õiguslik küsimus ka kehtivat redaktsiooni arvestades samaks. Kolleegium leidis, et

§ 415

lg 1 esimene lause viitab ka

§ 113lg 1 kolmandale lausele.

Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seega on laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Praegusel juhul olid pooled kohtute otsuste kohaselt kokku leppinud 25,73% suuruses intressimääras aastas. Kolleegium märkis täiendavalt, et välistatud ei ole

§ 113

lg 1 kolmanda lause kohaselt kohalduva viivise vähendamine

§ 113lg 8 ja § 162 kohaselt.

  1. Kohus leiab, et viivisemäär ei ole ebaseaduslikult suur. Lepingupooled on vabad lepingu tingimustes kokku leppima ning põhimõtteliselt on laenuandjal õigus nõuda tarbijalt viivist tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimääraga samaväärses määras. Samas möönab kohus, et viivise vähendamise nõude puhul tule alati kaaluda konkreetset juhtumit.
  2. Kostja leiab, et arusaamatu on ka viivise ja intressi kujunemise summa, kuna kostja ei ole kordagi viivist maksnud, sest kõik maksed on tehtud põhiosa katteks. Kohus pöörab kostja tähelepanu asjaolule, et kuna kokkulepe puudus maksete arvestamise suhtes, siis

§ 415lg 2 p 1-4 määratleb täpselt millise kohustuse katteks maksed arvestatakse. 12

(13)2-19-131753 MENETLUSKULUD
  1. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jättis hagi täies ulatuses rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.
  2. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 174 lg 4). (digitaalallkiri) Andres Hallmägi kohtunik 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.